Käesolevas määruses kasutatakse järgmisi mõisteid:
1)
„kolmanda riigi kodanik“ – isik, kes ei ole liidu kodanik ELi toimimise lepingu artikli 20 lõike 1 tähenduses ega Euroopa Parlamendi ja nõukogu määruse (EL) 2016/399 (25) artikli 2 punktis 5 määratletud liidu õiguse alusel vaba liikumise õigust omav isik;
2)
„kodakondsuseta isik“ – isik, keda ükski riik ei pea oma õiguse kohaselt oma kodanikuks;
3)
„rahvusvahelise kaitse taotlus“ ehk „taotlus“ – kolmanda riigi kodaniku või kodakondsuseta isiku esitatud sooviavaldus liikmesriigilt kaitse saamiseks, keda võib käsitada pagulasseisundi või täiendava kaitse seisundi taotlejana;
4)
„taotleja“ – kolmanda riigi kodanik või kodakondsuseta isik, kes on esitanud rahvusvahelise kaitse taotluse sooviavalduse, mille suhtes ei ole lõplikku otsust veel tehtud;
5)
„rahvusvahelise kaitse taotluse läbivaatamine“ – rahvusvahelise kaitse taotluse lubatavuse või sisuline läbivaatamine kooskõlas määrustega (EL) 2024/1348 ja (EL) 2024/1347, välja arvatud menetlused vastutava liikmesriigi kindlaksmääramiseks kooskõlas käesoleva määrusega;
6)
„rahvusvahelise kaitse taotluse tagasivõtmine“ – rahvusvahelise kaitse taotluse sõnaselge või kaudne tagasivõtmine kooskõlas määrusega (EL) 2024/1347;
7)
„rahvusvahelise kaitse saaja“ – kolmanda riigi kodanik või kodakondsuseta isik, kellele on antud määruse (EL) 2024/1347 artikli 3 punktis 4 määratletud rahvusvaheline kaitse;
8)
„pereliige“ – järgmised taotleja pereliikmed, kes viibivad liikmesriigi territooriumil, eeldusel et perekond oli olemas juba enne taotleja või pereliikme saabumist liikmesriigi territooriumile:
a)
taotleja abikaasa või taotlejaga püsivas suhtes olev vabaabielukaaslane, kui asjaomase liikmesriigi õiguse või tava kohaselt koheldakse vabaabielupaare kolmanda riigi kodanikke käsitlevate õigusaktide alusel võrdväärselt abielus paaridega;
b)
punktis a osutatud paari või taotleja alaealine laps tingimusel, et kõnealune laps ei ole abielus, sõltumata sellest, kas riigisisese õiguse tähenduses on kõnealune laps sündinud abielust või väljaspool abielu või on lapsendatud;
c)
kui taotleja on alaealine ja ta ei ole abielus, siis selle asjaomase liikmesriigi õiguse või tava kohaselt tema eest vastutav isa, ema või muu täiskasvanu, kus asjaomane täiskasvanu viibib;
d)
kui rahvusvahelise kaitse saaja on alaealine ja ta ei ole abielus, siis selle asjaomase liikmesriigi õiguse või tava kohaselt rahvusvahelise kaitse saaja eest vastutav isa, ema või muu täiskasvanu, kus rahvusvahelise kaitse saaja viibib;
9)
„sugulane“– taotleja täiskasvanud tädi või onu või vanavanem, kes viibib liikmesriigi territooriumil, sõltumata sellest, kas riigisisese õiguse tähenduses on taotleja sündinud abielust või väljaspool abielu või on lapsendatud;
10)
„alaealine“ – alla 18-aastane kolmanda riigi kodanik või kodakondsuseta isik;
11)
„saatjata alaealine“ – alaealine, kes saabub liikmesriigi territooriumile ilma tema eest asjaomase liikmesriigi õiguse või tava kohaselt vastutava täiskasvanuta, seni kuni selline täiskasvanu ei ole kõnealust alaealist tegelikult oma hoole alla võtnud; see mõiste hõlmab ka alaealist, kes on jäänud saatjata pärast sisenemist liikmesriikide territooriumile;
12)
„esindaja“ – isik või organisatsioon, kelle pädevad asutused on määranud aitama ja esindama saatjata alaealist käesoleva määrusega ettenähtud menetlustes, et tagada lapse huvide kaitse ja teha vajaduse korral alaealise nimel õigustoiminguid;
13)
„riigis seaduslikku viibimist tõendav dokument“ – liikmesriigi asutuste antud luba, millega lubatakse kolmanda riigi kodanikul või kodakondsuseta isikul viibida liikmesriigi territooriumil, sealhulgas dokumendid, mille põhjal lubatakse territooriumil viibida ajutise kaitse korra raames või seni, kuni väljasaatmiskorralduse täitmist takistavad asjaolud ära langevad, välja arvatud viisad ja viibimise load, mis on välja antud ajavahemikul, mis on vajalik vastutava liikmesriigi kindlaksmääramiseks käesoleva määruse kohaselt, või rahvusvahelise kaitse või elamisloa taotluse läbivaatamise ajal;
14)
„viisa“ – liikmesriigi luba või otsus, mida nõutakse selles või mitmes liikmesriigis läbisõiduks või viibimise eesmärgil sisenemiseks, sealhulgas:
a)
kooskõlas liidu õigusega või liikmesriigi õigusega antud luba või tehtud otsus, mida on vaja, et siseneda sellesse liikmesriiki eesmärgiga viibida seal rohkem kui 90 päeva;
b)
kooskõlas liidu õigusega või liikmesriigi õigusega antud luba või tehtud otsus, mida on vaja, et siseneda asjaomasesse liikmesriiki läbisõiduks või eesmärgiga viibida seal rohkem kui 90 päeva 180päevase ajavahemiku jooksul;
c)
luba või otsus, mis kehtib liikmesriikide ühe või mitme lennujaama rahvusvahelise transiidiala läbimiseks;
15)
„diplom või muu kvalifikatsiooni tõendav dokument“ – diplom või muu kvalifikatsiooni tõendav dokument, mis on saadud ja kinnitatud liikmesriigis pärast vähemalt ühte õppeaastat selle liikmesriigi territooriumil tunnustatud riiklikus või piirkondlikus haridus- või kutseõppeprogrammis, mis vastab vähemalt rahvusvahelise ühtse hariduse liigituse 2. tasemele ja mida korraldab haridusasutus vastavalt asjaomase liikmesriigi õigus- ja haldusnormidele, välja arvatud veebipõhised koolitused ja muud kaugõppe vormid;
16)
„haridusasutus“ – avalik-õiguslik või eraõiguslik haridus- või kutseõppeasutus, mis asub liikmesriigis ja on tema tunnustatud läbipaistvate kriteeriumide alusel kooskõlas riigisisese õiguse või haldustavadega;
17)
„põgenemine“ – tegu, millega asjaomane isik muutub pädevatele haldus- või õigusasutustele kättesaamatuks, näiteks
a)
liikmesriigi territooriumilt ilma pädevate asutuste loata lahkumine põhjustel, mis on asjaomase isiku kontrolli all,
b)
teavitamata jätmine konkreetsest varjupaigataotlejate majutuskeskusest või elukohana määratud kohast eemalviibimisest, kui liikmesriik sellist teavitamist nõuab, või
c)
pädevate asutuste ette ilmumata jätmine, kui pädevad asutused nõuavad enda ette ilmumist;
18)
„põgenemise oht“ – konkreetse juhtumi puhul esinevad konkreetsed põhjused ja asjaolud, mis tuginevad riigisiseses õiguses kindlaks määratud objektiivsetele kriteeriumidele ja annavad alust oletada, et asjaomane isik, kelle suhtes kohaldatakse käesolevas määruses sätestatud menetlusi, võib põgeneda;
19)
„toetatav liikmesriik“ – liikmesriik, kes saab kasu solidaarsuspanustest, nagu on sätestatud käesoleva määruse IV osas;
20)
„toetav liikmesriik“ – liikmesriik, kes annab või on kohustatud andma solidaarsuspanuse toetatava liikmesriigi kasuks, nagu on sätestatud käesoleva määruse IV osas;
21)
„üleandmine“ – artikli 42 kohaselt võetud otsuse rakendamine;
22)
„ümberpaigutamine“ – taotleja või rahvusvahelise kaitse saaja üleandmine toetatavast liikmesriigist toetavasse liikmesriiki;
23)
„otsingu- ja päästeoperatsioonid“ – Hamburgis 27. aprillil 1979 vastu võetud rahvusvahelises mereotsingute ja -pääste 1979. aasta konventsioonis osutatud otsingu- ja päästeoperatsioonid;
24)
„rändesurve“ – olukord, mis on põhjustatud sellest, et maa-, mere- ja õhuteed pidi riiki saabumisi või kolmanda riigi kodanike või kodakondsuseta isikute taotlusi on nii palju, et võttes arvesse üldist olukorda liidus tekitavad nad liikmesriigis ebaproportsionaalseid kohustusi isegi hästi ettevalmistatud varjupaiga-, vastuvõtu- ja rändesüsteemile, ning mis nõuab viivitamata meetmete võtmist, eelkõige käesoleva määruse IV osa kohaseid solidaarsuspanuseid; võttes arvesse liikmesriigi geograafilise asukoha eripärasid, hõlmab rändesurve samuti olukordi, kus saabub palju kolmanda riigi kodanikke või kodakondsuseta isikuid või esineb selliste isikute saabumise oht, sealhulgas juhul, kui selline saabumine tuleneb otsingu- ja päästeoperatsioonidele järgnenud korduvatest maabumistest või kolmanda riigi kodanike või kodakondsuseta isikute ebaseaduslikust liikumisest liikmesriikide vahel;
25)
„märkimisväärne rändeolukord“ – rändesurvest erinev olukord, kus kolmanda riigi kodanike või kodakondsuseta isikute sel hetkel asetleidva ja varasema iga-aastase saabumise kumulatiivse mõju tõttu on hästi ettevalmistatud varjupaiga-, vastuvõtu- ja rändesüsteem saavutanud oma suutlikkuse piiri;
26)
„vastuvõtutingimused“ – direktiivi (EL) 2024/1346 artikli 2 punktis 6 määratletud vastuvõtutingimused;
27)
„vastu võetud isik“ – isik, kelle liikmesriik on vastu võtnud määruse (EL) 2024/1350 või väljaspool seda määrust kehtiva riikliku ümberasustamiskava alusel;
28)
„ELi solidaarsuskoordinaator“ – komisjoni käesoleva määruse artikli 15 kohaselt määratud isik, kellel on käesoleva määruse artiklis 15 kindlaks määratud volitused;
Artikkel 9 - Euroopa iga-aastane varjupaiga- ja rändearuanne
1. Komisjon võtab igal aastal vastu Euroopa iga-aastase varjupaiga- ja rändearuande, milles hinnatakse varjupaiga-, vastuvõtu- ja rändeolukorda eelneva 12 kuu jooksul ning võimalikke arengusuundi, tehes rände- ja varjupaigavaldkonna olukorrast strateegilise ülevaate, mis on ka liidu varajase hoiatamise ja teadlikkuse suurendamise vahend (edaspidi „aruanne“).
2. Aruanne põhineb liikmesriikide, Euroopa välisteenistuse, varjupaigaameti, Euroopa Piiri- ja Rannikuvalve Ameti, Europoli ja Euroopa Liidu Põhiõiguste Ameti esitatud asjakohastel kvantitatiivsetel ja kvalitatiivsetel andmetel ning teabel. Selles võidakse arvesse võtta ka muude asjaomaste organite, asutuste või organisatsioonide esitatud teavet.
3. Aruanne sisaldab järgmisi elemente:
a)
üldise olukorra hinnang, mis hõlmab kõiki rändeteid liitu ja kõigis liikmesriikides, eelkõige
i)
rahvusvahelise kaitse taotluste arv ja taotlejate kodakondsus,
ii)
kindlaks tehtud saatjata alaealiste arv ja olemasolu korral vastuvõtu või menetluslike erivajadustega isikute arv,
iii)
kooskõlas määrusega (EL) 2024/1347 rahvusvahelise kaitse saanud kolmanda riigi kodanike või kodakondsuseta isikute arv,
iv)
varjupaiga küsimuses tehtud esimese astme otsuste ja lõplike otsuste arv,
v)
liikmesriigi vastuvõtusuutlikkus,
vi)
selliste kolmanda riigi kodanike arv, kelle puhul on liikmesriigi ametiasutused tuvastanud, et nad ei vasta või enam ei vasta liikmesriiki sisenemise, seal viibimise või elamise tingimustele, sealhulgas Euroopa Parlamendi ja nõukogu määruse (EL) 2017/2226 (34) artikli 3 lõike 1 punktis 19 määratletud viibimisaja ületajad,
vii)
liikmesriikide tehtud tagasisaatmisotsuste arv ja nende kolmanda riigi kodanike arv, kes lahkusid liikmesriikide territooriumilt kooskõlas direktiivi 2008/115/EÜ kohase tagasisaatmisotsusega,
viii)
nende kolmanda riigi kodanike ja kodakondsuseta isikute arv, kelle liikmesriigid on võtnud vastu liidu ja riiklike ümberasustamise või humanitaarsetel põhjustel vastuvõtmise kavade alusel,
ix)
nende kolmanda riigi kodanike arv, kelle suhtes kohaldatakse määrustes (EL) 2024/1348 ja (EL) 2024/1349 sätestatud piirimenetlust, ning nende kodakondsus,
x)
kooskõlas artiklitega 39 ja 41 sissetulevate ja väljaminevate vastuvõtmispalvete või tagasivõtmisteadete arv,
xi)
üleandmisotsuste arv ja kooskõlas käesoleva määrusega tehtud üleandmiste arv,
xii)
otsingu- ja päästeoperatsioonide järgselt maabunud kolmanda riigi kodanike arv ja kodakondsus ning niisuguste kolmanda riigi kodanike esitatud rahvusvahelise kaitse taotluste arv,
xiii)
liikmesriigid, kuhu saabutakse korduvalt meritsi, eelkõige otsingu- ja päästeoperatsioonide järgsete maabumiste raames,
xiv)
kolmanda riigi kodanike või kodakondsuseta isikute arv, kellel keelati kooskõlas määruse (EL) 2016/399 artikliga 14 riiki sisenemine,
xv)
nende kolmanda riigi kodanike või kodakondsuseta isikute arv, kes saavad kooskõlas nõukogu direktiiviga 2001/55/EÜ (35) ajutist kaitset,
xvi)
nende isikute arv, kes on kinni peetud seoses maismaa, mere või õhu välispiiri ebaseadusliku ületamisega, ning juhul, kui andmed on kättesaadavad ja kontrollitavad, ebaseadusliku piiriületuse katsete arv,
xvii)
liikmesriikidele liidu organite ja asutuste antud toetus;
b)
prognoos eeloleva aasta kohta, muu hulgas eeldatav meritsi saabujate arv, mis põhineb eelnenud aasta üldisel rändeolukorral, võttes arvesse sel hetkel valitsevat olukorda ja kajastades samal ajal ka varasemat survet;
c)
teave valmisoleku taseme kohta liidus ja liikmesriikides ning eeldatavate olukordade võimaliku mõju kohta;
d)
teave liikmesriikide suutlikkuse kohta, eelkõige vastuvõtusuutlikkuse kohta;
e)
varjupaigaameti ja Euroopa Piiri- ja Rannikuvalve Ameti seire, kooskõlas määrusega (EL) 2022/922 tehtud hindamise ning kooskõlas määruse (EL) 2024/1356 artikliga 10 tehtud seire tulemused, nagu on osutatud käesoleva määruse artikli 7 lõike 1 teise lõigu punktis c;
f)
hinnang selle kohta, kas asjaomase liikmesriigi või asjaomaste liikmesriikide toetamiseks on vaja solidaarsusmeetmeid ja ELi alalise rändetoetusvahendi kohaseid meetmeid.
4. Komisjon võtab aruande vastu iga aasta 15. oktoobriks ja edastab selle Euroopa Parlamendile ja nõukogule.
5. Aruanne võetakse aluseks liidu tasandi otsustele, mis käsitlevad rändeolukorra haldamiseks vajalikke meetmeid.
6. Esimene aruanne esitatakse hiljemalt 15. oktoobriks 2025.
7. Liikmesriigid, varjupaigaamet, Euroopa Piiri- ja Rannikuvalve Amet, Europol ja Euroopa Liidu Põhiõiguste Amet esitavad aruande jaoks artiklis 10 osutatud teabe iga aasta 1. juuniks.
8. Komisjon kutsub igal aastal juuli esimesel poolel kokku rändevaldkonna valmisoleku- ja kriisikava ELi mehhanismis osalejate koosoleku, et esitada olukorra esialgne hinnang ja vahetada mehhanismi liikmetega teavet. Rändevaldkonna valmisoleku- ja kriisikava ELi mehhanismi ülesehitus ja töökorraldus on esitatud soovituse (EL) 2020/1366 algversioonis.
9. Liikmesriigid ja asjaomased liidu organid ja asutused esitavad komisjonile ajakohastatud teabe iga aasta 1. septembriks.
10. Komisjon kutsub iga aasta 30. septembriks kokku rändevaldkonna valmisoleku- ja kriisikava mehhanismis osalejate koosoleku, et esitada olukorra koondhinnang. Rändevaldkonna valmisoleku- ja kriisikava ELi mehhanismi ülesehitus ja töökorraldus on esitatud soovituse (EL) 2020/1366 algversioonis.
1. Niipea kui võimalik ja igal juhul hiljemalt kuupäevaks, mil rahvusvahelise kaitse taotluse sooviavaldus liikmesriigis registreeritakse, annab kõnealuse liikmesriigi pädev asutus taotlejale teavet käesoleva määruse kohaldamise, tema käesoleva määruse kohaste õiguste ning artiklis 17 sätestatud kohustuste ja artiklis 18 sätestatud tagajärgede kohta kohustuste täitmata jätmise korral. Kõnealune teave hõlmab eelkõige teavet järgneva kohta:
a)
käesoleva määruse eesmärgid;
b)
taotleja eeldatav koostöö pädevate asutustega, nagu on sätestatud artiklis 17;
c)
asjaolu, et rahvusvahelise kaitse taotlemise õigus ei hõlma taotleja jaoks võimalust valida seda, milline liikmesriik vastutab rahvusvahelise kaitse taotluse läbivaatamise eest, ega seda, milline liikmesriik on ümberpaigutamise sihtliikmesriik;
d)
teises liikmesriigis teise taotluse sooviavalduse esitamise tagajärjed, samuti tagajärjed, mis kaasnevad lahkumisega liikmesriigist, kus taotleja peab artikli 17 lõike 4 kohaselt viibima ja eelkõige see, et taotlejal on õigus üksnes artikli 18 lõikes 1 sätestatud vastuvõtutingimustele;
e)
vastutava liikmesriigi kindlaksmääramise kriteeriumid ja menetlus, selliste kriteeriumide tähtsusjärjestus menetluse eri etappides ja menetluse kestus;
f)
perekonna taasühinemist käsitlevad sätted ning sellega seoses kohaldatav pereliikmete ja sugulaste määratlus, õigus taotleda ja saada artikli 22 lõikes 1 osutatud vormi, sealhulgas teave isikute ja üksuste kohta, kes suudavad vormi täitmisel abi osutada, ning teave riikide, rahvusvaheliste või muude asjaomaste organisatsioonide kohta, kes suudavad hõlbustada pereliikmete tuvastamist ja otsimist;
g)
artikli 22 kohase isikliku vestluse õigus ja eesmärk, menetlus ja kohustus menetluse käigus võimalikult kiiresti esitada suuliselt või dokumentide või muu teabe, sealhulgas kohaldatavalt juhul artikli 22 lõikes 1 osutatud vormi kaudu asjakohast teavet, mis võib aidata kindlaks teha, kas liikmesriikides viibib pereliikmeid, sugulasi või muid omakseid, sealhulgas teave vahendite kohta, mille abil taotleja saab sellist teavet esitada, ning igasugune abi, mida liikmesriik saab pereliikmete või sugulaste otsimisel pakkuda;
h)
taotleja kohustus avaldada menetluse käigus võimalikult kiiresti mis tahes asjakohast teavet, mis võib aidata välja selgitada varasemad riigis seaduslikku viibimist tõendavad dokumendid, viisad või haridust tõendavad dokumendid;
i)
võimalus esitada pädevatele asutustele artikli 35 lõike 1 kohaldamise kaalumiseks igakülgsed põhjendused;
j)
taotleja kohustus esitada oma isikut tõendavad dokumendid, kui taotlejal on sellised dokumendid, ning teha pädevate asutustega koostööd biomeetriliste andmete kogumisel kooskõlas määrusega (EL) 2024/1358;
k)
õigus tõhusale õiguskaitsevahendile kohtus, et vaidlustada üleandmisotsus artikli 43 lõikes 2 sätestatud tähtaja jooksul ning asjaolu, et vaidlustamise ulatus on artikli 43 lõike 1 kohaselt piiratud;
l)
õigus saada tasuta õigusnõustamist küsimustes, mis on seotud II peatükis sätestatud kriteeriumide või käesoleva osa III peatükis sätestatud tingimuste kohaldamisega artiklis 21 sätestatud vastutava liikmesriigi kindlaksmääramise menetluse kõigis etappides;
m)
edasikaebamise või uuesti läbivaatamise puhul õigus saada taotluse korral tasuta õigusabi juhul, kui asjaomane isik ei suuda tasuda sellega kaasnevaid kulusid;
n)
asjaolu, et põgenemine toob kaasa tähtaja pikendamise vastavalt artiklile 46;
o)
asjaolu, et liikmesriikide pädevad asutused ja varjupaigaamet töötlevad taotleja isikuandmeid, sealhulgas vahetavad isikuga seotud andmeid üksnes selleks, et täita oma käesolevast määrusest tulenevaid kohustusi, järgides täielikult nõudeid kaitsta füüsilisi isikuid nende isikuandmete töötlemisel kooskõlas liidu ja riigisisese õigusega;
p)
asjaomaste isikuandmete kategooriad;
q)
õigus tutvuda taotlejaga seotud andmetega ning õigus taotleda temaga seotud ebakorrektsete andmete parandamist või temaga seotud ebaseaduslikult töödeldud andmete kustutamist, samuti nimetatud õiguste kasutamise kord, sealhulgas artiklis 52 nimetatud ametiasutuste ning riiklike andmekaitseasutuste kontaktandmed, kes vaatavad läbi isikuandmete kaitset käsitlevaid kaebusi, ning andmekaitseametniku kontaktandmed;
r)
saatjata alaealise puhul taotlejale selles osas kehtivad tagatised ja õigused, esindaja roll ja kohustused ning menetlused, mille abil saab esindaja vastu esitada kaebuse konfidentsiaalselt ja turvaliselt ning viisil, mis austab täielikult lapse õigust olla ära kuulatud;
s)
asjaolu, et kui kaudsed tõendid ei ole vastutuse kindlakstegemiseks omavahel kooskõlas, kontrollitavad ja piisavalt üksikasjalikud, võib liikmesriik nõuda DNA- või vereanalüüsi, et tõendada perekondlike sidemete olemasolu, või taotleja vanuse hindamist;
t)
kohaldataval juhul ümberpaigutamismenetlused, mis on sätestatud artiklites 67 ja 68.
2. Taotlejal on võimalus nõuda teavet menetluse käigu kohta ja pädevad asutused teavitavad taotlejat sellest võimalusest. Kui taotleja on alaealine, on alaealisel ja vanemal või esindajal võimalus kõnealust teavet nõuda.
Artikkel 23 - Alaealiste suhtes kehtivad tagatised
1. Liikmesriigid peavad kõigi käesolevas määruses sätestatud menetluste puhul esmatähtsaks lapse huve. Alaealisi hõlmavaid menetlusi käsitletakse eelisjärjekorras.
2. Iga liikmesriik, kus saatjata alaealine viibib, tagab, et käesolevas määruses sätestatud asjakohastes menetlustes esindab ja abistab alaealist esindaja. Esindajal on käesoleva määruse kohastes menetlustes lapse huvidega arvestamiseks vajalikud vahendid, kvalifikatsioon, väljaõpe, teadmised ja sõltumatus. Esindaja saab tutvuda taotleja toimiku asjakohaste dokumentide sisuga, sealhulgas spetsiaalse teabematerjaliga saatjata alaealistele jaoks, ning hoiab saatjata alaealist kursis käesoleva määruse kohaste menetluste käiguga.
Kui taotluse sooviavalduse esitab isik, kes väidab end olevat alaealine või kelle kohta on objektiivselt alust arvata, et ta on alaealine, ja kes on saatjata, määravad pädevad asutused:
a)
võimalikult kiiresti ja igal juhul aegsasti, et aidata alaealist vastutava liikmesriigi kindlaksmääramise menetluses, isiku, kellel on vajalikud oskused ja teadmised, et alaealist ajutiselt abistada, et kaitsta tema huve ja üldist heaolu, mis võimaldab alaealisel kasutada käesolevast määrusest tulenevaid õigusi, ning kes asjakohasel juhul tegutseb esindajana kuni esindaja määramiseni;
b)
esindaja, tehes seda niipea kui võimalik ja mitte hiljem kui 15 tööpäeva alates taotluse sooviavalduse esitamise kuupäevast.
Saatjata alaealiste esitatud taotluste sooviavalduste ebaproportsionaalse arvu korral või muudes erandlikes olukordades võib teise lõigu punkti b kohast esindaja määramise tähtaega pikendada kümne tööpäeva võrra.
Kui pädev asutus jõuab seisukohale, et isik, kes väidab end olevat alaealine, on ilma kahtluseta vanem kui 18 aastat, ei pea ta käesoleva lõike kohaselt esindajat määrama.
Esindaja või teise lõigu punktis a osutatud isiku kohustused lõpevad, kui pädevad asutused pärast määruse (EL) 2024/1348 artikli 25 lõikes 1 osutatud vanuse hindamist ei eelda, et taotleja on alaealine, või leiavad, et taotleja ei ole alaealine, või kui taotleja ei ole enam saatjata alaealine.
Kui esindajaks on määratud organisatsioon, nimetab ta isiku, kes vastutab asjaomase alaealise suhtes esindaja ülesannete täitmise eest. Selle isiku suhtes kohaldatakse esimest lõiku.
Esimeses lõigus sätestatud esindaja võib olla sama isik või organisatsioon kui määruse (EL) 2024/1348 artiklis 23 ette nähtu.
3. Liikmesriigid kaasavad saatjata alaealise esindaja käesoleva määruse alusel vastutava liikmesriigi kindlaksmääramise menetlusse kogu menetluse vältel. Esindaja aitab saatjata alaealisel esitada teavet, mille abil hinnata lõike 4 kohaselt lapse huve, sealhulgas seoses ärakuulamisõiguse kasutamisega, ning toetab tema suhtlemist teiste osalejatega, näiteks perekonna otsimisega tegelevate organisatsioonidega, kui see on sel eesmärgil asjakohane, ning võtab igakülgselt arvesse konfidentsiaalsuskohustust alaealise ees.
4. Lapse huve hinnates teevad liikmesriigid omavahel tihedat koostööd ja võtavad igakülgselt arvesse eelkõige järgmisi tegureid:
a)
perekonna taasühinemise võimalused;
b)
alaealise heaolu ja sotsiaalne areng lühikeses, keskmises ja pikas perspektiivis, sealhulgas haavatavust suurendavad olukorrad, nagu trauma, tervislikud erivajadused või puue, arvestades eelkõige alaealise etnilist, usulist, kultuurilist ja keelelist tausta ning vajadust sotsiaal- ja haridusteenuste stabiilsuse ja järjepidevuse järele;
c)
ohutus- ja turvalisuskaalutlused, eelkõige juhul, kui alaealist ähvardab oht langeda vägivalla või ärakasutamise, sealhulgas inimkaubanduse ohvriks;
d)
alaealise seisukohad vastavalt tema vanusele ja küpsusele;
e)
kui taotleja on saatjata alaealine, siis selle liikmesriigi esindaja esitatud teave, kus saatjata alaealine viibib;
f)
mis tahes muud lapse huvide hindamisega seotud põhjused.
5. Enne saatjata alaealise üleandmist teavitab üleandev liikmesriik vastutavat liikmesriiki või ümberpaigutamise sihtliikmesriiki, kes kinnitab, et kõik asjakohased meetmed, millele on osutatud direktiivi (EL) 2024/1346 artiklites 16 ja 27 ning määruse (EL) 2024/1348 artiklis 23, võetakse ilma viivituseta, sealhulgas esindaja määramine vastutavas liikmesriigis või ümberpaigutamise sihtliikmesriigis. Enne saatjata alaealise üleandmise otsuse tegemist tuleb individuaalselt hinnata lapse huve. Hindamine põhineb käesoleva artikli lõikes 4 loetletud asjakohastel teguritel ja nende tegurite hindamise järeldused esitatakse üleandmisotsuses selgesõnaliselt. Hindamise teevad viivitamata töötajad, kes on saanud asjakohase väljaõppe ja kellel on vajalik kvalifikatsioon ja teadmised, et tagada lapse huvide arvessevõtmine.
6. Artikli 25 kohaldamisel peab liikmesriik, kus saatjata alaealise rahvusvahelise kaitse taotluse sooviavaldus esimest korda registreeriti, võtma viivitamata asjakohased meetmed, et leida liikmesriikide territooriumilt saatjata alaealise pereliikmed, õed või vennad või sugulased, kaitstes samal ajal lapse huve.
Sel eesmärgil võib see liikmesriik taotleda abi rahvusvahelistelt või muudelt asjakohastelt organisatsioonidelt ning võib lihtsustada alaealise juurdepääsu nimetatud organisatsioonide otsimisteenistustele.
Artiklis 52 osutatud pädevate asutuste töötajad, kes menetlevad saatjata alaealistega seotud taotlusi, saavad alaealiste erivajaduste kohta sobivat väljaõpet, mis on käesoleva määruse kohaldamiseks asjakohane.
7. Selleks et lihtsustada käesoleva artikli lõike 6 kohaselt teise liikmesriigi territooriumil elava saatjata alaealise pereliikmete või sugulaste kindlakstegemiseks vajalikku tegevust, võtab komisjon vastu rakendusakte, sealhulgas tüüpvormi asjaomase teabe vahetamiseks liikmesriikide vahel. Nimetatud rakendusaktid võetakse vastu kooskõlas artikli 77 lõikes 2 osutatud kontrollimenetlusega.
Artikkel 67 - Ümberpaigutamisele eelnev menetlus
1. Käesolevas artiklis sätestatud menetlust kohaldatakse artikli 56 lõike 2 punktis a osutatud isikute ümberpaigutamise suhtes.
2. Enne käesolevas artiklis sätestatud menetluse kohaldamist tagab toetatav liikmesriik, et ei ole põhjendatud alust arvata, et asjaomane isik kujutab ohtu sisejulgeolekule. Kui enne käesolevas artiklis sätestatud menetlust või selle ajal on põhjendatud alus arvata, et isik kujutab ohtu sisejulgeolekule, sealhulgas juhul, kui oht sisejulgeolekule on tehtud kindlaks määruse (EL) 2024/1356 artikli 15 kohaselt, siis toetatav liikmesriik ei kohalda käesolevas artiklis sätestatud menetlust või lõpetab selle viivitamata. Toetatav liikmesriik jätab asjaomase isiku tulevikus mis tahes liikmesriiki ümber paigutatavate või mis tahes teisele liikmesriigile üle antavate isikute hulgast välja. Kui asjaomane isik on rahvusvahelise kaitse taotleja, on toetatav liikmesriik käesoleva määruse artikli 16 lõikele 4 vastavalt vastutav liikmesriik.
3. Ümberpaigutamise läbiviimise korral teeb toetatav liikmesriik kindlaks isikud, keda saaks ümber paigutada. Toetatava liikmesriigi taotluse alusel toetab varjupaigaamet toetatavat liikmesriiki ümberpaigutatavate isikute kindlakstegemisel ja nende sobitamisel ümberpaigutamise sihtliikmesriikidega vastavalt määruse (EL) 2021/2303 artikli 2 lõike 1 punktile k.
Liikmesriik võtab kohaldataval juhul arvesse oluliste, näiteks perekondlikel või kultuurilistel asjaoludel põhinevate sidemete olemasolu asjaomase isiku ja ümberpaigutamise sihtliikmesriigi vahel. Sel eesmärgil annab toetatav liikmesriik ümberpaigutatavale isikule võimaluse anda teavet teatavate liikmesriikidega oluliste sidemete olemasolust ning esitada nende sidemete kindlakstegemiseks asjakohaseid dokumente ja teavet. See võimalus ei tähenda käesoleva artikli kohaselt teatava ümberpaigutamise sihtliikmesriigi valimise õigust.
4. Ümberpaigutatavate isikute kindlakstegemiseks ja nende sobitamiseks ümberpaigutamise sihtliikmesriikidega võivad toetatavad liikmesriigid kasutada ELi solidaarsuskoordinaatori välja töötatud vahendeid.
Taotlejad, kellel ei ole olulisi sidemeid ühegi teise liikmesriigiga, jagatakse õiglaselt ülejäänud ümberpaigutamise sihtliikmesriikide vahel.
Kui ümberpaigutatav tuvastatud isik on rahvusvahelise kaitse saaja, paigutatakse asjaomane isik ümber alles pärast seda, kui kõnealune isik on ümberpaigutamisega kirjalikult nõustunud.
5. Kui ümberpaigutamine toimub, teavitab toetatav liikmesriik käesoleva artikli lõikes 1 osutatud isikuid käesolevas artiklis ja artiklis 68 sätestatud menetlusest ning kohaldataval juhul artikli 17 lõigetes 3, 4 ja 5 sätestatud kohustustest ning artiklis 18 sätestatud kohustuste täitmata jätmise tagajärgedest.
Käesoleva lõike esimest lõiku ei kohaldata selliste taotlejate suhtes, kelle puhul saab toetatava liikmesriigi määrata vastutavaks liikmesriigiks artiklites 25–28 ja artiklis 34, kuid mitte artikli 25 lõikes 5 sätestatud kriteeriumide kohaselt. Kõnealustel taotlejatel ei ole õigust ümberpaigutamisele.
6. Liikmesriigid tagavad, et sama pere liikmed paigutatakse ümber sama liikmesriigi territooriumile.
7. Lõigetes 2 ja 3 osutatud juhtudel edastab toetatav liikmesriik ümberpaigutamise sihtliikmesriigile võimalikult kiiresti kogu asjakohase teabe ja dokumendid asjaomase isiku kohta, kasutades selleks tüüpvormi, sealhulgas selleks, et võimaldada ümberpaigutamise sihtliikmesriigi ametiasutustel kontrollida, kas on alust arvata, et asjaomane isik kujutab ohtu sisejulgeolekule.
8. Ümberpaigutamise sihtliikmesriik vaatab toetatava liikmesriigi lõike 7 kohaselt edastatud teabe läbi ning kontrollib, et puuduks põhjendatud alus arvata, et asjaomane isik kujutab ohtu sisejulgeolekule. Ümberpaigutamise sihtliikmesriik võib otsustada kontrollida seda teavet asjaomase isikuga peetava isikliku vestluse käigus. Asjaomast isikut teavitatakse igakülgselt sellise vestluse laadist ja eesmärgist. Isikliku vestluse toimumise suhtes kohaldatakse lõikes 9 sätestatud tähtaegu.
9. Kui ei ole põhjendatud alust arvata, et asjaomane isik kujutab ohtu sisejulgeolekule, kinnitab ümberpaigutamise sihtliikmesriik, et ta paigutab asjaomase isiku ümber, ühe nädala jooksul pärast toetatavalt liikmesriigilt asjakohase teabe saamist.
Kui kontrollimiste käigus leiab kinnitust, et on olemas põhjendatud alus arvata, et asjaomane isik kujutab ohtu sisejulgeolekule, teavitab ümberpaigutamise sihtliikmesriik toetatavat liikmesriiki ühe nädala jooksul pärast temalt asjakohase teabe saamist mis tahes asjakohasest andmebaasist pärineva hoiatusteate olemusest ja selle aluseks olevatest elementidest. Sellisel juhul asjaomast isikut ümber ei paigutata.
Erandjuhtudel, kui on võimalik tõendada, et teabe läbivaatamine on eriti keeruline või et samal perioodil on vaja kontrollida suurt hulka juhtumeid, võib ümberpaigutamise sihtliikmesriik vastata esimeses ja teises lõigus nimetatud ühenädalasest tähtajast hiljem, kuid igal juhul kahe nädala jooksul. Sellises olukorras teatab ümberpaigutamise sihtliikmesriik toetatavale liikmesriigile algse ühenädalase tähtaja jooksul, et ta otsustas vastamise edasi lükata.
Kui ei vastata esimeses ja teises lõigus nimetatud ühenädalase või kolmandas lõigus nimetatud kahenädalase tähtaja jooksul, loetakse teabe kättesaamine kinnitatuks ja sellega kaasneb kohustus asjaomane isik ümber paigutada, sealhulgas kohustus võtta vajalikud meetmed tema saabumiseks.
10. Toetatav liikmesriik teeb üleandmisotsuse ühe nädala jooksul alates ümberpaigutamise sihtliikmesriigi kinnituse saamisest. Ta teatab asjaomasele isikule viivitamata kirjalikult otsusest anda ta üle kõnealusele liikmesriigile, tehes seda hiljemalt kaks päeva enne üleandmist taotlejate puhul ja üks nädal enne üleandmist saajate puhul.
Kui ümberpaigutatav isik on taotleja, peab ta täitma ümberpaigutamisotsust.
11. Asjaomase isiku üleandmine toetatavalt liikmesriigilt ümberpaigutamise sihtliikmesriigile toimub pärast asjaomaste liikmesriikide omavahelist nõupidamist ja kooskõlas toetatava liikmesriigi õigusega esimesel võimalusel ning nelja nädala jooksul alates sellest, kui ümberpaigutamise sihtliikmesriik ümberpaigutamise kinnitas või tehti lõplik otsus üleandmisotsuse edasi kaebamise või uuesti läbi vaatamise suhtes, millel on artikli 43 lõike 3 alusel peatav mõju.
12. Toetatavad liikmesriigid ja ümberpaigutamise sihtliikmesriigid jätkavad ümberpaigutamise menetlemist isegi pärast rakendamiseks ette nähtud aja või artiklites 57, 61 ja 62 osutatud nõukogu rakendusaktide kehtivuse lõppemist.
13. Artikli 42 lõikeid 3, 4 ja 5, artikleid 43 ja 44, artikli 46 lõikeid 1 ja 3, artikli 47 lõikeid 2 ja 3 ning artikleid 48 ja 50 kohaldatakse ümberpaigutamismenetluse suhtes mutatis mutandis.
Toetatav liikmesriik, kes viib läbi rahvusvahelise kaitse saaja üleandmist, edastab ümberpaigutamise sihtliikmesriigile kogu artikli 51 lõikes 2 osutatud teabe, samuti teabe selle kohta, mis on kaitse saaja taotluse alused, ning kaitse saajat puudutavate otsuste alused.
14. Komisjon kehtestab rakendusaktidega ühetaolised meetodid ümberpaigutamise eesmärgil esitatavate dokumentide ja teabe koostamiseks ja esitamiseks. Nimetatud rakendusaktid võetakse vastu kooskõlas artikli 77 lõikes 2 osutatud kontrollimenetlusega. Rakendusaktide ettevalmistamisel võib komisjon konsulteerida varjupaigaametiga.