X-i kaebus Politsei- ja Piirivalveameti 6. mai 2025. a piiril väljastatud sisenemiskeelu nr 2101250070104 tühistamiseks ning varalise ja mittevaralise kahju hüvitamiseks
Menetlusosalised
Kaebaja X Vastustaja Politsei- ja Piirivalveamet, esindaja Annaliisa Vincjunaite
Asja läbivaatamine
Kirjalik menetlus
RESOLUTSIOON
1.Rahuldada X-i kaebus osaliselt.
2.Tühistada Politsei- ja Piirivalveameti 6. mai 2025. a piiril väljastatud sisenemiskeeld nr 2101250070104.
3.Mõista Politsei- ja Piirivalveametilt X-i kasuks välja varalise kahju hüvitis 493,21 eurot.
4.Jätta kaebus ülejäänud osas rahuldamata.
5.Mõista Politsei- ja Piirivalveametilt X-i kasuks välja menetluskulud 29,90 eurot. Jätta ülejäänud menetluskulud poolte endi kanda.
Otsuse peale võib esitada Tartu Ringkonnakohtule apellatsioonkaebuse 30 päeva jooksul otsuse avalikult teatavakstegemisest arvates, s.o hiljemalt 5. oktoobril 2026 (halduskohtumenetluse seadustiku (HKMS) § 181 lg 1 ja § 67 lg 4). Vastuseks esitatud apellatsioonkaebusele võib teine menetlusosaline esitada vastuapellatsioonkaebuse 14 päeva jooksul apellatsioonkaebuse vastuapellatsioonkaebuse esitajale kättetoimetamisest arvates või ülejäänud apellatsioonitähtaja jooksul, kui see on pikem kui 14 päeva (HKMS § 184 lg 3). Kui apellant soovib asja arutamist kohtuistungil, tuleb tal seda apellatsioonkaebuses märkida. Vastasel korral eeldatakse, et ta on nõus asja lahendamisega kirjalikus menetluses (HKMS § 182 lg 1 p 9).
3-25-1653
ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK
1.Politsei- ja Piirivalveamet (PPA) väljastas 6. mail 2025 Narva piiripunktis Venemaa Föderatsiooni kodanikule X-ile sisenemiskeelu nr 2101250070104. Sisenemiskeeld tehti riigipiiri seaduse (RiPS) § 91 alusel põhjusel, et X-il puudus viisa või elamisluba.
2.X esitas 1. juunil 2025 Tallinna Halduskohtule kaebuse PPA 6. mai 2025. a sisenemiskeelu nr 2101250070104 tühistamiseks ning talle tekitatud varalise ja mittevaralise kahju hüvitamiseks. Kaebuse kohaselt saabus X 6. mail 2025 Venemaalt Narva piiripunkti sooviga lennata 7. mai 2025 hommikul Tallinna lennujaamast Prantsusmaale. Ta on alates 2024. aastast Prantsusmaa alaline elanik ning seal elab tema perekond. Kaebaja esitas piiripunktis Vene Föderatsiooni passi, kehtiva Prantsusmaa pikaajalise D-viisa ning lennupiletid lennule Tallinn–Nice. Pärast seda, kui PPA väljastas talle sisenemiskeelu, pidi ta minema jalgsi tagasi Venemaa piiriületuspunkti. Kaebaja pidi kandma ratasteta kohvrit, kuid tõsiste seljaprobleemide tõttu tekitas see talle tugevat valu ning oli füüsiliselt ja vaimselt alandav kogemus. Venemaale naasmise tõttu tekkisid tal transpordikulud (buss ja takso) ning ta pidi ostma Prantsusmaale sõitmiseks uue lennupileti.
3.Tallinna Halduskohus andis 2. juuni 2025. a määrusega haldusasja 19. juunil 2025 kohtualluvuse järgi üle Tartu Halduskohtule.
4.Tartu Halduskohus võttis 7. juuli 2025. a määrusega kaebuse menetlusse.
5.PPA esitas 7. augustil 2025 vastuse kaebusele, milles palub jätta kaebuse rahuldamata.
6.Kaebaja esitas 26. augustil 2025 seisukoha ning 17. jaanuaril 2026 täiendava tõendi.
7.Kohus otsustas 12. augusti 2026. a määrusega vaadata asja läbi kirjalikus menetluses, määras menetlusosalistele tähtajad täiendavate taotluste ja menetlusdokumentide esitamiseks ning teatas kohtuotsuse avalikult teatavaks tegemise aja.
8.Kaebaja esitas 21. augustil 2026 täiendava seisukoha ja tõendid.
9.1.Sisenemiskeeld on õiguslik aluseta, sest riigipiiri seaduses puudub § 91.
9.2.Euroopa Parlamendi ja nõukogu määruse nr 810/2009 (viisaeeskiri) art 3 lg 5 p a kohaselt on isik, kellel on pikaajaline riiklik viisa, lennujaama transiidiviisa nõudest vabastatud.
9.3.PPA seisukoht, et Prantsusmaa D-liiki viisa lubab siseneda Euroopa Liitu üksnes läbi Prantsusmaa, on ekslik. Euroopa Parlamendi ja nõukogu määrusest nr 265/2010 tulenevalt on kaebaja pikaajaline D-liiki viisa samaväärne elamisloaga. Ka välismaalaste seaduse § 43 lg 2 lubab Prantsusmaa D-liiki viisa omanikul Eestis viibida.
9.4.Sisenemiskeelus on nii märge, et kaebajal on pikaajaline viisa, kui ka põhjendus, et tal pole viisat. Sisenemiskeeld on sellise sisemise vastuolu tõttu tühine. 2(9)
3-25-1653
9.5.Kaebajale tekkis PPA õigusvastase sisenemiskeelu tõttu otsene varaline kahju 493,21 eurot (bussi-, takso- ja lennukulud).
9.6.Mittevaraline kahju tekkis seoses füüsiliste kannatuste ja väärikuse alandamisega ratasteta kohvri kandmisel, seoses kaebaja pikaajalise kinnipidamisega Venemaa piiripunktis, seoses kaebaja isoleeritusega oma perekonnast ning perekonna ärevuse ja kannatustega ning seoses kaebajal tekkinud takistusega kutseliste kohustuste täitmisel. Kaebaja taotleb mittevaralise kahju eest hüvitiseks 1000 eurot.
10.Vastustaja vastuväited on kokkuvõtvalt järgmised. Kaebaja saabus Eestisse Venemaa Föderatsiooni passi ning Prantsusmaa D-liiki viisa alusel. Viisa kehtis 11. juunist 2024 kuni 10. juunini 2025. Kaebajale teostatud piirikontrolli käigus selgus Schengeni infosüsteemi (SIS) andmetest, et Prantsusmaa oli teinud kaebajale 24. märtsil 2024 tagasisaatmisotsuse. Tagasisaatmisotsust polnud märgitud täidetuks. Kaebaja ei ole tõendanud Prantsusmaale, et ta on tagasi pöördunud kodakondsusjärgsesse riiki. Talle Prantsusmaal 24. märtsil 2024 tehtud tagasisaatmisotsus on jätkuvalt kehtiv ja sundtäidetav. Sisenemiskeeld väljastati piiripunktis ajaliselt piiratud olukorras.
11.Kaebaja esitas vastustaja seisukohale vastuväite. Vastustaja ei viidanud sisenemiskeelu otsuses SIS-kirjele. Haldusakti tagantjärele põhjendamine ei ole lubatud. Kaebaja sai SIS-kirjest teada alles vastustaja vastusest kaebusele. Tegelikkuses täitis kaebaja Prantsusmaalt lahkumise kohustuse tähtaegselt, s.o 25. märtsil 2024. Seega on SIS kirje eesmärk täidetud. Prantsusmaa D-liiki viisa väljastati talle 11. juunil 2024 ning ta sisenes pärast seda 29. oktoobril 2024 ja 8. mail 2025 Prantsusmaale. Vastavad kuupäevad on passi templitest näha. Kui PPA oleks SIS-kirjega seonduva teabe kaebajale piiril avaldanud, oleks ta saanud esitada dokumendid lahkumiskohustuse täitmise kohta.
KOHTU SEISUKOHT JA PÕHJENDUSED
12.Kohus kontrollib esmalt PPA 6. mai 2025. a sisenemiskeelu õiguspärasust ja lahendab sisenemiskeelu tühistamise nõude (I). Seejärel lahendab kohus kaebuses PPA vastu esitatud varalise ja mittevaralise kahju hüvitamise nõuded (II). Otsuse viimases osas lahendab kohus kaebuse tervikuna ning jaotab menetluskulud (III). I
13.Vaidlustatud sisenemiskeelu kohaldamise ajal sätestas väljasõidukohustuse ja sissesõidukeelu seaduse (VSS) § 282 lg 1, et Politsei- ja Piirivalveamet keelab välismaalasel, kes ei vasta välispiiri ületamise nõuetele, Eestisse siseneda ning täidab tema kohta Euroopa Parlamendi ja nõukogu määruses 2016/399, mis käsitleb isikute üle piiri liikumist reguleerivaid liidu eeskirju (Schengeni piirieeskirjad), toodud vormi. Tegemist on sisenemiskeelu otsusega Schengeni piirieeskirjade art 14 tähenduses. Schengeni piirieeskirjade art 14 lg 1 kohaselt on kolmanda riigi kodanikul, kes ei vasta kõigile Schengeni piirieeskirjade art 6 lg-s 1 sätestatud tingimustele ja kes ei kuulu art 6 lg-s 5 osutatud isikute kategooriasse, keelatud siseneda liikmesriikide territooriumile. Schengeni piirieeskirjade art 6 lg 1 p b näeb lühiajalise viibimise eesmärgil liikmesriiki sisenemise ühe tingimusena ette, et isikul on kehtiv viisa, kui see on nõutav vastavalt nõukogu määrusele nr 539/2001, välja arvatud juhul, kui tal on kehtiv elamisluba või kehtiv pikaajaline viisa. 3(9)
3-25-1653 Schengeni piirieeskirjade art 6 lg 5 p a sätestab, et erandina art 6 lg-st 1 on lubatud isikul, kes ei täida kõiki lõikes 1 sätestatud tingimusi, kuid kellel on elamisluba või pikaajaline viisa, sõita elamisloa või pikaajalise viisa andnud liikmesriigi territooriumile jõudmiseks läbi teiste liikmesriikide territooriumi, välja arvatud juhul, kui liikmesriik, kelle välispiiri ületamist ta taotleb, on kandnud ta oma sisenemiskeeluregistrisse ning keeluga kaasnevad juhised sisenemise või läbisõidu keelamiseks. Schengeni piirieeskirjade art 14 lg 2 kohaselt võib sisenemise keelata üksnes põhjendatud otsusega. Otsus koos keeldumise täpsete põhjustega antakse Schengeni piirieeskirjade V lisa B osas esitatud standardvormi kujul. Täidetud standardvorm tuleb asjaomasele kolmanda riigi kodanikule kätte anda.
14.Asja materjalidest nähtuvalt tegi PPA kaebajale Schengeni piirieeskirjades esitatud standardvormi kohase sisenemiskeelu otsuse (dtl 46). Otsuse põhjenduse kohaselt keelduti kaebajat riiki lubamast põhjusel, et tal puudub viisa või elamisluba. Otsuses on ebaõigesti viidatud RiPS §-le 91. Nimetatud säte on Eesti õiguskorras küll olemas, kuid see reguleerib piirilt tagasisaatmist, mitte riiki sisenemise keelamist. Kuigi otsuses oleks pidanud olema RiPS § 91 asemel viide VSS § 282 lg-le 1, ei ole kahtlust, et kaebajale tehti sisenemiskeelu otsus EL õiguses ette nähtud alusel. Vaidlust pole ka selles, et sisenemiskeelu otsus anti kaebajale kätte.
15.Kohus nõustub kaebajaga, et sisenemiskeelu otsuse põhjendused on vastuolulised. Sisenemiskeelu otsuses märgitu kohaselt on kaebajale välja antud pikaajaline viisa, kehtivusajaga kuni 10. juuni 2025. Otsuses on märgitud ka viisa number, millest nähtuvalt on tegemist Prantsusmaa viisaga („FRA607852704“; dtl 64). Asja toimikus on ka kaebaja passi kinnitatud viisa, millel on sama number (dtl 19). Viisa kohaselt on tegemist D-liiki viisaga, mis kehtis 11. juunist 2024 kuni 10. juunini 2025 ning andis õiguse mitmekordseks sisenemiseks („MULT“; dtl 19). Seetõttu on sisenemiskeelu otsuse põhjal arusaamatu, miks keeldus PPA kaebajat otsuses märgitud põhjusel riiki lubamast. Vastustaja selgitas kohtumenetluses, et PPA sai 6. mail 2025 piirikontrolli käigus tehtud kontrollipäringu tulemusel teada, et Prantsusmaa oli teinud kaebajale 24. märtsil 2024 tagasisaatmisotsuse ning Prantsusmaa ei olnud märkinud tagasisaatmisotsust täidetuks. Vastustaja esitas kohtule kaebaja piiriületuse kohta PPA andmebaasist väljavõtte „Piiriületuse üldandmed ja objekti andmed“ (dtl 106–109). Nimetatud väljavõte kinnitab, et SIS andmebaasi tehtud päringul oli tabamus. Tabamuse tulemusel saadud teavitus sisaldab viidet, et kaebajale oli tehtud Prantsusmaal tagasisaatmisotsus ning teavitus oli sisestatud andmebaasi 24. märtsil 2024. Vastustaja kohtumenetluses esitatud selgituste põhjal võib mõista, et sisenemiskeelu väljastamine oli seotud kaebajale Prantsusmaal 2024. a märtsis tehtud tagasisaatmisotsusega. Kuigi vastustaja viitas vastuses kaebusele piiriametniku 6. mai 2025. a kommentaaridele seoses kaebaja piiriületusega (vastus kaebusele, p 14; dtl 105), ei nähtu piirikontrolli tegevuse kirjeldustest ega tähelepanekutest, et kaebajale väljastati sisenemiskeeld tagasisaatmisotsuse tõttu. Küll aga on piiriametnik pärast SIS tabamuse saamist märkinud II astme kontrolli kohta järgmist: „Isikul puudus sisenemiseks vajalik Schengeni viisa või elamisluba. Piiril väljastatud sisenemiskeeld (C). Isik suunati tagasi Venemaa Föderatsiooni“ (dtl 109). Seega ei kinnita vastustaja esitatud väljavõte PPA andmebaasist, et sisenemiskeeld väljastati seoses 4(9)
3-25-1653 Prantsusmaa ametivõimude tagasisaatmisotsusega. Võttes arvesse, et piiriametnik oli sisestanud piiriületuse andmete hulka teabe, et Prantsusmaa oli väljastanud kaebajale pikaajalise viisa, mis kehtis kuni 10. juunini 2025 (dtl 106–107), nähtub kohtu hinnangul II astme kontrolli kohta tehtud märkest selgelt, et riiki sisenemise takistuseks peeti kaebajal Schengeni viisa puudumist (dtl 109). Seega ei kõrvaldanud PPA sisenemiskeelu põhjendamispuudusi ka kohtumenetluses.
16.Vaatamata PPA 6. mai 2025. a sisenemiskeelu otsuse põhjendamispuudustele, ei ole otsus tühine. Haldusmenetluse seaduse § 63 lg 2 p 5 kohaselt on haldusakt tühine juhul, kui sellest ei selgu õigus või kohustus või kui kohustused on vastukäivad või kui kohustust ei ole objektiivsetel põhjustel kellelgi võimalik täita. Praeguses asjas selliseid olukord ei esine, sest sisenemiskeelu sisu on üheselt mõistetav.
17.Kohtu hinnangul ei pidanud kaebajal olema Eestisse sisenemiseks Schengeni viisat. Euroopa Parlamendi ja nõukogu 25. märtsi 2010. a määrusega nr 265/2010 muudeti Schengeni lepingu rakendamise konventsiooni ja Schengeni piirieeskirju (s.o toonast Euroopa Parlamendi ja nõukogu määrust nr 562/2006). Muu hulgas muudeti Schengeni konventsiooni artikleid 18 ja 21. Schengeni konventsiooni art 18 lg 1 näeb ette, et viisa kauemaks kui kolmekuuliseks viibimiseks („pikaajaline viisa“) on ühe liikmesriigi poolt kooskõlas tema siseriiklike õigusaktide või liidu õigusaktidega antav siseriiklik viisa. Sama sätte kohaselt täpsustatakse sellise viisa liiki tähega „D“. Pikaajalise viisa kehtivusaeg on maksimaalselt üks aasta (Schengeni konventsiooni art 18 lg 2). Schengeni konventsiooni art 21 lg 1 sätestab, et välismaalane võib ühe liikmesriigi antud kehtiva elamisloa ja kehtiva reisidokumendi alusel liikuda vabalt teiste liikmesriikide territooriumil kuni kolm kuud kuue kuu jooksul, kui ta vastab Schengeni piirieeskirjade artikli 5 lõike 1 punktides a, c ja e osutatud sissesõidunõuetele ning kõnealune liikmesriik ei ole kandnud teda siseriiklikku sissesõidukeeluregistrisse. Praeguses asjas on määrav Schengeni konventsiooni art 21 lg 2a: „Lõikes 1 sätestatud vaba liikumise õigus kehtib vastavalt artiklis 18 sätestatule ka välismaalaste suhtes, kellel on liikmesriigi antud kehtiv pikaajaline viisa.” Seoses sellega, et Schengeni piirieeskirjad on nüüdseks kehtestatud Euroopa Parlamendi ja nõukogu määrusega nr 2016/399, tuleb sama määruse vastavustabeli kohaselt rakendada määruse nr 562/2006 art 5 lg 1 asemel määruse nr 2016/399 art 6 lg-t 1 (vt määruse nr 2016/399 lisa X). Eeltoodud sätete koosmõjus on kolmanda riigi kodanikul, kellel on EL liikmesriigi väljastatud kehtiv D-liiki pikaajaline viisa, õigus siseneda teise liikmesriigi territooriumile, kui ta vastab Schengeni piirieeskirjade art 5 lg 1 p-des a, c ja e sätestatud tingimustele ning teda ei ole kantud siseriiklikku sissesõidukeeluregistrisse.
18.Praeguses asjas puudub vaidlus, et kaebajal oli piiriületuse ajal Prantsusmaa kehtiv D-liiki pikaajaline viisa. Samuti ei ole PPA väitnud, et kaebaja ei vastaks Schengeni piirieeskirjade art 5 lg 1 p-des a, c ja e sätestatud tingimustele või et Prantsusmaa oleks kandnud kaebaja sissesõidukeeluregistrisse. Seega vastas kaebaja EL välispiiri ületamise nõuetele (VSS § 28 2 lg 1) ning PPA-l puudus õiguslik alus keelduda kaebajat viisa puudumise tõttu või mõnel muul alusel riiki lubamast.
19.Eeltoodust tulenevalt on PPA 6. mai 2025. a piiril väljastatud sisenemiskeeld nr 2101250070104 õigusvastane ning tuleb tühistada. II 5(9)
3-25-1653
20.Kaebaja nõuab vastustajalt PPA 6. mai 2025. a sisenemiskeelu kohaldamisega tekitatud varalise ja mittevaralise kahju hüvitamist. Vastustaja pole kahju hüvitamise nõuetele vastu vaielnud. Kuna PPA rikkus sisenemiskeelu kohaldamisega kaebajale EL õigusega (s.o EL määrusega nr 265/2010) antud õigust, tuleb kahju hüvitamise nõuete lahendamisel lähtuda lisaks Eesti õiguse normidele ka Euroopa Kohtu praktikas kujundatud liikmesriigi vastutuse tingimustest.
21.Euroopa Kohtu praktika kohaselt on isikul, kellele on tekkinud kahju liidu õiguse rikkumise tõttu, mille eest vastutab mõni liikmesriik, õigus kahju hüvitamisele, kui täidetud on kolm tingimust ehk kui rikutud liidu õigusnormi eesmärk on anda nendele õigusi, rikkumine on piisavalt tõsine ning selle rikkumise ja nendele isikutele tekkinud kahju vahel on otsene põhjuslik seos (vt nt C-97/24: The Minister for Children, Equality, Disability, Integration and Youth jt, p 27).
21.1.EL määruse nr 265/2010 art 2 p b, millega täiendati Schengeni konventsiooni artiklit 21 lõikega 2a, annab välismaalasele, kellel on liikmesriigi väljastatud kehtiv pikaajaline viisa, vaba liikumise õiguse. Seega on tegemist juhtumiga, kus EL õiguse norm annab isikule õigusi.
21.2.Piisavalt tõsise rikkumise kindlaks tegemiseks peab kohus võtma arvesse juhtumi kõiki asjaolusid (sh rikutud õigusnormi selgus ja täpsuse aste, kaalutlusruumi ulatus, liikmesriigi kohustuse rikkumise või põhjustatud kahju tahtlik või mittetahtlik iseloom, rikkumise vabandatavus jm; vt nt C-97/24, p 28). Praeguses asjas rikkus vastustaja selgelt sõnastatud EL määruse sätet, mis ei anna liikmesriigile otsustusruumi ega kaalutlusõigust. Kohus nõustub vastustajaga, et piiripunktis tuleb haldusmenetlus viia läbi kiiresti ning piiriametnikud võivad sageli olla sunnitud töötama tugeva ajalise surve all. Siiski ei ole praeguses asjas tegemist juhtumiga, kus haldusorganil oleks olnud asjaolude väljaselgitamisel takistusi (nt infosüsteemi tõrge, tõlke puudumine, isiku ebatäpsed selgitused vms põhjused). Nagu kohus eespool leidis, jättis vastustaja praeguse juhtumi puhul asjakohase EL õiguse normi tähelepanuta. Sellist minetust tuleb pidada piisavalt tõsiseks rikkumiseks.
21.3.Liikmesriigi vastutuse tekkimise kolmandaks tingimuseks on otsene põhjuslik seos rikkumise ja isikule tekkinud kahju vahel. Selle tingimuse täitmise vältimatuks eelduseks on isikule kahju tekkimine. Niivõrd, kui see on kooskõlas liikmesriigi vastutuse tingimustega, kuuluvad asja lahendamisel kohaldamisele ka riigivastutuse seaduse (RVastS) sätted. Riigivastutuse seaduses reguleerib haldusorgani tegevusega tekitatud varalise kahju hüvitamise nõuet RVastS § 7 lg 1 ning mittevaralise kahju hüvitamise nõuet erinormina ka RVastS § 9. Nii RVastS § 7 lg 1 kui ka § 9 näevad kahju hüvitamise eeldustena ette, et isikul on tekkinud vastavalt kas varaline või mittevaraline kahju ning et kahju tekkimine on haldusorgani õigusvastase tegevusega põhjuslikus seoses. RVastS § 13 sätestab vastutuse piiramise alused. Kohus teeb järgnevalt kindlaks, kas kaebajal on tekkinud kahju, mis on vastustaja õigusvastase tegevusega otseses põhjuslikus seoses. Varalise kahju hüvitamise nõue
22.Kaebaja nõuab varalise kahju hüvitamist summas 493,21 eurot. 6(9)
3-25-1653
22.1.Kaebuse kohaselt hõlmab varaline kahju bussipileti maksumust Vene piiriületuspunktist Sankt-Peterburgi (25 eurot), taksosõidu kulu Sankt-Peterburgi bussijaamast kaebaja elukohta (13,21 eurot) ning uue lennupileti maksumust 8. mai 2025. a lennuks marsruudil SanktPeterburg – Jerevan – Nice (455 eurot). Tegemist on otsese varalise kahjuga. Nõutava hüvitise suurus vastab kahju kirjeldusele (25+13,21+455=493,21). Kaebaja esitas kohtule 6. mai 2025. a taksoarve summas 1321 rubla (dtl 25; kurss on teadaolevalt 1 RUB=0,01 EUR; s.o 13,21 eurot) ja 8. mai 2025. a Sankt-Peterburg – Jerevan – Nice lennupileti arve summas 455 eurot (dtl 22–24). Kaebaja selgitas kohtule, et 6. mai 2025. a Ivangorod – Sankt-Peterburgi bussipileti arve ei ole tal säilinud. Küll aga esitas ta oma 6. mai 2025. a Sankt-Peterburg – Tallinna bussisõidu arve (35 eurot; dtl 209) ning väljatrüki Baltic Shuttle OÜ veebilehelt Narva – Sankt-Peterburgi bussipiletite orienteeruvate hindade kohta seisuga 21. august 2026 (14–25 eurot; dtl 210). Samuti on kaebaja esitanud kohtule tõendi selle kohta, et ta oli ostnud lennupileti 7. mai 2025. a lennuks marsruudil Tallinn – Nice maksumusega 187,99 eurot (dtl 21).
22.2.Kohtu hinnangul on kaebaja piisavalt tõendanud, et tal tekkis varaline kahju nõudes esitatud ulatuses. 7. mai 2025. a lennupilet tõendab, et kaebajal oli kindel plaan suunduda 6. mail 2025 Narva piiripunktist Tallinnasse ning lennata sealt 7. mai 2025 hommikul Prantsusmaale. Seega on ilmne, et kaebajal oli vaja osta pärast Eesti piirilt tagasisaatmist uus lennupilet. Vastustaja ei ole väitnud ega tõendanud, et kaebajal olnuks võimalik osta samas ajavahemikus soodsam lennupilet. Saab pidada tõenäoliseks, et uue lennupileti maksumust võisid mõjutada nii väljalennuni jäänud vähene aeg kui ka vahemaandumine. Kohtul pole kahtlust ka selles, et kaebaja kasutas seda lennupiletit. Asja toimikus on koopia kaebaja passist, milles on tempel 8. mail 2025 lennureisiga Nice’sse saabumise kohta (dtl 26). Kohus peab ilmseks ka seda, et kaebajal oli vaja osta Narvast Sankt-Peterburgi suundumiseks bussipilet. Võttes arvesse kaebaja esitatud kaudseid tõendeid (6. mai 2025. a Sankt-Peterburg – Tallinna bussisõidu arve ja väljatrükk Baltic Shuttle OÜ veebilehelt), peab kohus usutavaks, et kaebaja 6. mai 2025. a bussipileti maksumus oli 25 eurot. Kaebajal tekkinud varalise kahju ja 6. mai 2025. a sisenemiskeelu otsuse vahel on otsene põhjuslik seos. Kaebajal puudunuks soov ja vajadus sõita tagasi Sankt-Peterburgi ning soetada uus lennupilet, kui ta oleks saanud jätkata 6. mail 2025 reisi Narvast Tallinnasse ja sealt Nice’sse. Kohtu hinnangul ei esine hüvitise vähendamise aluseid. Vastustajale pidi olema kaebajal kirjeldatud kulude tekkimine ettenähtav ning kohtule pole teada asjaolusid, mis osutaksid kaebaja osalusele varalise kahju tekkimisel.
22.3.Eeltoodust tulenevalt peab kohus põhjendatuks rahuldada kaebaja varalise kahju hüvitamise nõue täies ulatuses (RVastS § 7 lg 1). Väljamõistetava hüvitise suurus on 493,21 eurot (25+13,21+455). Mittevaralise kahju hüvitamise nõue
23.Kaebaja nõuab mittevaralise kahju eest hüvitist 1000 eurot. Kohus selgitas kaebajale 12. augusti 2026. a määruses tõendamiskoormise jaotust ja mittevaralise kahju tekkimise asjaolude kohta tõendite esitamise vajadust (dtl 196). Kaebuse ja selle täienduste kohaselt seostab kaebaja mittevaralise kahju tekkimist järgmiste asjaoludega: 1) ratasteta kohvri kandmine Eesti piiripunktist Venemaa piiripunkti jalgsi tagasiminekul; 2) kaebaja pikaajaline kinnipidamine Venemaa piiripunktis; 3) kaebaja 7(9)
3-25-1653 isoleeritus perekonnast Venemaa piiripunktis mobiilside puudumise tõttu; 4) perekonnaga ühendust võtmise võimaluse puudumine Eesti piiripunktis; 5) 8. maiks 2025 planeeritud tööalase veebikohtumise ärajäämine.
23.1.Seoses kohvri kandmisega Eesti piiripunktist Venemaa piiripunkti jalgsi tagasiminekul on kaebaja selgitanud, et see tegevus põhjustas talle tugevat füüsilist valu ja alandust, sest tal on tõsised seljavalud ning valu süvenes ratasteta kohvri kandmise tõttu (dtl 41). Kohver kaalus umbes 25 kg. Kaebaja selgituse kohaselt saabus ta piirile küll bussireisijana, kuid sõidukiliiklus on Ivangorod – Narva piiripunktis suletud ning seetõttu läbis ta koos ülejäänud reisijatega piirilõigu jalgsi. Ivangorodi piiripunktist jalgsi Narva piiripunkti suundudes purunesid tema kohvril rattad ning seetõttu pidi ta kohvrit lohistama ja aegajalt üles tõstma (dtl 206). Vastustaja kohaldatud sisenemiskeelu tõttu pidi ta sama piirilõigu vastassuunas uuesti jalgsi läbima ning samamoodi kohvrit lohistama ja aegajalt üles tõstma. Kaebaja väitel põhjustas just see täiendav füüsiline koormus talle tugevat seljavalu, mis püsis 2–3 päeva. Kaebaja selgitas, et ta ei pöördunud arsti poole ning seetõttu pole tal võimalik dokumente esitada (dtl 207). Kohtu hinnangul puudub kaebajal kohvri kandmisega seotud kannatuste ja PPA tegevuse vahel põhjuslik seos. Kaebaja kirjeldatud kannatused tekkisid kohvri rataste purunemise tõttu, ülejäänud koormusega pidi kaebaja arvestama juba reisi planeerimisel. Kuna kohvri rattad purunesid enne Narva piiripunkti jõudmist, oleks kaebajal tulnud kohvrit lohistada ja aegajalt kanda ka juhul, kui PPA oleks lubanud kaebajal Eestisse siseneda. Asjaolu, et nõude aluseks olevad kannatused tekkisid kaebajal just Narva – Ivangorod piirilõigus, ei mõjuta põhjuslikku seost. Lisaks põhjusliku seose puudumisele ei ole asjas tõendamist leidnud, et kaebajal oli seljaprobleemide tõttu haiguslik seisund (diagnoos). Samuti ei osuta miski sellele, et kohvri kandmisel ülemäärase koormuse või valu talumine oleks küündinud väärikuse alandamiseni.
23.2.Kaebaja pikaajaline kinnipidamine Venemaa piiripunktis ning kaebaja isoleeritus perekonnast Venemaa piiripunktis mobiilside puudumise tõttu ei ole samuti vastustaja tegevusega põhjuslikus seoses. Põhjused, miks Venemaa ametivõimud võisid kaebajat kinni pidada, ei ole kuidagi seotud Eestiga. Vastutus Venemaa piiripunktis toimunu ja seal valitsenud tingimuste eest lasub Venemaal.
23.3.Kaebaja väitel tekkis talle mittevaraline kahju ka põhjusel, et ta ei saanud Eesti piiripunktis oma perekonnaga ühendust võtta. Kaebaja selgitas, et tal tekkis võimalus oma perekonnaga ühendust võtta alles 6. mai 2025 õhtul. Kaebaja märkis, et tema abikaasa ja kolm last tundsid teadmatuse tõttu mitu tundi ärevust ning hirmu tema saatuse pärast (dtl 41). Kaebaja lisas, et ta ei saa kindlalt väita, kas Narva piiripunktis oli mobiilside tehniliselt kättesaadav, sest piiripunktis olid telefoni kasutamist keelavad sildid ning ta ei kasutanud seetõttu oma telefoni (dtl 206). Kaebaja ei ole väitnud, et tal endal oleks tekkinud Narva piiripunktis mobiilside puudumise tõttu hingelisi üleelamisi. Seepärast ei nõustu kohus kaebajaga, et tal tekkis Narva piiripunkti tehniliste tingimuste tõttu mittevaraline kahju. Kuigi kaebaja pole väitnud, et Eesti piiriametnikud oleksid menetlustoimingute tegemisega põhjendamatult viivitanud või muul moel kaebajat halvasti kohelnud, ei osuta asja materjalides miski ka sellele, et kaebajale oleks tekkinud Narva piiripunktis viibimise tõttu mistahes muul põhjusel (sh PPA ametnike käitumise tõttu) mittevaralist kahju. Nagu kohus 8(9)
3-25-1653 kaebajale 12. augusti 2026. a määruses selgitas, ei saa kaebaja nõuda tema pereliikmetele tekitatud mittevaralise kahju hüvitamist. Kohus ei pea kaebaja väidet tema perekonna mure tõttu otsituks, kuid ei näe ühtegi põhjust, mis pidi andma kaebaja perele põhjust oletada, et kaebaja on Eestis ohus.
23.4.Seoses 8. maiks 2025 planeeritud tööalase veebikohtumise ärajäämisega on kaebaja märkinud, et see pidi toimuma koos partnerite ja kolleegidega (dtl 41). Kohus selgitas kaebajale vajadust esitada tõendeid veebikohtumise kokkuleppimise ja kohtumise olulisuse kohta (dtl 196–197). Kaebaja märkis täiendavalt, et tal ei ole dokumentaalseid tõendeid esitada (dtl 207). Kohtul puudub alus kahelda, et kaebajal oli planeeritud 8. maiks 2025 veebikohtumine ning selle ärajätmine tekitas talle stressi. Siiski ei pea kohus usutavaks, et kaebajale tekkis kohtumise ärajätmise tõttu mittevaraline kahju. Mistahes nördimus, ebamugavustunne ja stress ei ole käsitatavad sedavõrd suure hingelise üleelamisena, et küündida kahju tekkimiseni. Kui tegemist oleks olnud kaebaja jaoks väga tõsise üleelamisega, oleks tal olnud lihtne esitada kohtule juhtumi asjaolude kohta täpsem kirjeldus. Samuti pole kohtule äratuntav, miks ei saanud kaebaja esitada kohtumise olulisuse kohta ühtegi dokumenti. Kohus võtab arvesse sedagi, et kaebuses märgitud kohaselt pidid veebikohtumisel osalema lisaks partneritele ka kaebaja kolleegid, kes eelduslikult oleksid saanud kaebajat asendada.
23.5.Eeltoodu põhjal leiab kohus, et vastustaja ei tekitanud kaebajale mittevaralist kahju. Seepärast ei ole kaebaja mittevaralise kahju hüvitamise nõude rahuldamiseks alust (RVastS § 9). III
24.Kokkuvõtlikult rahuldab kohus kaebuse osaliselt. Kohus tühistab Politsei- ja Piirivalveameti 6. mai 2025. a piiril väljastatud sisenemiskeelu ning rahuldab varalise kahju hüvitamise nõue täies ulatuses, kuid jätab mittevaralise kahju hüvitamise nõude rahuldamata.
25.HKMS § 108 lg 1 kohaselt kannab menetluskulud pool, kelle kahjuks otsus tehti. Kaebuse osalise rahuldamise korral jagatakse menetluskulud proportsionaalselt kaebuse rahuldamisega (HKMS § 108 lg 2).
25.1.Arvestades kaebuse rahuldamise proportsiooni (kohus rahuldas kaks nõuet täies ulatuses ning jättis kolmanda nõude rahuldamata), peab kohus põhjendatuks mõista kaebaja kasuks välja 2⁄3 tema menetluskuludest. Kaebaja on tasunud kaebuse esitamisel riigilõivu 44,80 eurot. Muude menetluskulude väljamõistmist pole kaebaja taotlenud. Tulenevalt kaebuse rahuldamise proportsioonist mõistab kohus kaebaja menetluskulude katteks välja 29,90 eurot. Kaebaja ülejäänud menetluskulud jäävad tema enda kanda.
25.2.Vastustaja ei ole menetluskulude kandmise kohta dokumente esitanud, mistõttu jäävad tema võimalikud menetluskulud tema enda kanda. (allkirjastatud digitaalselt) Ene Andresen
9(9)
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.