3.Mõista vastustajalt kaebaja kasuks välja muud menetluskulud summas 16 eurot.
4.Kaebajal tuleb kohtule teatada kolme päeva jooksul pärast määruse jõustumist isiku nimi ja pangakonto number, kuhu riigilõiv tagastada ja menetluskulud kanda.
5.Asendada avaldatavas kohtumääruses kaebaja nimi tähemärgiga.
Määruse peale võib esitada määruskaebuse Tartu Ringkonnakohtule 15 päeva jooksul määruse kättetoimetamisest arvates.
Muud selgitused
Määrus toimetatakse menetlusosalistele kätte.
ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK
1.Politsei- ja Piirivalveameti (PPA) Ida prefektuuri piirivalvebüroo migratsioonijärelevalvegrupp leidis, et X (kaebaja) viibib Eesti Vabariigis ilma seadusliku aluseta ja otsustas teha kaebaja suhtes 11. juunil 2026 ettekirjutuse nr 1052297510 Eesti Vabariigist lahkumiseks 30 päeva jooksul, kuid mitte hiljem kui 11. juulil 2026. Ettekirjutus kuulus sundtäitmisele alates 12. juulist 2026, pärast nimetatud tähtaja saabumist kuulus lahkumisettekirjutust mitte täitnud välismaalane Eesti Vabariigist välja saatmisele Venemaa Föderatsiooni vastavalt väljasõidukohustuse ja sissesõidukeelu seaduse § 14 lõikele 1 ja §-le
17.Sama otsusega jättis PPA sissesõidukeelu kaebaja suhtes humaansetel kaalutlustel kohaldamata. PPA peatas eraldi vormistatud 11. juuni 2026. a otsusega nr 1052297510 kaebaja väljasaatmise, tuginedes haldusasjas nr 3-25-2499 tehtud Tallinna Halduskohtu 3. detsembri 2025. a määrusele.
3-26-1869
2.X esitas 21. juunil 2026 Tartu Halduskohtule kaebuse, milles taotleb PPA 11. juuni 2026. a lahkumisettekirjutuse nr 1052297510 tühistamist. Kaebaja suhtes oli varasemalt PPA teinud 16. juuni 2025. a otsuse nr 12311170081-1, mille resolutsiooni punktiga 1 loeti kaebaja rahvusvahelise kaitse taotlus välismaalasele rahvusvahelise kaitse andmise seaduse (VRKS) § 20 lõike 1 kohaselt põhjendamatuks ning tehti VRKS § 20 lõike 2 alusel otsus taotluse tagasilükkamise kohta; resolutsiooni punktiga 2 tehti kaebajale väljasõidukohustuse ja sissesõidukeelu seaduse (VSS) § 72 lõige 2, punktide 1, 11 ja 4 alusel ettekirjutus lahkumiseks Venemaa Föderatsiooni vabatahtliku täitmistähtajaga 30 päeva; ning resolutsiooni punktiga 3 jäeti kaebajale VSS 74 lõike 4 alusel sissesõidukeeld kohaldamata. PPA 16. juuni 2025. a otsuse vaidlustas kaebaja kohtus ning kaebus on Tallinna Halduskohtu menetluses asjas nr 325-2499. Tallinna Halduskohus jättis 1. detsembri 2025. a määrusega haldusasjas nr 3-252499 kaebuse läbi vaatamata. Tallinna Halduskohus rahuldas 3. detsembri 2025. a määrusega kaebaja esialgse õiguskaitse taotluse ning peatas PPA 16. juuni 2025. a otsuse nr 12311170081-1 täitmise resolutsiooni p 2 osas, st ettekirjutuse osas lahkumiseks Venemaa Föderatsiooni vabatahtliku täitmistähtajaga 30 päeva, kuni kohtumenetluse lõppemiseni, st haldusasja menetlust lõpetava lahendi jõustumiseni. Tallinna Ringkonnakohus rahuldas 19. juuni 2026. a määrusega haldusasjas nr 3-25-2499 kaebaja määruskaebuse ja tühistas Tallinna Halduskohtu 1. detsembri 2025. a määruse resolutsiooni punkti 1 ning saatis haldusasja halduskohtule ettevalmistava menetluse jätkamiseks. Hoolimata haldusasjas nr 3-25-2499 esialgse õiguskaitse kohaldamise kohtumääruse kehtivusest tegi PPA 11. juunil 2026 uue lahkumisettekirjutuse. PPA andis uue haldusakti, mis halvendab kaebaja õiguslikku olukorda, lähtudes eeldusest, et rahvusvahelise kaitse andmisest keeldumine ning kaebaja väljasaatmine Venemaa Föderatsiooni on juba õiguspärased. Sellega omistas haldusorgan enneaegselt oma vaidlustatud otsusele lõplikud õiguslikud tagajärjed, käsitles kaebajat ebaseaduslikult Eesti Vabariigis viibiva isikuna ning otsustas sisuliselt ette küsimuse, mis on jätkuvalt kohtu menetluses. Kaebaja tasus 23. juulil 2026 kaebuse esitamisel nõutava riigilõivu summas 20 eurot.
3.Kohus võttis 24. juuli 2026. a määrusega X kaebuse PPA 11. juuni 2026. a ettekirjutuse nr 1052297510 tühistamiseks menetlusse.
4.PPA esitas 3. septembril 2026 Tartu Halduskohtule taotluse menetluse lõpetamiseks halduskohtumenetluse seadustiku (HKMS) § 152 lõike 1 punkti 4 alusel, kuna vastustaja on vaidlustatud otsuse kehtetuks tunnistanud. PPA edastas kohtule 31. augusti 2026. a otsuse, millega tunnistati kehtetuks PPA 11. juuni 2026. a lahkumisettekirjutus nr 1052297510. Kaebaja sai PPA 31. augusti 2026. a otsuse kätte 2. septembril 2026. Vastustaja leiab, et kaebusega vaidlustatud otsus ei olnud õiguspärane. Vastustaja tuvastas, et 11. juunil 2026 uue lahkumisettekirjutuse tegemisel ei arvestanud ametnik kaebaja suhtes juba 16. juunil 2025 tehtud lahkumisettekirjutuse olemasoluga. Seetõttu koostati kaebajale ekslikult uus samasisuline lahkumisettekirjutus olukorras, kus vastav lahkumiskohustus oli kaebajale juba varasema haldusaktiga tehtud. Nõuetekohaselt oleks tulnud lähtuda 16. juunil 2025 tehtud lahkumisettekirjutusest ning tagada selle nõuetekohane kajastamine asjakohases andmekogus, mitte koostada sama lahkumiskohustuse kohta uut ettekirjutust. Käesoleval juhul oli 11. juunil 2026 tehtud lahkumisettekirjutus õigusvastane juba selle tegemise ajal.
5.Kohus tegi 4. septembril 2026 kaebajale kohtunõude, milles selgitas, et asjas esineb HKMS § 152 lõike 1 punktist 4 tulenevalt alus menetluse lõpetamiseks, kuna vastustaja on vaidlustatud haldusakti kehtetuks tunnistanud. Kohus selgitas kaebajale menetluse lõpetamise tagajärgi ning palus kaebajal teatada, kas ta nõustub haldusasja menetluse lõpetamisega.
3-26-1869
6.Kaebaja esitas 4. septembril 2026 seisukoha, milles taotleb menetluse jätkamist HKMS § 152 lõike 2 alusel. Kaebaja leiab, et vaidlustatud haldusakt kehtis 11. juunist 2026 kuni 31. augustini 2026, mõjutades selle aja jooksul vahetult kaebaja õiguslikku seisundit. Kaebajal on säilinud õiguslik huvi õigusvastasuse tuvastamise vastu, sealhulgas seoses võimalusega kasutada hiljem riigivastutuse seaduses sätestatud õiguskaitsevahendeid. Samalaadse sekkumise kordumise oht ei ole abstraktne ja kaebaja õiguste kaitseks on vajalik vaidlustatud ettekirjutuse õigusvastasuse tuvastamine kuni haldusasja nr 3-25-2499 lõpliku lahendamiseni. Iseseisvalt on kaebaja kaebuse nõudeks tuvastada Venemaa Föderatsiooni väljasaatmise sihtriigiks määramise õigusvastasus.
7.Kaebaja esitas 10. septembril 2026 vastuväited vastustaja taotlusele. Kaebaja palub tuvastada PPA 11. juuni 2026. a ettekirjutuse nr 1052297510 õigusvastasus ning Venemaa Föderatsiooni väljasaatmise sihtriigina määramise õigusvastasus vaidlustatud ettekirjutuses. Kaebaja taotleb vastustajalt kaebaja kasuks välja mõista käesolevas haldusasjas kantud menetluskulud vastavalt esitatud menetluskulude nimekirjale. Kaebaja on tasunud riigilõivu 20 eurot 22. juulil 2026, esitades kohtule posti teel tõendina maksekorralduse ja arve. Omniva postikulu seoses kohtule saadetud menetlusdokumendi tähitud kirjaga saatmisega 22. juulil 2026 oli 5,50 eurot. Kaebuse ja selle lisad saatis kaebaja samuti posti teel. Omniva postikulu seoses kaebuse ja menetlusdokumentide Tartu Halduskohtule saatmisega 22. juunil 2026 oli 10,50 eurot. Kaebaja palub mõista vastustajalt tema kasuks välja käesolevas haldusasjas kantud vajalikud ja põhjendatud menetluskulud kokku 36 eurot. Kaebaja selgitab täiendavas avalduses kohtule, et tema Iisraeli pass on 17. novembril 2023 rahvusvahelise kaitse menetluse raames antud PPA-le ning on sellest kuupäevast alates PPA valduses. 2025. aasta mais suleti kaebaja pangakonto, kuna kaebajal ei olnud võimalik esitada pangale nõutavat isikut tõendavat dokumenti. Käesoleval ajal puudub kaebajal kehtiv pangakonto, mille rekvisiidid ta saaks kohtule esitada välja mõistetud menetluskulude ülekandmiseks. Samal põhjusel on oluliselt piiratud kaebaja võimalused teha iseseisvalt sularahata makseid. Vajalikud maksed teeb kaebaja sularahas juhtudel, kui selline võimalus on ette nähtud. Muuhulgas on võimalik Omniva teenuste eest tasuda sularahas koos vastava teenustasuga. Juhtudel, kui vajalik on sularahata makse, on kaebaja sunnitud kasutama teiste isikute tehnilist abi makse tegemiseks tema huvides.
KOHTU SEISUKOHT
8.HKMS § 152 lõike 1 punkti 4 järgi lõpetab kohus määrusega menetluse, kui kaebuses vaidlustatud haldusakt on kehtetuks tunnistatud. PPA tunnistas 31. augusti 2026. a otsusega kehtetuks kaebusega vaidlustatud 11. juuni 2026. a ettekirjutuse nr 1052297510. Kaebaja sai PPA 31. augusti 2026. a otsuse kätte 2. septembril 2026. Vastustaja taotleb menetluse lõpetamist HKMS § 152 lõike 1 punkti 4 alusel. Kaebaja taotleb menetluse jätkamist.
9.Kohus leiab, et kaebaja õiguste kaitseks ei ole vajalik PPA 11. juuni 2026. a ettekirjutuse nr 1052297510 õigusvastasuse tuvastamine, kuna kaebaja saab tõhusalt oma õigusi kaitsta haldusasja nr 3-25-2499 raames.
10.Vastavalt HKMS § 152 lõikele 2 ei lõpeta kohus menetlust HKMS § 152 lõike 1 punkti 4 alusel, vaid jätkab menetlust haldusakti õigusvastasuse või haldusakti andmata või toimingu tegemata jätmise õigusvastasuse tuvastamiseks, kui see on vajalik kaebaja õiguste kaitseks ja kaebaja seda taotleb.
3-26-1869
11.Kaebaja selgitas kohtule, et tema jätkuv õiguslik huvi tuleneb vaidlustatud haldusakti konkreetsetest tagajärgedest, samalaadse sekkumise kordumise ohust ning võimalusest oma õigusi hiljem kaitsta. Kaebaja ei esita käesolevas asjas kahju hüvitamise nõuet, kuid tal säilib õigustatud huvi õigusvastasuse tuvastamise vastu oma õiguste hilisemaks tõhusaks kaitseks. Kogu menetluse lõpetamine üksnes põhjusel, et PPA tunnistas hiljem enda õigusvastase haldusakti kehtetuks, hindamata kaebaja jätkuvat õiguslikku huvi ja eraldi esitatud nõuet väljasaatmise sihtriigi kohta, oleks vastuolus HKMS § 152 lõikega 2 ja tõhusa kohtuliku kaitse nõudega.
12.Kohtupraktikas on leitud, et jätkutuvastuskaebusele üleminekul võib kaebaja õiguste kaitse vajadus tuleneda soovist tulevikus hüvitamiskaebus esitada ning taolise kaebuse rahuldamine peaks andma kaebajale reaalse eelise kahju hüvitamise kaebuse lahendamisel (nt Tartu Ringkonnakohtu 14. novembri 2024. a määrus asjas nr 3-22-1271). Riigikohus on 28. oktoobri 2020. a määruse punktis 12 asjas nr 3-20-580 märkinud: „Õigusvastasuse tuvastamise nõudele üleminek HKMS § 152 lõike 2 alusel teenib ressursside otstarbeka kasutamise eesmärki olukorras, kus kohus ja menetlusosalised on kohtuasja menetluse käigus olulise osa vaidluse lahendamiseks vajalikust tööst ära teinud. Samuti on säte abiks kaebajale, kes on valinud oma õiguste kaitseks õigel ajal õige õiguskaitsevahendi, kuid kelle esitatud nõuet pole temast sõltumatult muutunud asjaolude tõttu enam võimalik rahuldada. Nende eesmärkide valguses ei ole kohus, kes otsustab kaebuse muutmise lubatavuse üle HKMS § 152 lõike 2 alusel, seotud tuvastamiskaebuse esitamise piirangutega, mis on sätestatud HKMS § 45 lõikes 2. Küll aga peab tuvastamiskaebuse menetlemine olema kaebaja õiguste kaitseks vajalik. See võib nii olla näiteks juhul, kui kaebaja soovib esitada vaidlustatud haldusaktiga tekitatud kahju hüvitamise nõude või kui tuvastamiskaebuse rahuldamine aitaks kaebajal muul moel oma õigusi tulevikus tõhusalt kaitsta.“
13.Kuna käesoleval juhul on vastustaja tunnistanud haldusmenetluse seaduse (HMS) § 65 lõike 1 järgi tagasiulatuvalt 11. juuni 2026. a ettekirjutuse nr 1052297510 kehtetuks, siis ei ole kaebaja õiguste kaitseks vajalik menetlusega jätkata ja tuvastada kohtuotsusega õigusvastaseks tunnistatud haldusakti õigusvastasus. Vastustaja on tunnistanud, et vaidlustatud lahkumisettekirjutus oli juba algusest peale õigusvastane. Seega puudub kaebajal õiguskaitsevajadus tuvastada vaidlustatud haldusakti õigusvastasus käesolevas asjas kohtuotsusega võimaliku hilisema hüvitamiskaebuse jaoks. Samuti ei näe kohus reaalset ohtu, et vastustaja võiks tulevikus asuda kaebaja õigusi rikkuma, andes uuesti samasisulise õigusvastase haldusakti. Vastustaja on tunnistanud oma eksimust. Seetõttu ei ole võimalik kaebaja preventiivset huvi jaatada.
14.Kaebaja märkis käesolevas asjas esitatud kaebuses, et on esitanud 27. juulil 2025 Tallinna Halduskohtule kaebuse haldusasjas nr 3-25-2499 PPA 16. juuni 2025. a otsuse peale, millega jäeti tema rahvusvahelise kaitse taotluse rahuldamata ja tehti talle ettekirjutus lahkuda Eesti Vabariigist Venemaa Föderatsiooni. Kaebaja vaidlustas haldusasjas nr 3-25-2499 PPA otsuse õiguspärasuse, sealhulgas haldusorgani otsuse Venemaa Föderatsiooni tagasisaatmise võimalikkuse kohta, riskide hindamise, non-refoulement põhimõtte järgimise ja faktiliste asjaolude uurimise täielikkuse. Seega saab kaebaja oma õigusi kaitsta haldusasja nr 3-25-2499 raames ning käesolevas asjas ei ole kaebaja õiguste kaitseks vajalik jätkata vaidlustatud haldusakti õigusvastasuse tuvastamist. Haldusasjas nr 3-25-2499 hindab kohus ka lahkumisettekirjutuse õiguspärasust, sealhulgas määratud sihtriigi õiguspärasust. Kõik faktilised ja õiguslikud asjaolud kaebajale lahkumisettekirjutuse määramise osas selgitab kohus välja haldusasja nr 3-25-2499 käigus. Menetlusökonoomiast lähtudes ja kaebajale kohtukaebeõiguse tagamiseks ei ole vajalik käesoleva asja menetlusega jätkata.
3-26-1869
15.Eeltoodut arvestades lõpetab kohus asja menetluse HKMS § 152 lõike 1 punkti 4 alusel. Vastavalt HKMS § 155 lõikele 6 ja § 43 lõike 1 punktile 2 ei ole menetluse lõpetamise korral samas asjas halduskohtule kaebuse esitamine lubatud.
16.Kaebaja on käesolevas asjas tasunud riigilõivu summas 20 eurot. Kohus tagastab kaebajale kaebuselt tasutud riigilõivu vastavalt HKMS § 104 lõike 5 punktile 4. Kohus selgitab, et saab kaebaja taotlusel tagastada riigilõivu muule isikule (HKMS § 104 lõike 8 viimane lause). Selleks tuleb kaebajal kohtule teatada pangaülekande tegemiseks vajalikud andmed, s.o arvelduskonto number ja kontoomaniku nimi.
17.Vastustaja ei ole menetluskulude väljamõistmist taotlenud. Kohtule teadaolevalt ei ole vastustajal menetluskulusid tekkinud. Kaebaja taotleb 10. septembri 2026. a avaldusega käesolevas haldusasjas kantud menetluskulude kokku summas 36 eurot vastustajalt välja mõistmist. Kohus võtab kaebaja 10. septembri 2026. a avaldused ja tõendid asja juurde, kuna nende esitamine ei põhjustanud menetluse viibimist ning kaebaja sai vastustaja 3. septembri 2026. a menetluse lõpetamise taotlusega tutvuda alles 7. septembril 2026.
18.Kohus leiab, et menetluskulud tuleb jätta HKMS § 108 lõike 6 alusel vastustaja kanda, kuna asjaoludest tulenevalt oli kaebuses vaidlustatud haldusakti kehtetuks tunnistamine tingitud kaebuse esitamisest. Kaebaja kasutas oma õiguste kaitseks kohast õiguskaitsevahendit ning vastustaja tunnistas vaidlustatud haldusakti tagasiulatuvalt kehtetuks pärast kaebuse esitamist kohtule. Kuna kohus tagastab kaebajale kaebuse esitamisel tasutud riigilõivu HKMS § 104 lõike 5 punkti 4 alusel, siis jääb kaebaja menetluskuluks 16 eurot, mille kohta on kaebaja esitanud kohtule kuludokumendid. Lähtudes kaebaja 10. septembri 2026. a avalduses toodud selgitustest ja tõenditest on postiteenusele tehtud kulutused summas 16 eurot põhjendatud ja vajalikud kohtuvälised kulud HKMS § 103 lõike 1 punkti 2 kohaselt ning need tuleb vastustajalt kaebaja kasuks HKMS § 108 lõike 6 ja § 109 lõike 6 alusel välja mõista. Kaebajal tuleb kohtule teatada arvelduskonto number ja kontoomaniku nimi ehk konto andmed, kuhu menetluskulud kanda.
19.Kohus asendab avaldatavas määruses kaebaja nime tähemärgiga (HKMS § 175 lõige 3 ja § 178 lõige 3). (allkirjastatud digitaalselt)
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.