Eesistuja Maret Altnurme, liikmed Janar Jäätma ja Kristjan Siigur
Määruse tegemise aeg ja koht
05.10.2026, Tallinn
Haldusasja number
3-26-2311
Haldusasi
Politsei- ja Piirivalveameti taotlus X kinnipidamise ja kinnipidamiskeskusesse paigutamise loa saamiseks
Menetlusosalised
Taotleja – Politsei- ja Piirivalveamet, esindaja Andrei Krassilnikov Puudutatud isik – X, esindaja Uljana Ponomarjova
Vaidlustatud kohtulahend
Tallinna Halduskohtu 03.08.2026 määrus
Menetluse alus ringkonnakohtus
X määruskaebus
Asja läbivaatamine
Kirjalikus menetluses
RESOLUTSIOON
1.Jätta X määruskaebus rahuldamata ja Tallinna Halduskohtu 03.08.2026 määruse haldusasjas nr 3-26-2311 resolutsioon muutmata, muutes määruse põhjendusi vastavalt ringkonnakohtu määruse põhjendustele.
2.Tõlkida puudutatud isikule määruse sissejuhatus, resolutsioon, selgitus ning kohtu põhjendused somaali keelde.
3.Jõustunud määruse arvutivõrgus avaldamisel asendada puudutatud isiku nimi tähemärgiga.
EDASIKAEBAMISE KORD
Määruse peale võib esitada määruskaebuse Riigikohtule 15 päeva jooksul määruse kättetoimetamisest arvates (halduskohtumenetluse seadustiku (HKMS) § 265 lg 5, § 235 lg-d 1 ja 3).
1.Politsei- ja Piirivalveamet (PPA) esitas 28.07.2026 Tallinna Halduskohtule taotluse saada luba X (puudutatud isik) kinnipidamiseks ja kinnipidamiskeskusesse paigutamiseks kuni neljaks kuuks välismaalasele rahvusvahelise kaitse andmise seaduse (VRKS) § 66 lg 2, §
3-26-2311 65 lg 1, § 65 lg 2 p-de 1 ja 2 ning väljasõidukohustuse ja sissesõidukeelu seaduse (VSS) § 6 8 p-de 3, 6 ja 11 alusel. Taotluse kohaselt kontrollis PPA 27.07.2026 Tallinnas aadressil XXX viibivaid isikuid, kellest üks oli puudutatud isik. Isikul puudusid isikut tõendavad dokumendid ning muud dokumendid või load, mis annaksid õiguse viibida Eestis või Schengeni alal. Ta peeti 27.07.2026 kell 14.18 kinni VSS § 613 lg 1 ja § 23 lg 1 ja lg 2 p-de 1, 2, 3, 6 ja 7 alusel ning toimetati kinnipidamiskeskusesse. Kinnipidamiskeskuses läbiviidud taustakontrolli käigus avaldas puudutatud isik soovi taotleda rahvusvahelist kaitset. Seetõttu peeti ta 28.07.2026 kell 16.20 kinni VRKS § 65 lg 2 p-de 1 ja 2 alusel. Puudutatud isiku isikusamasus on kindlaks tehtud ainult isiku enda sõnade alusel. Erinevate päringute käigus ei saanud PPA kinnitavat infot, mille alusel saaks kindel olla isikus ja tema kodakondsuses (VSS § 6 8 p 3). Isiku reisiteekond oli Somaalia-Venemaa-Valgevene-Eesti. Alaealise isiku kinnipidamine on tema parimates huvides, sest see tagab tema turvalisuse. Isik on täiskasvanud saatjata võõras riigis, tal puuduvad piisavad elatusvahendid ja teadmised teises keskkonnas hakkama saamiseks. Ta on kinni peetud olukorras, kus ta on juba rikkunud seadusi ning arvestades tema liikumissuunda, viisi ja käitumist, on alust arvata, et tema heaolu võib vabaduses viibides ohtu sattuda. Isik ei taotlenud rahvusvahelist kaitset kohe Eestisse jõudes, vaid olles kinnipidamiskeskuses kinni peetud. See viitab, et ta ei soovinud tegelikult Eestis rahvusvahelist kaitset, vaid soovis liikuda edasi järgmisesse, talle meelepärasesse liikmesriiki. Selline käitumine näitab selgelt, et puudutatud isik ei ole orienteeritud õiguskuulekale käitumisele. Kui rahvusvahelise kaitse taotlus peaks jääma rahuldamata ning puudutatud isikut ootab riigist väljasaatmine, võib see kaasa tuua selle, et isik ei soovi väljasõidukohustust täita, vaid hakkab sellest kõrvale hoiduma (VSS § 6 8 p 6). Isikul on selleks olemas piisavad kogemused, julgus ja kontaktid erinevates riikides. Puudutatud isik ei ole endale eelnevalt taotlenud viisat Eestisse või mujale Schengeni alale sisenemiseks ja tuli Eestisse seadusliku aluseta (VSS § 6 8 p 11). Puudutatud isiku suhtes ei ole võimalik tõhusalt kohaldada VRKS §-s 67 sätestatud kinnipidamise alternatiive, kuna esineb tema põgenemise oht. Puudutatud isik ei pruugi vabaduses viibides järgida talle kohaldatud järelevalvemeetmeid ning võib omavoliliselt ja ebaseaduslikult lahkuda teise riiki.
2.Puudutatud isik selgitas 29.07.2026 kohtuistungil, et tal puudus kindel sihtriik, tema eesmärk oli tulla Euroopasse.
3.Tallinna Halduskohus rahuldas 03.08.2026 määrusega taotluse osaliselt ning andis loa puudutatud isiku kinnipidamiseks ja kinnipidamiskeskusesse paigutamiseks kuni kinnipidamise aluse äralangemiseni, kuid mitte kauemaks kui 29.09.2026 (k.a). Isiku seisukohad rahvusvahelise kaitse taotluse menetluses vajavad täiendavat kontrollimist. Rahvusvahelise kaitse taotluse menetlemine on alles algusjärgus. Ilmselgelt on PPA-l vaja koguda täiendavalt andmeid, et selgitada välja puudutatud isiku rahvusvahelise kaitse vajadus. Täidetud on VRKS § 69 lg-s 1 ja lg 2 p-s 2 toodud eeldused. Puudutatud isiku puhul on tegemist saatjata alaealisega, kelle kinnipidamine on vajalik tema turvalisuse tagamiseks. Ta on täiskasvanud saatjata võõras riigis, tal puuduvad piisavad elatusvahendid ja teadmised teises keskkonnas hakkama saamiseks, ta on kinni peetud olukorras, kus ta on juba ebaseaduslikult sisenenud Schengeni alale ning arvestades tema liikumissuunda, viisi ja käitumist, on põhjendatud alus arvata, et tema heaolu võib vabaduses viibides sattuda ohtu. On tõenäoline, et isiku liikumine võib olla osa organiseeritud ebaseaduslikust rändest ning ta võib olla mõjutatav täiskasvanutest, kes on soodustanud oma tegevusega tema ebaseaduslikku rännet. Sellises olukorras on usutav PPA hinnang, et vabaduses viibides ei pruugi tema turvalisus olla tagatud. Isikul puuduvad majanduslikud ja sotsiaalsed sidemed Eestiga, 2(8)
3-26-2311 tegemist on tema jaoks tundmatu riigiga, kus tal puuduvad tuttavad ja sugulased ning isikul ei ole piisavalt rahalisi vahendeid siin toimetulekuks. Sellest johtuvalt võib kinnipidamist pidada ka isiku parimatest huvidest lähtuvaks, kuivõrd kinnipidamiskeskuses on isikule tagatud tasuta toitlustamine, majutus ja huvitegevus, vajadusel ka meditsiinile ja psühholoogiline abi. Isiku suhtes esineb põgenemisoht VSS § 6 8 p-de 3, 6 ja 11 alusel. Tegemist võib olla alaealisega, keda saab mõjutada ebaseaduslikku rännet organiseerivate täiskasvanute poolt. Isikul puuduvad dokumendid, seega ei ole võimalik veenduda tema isikusamasuses ja kodakondsuses, ta peeti kinni olukorras, kus ta saabunud Eestisse ilma kehtiva dokumendi ja viibimisaluseta. Ta tuli Eestisse, ent ei taotlenud koheselt Euroopa Liidu välispiiri ületades rahvusvahelist kaitset, vaid esitas sellekohase taotluse alles pärast tema kinnipidamist kinnipidamiskeskuses. Isiku liikumisvabaduse piiramine (VRKS § 60 lg 1) ega kinnipidamise alternatiivide kohaldamine (VRKS § 67 lg 1) ei ole võimalik. Esineb põgenemisoht ning tal puuduvad igasugused seosed Eestiga. Isiku senine käitumine annab aluse arvata, et isik ei pruugi vabaduses viibides järgida talle kohaldatud järelevalvemeetmeid ning võib omavoliliselt ja ebaseaduslikult lahkuda Eestist mujale Euroopasse või muudmoodi asuda kõrvale hoiduma ega ole kättesaadav ametivõimudele. Kuna tegemist võib olla alaealisega, annab kohus loa isiku kinnipidamiseks kuni kaheks kuuks. Isiku kinnipidamine ja kinnipidamiskeskusesse paigutamine kuni kaheks kuuks ei ole ebaproportsionaalne meede, arvestades, et eesmärgiks on tagada alaealise taotleja turvalisus ning täpsemate asjaolude väljaselgitamine. PPA-l on kohustus isik viivitamata kinnipidamiskeskusest vabastada, kui kinnipidamise alused ära langevad. Tõhusamate alternatiivide puudumisel on taotletav meede mõõdukas. Alaealist välismaalast ei paigutata vanglasse ega arestimajja (VRKS § 69 lg 3 teine 2). PPA-l on kohustus puudutatud isikule tagada VRKS § 69 lg-test 4 ja 5 tulenevad õigused. Isiku kinnipidamist kinnipidamiskeskuses ei saa pidada ebaproportsionaalseks ka muudel põhjustel.
MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD RINGKONNAKOHTUS
4.Puudutatud isik palub 18.08.2026 määruskaebuses tühistada Tallinna Halduskohtu 03.08.2026 määrus ja teha uus määrus, millega jätta PPA taotlus rahuldamata. Puudutatud isik vaidlustab VSS § 6 8 p-de 6 ja 11 kohaldamise. Puudutatud isik andis PPA-le kohe pärast kinnipidamist teada, et soovib esitada rahvusvahelise kaitse taotluse. Rahvusvahelise kaitse taotluse esitamine ei tähenda iseenesest soovimatust väljasõidukohustust täita. Isik ei ole pärast kinnipidamist keeldunud koostööst, andnud vastuolulisi ütlusi eesmärgiga menetlust takistada, püüdnud ametiasutuste kontrolli alt lahkuda või muul viisil väljendanud kavatsust menetlusest kõrvale hoiduda. Ainuüksi isiku reisiteekonnast ei saa järeldada põgenemisohtu. Asjaolud ei viita sellele, et isik oleks soovinud Eestist edasi liikuda või Eestist lahkuda. VSS § 6 8 p 11 on kohaldatav piirimenetluse raames, kuid puudutatud isiku suhtes käib kiirendatud menetlus ehk ta on tegelikkuses riiki lubatud. Puudutatud isik on alaealine ning tema kinnipidamine ja kinnipidamiskeskuses hoidmine ei vasta tema kui lapse parimatele huvidele. Alaealine tuleb üldjuhul paigutada majutuskeskusesse ning vaid äärmusliku abinõuna võib ta kinni pidada (direktiivi (EL) 2024/1346 art 13 lg 2, VRKS § 69). Samuti kohustab direktiiv 2024/1346 art 13 lg 2 arvestama alaealise õigusega haridusele. Puudutatud isikul on Eestis koolikohustus ning kahekuuline kinnipidamine takistab tema õigust alustada septembris koolis käimist. Halduskohus oleks pidanud kaaluma kinnipidamise alternatiive. Vajadusel oleks pidanud lühendama kinnipidamise tähtaega ning maksimaalne lubatud tähtaeg saaks olla 31.08.2026. 3(8)
3-26-2311 Sobiv alternatiiv oleks liikumisvabaduse piirang VRKS § 67 lg 2 p 1 ja § 60 lg 1 koostoimes. Üksnes asjaolu, et puudutatud isikul puuduvad majanduslikud ja sotsiaalsed sidemed Eestiga, ei tähenda veel põgenemisohu esinemist, kuna isik on huvitatud rahvusvahelise kaitse saamisest Eestis. Määruses ei ole selgitatud, miks just kinnipidamine tagab isiku turvalisuse ning miks ei ole võimalik turvalisust tagada majutuskeskuses või asendushoolduses.
5.PPA palub 24.09.2026 vastuses jätta määruskaebus rahuldamata. Rahvusvahelise kaitse taotlemine alles kinnipidamisel viitab asjaolule, et isik ei soovinud tegelikult taotleda rahvusvahelist kaitset Eestis, vaid liikuda edasi järgmisesse, talle meelepärasesse riiki. Käesolevaks ajaks on selgunud, et enne Eestisse jõudmist sisenes puudutatud isik ebaseaduslikult Valgevenest Läti Vabariiki. PPA esitas 01.09.2026 Lätile palve puudutatud isik vastu võtta ning Läti on 02.09.2026 andnud positiivse vastuse. PPA koostas 16.09.2026 puudutatud isiku Lätile kui vastutavale liikmesriigile üleandmise otsuse. Tallinna Halduskohus andis 18.09.2026 määrusega nr 3-26-2311 PPA-le loa puudutatud isiku kinnipidamiskeskuses kinnipidamiseks kuni tema üleandmiseni varjupaigataotluse läbivaatamise eest vastutavale riigile või kuni kinnipidamise aluste äralangemiseni, kuid mitte kauemaks kui 07.10.2026. Puudutatud isik on nõustunud Lätti minemisega ja ta ei soovi üleandmise otsust vaidlustada. Samuti on praeguseks PPA vanuse kindlaksmääramise komisjoni 31.08.2026 otsusega nr 14 leitud, et isik on täisealine ning tema vanuseks loeti 18˗20 aastat. Puudutatud isiku esitatud sünnitõendi koopia tõendusväärtus on äärmiselt madal. Koopia päritolu, autentsust ja terviklikkust pole võimalik kontrollida. PPA nõustub, et asjas ei esine VSS § 68 p 11 kohast põgenemisohtu, kuid see ei anna alust halduskohtu määruse tühistamiseks.
RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED
6.Halduskohus andis 03.08.2026 määrusega loa pidada puudutatud isik kinni VRKS § 65 lg 2 p-de 1 ja 2 alusel. Haldusasja materjalidest nähtuvalt on praeguseks puudutatud isiku õiguslik olukord muutunud. PPA määruskaebusele esitatud vastuse kohaselt on selgunud, et puudutatud isik sisenes enne Eestisse jõudmist ebaseaduslikult Valgevenest Läti Vabariiki. PPA on saatnud 01.09.2026 Lätile puudutatud isiku tagasivõtmise taotluse ning Läti nõustus isiku vastuvõtmisega 02.09.2026. PPA tegi 16.09.2026 otsuse puudutatud isiku rahvusvahelise kaitse taotluse menetluse lõpetamise ja tema Lätile üleandmise kohta. Seejärel esitas PPA halduskohtule uue kinnipidamistaotluse ning Tallinna Halduskohus andis 18.09.2026 uue kinnipidamisloa kuni 07.10.2026. Uus kinnipidamine toimub VRKS § 65 lg 2 p 7 alusel üleandmise tagamiseks määruse (EL) 2024/1351 art 44 tähenduses. Seega on siinses asjas vaidlustatud luba nüüdseks ammendunud. Lisaks on PPA vastuses määruskaebusele teada andnud, et PPA vanuse kindlaksmääramise komisjoni 31.08.2026 otsuse nr 14 kohaselt on puudutatud isik täisealine ning tema vanuseks loeti 18˗20 aastat. Eelnev ei mõjuta siiski 03.08.2026 määruse õiguspärasuse hindamist, sest ringkonnakohus kontrollib halduskohtu määruse seaduslikkust selle tegemise ajal teada olnud asjaolude valguses.
7.VRKS § 65 lg 1 kohaselt võib taotlejat § 65 lg-s 2 sätestatud alusel kinni pidada üksnes juhul, kui § 60 lg-s 1 sätestatud liikumisvabaduse piirangut ja § 67 lg-s 2 sätestatud kinnipidamise alternatiivi ei ole võimalik tulemuslikult kohaldada. VRKS § 66 lg 2 järgi võib kohus anda loa taotleja kinnipidamiseks kuni neljaks kuuks, kuid tegemist on maksimaalse, 4(8)
3-26-2311 mitte automaatselt kohaldatava tähtajaga. VRKS § 69 lg 1 p-de 1 ja 2 kohaselt võib alaealist kinni pidada erandjuhtudel, äärmusliku abinõuna ja alles pärast seda, kui individuaalse hindamise tulemusel on kindlaks tehtud, et liikumisvabaduse piirangut ega kinnipidamise alternatiivi ei ole võimalik tõhusalt kohaldada ning kinnipidamine on alaealise heaolu ja turvalisuse kaalutlustel vajalik ja alaealise parimates huvides. Alaealist peetakse kinni võimalikult lühikest aega ning alaealist välismaalast ei paigutata vanglasse ega arestimajja (VRKS § 69 lg 3).
8.VRKS § 65 lg 2 p 1 järgi võib rahvusvahelise kaitse taotlejat kinni pidada isiku ja kodakondsuse tuvastamiseks või kontrollimiseks. See kinnipidamise alus tugineb direktiivi (EL) 2024/1346 art 10 lg 4 p-le a ning on identne varem kehtinud direktiivi 2013/33/EL art 8 lg 3 p-ga a, mille kohaselt võis rahvusvahelise kaitse taotlejat kinni pidada selleks, et tuvastada tema isik või kodakondsus või seda kontrollida. VRKS § 65 lg 2 p 1 on seotud rahvusvahelise kaitse taotleja kaasaaitamiskohustusega. VRKS § 20 lg 2 ning määruse (EL) 2024/1348 art 9 lg 2 p-de a ja b kohaselt peab rahvusvahelise kaitse taotleja teatama PPA-le kaasaaitamiskohustuse raames oma nime, sünniaja ja -koha, soo ning kodakondsuse, samuti esitama kõik isikut tõendavad dokumendid või selgitused nende puudumise kohta. Euroopa Kohus leidis 14.09.2017 otsuses K. vs. Staatssecretaris van Veiligheid en Justitie, C-18/16 (p 42), et varasema samasisulise direktiivi 2013/33 art 8 lg 3 esimese lõigu punkti a sõnastusest nähtub, et rahvusvahelise kaitse taotlejat võib kinni pidada ainult juhul, kui ta ei ole hoolimata oma koostöökohustusest avaldanud oma isikut või kodakondsust või esitanud isikut tõendavaid dokumente, mille alusel neid oleks võimalik tõendada.
9.Euroopa Varjupaigaameti 2024. a suunistes kinnipidamise alternatiivide kohta on selgelt märgitud, et isikusamasuse kontrollimise alust ei tohi tõlgendada nii, et see õigustaks kõigi nõuetekohaste dokumentideta taotlejate kinnipidamist. Kinnipidamist tuleks kohaldada siis, kui on selge, et vabaduse võtmine on ainus võimalus, mille abil ametiasutused saavad isiku isikusamasuse või kodakondsuse kindlaks teha või seda kontrollida. Asjakohasteks näitajateks võivad olla muu hulgas taotleja tahtlik püüe ametiasutusi eksitada, põhjendatud alus arvata, et taotleja on isikusamasust tõendavad dokumendid tahtlikult hävitanud või hoidunud nende esitamisest kõrvale, võltsitud dokumentide kasutamine, tahtlikult vastuolulise teabe esitamine või koostöö puudumine ametiasutustega. Need asjaolud ei ole siiski iseenesest automaatseks kinnipidamise aluseks, vaid neid tuleb hinnata konkreetse isiku ja tema käitumise kontekstis (Tallinna Ringkonnakohtu 01.09.2026 määrus nr 3-26-2302, p-d 11-12).
10.PPA ei ole tuginenud halduskohtule esitatud taotluses sellele, et puudutatud isik on jätnud oma isiku tuvastamise ning dokumentide esitamise osas kaasaaitamiskohustuse mingis aspektis täitmata. Puudutatud isik avaldas PPA-le kinnipidamisel kohe oma nime ja kodakondsuse ning selgitas isikut tõendavate dokumentide puudumist. Taotlusele oli lisatud 27.07.2026 isiku tuvastamise akt, mille kohaselt PPA luges isiku ütluste alusel tuvastatuks, et tegemist on Xga. PPA pole ka esile toonud, et tal on tekkinud põhjendatud kahtlus, et puudutatud isik on soovinud eksitada PPA-d selles, kes ta on. Samuti pole PPA selgitanud, milliseid toiminguid ta tegi või kavatses teha, et isikusamasust ning kodakondsust tuvastada ja kontrollida. Pelgalt asjaolu, et isikut tõendava dokumendita rahvusvahelise kaitse taotleja puhul ei saa PPA reeglina olla tema isikusamasuses ja kodakondsuses kindel, ei saa olla automaatselt kinnipidamise alus, sest see tingiks iga isikut tõendavate dokumentideta rahvusvahelise kaitse taotleja kinnipidamise, mis oleks vastuolus direktiiviga (EL) 2024/1346 (põhjendus 26, art 10 lg 2) ja VRKS-i asjaomaste sätetega. Seetõttu ei ole VRKS § 65 lg 2 p-s 1 sätestatud kinnipidamise alus siinses asjas kohaldatav.
11.VRKS § 65 lg 2 p 2 järgi võib rahvusvahelise kaitse taotlejat kinni pidada rahvusvahelise kaitse taotluse aluseks olevate asjaolude väljaselgitamiseks, eelkõige juhul, kui on 5(8)
3-26-2311 põgenemise oht. See säte on samasisuline kuni 11.06.2026 kehtinud VRKS v.r § 36 1 lg 2 p-ga 4, mille kohta on Riigikohus selgitanud, et selle sätte all on silmas peetud muu hulgas taotleja rahvusvahelise kaitse vajadust puudutavate väidete kontrollimist, kui see eeldab taotleja isiklikku osalust ja kättesaadavust; säte aitab ühtlasi kaasa taotleja edasiliikumise ennetamisele (Riigikohtu 30.01.2018 määrus nr 3-17-792, p-d 18.1 ja 18.2). PPA peab siiski põhjendama, milliseid asjaolusid on vaja välja selgitada või kontrollida ja miks ei ole seda võimalik teha puudutatud isikut kinni pidamata, näiteks kohaldades järelevalvemeetmeid. Lisaks sellele, et rahvusvahelise kaitse taotluse lahendamiseks on vaja kontrollida taotleja väidete õigsust, on kinnipidamise vajadus põhjendatud isiku põgenemise ohuga, kui asjaolude väljaselgitamine isiku osaluseta ei ole võimalik (Riigikohtu 02.07.2026 määrus nr 3-25-2126, p 11).
12.Puudutatud isik esitas rahvusvahelise kaitse taotluse, kuid menetlus oli halduskohtu määruse tegemise ajal alles algstaadiumis. PPA-l tuli korraldada taotlejaga isiklik vestlus, kontrollida vestlusel saadud andmeid, kõrvutades neid päritolumaa teabega, samuti võis olla vaja anda puudutatud isikule võimalus anda täiendavaid selgitusi ja esitada võimalikud vastuväited PPA seisukohtadele. Sellised toimingud on osa rahvusvahelise kaitse taotluse sisulisest läbivaatamisest ja võivad eeldada taotleja kättesaadavust, et tagada PPA otsuse aluseks olevate faktiliste asjaolude õigsus (Riigikohtu 02.07.2026 määrus nr 3-25-2126, p 12). Seega on ilmne, et PPA ei olnud halduskohtu määruse tegemise ajaks veel jõudnud teha vajalikke toiminguid ning nende toimingute tegemiseks peab puudutatud isik olema PPA-le kättesaadav.
13.Ringkonnakohus nõustub, et siinsel juhul olid täidetud VRKS § 69 lg-s 1 ja lg 2 p-s 2 toodud eeldused. PPA on loataotluses selgitanud, et puudutatud isik esitles end saatjata alaealisena, kelle kinnipidamist pidas PPA vajalikuks tema turvalisuse tagamiseks. Ta oli täiskasvanud saatjata võõras riigis, tal puudusid piisavad elatusvahendid ja teadmised teises keskkonnas hakkama saamiseks, teda oli kinni peetud olukorras, kus ta juba oli ebaseaduslikult koos teiste isikutega sisenenud Schengeni alale ning oli põhjendatud alus arvata, et tema heaolu võib vabaduses viibides sattuda ohtu. On tõenäoline, et isikute grupi liikumine oli organiseeritud ebaseaduslik ränne ning isik võis olla mõjutatav täiskasvanutest, kes on soodustanud oma tegevusega tema ebaseaduslikku rännet. Sellises olukorras oli põhjendatud pidada usutavaks PPA hinnangut, et vabaduses viibides ei pruugi isiku turvalisus olla tagatud. Isikul puuduvad majanduslikud ja sotsiaalsed sidemed Eestiga, tegemist on tema jaoks tundmatu riigiga, kus tal puuduvad tuttavad ja sugulased. Sellest tulenevalt võis kinnipidamist pidada ka isiku parimatest huvidest lähtuvaks. Kinnipidamiskeskuses on puudutatud isikule tagatud järelevalve ja turvalisus, sealhulgas alaealiste erikohtlemine (VRKS § 69 lg-d 3˗5). Samuti on tagatud toitlustus vastavalt religioonist tulenevatele eelistustele, majutus, pesemisvõimalused, meelelahutus, meditsiiniline ja vajadusel psühholoogiline abi. Soovi korral on tagatud võimalus kontakteeruda telefonitsi oma lähedastega.
14.Ainuüksi menetlustoimingute tegemise vajadus ei tingiks siiski puudutatud isiku kinnipidamist. Lisaks peab esinema põhjendatud kahtlus, et isik võiks kinnipidamiseta Eestist lahkuda või asuda ennast PPA eest varjama, st esinema peab isiku põgenemise oht. VRKS § 65 lg 3 p 1 sätestab, et VRKS §-s 65 nimetatud põgenemise ohuna käsitatakse seda, kui esineb VSS §-s 68 nimetatud asjaolu, arvestades Euroopa Liidu ühtse rahvusvahelise kaitse õigustikus sätestatud menetluse erisusi. Põgenemisohu kindlakstegemiseks tuleb vaadelda ka muid välismaalast ja juhtumit iseloomustavaid asjaolusid (nt Riigikohtu 05.12.2022 määrus nr 3-20-2004, p 18.5; 31.05.2017 määrus nr 3-3-1-93-16, p 13).
16.VSS § 68 p 3 kohaldamiseks peaks PPA välja tooma, et esinevad mingid asjaolud, mis viitavad sellele, et puudutatud isik on oma isiku või kodakondsuse kohta esitanud valeandmeid, s.o PPA ei usu tema selgitusi. Pelgalt hüpoteetiline võimalus, et isikut tõendava dokumendita inimene ei pruugi olla see, kes ta väidab, et tähenda, et tekkinud on põhjendatud kahtlus tema isikusamasuses. Põhjendatud kahtlusele oma tegeliku identiteedi varjamises peavad viitama mingidki menetluses kogutud andmed ja tõendid. Siinses asjas ei olnud neid sellisel määral, et see õigustaks inimeselt vabaduse võtmist.
17.Samuti ei olnud siinsel juhul pärast taustakontrolli läbimist asjakohane tugineda VSS § 68 p-le 11. Eestisse sisenemise loa küsimus tõusetub piirimenetluse puhul (määruse (EL) 2024/1348 art 43) või VSS-s ette nähtud sisenemiskeelu korral, kuid puudutatud isiku suhtes neid ei ole kohaldatud. Puudutatud isik on rahvusvahelise kaitse taotleja ning tal tekkis pärast taustakontrolli läbimist (s.o hiljemalt kolme päeva möödumisel esialgsest kinnipidamisest) õigus Eestis viibida (VRKS § 19 lg 1 ja lg 9 p 1, määruse (EL) 2024/13563 art 5 lg 1, art 7 ja art 8 lg 4).
18.PPA ja halduskohus on õigesti tuginenud puudutatud isiku põgenemise ohule VSS § 6 8 p 6 järgi koostoimes teiste juhtumi asjaoludega. VSS § 68 p 6 järgi esineb põgenemise oht, kui isiku hoiakutest või käitumisest nähtub kavatsus võimalikku tulevast väljasõidukohustust mitte täita, väljasaatmismenetlusest kõrvale hoida või selle täitmist raskendada. Sätte kohaldamisel tuleb hinnata, kas isiku hoiakust või käitumisest tuleneb kavatsus hoiduda väljasõidukohustuse täitmisest või selle täitmist raskendada. Üksnes asjaolu, et rahvusvahelise kaitse taotleja ei soovi naasta oma päritoluriiki, ei ole selleks piisav. Samuti ei tõenda rahvusvahelise kaitse taotluse esitamine iseenesest soovi väljasõidukohustuse täitmisest kõrvale hoiduda. Siinses asjas tuleb hinnata puudutatud isiku senist käitumist tervikuna. Taotluse andmetel oli tema liikumisteekond Somaalia – Venemaa – Valgevene – Eesti. Isik peeti kinni 27.07.2026 Tallinnas. Tal puudus isikut tõendav dokument. Isik selgitas halduskohtu istungil, et tal puudus kindel sihtriik ning eesmärk oli jõuda Euroopasse. Isik esitas rahvusvahelise kaitse taotluse alles tema kinnipidamisel, mis viitab, et ta ei soovinud tegelikult rahvusvahelist kaitset Eestis, vaid tema eesmärk oli liikuda edasi temale meelepärasesse riiki. Halduskohtu määruse tegemisel teadaolevatel andmetel oli puudutatud isik saatjata alaealine, kes jõudis Eestisse, osaledes ebaseaduslikus smugeldamisskeemis, mille eesmärk oli jääda nii Läti kui Eesti võimude eest varjatuks ning kasutada reegleid rikkudes Schengeni alal vaba liikumise võimalust, et jõuda soovitud sihtriiki. See näitab, et puudutatud isikul on kogemus ja valmisolek varjuda ametivõimude eest oma eesmärgi saavutamiseks, ning on seetõttu asjakohane tema võimaliku edasise käitumise prognoosimisel. Kuigi smugeldajate kasutamist ei saa iseenesest pidada piisavaks kinnipidamise aluseks ega tõendiks põgenemiskavatsuse kohta, ei saa seda asjaolu puudutatud isiku varasema käitumise hindamisel jätta tähelepanuta. Isikuga seotud asjaolusid kogumis arvestades esineb puudutatud isiku puhul põgenemisoht, kuna tema varasem käitumine annab piisava aluse arvata, et vabadusse jäämisel võib ta jätkata ebaseaduslikku liikumist Schengeni alal ning seeläbi takistada tema rahvusvahelise kaitse taotluse aluseks olevate asjaolude väljaselgitamist.
19.Kinnipidamise alternatiivide puhul tuleb lähtuda VRKS § 67 lg-test 1 ja 2. Kinnipidamise asemel tuleb võimaluse korral kohaldada vähem koormavat meedet, kuid üksnes juhul, kui see võimaldab kinnipidamise eesmärki tõhusalt saavutada. Alternatiivse meetme tõhususe hindamisel tuleb arvestada muu hulgas isiku saabumise viisi, sidemete puudumist Eestis ning kavatsust liikuda edasi teise riiki. Kui need asjaolud koos varasema käitumisega näitavad, et isik ei pruugi talle pandud kohustust täita, võib põhjendatult järeldada, et alternatiivsed meetmed ei taga tema kättesaadavust. Sama järeldus oli põhjendatud puudutatud isiku puhul. Puudutatud isik oli teadaolevalt saatjata alaealine, kel puuduvad Eestis püsivad sidemed, ta 7(8)
3-26-2311 saabus Eestisse ebaseadusliku rändeteekonna kaudu smugeldajate abil, olles tõenäoliselt mõjutatav täiskasvanutest, ning tema senine käitumine näitab valmisolekut liikuda Euroopa piires väljaspool ametlikku menetlust. Ringkonnakohus nõustub seega halduskohtuga, et kinnipidamine oli põgenemisohu tõttu vajalik ning vähem koormavad meetmed ei oleks taganud sama eesmärki piisavalt tõhusalt.
20.Puudutatud isiku kinnipidamist ei saanud pidada ebaproportsionaalseks selle kestusest tulenevalt, kuna halduskohus rahuldas PPA taotluse osaliselt ning andis loa isiku kinnipidamiseks kuni kaheks kuuks. Määruskaebuses on väidetud, et PPA asus puudutatud isiku rahvusvahelise kaitse taotlust läbi vaatama kiirendatud menetluses. Toimikust ei nähtu, et PPA oleks asunud isiku rahvusvahelise kaitse taotlust läbi vaatama kiirendatud menetluses. Isegi kui PPA kohaldab kiirendatud menetlust, tuleb see määruse (EL) 2024/1348 art 35 lg 3 kohaselt viia lõpule võimalikult kiiresti ning hiljemalt kolme kuu jooksul alates taotluse esitamise kuupäevast. Samas näeb määruse (EL) 2024/1348 art 42 lg 2 ette, et kui menetlev ametiasutus leiab, et taotluse läbivaatamisega on seotud faktilised või õiguslikud asjaolud, mille läbivaatamine kiirmenetluse korras on liiga keerukas, võib ta jätkata taotluse sisulist läbivaatamist kooskõlas art 35 lg-ga 4 ja art-ga 39.
21.Eelneva põhjal jääb määruskaebus rahuldamata ja Tallinna Halduskohtu 03.08.2026 määruse resolutsioon muutmata, kuid muuta tuleb halduskohtu määruse põhjendusi vastavalt käesoleva määruse põhjendustele.
22.Jõustunud määrus tuleb HKMS § 175 lg 3 ja § 263 lg 4 alusel avaldada arvutivõrgus selliselt, et puudutatud isiku nimi on varjatud.
(allkirjastatud digitaalselt)
8(8)
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.