X kaebus Politsei- ja Piirivalveameti 02.06.2026 otsuse nr 15.3-3.2/183-1 ja 03.07.2026 vaideotsuse nr 15.3-3.6/36 tühistamiseks ning taotluse uuesti läbivaatamiseks kohustamiseks X kaebus Politsei- ja Piirivalveameti 07.09.2026 otsuse nr 15.3-3.4/1542-1 ja 21.09.2026 vaideotsuse nr 15.3-3.6/54 tühistamiseks
Vaidlustatud kohtulahend
Tallinna Halduskohtu 05.10.2026 määrus
Menetlusosalised esindajad
ja
nende Kaebaja X Vastustaja Politsei- ja Piirivalveamet
Menetluse alus ringkonnakohtus
X määruskaebus
Asja läbivaatamine
Kirjalik menetlus
RESOLUTSIOON
1.Võtta X määruskaebus Tallinna Halduskohtu 05.10.2026 määruse p 4 peale menetlusse.
2.Jätta X määruskaebus rahuldamata ja Tallinna Halduskohtu 05.10.2026 määruse p 4 muutmata.
3.Asendada avaldatavas määruses kaebaja nimi tähemärkidega.
EDASIKAEBAMISE KORD
Määrus ei ole edasikaevatav (halduskohtumenetluse seadustiku (HKMS) § 252 lg 7).
1.X esitas 17.02.2022 Politsei- ja Piirivalveametile (PPA) tähtajalise elamisloa taotluse VMS § 150 lg 1 p 2 alusel, et elada Eestis elava vanema juures, kuna täisealine laps ei ole terviseseisundi või puude tõttu suuteline iseseisvalt toime tulema. PPA keeldus 23.09.2022 otsusega nr 15.3-3.2/860-1 elamisloa andmisest, leides, et taotleja tuleb iseseisvalt toime ega vaja igapäevast hooldust (HA nr 3-22-2312, dtl 13 jj).
3-26-2100 X esitas 28.10.2022 Tallinna Halduskohtule kaebuse PPA otsuse tühistamiseks ja 17.02.2022 elamisloa taotluse uuesti läbivaatamiseks kohustamiseks (kohtuasjas nr 3-22-2312). Tallinna Ringkonnakohus rahuldas 17.02.2023 määrusega nr 3-22-2312 kaebaja esialgse õiguskaitse taotluse ja kohustas PPA-d andma talle tähtajalise elamisloa kohtumenetluse lõpuni. Esialgse õiguskaitse kohaldamisel leidis ringkonnakohus, et kaebajal on seda vaja tema terviseseisundi ja Eestist lahkumise vajaduse tõttu. Kohus märkis, et kaebuse eduväljavaated ei ole ilmselgelt väikesed, avalik huvi ei ole ülekaalukas ning elamisloa andmine võimaldab kaebajal Eestis viibida kohtumenetluse ajal, lahendamata seejuures lõplikult elamisloa saamise küsimust. Tallinna Ringkonnakohus jättis 30.01.2026 kohtuotsusega nr 3-22-2312 kaebuse rahuldamata. Otsus jõustus 26.05.2026. Ringkonnakohus leidis muu hulgas, et kaebaja terviseseisundist tulenev vajadus kiire kõrvalise abi järele ei tähenda iseenesest, et ta ei ole suuteline iseseisvalt toime tulema VMS § 150 lg 1 p 2 tähenduses. Täisealise lapse suutmatus iseseisvalt toime tulla peab olema tõendatud ning taotleja peab esitama tõendid igapäevaseks toimetulekuks vajaliku abi ja hoolduse vajaduse kohta. Samuti märkis kohus, et välisriigi kodanikul ei ole subjektiivset õigust saada elamisluba Eestis elava täisealise vanema juurde elama asumiseks.
2.PPA keeldus 02.06.2026 otsusega nr 15.3-3.2/183-1 X-ile tähtajalise elamisloa andmisest püsivalt Eestisse elama asumiseks (dtl 25–29). PPA leidis, et tähtajalise elamisloa andmise eesmärk ei ole üksnes taotleja huvide kaitse, vaid ka avalike huvide edendamine. Tallinna Ringkonnakohtu 17.02.2023 määruse alusel kohtumenetluse ajaks antud ja korduvalt pikendatud elamisluba ei tõenda iseenesest avalike huvide edendamist. PPA hinnangul ei saanud elamisloa tingimust – elada Eestis vähemalt kolm aastat – pidada täidetuks üksnes seetõttu, et PPA oli kohustatud elamisloa kohtumääruse alusel andma.
3.X esitas 02.06.2026 otsuse peale vaide, mille PPA jättis 03.07.2026 vaideotsusega nr 15.3-3.6/36 rahuldamata (dtl 19–23).
4.X esitas 13.07.2026 Tallinna Halduskohtule kaebuse PPA 02.06.2026 otsuse nr 15.33.2/183-1 ja 03.07.2026 vaideotsuse nr 15.3-3.6/36 tühistamiseks ning elamisloa taotluse uuesti läbivaatamiseks kohustamiseks (kohtuasjas nr 3-26-2100). Kohus võttis kaebuse 24.08.2026 määrusega menetlusse.
5.PPA tunnistas 07.09.2026 otsusega nr 15.3-3.4/1542-1 (dtl 48–50) kaebajale antud tähtajalise elamisloa alates 21.09.2026 kehtetuks. Elamisluba oli antud Tallinna Ringkonnakohtu määruse alusel kohtuasjas nr 3-22-2312 VMS § 150 lg 1 p 2 alusel. PPA leidis, et kohtumenetluse lõppemisel langes ära elamisloa andmise alus, sest elamisluba oli väljastatud üksnes kohtumenetluse ajaks.
6.Kaebaja esitas 10.09.2026 esialgse õiguskaitse taotluse (dtl 43 jj), milles palus peatada PPA 07.09.2026 otsuse kehtivuse. Kaebaja leidis, et ilma esialgset õiguskaitset kohaldamata muutuks tema olukord enne kohtumenetluse lõppu raskemaks. Ta tõi esile, et elamisloa kehtetuks tunnistamisega kaasneksid rasked tagajärjed, sealhulgas töösuhte lõppemine, lahkumine perekonna juurest, ravi katkemine ning Eestis kujunenud elu- ja sotsiaalsete sidemete kaotus. Alternatiivselt taotles kaebaja elamisloa andmist kohtumenetluse ajaks, kuna selline abinõu ei otsustaks põhivaidlust ette ära, vaid tagaks elamisloa üksnes menetluse kestuseks.
7.Tallinna Halduskohus peatas 14.09.2026 määrusega ajutiselt PPA 07.09.2026 otsuse nr 15.3-3.4/1542-1 kehtivuse kuni 14.10.2026. 2(6)
3-26-2100
8.Kaebaja esitas 24.09.2026 uue elamisloa taotluse.
9.Kaebaja esitas 28.09.2026 Tallinna Halduskohtule kaebuse PPA 07.09.2026 otsuse nr 15.33.4/1542-1 ja 21.09.2026 vaideotsuse nr 15.3-3.6/54 tühistamiseks. Samas asjas esitas kaebaja esialgse õiguskaitse taotluse, mis oli sisult samasugune kui kohtuasjas nr 3-26-2100 esitatud taotlus (kohtuasjas nr 3-26-3056).
10.Tallinna Halduskohus liitis 05.10.2026 määruse resolutsiooni punktiga 2 kohtuasjad nr 3-26-2100 ja 3-26-3056 ühte menetlusse. Põhiasja numbriks jäi 3-26-2100. Resolutsiooni punktiga 4 jättis kohus kaebaja esialgse õiguskaitse taotluse rahuldamata, leides, et kaebajal puudub kohtumääruse tegemise ajal selleks vajalik õiguskaitsevajadus. Kohus peatas 14.09.2026 määrusega ajutiselt PPA 07.09.2026 otsuse nr 15.3-3.4/1542-1 kehtivuse, millega tunnistati kaebaja tähtajaline elamisluba kehtetuks alates 21.09.2026. Seega oli kaebajal alates nimetatud kuupäevast Eestis viibimiseks õiguslik alus. Lisaks oli kaebaja esitanud uue tähtajalise elamisloa taotluse Eestis püsivalt elama asumiseks VMS § 118 p 9 alusel. VMS § 130 järgi on välismaalase Eestis viibimine seaduslik ka elamisloa taotluse läbivaatamise ajal. Arvestades, et kaebaja on Iisraeli kodanik, sai ta viibida Eestis ka viisavabalt 90 päeva iga 180-päevase ajavahemiku jooksul. Halduskohtu hinnangul oli kaebaja 10.09.2026 esitatud esialgse õiguskaitse taotluse eesmärk sisuliselt tagada elamisloa kehtivus uue elamisloa taotluse esitamiseks. Esialgse õiguskaitsega ei saa aga asendada elamisloa andmise menetlust ega saavutada abinõu abil iseseisvat elamisõigust. Kaebaja oli juba 11.02.2026 taotlenud elamisluba Eestis püsivalt elama asumiseks ning uus taotlus oli esitatud sisuliselt samal alusel. Halduskohus ei pidanud uueks asjaoluks ka varasema elamisloa kehtetuks tunnistamist 07.09.2026, kuna PPA kohustus anda kaebajale viibimisalus või säilitada see oli ära langenud juba 26.05.2026 jõustunud Tallinna Ringkonnakohtu lahendi järel. Halduskohus osutas kaebaja seisukohtade vastuolulisusele. Esialgse õiguskaitse taotlemisel oli kaebaja palunud anda talle kohtumenetluse ajaks elamisloa samadel tingimustel nagu Tallinna Ringkonnakohus 17.02.2023 määrusega haldusasjas nr 3-22-2312, kuid samal ajal soovis ta säilitada varasema elamisloa kehtivuse ja sellest tulenevad õigused. Kohtu hinnangul ei anna esialgse õiguskaitse korras väljastatud elamisluba iseseisvat õigust elamisloa saamiseks ega kohusta PPA-d seda pärast kohtumenetluse lõppu säilitama. Samuti ei saa kohtumenetluse ajaks antud elamisluba automaatselt käsitada alusena VMS § 2102 lg 1 p 3 tähenduses Eestis elatud aja arvestamisel. Kaebaja viidatud terviseseisund, ravi katkemise võimalus, töösuhte lõppemine ja perekondlikud sidemed ei tõendanud halduskohtu hinnangul sellist kiiret ja vältimatut õiguskaitsevajadust, mis kaaluks üles avaliku huvi järgida elamisloa andmisel seaduses sätestatud tingimusi. Kaebaja on täisealine ning tal on võimalik korraldada Eestisse saabumine viisavaba viibimise alusel. Samuti on tal menetluses esindaja, kes saab tema seisukohti vahendada. Halduskohus leidis, et esialgse õiguskaitse kohaldamine oleks vastuolus ka olulise avaliku huviga. Välismaalasel ei ole üldjuhul subjektiivset õigust Eestis elada ja viibida ning elamisluba või muu viibimisalus antakse avaliku huviga kooskõlas olevatel juhtudel (VMS § 13 lg 1). Kaebajal puudub õigus nõuda avaliku huvi kaitsmist enda kaebeõiguse alusel (HKMS § 44 lg 2). Halduskohtu hinnangul ei ilmnenud asjaolusid, mis õigustaksid kaebaja 3(6)
3-26-2100 huvide seadmist avalikust huvist kaalukamaks. Selle järelduse toetuseks viitas kohus ka Tallinna Ringkonnakohtu 30.01.2026 lahendile haldusasjas nr 3-22-2312.
X taotleb määruskaebuses halduskohtu määruse tühistamist ning EÕK kohaldamist.
Kaebaja palub määruskaebuses halduskohtu määruse esialgse õiguskaitse taotluse rahuldamata jätmise osas tühistada ja kohaldada esialgset õiguskaitset, peatades PPA 07.09.2026 otsuse nr 15.3-3.4/1542-1 kehtivuse kuni kohtuasjas nr 3-26-2100 tehtava lahendi jõustumiseni. Kaebaja leiab, et esialgne õiguskaitse on vajalik tema Eestis viibimise õigusliku aluse säilitamiseks menetluse ajaks. Viisavaba viibimisõigus ei taga talle elamisloaga kaasnevaid õigusi, sealhulgas võimalust Eestis töötada ja pangateenuseid kasutada. Samuti viitab kaebaja terviseseisundile, ravi järjepidevuse ning Eestis kujunenud töö- ja perekondlike sidemete säilitamise vajadusele. Kaebaja hinnangul ei ole halduskohus neid asjaolusid piisavalt kaalunud ega ole põhjendatud järeldus, et esialgse õiguskaitse kohaldamiseks puudub vajadus. Ta rõhutab, et ta ei taotle esialgse õiguskaitse korras uue elamisloa andmist, vaid senise olukorra säilitamist kohtumenetluse ajaks.
RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED
12.Määruskaebus tuleb võtta menetlusse.
13.HKMS § 249 lg 1 kohaselt võib kohus kohaldada esialgset õiguskaitset, kui vastasel juhul võib kaebaja õiguste kaitse kohtuotsusega osutuda oluliselt raskendatuks või võimatuks. Kohaldamise vajadust hinnates tuleb arvestada võimalike tagajärgede tõenäosust, raskust ja kestust, kaebuse eduväljavaateid, avalikku huvi, puudutatud isikute õigusi ning abinõu kohaldamise tagajärgi. Esialgse õiguskaitse kohaldamiseks ei pea tagajärg olema pöördumatu, kuid pelgalt ebasoodsa tagajärje võimalikkusest ei piisa. Taotleja peab põhistama, et oht on piisavalt vahetu ja tõenäoline ning et selle realiseerumine kahjustaks hilisema kohtuotsusega antava kaitse tõhusust. HKMS § 251 lg 1 p-de 1 ja 3 alusel võib kohus muu hulgas peatada haldusakti kehtivuse või täitmise ja kohustada haldusorganit tegema vajalikku toimingut. Valitud abinõu peab olema ajutise kaitse saavutamiseks vajalik ja proportsionaalne.
14.Halduskohus põhjendas esialgse õiguskaitse taotluse rahuldamata jätmist muu hulgas sellega, et kaebaja võib uue elamisloa taotluse läbivaatamise ajal viibida Eestis VMS § 130 alusel ning seejärel kasutada Iisraeli kodanikuna viisavaba viibimise võimalust. Ringkonnakohus nõustub kaebajaga, et seaduslik Eestis viibimine ei ole samastatav tähtajalise elamisloa omamisega ning viisavaba viibimine ei taga iseenesest elamisloaga kaasnenud töötamis- ja muid õigusi. Samuti ei saa uue elamisloa taotluse esitamisest järeldada kaebaja pahausksust või soovi kohtumenetlust kuritarvitada. Need halduskohtu kaalutlused ei ole seetõttu määruskaebuse lahendamisel määravad. Otsustav on, kas määruskaebuses ja sellele lisatud tõendites kirjeldatud asjaolud näitavad praegu sellist vahetut ja piisavalt rasket ohtu, mille tõttu muutuks põhiasjas antav hilisem õiguskaitse esialgse õiguskaitseta oluliselt raskendatuks või võimatuks.
15.Kaebaja taotleb PPA 07.09.2026 otsuse nr 15.3-3.4/1542-1 kehtivuse ja täitmise peatamist ning PPA kohustamist kajastama elamisloa kehtivust registris ja väljastama talle uue elamisloakaardi. Taotluse eesmärk on säilitada kuni põhivaidluse lahendamiseni senise elamisloaga seotud õiguslik ja faktiline olukord. Kaebaja on 24.09.2026 esitanud uue tähtajalise elamisloa taotluse. Määruskaebuses mööndakse, et selle taotluse läbivaatamise ajal on tema Eestis viibimine VMS § 130 alusel seaduslik, ning märgitakse, et talle võib sel ajal 4(6)
3-26-2100 laieneda VMS § 105 lg 4 p-st 9 tulenev töötamisõigus. PPA ei ole uue taotluse kohta otsust teinud ega nõudnud kaebaja Eestist lahkumist. Praeguste andmete põhjal ei kaasne esialgse õiguskaitse kohaldamata jätmisega seega kaebaja vahetut lahkumiskohustust ega Eestis viibimise katkemist. Samuti ei ole praegu piisavalt tõendatud, et tema töösuhe peaks esialgse õiguskaitse puudumise tõttu viivitamata lõppema. Võimalus, et PPA teeb uue taotluse kohta enne põhiasja lahendamist ebasoodsa otsuse, puudutab tulevikusündmust, mille saabumise aega ja sisu ei ole praegu võimalik kindlaks teha. Kui uue haldusakti või muude muutunud asjaolude tõttu tekib kaebajal vahetu lahkumis- või töötamisõiguse katkemise oht, on tal võimalik taotleda esialgset õiguskaitset uuesti. AS LHV Panga kirjavahetus kinnitab, et elamisloa puudumine võib kaebaja pangateenuste kasutamist raskendada. Kaebaja konto ja pangakaardi kasutamist piirati, kuid piirangud kõrvaldati pärast elamisloa kehtivuse kohta andmete täpsustamist. Pank ei ole teatanud kliendisuhte vältimatust lõpetamisest, vaid on jätnud endale õiguse kliendisuhe elamisloa puudumisel uuesti üle vaadata. Esitatud tõenditest ei nähtu, et kaebaja kaotaks püsivalt juurdepääsu kõigile makseteenustele või et võimalikku uut piirangut ei saaks kõrvaldada registriandmete täpsustamise, PPA väljastatava tõendi või muul viisil. PPA 30.09.2026 vastusest nähtub küll, et senist elamisloakaarti ja selle sertifikaate ei olnud võimalik uuesti kehtivaks muuta ning esialgse õiguskaitse jätkumisel tuleks väljastada uus kaart. See kinnitab praktilise ebamugavuse ja võimalike piirangute olemasolu, kuid mitte sellise vältimatu ja kestva tagajärje saabumist, mis muudaks põhiasjas antava hilisema õiguskaitse oluliselt raskendatuks.
16.Kaebaja terviseseisund, Eestis saadav ravi ja perekondlik tugi on esialgse õiguskaitse vajaduse hindamisel olulised. Ringkonnakohus ei sea kahtluse alla, et kaebajal on haigushoo korral turvalisem elada koos lähedastega ning et ümberasumine võib tema tervist ebasoodsalt mõjutada. Need asjaolud ei tingi siiski praegu senise elamisloa kehtivuse säilitamist. Tallinna Ringkonnakohtu 17.02.2023 määruses seostus esialgse õiguskaitse vajadus eeskätt ohuga, et kaebaja peab kohtumenetluse ajal Eestist lahkuma. Käesolevas asjas on olukord erinev. Kaebaja viibib uue elamisloa taotluse menetlemise ajal Eestis seaduslikult ning PPA ei ole nõudnud tema lahkumist. Seetõttu ei ole praegu näidatud, et esialgse õiguskaitse kohaldamata jätmine tooks vahetult kaasa Eestis saadava ravi või vanemate abi katkemise. Varasemas asjas tehtud 30.01.2026 jõustunud otsusest ei tulene, et kaebaja tervisega seotud riskid oleksid tähtsusetud, kuid käesolevas menetluses esitatud andmed ei näita, et neid riske vallandav Eestist lahkumine või ravi katkemine oleks praegu vältimatu või vahetu.
17.Kaebuse esialgsel hindamisel ei saa neid pidada täiesti perspektiivituks. Kaebaja on vaidlustanud muu hulgas PPA 07.09.2026 otsuse õigusliku aluse, ärakuulamata jätmise ning VMS § 2102 lg 1 p 3 kohaldamise. Nende väidete lõplik hindamine kuulub põhiasja lahendamise juurde. Kaebuste mitte-ilmne perspektiivitus ei anna siiski iseseisvat alust esialgse õiguskaitse kohaldamiseks. HKMS § 249 lg 1 eeldab kõigi asjakohaste asjaolude kogumis hindamist ning abinõu kohaldamiseks peab olema põhistatud ka õiguskaitsevajadus. See ei ole praeguses menetlusstaadiumis piisavalt tuvastatud. Ühtlasi tuleb arvestada, et vaidlusalune elamisluba anti varasema kohtumenetluse ajaks esialgse õiguskaitse abinõuna ning see menetlus lõppes kaebaja jaoks ebasoodsa jõustunud lahendiga. Varasem abinõu ei loonud kaebajale õigust eeldada elamisloa säilimist pärast selle kohtumenetluse lõppu sõltumata VMS-ist tulenevatest eeldustest.
18.Avaliku huvi kaalumisel ei saa lähtuda eeldusest, et kaebaja on käitunud pahauskselt, ohustab avalikku korda või on rikkunud lahkumiskohustust. Selliseid asjaolusid ei ole esitatud. Avalik huvi seisneb käesoleval juhul eeskätt selles, et esialgne õiguskaitse ei 5(6)
3-26-2100 asendaks VMS-is ette nähtud elamisloa andmise ja kehtivuse kontrollimise korda ega lahendaks ette küsimust, kas varasema kohtumenetluse ajaks antud elamisloa toime pidi pärast selle menetluse lõppu jätkuma. Kaebajale võimaldati varasema kohtuvaidluse ajal esialgse õiguskaitse korras Eestis elada ja töötada, kuid see menetlus on lõppenud jõustunud ebasoodsa lahendiga. Uue elamisloa taotluse materiaalsete eelduste kontroll kuulub PPA pädevusse. Neid asjaolusid tuleb kaaluda koos sellega, et kaebaja Eestis viibimine on uue taotluse menetlemise ajal seaduslik ning talle ei ole praegu tekkinud vahetut lahkumiskohustust.
19.Taotletud abinõu ei piirdu üksnes PPA otsuse õigusliku toime peatamisega. Kaebaja palub kohustada PPA-d taastama registris elamisloa kehtivuse, valmistama uue elamisloakaardi ja väljastama uued sertifikaadid. Need toimingud taastaksid kohtumenetluse ajaks elamisloaga seotud materiaalsed tagajärjed olukorras, kus varasema esialgse õiguskaitse aluseks olnud menetlus on lõppenud. Abinõu oleks küll ajaliselt piiratud hiljemalt 24.02.2027 saabumisega, kuid ka piiratud abinõu eeldab HKMS § 249 lg-s 1 sätestatud õiguskaitsevajadust. Kuna kaebaja võib praegu Eestis seaduslikult viibida ning ravi, perekondliku toe ja töösuhte vahetut katkemist ei ole piisavalt näidatud, ei ole PPA otsuse toime peatamine ega sellega seotud aktiivsete toimingute tegemiseks kohustamine praegu vajalik. Ringkonnakohus ei välista, et PPA otsuse kehtivuse peatamise korral võiksid registrikande muutmine ja uue elamisloakaardi väljastamine olla peatamise praktiliseks täitmiseks vajalikud. Määrav on aga see, et peatamise enda eeldused ei ole praegu täidetud.
20.Ringkonnakohus on kaalunud ka võimalust kohaldada kaebaja taotletust kitsamat või muud sobivat abinõu. Praegused asjaolud ei näita siiski vajadust abinõu järele, millega säilitataks täielikult või osaliselt PPA 07.09.2026 otsusele eelnenud olukord. Esialgse õiguskaitse ülesanne ei ole tagada, et kohtuvaidluse ajal ei muutuks kaebaja senine elukorraldus, vaid vältida selliseid piisavalt tõenäolisi ja raskeid muutusi, mille tõttu oleks hilisema soodsa kohtulahendiga antav kaitse oluliselt raskendatud või võimatu. Kaebaja kirjeldatud raskused on arvestatavad, kuid praegu ei ole tõendatud nende vahetu realiseerumine sellises ulatuses. Kui PPA lahendab uue elamisloa taotluse enne põhiasjas kohtulahendi tegemist või ilmnevad muud asjaolud, mis toovad kaasa vahetu lahkumis-, töötamis-, ravi- või muu olulise õiguse katkemise ohu, saab esialgse õiguskaitse vajadust muutunud asjaoludel uuesti hinnata.
21.Määruskaebuse väited ei anna alust halduskohtu määruse muutmiseks ega taotletud esialgse õiguskaitse kohaldamiseks. Määruskaebus tuleb jätta rahuldamata ja Tallinna Halduskohtu 05.10.2026 määruse punkt 4 muutmata.
(allkirjastatud digitaalselt)
6(6)
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.