2.Välja mõista A.E-lt (A.E, isikukood XXX) Bondora AS (registrikood 11483929) kasuks poolte vahel 14.12.2024 tarbijakrediidilepingust nr BL5174721 tulenev põhivõlgnevus 6124,99 eurot ja viivise VÕS § 113 lg 1 teises lauses sätestatud määras põhinõudelt (s.o 6124,99 eurot) alates 10.10.2025 kuni põhinõude (s.o 6124,99 euro) täitmiseni.
Mõista kostjalt hageja kasuks välja menetluskulude hüvitis 1403 eurot. Kostjal kindlaksmääratavad menetluskulud puuduvad.
6.Menetluskuludelt tuleb kostjal tasuda menetluskulude suurust kindlakstegeva lahendi jõustumisest alates kuni täitmiseni viivist võlaõigusseaduse § 113 lõikes 1 teises lauses ettenähtud ulatuses. Toimetada otsus kätte menetlusosalistele. Edasikaebamise kord Kohtuotsusele on menetlusosalistel õigus esitada apellatsioonkaebus kohtuotsuse kättetoimetamisest arvates Tallinna Ringkonnakohtule 30 päeva jooksul. Kui apellant soovib asja arutamist kohtuistungil, peab ta seda apellatsioonkaebuses märkima. Vastasel juhul loetakse, et ta on nõus asja lahendamisega kirjalikus menetluses (TsMS § 442 lg 6 ja TsMS §
2-25-118058 633 lg 7). Seaduses sätestatud alustel võib menetlusosaline taotleda riigipoolset menetlusabi menetluskulude kandmiseks. Seaduses sätestatud tähtaja järgimiseks peab menetlusabi taotleja tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb, eelkõige esitama kaebuse. Kaebuse põhjendamiseks või riigilõivu tasumiseks või kaebuses esineva sellise puuduse kõrvaldamiseks, mis on seotud menetlusabi taotlemisega, annab kohus mõistliku tähtaja pärast menetlusabi andmise taotluse lahendamist, kui nimetatud taotlus ei olnud esitatud põhjendamatult või tähtaja pikendamise eesmärgil. See ei välista menetlustähtaja ennistamist (TsMS § 187 lg 6). Hagiavalduse asjaolud, kohtumenetluse käik
1.Bondora AS esitas 19.07.2025 Pärnu Maakohtule maksekäsu kiirmenetluse avalduse võlgnikult 6253,25 euro saamiseks. Kohus tegi 05.08.2025 võlgnikule makseettepaneku, mis on kätte toimetatud 07.08.2025 kättetoimetamisportaali kaudu. Võlgnik A.E (end.X) esitas 14.08.2025 nõudele e-kirjaga vastuväite. Võlgnik esitas vastuväite tähtaegselt, kuid puudustega, sellel puudub digitaalallkiri. Digitaalselt allkirjastatud vastuväite esitas A.E (end. X) kohtule 19.08.2025. Nõue anti üle Pärnu Maakohtule menetluse jätkamiseks hagimenetluses.
2.Kostja esitas 28.08.2025 taotluse menetluse peatamiseks kuni politsei uurimise tulemuste selgumiseni.
3.Hageja esitas kohtule 05.09.2025 hagiavalduse kostja vastu põhivõlgnevuse 6124,99 euro ja sissenõutavaks muutunud viivise 97,09 euro nõudes ning edasiulatuva viivise nõudes. Hageja esitas 29.09.2025 hagi täpsustuse. Hageja nõue põhineb hageja ja kostja vahel 14.12.2024 sõlmitud tarbijakrediidilepingul nr BL5174721 , mille alusel sai kostja laenu 6500 eurot. Lepingu alusel oli krediidi kulukuse määraks 30,62% ning intressimäär 17,99% aastas. Kuna kostja lepingust tulenevaid kohustusi ei täitnud, olles võlgnevuses kolme järjestikuse osamaksega, ütles hageja lepingu 10.07.2025 üles. Kostja on tasunud hagejale lepingu alusel laenumakseid kokku 375,01 eurot. Hageja esitab viivise nõude võlaõigusseaduse (VÕS) § 113 alusel alates lepingu ülesütlemisest s.o 11.07.2025 kuni hagiavalduse esitamiseni s.o 05.09.2025 kokku 97,09 eurot ja alates hagiavalduse esitamisest viivist VÕS § 113 lg 1 teises lauses sätestatud määras põhivõlgnevuselt 6124,99 eurot kuni kohustuse kohase täitmiseni. Hageja on seisukohal, et kuivõrd hageja ei ole nõuet esitanud lepingujärgses määras, puudub hagejal ka vajadus tõendada vastutustundliku laenamise põhimõtte järgimist. Hageja ei nõustu kostja menetluse peatamise taotlusega ning palub jätta see rahuldamata.
4.Kohus võttis 08.10.2025 määrusega hagi menetlusse ning jättis kostja menetluse peatamise taotluse rahuldamata.
5.Kostja esitas 12.10.2025 vastuse hagile, milles tunnistab hagi ning soovib hagejaga sõlmida kompromissi.
6.Pooled esitasid kohtule 11.12.2025 kompromisslepingu, mille paluvad kohtul kinnitada ja menetluse lõpetada. Kohus selgitas pooltele 12.12.2025 kirjaga, et kohtule ei ole võimalik kompromissi esitatud kujul kinnitada. Kohus selgitas, et kompromissi sõlmimisel tuleb lähtuda tarbijakrediidi sätetest. Kohus andis pooltele võimaluse esitada nõuetele vastav kompromiss. Kostja esitas 16.12.2025 taotluse ning selgitab, et ei nõustu enam kompromissi sõlmimisega ning palub hagejal esitada täiendavad andmed.
7.Kohus määras asjas istungi 07.04.2026 kell 11.00. Istungil esitas hageja omapoolse kompromisspakkumise, kuid kostja kompromissi sõlmimisega nõus ei olnud. Kostja võlgnevust ei tunnista ning selgitab, et tema ei ole laenu võtnud. Kostja on teinud selle kohta ka avalduse politseile, kus menetlus peaks veel pooleli olema. Kohtule esitatud tõendist 2 (11)
2-25-118058 nähtub, et kriminaalmenetlus on algatatud septembris 2025. Samas kostja kinnitas istungil, et tema ID-kaarti ei kasutanud kolmas isik, laenu võttis tema ning laenusumma kandis kohe edasi isikule, keda ta ei tundnud. Kostja kinnitas, et tema ei ole laenu tagasimakseid teinud. Kohus andis hagejale tähtaja esitada täiendavad tõendid ning ümberarvestus.
8.Hageja esitas 24.04.2026 kohtule tõendi tehtud tagasimakse osas. Tõendist nähtub, et 27.02.2026 on K P poolt kontolt nr LT43500010018220636 tehtud ülekanne summas 400 eurot viitenumbriga 22628224. Tegu on kostjaga seotud viitenumbriga, mis muuhulgas nähtub ka kostjale saadetud kirjades. Hagejal puuduvad nimetatud isikuga lepingulised suhted. Hageja selgitab, et ka ümberarvestuse korras on kostja ülesütlemise hetkel viivituses vähemalt kolme järjestikuse osamaksega. Hageja jääb ka uuesti määratud maksete korral viivise nõude juurde. Hageja esitab korrigeeritud nõude ning palub kostjalt hageja kasuks välja mõista põhinõude 6124,99 eurot ning viivise alates 11.07.2025 kuni hagiavalduse esitamiseni (05.09.2025) 97,09 eurot ja alates hagiavalduse esitamisest viivis VÕS § 113 lg 1 teises lauses sätestatud määras põhivõlgnevuselt kuni kohustuse kohase täitmiseni. Samuti palub hageja jätta menetluskulud kostja kanda. Hageja esitas 28.09.2026 lõpliku menetluskulude nimekirja ning palub kostjalt välja mõista menetluskulud kokku 1767,70 eurot (riigilõiv ja esindajakulu).
9.Kostja 20.05.2026 vastuses selgitab, et tunnistab hageja nõuet ning soovib sõlmida maksegraafiku. Samas kostja ei nõustu hageja viivise nõudega ning õigusabikulude (advokaadikulude) tasumisega, kuna peab neid ebamõistlikult suureks ja kostja majanduslikku olukorda arvestades ebaproportsionaalseks. Kostja palub kohtult, et kohus vähendaks hageja viivisenõuet ning menetluskulude suurust. Kohtuotsuse põhjendused
10.Kohus, tutvunud hageja poolt toodud asjaoludega ja asjas esitatud tõenditega, leiab, et hagi tuleb rahuldada osaliselt.
11.Tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 5 lg 1 kohaselt menetletakse hagi poolte esitatud asjaolude ja taotluste alusel, lähtudes nõudest. Nimetatud sätte lg 2 kohaselt on pooltel võrdne õigus ja võimalus oma nõuet põhjendada ja vastaspoole esitatu ümber lükata või sellele vastu vaielda. Pool määrab ise, mis asjaolud ta oma nõude põhjendamiseks esitab ja milliste tõenditega neid asjaolusid tõendab. TsMS § 230 lg 1 kohaselt peab kumbki pool hagimenetluses tõendama neid asjaolusid, millele tuginevad tema nõuded ja vastuväited. TsMS § 231 lg 2 järgi poolte faktilise asjaolu kohta esitatud väide ei vaja tõendamist, kui vastaspool võtab selle omaks ning lg 4 järgi omaksvõttu eeldatakse, kui vastaspool ei vaidlusta faktilise asjaolu kohta esitatud väidet selgesõnaliselt ja vaidlustamise tahe ei ilmne ka poole muudest avaldustest.
12.VÕS § 402 lg 1 sätestab, et tarbijakrediidileping on krediidileping, millega oma majandusvõi kutsetegevuses tegutsev krediidiandja annab või kohustub andma tarbijale krediiti või laenu. Riigikohus on 24.11.2023 määruses nr 2-21-13098 viidanud omapoolsetele korduvatele selgitustele, et tehingu tühisuse alus on asjaolu, mida kohus peab asja lahendamisel arvestama sõltumata sellest, kas pooled sellele sõnaselgelt tuginevad (RKTKo 28.01.2015, 3-2-1-141-14, p 18; RKTKo 08.06.2010, 3-2-1-40-10, p 14). Kuivõrd tarbijakrediidilepingute puhul on seadusandja seadnud VÕS §-st 5 tulenevale üldisele lepinguvabaduse põhimõttele krediidisaaja kaitseks mitmeid piiranguid (vt ka VÕS § 1 lg 4), millest kõrvalekaldumine muudab kas lepingu tervikuna (VÕS § 4062 lg 1) või mh selles sisalduva intressikokkuleppe (VÕS § 4034 lg 7) tühiseks, siis peab kohus ka ilma tarbija sellekohaste vastuväideteta kontrollima, kas leping kehtib. Selline kohustus on kohtul alati, kui asjaolud viitavad tarbijakrediidilepingu sõlmimisele. Selline seisukoht on kooskõlas ka Euroopa Kohtu praktikaga, milles on leitud, et liikmesriigi kohus peab omal algatusel analüüsima, kas on rikutud krediidiandja lepingueelset kohustust hinnata tarbija krediidivõimelisust (vt Euroopa Kohtu 5. märtsi 2020. a otsus kohtuasjas nr C-679/18, OPR-Finance s. r. o. vs. GK, p 46) (RK 3 (11)
2-25-118058 24.11.2023 määrus nr 2-21-13098 p 13).
13.VÕS § 1 lg 5 sätestab, et tarbija käesoleva seaduse tähenduses on füüsiline isik, kes teeb tehingu, mis ei seondu iseseisva majandus- või kutsetegevuse läbiviimisega. Hagiavalduse asjaolude kohaselt sõlmisid kostja ja Bondora AS 14.12.2024 tarbijakrediidilepingu nr BL5174721 , mille alusel sai kostja laenu 6500 eurot (dtl 57). Hageja ei ole esitanud asjaolusid, millest nähtuks, et kostja sõlmis lepingu seonduvalt oma majandus- ja kutsetegevusega. Kuna lepingust nähtub, et Bondora AS, kes on tegutsenud oma majandus- ja kutsetegevuses, on andnud kostjale kui füüsilisele isikule krediiti, siis on kohus seisukohal, et tegemist on tarbijakrediidilepinguga. VÕS § 408 lg-s 1 kohaselt on tarbijakrediidileping tühine, kui järgimata on jäetud VÕS § 404 lg-s1 sätestatud vorminõue või kui lepingus puudub mõni VÕS §-s 404 või § 405 sätestatud andmetest. VÕS § 404 lg 1 kohaselt peab tarbijakrediidilepingu puhul tarbija avaldus kohustuste võtmiseks olema kirjalikku taasesitamist võimaldavas vormis. Tarbijale tuleb viivitamata anda lepingudokument või selle koopia püsival andmekandjal. Tarbija tahteavalduses peab olema selgelt ja kokkuvõtlikult märgitud VÕS § 404 lg-s 2 loetletud teave. Kui vorminõue on jäetud järgimata, on leping tühine (VÕS § 408 lg 1). Hageja selgitas hagi p-s 2.1.3, et antud juhul on pooled sõlminud lepingu sidevahendi abil VÕS § 52 tähenduses krediidiandja hallatavas e-teenuse keskkonnas (www.bondora.ee), kuhu sisenemisel identifitseeris kostja ennast ID-kaardi, mobiil-ID või Smart-IDga. Keskkonnas edastas kostja laenutaotluse, millele hageja edastas pakkumuse. Kostja andis oma tahteavalduse (avalduse kohustuste võtmiseks), sisestades talle hageja poolt edastatud PINkoodi. Tahteavalduse andmist (PIN-koodi sisestamist) kajastab lepingu jaluses olev infoga, mis sisaldab mh kostja poolt kasutatud seadme IP-aadressi ning kinnitamistoimingu aega (dtl 80). Hagi järgi edastas hageja kostjale ka kogu VÕS § 404 ja § 405 sätestatud lepingueelse teabe ja tegi oma veebikeskkonnas viivitamatult kostjale kättesaadavaks lepingu dokumentatsiooni (dtl 59). Hageja on kohtule esitanud nõude aluseks oleva laenulepingu (dtl 63 – 76). Hageja selgitustest nähtub, et Bondora laenulepingute puhul toimub autentimine tugeva isikutuvastusvahendiga, aga allkirjastamine käib telefoninumbrile SMSiga saadetava pinkoodi sisestamisega kliendiportaalis, kuhu tarbija on end autentinud tugeva autentimisvahendiga. Hagejast võib aru saada nii, et SMS-iga saadetud pin-koodi sisestamisel automaatselt lisatakse lepingu faili isiku nimi, isikukood, ajamärge, IP-aadress. Kohtule on selline fail esitatud pdf-failina. Failil endal ei ole juures mingeid andmeid, mille alusel saaks tuvastada seda, mida hageja on eeltoodud allkirja andmise viisi kohta selgitanud. Elektroonilise allkirja olemasolu ei võrdu ka TsÜS § 80 mõttes elektroonilise vorminõudega. TsÜS § 80 lg-st 3 tuleneb, millistele nõuetele vastava allkirjaga dokumendi saab lugeda selle sätte tähenduses elektroonilises vormis sõlmituks. Vastavalt eIDAS-määrusele on kvalifitseeritud e-allkiri võrdväärne omakäelise allkirjaga (art 25 lg 2). Kuna määrus on vahetult kohaldatav, ei ole liikmesriigi õigusaktis võimalik omakäelise allkirjaga võrdväärse elektroonilise allkirjana määratleda elektroonilist allkirja, mis ei vasta eIDAS-määruses kvalifitseeritud e-allkirjale sätestatud nõuetele. Sellest tulenevalt on selge, et TsÜS § 80 lg 1 mõttes kirjaliku vormiga võrdne elektrooniline vorm on üksnes kvalifitseeritud e-allkirjaga (nagu Eesti digiallkiri) kinnitatu. TsÜS § 80 lg 1 võrdsustab elektroonilise vormi kirjaliku vormiga reservatsiooniga, et kui seaduses ei ole sätestatud teisiti. Kirjalik vorm aga eeldab omakäelist allkirja ning sellega on eIDAS-määruse kohaselt võrdsustatud üksnes kõige kõrgema tasemega e-allkiri. Muu kui kvalifitseeritud e-allkirjaga kinnitatud (st madalama tasemega e-allkirja) tehingu puhul on kindlasti täidetud kirjalikku taasesitamist võimaldava vormi nõue, mille puhul lähtuvalt TsÜS §-st 79 peab tehing olema tehtud püsivat kirjalikku taasesitamist võimaldaval viisil ja sisaldama tehingu teinud isikute nimesid, kuid ei pea olema omakäeliselt 4 (11)
2-25-118058 allkirjastatud. Seega isegi kui hageja esitatud lepingudokumendis on tegemist kostja e-allkirjaga, ei ole kohtu hinnangul tegemist kvalifitseeritud e-allkirjaga eIDAS artikli 3 lõike 12 mõttes. Kuid nagu märgitud, saab ka eIDAS määrusele mitte vastava elektroonilise allkirja puhul leping olla sõlmitud kirjalikku taasesitamist võimaldavas vormis. Hageja poolt esile toodud väidetaval elektroonilisel allkirjal on seega kostja tahteavalduse tegemise tõendamise roll. Tuginedes hageja esitatud selgitustele elektroonilise allkirja loomise protsessi kohta loeb kohus tõendatuks, et kostja on teinud tahteavalduse laenu saamiseks ning tahteavalduse sisuks on lepingudokumendi sisu. Kostja kinnitas istungil, et laenu taotles tema ning laen laekus tema arvelduskontole (dtl 188). Hageja on ka tõendanud, et laen summas 6500 eurot on kostjale välja makstud 14.12.2024 (dtl 77). Kohus leiab, et leping on muutunud kehtivaks laenu väljastamisega VÕS § 408 lg 2 alusel, kuivõrd kostja on laenu kätte saanud ja asunud seda kasutama.
14.Vastavalt VÕS § 4031 lg 1 p-le 9 tuleb tarbijale anda võimalus võrrelda erinevaid pakkumisi, et ta saaks kõiki asjaolusid arvesse võttes teha otsuse sõlmida tarbijakrediidileping. Selleks esitab krediidiandja või krediidivahendaja tarbijale mõistliku aja jooksul, enne kui tarbija on sõlminud lepingu või seotud oma pakkumusega, püsival andmekandjal Euroopa tarbijakrediidi standardinfo teabelehel krediidiandja poolt pakutavatele lepingutingimustele ning vajaduse korral tarbija eelistustele ja tema poolt esitatud teabele tuginedes mh krediidi kulukuse määra aasta kohta. Vastavalt sama paragrahvi lg-le 4 esitatakse krediidi kulukuse määr tüüpilise näite kujul. Krediidiandja märgib seejuures ära kõik krediidi kulukuse määra arvutamiseks kasutatud andmed ja eeldused. Kui tarbija on teavitanud krediidiandjat tema eelistatavatest lepingutingimustest, nagu tarbijakrediidilepingu kestus, krediidisumma või krediidi ülempiir, arvestab krediidiandja tüüpilise näite esitamisel tarbijalt saadud teavet. Vastavalt VÕS § 404 lg-le 21 tuleb lepingusse märkida kõik krediidi kulukuse määra arvutamiseks kasutatavad andmed ja eeldused. Euroopa Kohus on 23.01.2025 otsuses kohtuasjas nr C-677/23 (eelotsus) asunud seisukohale, et krediidi kulukuse aastamäära arvutamisel kasutatud eeldused peavad olema krediidilepingus sõnaselgelt ära nimetatud ja selleks ei piisa sellest, et tarbija saab need lepingutingimusi analüüsides ise välja selgitada. Euroopa Kohus on samas kohtuotsuses asunud seisukohale, et nende andmete märkimata jätmisel krediidilepingus võib seada kahtluse alla tarbija võimaluse hinnata oma kohustuse ulatust, tuleb riigisisestes õigusnormides ette nähtud tagajärge, mille kohaselt krediidiandja kaotab õiguse saada intressi ja lisatasusid, pidada direktiivi nr 2008/48 artikli 23 tähenduses proportsionaalseks. VÕS § 408 lg 4 näeb ette, et kui lepingus puuduvad andmed krediidi kulukuse määra või krediidi kulukuse esialgse määra või kõigi tarbija poolt krediidi tagasimaksmiseks ja krediidi kogukulu kandmiseks tehtavate maksete kogusumma kohta, loetakse intressimääraks VÕS §-s 94 sätestatud intressimäär, kui see ei ole suurem varem kokkulepitud intressimäärast. Kui käesoleva paragrahvi lõikes 2 nimetatud juhul puuduvad andmed tarbija poolt võlgnetavate muude kulude kohta, ei võlgne tarbija talle avaldamata kulusid. Krediidiandja peab tagasimaksed intressimäära ja muude kulude vähendamist arvestades uuesti määrama ja tarbijale teatavaks tegema. Kohus on seisukohal, et VÕS § 408 lg-s 4 sätestatud „andmed krediidi kulukuse määra“ kohta hõlmab ka krediidi kulukuse määra arvutamiseks kasutatavaid andmeid ja eeldusi, mitte ainult krediidi kulukuse määra protsenti. Vastasel korral puudub võimalus kontrollida, kas krediidi kulukuse määr on lepingus õigesti märgitud või mitte ning kas leping kehtib. Samuti ei täida ainult krediidi kulukuse määra protsendi avaldamine seaduses sätestatud eesmärki, s.o tarbija õigus teada oma õigusi ja kohustusi, tagada tarbijale võimalus kontrollida, kas krediidiandja arvutas krediidi kulukuse aastamäära õigesti, ja kui mitte, siis kasutada oma õigusi, eelkõige direktiivi 2008/48 artiklis 14 ette nähtud taganemisõigust (viidatud Euroopa Kohtu otsuse p 58 – 59). Hageja on 29.09.2025 esitatud menetlusdokumendis märkinud, et krediidi kulukuse määr on 5 (11)
2-25-118058 lepingu nr BL5174721 kohaselt 30,62% aastas. Krediidi kulukuse määr sõltub laenusummast 6911 eurot (eritingimuste p.1.4.), kuumaksete arvust 60 (eritingimuste p.1.7), intressimäärast 17,99%, (eritingimuste p. 1.10), haldustasust 4% aastas (eritingimuste p. 1.11), lepingutasust 411 eurot (eritingimuste p.1.13) (dtl 118-119). Seega on hageja krediidi kulukuse aastamäära arvutamisel kasutatud eeldused nimetanud ja need kostjale lepingu sõlmimisel teatavaks teinud. VÕS § 4062 lg 1 sätestab, et tarbijakrediidileping on tühine, kui tarbija poolt tasumisele kuuluva krediidi kulukuse määr aastas ületab krediidi andmise ajal Eesti Panga viimati avaldatud viimase kuue kuu keskmist krediidiasutuste poolt eraisikutele antud tarbimislaenude kulukuse määra enam kui kolm korda. Käesolevas lõikes nimetatud keskmise krediidiasutuste poolt eraisikutele antud tarbimislaenude krediidi kulukuse määra arvutamisel ei võeta arvesse hüpoteegiga tagatud tarbimislaene. Keskmise krediidi kulukuse määra avaldamise iga aasta 1. jaanuariks ja 1. juuliks korraldab Eesti Pank oma veebilehel. Eesti Panga veebilehe andmetel oli 14.12.2024 sõlmitud tarbijakrediidilepingu nr BL5174721 sõlmimise ajal kehtinud eraisikutele antud tarbimislaenude krediidi kulukuse määr 16,65% aastas (kolmekordne määr 49,95%). Arvestades lepingu sõlmimise ajal kehtinud Eesti Panga viimati avaldatud viimase kuue kuu keskmist krediidiasutuste poolt eraisikutele antud tarbimislaenude kulukuse määra ja lepingus toodud krediidi kulukuse määra, ei ole lepingute sõlmimisel rikutud VÕS § 4062 lg 1 sätestatud krediidi kulukuse ülempiiri. Kohtule ei ole teada asjaolusid selle kohta, et krediidikulukuse määr oleks lepingus märgitud ebaõigesti.
15.VÕS § 4034 lg 6 sätestab, et krediidiandja võib tarbijaga tarbijakrediidilepingu sõlmida üksnes juhul, kui ta on krediidivõimelisuse hindamise aluseks olevate andmete kogumis analüüsimise tulemusena veendunud, et tarbija on krediidivõimeline. Riigikohus on otsuses 221-13098 selgitanud, et krediidiandja peab teavet koguma tarbija varalise seisundi, regulaarse sissetuleku, teiste varaliste kohustuste, varasemate maksekohustuste täitmise ja tarbijakrediidilepingust tulenevate rahaliste kohustuste võimaliku suurenemise mõju kohta (VÕS § 4034 lg 2 teine lause). Praktikas on vastutustundliku laenamise põhimõtte järgimiseks peetud minimaalselt piisavaks nõuda laenutaotlejalt tema pangakonto väljavõtte esitamist piisavalt pika ajavahemiku kohta, et adekvaatselt hinnata tema krediidivõimet (vt nt Tallinna Ringkonnakohtu 13.10.2020 otsus asjas nr 2-18-9977, punkt 12; Tallinna Ringkonnakohtu 28.01.2021 otsus asjas nr 2-18-977, punkt 43).
16.Hageja märgib hagi p-s 2.1.7, et hageja on lepingueelselt kostja laenuvõimet analüüsinud ja selle tulemusena veendunud, et tarbija on laenuvõimeline. Hagi kohaselt on hageja hinnanud kostja maksevõimet, võtnud arvesse kostja sissetulekute suuruse ja regulaarsuse, varalised kohustused, varasemate maksekohustuste täitmise, tema ülalpeetavate arvu, vältimatuid kulusid põhivajadustele jne. Hageja on teabe kogumiseks kasutanud ka asjakohaseid avalikke andmekogusid (nt maksehäire registrit) (dtl 59-60). Hageja oma väidete kontrollimiseks tõendeid esitanud ei ole. Tulenevalt krediidiandjate ja -vahendajate seadus (KAVS) § 50 lg 3 krediidiandja või vahendaja peab tegema mõistlikke pingutusi, et kontrollida tarbija esitatud teavet, arvestades käesolevas seaduses ja võlaõigusseaduses sätestatud nõudeid informatsiooni kogumisele ja tuginedes võimaluse korral talle iseseisvalt kättesaadavale teabele. KAVS § 50 lg 4 järgi krediidiandja või -vahendaja kontrollib tarbija esitatud teavet tema sissetulekute ja kohustuste kohta, tuginedes võimaluse korral tarbija esitatud krediidiasutuse konto väljavõttele, kui muu kogutud teave ei ole piisav tarbija krediidivõimelisuse hindamiseks. Riigikohus on selgitanud, et kui krediidiandja ei ole tarbijalt konto väljavõtet küsinud, siis peab ta tõendama, et tarbija kohta kogutud muu teave on piisav tarbija krediidivõimelisuse hindamiseks (2-21-13098, p 18). Tulenevalt KAVS § 49 lg 1 p 3 p 1-2 tuleb krediidiandjal tarbija krediidivõimelisuse 6 (11)
2-25-118058 hindamisel mh arvesse võtta millised on tarbija sissetulekuallikad ning vastavate sissetulekute laekumise regulaarsus, võttes aluseks piisava ajavahemiku. Riigikohus on selgitanud, et laenusaaja krediidivõime hindamisel saab arvestada selliseid sissetulekuid, mida laenusaaja saab eelduslikult ka tulevikus ning mille laekumine on tõenäoline ka pikemas perspektiivis (214-21710, p 29.2). Kui ilmnevad asjaolud, mis ei võimalda tarbija krediidivõimelisust nõuetekohaselt hinnata (nt esineb vastuolu tarbija enda esitatud andmete ja andmekogudest kogutud andmete vahel), siis peab krediidiandja küsima vajaduse korral tarbijalt lisateavet (221-13098, p 21). Hageja ei ole esitanud ühtegi tõendit ega asjaolu, mille pinnalt oleks kohtul võimalik hinnata, kas ja mille alusel on krediidiandja enne lepingu sõlmimist hinnanud kostja krediidi võimelisust. Tulenevalt eeltoodust on kohus seisukohal, et laenuandja ei saanud olla kostjaga sõlmitud lepingu puhul veendunud kostja krediidivõimelisuses ning on rikkunud VÕS § 4034 lg-s 6 sätestatud kohustust.
17.Vastavalt VÕS § 4034 lg-le 7 on selle tagajärjeks, et tarbijakrediidilepingu intressimääraks loetakse VÕS §-s 94 sätestatud intressimäär ja muid tasusid tarbija krediidiandjale sellisel juhul ei võlgne. Nimetatud sättest tulenevalt ei ole krediidileping tervikuna tühine, vaid üksnes intressi ja muude krediidiga seotud tasude osas. VÕS § 4034 lg 7 kolmandast lausest tulenevalt peab krediidiandja tagasimaksed uuesti määrama, arvestades intressimäära ja muude kulude vähendamist, ning need tarbijale teatavaks tegema. Hageja on ümberarvestused esitanud 29.09.2025 ja 24.04.2026, mis on ühtlasi ka kostjale kätte toimetatud.
18.VÕS § 416 lg 1 kohaselt krediidiandja võib osadena tagastatava krediidi puhul tarbijakrediidilepingu tarbija makseviivituse tõttu üles öelda üksnes juhul, kui tarbija on täielikult või osaliselt viivituses vähemalt kolme üksteisele järgneva tagasimaksega ja krediidiandja on andnud tarbijale edutult vähemalt kahenädalase täiendava tähtaja puudujääva summa tasumiseks koos avaldusega, et ta ütleb selle tähtaja jooksul tagasimaksete tasumata jätmise korral lepingu üles ja nõuab kogu võla tasumist. Krediidiandja ülesütlemisavaldus peab olema kirjalikku taasesitamist võimaldavas vormis, mille järgimata jätmisel loetakse ülesütlemine tühiseks. Hageja on selgitanud hagi p-s 2.2.2., et kostja oli võlgnevuses enam kui kolm järjestikust kuud. Kostja jättis tasumata 08.04.2025, 08.05.2025, 09.06.2025 ja 08.07.2025 osamaksed (dtl 60). Hageja on lepingu ülesütlemise avalduse edastanud kostjale viimase poolt avaldatud eposti aadressile. Ülesütlemise hoiatus saadeti kostjale 10.06.2025 e-posti aadressile XXX , millega anti kostjale 30 päeva aega võlgnevuse tasumiseks (dtl 81-83). Kuna kostja võlgnevust tähtajaks ei tasunud, öeldi laenuleping 10.07.2025 üles. Teade saadeti kostja eposti aadressile XXX (dtl 84-86). Kostja selgitas istungil, et e-posti aadress A.E, mis on märgitud ka lepingus, ei ole talle kättesaadav (dtl 189). Lepingu BL5174721 kohaselt tuli kostjal hagejale laen tagastada 60 osamaksega alates 08.01.2025 kuni 10.12.2029 (dtl 63). Lepingujärgne laenu tagastamise lõpptähtaeg (10.12.2029) ei ole saabunud. Kuna laenu tagastamise lõpptähtaeg lepingu järgi ei ole saabunud, tuleb VÕS § 4034 lg 7 kohaselt ka tagasimaksed uuesti määrata. Ning seejärel, arvestades kostja poolt tasutu uuesti määratud tagasimaksete katteks, saab hinnata, kas ka sel juhul oleks lepingu ülesütlemise eeldused (st võlgnevus vähemalt kolme järjestikuse maksega) olnud täidetud lepingu ülesütlemise aja. Hageja esitas 24.04.2026 nõude ümberarvestuse ning täpsustuse, et lepingu alusel on tasutud kokku 400 eurot (dtl 193). Vastavalt uuesti määratud tagasimaksetele pidi kostja lepingu nr BL5174721 alates 08.01.2025 iga kuu 8. kuupäeval tasuma uuesti määratud maksete kohaselt 114,97 eurot. Kokku pidi esimesest maksest kuni 7. makseni kuupäeval 08.07.2025 olema kostja tasunud 804,79 eurot. Kostja on tasunud hagejale 400 eurot, mis kattis terves ulatuses osamakse kuni 10.03.2025. Kostja jäi 08.04.2025 7 (11)
2-25-118058 osamaksega osalisse viivitusse summas 59,88 eurot. Eeltoodust tulenevalt oli kostja lepingu ülesütlemise hetkel, s.o 10.07.2025, ka uuesti maaratud maksete korral võlgnevuses (dtl 194). Hageja selgitab, et juhuks kui kohtu hinnangul ei saa ülesütlemisavaldust kostjale kätte toimetatuks lugeda 10.07.2025, siis tuleb see lugeda kostjale kätte toimetatuks hiljemalt 09.10.2025. Nimelt kohtutoimikust nähtuvalt on 09.10.2025 kostjale kätte toimetatud hagimaterjalid, sh ülesütlemise avaldus (dtl 194). Kohtu hinnangul on hageja piisavalt tõendanud, et kostja oli ümberarvestatud nõude puhul osamaksetega viivituses alates 08.04.2025. Kostja on istungil teatanud, et tal puudus juurdepääs hageja poolt ülesütlemise teate ja avalduse esitamisel e-posti aadressile A.E. Hageja ei ole tõendanud, et teade ja avaldus jõudis kostja mõjusfääri. Kohus selgitab, et pelgalt e-kirja saatmisest ei piisa tuvastamaks, kas kiri on jõudnud saajani. Eeltoodust tulenevalt leiab kohus, et kostja sai lepingu ülesütlemisest teada vähemalt käesolevas kohtumenetluses, ajal mil kostja on kinnitanud hagi ja selle lisade kättesaamist. Kohtute infosüsteemi kohaselt sai kostja hagi ja selle lisad kätte 09.10.2025. Seega loeb kohus, et leping nr BL5174721 on kehtivalt üles öeldud 09.10.2025. Hageja on edastanud kostjale 23.04.2026 e-postiga ümberarvestuse koos ülesütlemise teatega, mille kohaselt ütleb hageja kostjaga sõlmitud lepingu nr BL5174721 kostja pikaajalise võla tõttu üles alates 24.04.2026 (dtl 201). Kohus selgitab, et kuna kohus on eelnevalt leidnud, et leping öeldi üles 09.10.2025, siis 24.04.2026 kiri ei lükka kehtivat s.o 09.10.2025 ülesütlemist hilisemaks.
19.VÕS § 108 lg 2 kohaselt, kui võlgnik rikub raha maksmise kohustust, saab võlausaldaja alati nõuda kohustuse täitmist. Tulenevalt VÕS § 4034 lg 7 ei ole hagejal seoses vastutustundliku laenamise põhimõtete rikkumisega õigus nõuda kostjalt intressi rohkem kui VÕS § 94 lg-s 1 sätestatud intressimääras ega muid tasusid. Seega tuleb arvestada kostja poolt juba hagejale tasutud maksed laenude põhisumma ning seadusjärgse intressi nõude katteks. Lepingu nr BL5174721 alusel sai kostja laenu 6500 eurot (dtl 63) ning kostja on teinud hagejale tagasimakseid kokku 400 eurot (dtl 198), mille hageja on arvestanud ümberarvestuse korras 348,98 eurot põhivõlgnevuse katteks ja 51,02 eurot intressi katteks. Seega on kostjal tasumata põhivõlgnevus 6151,02 eurot (6500-348,98). Hageja palub kostjalt välja mõista võlgnevuse vähendatud kujul s.o summas 6124,99 eurot. Kohus rahuldab hageja põhivõlgnevuse nõude ning mõistab kostjalt hageja kasuks välja põhivõlgnevuse 6124,99 eurot.
20.VÕS § 113 lg 1 sätestab, et rahalise kohustuse täitmisega viivitamise korral võib võlausaldaja nõuda võlgnikult viivitusintressi (viivis), arvates kohustuse sissenõutavaks muutumisest kuni kohase täitmiseni. Kuivõrd kohus tuvastas, et hageja rikkus vastutustundliku laenamise põhimõtet, ei kehti VÕS § 4034 lg 7 kohaselt lepingujärgne viivisemäär. Hageja on taotlenud, et kohus mõistaks kostjalt välja lepingu BL5174721 alusel viivise VÕS § 113 lg 1 teises lauses sätestatud määras põhinõudelt alates 11.07.2025 kuni hagiavalduse esitamiseni kokku 97,74 eurot (dtl 196). Hageja märgib, et juhul kui kohus leiab, et ülesütlemine muutus kehtivaks 09.10.2025, siis palub hageja viivise väljamõistmist alates 10.10.2025 (dtl 195). Kohus on eelnevalt (vt p 18) leidnud, et poolte vahel sõlmitud lepingu saab kehtivalt ülesöelduks lugeda 09.10.2025. Seega rahuldab kohus hageja alternatiivnõude ning mõistab kostjalt hageja kasuks välja viivise VÕS § 113 lg 1 teises lauses sätestatud määras põhinõudelt (s.o 6124,99 eurot) alates 10.10.2025 kuni põhinõude täieliku rahuldamiseni.
21.Eeltoodule tuginedes rahuldab kohus hageja esitatud hagi osaliselt ja mõistab kostjalt hageja kasuks välja põhivõla 6124,99 eurot ja viivised VÕS § 113 lg 1 teises lauses sätestatud määras alates 10.10.2025 kuni põhinõude täieliku täitmiseni. 8 (11)
2-25-118058 Kohus jätab rahuldamata hageja viivise nõude summas 97,09 eurot.
22.Käesolevas kohtuotsuses nimetamata tõendid jätab kohus TsMS § 238 lg 5 alusel tähelepanuta, kuna need ei oma asja lahendamisel tähtsust ega mõjuta asja tulemust. Menetluskulud
23.Asja menetlenud kohus märgib menetluskulude jaotuse menetlusosaliste vahel kohtuotsuses või menetlust lõpetavas määruses (TsMS § 173 lg 1). Menetluskulude rahalise suuruse määrab menetluskulude jaotuse alusel vajalikus ja põhjendatud ulatuses kindlaks asja menetlev kohus samas tsiviilasjas, millega seoses kulud tekkisid. Kohus määrab menetluskulude rahalise suuruse kindlaks ka siis, kui menetlusosalised ei esita menetluskulude kindlaksmääramise taotlust, võttes aluseks menetluskulude nimekirja või tsiviilasja materjalid (TsMS § 174 lg 1).
24.Menetluskulude kindlaksmääramise menetlusele kohaldatakse hagita menetluse sätteid (Riigikohtu lahend nr 3-2-1-161-11, p 7). Hagita menetluses lahendatavas asjas rakendab kohus TsMS § 477 lg 7 kohaselt uurimispõhimõtet, st kontrollib avalduse vastavust seadusele ja avalduse tõendatust ka juhul, kui sellele ei ole esitatud vastuväiteid. Seejuures ei ole kohus TsMS § 477 lg 5 järgi seotud menetlusosaliste esitatud asjaoludega ega nende hinnanguga asjaoludele (Riigikohtu lahend nr 3-2-1-65-13, p 14).
25.TsMS § 174 lg 1 kohaselt määrab asja menetlev kohus menetluskulude rahalise suuruse menetluskulude jaotuse alusel vajalikus ja põhjendatud ulatuses kindlaks samas tsiviilasjas, millega seoses kulud tekkisid. Kohus märgib, et kulude teiselt menetlusosaliselt väljamõistmise aluseks ei ole mitte lepingulise esindaja poolt esitatud arved ning nende tasumist tõendavad dokumendid, vaid kulude põhjendatus ja vajalikkus. Kui menetlusosaline peab kandma teist menetlusosalist esindanud lepingulise esindaja kulud, mõistab kohus kulud välja põhjendatud ja vajalikus ulatuses (TsMS § 175 lg 1). Põhjendatud ja vajalikus ulatuses kulude kindlaks tegemisel tuleb hinnata esindamisele kulunud aega (töötundide arv) ja eraldi ühe tööühiku hinda (tunnihind) (RKTKo 3-2-1-39-16).
26.TsMS § 138 lg 1 kohaselt on menetluskulud menetlusosaliste kohtukulud ja kohtuvälised kulud. Kohtukulu on TsMS § 138 lg 2 kohaselt riigilõiv ja asja läbivaatamise kulud. Kohtuvälised kulud on TsMS § 144 p 1 kohaselt menetlusosaliste esindajate ja nõustajate kulud. TsMS § 175 lg 1 sätestab, kui menetlusosaline peab menetluskulude jaotust kindlaksmäärava kohtulahendi kohaselt kandma teist menetlusosalist esindanud lepingulise esindaja kulud ja ta menetluskulude kindlaksmääramise avaldusele vastu ei vaidle, võib kohus piirduda üksnes selle kontrollimisega, et lepingulise esindaja kulud ei oleks suuremad käesoleva paragrahvi lõike 4 alusel kehtestatud piirmäärast. Kui menetluskulude kindlaksmääramise avaldus on selgelt põhjendamatu või kui lepingulise esindaja kulude kohta esitatakse vastuväide, kontrollib kohus ka lepingulise esindaja kulude põhjendatust ja vajalikkust. Lepinguline esindaja on menetlusosalist menetluses esindav advokaat või muu esindaja käesoleva seadustiku §-s 218 sätestatu kohaselt.
27.TsMS § 163 lg 1 kohaselt hagi osalise rahuldamise korral kannavad pooled menetluskulud võrdsetes osades, kui kohus ei jaota menetluskulusid võrdeliselt hagi rahuldamise ulatusega või ei jäta menetluskulusid täielikult või osaliselt poolte endi kanda. Kohus on hageja nõude valdavas osas rahuldanud. Rahuldamata jäänud nõude osa on võrreldes rahuldatud nõudega vähene ega ole menetluse mahtu või kulude tekkimist oluliselt mõjutanud. Seetõttu ei pea kohus menetluskulude võrdelist jaotamist põhjendatuks ning jätab menetluskulud täielikult kostja kanda.
28.Hageja 28.09.2026 esitatud menetluskulude nimekirja kohaselt on hageja menetluskuluks hagiavalduse esitamisel tasutud riigilõiv 630 eurot ja esindaja kulud 1137,70 eurot (ilma km9 (11)
2-25-118058 ta), s.o kokku 1767,70 eurot (dtl 221-222). Hageja märgib, et esindajal kulus menetluses erinevatele toimingutele, sh istungil osalemisele 16h 41m, esindaja tunnihind on vastavalt toimingule kuni 100 eurot. Kostja sisulist vastuväidet hageja menetluskuludele esitanud ei ole, kuid 20.05.2026 menetlusdokumendis viitab, et ei ole nõus hageja menetluskulusid tasuma (dtl 208). Kostjal menetluskulud puuduvad. Riigilõivu suurus ja tasumise kohustus tuleneb seadusest ning seega on tegemist põhjendatud kuluga. Riigilõiv 630 eurot on kohtute infosüsteemist nähtuvalt tasutud. Kohus leiab, et ka hageja lepingulise esindaja tasu 1137,70 eurot on põhjendatud üksnes osaliselt. Kohus selgitab, et kohtul ei ole õigusabile tehtud kulutuste põhjendatuse ja vajalikkuse hindamisel kohustust analüüsida minutilise täpsusega iga üksiku õigusabitoimingu põhjendatust ja vajalikkust eraldi. Õigusabikulu suurus peab tervikuna vastama tsiviilasja olemusele, keerukusele ja mahule, sh menetlustoimingute hulgale. Arvestades käesoleva tsiviilasja olemust, vaidluse keerukust ja hageja lepingulise esindaja kvalifikatsiooni, on esindaja taotletud tunnitasu suurus kohtu hinnangul põhjendatud, kuid kohus ei pea põhjendatuks esindaja märgitud ajakulu kokku 16h 41m. Käesolev vaidlus tuleneb hageja tavapärase majandustegevuse raames sõlmitud tarbijakrediidilepingust. Hageja esitab kohtutele samalaadilistel asjaoludel ja õiguslikel alustel arvukalt nõudeid. Selliste nõuete kohtusse esitamine on seetõttu hageja jaoks korduv ja standardiseeritud tegevus. Hageja on vaidlusaluse krediidilepingu esialgne krediidiandja ning nõude aluseks olevad lepingud ja muud dokumendid olid tema valduses. Vaidlus ei olnud faktiliselt ega õiguslikult tavapärasest tarbijakrediidivaidlusest keerukam ning hageja esindajal ei tulnud lahendada uudseid õigusküsimusi ega koostada mahukaid individuaalseid menetlusdokumente. Seetõttu ei saa pidada põhjendatuks panna kostjale kohustust hüvitada hageja esindajakulud kogu taotletud ulatuses. Hagejal on õigus kasutada professionaalset õigusabi, kuid vastaspoolelt saab välja mõista üksnes konkreetse asja lahendamiseks objektiivselt vajaliku ja mõistliku kulu. Kohus leiab, et hageja esindaja märgitud ajakulu 29.09.2025 menetlusdokumendi koostamisele (kokku 4h 17m) ei saa olla enam kui 2 tundi (2x90=180 eurot). Hageja puhul on tegemist menetlusosalisega, kes on teadlik, millised andmed tuleb koheselt tarbijakrediidilepingust tuleneva nõude puhul kohtule esitada. Seega ei pea kohus põhjendatuks puuduste kõrvaldamise kulu väljamõistmist kostjalt. Samuti ei pea kohus põhjendatuks hageja esindaja märgitud ajakulu 07.04.2026 istungiks ettevalmistamisele, seal osalemisele ning sinna sõitmisele kokku 6h 19m. Istung kestis ca 25 minutit ning tegemist ei ole õiguslikult keerulise vaidlusega, mille istungiks ettevalmistamisele kuluks esindajal ülemäära palju aega. Seega peab kohus põhjendatud ajakuluks nimetatud toimingutele kokku 3h (3x48=144 eurot). Arvestades nõude tüüpilisust, hageja menetluste standardiseeritust, menetlusdokumentide mahtu, asja keerukust ja tegelikult vajalike õigustoimingute hulka, peab kohus põhjendatud ja vajalikuks esindajakuluks 773 eurot. Taotletud summat ületavas osas jäävad õigusabikulud hageja enda kanda. Seega on hageja põhjendatud ja vajalikud kulud kokku 1403 eurot (630+773).
29.Vastavalt hageja taotlusele tuleb kostjal tasuda viivist hüvitamisele kuuluvatelt menetluskuludelt VÕS § 113 lg 1 teises lauses sätestatud määras alates kohtuotsuse jõustumisest kuni selle täitmiseni.
30.Tulenevalt TsMS § 178 lg-st 1 saab menetluskulude jaotust vaidlustada üksnes selle kohtulahendi peale edasi kaevates, millega menetluskulude jaotus kindlaks määrati. TsMS § 10 (11)
2-25-118058 178 lg 2 kohaselt võib menetluskulude kindlaksmääramise peale edasi kaevata menetluskulude hüvitamiseks õigustatud või menetluskulusid kandma kohustatud isik, kui vaidlustatav menetluskulude summa ületab 280 eurot. (allkirjastatud digitaalselt) Brigitta Mõttus kohtunik
11 (11)
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.