lahend.ee
KohtulahendidÕigusaktidEL õigusKüsiKohtudValdkonnadMCPKonto
KohtulahendidÕigusaktidEL õigusKüsiKohtudValdkonnadMCPKonto
Otsi
  • Kohtulahendid
  • Õigusaktid
  • ELi õigus
  • Kohtud
  • Valdkonnad
Tööriistad
  • Brauserilaiendus
  • MCP-server
  • Minu konto
  • Paketid ja hinnad
Nimistu
  • Kontakt
  • Privaatsus
  • nimistu.ee
  • Toeta tegevust
Allikad
  • Riigi Teataja
  • EUR-Lex
  • HUDOC
  • Riigikohus
lahend.eeKohtulahendid ja seadused Riigi Teatajast, ELi õigus EUR-Lexist, ettevõtete andmed nimistu.ee-st.Nimistu MTÜ
Kohtulahendid/1-26-2199/25

Avaliku rahu vastased süüteod › Avaliku korra vastased süüteod

KriminaalasiJõustumise ootelTallinna Ringkonnakohtu kriminaalkolleegium · 17.11.2026

Lahendi andmed

Riigi Teataja
Kohus
Tallinna Ringkonnakohtu kriminaalkolleegium
Kohtuasja number
1-26-2199/25
Asja liik
Kriminaalasi
Kategooria
Avaliku rahu vastased süüteod › Avaliku korra vastased süüteod
Menetlusliik
Üldmenetlus
Kuulutamise aeg
17.11.2026
Staatus
Jõustumise ootel
Sõnade arv
2793
Lahend PDF →Riigi Teatajas →
Salvesta kogumikku
Väljavõte Wordi

Lahendi tekst

Riigi Teataja

Tallinna Ringkonnakohus

O TE

Kohus

L

EESTI VABARIIGI NIMEL

Otsuse tegemise kuupäev, koht 17. november 2026, Tallinn, suuline menetlus ja asja läbivaatamise viis 1-26-2199

Kohtukoosseis

Eesistuja Markus Kärner, liikmed Andres Parmas ja Inna Ombler

Kohtuistungi sekretär

Kea Lemming

Kohtuasi

Peep Lelovi süüdistuses KarS § 263 lg 1 p 1 järgi

IS

E

O

Kriminaalasja number

M

Vaidlustatud kohtulahend ja Pärnu Maakohtu 2. septembri 2026. a otsus, üldmenetlus menetluse liik

U

Kaebuse esitajad ja kaebuse Kaitsja vandeadvokaat Raiko Paas, apellatsioon liik

Prokurör

ST

Kohtuistungi toimumise aeg ja 5. november 2026, Tallinn koht

JÕ

U

Süüdistatav

Kaitsja

Ringkonnaprokurör Merry Tiitus Peep Lelov isikukood 36707154228; Eesti Vabariigi kodanik; elukoht XXX; töökoht XX OÜ, töödejuhataja suviti; XX OY; kehtivad karistused puuduvad; tõkendit ei kohaldatud Vandeadvokaat Raiko Paas

RINGKONNAKOHUS OTSUSTAB:

Jätta Pärnu Maakohtu 2. septembri 2026. a otsus muutmata ja Peep Lelovi kaitsja Raiko Paasi apellatsioon rahuldamata.

1-26-2199

EDASIKAEBAMISE KORD

Sarnased lahendid

Avaliku rahu vastased süüteod
  • 17.11.20261-26-7942/9Viru Maakohus Rakvere kohtumaja
  • 16.11.20261-26-7787/9Viru Maakohus Narva kohtumaja
  • 16.11.20261-26-6199/13Harju Maakohus Tallinna kohtumaja
  • 16.11.20261-26-7473/11Harju Maakohus Tallinna kohtumaja
  • 12.11.20261-26-6086/41Harju Maakohus Tallinna kohtumaja
  • 12.11.20261-26-7361/16Harju Maakohus Tallinna kohtumaja

Ringkonnakohtu otsuse saab vaidlustada Riigikohtus esitades selle peale kassatsiooni. Kassatsioon esitatakse Riigikohtule kirjalikult 30 päeva jooksul alates ringkonnakohtu otsuse avalikult teatavakstegemisest. Süüdistatav ja kannatanu saavad kassatsiooni esitada üksnes advokaadi vahendusel. Riigikohtusse kaebamise kord on sätestatud kriminaalmenetluse seadustiku (KrMS) 12. peatüki 1. jaos.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

L

Süüdistus

E

O

O TE

1.Peep Lelovit süüdistatakse karistusseadustiku (KarS) § 263 lg 1 p 1 järgi selles, et tema 09.06.2024 kella 20.00 paiku Pärnu linnas Ranna pst 3a juures, avalikus kohas, lõi batuudilt maha astunud ja pikali kukkunud alaealist J.L-i tahtlikult ühel korral jalaga vastu kõhtu, misjärel liikus ta batuudilt maha astunud alaealise XX mõned meetrid eemale, kus hoides XXt riietest kinni, karjus tema peale. Läheduses viibinud PP oli P. Lelovi käitumisest häiritud, mistõttu läks ta P. Lelovi juurde ja alustas temaga vestlust, mille kestel tuli tema juurde XS ning lõi PPi ja seejärel PPi kaitseks vahele astunud XZ. P. Lelov põhjustas oma tahtliku teoga J.L-ile füüsilist valu ning rikkus korrakaitseseaduse § 55 lg 1 p-s 1 sätestatud avalikus kohas käitumise üldnõudeid, lüües isikut ning häirides sellega kõrvaliste, asjasse mittepuutuvate isikute rahu ja ohustades nende turvatunnet.

IS

Kaitseversioon

ST

Maakohtu otsus

U

M

2.Kaitseversiooni järgi P. Lelov kannatanut ei löönud. Süüdistatav läks loata batuudile roninud poisse sealt ära ajama, kuid poisid tahtsid ära joosta. Batuudi taha jõudmisel kannatanu ei olnud maas, vaid püsti. Süüdistatav ei löönud kannatanut, vaid proovis teda kinni pidada, et temaga rääkida. Süüdistatav pani kannatanule jala ette, mistõttu poiss võis komistada, ning võimalik oli ka kerge kokkupuude põlvega, kuid tegemist ei olnud löögiga.
3.Pärnu Maakohtu 2. septembri 2026. a otsusega tunnistati P. Lelov süüdi KarS § 121 lg 1 järgi.

JÕ

U

4.Kannatanu löömine on ennekõike tõendatud kannatanu ning tema sõbra XX ütlustega. Ehkki esmapilgul on poiste ütlused erinevad selles, kus XX löögi hetkel viibis, ei ole need ütlused siiski lähemal vaatlusel üksteisega vastuolus. Kannatanu kirjeldab küll XX asukohta, kuid samas tunnistab, et ta nägi XXt alles püsti tõustes, mitte löögi hetkel. Selleks ajaks võis aga XX juba batuudilt maha ronida. Ütluste usaldusväärsust toetab ka see, et see jutt jalalöögist on algusest peale muutumatu olnud ning kannatanu näitas politseile oma kõhtu kui väidetavat löögi saamise kohta ka sündmuskohal. Poisid ei ole ka pisendanud enda tegevust, s.o. nad tunnistasid, et ronisid ilma loata batuudile.
5.Süüdistuses kirjeldatud tegu ei vasta aga KarS § 263 lg 1 p 1 koosseisule, sest tunnistaja PP ei näinud tegelikult löömist pealt.

2(7)

1-26-2199 Kaitsja apellatsioon

6.Maakohtu otsusele esitas apellatsiooni kaitsja, kes palub otsus tühistada ja süüdistatav õigeks mõista. Apellandi hinnangul ei ole tõendatud kuriteokoosseisu objektiivne ega subjektiivne külg ning kohus on otsuse rajanud vastuolulistele ja ebausaldusväärsetele tõenditele.

O TE

L

7.Kannatanu ja tunnistaja XX on andnud löömist puudutavate asjaolude kohta vastuolulisi ütlusi. Kohtu püüd vastuolu kõrvaldada tugineb oletustel. Kannatanul ei tuvastatud ka ühtegi vigastust ning tema väide, et tal jäi hing kinni, võis seonduda batuudilt kukkumise, mitte löögiga. Ka siis, kui lugeda objektiivne külg tõendatuks, ei saa järeldada, et täidetud oleks subjektiivne koosseis. P. Lelov selgitas, et võis poisile jala ette panna, kuid ei teinud seda tahtlusega poissi lüüa. Seda, et P. Lelovi ütlused oleks ebausaldusväärsed, ei ole maakohus tuvastanud. Menetlus ringkonnakohtus

RINGKONNAKOHTU SEISUKOHT

E

O

8.Ringkonnakohus arutas apellatsioonkaebust 5. novembril 2026 toimunud istungil, millel osalesid süüdistatav P. Lelov, kaitsja R. Paas ning ringkonnaprokurör M. Tiitus. Apellant jäi enda seisukohtade juurde, süüdistatav toetas apellatsiooni. Prokuratuur palus jätta apellatsioon rahuldamata ja maakohtu otsus muutmata.

IS

9.Ringkonnakohus jätab maakohtu otsuse muutmata ja apellatsiooni rahuldamata.

ST

U

M

10.Sisuliselt on vaidluse all see, kas süüdistatav lõi kannatanut jalaga kõhtu ning kas kannatanu seejärel valu tundis või mitte. Seda, et süüdistatav kannatanut jalaga kõhtu lõi kinnitavad nii kannatanu J.L (I kd, tl 27) kui ka temaga batuudil olnud tunnistaja XX (I kd, tl 29). Süüdistatav ise löömist eitab. Ta möönab, et võis poissi põlvega müksata nii, et ta komistas, kuid midagi löögitaolist seal ei olnud (I kd, tl 33 pöördel). Järelikult taandub süüküsimuse lahendamine eeskätt tunnistaja, kannatanu ja süüdistatava ütluste usaldusväärsusele antavale hinnangule. Selle küsimusega on maakohus tegelenud põhjalikult ning oma järeldusi ka nõuetekohaselt põhjendanud.

JÕ

U

11.Kaitsja toob esmalt välja selle, et kannatanu kehal puudus löögist objektiivne jälg. Ringkonnakohus märgib, et KarS § 121 lg 1 sisaldab kahte alternatiivset tagajärge: tervisekahjustus või valu. Valu tekkimine ei eelda tingimata seda, et väärkohtlemisest oleks jäänud ka mingi objektiivne jälg, rääkimata tervisekahjustusest (vt ka RKKK 04.05.2015, 3-1-1-29-15, p 11). Kolleegium möönab, et mida intensiivsem on väidetav väärkohtlemine, iseäranis löögi korral, seda vähemtõenäolisem on see, et sellest jälgi ei jää. Praegusel juhul on süüdistatava lööki kirjeldatud küll piisavalt tugevana, et see võis valu tekitada ja kannatanul hinge kinni lüüa (kannatanu ütlused - I kd, tl 27 pöördel ja tunnistaja XX ütlused - I kd, tl 30), ent ringkonnakohtu hinnangul ei tähenda see, et jalalöögist kõhtu pidanuks tingimata äratuntav jälg jääma. Ka ei jaga kolleegium kaitsja seisukohta, et kannatanu väide selle kohta, et ta ei mäleta, kas löögist jälg jäi, ei ole eluliselt usutav. Kui kannatanu versioon vastab tõele, oli tegemist võrdlemisi äreva olukorraga. Nii on igati usutav, et ta ei pööranud ka suuremat tähelepanu sellele, kas kõhule mingi jälg (nt punetus) jäi.

3(7)

1-26-2199

12.Kaitsja väidab, et tunnistaja XX ütlustes on vastuolu, sest ta ütles, et nägi lööki batuudilt, kuid samas selgitas ta, et sein, kust ta batuudile ronis, oli läbipaistmatu. Ringkonnakohus selle etteheitega ei nõustu. Kaitsja toob apellatsioonis välja vaid enda jaoks sobiva fragmendi tunnistaja XX ütlustest. Tunnistaja küll ütles, et sein oli läbipaistmatu, kuid samas ütles ka seda, et „Seal batuudil on siuke vahe ja ma vaatasin sealt välja.“ (I kd, tl 30 pöördel). Seda, et tunnistaja jälgis toimunut läbi batuudi ava, järeldas ka maakohus (maakohtu otsuse p 14.1). Ka süüdistatav kirjeldas, et batuudi taga on õhutusauk (I kd, tl 33). Kuna kriminaalasja materjalides ei ole kõnesolevast batuudist ühtegi pilti, pole kolleegiumil põhjust XX ütlusi ava olemasolu kohta ka kahtluse alla seada.

O TE

L

13.Kannatanu ütluste usaldusväärsuse osas toob kaitsja välja ka selle, et kannatanu ei mäletanud, kumma jalaga teda löödi. Ringkonnakohus tõdeb, et kannatanu tõesti ei osanud öelda, kumma jalaga teda löödi, ent mäletas kuhu poole kõhtu teda löödi (I kd, tl 28). Löömisega päädinud olukord oli vaieldamatult ärev, mistõttu pole ka midagi eriskummalist selles, et äsja batuudilt kukkunud kannatanu ei osanud täpselt öelda, kumma jalaga teda löödi. Seda eriti olukorras, kus tema ülekuulamine kohtus toimus enam kui 2 aastat pärast kõnesolevat sündmust.

U

M

IS

E

O

14.Asjakohatu on kaitsja etteheide, et maakohus ei ole kaalunud seda, et kannatanul võis hing kinni jääda seetõttu, et ta kukkus batuudilt maha, mitte väidetava jalalöögi tõttu. Kannatanu räägib hinge kinni jäämisest kahel korral, sealjuures on teisel korral täiesti ilmne, et ta seob hinge kinni jäämist just jalalöögiga: 1) „Kuidas sa pikali kukkusid? – Selili. Mis siis edasi sai, kui sa olid sealt maha või pikali kukkunud, nagu sa ütlesid? – Tuli batuudi omanik, lõi mind vähemalt ühel korral jalaga kõhupiirkonda. Tundsin valu, tõmbas hinge kinni ja siis ta läks minema ja ma läksin ka ranna poole.“ (I kd, tl 27); 2) „Ütlesid, et löök põhjustas sulle valu ja kuhugi kõhupiirkonda lõi. Kas see veel midagi sulle põhjustas? – Tõmbas hinge kinni, Aga kui pikalt või kui tugevalt hinge kinni tõmbas? – No siuke mõni sekund.“ (I kd, tl 27 pöördel). Kui maakohus oleks neist ütlustest järeldanud, et hinge tõmbas kinni hoopis batuudilt kukkumine, tulnuks selleks eirata kannatanu ühemõttelisi ütlusi ning asendada need enda poolse oletusega. Selleks maakohtul alust ei olnud.

JÕ

U

ST

15.Kaitsja toob välja ka selle, et tunnistaja XX väitis istungil esmalt, et kannatanu ei kurtnud löögi järel, et oleks valu tundnud. Kolleegiumi hinnangul tuleb ka seda ütlust vaadata kontekstis. Kannatanu ütluste usaldusväärsuse kahjuks räägiks see, kui XX oleks öelnud, et kannatanu väitis peale lööki, et ta valu ei tundnud. XXlt aga küsiti, kas kannatanu on talle pärast sündmust öelnud, et tal oli valus: „Kas te J.L-iga pärast seda sündmust seal rannas batuudi juures, kui see meesterahvas J.L-i lõi, olete sellest juhtumist rääkinud selles osas, et kas J.L on sulle öelnud, kas tal oli ka valus? – Ei ole rääkinud“. Seejärel näitas prokurör tunnistajale meenutamiseks kohtueelses menetluses antud ütluseid ning edasi läks ristküsitlus nii: „Kuidas sulle meenus, kas J.L on sulle öelnud, kas tal oli see löögikoht pärast valus või ei olnud. – Jah, oli. „Kas sa tal mingit jälge nägid pärast löömist? – Seda ei tea, ei mäleta. Aga kas sa nägid kuhu täpselt löödi? – No kuskile veits allapoole kõhtu.“ (I kd, tl 30). Niisiis oli küsimuste fookus suunatud sellele, kas kannatanu ütles, et tal oli valus. Seda, et kannatanu oleks valu tundmist eitanud, pole tunnistaja kunagi väitnud. Veelgi enam, meenutuse järel kinnitas tunnistaja, et sündmuse järel rääkis kannatanu, et tundis valu.
16.Peamine vastuolu näib apellatsiooni põhjal olevat selles, kuidas tunnistaja ja kannatanu omavahelist paiknemist kirjeldavad. Sellega seondub ka apellandi keskne etteheide maakohtule, kes kaitsja hinnangul ületas vastuolu omapoolse oletusega. Kaitsja hinnangul 4(7)

1-26-2199 väitis XX, et nägi löömist batuudilt, kannatanu aga ütleb, et XX oli batuudilt maas ning seisis kannatanu ees.

O TE

L

17.Esmalt märgib ringkonnakohus seda, et mitte igasugune vastuolu sama sündmust kirjeldanud isikute ütlustes ei tähenda, et emma-kumma (või mõlema) ütlused on tervikuna ebausaldusväärsed. On täiesti võimalik, et tunnistaja või kannatanu mäletabki mõnda detaili erinevalt või valesti. Praegu on oluline see, kas sellest vastuolust on võimalik järeldada, et ebatäpsed võivad olla ka tunnistaja või kannatanu mälestused jalalöögi kohta. Kolleegium möönab, et teatud juhtudel võib ka vastuolu kõrvalise detaili kirjeldamises viidata sellele, et kogu lugu on tegelikult välja mõeldud või sellele, et kui eksiti ühes detailis, võidi eksida ka mõnes kesksemas asjaolus. Käsiloleval juhul viiteid millelegi sellisele ei ole.
18.Maakohus analüüsis kaitsja osutatud erinevust kannatanu ja tunnistaja ütluste vahel põhjalikult ning jõudis järeldusele, et vastuolu siiski ei esine (vt maakohtu otsuse p 14, eriti p-d 14.7-14.9).

M

IS

E

O

19.Kokkuvõtvalt tuvastas maakohus tunnistaja XX ütluste põhjal, et ta asus löögi hetkel batuudi peal. Ehkki kannatanu ütles, et löögi hetkel oli XX tema ees, ei öelnud kannatanu tegelikult, et ta oleks löögi hetkel XXt näinud. Kannatanu hoopis ütles, et ta teadis, et XX on seal, kuid pikali olles teda ei näinud. Kannatanu nägi XXt alles siis, kui ta löögi järel püsti tõusis. XX ütluste kohaselt oli ta löögi hetkel batuudi peal ning hüppas vahetult peale lööki batuudilt maha. Järelikult ongi võimalik, et mõlema poisi ütlused on nende endi vaatenurgast täpsed: XX oli tegelikult löögi hetkel batuudil, kuid tuli sealt kohe peale lööki maha. Kuna kannatanu nägi XXt kohe pärast lööki püsti seistes, eeldas ta, et XX oli ka löögi ajal tema ees, ehkki ta tunnistas, et löögi hetkel XXt ei näinud. Sellist ütluste hindamist ei saa ringkonnakohtu hinnangul pidada lubamatuks oletamiseks. Tunnistaja ja kannatanu ütluste vaheline väidetav vastuolu lahendati loogikareeglitele alluvate põhjenduste abil.

ST

U

20.Maakohus viitas õigesti, et kannatanu ja tunnistaja ütluste usaldusväärsust kinnitab ka nende järjepidevus ning asjaolu, et seda versiooni esitati juba sündmuskohal. Vahetult peale lööki näitas kannatanu, keda sündmuskohal antud selgituste järgi süüdistatav lõi, politseiametnikule M. Roodile löögikohta (kõhtu) (I kd, tl 21). See, et sündmuskohal esitati versioon löögist on nähtav ka KILP andmebaasi väljatrükis (I kd, tl 23).

JÕ

U

21.Ringkonnakohtu hinnangul on maakohus põhjalikult selgitanud, miks tal ei ole alust tunnistaja ja kannatanu ütluste usaldusväärsuses kahelda. Mõistagi on alati teoreetiline võimalus, et taolistel juhtudel on n-ö ühte leeri kuulunud sõprade jutt omavahel kiiresti kokku lepitud ning nad valetavad algusest saati. Ehkki ühelgi tõendil ei ole ette kindlaksmääratud jõudu, ning süüdistatava ütlused ei ole aprioorselt ebausaldusväärsed, tuleb tõdeda, et olukorras, kus sündmuse kohta on peaasjalikult vaid isikulised tõendiallikad, on süüdistataval end keeruline n-ö kaks-ühe-vastu olukorras kaitsta. Samas ei ole ringkonnakohtul võimalik osutada ühelegi veale, mida maakohus tõendite hindamisel teinud oleks. Kaitseväide, et omavahel haakuvaid ning süüdistusversiooni toetavaid ütlusi andvad tunnistajad on loo kokku leppinud või eksivad oma ütlustes muul põhjusel, eeldab kaitsepositsiooni aktiivset teostamist, et selles küsimuses vähemasti kõrvaldamata kahtlus tekitada. Kannatanu ja tunnistaja ristküsitlusel ei ilmnenud ühtki sellist asjaolu, mis võiks viidata valeütluste andmise motiivile. Samuti ei nähtu, et selle küsimusega oleks ka kuigi põhjalikult tegeletud (nt ei küsitletud poisse põhjalikult ütluste kujunemise võimalike seoste kohta hilisema konfliktiga või sündmuskohal aset leidnud 5(7)

1-26-2199 suhtluse kohta politseiametnikega, samuti ei esitatud muid tõendeid, mis valeütluste andmise motiivile viitaks). Ka poiste omavahelise paiknemise või muude arvatavate ebakõlade esinemisel võinuks väidetav kooskõlastatud versioon (või ka valemälestus) paljastuda põhjalikuma ristküsitluse ning täpsemini sihistatud küsimustega või vajadusel ka kannatanu teistkordse ristküsitlusemisega tunnistaja XX antud ütluste kontrollimiseks. Praegu piirduti aga võrdlemisi üldiste küsimustega ja rahulduti selliste vastustega nagu eespool käsitletud. Need ütlused aga kinnitavad, et süüdistusversioon on õige. Ses olukorras ei jää ka ringkonnakohtul üle muud, kui tõdeda, et maakohus ei ole eksinud, kui luges kannatanu ja tunnistaja kokkulangevad ütlused usaldusväärsuseks.

O

O TE

L

22.Kaitsja märgib ka seda, et maakohus ei ole süüdistatava ütlusi ebausaldusväärseteks pidanud. Kolleegium selle etteheitega ei nõustu. Ehkki maakohtu otsuses ei pruugi leida väga selget eraldiseisvat konstateeringut, et süüdistatava ütlused loetakse ebausaldusväärseks, on see otsust lugedes siiski kahtlusteta selge. Maakohus kõrvutab algusest peale n-ö kahte versiooni ehk leeri (vt maakohtu otsuse p 11) ning järeldab ka otsuse p-s 16 selgelt, et tunnistaja XX ning kannatanu ütlused välistavad süüdistatava versiooni. Lisaks märgib maakohus otsuse p-s 16.2, et loeb ebausaldusväärseteks süüdistatava väiteid, et kannatanu oli tema juurde jõudmise ajaks juba püsti.

U

ST

U

M

IS

E

23.Kaitsja leiab, et kui ka teo objektiivne külg leiaks tõendamist, ei ole täidetud subjektiivne koosseis. Sealjuures viitab kaitsja aga süüdistatava versioonile, mille järgi püüdis ta põgenevale poisile jalga taha panna ja võis teda müksata, kuid seda poisi kinnipidamise, mitte löömise eesmärgil. Kaitsja hinnangul ei saa teha järeldust, et see oli tahtlik löök. Ringkonnakohus leiab, et kui tõesti oleks asjas kõrvaldamata kahtlus, et tegelikult võis süüdistatav pikali olnud kannatanu löömise asemel hoopis põgenevale kannatanule jala taha panna, tuleks ta õigeks mõista juba objektiivse koosseisu tuvastamise võimatuse tõttu. Isegi, kui tuvastada, et kannatanu sellise jala taha panemise järel valu tundis ning süüdistatav seda ka vähemasti võimalikuks pidas ja möönis, erineks see sündmuste käik süüdistuses kirjeldatust sedavõrd kardinaalselt, et süüdimõistva otsuse tegemine oleks vastuolus KrMS § 268 lg-ga 5. Kuna maakohus luges tõendatuks süüdistuses kirjeldatud versiooni tahtlikust jalalöögist kõhtu ning ei eksinud seda tehes menetlus- ega materiaalõiguse vastu, ei ole kaitsja arutluskäik jala taha panemise, „müksamise“ ning tahtmatu valu tekitamise osas enam asjassepuutuv. Sellele, et maakohus oleks süüdistatava tahtluse valesti tuvastanud arvestades kohtu poolt tõendatuks loetud faktilisi asjaolusid (s.o jalalöök kõhtu, mitte jala taha panemine), apellant ei osuta. Seega ei tingi apellatsioon maakohtu otsuse muutmist subjektiivse koosseisuga seonduvas.

JÕ

24.Ehkki maakohtu lõppseisukoht, et süüdistatav ei tekitanud kannatanule valu kavatsetult, ei ole vale (s.o valu tekitamine ei pruukinud olla süüdistatava n-ö liikumapanevaks jõuks) ning maakohtu põhjendused otsese tahtluse tuvastamisel on asjakohased, toob ringkonnakohus väljaspool apellatsiooni piire siiski välja selle, et maakohtu arutluskäigust võib jääda ekslik mulje, justkui eeldaks kavatsetuse tuvastamine „ettekavatsetust“. Nimelt märgib maakohus otsuse p-s 17 järgmist: „Tõendikogumist nähtub, et süüdistatav oli poiste tegevuse tõttu pahane ja pidas vajalikuks nende tegevusse sekkuda (õige on süüdistatava ütlustes see, et tal puudus algne plaan vägivallateoks ehk puudus kavatsetus, kuid esineb otsene tahtlus selliselt kõhtu löömisel).“ Ringkonnakohus selgitab, et tahtlus tuleb tuvastada rangelt teo toimepanemise hetke seisuga. Niisiis ei ole tingimata määrav see, millise algse plaaniga süüdistatav konflikti sisenes. Oluline on see, mida ta teadis ja tahtis sel hetkel, kui ta löögiliigutuse tegi. Kuna kavatsetus ei tähenda „ettekavatsetust“, võib süüdistatav süüteokoosseisule vastava asjaolu teostamise oma eesmärgiks seada ka väga vahetult enne teo toimepanemist ja seda ka siis, kui ta käitub äkki tekkinud 6(7)

1-26-2199 hetkeemotsiooni ajendil. Eelnev ei tingi aga maakohtu otsuse muutmist. Maakohus leidis, et süüdistatav pani teo toime otsese tahtlusega ning apellatsioonis esitatud seisukohad seda järeldust kahtluse alla ei sea.

25.Kokkuvõtvalt jääb maakohtu otsus muutmata ja kaitsja apellatsioon rahuldamata.
26.P. Lelov ega tema kaitsja ei esitanud taotlust menetluskulude hüvitamiseks. Kuna ringkonnakohus teeb KrMS § 337 lg 1 p-s 1 nimetatud otsuse, jääksid menetluskulud KrMS § 185 lg 2 esimese lause järgi niikuinii süüdistatava kanda.

JÕ

U

ST

U

M

IS

E

O

O TE

L

(allkirjastatud digitaalselt)

7(7)

Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.

  • 11.11.20261-26-7694/4Tartu Maakohus Viljandi kohtumaja
  • 10.11.20261-26-6812/6Tartu Maakohus Viljandi kohtumaja