Võlaõigus

TsiviilasiJõustunudPärnu Maakohus Pärnu kohtumaja Rüütli tänaval · 30.10.2024

Lahendi andmed

Riigi Teataja

Kohus: Pärnu Maakohus Pärnu kohtumaja Rüütli tänaval
Kohtuasja number: 2-24-8667/9
Asja liik: Tsiviilasi
Kategooria: Võlaõigus
Menetlusliik: Hagimenetlus
Kuulutamise aeg: 30.10.2024
Staatus: Jõustunud
Sõnade arv: 4542

Lahend PDF →Riigi Teatajas →

Seotud ettevõtted

nimistu.ee

TF Bank AB (publ.) Eesti filiaal14304235(Hageja)

Lahendi tekst

Riigi Teataja

Pärnu Maakohus

Kohtunik

Brigitta Mõttus

Määruse tegemise aeg ja koht

30. oktoober 2024, Pärnu

Tsiviilasja number

2-24-8667

Tsiviilasi

TF Bank AB (publ.) Eesti filiaal hagiavaldus R. T. vastu võlgnevuse nõudes

Tsiviilasja hind

11 985,85 eurot

Menetlusosalised ja nende esindajad

Hageja: TF Bank AB (publ.) Eesti filiaal, registrikood: 14304235; aadress: XXX, 13521, Tallinn Hageja lepinguline esindaja: Pavel Butsenko, e-post: XXX Kostja: R. T. , isikukood: XXX; aadress: XXX Kirjalikus menetluses

Asja lahendamise viis

RESOLUTSIOON

1.Rahuldada TF Bank AB (publ.) Eesti filiaali hagi R. T. vastu osaliselt.

2.Välja mõista R. T.-lt (R. T., isikukood: XXX) TF Bank AB (publ.) Eesti filiaali (registrikood 14304235) kasuks hageja ja kostja vahel 11.11.2019 sõlmitud tarbijakrediidilepingust nr. 11.11.2019 tulenev põhivõlgnevus 6072,57 eurot ja sissenõutavaks muutnud viivis summalt 1267,63 eurot perioodi 18.09.2024 kuni 30.10.2024 eest, summas 18,24 eurot.

3.Kohtuotsuse tegemise ajaks on põhivõla osamaksed sissenõutavaks muutunud alates 10.03.2024 kuni 10.10.2024, s.o kokku summas 1267,63 eurot. Edasiulatuvalt mõistab kohus välja osamaksed alates 10.11.2024 kuni 10.11.2026, s.o kokku 4804,94 eurot alljärgneva maksegraafiku alusel: Osamakse

Põhiosamakse summa 173,85 175,28 176,73

Maksetähtaeg 10.11.2024 10.12.2024 10.01.2025

Sarnased lahendid

Võlaõigus

11.Võlaõigusseaduse (VÕS) § 4062 lg 1 esimese lause järgi on tarbijakrediidileping tühine, kui tarbija tasutava krediidi kulukuse määr aastas ületab krediidi andmise ajal Eesti Panga viimati avaldatud viimase kuue kuu keskmist tarbimislaenude kulukuse määra enam kui kolm korda. VÕS § 4062 lg 3 sätestab, et kui tarbijakrediidileping on sama paragrahvi lõikes 1 sätestatu kohaselt tühine, siis maksab tarbija tühise tarbijakrediidilepingu järgi saadu tagasi selleks tähtpäevaks, milleks ta pidi krediidi tervikuna tagasi maksma tühise tarbijakrediidilepingu järgi. Sellisel juhul tuleb krediidi kasutamise aja eest maksta intressi VÕS § 94 lg-s 1 sätestatud suuruses. Kuivõrd liigkõrge krediidi kulukuse määra korral on leping tervikuna tühine, siis on selle kontrollimine esmajärjekorras otstarbekas, sest lepingu tühisus tingib kuni tühises lepingus kokkulepitud laenutähtaja lõpuni põhinõude (s.o laenumakse, mille maksmise tähtaeg ei ole algse laenugraafiku järgi saabunud) osas hagi rahuldamata jätmise. Eelnevast tulenevalt peab krediidiandja tarbija vastu krediidilepingust tulenevate nõuete maksmapanekuks esile tooma, milline on tarbijakrediidilepingust tulenev krediidi kogukulu tarbijale, ja esitama vajalikud andmed selle kontrollimiseks. Vastasel juhul ei ole kohtul võimalik kontrollida, kas laenuleping kehtib. VÕS § 406 lg 6 alusel 13. oktoobril 2010 kehtestatud rahandusministri määruse nr 51 „Tarbijakrediidi kulukuse määra arvutamise kord“ lisas on välja toodud valem, mille järgi tuleb krediidi kulukuse määra arvutada. Krediidi kulukuse määra kontrollimisel tuleb arvesse võtta kõik tasud, mida tarbija peab krediidi kasutamise eest krediidiandjale tasuma. Samuti peab krediidiandja olema teinud krediidi kulukuse määra tarbijale teatavaks. Selle kohustuse täitmata jätmisel loetakse VÕS § 408 lg 4 järgi intressimääraks VÕS §-s 94 sätestatud intressimäär, kui see ei ole suurem varem kokkulepitud intressimäärast.“ Hageja ja kostja vahel 11.11.2019 tarbijakrediidilepingu nr. 11.11.2019 puhul on krediidi kulukuse määraks 10,83%. Krediidi kulukuse määra arvutamisel on arvesse võetud

12.VÕS § 401 kohaselt on krediidileping leping, millega üks isik (krediidiandja) kohustub andma teise isiku (krediidisaaja) käsutusse rahasumma (krediit), krediidisaaja aga kohustub krediidi kasutamise eest maksma tasu ja lepingu lõppemisel krediidi tagasi maksma. Krediidilepingu alusel nõude rahuldamine eeldab, et poolte vahel oli sõlmitud kehtiv krediidileping, krediit oli tarbija kasutusse antud, tarbija ei ole krediiti tagasi maksnud ning kohustus on sissenõutavaks muutunud. Krediidi andmisel pidi krediidiandja järgima VÕS § 4034 sätestatud vastutustundliku laenamise kohustust ning krediidi kulukuse määr ei tohtinud ületada maksimaalset lubatud määra. Kohus tuvastab, et TF Bank AB (publ.) Eesti filiaali ja kostja vahel on sõlmitud 11.11.2019 tarbijakrediidileping nr. 11.11.2019. Kuna TF Bank AB (publ.) Eesti filiaal sõlmis krediidilepingu oma majandustegevusega seonduvalt füüsilise isikuga, kelle osas kohtul puudub alus seostada tehingut kostja iseseisva majandus- või kutsetegevuse läbiviimisega (VÕS § 1 lg 6), siis on pooled sõlminud tarbijakrediidilepingu VÕS § 402 lg 1 mõttes. VÕS § 402 lg 1 sätestab, et tarbijakrediidileping on krediidileping, millega oma majandus- või kutsetegevuses tegutsev krediidiandja annab või kohustub andma tarbijale krediiti või laenu. Kohus peab hindama tarbijaga sõlmitud lepingutingimuste ja vastutustundliku laenamise põhimõtte täitmist omal algatusel ka ilma kostja vastuväiteta (Euroopa Kohtu 05.03.2020 otsus asjas C-679/18, p-d 20-23). VÕS § 403 4 lg 1 kohaselt on krediidiandja enne tarbijakrediidilepingu sõlmimist kohustatud omandama teabe tarbija krediidivõimelisuse hindamiseks ja seda ka hindama. VÕS § 4034 lg 6 kohaselt võib krediidiandja tarbijaga tarbijakrediidilepingu sõlmida üksnes juhul, kui ta on krediidivõimelisuse hindamise aluseks olevate andmete kogumis analüüsimise tulemusena veendunud, et tarbija on krediidivõimeline. Vastutustundliku laenamise põhimõtte järgimise tõendamise koormis lasub hagejal (TsMS § 232 lg 1, VÕS § 4034 lg 13). Eelnimetatud sätetest tuleneb, et krediidiandja peab andmete hindamise tulemusena jõudma veendumusele krediidi saaja võimelisuses lepingust tulenevate kohustuste täitmisel. See tähendab, et hageja veendumuse kujunemine peab tuginema konkreetsetele faktilistele asjaolude ja olema jälgitav. Hageja peab oma väiteid tõendama. Hageja väljatoodud asjaoludele tuginedes on kohus seisukohal, et laenu andmise otsustamise käigus läbiviidud kostja krediidivõime kontroll oli ebapiisav. Hageja märgib hagi p-s 1.8 vastutustundliku laenamise põhimõtte järgimise osas, et hageja on omandanud teabe lähtudes VÕS § 4034 lg-dest 2, 3 ja 4, mis võimaldaks täita krediidivõimelisuse hindamise nõude KAVS § 49 ja § 50 kohaselt. Hageja on seisukohal, et on põhjalikult kontrollinud kostja krediidivõimelisust, teinud kõik endast oleneva kostja krediidivõimelisuse teada saamiseks ning ei ole rikkunud vastutustundliku laenamise põhimõtet, kuivõrd hageja on tuvastanud, et kostja igakuised kohustused olid väiksemad, kui kostja sissetulekud. Krediidianalüüsi läbiviimiseks esitas kostja enda konto väljavõtte. Kostja keskmine sissetulek oli igakuiselt 1829 eurot. Peale laenutaotluse

2-24-8667 heakskiitmist saaksid isiku kohustused olema 257,39 eurot kalendrikuus. Krediidiandja on arvestanud kõik kostja kulud tuludest maha ning teada saanud, et kostjale jääb raha reservi vähemalt 1571,61 eurot (1571,61-257,39) ning see omakorda tähendab sissetulekute/kohustuste suhtarvu 14,07%. Krediidivõimelisuse hindamiseprotsessis tegi krediidiandja päringud Maksehäireregistritesse. Krediiditaotluse esitamise ajal kehtivaid ega varasemaid maksehäireid polnud. Eeltoodust tulenevalt võis laenuandja järeldada kostja võimet täita lepingus toodud summas osamaksega laenulepingut. Praktikas on vastutustundliku laenamise põhimõtte järgimiseks peetud minimaalselt piisavaks nõuda laenutaotlejalt tema pangakonto väljavõtte esitamist piisavalt pika ajavahemiku kohta, et adekvaatselt hinnata tema krediidivõimet (vt nt Tallinna Ringkonnakohtu 13.10.2020 otsus asjas nr 2-18-9977, punkt 12; Tallinna Ringkonnakohtu 28.01.2021 otsus asjas nr 2-18-977, punkt 43). Kohtupraktikas on selgitatud, et piisav ei ole üksnes laenusaaja sissetulekute ja kohustuste vahe hindamine, sest pangakonto väljavõttest nähtuvad ka muud kostja krediidivõimet mõjutavad olulised asjaolud, millega laenuandjal tuleb arvestada (TlnRKm 12.07.2023, 2-22-147995, p 12.1). Hageja on esitanud hagi lisas nr 9 kostja SEB Panga konto väljavõtte perioodi 01.05.2019 kuni 01.11.2019 kohta. Kohtu hinnangul on arusaamatu kas ja millist analüüsi on krediidiandja üldse kostja pangakonto põhjal teinud. Konto väljavõtte põhjal võib asuda järeldusele, et kostja puhul võib olla tegu hasartmängusõltlasega, sest tema kontolt on tehtud korduvalt väljamakseid Eesti Loto AS (loteriide korraldamine), Royal Panda Limited (kasiino platvorm), Unibet (spordiennustuse, online kasiino, bingo ja online pokkeri platvorm), Firstclear LTD (pakub finantsteenuseid), Plus500.com (aktsiatega kauplemise leht, mille kaudu saab aktsiatega kaubelda), Trustly Group AB (mis on teatavasti tuntud selle poolest, et selle kaudu tehtud ülekannete kirjetest ei nähtu ei makse saaja ega selgitus), StayCool (hasartmängude ja kihlvedude korraldamine). Samuti on mh laekunud summasid Royal Panda Limited, Bitstamp Limited (krüptovaluutade kauplemiskeskkond), Plus500.com, AS Eesti Loto, StayCool, Earthport plc (finantsteenuseid pakkuv platvorm). Krediidiandja ei pea andma hinnangut sellele, kas tarbijal võib olla sõltuvus või mitte, kuid seejuures peab krediidiandja arvestama, et tarbijale ei tohiks krediiti väljastada, kui on mõistlikult võimalik järeldada, et seda raha kasutatakse sõltuvuse rahuldamiseks (sh alkohol, videomängud, arvutimängud, ostlemine jne). Hasartmängude mängimine on selline tarbija poolne tegevus, mis võib omada olulist mõju tarbija maksekäitumisele, mistõttu peaks krediidiandja sellise asjaoluga krediidivõimelisuse hindamisel arvestama. Eriti oluline on arvestada asjaolu siis, kui tarbija kulutab hasartmängude mängimiseks arvestatava osa oma sissetulekust, teeb seda regulaarselt või pidevas kasvavas trendis. Krediidiandja ei pea andma hinnangut sellele, kas tarbija võib olla hasartmängusõltlane või mitte, kuid seejuures peab krediidiandja arvestama, et tarbijale ei tohiks krediiti väljastada, kui on mõistlikult võimalik järeldada, et seda raha kasutatakse hasartmängude mängimiseks. Hageja ja kostja vahel 11.11.2019 sõlmitud refinantseerimislepingu alusel refinantseeriti kostja olemasolevad laenukohustused Bigbank AS-is (laenu jääk 3769,59 eurot), Inbank AS-is (laenu jääk 805,16 eurot), Holmbank AS-is (laenu jääk 3647,36 eurot) ja Coop Finants AS-is (laenu jääk 2236,40 eurot). Tarbijale ei tohi krediiti väljastada, kui on mõistlik järeldada, et tema sissetulekutest ei piisa kõikide tema kohustuste kandmiseks ja viimane kasutab krediiti sissetuleku allikana selleks, et katta igapäevaseid kulutusi ja/või tasuda olemasolevaid finantskohustusi (vaata ka TlnRKo 16.03.2023, 2-18-15885, p

2-24-8667 15.2.3.). Antud ohtu oleks laenuandja pidanud nägema olukorras, kus väljavõtte analüüsist tulenevalt esineb mitmete erinevate maksete tegemist finantsasutustele (Holm Bank AS, Coop Bank, Bigbank, LHV Pank, Trustly jt). Võttes arvesse finantsasutuste rohkust, millega kostja oli seotud enne hagejaga sõlmitud lepingut, on kohtu hinnangul äärmiselt tõenäoline, et kostja kasutas enne lepingu sõlmimist oma isiklike jooksvate kulutuste ja mängurluse kulude katmiseks erinevaid laene. Hageja hagi lisas 10 esitatud maksehäireregistri väljavõttest ei nähtu millal ja millise perioodi osas on väljavõte tehtud. Samuti nähtub hagi lisadest 2-4, et kostja on taotlenud 26.03.2021 tagasimaksete perioodi pikendamist ja maksepuhkust neljal korral. Hageja on kostja poolt esitatud taotluste alusel andnud kostjale maksepuhkust ja määranud uue maksegraafiku. Eeltoodu alusel ei saanud krediidiandjal tekkida VÕS § 4034 lg 6 tähenduses veendumust, et kostja on krediidivõimeline. Kohtu hinnangul pidi krediidiandjale konto analüüsist järelduma tõsine kahtlus, et kostja ei ole krediidivõimeline. Hagis esitatud andmetest ei nähtu, et hageja oleks kostjalt küsinud täiendavat selgitust tema sissetulekute ja väljaminekute osas. Vastutustundliku laenamise põhimõtte järgimiseks ei ole piisav tuvastada üksnes isiku sissetuleku ja tema finantskohustuste suurus. Lisaks finantskohustuste täitmisele peab tarbijal pärast laenu võtmist olema võimalik kanda ka enda ja enda ülalpeetavate igapäevased kulud (toit, riided, eluase jms). Kohustus arvestada tarbija regulaarseid majapidamiskulusid tuleneb krediidiandjate ja -vahendajate seaduse (KAVS) § 49 lg 1 p-st 4. Hageja ei ole kontrollinud kostja esitatud teavet tema sissetulekute ja kohustuste kohta ning andmeid ülalpeetavate kohta piisaval määral. Eeltoodule tuginedes on kohus seisukohal, et võlausaldaja on vastutustundliku laenamise põhimõtet rikkunud. VÕS § 4034 lg 7 neljas lause vastutustundliku laenamise põhimõtte rikkumise tagajärgede kohaldamise üksnes juhul, kui tarbija on tahtlikult jätnud esitamata teabe või võltsinud krediidiandjale esitatud teavet ja selle tagajärjel on krediidiandja hinnanud tarbija krediidivõimelisust valesti. Kohtule ei ole esitatud asjaolusid, millest saaks järeldada, et kostja oleks esitanud hagejale valeandmeid või jätnud nõutud andmed esitamata. Laenuandja ei saa tugineda üksnes kostja esitatud laenutaotlustes märgitud teabele, seda mõistlikult kontrollimata. Hageja väidetest ei ilmne, kas ta hindas kostja sissetulekute regulaarsust ja olemust (ega pole katseaeg või tähtajaline leping). Lähtudes eeltoodust jõuab kohus järelduseni, et hageja ei ole esile toonud asjaolusid, et krediidiandja oleks piisavalt kogunud andmeid kostja krediidivõime kohta ja seda kohase hoolsusega hinnanud. Eeltoodu kokkuvõtteks on kohus seisukohal, et krediidiandja on kostjale 11.11.2019 tarbijakrediidilepingu nr. 11.11.2019 puhul krediidi andmisel rikkunud vastutustundliku laenamise põhimõtet.

2-24-8667 kulude vähenemisega ja mille alusel saaks kohus hinnata, millises ulatuses on algse laenusumma tagasimaksed sissenõutavaks muutunud. VÕS § 100 sätestab, et kohustuse rikkumine on võlasuhtest tuleneva kohustuse täitmata jätmine või mittekohane täitmine, sealhulgas täitmisega viivitamine. VÕS § 101 lg 1 p 1 kohaselt kui võlgnik on kohustust rikkunud, võib võlausaldaja nõuda kohustuse täitmist. VÕS § 108 lg 1 sätestab, et kui võlgnik rikub raha maksmise kohustust, võib võlausaldaja nõuda selle täitmist. Hageja esitas kohtule 02.08.2024 ümberarvestuse. Refinantseerimislepingu alusel väljastati kostjale laenu summas 12 900 eurot. Kostja kohustus laenu tagastama lepingus kokku lepitud maksegraafiku alusel perioodi 10.12.2019 – 10.11.2026. Ümberarvestusega on kostja kokku tasunud 6827,43 eurot. Ümberarvestusega on kostjal tasutud täielikult 1. osamaksest s.o 10.12.2019 kuni 51. osamakseni s.o 10.02.2024 summas 6754,51 eurot ning osaliselt tasutud 52. osamakse s.o 10.03.2024 summas 72,92 eurot (6827,42-6754,51= 72,91). Osamakse nr 52. on tasumata summas 89,87 eurot (162,79 – 72,92 =89,87). Ümberarvestusega on kostja võlas osaliselt alatest 52. osamaksest s.o 10.03.2023 kuni 84. osamakseni s.o 10.11.2026 (maksegraafiku lõpuni) summas kokku 6072,52 eurot (5982,70 + 89,87). Kostja on võlas alatest 52. osamaksest. Kohus märgib, et vastavalt hageja ja kostja vahel sõlmitud lepingule tuleb kostjal tagastada hagejale laen maksegraafiku järgi perioodil 10.12.2019 – 10.11.2026. Seega ei ole kõnealune leping lõppenud ka tähtpäeva saabumisega. Eelnevast tulenevalt tuleb asuda seisukohale, et poolte sõlmitud leping kehtib, kuid vastutustundliku laenamise põhimõtte rikkumise tõttu on tühised kokkulepped intressimäära ja muude kulude kohta. Kohus arvestab kogu kostja poolt tasutud summa 6827,43 eurot põhivõla katteks. Seega tuleb kostjalt hageja kasuks välja mõista põhivõlg summas 6072,57 eurot (12 900 – 6827,43 = 6072,57). Ümberarvestuse kohaselt on kostjal täiesulatuses tasutud maksed 10.12.2019 kuni 10.02.2024 ning osaliselt 10.03.2024 osamakse. Kostjalt on toimunud laekumisi kokku 6827,43 eurot. Hageja esitas 02.08.2024 nõude mõista kostjalt välja 02.08.2024 seisuga sissenõutavaks muutunud põhivõlg 5318 eurot ja sissenõutavaks muutuvad osamaksed alates maksetähtpäevale järgnevast päevast 10.08.2024 kuni 10.11.2026. Esitatud andmetest nähtuvalt on kohtuotsuse tegemise ajaks sissenõutavaks muutunud põhiosa summas 1267,63 eurot, s.o alates osaliselt 52. osamaksest 10.03.2024 kuni 59. osamakseni 10.10.2024. TsMS § 369 sätestab, et tulevase nõude täitmise hagi võib esitada juhul, kui on alust eeldada, et võlgnik kohustust õigel ajal ei täida. Sel alusel saab muu hulgas esitada hagi ka kinnistu või ruumi vabastamiseks tulevikus, kui nõude täitmine on seotud kindla tähtpäevaga, samuti nõuda pärast hagi esitamist sissenõutavaks muutuvate korduvate kohustuste täitmist tulevikus. Kostja ei ole täitnud lepingutest tulenevaid kohustusi ega osale kohtumenetluses. Seega võib eeldada, et kostja ei tasu tähtaegselt tulevikus sissenõutavaks muutuvaid osamakseid. Vastutustundliku laenamise põhimõtte rikkumine, sellega seonduv kõrvalnõuete vähenemine ja lepingu ülesütlemise kehtetus on tuvastatud alles käesolevas menetluses. Kohus on seisukohal, et edasiulatuv tagasimaksete tasumise nõue on põhjendatud ning mõistab kostjalt hageja kasuks välja tulevikus sissenõutavaks muutuvad põhivõla 4804,94 euro (6072,57 – 1267,63 = 4804,94) osas osamaksed alates 10.11.2024 kuni 10.11.2026 alates maksetähtajale järgnevast päevast. Vastavalt hageja esitatud ümberarvestusest tuleb kostjal tasuda osamaksed alljärgneva maksegraafiku alusel:

2-24-8667 Kohus leiab, et hageja õigusabikulude nõue kuulub rahuldamisele osaliselt. Riigikohtu otsuse nr. 3-2-1-43-10 kohaselt menetlusosalist esindava lepingulise esindaja kulude põhjendatuse ja vajalikkuse hindamine TsMS § 175 lg 1 järgi on kohtu diskretsiooniotsus. TsMS § 175 lg 1 annab kohtule võimaluse hinnata esindaja töö mahtu selle kaudu, millise sisuga on esindaja koostatud menetlusdokumendid. Menetluskulud peavad vastama asja keerukusele. Lepingulise esindaja tasu hüvitamise mõistlikkuse ja põhjendatuse hindamisel tuleb arvestada nii lepingulise esindaja ajakulu esindamiseks kulunud toimingute tegemiseks, tunnitasu suurust, aga ka asja olemust ja hinda. Sealjuures saab ajakulu põhjendatust hinnates arvestada seda, milliseid toiminguid on esindaja teinud ning kas nende toimingute tegemiseks kulunud aeg on põhjendatud. Menetluskulude nimekirja kohaselt on hageja lepingulise esindaja esindustasu suuruseks 169 eurot tunnis, millele lisandub käibemaks. Kohus leiab, et nimetatud suuruses esindaja teenuse eest küsitav tunnitasu võiks olla põhjendatud keerulisemates õigusvaidlustes kui lepinguliseks esindajaks on vandeadvokaat. Käesolev tsiviilasi ei ole keerukas ning esindajaks ei ole vandeadvokaat, mille tõttu loeb kohus põhjendatud tunnitasu suuruseks 120 eurot ilma käibemaksuta, mis on kohtu hinnangul keskmine juristi õigusteenuse eest makstav tasu. Hageja märgib, et lepinguline esindaja osutas teenust 4 tunni ulatuses. Kohus leiab, et käesoleva hagi puhul on ilmselgelt ja üldteadaolevalt tegemist hagejaga, kes käesoleva hagiga sarnaseid trafaretseid hagisid, milles erinevate kostjate puhul tuleb sisuliselt muuta vaid andmeid lepingu sõlmimise kuupäeva osas ning muuta lepingust tulenevate summade suurusi, esitab kohtutesse märkimisväärsel hulgal. Kohus leiab, et tegemist on tavapärase õigusvaidlusega, mis õigusharidusega esindajalt eelduslikult ülemäärast aega ei nõua. Antud asjas ei ole toimunud sisulist vaidlust, esindaja ei ole pidanud osalema istungitel, ei ole pidanud tutvuma vastaspoole vastuväidetega. Hageja on koostanud vaid hagiavalduse. Kohus ei pea usutavaks, et sellise hagi koostamisel teeks esindaja mingisuguse õigusliku analüüsi või nõustaks kuidagi hagejat. Samuti ei ole esindajal vaja lugeda lepingute tüüptingimusi, kuna need on erinevate esitatud hagide puhul samad. Õigusabikulu mahtu ei põhista ka vajadus hagi vastavalt kohtu suunistele täpsustada, sest eelduslikult pidanuks õigusteadmistega isik suutma hagi nõuetekohaselt vormistada ka nn esimesel korral. Lisaks eeltoodule kasutab hageja sarnaseid trafaretseid põhjendusi vastutustundliku laenamise põhimõtte järgimise kohta arvukates tsiviilasjades. Seega pole tegemist ülemäära keeruka ja mahuka tsiviilasjaga. Arvestades eeltoodut peab kohus vajalikuks ja mõistlikuks ajakuluks 2,5 tundi ehk õigusabikulud on põhjendatud vastavalt menetluskulude jaotusele summas 300 eurot (käibemaksuta) (2,5 x 120 eurot).