X-i kaebus Tartu Vangla tekitatud mittevaralise kahju hüvitamiseks ja õigusvastaste tagajärgede kõrvaldamiseks seoses ebakvaliteetse hambaraviga Kaebaja X Vastustaja Tartu Vangla, volitatud esindaja Agu Rillo
Menetlusosalised Asja läbivaatamine
Kirjalikus menetluses
RESOLUTSIOON
1.Jätta X-i kaebus rahuldamata.
2.Jätta Eesti Kohtuekspertiisi Instituudi poolt haldusasjas nr 3-24-1440 tehtud ekspertiisi kulu ja kaebuse esitamisel tasumisele kuulunud riigilõiv riigi kanda ja ülejäänud võimalikud menetlusosaliste menetluskulud nende endi kanda.
3.Asendada kohtulahendi avalikustamisel kaebaja nimi tähemärgiga.
EDASIKAEBAMISE KORD JA SELGITUSED
Otsuse peale võib Tartu Ringkonnakohtule esitada apellatsioonkaebuse 30 päeva jooksul otsuse avalikult teatavakstegemisest arvates, s.o hiljemalt 30. septembril 2026 (halduskohtumenetluse seadustiku (HKMS) § 181 lg 1). Vastuseks esitatud apellatsioonkaebusele võib teine menetlusosaline esitada vastuapellatsioonkaebuse 14 päeva jooksul apellatsioonkaebuse vastuapellatsioonkaebuse esitajale kättetoimetamisest arvates või ülejäänud apellatsioonitähtaja jooksul, kui see on pikem kui 14 päeva (HKMS § 184 lg 3). Kui apellant soovib asja arutamist kohtuistungil, tuleb tal seda apellatsioonkaebuses märkida, vastasel korral eeldatakse, et ta on nõus asja lahendamisega kirjalikus menetluses (HKMS § 182 lg 1 p 9).
1.X (kaebaja) esitas 13. märtsil 2024 Tartu Vanglale taotluse, milles palub talle hüvitada mittevaraline kahju, mis seisneb tervisekahjus ja inimväärikuse alandamises ning eemaldada
3-24-1440 kaebaja haiged hambad ja asendada need uutega. Kui kaebaja 2016. a vanglasse saabus, siis ei olnud tema hambad nii halvas seisukorras kui praegu. Vangla hambaarstid osutasid kaebajale ebakvaliteetset ravi. Kaebajal on vangla tegevuse tõttu puudu seitse hammast, tema jaoks on söömine raskendatud ja ta peab tundma hammaste pärast häbi.
2.Tartu Vangla jättis 14. mai 2024. a otsusega nr 1-13/24/212-3 kaebaja kahju hüvitamise taotluse rahuldamata. Vangla ei nõustu kaebaja etteheidetega. Kaebajale on osutatud ravi, ta on ise soovinud oma hammaste eemaldamist ning mitte iga kord ei ole hambaarst seda näidustatuks pidanud.
3.Kaebaja esitas 14. mail 2024 Tartu Halduskohtule hiljem täiendatud kaebuse, milles palub hüvitada talle tekitatud tervisekahju summas 10 000 kuni 15 000 eurot, eemaldada tema haiged hambad ja asendada need uutega ning hüvitada seoses väärikuse alandamisega mittevaraline kahju summas 5000 eurot. Vangla hambaarstid kasutasid ebakvaliteetseid ravivõtteid ning kahjustasid tema hambaid. Kaebaja jääb vanglale esitatud taotluses esitatud põhjenduste juurde.
4.Tartu Vangla esitas 28. mail 2024 kohtule vastusena kohtunõudele kohtueelse menetluse materjalid ning kaebaja tervisekaardi väljavõtte.
5.Tartu Halduskohus võttis 3. juuni 2024. a määrusega X-i kaebuse menetlusse, milles kaebaja nõuab Tartu Vangla tekitatud mittevaralise kahju hüvitamist seoses ebakvaliteetse hambaraviga (kahjunõue) ning vangla tegevuse õigusvastaste tagajärgede kõrvaldamist (heastamisnõue). Samas määruses kuulutas kohus haldusasja menetluse kinniseks ning määras vastustajale tähtaja kaebusele vastamiseks.
6.Tartu Vangla esitas 10. juulil 2024 vastuse kaebusele, milles palus jätta kaebuse rahuldamata. Vastustaja hinnangul on kaebus põhjendamatu. Vangla ei vaidle vastu ekspertiisi korraldamisele. Vastustajal ei ole ettepanekuid ega nägemust, kes võiks ekspertiisi teha.
7.Kaebaja teatas 1. augustil 2024, et on registreeritud SA Viljandi Haigla Tartu Meditsiinikeskuse hambaarsti vastuvõtule hammaste seisukorra hindamiseks septembris 2024. Lisaks teatas kaebaja 4. oktoobril 2024, et kaebaja käis samal päeval hambaarsti vastuvõtul, kus arst midagi ohtlikku ei tuvastanud.
8.SA Viljandi Haigla edastas kohtule 11. oktoobril 2024 vastusena kohtunõudele kaebaja tervisekaardi väljavõtte 4. oktoobri 2024. a hambaarsti vastuvõtu kohta.
9.Tartu Halduskohus teatas 9. aprilli 2026. a määrusega menetlusosalistele plaanist korraldada haldusasjas ekspertiis. Kaebaja esitas ekspertiisiga seotud seisukoha 21. aprillil 2026 ning vastustaja 23. aprillil 2026.
10.Kohus otsustas 30. aprilli 2026. a määrusega viia kaebaja suhtes läbi isiku kohtuarstlik ekspertiis. Kohus tegi ekspertiisi läbiviimise ülesandeks Eesti Kohtuekspertiisi Instituudi (EKEI) poolt nimetatud eksperdile.
11.EKEI esitas 17. juunil 2026 kohtule ekspertiisiakti kohtuarstliku komisjoniekspertiisi kohta, kelle hinnangul ei ole kaebaja hammaste ravimisel tehtud ravivigu ning Tartu Vanglas osutatud hambaraviteenus vastas esmatasandi hambaravi keskmisele kvaliteedile.
3-24-1440
12.Tartu Halduskohus määras 30. juuni 2026. a määrusega asja läbivaatamisele kirjalikus menetluses ning andis menetlusosalistele tähtajad täiendavate menetlusdokumentide ja neile vastuväidete esitamiseks. Kohus teatas määruses kohtuotsuse avalikult teatavaks tegemise aja.
MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD
13.Kaebaja hinnangul on Tartu Vangla tekitanud temale mittevaralist kahju seoses ebakvaliteetse hambaraviga. Kaebaja hammaste olukord on alates aastast 2016 kogu aeg halvenenud ja see on põhjustatud vanglas osutatud ebakvaliteetsest hambaravist. Kaebajal on vangla tegevuse tõttu puudu seitse hammast ja seetõttu söömine raskendatud, samuti tunneb ta hammaste seisukorra pärast häbi. Osade hammaste eemaldamisega on kaebaja nõustunud, sest ravikvaliteet oli halb. Vangla on tekitanud kaebajale tervisekahju ning lisaks alandanud tema inimväärikust. Kaebaja soovib tema haigete hammaste eemaldamist ja nende uutega asendamist ehk heastama tekitatud negatiivsed tagajärjed.
14.Vastustaja palub jätta kaebuse rahuldamata. Vastustaja jääb 14. mai 2024. a kahju hüvitamise otsuses nr 1-13/24/212-3 esitatud seisukohtade juurde ja palub neid asja lahendamisel arvestada. Tervishoiuteenuse mittenõuetekohase osutamise tõendamise kohustus on patsiendil. Kaebajale osutatud hambaraviteenus vastas esmatasandi hambaravi keskmisele kvaliteedile. Kaebaja ei ole tõendanud, et vastustaja oleks tervishoiuteenuse osutamisel teinud ravivea või muul viisil kaebaja õigusi rikkunud. Kaebaja tervisekaardist nähtuvalt on talle ravi osutatud, ta on ise soovinud hammaste eemaldamist ning mitte iga kord ei ole hambaarst seda näidustatuks pidanud. Üldteada on, et inimeste hammaste loomupärane tervis on erinev, sõltudes nii pärilikkusest kui ka keskkonnast. Seega ei ole asjaolu, et kaebajal on hammastega probleemid ja neid ei ole suudetud vanglas peatada, vältimatult raviviga kinnitav asjaolu. Kohtuasja materjalidest ei viita miski sellele, et hambaarsti tegevus oleks tinginud kaebaja hammaste seisundi halvenemise. Ainuüksi patsiendi subjektiivne hinnang ei tähenda, et ravi ei olnud nõuetele vastav.
KOHTU SEISUKOHT
15.Vaidluse all on kaebajale osutatud hambaravi kvaliteet kinnipidamisasutuses. Kaebaja hinnangul ei ole tema hammaste ravimisel osutatud tervishoiuteenuse kvaliteet nõuetekohane, mistõttu on osa hambaid eemaldatud ning talle on ebakohase tervishoiuteenuse osutamisega põhjustatud mittevaralist kahju, mis seisneb tervise kahjustamises ja inimväärikust alandavas kohtlemises. Kaebaja soovib mittevaralise kahju hüvitamist rahas ning lisaks seoses ebakvaliteetse hambaraviga tekkinud õigusvastaste tagajärgede kõrvaldamist. Vastustaja hinnangul on tervishoiuteenuse osutamine olnud korrektne, kaebajale ei ole põhjustatud mittevaralist kahju ning ei esine alust ka õigusvastaste tagajärgede kõrvaldamiseks.
16.Kahju hüvitamise nõude osas, mis puudutab etteheiteid tervishoiuteenuse osutaja tegevusele tuleb nõude lahendamisel lähtuda võlaõigusseaduses (VÕS) sätestatust, sest kontrollitava tegevus seondub tervishoiuteenuse osutamisega. VÕS § 758 lg-st 1 tulenevalt kohustub tervishoiuteenuse osutamise lepinguga üks isik (tervishoiuteenuse osutaja) osutama oma kutsetegevuses teisele isikule (patsient) tervishoiuteenust, eelkõige vaatama patsiendi arstiteaduse reeglite järgi tema tervise huvides läbi, nõustama ja ravima patsienti, samuti teavitama patsienti tema tervisest ja ravi käigust ning tulemustest. Kaebuse rahuldamise üheks eelduseks on, et vastustaja on rikkunud võlaõigusseaduse §-s 762 sätestatud nõuet, mille järgi raviteenus peab vastama vähemalt arstiteaduse üldisele tasemele ja olema osutatud tavaliselt
3-24-1440 oodatava hoolega. Kaebaja on tõstatanud küsimuse sellest, kas talle osutatud (hamba)raviteenus vastas vähemalt arstiteaduse üldisele tasemele. Seejuures tuleb silmas pidada, et ravi ja uuringute määramine vanglas on arsti erialane otsus, mis toimub tervishoiuteenuse osutamise raames. Tervishoiutöötaja otsustab tervishoiuteenust osutades ravi määramise või sellest keeldumise üle, sh otsustab ta ravivajadust silmas pidades selle üle, millal konkreetne ravi toimub (vt Riigikohtu halduskolleegiumi 19. novembri 2018. a määrus asjas nr 3-18-1757, p-d 12 ja 13). Järelikult ei ole vajaliku ravi määrajaks patsient – patsient võib küll taotleda tervishoiuteenuse osutamist, mitte aga konkreetse ravi või ravimi määramist. Lisaks tuleb silmas pidada, et tervishoiuteenuse osutamisel lasub tervishoiuteenuse osutajal dokumenteerimiskohustus, mis tuleneb VÕS §-st 769. Tervishoiuteenuste korraldamise seaduse (TTKS) § 42 lg 1 kohaselt on tervishoiuteenuse osutamise dokumenteerimisel kohustuslik järgida dokumenteerimise nõudeid, kasutada riigi infosüsteemis ettenähtud klassifikaatoreid, loendeid, aadressiandmeid ja tervise infosüsteemi standardeid. Sotsiaalministri 18. septembri 2008. a määruse nr 56 „Tervishoiuteenuse osutamise dokumenteerimise tingimused ja kord“ (määrus nr 56) § 3 lg 1 kohaselt on tervishoiuteenuse osutajal kohustus dokumenteerida tervishoiuteenuse osutamine, järgides nimetatud määruses sätestatud andmekoosseise. Dokumenteerida tuleb kõik asjaolud, mis omavad tervishoiuteenuse eesmärgist tulenevalt tähtsust (määruse nr 56 § 3 lg 3). Tervishoiuteenuse osutaja tegevuse eesmärk on leevendada inimese vaevusi, hoida ära tema tervise seisundi halvenemist ja taastada tema tervist (TTKS § 2 lg 1), seega piirdub tervishoiuteenuse osutamise dokumenteerimise eesmärk tervishoiuteenuse nõuetekohase osutamise tagamisega.
17.Kuna kaebaja tugineb kahjunõudes ka inimväärikuse alandamisele, siis on selles osas kahjunõude ja heastamisnõude lahendamisel olulised ka riigivastutuse seaduse (RVastS) sätted. Riigivastutuse seaduse (RVastS) § 7 lg 1 kohaselt võib isik, kelle õigusi on avaliku võimu kandja õigusvastase tegevusega avalik-õiguslikus suhtes rikkunud, nõuda talle tekitatud kahju hüvitamist, kui kahju ei olnud võimalik vältida ega ole võimalik kõrvaldada sama seaduse §-des 3, 4 ja 6 sätestatud viisil õiguste kaitsmise või taastamisega. RVastS § 7 lg-st 1 tulenevalt peavad seega kahju hüvitamise nõude rahuldamiseks olema täidetud järgmised tingimused: 1) avaliku võimu kandja õigusvastane tegu avalik-õiguslikus suhtes; 2) isiku subjektiivsete õiguste rikkumine; 3) kahju tekitamine; 4) põhjuslik seos õigusvastase teo ja kahju tekkimise vahel; 5) esmaste õiguskaitsevahendite ammendatus. RVastS § 9 lg 1 kohaselt võib füüsiline isik nõuda mittevaralise kahju rahalist hüvitamist süüliselt väärikuse alandamise, tervise kahjustamise, vabaduse võtmise, kodu või eraelu puutumatuse või sõnumi saladuse rikkumise, au või hea nime teotamise korral. RVastS § 9 lg 2 ja § 13 lg 1 kohaselt hüvitatakse mittevaraline kahju proportsionaalselt õiguserikkumise raskusega ning arvestades süü vormi ja raskust. Hüvitise suuruse määramisel arvestatakse kahju tekkimise ettenägematust, objektiivseid takistusi kahju ärahoidmisel, õiguste rikkumise raskust, eraõiguses sätestatud piiranguid seoses kannatanu osaga kahju tekitamisel ja muid asjaolusid, millest tulenevalt kahju hüvitamine täies ulatuses oleks ebaõiglane.
18.Kinnipeetavatele ravi tagamine on riigi ülesanne, mida riik täitis kuni 1. juulini 2024 vangla kaudu. Kinnipeetavatele osutasid tervishoiuteenust vahetult tervishoiutöötajad, kes kuulusid vangla meditsiini- või tervishoiuosakonda ja tegutsesid riigi nimel. Vajaduse korral saadeti kinnipeetavaid ravile asjakohase eriarstiabi osutaja juurde väljaspool vanglat. Seega vastutas kinnipeetavale tervishoiuteenuse osutamise eest vangla (vt ka Riigikohtu erikogu 28. juuni 2021. a määrus asjas nr 3-21-30, p 24 ja 11. novembri 2022. a määrus asjas nr 3-21-924, p 12). Kohtupraktikas on lisaks selgitatud, et Euroopa inimõiguste ja põhivabaduste kaitse konventsiooni (EIÕK) artikkel 3 kohustab riiki kaitsma vabadusest ilma jäetud isikute
3-24-1440 füüsilist heaolu, tagades neile muu hulgas vajaliku arstiabi (Euroopa Inimõiguste Kohtu (EIK) suurkoja otsus asjas Kudła vs. Poola, 30210/96, p 94; suurkoja otsus asjas Blokhin vs. Venemaa, 47152/06, p 136). EIK on korduvalt leidnud, et asjakohase arstiabi puudumine võib kujutada endast kinnipeetava sellist kohtlemist, mis läheb vastuollu EIÕK artikliga 3 (nt EIK suurkoja otsus asjas Blokhin vs. Venemaa, 47152/06, p 136, Riigikohtu halduskolleegiumi 30. aprilli 2026. a otsus asjas nr 3-22-1009, p 8.1.). Hindamaks seda, kas meditsiiniline abi oli piisav, peab kohus juhinduma nõuetekohase hoolsuse testist. Pelgalt asjaolu, et kaebaja tervislik seisund on halvenenud, ei ole piisav, et tuvastada riigi positiivsete kohustuste rikkumine EIÕK tähenduses, kui pädevad haldusorganid on võtnud õigel ajal kasutusele kõik mõistlikult võimalikud meditsiinilised meetmed, püüdes kohusetundlikult takistada haiguse arengut (EIK otsus asjas Goginashvili vs. Gruusia, 47729/08, p 71, Riigikohtu halduskolleegiumi 30. aprilli 2026. a otsus asjas nr 3-22-1009, p 8.3.).
19.Kohtu hinnangul ei ole kahju hüvitamise eeldused praeguses asjas täidetud. Kohus korraldas kaebajale osutatud hambaravi kvaliteedi, sh ravivea hindamiseks ekspertiisi. EKEI
30.aprilli 2026. a ekspertiisiakt nr 26E-AOK0007-01 kohaselt saab tervishoiuteenuse osutamise materjalide alusel teha järelduse, et kaebajale on osutatud hambaravi nõuetekohase hoolsusega, tema hammaste ravimisel pole vigu tehtud ja tervishoiuteenuse osutaja reageeris patsiendi pöördumistele asjakohaselt ning mõistliku aja jooksul. Kaebajale ajavahemikul 16. märts 2016 kuni 13. märts 2024 Tartu Vanglas osutatud hambaraviteenus vastas esmatasandi hambaravi keskmisele kvaliteedile ning ravivigu ei esinenud. Tartu Vangla pole jätnud kaebaja hambaid puudutavaid probleeme, millele oleks tulnud reageerida, tähelepanuta. Hambaravi on teostatud korrektses järjekorras (esmaabi, lootusetute hammaste eemaldamine, plaaniline ravi) ja viisil (pulbi ja juure-aluse põletikuga hammaste juureravi ja taastamine, kaariese ehk hambaaukude ravi). Kaebajale pole eelnimetatud ajavahemikul tekkinud seoses hammastega tervisekahjustust või terviseseisundi negatiivset muutust. Tegemist on patsiendiga, kellel enamikel kordadel oli pöördumise põhjuseks hambavalu ehk vältimatu abi visiit. Tervishoiuteenuse osutamist tõendavate dokumentide alusel oli juba varasemalt enne kõnealust perioodi tegu õigel ajal mitte ravitud hammaskonnaga. Seega on ekspertiisiga tuvastatud, et kaebaja hambaravi oli nõuetekohane ning kaebajale ei ole tervisekahju põhjustatud.
20.Kohtu hinnangul on eksperdid ekspertiisi tegemisel võtnud aluseks asjakohase teabe kaebaja terviseseisundi kohta, arvestatud teave on ekspertiisiaktis nõuetekohaselt kajastatud, ekspertide järeldused põhjendatud ja järeldustele jõudmine piisavalt jälgitav. Kaebaja esitatud teave ja tõendid ei sea ekspertiisiakti järelduste paikapidavust kahtluse alla. Kaebajale osutatud hambaravi on asjakohaselt dokumenteeritud ning sellega on arst täitnud VÕS § 769 sätestatud dokumenteerimiskohustuse. Seega ei ole kohtu hinnangul vastustaja õigusvastaselt tegutsenud ega ole kaebajale tervisekahju põhjustanud. Seega jätab kohus kahjunõude, mis puudutab ebakohast tervishoiuteenuse osutamist, rahuldamata.
21.Kohtumenetluses esitatud ja kogutud teave ei kinnita ka kaebaja inimväärikuse alandamist. Kaebajale on raviteenust osutatud ning selle raames ei ole esinenud selliseid minetusi, mis kinnitaks kaebaja inimväärikuse alandamist. Asjaolu, et kaebaja ei nõustu ravi tulemustega ning on hammaste seisundi tõttu negatiivselt meelestatud ei anna veel alust pidada raviteenuse osutamist ebakohaseks. Samuti ei ole alust heastamisnõude rahuldamiseks, sest kaebajale on osutatud nõuetekohast raviteenust. Seega ei esine kohtu hinnangul vastustaja tegevuse õigusvastasust, mis on RVastS § 7 lg 1 ja § 9 lg 1 järgi üks kahju hüvitamise nõude esmaseid eeldusi. Kui ka juba üks kahju hüvitamise eeldustest RVastS § 7 lg 1 ja § 9 lg 1 mõttes on täitmata, siis puudub vajadus kontrollida ülejäänud eelduste täidetust. Kahjunõude
3-24-1440 rahuldamise eelduste täidetuse kontrollimisel pole oluline kontrolli järjekord, vaid, et täidetud oleksid kõik eeldused (vt Riigikohtu halduskolleegiumi 20. veebruari 2020. a otsus asjas nr 316-2267, p 17).
22.Eeltoodust tulenevalt jätab kohus kaebuse tervikuna rahuldamata. HKMS § 108 lg 1 järgi kannab menetluskulud pool, kelle kahjuks otsus tehti. HKMS § 118 lg 3 ls 1 näeb ette, et kui menetlusabi saaja on kohustatud hüvitama menetluskulud ja vastaspoolelt neid tema kasuks välja ei mõisteta, jätab kohus menetluskulud riigi kanda. Kohus vabastas kaebaja 3. juuni 2024. a määrusega riigilõivu tasumise kohustusest heastamiskaebuse ja väärikuse alandamisega seotud hüvitamiskaebuse esitamisel, tervisekahju puudutavas osas oli kaebus riigilõivuvaba. Samuti vabastas kohus kaebaja 30. aprilli 2026. a määrusega ekspertiisi kulude ette tasumise kohustusest. Kaebaja majanduslik seisund pole muutunud. Seega jäävad ekspertiisi kulu ja kaebuse esitamisel tasumisele kuulunud riigilõiv riigi kanda. Menetlusosalised ei ole kohtule teiste menetluskulude tekkimist kinnitanud ega nende väljamõistmise taotlust esitanud, seega jäävad ülejäänud menetlusosaliste võimalikud menetluskulud nende endi kanda.
23.Kohus asendab avaldatavas kohtulahendis kaebaja nime tähemärgiga (HKMS § 175 lg 3).
(allkirjastatud digitaalselt) Juhan Siider
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.