X kaebus Tartu Linnavalitsuse 19. detsembri 2024. a otsuse nr 1434 ja 17. veebruari 2025. a korralduse nr 111 tühistamiseks ning tugiisikuteenuse tagamiseks kohustamiseks Kaebaja X Vastustaja Tartu linn, volitatud esindaja Marju Altsaar
Menetlusosalised Asja läbivaatamine
Kirjalikus menetluses
RESOLUTSIOON
1.Rahuldada X kaebus.
2.Tühistada Tartu Linnavalitsuse 19. detsembri 2024. a otsuse nr 1434 ning 17. veebruari 2025. a korralduse nr 111 ning kohustada Tartu linna tegema kaebaja 5. detsembri 2024. a taotluse osas uus otsus.
3.Mõista Tartu linnalt X kasuks välja menetluskulu 20 eurot.
4.Asendada avaldatavas kohtulahendis kaebaja nimi tähemärgiga.
Otsuse peale võib Tartu Ringkonnakohtule esitada apellatsioonkaebuse 30 päeva jooksul otsuse avalikult teatavakstegemisest arvates, s.o hiljemalt 30. septembril 2026 (halduskohtumenetluse seadustiku (HKMS) § 181 lg 1). Vastuseks esitatud apellatsioonkaebusele võib teine menetlusosaline esitada vastuapellatsioonkaebuse 14 päeva jooksul apellatsioonkaebuse vastuapellatsioonkaebuse esitajale kättetoimetamisest arvates või ülejäänud apellatsioonitähtaja jooksul, kui see on pikem kui 14 päeva (HKMS § 184 lg 3). Kui apellant soovib asja arutamist kohtuistungil, tuleb tal seda apellatsioonkaebuses märkida, vastasel korral eeldatakse, et ta on nõus asja lahendamisega kirjalikus menetluses (HKMS § 182 lg 1 p 9).
ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK
1.X (kaebaja) esitas 5. detsembril 2024 Tartu linnale taotluse puudega lapsele 2025. a tugiisikuteenuse määramiseks. Laps õpib Nõo Põhikoolis 7. klassis, kuna temale sobivat
3-25-669 õppevormi (väikeklass) Tartu linnas ei leitud. Kaebaja ja tema lapse rahvastikuregistrijärgne elukoht on Tartu linn, kuid elatakse ka Nõo vallas, mis on koolile lähemal. Tartu Linnavalitsus jättis 19. detsembri 2024. a otsusega nr 1434 kaebaja lapsele 2025. a tugiisikuteenuse määramata põhjendusel, et Tartu linnal puudub kohustus väljaspool linna territooriumi sotsiaalteenust osutada.
2.Kaebaja esitas 16. jaanuaril 2025 eelnimetatud otsuse peale Tartu linnale hiljem täiendatud vaide, mille Tartu Linnavalitsus jättis 17. veebruari 2025. a korraldusega nr 111 rahuldamata. Vaidlust ei ole selles, et Sotsiaalkindlustusamet on tuvastanud kaebaja lapsel keskmise puude raskusastme kestusega 1. november 2023 kuni 31. oktoober 2025. Samuti pole vaidlust selles, et kaebaja ja tema lapse rahvastikuregistrijärgne elukoht on Tartu linnas, kuid tegelik elukoht Nõo vallas. Omavalitsusüksusel ei ole kohustust korraldada sotsiaalteenuste osutamist neile registrijärgsetele elanikele, kes elavad mõne teise omavalitsusüksuse territooriumil. Kaebaja tähelepanu juhiti varasemas kirjas sellele, et tema ja lapse tegeliku elukoha andmed ei vasta registris märgitule ja see võib saada takistuseks lapsele sotsiaalteenuste osutamisel. Kaebajal paluti rahvastikuregistris olevad andmed korrastada.
3.Kaebaja esitas 18. märtsil 2025 Tartu Halduskohtule kaebuse, milles soovib vaidlustada Tartu Linnavalitsuse korraldust, millega keelduti kaebaja lapsele tugiisikuteenuse osutamisest. Kaebaja lapsel on diagnoositud segatüüpi arenguhäired autismispektriga, mistõttu vajab ta igapäevaelus pidevat tuge, ning ta on saanud Tartu linnalt tugiisikuteenust aastatel 2019-2024. Lapse koolivaliku osas tegutses kaebaja spetsialistide ja lapsepsühhiaatri soovitustest lähtudes ning pani lapse õppima väikeklassi rahulikuma keskkonnaga Nõo Põhikooli. Kaebaja laps jäeti 2025. a teenusest ilma ning kaebajale selgitati, et ta peab end registreerima elama Nõo valda. Eeltoodu on õigusvastane, kuivõrd kaebajal on õigus omada mitut elukohta ning vastavalt vajadusele jagada ennast mitme elukoha vahel.
4.Tartu Halduskohus võttis 28. märtsi 2025. a määrusega X kaebuse Tartu Linnavalitsuse
19.detsembri 2024. a otsuse nr 1434 ja 17. veebruari 2025. a korralduse nr 111 tühistamiseks ning tugiisikuteenuse tagamiseks kohustamiseks menetlusse.
5.Tartu linn esitas 24. aprillil 2025 vastuse kaebusele, milles palub jätta kaebuse rahuldamata.
6.Kaebaja esitas 18. mail 2025. a täiendava seisukoha.
7.Tartu Halduskohus määras 6. juuli 2026. a määrusega asja läbivaatamisele kirjalikus menetluses ning andis menetlusosalistele tähtajad täiendavate menetlusdokumentide ja neile vastuväidete esitamiseks. Kohus teatas määruses kohtuotsuse avalikult teatavaks tegemise aja.
MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD
8.Kaebaja põhjendab oma kaebust kokkuvõtlikult järgmiselt.
8.1.Kaebaja alaealisel lapsel on diagnoositud segatüüpi arenguhäired autismispektriga, mistõttu vajab ta igapäevaelus pidevat tuge, sealhulgas õppimisel ja koduste toimingute juhendamisel. Lapsele pakkus Tartu Linnavalitsus tugiisikuteenust aastatel 2019 kuni 2024. Laps asus õppima Nõo Põhikooli ning seetõttu oli põhjendatud viibida lapse maakodus Nõo vallas. Varasem tugiteenuse osutamine tagas toimiva süsteemi ning teenuse järsu katkestamise puhul tuli arvestada varasemat stabiilset olukorda ja toetusest sõltuvust. Lapse tegelik seisund ja abivajadus ei ole vahepeal muutunud.
3-25-669
8.2.Vastustaja tugineb formaalsele puudusele, kuid sotsiaalteenuse määramisel tuleb lähtuda eelkõige tegelikust abivajadusest. Elukoha Nõo valda ümber registreerimise nõu on ebaõiglane ja ebamõistlik. Maakodu ei ole kaebaja ega lapse isiklik kinnisvara ega peamine elukoht, mistõttu ei ole põhjendatud elukohakande muutmine. Inimesel on õigus omada mitut elukohta ning jagada oma igapäevast elu mitme elukoha vahel. Kaebaja Nõo vallas viibimine on ajutine lähtuvalt lapse hariduslikest vajadustest. Kuna kaebaja lapsel on raskusi ühistranspordiga liikumisel, siis perekonna maakodus viibimine on mõistlik lahendus. Kaebaja pere viibib nii Tartu linnas kui ka Nõo vallas ning lapsel on tegelik seos mõlema omavalitsusega.
8.3.Vastustaja ei ole täitnud uurimispõhimõtet ega ole kasutanud kaalutlusõigust nõuetekohaselt. Vastustaja on jätnud tähelepanuta lapse hariduslikud ja arengulised vajadused, heaolu ning parimad huvid. Tugiisikuteenusest ilmajätmine kahjustab lapse arengut ja heaolu. Tartu linnas puudub lapsele sobilik koolikoht väikeklassis. Koolivalikul lähtuti spetsialistide soovitustest. Lapse parimates huvides on õppimise jätkamine Nõo Põhikoolis ning põhjendatud ei ole koolikeskkonna vahetus. Lapsel puudub kohustus õppida elukohajärgses koolis.
9.Tartu linn palub jätta kaebuse rahuldamata.
9.1.Vastustaja nõustub ning ei vaidle vastu järgmistele asjaoludele. Seadus ei keela omada mitut elukohta ega nende vahel liikumist. Seadus ei kohusta last õppima elukohajärgses koolis. Sotsiaalteenuseid peab isikule korraldama tema rahvastikuregistrijärgne kohalik omavalitsus, pakutavad teenused peavad vastama isiku vajadustele ning lapsele korraldatav abi peab lähtuma lapse parimatest huvidest.
9.2.Kaebaja lapsel on tuvastatud keskmine puue ning vastustajal pole kahtlust, et lapsele on tugisikuteenus vajalik, seega ei ole kaebaja etteheide lapse tegeliku abivajaduse ja olukorra ebapiisava hindamise kohta asjakohane. Vajaliku tugiteenuse andmise võimalikkus sõltub kaebaja tegevusest. Kaebajal on võimalik korrastada rahvastikuregistri andmed registreerides enda elukoha Nõo valda oma tegeliku elukoha järgi ning pöörduda lapsele tugiisiku saamiseks Nõo valla poole. Kaebajal on võimalik taotleda sobilikke õpitingimusi ja lapsele tugimeetmete rakendamist Nõo Põhikoolilt. Lisaks on kaebajal võimalik esitada Tartu linnale avaldus lapsele sobiva õppekoha saamiseks ning pöörduda tagasi elama enda elukohana määratletud registrijärgsele aadressile.
9.3.Kaebaja lapsele tugiisikuteenuse osutamise eeldused ei ole täidetud, kuna teenust vajav isik elab teise kohaliku omavalitsuse territooriumil. Isiku tegelik ja registrijärgne elukoht peavad olema vastavuses. Vanematel on kohustus tagada alaealise lapse elukoha aadress ja et see oleks vastavuses tegeliku elukohaga. Vanem peab rahvastikuregistrisse kandmiseks esitama selle elukoha aadressi, kus laps alaliselt või peamiselt elab. Lähtuvalt Riigikohtu 9. detsembri 2019. a otsuses nr 5-18-7 toodud seisukohast, on isikul õigus abi saada sellelt kohalikult omavalitsuselt, kus ta tegelikult elab ja mille elanik ta on rahvastikuregistri järgselt. Lähtuvalt Sotsiaalhoolekande seaduse (SHS) § 5 lg-st 1 ei ole linnal ja vallal kohustust korraldada sotsiaalteenuste osutamist neile registrijärgsetele elanikele, kes elavad teise linna või valla territooriumil, st kelle elukoha andmed ei ole registris õiged. Elukoha definitsiooni tuleneb tsiviilseadustiku üldosa seaduse (TsÜS) § 14 lg-st 1. Kaebaja lapse tegelik elukoht asub Nõo vallas ning sotsiaalteenuse osutamine ei ole põhjendatud. Kaebaja viibib koos lapsega kooli ajal Nõo valla elukohas ning ka suvel veedetakse aega võimalusel maal. Nõo vallas viibitakse enamus ajast ning seetõttu tuleb pidada Nõo valla elukohta pere tegelikuks elukohaks.
9.4.Kaebaja ei ole tõendanud, et Tartu linn ei ole pakkunud lapsele sobivat koolikohta. Kaebaja lapsele tagati õppekoht elukohajärgses Tartu Variku Koolis. Kaebaja teatas linnale ilma täiendavate selgituste ja põhjendusteta, et tema laps asub õppima Nõo Põhikooli. Kaebaja ei ole pöördunud Tartu linna poole avaldusega tagada tema lapsele Tartu linnas sobiv
3-25-669 koolikoht. Tartu linn ei ole keeldunud kaebaja lapsele sobiva õppekoha tagamisest. Kohalik omavalitsus ei saa lapsele tagada õppekohta või sobivaid õppetingimusi, kui lapsevanem seda ei taotle ning ei soovi.
9.5.Tartu linna kohustamiseks puudub alus. Rahvastikuregistrijärgsel kohalikul omavalitsusel puudub seadusest tulenev kohustus korraldada sotsiaalteenuse osutamist väljaspool kohaliku omavalitsuse haldusterritooriumit elavale isikule ning seetõttu ei saa kohustada Tartu linna lapsele tugiisikuteenuse tagama. Isiku põhjendatud ootus saab tuleneda üksnes temale seadusega antud subjektiivsest õigusest. Kaebajal ei saa olla õiguspärast ootust soodustuse või hüve saamiseks või selle jätkumiseks, kui tal puudub selleks subjektiivne õigus.
KOHTU SEISUKOHT
10.Vaidluse all on Tartu Linnavalitsuse 19. detsembri 2024. a otsuse nr 1434 õiguspärasus. Nimetatud otsusega jättis Tartu linn kaebaja alaealisele lapsele tugiisikuteenuse määramata. Vastustaja põhjendab tugiisiku määramata jätmist asjaoluga, et lapse tegelik elukoht asub Nõo vallas. Vastustaja hinnangul puudub tal tulenevalt SHS § 5 lg-st 1 kohustus osutada sotsiaalteenust isikule, kelle rahvastikuregistrijärgne elukoht on Tartu linnas, kuid kes tegelikkuses elab teise kohaliku omavalitsuse territooriumil. Kaebaja hinnangul ei ole vastustaja järginud määruse nr 132 tingimusi, sest isikul võib olla mitu elukohta ning sotsiaalteenuse määramise otsustamisel tuleb lähtuda kaebaja ja tema lapse rahvastikuregistrijärgsest elukohast, mis on Tartu linnas. Tartu linn ei taganud lapsele tugiisikut ning jättis tähelepanuta lapse tegelikud vajadused ning huvid. Kaebaja palub eelnimetatud Tartu linna otsuse ja vaideotsuse tühistada ja kohustada Tartu linna tagama kaebaja lapsele tugiisikuteenus.
11.Pooled ei vaidle selle üle, et kaebaja lapse tervislikust seisundist lähtuvalt esineb vajadus tugiisikuteenusele. Kaebaja lapsel esineb abivajadus ning talle on määratud keskmine puude raskusaste. Pooled on ühte meelt ka selle osas, et nii kaebaja kui tema lapse rahvastikuregistrijärgne elukoht asub Tartu linnas. Poolte vahel on vaidlus, kas abivajava lapse tegelik elukoht asub Tartu linna territooriumil ning põhiküsimus on selles, kas Tartu linn on kohustatud kaebaja lapsele vajalikku sotsiaalteenust osutama.
12.Kohus selgitab esmalt sotsiaalteenuste õiguslikku olukorda. Põhiseaduse § 28 kohaselt on Eesti kodanikul õigus riigi abile vanaduse, töövõimetuse, toitjakaotuse ja puuduse korral. Abi liigid, ulatuse ning saamise tingimused ja korra sätestab seadus. Põhiseaduse § 10 kohaselt lasub riigil kohustus tagada isikute inimväärikus. Nendest sätetest tulenevad kaebaja ja tema lapse sotsiaalsed põhiõigused ning ka sotsiaalriigi põhimõte. Eesti sotsiaalkaitse süsteem hõlmab endas nii isiku ja tema perekonna omavastutust kui ka riigi ja kohaliku omavalitsuse panust erinevate rahaliste ja mitterahaliste hüvitistena (sotsiaalseadustiku üldosa seadus §-d 10-12, riigikohtu põhiseadusliku järelevalve kolleegiumi 9. detsembri 2019. a otsus asjas nr 518-7, p 120). Vaidluse aluseks olev tugiisikuteenus on üks kohaliku omavalitsuse korraldatavatest sotsiaalteenustest (SHS §-d 23-25). Lapsele tugiisikuteenuse osutamise eesmärk on koostöös last kasvatava isikuga lapse arengu toetamine, sealhulgas vajaduse korral puudega lapse puhul hooldustoimingute sooritamine. Tugiisik abistab last arendavates tegevustes, juhendab ja motiveerib igapäevaelus toime tulema, abistab suhtlemisel perekonnaliikmetega või väljaspool kodu (SHS § 23 lg 3).
13.SHS § 5 lg 1 sätestab, et isikule on kohustatud sotsiaalteenuste, sotsiaaltoetuste, vältimatu sotsiaalabi ja muu abi andmist korraldama isiku rahvastikuregistrisse kantud elukoha järgne kohaliku omavalitsuse üksus. Kohus jagab vastustaja arusaama Riigikohtu seisukohast, et
3-25-669 SHS § 5 lg 1 tulenevat kohustust tuleb mõista viisil, et kohalik omavalitsuse üksusel tuleb sotsiaalteenuseid osutada neile registrijärgsetele elanikele, kes tegelikult selle omavalitsuse territooriumil elavad. Omavalitsusüksusel ei ole kohustust korraldada sotsiaalteenuste osutamist neile registrijärgsetele elanikele, kes elavad mõne teise omavalitsusüksuse territooriumil, st kelle andmed ei ole registris õiged (Riigikohtu põhiseadusliku järelevalve kolleegiumi 9. detsembri 2019. a otsus asjas nr 5-18-7, p 137). Kohus ei nõustu Tartu linnaga aga selles, kuidas SHS § 5 lg 1 sätestatud kohustust tuleb täita ning milliseid õiguslikke järelmeid sellest saab teha.
14.Kohaliku omavalitsuse korralduse seaduse § 6 lg 1 järgi on omavalitsusüksuse ülesandeks korraldada vallas või linnas sotsiaalabi ja -teenuseid. SHS § 14 lg 1 lähtuvalt kehtestab kohaliku omavalitsuse üksus sotsiaalhoolekandelise abi andmise korra, mis peab sisaldama vähemalt sotsiaalteenuste ja -toetuste kirjeldust ja rahastamist ning nende taotlemise tingimusi ja korda. Seega on täpse sotsiaalhoolekandelise abi, sh hüvitiste ja teenuste andmise korra kehtestamine delegeeritud kohalikule omavalitsusele. SHS 2. peatüki 2. jaos sätestatud sotsiaalteenused on kohustuslikud teenused, mida kohalik omavalitsus peab isikutele tagama. Tegemist on sisult miinimumstandardiga, mida tuleb igal kohalikul omavalitsusel abivajavatele isikutele tagada. Sellele lisaks võib kohalik omavalitsus täiendavalt korraldada sotsiaalteenuseid või maksta sotsiaaltoetuseid (SHS § 14 lg 2). SHS-ist tuleneb kohalikule omavalitsusele kohustus võtta vastu sotsiaalteenuste korraldamist reguleerivad õigustloovad aktid (Tallinna Ringkonnakohtu 27. septembri 2023. a otsus asjas nr 3-22-1056, p 13). Kuna täpne teenuste saamise kord on delegeeritud kohalikule omavalitsusele, siis tuleb nende määramisel üldjuhul lähtuda kohaliku omavalitsuse kehtestatud reeglitest ning vajadusel hinnata nende normide kooskõla SHS-is sätestatud kohustuste ja miinimumnõuetega.
15.HKMS § 158 lg 2 kohaselt hindab kohus haldusakti ja toimingu õiguspärasust haldusakti andmise või toimingu tegemise aja seisuga. Tartu Linnavalistus keeldus kaebaja lapsele tugiisikuteenuse osutamisest 19. detsembri 2024. a otsusega. Nii nagu vaidlusaluses otsuses on viidatud, reguleeris otsuse tegemise ajal alaealisele lapsele tugiisikuteenuse määramist Tartu Linnavolikogu 20. aprilli 2017. a määrus nr 132 „Puudega lapsele sotsiaalteenuste osutamise kord” (määrus nr 132). Nimetatud Tartu Linnavolikogu määrus kaotas kehtivuse 1. jaanuaril 2025, kui jõustus uus Tartu Linnavolikogu 5. detsembri 2024. a määrus nr 89 „Tartu linna sotsiaalhoolekandelise abi andmise kord” (määrus nr 89), milles reguleeritakse muuhulgas lapsele tugiisikuteenuse andmist. Tartu linnal tuli kaebaja taotluse lahendamisel lähtuda seega määruse nr 132 regulatsioonist.
16.Haldusakt on õiguspärane, kui see on antud pädeva haldusorgani poolt andmise hetkel kehtiva õiguse alusel ja sellega kooskõlas, proportsionaalne, kaalutlusvigadeta ning vastab vorminõuetele (haldusmenetluse seadus § 54). Taotluse lahendamise ajal kehtinud määruse nr 132 § 3 lg 2 sätestas, et sotsiaalteenus määratakse puudega lapsele, kelle enda ja kelle vanema või muu last kasvatava isiku elukohana on rahvastikuregistris registreeritud Tartu linn. Määrus nr 132 sätestas tugiisikuteenuse saamise eeldusena isiku rahvastikuregistrijärgse elukoha registreeringu Tartu linnas. Määruses ei sätestata ühtegi täiendavat tingimust, mille kohaselt tuleb teenust osutada Tartu linna haldusterritoorumil või teenuse määramise eelduseks oleks tegelik elukoht Tartu linnas. Seega sidus Tartu linn teenuse saamise eeldused üksnes rahvastikuregistrijärgse elukoha kandega. Sellega on Tartu linn ise laiendanud teenuse saamiseks õigustatud isikute ringi võrreldes SHS § 5 lg 1 tuleneva kohustusega. Kuigi SHS § 5 lg 1 ei kohusta abi osutama kõigil kohaliku omavalitsusüksuse territooriumile registreeritud isikutele, ei keela see säte teenust selliselt osutamast. Kohalik omavalitsus ei tohi kehtestada teenuse saamise õigusele piiranguid, mis välistavad abi andmise neile inimestele, kellele seadus kohustab abi osutama, või anda abi seaduses sätestatust vähem. Samaväärne piirang ei
3-25-669 kehti teenuse võimaldamisel laiemale isikute ringile, kui kohalik omavalitsus on selliselt otsustanud. Kui Tartu linna soovis lähtuda SHS § 5 lg 1 minimaalsest kohustusest osutada abi ainult tema territooriumil tegelikult viibivatele isikutele, siis tuli tal vastav piirang Tartu linna õigusloovates aktides sõnaselgelt kehtestada. Tegeliku elukoha nõude kehtestas Tartu linn alates 1. jaanuarist 2025 kehtima hakanud määrusega nr 89 (vt lapsele antava tugiisikuteenuse puhul määrus nr 89 § 16 lg 3). Tartu linnal puudus enne määruse nr 89 kehtima hakkamist õiguslik alus keelduda rahvastikuregistri järgi Tartu linnas elukohta omavatele isikutele sotsiaalteenuste osutamisest. Riigikohus sisustas SHS § 5 lg-s 1 sätestatud kohustust olukorras, kus anti hinnang kohaliku omavalitsuse seatud teenuste saamise tingimustele ning kohaliku omavalitsuse õigustloovate aktide õiguspärasusele. Riigikohus selgitas lahendis kohaliku omavalitsusel lasuvat kohustust õigusloovate aktide koostamisel. Selle kaudu ei laiendanud Riigikohus kohaliku omavalitsuse määrustes juba kehtestatud teenuse määramise tingimusi ja korda. Riigikohtu seisukohast saab järeldada, et kohalikul omavalitsusel on õigus sätestada sotsiaalteenuste määramise kordades piirang, et sotsiaalteenuse taotleja tegelik elukoht peab asuma kohalikus omavalitsuses. Sellist piirangut aga ei saa teenuse taotlemisel tuletada enne vastavas õigustloovas aktis õigusliku aluse loomist. Nagu varem märgitud, siis vastavat täiendavat piirangut määrus nr 132 ei sisaldanud.
17.Kohus selgitas, et kohaliku omavalitsuse pädevuses ja ülesandeks on sotsiaalteenuste osutamise tingimuste ja kordade jaoks vajalike õigustloovate aktide vastuvõtmine. Seega tuli Tartu linnal lähtuda taotluse lahendamisel määruse nr 132 sätestatud tingimustest. Tartu linn tugines taotluse rahuldamata jätmisel aga lisaks rahvastikuregistris registreeritud elukoha tingimusele ka isiku tegeliku elukoha tingimusest, mistõttu lähtus vastustaja määruses nr 132 mittesätestatud täiendavale kitsendusest. Kuna vaidlus puudub selles, et kaebaja ning ka tema lapse rahvastikuregistrijärgne elukoht asus Tartu linnas, siis puudus vastustajal õiguslik alus keelduda tugiisikuteenuse osutamisest. Seega ei ole haldusakt kooskõlas selle aluseks oleva õigusliku alusega ning on õigusvastane. Tartu Linnavalitsus ei parandanud otsuse õigusvastasust vaidemenetluses ning seetõttu rikub samasisuline vaideotsus samuti kaebaja õigusi.
18.Kuna Tartu linnal puudus kaebaja taotluse lahendamisel õiguslik alus tugineda taotluse rahuldamata jätmisel kaebaja tegelikule elukohale, siis ei anna kohus lõplikku hinnangut sellele, kus oli kaebaja või tema alaealise lapse tegelik elukoht ja kas see vastas rahvastikuregistris märgitud elukohale. Kohus peab vajalikuks märkida seoses rahvastikuregistri kandega siiski järgmist. Elukoha registreerimiseks esitab isik elukohateate elukohajärgse aadressi järgsele kohaliku omavalitsuse üksusele. Lisaks elukoha aadressile on lubatud märkida elukohateatele olemasolu korral ka lisa-aadressid (RRS § 74 lg 1, § 75 lg 2 ja 3). RRS § 65 lg 1 järgi kantakse rahvastikuregistrisse elukoha aadress, kus isik alaliselt või peamiselt elab. Mitme alaliselt ja peamiselt elamiseks kasutatava elukoha korral kantakse rahvastikuregistrisse kõigi nende aadressid. Isik valib neist ühe õigusliku tähendusega elukoha aadressiks ja teised elukohad kantakse rahvastikuregistrisse lisa-aadressina (RRS § 65 lg 2). TsÜS § 14 lg 1 ja 2 kohaselt on isiku elukoht see koht, kus isik alaliselt või peamiselt elab, kusjuures elukoht võib olla üheaegselt mitmes kohas. Eelnimetatud sätetest tulenevalt tuleb rahvastikuregistrisse elukoha andmete kandmisel ja vajadusel hilisemal kontrollimisel lähtuda sellest, et isikul võib olla mitu elukohta üheaegselt ning isik peab ise valima, millise elukoha andmed on õigusliku tähendusega ja millised kantakse registrisse lisa-aadressina. Seejuures nähtub käesoleva kohtuasja materjalidest, et kaebajal ning tema alaealisel lapsel on seos nii Tartu linna kui ka Nõo vallaga. Seetõttu tuleb tunnustada isiku õigust valida õigusliku tähendusega registri kanne mitme elukoha puhul. Rahvastikuregistri kande õigusust eeldatakse (RRS § 6 lg 1) ning kohalikul omavalitsusel lasub eelduse ümberlükkamisel täiendav uurimis- ja põhjendamiskohustus.
3-25-669
19.Lisaks juhib kohus Tartu linna tähelepanu ka sellele, et kohtupraktikas on tunnustatud kohaliku omavalitsuse õigust ja kohustust kontrollida isiku rahvastikuregistri elukoha kande õigsust vajadusel ka omal algatusel, kui esineb põhjendatud kahtlus kande ebaõigsuses. Sõltumata sellest, kas elukoha andmed rahvastikuregistris on algusest peale olnud ebaõiged või muutunud ebaõigeks pärast kande tegemist, on vastav kohaliku omavalitsuse üksus kohustatud ebaõigete andmete töötlemise lõpetama ning seega on kohalikul omavalitsusel võimalik ka ise RRS 11. peatüki meetmeid kasutades rahvastikuregistri kandeid muuta ja kustutada rahvastikuregistrist ebaõiged elukoha andmed (vt Riigikohtu põhiseadusliku järelevalve kolleegiumi 26. veebruari 2025. a otsus asjas nr 5-24, (p-d 55-60) ja Riigikohtu halduskolleegiumi 21. juuni 2022. a määrus asjas nr 3-21-2230 (p-d 12-13) ja Tartu Ringkonnakohtu 24. veebruari 2024. a otsus samas asjas). Kuigi vastustaja oli seisukohal, et kaebaja ja tema lapse tegelik elukoht ei ühti rahvastikuregistri kandega, ei ole ta kaebaja ja tema alaealise lapse elukoha kannet rahvastikuregistris muutnud ega väidetavaid ebaõigeid elukoha andmeid kustutanud ning pidi seega taotluse lahendamisel lähtuma määruse nr 132 alusel üksnes kehtivast rahvastikuregistri kandest.
20.Tartu linn on menetluses tuginenud ka sellele, et kaebajal puudus põhjendatud ootus tugiisikuteenuse jätkumisele. Samas ei ole Tartu linn esile toonud ühtegi asjaolu, mis oleks varasemate teenuse taotlemistega muutnud või kuidas on õiguslik regulatsioon muutunud võrreldes varasemate otsuste tegemisega. Tartu Linnavalitsuse otsus olid kaebajale eelnevat halduspraktikat arvestades üllatuslik. Kohtule ei ole piisavalt jälgitav ka see, kuidas ning millistel põhjustel asus Tartu linn muutma oma varasemat halduspraktikat olukorras, kus kaebaja lapse abivajadus, kaebaja pere elukorralduses ega teenuse määramise tingimused ja kord ei olnud oluliselt muutunud. Asjaolu, et Tartu linn juhtis kaebaja tähelepanu võimalikule rahvastikuregistri kande ebaõigsusele ei anna alust varem tagatud olnud tugiisikuteenuse määramata jätmiseks olukorras, mil sotsiaalteenuse osutamise õigust ja korda reguleerinud õiguslikke aluseid ei olnud linn veel muutnud.
21.Kohtu hinnangul ei mõjuta kohtuotsuse tegemist ega oma õiguslikust seisukohast tähtsust asjaolu, kuidas ja kas kaebaja lapsele Tartu linnas koolikoht tagati või mitte. Vaidluse esemeks on tugiisikuteenuse, mitte koolikoha määramata jätmise õiguspärasus. Seetõttu jätab kohus menetlusosaliste väited seoses koolikohaga tähelepanuta.
22.Eeltoodust tulenevalt rahuldab kohus X kaebuse ning tühistab Tartu Linnavalitsuse 19. detsembri 2024. a otsuse nr 1434 ning 17. veebruari 2025. a korralduse nr 111. Kuna kohtu otsusega tühistatakse kaebaja taotluse lahendamise otsus, esineb alus ka kohustamiskaebuse rahuldamiseks. Tartu linnal tuleb kaebaja 5. detsembril 2024 esitatud taotlus tugiisikuteenuse osutamiseks uuesti lahendada. Tugiisikuteenuse määramine on kaalutlusotsus, mistõttu ei ole kohtul võimalik teha definitiivset ettekirjutust tugiisikuteenuse määramiseks. Kohus ei pea õigeks asuda haldusorgani asemel ise hindama kaebaja abivajadust ning tugiisikuteenuse ulatust.
23.HKMS § 108 lg 1 sätestab, et menetluskulud kannab pool, kelle kahjuks otsus tehti. Kaebaja tasus menetluskuluna kaebuse esitamisel riigilõivu 20 eurot. Kaebaja ei teatanud kohtule muudest menetluskuludest. Kuna kohus rahuldab kaebuse, siis jäävad menetluskulud Tartu linna kanda. Seega mõistab kohus Tartu linnalt kaebaja kasuks välja menetluskulu 20 eurot.
24.Kohus asendab avaldatavas kohtulahendis kaebaja nime tähemärgiga (HKMS § 175 lg 3).
3-25-669
(allkirjastatud digitaalselt) Juhan Siider
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.