Võlaõigus › Muud võlaõigusasjad

andnud kostjale juhist hagejal saadaoleva raha kostjale jätmiseks ega üleandmiseks kellelegi kolmandale, sh Andrei Gaidaile. Kostja ei ole hagejalt küsinud heakskiitu raha ülekandmiseks Andrei Gaidai kontole. Hageja ei ole talle kuuluva raha ülekandmist Andrei Gaidai kontole heaks kiitnud. Kuna kostja ei ole hagejale tsiviilasja nr 2-16-13462 Viru Maakohtu 29. juuni 2017. a määruse punktis 1.1.9 märgitud hüvitist 11 500 eurot üle andnud, nõuab hageja nimetatud summa koos viivisega üleandmist käesoleva hagiga. Kostja taotlus aegumise kohaldamiseks tuleb jätta rahuldamata. Hageja ütles 5. septembri 2023. a istungil, et sai kohtumenetluse tulemusest teada pärast kohtuotsust, aga ei öelnud, et kohe pärast kohtuotsuse tegemist. Hageja esitas tsiviilasjas nr 2-16-13462 kohtule 21. jaanuaril 2020 kirja-taotluse nimetatud tsiviilasja 29. juuni 2017. a lahendi saamiseks (kirja kolmanda lõike tõlge: „/Palun Teid saata mulle/ kohtuotsuse koopia vara jagamisest Olga Odintsovaga.“). Pärast nimetatud taotluse saamist toimetas Viru Maakohus 29. juuni 2017. a kohtumääruse tsiviilasjas nr 2-16-13462 hagejale tähitult väljastusteatega kätte 28. jaanuaril 2020. Ülaltoodust lähtuvalt ei olnud hageja Viru Maakohtu 29. juuni 2017. a kohtumäärusega tsiviilasjas nr 2-16-13462 enne 28. jaanuari 2020 tutvuda saanud, sest vastasel korral poleks olnud vajadust kohtult kohtumääruse saatmist taotleda. Järelikult sai hageja Olga Odintsovaga vara jagamise kohtulahendi sisust teadlikuks ja aegumistähtaeg hakkas kulgema 29. jaanuaril 2020 ning ilma peatumisteta oleks aegumistähtaeg lõppenud 29. jaanuaril 2023. Tsiviilseadustiku üldosa seaduse (TsÜS) § 164 lg 1 sätestab, et abikaasade vaheliste nõuete aegumine on abielu kestel peatunud. Hageja ja kostja sõlmisid abielu 10. juunil 2016. Abielu lahutas Viru Maakohus 28. mai 2020. a otsusega, mis jõustus 4. juulil 2020. Järelikult aegumistähtaeg tegelikult kulgema hakkamisel kohe ka peatus, kuna hageja ja kostja olid aegumistähtaja algamisel abielus. Kuna abielu lahutamine jõustus 4. juulil 2020, siis samal päeval aegumise peatumine lõppes ja aegumistähtaeg kulges edasi. Hagi esitamisel 16. aprillil 2021 oli aegumistähtajast kulunud 8 kuud ja 18 päeva. Isegi kui aegumistähtaeg oleks alanud kostja väidetud kuupäeval ehk 29. juunil 2017, oleks ka siis aegumistähtaeg kohe peatunud ja hakanud uuesti kulgema abielu lahutamise jõustumisel 4. juulil 2020, kuna pooled olid abielus ajavahemikul 10. juuni 2016 kuni 28. mai 2020. Järelikult ei olnud aegumistähtaeg hagi esitamise ajaks lõppenud ja kostja taotlus aegumise kohaldamiseks tuleb jätta rahuldamata. Kostja on aegumise kohaldamise taotluse esitamisega ebamõistlikult viivitanud ning ka seetõttu tuleks kostja taotlus jätta rahuldamata.

hageja tugineb käsundita asjaajamise sättele, tuleb arvestada ka nõude esitamise aegumist TsÜS § 151 kohaselt. Kuna hagi oli kohtule esitatud 16. aprillil 2021, on hageja nõue aegunud alates 30. juunist 2020. Hageja kinnitas isiklikult 5. septembri 2023. a kohtuistungi audiosalvestise kohaselt (salvestise aeg 1:32 – 1:33), et oli kursis ühisvara jagamise käigu ning tulemusega. Salvestisel (salvestise aeg 1:33.40–1:34) kinnitas hageja isiklikult, et sai teada kohtuprotsessi tulemusest koheselt pärast kohtulahendi tegemist. Järelikult sai hageja Olga Odintsovaga vara jagamise kohtulahendi sisust teadlikuks pärast kohtulahendi tegemist ja aegumistähtaeg hakkas kulgema alates kohtulahendi tegemisest. Ühisvara jagamise kohtulahend toimetati kätte hageja „lepinguliste esindajatele“, mis nähtub hageja esitatud e-toimiku väljavõttest. Vastavalt tsiviilkohtumenetluse seadustikule loetakse lepingulise esindajale kätte toimetatud dokumendid ka menetlusosalise poolt kättesaaduks. Asjaolu, et hageja palus hiljem kohtult kohtulahendi koopia edastamist, ei tähenda mitte midagi, kuna menetlusosaline saab taotleda kohtult igal ajal vajalike dokumentide koopiate edastamist. Seega aegumistähtaeg hakkas kulgema alates kohtulahendi tegemise ajast. Väär on hageja lepingulise esindaja viide TsÜS § 164 lg-le 1, mille kohaselt abikaasade vaheliste nõuete aegumine on abielu kestel peatunud. Volikirja väljastamise päeva seisuga ei olnud hageja ja kostja abielus. Hageja nõue tuleneb käsundita asjaajamisest, mitte aga abikaasade vahelisest suhtest. Seega tuleneb hageja nõue VÕS-i sättest, aga mitte PKS-s ettenähtud abikaasade vahelistest nõuetest teineteise vastu. Ülaltoodu alusel palus kostja tunnistada hageja nõue kostja vastu aegunuks.

MAAKOHTU LAHEND

hageja esindamise puhul tegemist käsundi täitmisega VÕS § 619 kohaselt ja hagejal kui käsundiandjal on kostja kui käsundisaaja vastu kahju hüvitamise nõue. TsÜS § 146 lg 1 kohaselt on tehingust tuleneva nõude aegumistähtaeg kolm aastat. Tehingust tulenevad nõuded on TsÜS § 146 mõttes esmalt kõik eraõiguslikest võlaõiguslikest lepingutest (sh eellepingust) tulenevad nõuded. Arvestades, et TsÜS § 147 lg 2 järgi muutub nõue sissenõutavaks alates ajast, mil õigustatud isikul on õigus nõuda nõudele vastava kohustuse täitmist, tuleb esmalt selgitada välja, millal hagejal – õigustatud isikul ja käsundiandjal – tekkis võimalus (õigus) nõuda kostjalt kui käsundisaajalt käsundile vastava kohustuse täitmist, s.o millal hageja sai teada ühisvara jagamise kohtumenetluse tulemusest. Maakohus tuvastas, et 5. septembri 2023. a kohtuistungi protokolli kohaselt vastas hageja kostja esindaja küsimustele järgmist: „Kas teid informeeriti vara jagamise menetluse käigust?“ „ma olin teadlik pärast kohtuistungit, kuidas toimus istung ma ei teadnud, Darja tegeles ise.“, „Millega lõppes vara jagamise menetlus? kas teil on teada?“ „jah, minu tingimused jäeti rahuldamata“ „Millal te saite sellest teada?“ „pärast kohtuotsust“. Maakohus tuvastas, et kohtuistungi protokoll vastab istungi helisalvestisele (aeg 1:32–1:34). Hageja kinnitas istungil, et ta oli teadlik vara jagamise menetluse käigust pärast kohtuistungit, kuidas toimus istung, seda ta ei teadnud, kostja tegeles sellega ise. Hageja teadis, et tema tingimused jäeti rahuldamata ja sellest sai teada pärast kohtuotsust. Maakohus nõustus hagejaga, et hageja ütles eelnimetatud istungil, et sai kohtumenetluse tulemusest teada pärast kohtuotsust, aga ei öelnud, et kohe pärast kohtuotsuse tegemist. Hageja esitatud tõendite alusel tuvastas maakohus, et tsiviilasjas nr 2-16-13462 tegi kohus kompromissi kinnitava kohtumääruse 29. juunil 2017. Kohtumääruse kättetoimetamise teatise kohaselt saadeti kohtumäärus kostjale 29. juunil 2017 AETi kaudu ja hagejale 22. jaanuaril 2020. Hageja on lisanud tsiviilasjas nr 2-16-13462 kohtule 21. jaanuaril 2020 esitatud kirja-taotluse nimetatud tsiviilasja lahendi saamiseks (kirja kolmanda lõike tõlge: „/Palun Teid saata mulle/ kohtuotsuse koopia vara jagamisest Olga Odintsovaga.“). Pärast nimetatud taotluse saamist edastas kohus 22. jaanuaril 2020 hagejale 29. juuni 2017. a kohtumääruse tsiviilasjas nr 2-1613462. Hageja sai kohtumääruse isiklikult kätte 28. jaanuaril 2020. Maakohus järeldas, et hageja ei olnud tsiviilasja nr 2-16-13462 Viru Maakohtu 29. juuni 2017. a määrusega enne 28. jaanuari 2020 tutvuda saanud. Maakohus ei nõustunud kostja väitega, et ühisvara jagamise kohtulahend toimetati kätte hageja lepingulistele esindajatele ja et vastavalt TsMS sätetele loetakse lepingulisele esindajale kätte toimetatud dokumendid ka menetlusosalise poolt kätte saaduks. Maakohus viitas TsMS § 217 lg-tele 5 ja 6. Arvestades asja sisu, et hagi on esitatud hageja endise lepingulise esindaja vastu seoses käsundi täitmisega teises kohtuasjas, peab kohus hindama, kas kostja tegutses teises kohtumenetluses hageja esindajana hageja õiguste kaitsel ja huvides ja et puuduvad muud andmed ja tõendid, et hageja sai kohtulahendist teada oma lepingulise esindaja – kostja kaudu, leidis maakohus, et kostja viide eelnimetatud TsMS sätetele ei ole käesolevas asjas kohaldatav. Järelikult sai hageja vara jagamise kohtulahendi sisust teadlikuks ja aegumistähtaeg hakkas kulgema alates 29. jaanuarist 2020 ning ilma peatumisteta oleks aegumistähtaeg lõppenud 29. jaanuaril 2023. Hagi on esitatud kohtule 16. aprillil 2021. Maakohus leidis, et 3-aastane hagi esitamise aeg ei olnud enne kohtule hagi esitamist lõppenud. Hagi on esitanud kohtule tähtaegselt. Seega ei ole hageja nõue aegunud ning kostja taotlus aegumise kohaldamiseks tuleb jätta rahuldamata. Kuna hageja nõue ei ole aegunud, jätkab kohus asja menetlusega. TsMS § 173 lg 5 kohaselt ei märgi kohus menetluskulude jaotust vaheotsuses, kui kohus jätkab neil juhtudel asja lahendamist. Menetluskulude jaotus nähakse sel juhul ette lõppotsuses. Kuna kohus jätkab

tsiviilasja menetlemist, otsustab kohus menetluskuludesse puutuvad küsimused lõpplahendi tegemisel.

MENETLUSOSALISTE TAOTLUSED JA PÕHJENDUSED

Kostja väited hageja vande all antud ütluste kohta ei vasta tõele. 5. septembri 2023. a istungi helisalvestiselt nähtub järgnev: „1:32.50 Kostja esindaja: Kas Te olite teavitatud vara jagamise menetlusest? 1:33.05 Hageja: Ma olin teavitatud pärast kohut. Kuidas kohtuprotsess läks, seda ma ei tea. Ma ei osalenud. Darja ise tegeles.“ (vene keeles: „Я был уведомлён после суда. Каk суд проходил, я не знаю. Я не присутствовал. Даря сама занималась.“) (Tõlk tõlkis ekslikult: „Ma olin teadlik pärast kohtuistungit. Kuidas toimus kohtuistung, ma ei teadnud. Darja tegeles ise.“). „1:33.25 Kostja esindaja: Millega see vara jagamise menetlus lõppes? Kas Teile on teada? 1:33.40 Hageja: Jah, on teada. Minu tingimused jäeti rahuldamata. 1:33.50 Kostja esindaja: Millal Teile sai see teatavaks? 1:33.57 Hageja: Pärast kohtuotsust.“ Seega on esiteks väär kostja väide, et hageja ütles kohtuistunguil, et ta oli kursis ühisvara jagamise protsessi käiguga vastava kohtumenetluse toimumise ajal. Teiseks on väär kostja väide, et hageja kasutas sõna „kohe“ ehk väljendit „kohe pärast kohtulahendi tegemist.“ Eeltsiteeritud ütlustest nähtub, et hageja ei öelnud istungil, et ta oli kursis ühisvara jagamise protsessi käiguga vastava kohtumenetluse toimumise ajal ja/või, et ta sai kohtuprotsessi tulemusest teada koheselt pärast kohtulahendi tegemist. Hageja ütles, et sai vara jagamise menetluse käigust ja tulemustest teada pärast kohut. Kostja ei küsinud, millal pärast kohut ja kuidas, ning seetõttu hageja ka ei saanud täpsustada. Hageja kirjalik selgitus, et sai kohtumääruse kätte 28. jaanuaril 2020, on kooskõlas hageja ütlustega, et sai kohtuprotsessi tulemustest teada pärast kohut. Enne nimetatud kuupäeva 28. jaanuari 2020 oleks hagejale kohtulahendi saanud kätte toimetada üksnes kostja. Kostja aga hagejale kohtumäärust ei esitanud. Seepärast pidigi hageja kohtumäärust taotlema otse kohtust. Kostja ei ole ka kordagi esitanud väidet, et ta oleks hagejale kohtumääruse ise esitanud. Hageja nõue ei ole aegunud, aegumistähtaeg hakkas kulgema 29. jaanuaril 2020 ning ilma peatumisteta oleks aegumistähtaeg lõppenud 29. jaanuaril 2023. Tulenevalt TsÜS § 164 lg-st 1 leiab hageja, et isegi kui aegumistähtaeg oleks alanud kostja väidetud kuupäeval ehk 29. juunil 2017, oleks ka siis aegumistähtaeg kohe peatunud ja hakanud uuesti kulgema abielu lahutamise jõustumisel 4. juulil 2020, kuna pooled olid abielus

RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED

Nagu hageja õigesti viitas, omab TsMS § 321 alusel menetlusdokumendi menetlusosalise esindajale kättetoimetamise regulatsioon eelkõige tähendust konkreetses menetluses, eelkõige, mis puudutab konkreetse menetluse menetlustähtaegu. TsMS § 321 ei reguleeri menetlusosalise ja tema esindaja vahelist sisesuhet, sh seda, millal loetakse esindaja poolt menetlusdokument esindatavale üleantuks või tutvustatuks. Ringkonnakohus hinnangul ei saaks praegusel juhul sellest regulatsioonist lähtuvalt tuvastada, et määruse kättetoimetamisest kostjale hakkas kulgema aegumistähtaeg hageja suhtes. Arvestades nõuet, mille hageja on esitanud kostja vastu (hageja nõue kostja vastu, mis tuleneb kostja kui hageja endise lepingulise esindajaga sõlmitud käsunduslepingu rikkumisest) ja kompromissimääruse sisu, kus hagejale mõeldud hüvitis 11 500 eurot tuli kanda kostja poja kontole, ei saa ilma vastavate tõenditeta eeldada, et kostja oleks tegutsenud menetluses hageja huvides ja määrusest hagejat teavitanud. KIS andmetest nähtub ka see, et hageja on volitanud tsiviilasjas nr 2-16-13462 esindama ennast üksnes kostjat, mitte M. Tuštšenkot, kes on märgitud samas kohtuistungil ja kompromissimääruses kui hageja lepinguline esindaja. Tsiviilasja nr 2-1613462 menetlusosaliste nimekirjas KIS-s on M. Tuštšenko olnud märgitud kui praeguse asja kostja esindaja. Asjas nähtub, et kohus edastas pärast vastavat hageja taotlust kohtumääruse hagejale 22. jaanuaril 2020 ning hageja sai määruse kätte 28. jaanuaril 2020.

(allkirjastatud digitaalselt)

Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.