Määruse tegemise aeg ja koht 24.09.2026, Tallinn Kohtuasja number
2-26-13558
Kohtuasi
Sihtasutuse Põhja-Eesti Regionaalhaigla taotlus isiku paigutamiseks psühhiaatriakliinikusse tahtest olenematule ravile
Vaidlustatud kohtulahend
Harju Maakohtu 23.06.2026 määrus esialgse õiguskaitse pikendamise kohta (kuni 40 päeva)
Kaebuse esitaja ja liik
X-i määruskaebus
Menetlusosalised ja nende esindajad ringkonnakohtus
Avaldaja Sihtasutus Põhja-Eesti (registrikood 90006399)
Regionaalhaigla
Puudutatud isik X (isikukood XXX), riigi õigusabi korras määratud esindaja vandeadvokaat Marika Jaanson Menetluse liik
Kirjalik menetlus
RESOLUTSIOON
1.Rahuldada määruskaebus.
2.Tühistada Harju Maakohtu 23.06.2026 määrus ja teha asjas uus määrus, millega jätta rahuldamata Sihtasutus Põhja-Eesti Regionaalhaigla taotlus X-i suhtes tahtest olenematu vältimatu psühhiaatrilise ravi pikendamiseks kuni 40 päevani.
3.Jätta maa- ja ringkonnakohtus kantud menetluskulud Eesti Vabariigi kanda. Edasikaebamise kord ja kohtu selgitused Kohtumääruse peale võib esitada määruskaebuse Riigikohtule 15 päeva jooksul alates määruse ärakirja kättetoimetamisest. Tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 543 järgi võib siinse määruse peale esitada määruskaebuse isik, kelle suhtes on abinõusid rakendatud, ning TsMS § 536 lg-s 2 nimetatud isikud ja valla- või linnavalitsus, samuti kinnise asutuse juht. Isik, kelle suhtes on abinõusid rakendatud, võib esitada määruskaebuse sõltumata abinõude rakendamise lõpetamisest, muu hulgas tuvastamaks kinnisesse asutusse paigutamise ebaseaduslikkust. Hagita menetluses võib menetlusosaline Riigikohtus menetlustoiminguid teha ning avaldusi ja taotlusi esitada ise või advokaadi vahendusel.
1.Sihtasutuse Põhja-Eesti Regionaalhaigla (avaldaja) psühhiaatriakliiniku valvearst esitas 21.06.2026 Harju Maakohtule taotluse X-i (puudutatud isik) suhtes esialgse õiguskaitse korras tahtest olenematu vältimatu psühhiaatrilise ravi kohaldamiseks neljaks päevaks ning selle pikendamiseks 40 päevani.
1.1.Taotluse kohaselt viibib puudutatud isik alates 25.05.2026 avaldaja psühhiaatriakliinikus ning tema suhtes rakendati 20.06.2026 kell 16.21 tahtest olenematut vältimatut psühhiaatrilist ravi.
1.2.Taotlusele lisatud psühhiaatrite ES ja KT arvamuse kohaselt viibib puudutatud isik avaldaja psühhiaatriakliinikus statsionaarsel ravil 7. korda. Puudutatud isik viibis esmakordselt haiglaravil 2013. aastal segatüüpi käitumis- ja tundeeluhäirega. Teistkordselt hospitaliseeriti puudutatud isik 2023. aastal tooduna kiirabiga avaldaja erakorralise meditsiini osakonnast (EMO) ebaadekvaatse käitumise tõttu. Kiirabi oli kutsunud puudutatud isiku ema, kuna puudutatud isik avaldas, et tal on kurgus kõrvaklapp ja ta ei saa selle tõttu rääkida. Ka kiirabi töötajatele avaldas puudutatud isik, et ta neelas alla kaks kõrvaklappi ja need olid neelu kinni jäänud. Visuaalselt võõrkehi suus ega neelus ei olnud. EMO-s keeldus puudutatud isik kõrvaklappidest rääkimast, avaldas mürgitamisluulu, põlvitas voodis, rääkis omaette ning üritas WC-s ennast kägistada. Ebaadekvaatse käitumise tõttu suunati puudutatud isik psühhiaatriakliiniku valvetuppa. Valvetoas oli puudutatud isik motoorselt rahutu, rääkis katkendlikult ja mudis kaela piirkonda, kus olid näha kriimustused. Puudutatud isik viibis haiglaravil tahtest olenematult kohtu loal. Samal aastal viibis ta haiglaravil veel kolmel korral. Isikul diagnoositi paranoidne skisofreenia. Viimati viibis puudutatud isik statsionaarsel ravil ajavahemikul 03.07.2024 – 19.07.2024 ning oli pärast seda ambulatoorsel jälgimisel kuni 2026. aasta veebruarini. Käesoleval hospitaliseerimisel toimetati 25.05.2026 puudutatud isik psühhiaatriakliiniku valvetuppa politseiga kiirabi saatel Ida-Tallinna Keskhaigla naistekliiniku EMO-st. Puudutatud isik oli pöördunud naistekliinikusse vaginaalse veritsuse tõttu, kuid keeldus seal kõikidest protseduuridest ja analüüsidest. Günekoloogilist patoloogiat tal ei tuvastatud, verejooks hinnati menstruatsiooniks. Naistekliinikus rääkis puudutatud isik järjepidevalt valjuhäälselt ja seosetut juttu (ütles, et räägib enda mehega ning et tema lähisugulaste vaimud elavad tema naha all; rääkis, kuidas tema terviseportaal on kellegi teise poolt üle võetud ja telefonid maas; vestluses vaimudega lülitas pidevalt enda erinevaid ajukihte välja ja blokeeris signaale; keelas vaimudel enda aju tükeldada). Puudutatud isik toimetati psühhiaatriakliiniku valvetuppa politseiautos, kuna ta keeldus kiirabiga kaasa sõitmast. Valvetoas isikuga sisulist kontakti ei saadud, puudutatud isik küsimustele vastata ei soovinud, oli düsfooriline ja agiteeritud. Valvearst hospitaliseeris puudutatud isiku tahtest olenematu ravi otsusega 25.05.2026 kell 19.30. Osakonnas oli puudutatud isik jätkuvalt ebaadekvaatse ja rahutu käitumisega ning korraldustele ei allunud. Ravimite manustamiseks tuli teda füüsiliselt ohjeldada. Haiglaravi jooksul puudutatud isikuga kontakt paranes, ta oli pingevabam ja sõbralikum. Kuna puudutatud isiku käitumine osakonnas muutus rahulikumaks, siis 16.06.2026 tahtest olenematu ravi lõpetati ning jätkus ravi nõusoleku alusel. 18.06.2026 puudutatud isiku seisund halvenes, ta oli rahutum ja pinges ning jäi mulje meelepettelistest elamustest (puudutatud isik kõneles omaette). Puudutatud isik rääkis eesti2
2-26-13558 inglise keeles segamini, ei maganud ning keeldus ravimitest. Osakonnas helistas ta politseisse ja panka ning filmis telefoniga teisi patsiente. 20.06.2026 muutus puudutatud isik ründavaks, agiteerituks, tema jutt muutus seosetuks, ta karjus ja ähvardas. Seisundi ägenemise tõttu toodi isik turvatöötajate saatel üle akuutraviosakonda ning alustati tahtest olenematu raviga 20.06.2026 kell 16.21. Valvetoas puudutatud isik karjus, sõimas, süüdistas ja ähvardas personali ning keeldus koostööst ja ravist. Puudutatud isiku ja ümbritsevate ohutuste tagamiseks suunati puudutatud isik eraldustuppa ning ta vajas mehaanilist ohjeldamist.
1.3.Avalduse esitamise ajaks ei ole puudutatud isiku seisund paranenud. Ta on endiselt rahutu ja situatsiooni adekvaatselt ei hinda. Puudutatud isiku kõnetempo on kiirenenud ning tema jutt on raskesti jälgitav. Isik ütleb, et ta kuuleb andmesidevõrkusid ning magnetväljasid. Isik räägib segamini enda erinevatest endistest elukaaslastest ning sellest, kuidas nad on tema elu ära rikkunud. Varasemat agiteeritud käitumist puudutatud isik ei tunnista. Puudutatud isikul puudub haiguskriitika ning ta keeldub haiglaravist.
1.4.Puudutatud isikul esineb raske psüühikahäire – paranoidne skisofreenia (F20.0), isikul puudub haiguskriitika ja koostöövalmidus raviks. Ravita jäämisel võib ta oma psühhoosist lähtuva ebaadekvaatse ja ettearvamatu käitumisega olla ohtlik nii endale kui ümbritsevatele.
1.5.Puudutatud isiku seisundi paranemist nelja ööpäeva jooksul ei olnud alust prognoosida. Seetõttu taotles avaldaja puudutatud isiku suhtes esialgse õiguskaitse korras tahtest olenematu vältimatu psühhiaatrilise ravi kohaldamist neljaks päevaks ning selle pikendamist 40 päevani, sealhulgas luba puudutatud isikule psühhoosivastase, meeleolu stabiliseeriva ja rahustava toimega ravimite manustamiseks ja vajadusel elekterkrampravi teostamiseks. Menetluse edasine käik
2.Maakohus kuulas puudutatud isiku ära 22.06.2026. Ärakuulamisel selgitas puudutatud isik, et ei soovi ravile jääda. Puudutatud isik ei tunne ennast haiglas hästi, tal ei lasta tööd teha. Isik väidab, et on korralikult ravimeid tarvitanud. Hiljem märgib, et psühhiaater lubas tal „ravimitelt maha tulla“.
3.Kohus kuulas ära raviarsti, kes jäi esitatud taotluse juurde.
4.Puudutatud isikule riigi õigusabi korras määratud esindaja toetas avaldust.
5.Harju Maakohtu 22.06.2026 määrusega rakendati puudutatud isiku suhtes esialgse õiguskaitse korras tahtest olenematut psühhiaatrilist ravi ja paigutati puudutatud isik psühhiaatriakliinikusse tähtajaga kuni 4 päeva alates tema 20.06.2026 kell 16.21 psühhiaatri otsusega tahtest olenematule ravile võtmisest kuni 24.06.2026 kell 16.21. Kohus andis loa puudutatud isikule tahtevastaselt ravimite manustamiseks, eeskätt psühhoosivastase, rahustava ja meeleolu stabiliseeriva ravi manustamiseks haigla tingimustes ja vajalike ravimeetodite rakendamiseks arsti poolt valitud viisil, juhul kui puudutatud isik vabatahtlikult ravimeid ei manusta või ravimeetoditega ei nõustu. Maakohus jättis menetluskulud riigi kanda.
6.Avaldaja 23.06.2026 esitatud arvamuse kohaselt ei ole puudutatud isiku seisund muutunud. Puudutatud isikul puudub jätkuvalt koostöövalmidus raviks ja ravita jäämisel on ta oma raske psüühikahäire tõttu ohtlik endale ja ümbritsevatele.
2-26-13558 Maakohtu määrus ja põhjendused
7.Harju Maakohtu 23.06.2026 määrusega pikendati puudutatud isiku suhtes esialgse õiguskaitse korras tahtest olenematut psühhiaatrilist ravi 40 päevani alates tema 20.06.2026 kell 16.21 psühhiaatri otsusega tahtest olenematule ravile võtmisest kuni 30.07.2026 kell 16.21 (või mõnel eelneval päeval, kui raviasutus on teinud otsuse tahtevastase ravi lõpetamiseks seoses kinnisesse asutusse paigutamise eelduste äralangemisega). Kohus andis loa isikule tahtevastaselt ravimite manustamiseks, eeskätt psühhoosivastase, rahustava ja meeleolu stabiliseeriva ravi manustamiseks haigla tingimustes ja vajalike ravimeetodite rakendamiseks arsti poolt valitud viisil, juhul kui puudutatud isik vabatahtlikult ravimeid ei manusta või ravimeetoditega ei nõustu. Maakohus jättis menetluskulud riigi kanda. Maakohtu määruse põhjenduste kohaselt esinevad praegusel juhul asjaolud puudutatud isiku suhtes tahtest olenematu vältimatu psühhiaatrilise ravi pikendamiseks 40 päevani. Maakohus viitas psühhiaatrilise abi seaduse (PsAS) § 11 lg-le 1, § 13 lg-le 1 ning TsMS § 534 lg-tele 1 ja 5. Ärakuulamisel veendus kohus, et puudutatud isikul on raske psüühikahäire (paranoidne skisofreenia, F20.0), mis piirab tema võimet oma käitumisest aru saada ning seda juhtida. Haiglaravita jäädes on isik ebaadekvaatse käitumise tõttu ohtlik enesele ja ümbritsevatele ning isiku ohtlikkus lähitulevikus on pigem kindel kui tõenäoline. Ebaadekvaatse käitumisega (meelepetetest johtuv ebaadekvaatne ja ettearvamatu ning kohati agressiivsusele kalduv käitumine, vajas haiglas ohjeldamist) seab ta ohtu ümbritsevate elu, tervise ja heaolu. Ebaadekvaatse käitumisega võib sattuda isik ka enese vastu suunatud rünnakute ohvriks ja seada seeläbi ohtu enese elu ja turvalisuse. Isik ei ole jätkuvalt võimeline mõistma ravivajadust, mistõttu ei ole tõenäoline tema iseseisev toimetulek ravi jätkamiseks kodustes tingimustes. Puudutatud isiku seisund ei ole alates tahtest olenematu ravi alustamisest paranenud ning esialgse õiguskaitse kohaldamise aluseks olnud asjaolud ei ole muutunud ega ära langenud. Määruskaebus
8.Puudutatud isik esitas riigi õigusabi korras määratud esindaja vahendusel määruskaebuse, milles palub maakohtu määruse tühistada. Määruskaebuse kohaselt ei ole puudutatud isiku puhul täidetud PsAS § 11 lg-s 1 toodud tingimused. Puudutatud isik soovib koju minna ja jätkata ambulatoorset ravi. Puudutatud isik on varem viibinud psühhiaatriakliinikus ja on teadlik oma diagnoosist (skisofreenia). Praegune ravi puudutatud isikule ei sobi ja kõrvalmõjud on talumatud. Ekslik on järeldus, et puudutatud isik võiks olla ohtlik enda ja teiste suhtes. Puudutatud isik ei kujuta endale ega teistele mingit ohtu. Puudutatud isikul on olemas adekvaatne arusaamine oma terviseseisundist ja haiguskriitika. Menetlusosaliste seisukohad
9.Avaldaja vaidles määruskaebusele vastu. Puudutatud isiku puhul on täidetud PsAS § 11 lg-s 1 sätestatu. Puudutatud isikul on diagnoositud raske psüühikahäire – paranoidne skisofreenia (F20.0). Puudutatud isiku ohtlikkus teistele tulenes eelkõige tema ründavast ja ähvardavast käitumisest, väljendunud agitatsioonist ning kontrolli kaotamisest oma käitumise üle. Puudutatud isik karjus ja sõimas valjuhäälselt, süüdistas ning ähvardas personali, keeldus koostööst ja ravist. Puudutatud isiku ja teiste isikute ohutuse tagamiseks tuli ta paigutada eraldustuppa ning rakendada mehaanilist
2-26-13558 ohjeldamist. Puudutatud isiku ohtlikkus endale tulenes tema raskest psüühilisest seisundist, võimalikest meelepetteelamustest, unetusest, väljendunud agitatsioonist, koostöö- ja ravikeeldumisest ning häirunud reaalsustajust ja käitumise kontrollist. Sellises seisundis ei olnud puudutatud isik võimeline adekvaatselt hindama oma käitumise võimalikke tagajärgi ega tagama enda ohutust. Ravist keeldumine suurendas riski psüühilise seisundi edasiseks halvenemiseks. Tahtest olenematu psühhiaatrilise ravi rakendamine oli vajalik puudutatud isiku ja teiste isikute ohutuse tagamiseks ning puudutatud isiku psüühilise seisundi edasise halvenemise ja sellest tuleneva ohu vähendamiseks. Puudutatud isiku ravist keeldumise, koostöövõimetuse ning väljendunud psüühilise häire tõttu ei olnud võimalik ohutust piisavalt tagada üksnes vabatahtliku ravi või puudutatud isiku nõusolekul rakendatavate meetmetega. Menetluse edasine käik
10.Maakohus jättis määruskaebuse rahuldamata ja edastas selle TsMS § 663 lg 5 alusel läbivaatamiseks ringkonnakohtule.
RINGKONNAKOHTU SEISUKOHT
11.Ringkonnakohus leiab, et määruskaebus tuleb rahuldada ja maakohtu määrus TsMS § 667 lg 2 alusel tühistada. Ringkonnakohus teeb asjas uue määruse, millega jätab avaldaja taotluse puudutatud isiku suhtes esialgse õiguskaitse korras tahtest olenematu ravi pikendamiseks rahuldamata.
12.Vaatamata asjaolule, et praeguse lahendi tegemise ajaks on puudutatud isiku tahtest olenematu ravi lõppenud, annab ringkonnakohus hinnangu maakohtu määruse seaduslikkusele. TsMS § 543 lg 3 alusel saab kõrgema astme kohus ka pärast isiku kinnisesse asutusse paigutamise lõpetamist tuvastada kinnisesse asutusse paigutamise määruse seaduslikkuse või ebaseaduslikkuse, olgugi et avaldust ei saa enam uuesti lahendada (RKTKm 19.02.2014, 3-2-1-155-13, p 19). Seega ei takista puudutatud isiku ravi lõppemine määruskaebuse lahendamist.
13.Kolleegiumi hinnangul asus maakohus ekslikult seisukohale, et puudutatud isiku suhtes esialgse õiguskaitse pikendamisel olid täidetud kõik PsAS § 11 lg-s 1 ja TsMS § 534 lg-tes 1 ja 5 toodud alused.
14.Kohus võib avaldaja taotlusel paigutada isiku TsMS § 534 lg 1 järgi esialgse õiguskaitse korras kinnisesse asutusse, kui kinnisesse asutusse paigutamise tingimused on ilmselt täidetud ja viivitusega kaasneks oht isikule endale või kolmandatele isikutele ja on olemas piisavad dokumendid isiku tervisliku seisundi kohta. Kui tegemist on isiku paigutamisega haigla psühhiaatriaosakonda, et osutada isikule tema tahtest olenemata psühhiaatrilist abi ja kohaldada tema suhtes tahtevastast ravi, tulenevad isiku kinnisesse asutusse paigutamise tingimused PsAS § 11 lg-st 1, mille kohaselt võetakse isik tema enda või tema seadusliku esindaja nõusolekuta vältimatu psühhiaatrilise abi korras ravile haigla psühhiaatriaosakonda ainult järgmiste asjaolude koosesinemise korral: 1) isikul on raske psüühikahäire, mis piirab tema võimet oma käitumisest aru saada või seda juhtida, 2) haiglaravita jätmisel ohustab isik psüühikahäire tõttu iseenda või teiste elu, tervist või julgeolekut ning 3) muu psühhiaatriline abi ei ole küllaldane. TsMS § 534 lg 5 kohaselt võib esialgset õiguskaitset rakendada kuni neli päeva alates isiku kinnisesse asutusse paigutamisest. Pärast isiku enda ärakuulamist võib tähtaega pikendada kuni 40 päevani, kui see on ilmselgelt vajalik ka psühhiaatri või muu pädeva arsti arvates.
2-26-13558
15.Ringkonnakohtu hinnangul tuvastas maakohus õigesti, et puudutatud isikul esineb raske psüühikahäire (paranoidne skisofreenia, F20.0), mis piirab tema võimet oma käitumisest aru saada või seda juhtida (PsAS § 11 lg 1 p 1). Raske psüühikahäire esinemist puudutatud isik määruskaebuses ei vaidlusta.
16.Kolleegiumi hinnangul ei ole maakohus puudutatud isiku ohtlikkust kui tahtevastasele psühhiaatrilisele ravile paigutamise üht eeldust (PsAS § 11 lg 1 p 2) nõuetekohaselt tuvastanud.
16.1.Riigikohus on rõhutanud, et isiku ohtlikkust tuleb hinnata pigem kõrgendatud standardite kohaselt ning ohtlikkust ei saa põhjendada üldise isiku käitumist iseloomustava omadusena, vaid seda tuleb analüüsida konkreetsel juhtumil eraldi ning tuvastada ohtlikkus lähituleviku mõttes väga piiratud ajalise distantsiga. Isiku ohtlikkus peab olema lähitulevikus pigem kindel kui tõenäoline (RKTKm 20.03.2019, 2-16-10435, p 18; 14.02.2018, 2-15-3662, p 14; 19.02.2014, 3-2-1-155-13, p 39.2). Ainuüksi isikule pandud psühhiaatriline diagnoos ei tähenda veel isiku ohtlikkust kinnisesse asutusse paigutamise eeldusena, ohtlikkust tuleb alati analüüsida eraldi (RKTKm 10.10.2007, 3-2-1-81-07, p 11). Asjaolu, et isik ei tule enda elu korraldamisega iseseisvalt toime ning ei võtaks ravimeid, mistõttu ta võib muutuda ebastabiilseks, ei ole ainuüksi piisav, et lugeda isiku ohtlikkus iseendale või teistele tuvastatuks (RKTKm 30.04.2013, 3-2-1-44-13, p-d 14, 16). Isiku ohtlikkus saab väljenduda eelkõige füüsilises ohus tema enda või teiste isikute elule või tervisele, mh kalduvuses vägivallale või suitsiidile (RKTKm 13.02.2017, 3-2-1-151-16, p 14). Kohtul tuleb oma seisukohti põhjendada, sidudes need konkreetsete asjaoludega, ning kirjeldada, milles isiku ohtlikkus väljendub, s.t tuleb eristada, kas inimene on ohtlik endale ja/või teistele, ning selgitada, milles ohtlikkuse prognoos seisneb (nt kas ja miks esineb reaalne oht õigusvastaste tegude toimepanemiseks, enesevigastamiseks vm) (RKTKm 14.02.2018, 2-15-3662, p 14.3).
16.2.Siinsel juhul ei ole avaldaja piisavalt selgitanud, milles seisneb puudutatud isiku reaalne ohtlikkus iseendale või teistele lähitulevikus. Tsiviilasja materjalide kohaselt on viited isiku ohtlikkusele pigem üldised ja ei ole seostatud konkreetsete olukordade ega riskidega. Ohtlikkust ei saa põhjendada isiku käitumist iseloomustava üldise omadusena, toomata esile konkreetseid asjaolusid, millest saaks isiku käitumises järeldada tema ohtlikkust enda või teiste suhtes. Avaldaja tõi välja, et puudutatud isiku ohtlikkus väljendus tema ründavas, ähvardavas ja kontrollimatus käitumises. Samas ei ole avaldaja sisustanud, mida ta peab silmas puudutatud isiku ründava, ähvardava ja kontrollimatu käitumise all, st mida täpsemalt puudutatud isik tegi. Avaldaja ei ole sisustanud, et tegemist oleks olnud reaalse ohuga kolmandate isikute elule või tervisele. Puuduvad viited sellele, et puudutatud isik oleks käitunud agressiivselt teiste isikute suhtes. Isiku verbaalne agressiivsus (karjumine, sõimamine, süüdistamine) ei kvalifitseeru ohtlikkuseks PsAS § 11 lg 1 p 2 tähenduses. Avaldaja tõi välja, et puudutatud isik ähvardas personali, samas ei ole avaldaja selgitanud, kas ähvarduste sisu oli selline, millest oleks koosmõjus teiste asjaoludega saanud järeldada isiku ohtlikkust. Ka asjaolust, et isiku suhtes tuli rakendada mehaanilist ohjeldamist, ei saa järeldada isiku ohtlikkust, kuna ainuüksi sellest ei selgu, milles täpsemalt puudutatud isikust tulenev oht teistele isikutele võis väljenduda. Puudutatud isiku ohtlikkust ei saa põhjendada üksnes tema psüühilise seisundi halvenemise ja ravikoostööst keeldumisega. Ka maakohus ei ole isiku ohtlikkust täpsemalt sisustanud. Asjaolu, et puudutatud isik käitub ebaadekvaatselt ja ettearvamatult, ei tähenda vältimatult seda, et isik on sellise seisundi korral alati ohtlik PsAS § 11 lg 1 p 2 tähenduses. Hospitaliseerimisele eelnevalt on puudutatud isiku ebaadekvaatne käitumine avaldunud selles, et ta on naistekliinikus rääkinud valjuhäälselt ja seosetut juttu, millest ei saa aga järeldada isiku ohtlikkust. Isiku ohtlikkust iseendale ei saa PsAS § 11 lg 1 p 2 tähenduses järeldada sellest, et puudutatud isik võib ebaadekvaatse käitumise tõttu sattuda
2-26-13558 enda vastu suunatud rünnakute ohvriks. Oht sattuda rünnakute ohvriks ei ole faktiliste väidetega sisustatud, mistõttu ei ole võimalik ohtude realiseerumise tõenäosust hinnata.
16.3.Siinsel juhul on ohtlikkus omistatud puudutatud isikule teda üldiselt iseloomustava omadusena, toomata esile konkreetseid asjaolusid, millest saaks isiku käitumises järeldada tema ohtlikkust enda või teiste suhtes. Puudutatud isik ei ole asjas esitatud dokumentidest nähtuvalt käitunud agressiivselt teiste isikute suhtes ega ennast kahjustaval viisil, mida võiks pidada PsAS § 11 lg 1 p-s 2 sätestatud ohtlikkuse kriteeriumile vastavaks. Seega ei saa puudutatud isiku ohtlikkust temale endale ja teistele isikutele pidada lähitulevikus pigem kindlaks kui tõenäoliseks ning PsAS § 11 lg 1 p-s 2 nõutud ohtlikkuse kriteerium ei ole täidetud.
17.Praegusel juhul ei ole vaja tuvastada, kas PsAS § 11 lg 1 p-s 3 nimetatud eeldus on täidetud, kuna kui puudub isiku ohtlikkus endale või teistele (PsAS § 11 lg 1 p 2), siis puudub õiguslik alus isiku suhtes tahtest olenematu psühhiaatriline ravi kohaldamiseks.
18.Eelnevast lähtuvalt tühistab ringkonnakohus maakohtu määruse ja teeb ise uue määruse, millega jätab avaldaja taotluse esialgse õiguskaitse korras tahtest olenematu ravi pikendamiseks rahuldamata. Määruskaebus rahuldatakse.
19.Menetluskulud jäävad maa- ja ringkonnakohtus TsMS § 172 lg 3 esimese lause alusel riigi kanda.
(allkirjastatud digitaalselt)
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.