Määruse tegemise aeg ja koht 24. oktoober 2024. a, Tallinn Kohtuasja number
2-23-112529
Kohtuasi
Revensen OÜ hagi BB vastu võla saamiseks
Vaidlustatud kohtulahend
Pärnu Maakohtu 03.04.2024 otsus
Kaebuse esitaja ja liik
Revensen OÜ apellatsioonkaebus
Menetlusosalised ja nende esindajad ringkonnakohtus
Hageja (apellant): Revensen OÜ 16625699), lepinguline esindaja LL
(registrikood
Kostja (vastustaja): BB (isikukood XXX) Menetluse liik
Kirjalik menetlus
RESOLUTSIOON
1.Keelduda Revensen OÜ apellatsioonkaebuse menetlusse võtmisest ja tagastada kaebus selle esitajale käesoleva määruse jõustumisel.
2.Teatada apellatsioonkaebuse menetlusse võtmisest keeldumisest kõigile menetlusosalistele määruse ärakirja edastamisega.
3.Jätta apellatsioonkaebuse menetlemisega seotud menetluskulud Revensen OÜ kanda. Kindlaksmääratavad menetluskulud puuduvad. Edasikaebamise kord ja kohtu selgitused Määruse peale võib Riigikohtule esitada määruskaebuse 15 päeva jooksul alates määruse kättetoimetamisest. Hagimenetluses võib menetlusosaline Riigikohtus menetlustoiminguid teha ning avaldusi ja taotlusi esitada üksnes vandeadvokaadi vahendusel. Menetlusosaline võib ise esitada Riigikohtule menetlusabi saamise taotluse, samuti esitada teise menetlusosalise kaebuse või muu taotluse kohta seisukohti ja vastuväiteid. Kui menetlusosaline taotleb määruskaebuse esitamiseks menetlusabi, tuleb kaebetähtaja kestel lisaks menetlusabi taotlusele esitada ka määruskaebus.
1.Revensen OÜ (hageja) esitas maksekäsu kiirmenetlusest üle tulnud asjas Pärnu Maakohtule hagiavalduse BB (kostja) vastu, milles palus kostjalt hageja kasuks välja mõista: põhinõude 628,02 eurot, intressi 65,18 eurot, lepingu haldustasu 8,41 eurot, sissenõudmiskulu 15 eurot, väikelaenulepingu kindlustusega seotud kulu 14,64 eurot, sissenõutavaks muutunud viivise 134,85 eurot ja viivise alates 09.01.2024 kuni põhinõude (628,02 eurot) tasumiseni määraga 23,90% aastas.
2.Hagi ja selle täienduste kohaselt esitas kostja 18.11.2021 laenutaotluse laenusummale 800 eurot. 18.11.2021 sõlmis kostja (laenuvõtja) Coop Pank AS-iga (laenuandja) väikelaenulepingu nr L373512, mille alusel võttis kostja laenu 800 eurot tagasimakseperioodiga 36 kuud ja intressiga 23,90% aastas ning krediidikulukuse määraga 35,86%. Kostja kohustus tasuma alates 10.12.2021 annuiteetgraafiku alusel iga kuu 10. kuupäevaks laenu põhiosa, intressi ja lepingu haldustasu makseid summas 32,68 eurot. Kostja kohustus laenu tagastama hiljemalt 10.11.2024. Kokku kohustus kostja tasuma 1211,50 eurot. Lisaks sõlmis kostja laenuandjaga väikelaenukindlustusega seotud kulude tasumise kokkuleppe. Laenuandja maksis kostjale laenusumma välja 18.11.2021. Sellega said laenuandja kohustused täidetud ja kostjal tekkis kohustus laenulepingus sätestatud tingimusi täita.
2.1.Kostja enda laenulepingu järgseid kohustusi õigeaegselt ei täitnud. Pärast laenulepingu sõlmimist laekus kostjalt laenuandjale 358,87 eurot. Makseviivituse tekkimise tõttu saatis laenuandja kostjale korduvalt meeldetuletusi. Laenuandja edastas kostjale 27.02.2023 teate laenulepingu ennetähtaegse ülesütlemise kohta ning nõudis kogu laenulepingu alusel võlgnetava summa tasumist 14 päeva jooksul. Kostja laenuandja nõuetele ei reageerinud, misjärel loovutas laenuandja 06.03.2023 talle kuuluva nõude kostja vastu hagejale.
2.2.Hageja väitel täitis laenuandja vastutustundliku laenamise põhimõtet ja kontrollis piisava põhjalikkusega laenusaaja maksevõimelisust. Kostja märkis enda sissetulekuks 1200 eurot ja igakuisteks kohustusteks 80 eurot ning ülalpeetavate puudumise. Kostja omandis ei olnud kinnisvara. Kostjal paluti esitada arveldusarve väljavõte ajavahemiku 2020. a november kuni 2021. a november kohta. Kostja kohta tehti järgmisi päringuid: Rahvastikuregistrist kontrolliti elukoha ja kehtivate dokumentide andmeid; Krediidiinfo andmebaasist kontrolliti maksehäireid ning aktiivseid maksehäireid polnud; Taust.ee andmebaasist päriti infot võlgnevuste kohta ja selgus, et aktiivsed võlgnevused puuduvad; Maksu- ja Tolliameti süsteemist kontrolliti infot kehtiva töösuhte ning palgalaekumiste kohta. Laenuandja jõudis järeldusele, et kostja esitatud andmed ja maksekäitumine võimaldavad kostjale pakkuda laenu summas 800 eurot ja kuumaksega 35,29 eurot ning tähtajaga 36 kuud. Maakohtu otsus
3.Maakohus jättis 03.04.2024 otsusega hagiavalduse rahuldamata ja jättis menetluskulud hageja kanda. Maakohus määras, et hagejalt väljamõistetavad menetluskulud puuduvad. Maakohus ei andnud luba otsuse edasikaebamiseks.
3.1.Hageja esitas kostja vastu nõuded tulenevalt kostja ja laenuandja vahel sõlmitud laenulepingust. Laenuandja loovutas oma nõuded hagejale. Kostja ja laenuandja vahel oli sõlmitud tarbijakrediidileping võlaõigusseaduse (VÕS) § 402 lg 1 mõttes. Maakohtu hinnangul on leping on tühine, kuna krediidiandja rikkus vastutustundliku laenamise põhimõtet.
2-23-112529
3.1.1.Kohus kohustas hagejat 13.12.2023 ja 10.01.2024 määrusega esitama kohtule kogu informatsioon vastutustundliku laenamise põhimõtte järgimise kohta ning kõik sellekohased tõendid. Samas määruses selgitas kohus, et kui hageja vastutustundliku laenamise põhimõtte järgimise kohta informatsiooni ei esita, siis järeldab kohus, et hageja ei ole vastutustundliku laenamise põhimõtet järginud. Kohus selgitas ka, et informatsiooni ja ümberarvestuse esitamata jätmisel võib kohus jätta hagi läbi vaatamata või rahuldamata.
3.1.2.Kohtule ei esitatud tõendeid, millest nähtuks, et kostja esitatud andmeid ja pangakonto väljavõtet kontrolliti. Kohtupraktikas on vastutustundliku laenamise põhimõtte järgimiseks peetud minimaalselt piisavaks nõuda laenutaotlejalt tema pangakonto väljavõtte esitamist piisavalt pika ajavahemiku kohta, et adekvaatselt hinnata tema krediidivõimet. Kohtu hinnangul oleks kostja konto väljavõttest nähtav kostja sissetulek. Samuti kostja võimalikud kohustused teiste võlausaldajate ees.
3.2.Vastutustundliku laenamise põhimõtte rikkumise tagajärjeks on lepingu osaline tühisus kokkuleppelise intressi osas. VÕS § 4034 lg 7 järgi loetakse sellisel juhul intressimääraks VÕS § 94 lg-s 1 sätestatud intressimäär, kui see ei ole suurem varem kokkulepitud intressimäärast. VÕS §-s 94 sätestatud intressimäär oli lepingu sõlmimise ajal 0%. Kostjaga sõlmitud lepingu järgi pidi intress olema 23,90% aastas. Krediidiandjal ei olnud õigust kostjalt intressi nõuda. Samuti ei võlgne kostja tulenevalt VÕS § 403 4 lg 7 teisest lausest hagejale muid tasusid. Krediidiandja peab VÕS § 4034 lg 7 kolmanda lause järgi tagasimaksed uuesti määrama, arvestades intressimäära ja muude kulude vähendamist ning need tarbijale teatavaks tegema. Eelnevat ei kohaldata juhul, kui tarbija on tahtlikult jätnud vajaliku teabe esitamata või võltsinud krediidiandjale esitatud teavet ja selle tagajärjel on krediidiandja hinnanud tarbija krediidivõimelisust valesti. Maakohtu hinnangul ei esitatud asjaolusid, millest saaks järeldada, et kostja oleks esitanud pangale valeandmeid või jätnud nõutud andmed esitamata. Kohtule ei esitatud ka ümberarvestusi, kuigi kohus juhtis sellele hageja tähelepanu 10.12.2023 määruses.
3.3.Tarbijakrediidilepingu ülesütlemise materiaalsed eeldused näeb ette VÕS § 416 lg 1. Krediidiandjal ei ole õigust lepingut üles öelda, kui tarbija pole maksetega viivitanud. Krediidiandja on teinud laenu väljamakse summas 759,78 eurot (dtl 132). Kostja ei pidanud tasuma muid kulusid (sh lepingutasu 35 eurot), kuna krediidiandja rikkus vastutustundliku laenamise põhimõtet ega kontrollinud kostja krediidivõimelisust. Hagist nähtub, et kostja tegi tagasimakseid kokku summas 358,87 eurot. Kostjal oli kohustus tasuda vaid põhivõlga, sest seadusjärgne intressimäär oli 0%. Kostja tasutud summat saab pidada laenu põhiosa tasumiseks. Kostja oli lepingu ülesütlemise ajaks tasunud rohkem, kui ta pidi tasuma. Kostja ei olnud ülesütlemisavalduse tegemise ajal oma kohustusi rikkunud ja krediidiandjal polnud õigust lepingut üles öelda. Hagejal ei ole kostja vastu põhiosa tasumise nõuet. Samuti ei saa hageja nõuda kostjalt intressi ja viivist, kuna leping ei ole kehtivalt üles öeldud. Apellatsioonkaebus
4.Hageja esitas apellatsioonkaebuse, milles palus vaidlustatud maakohtu otsuse tühistada ja teha uue otsuse, millega rahuldada hagi. Alternatiivselt palus hageja saata asi maakohtule uueks läbivaatamiseks. Hageja palus tühistada ka menetluskulude jaotuse ja kindlaksmääramise ning teha uue menetluskulude jaotuse, millega jätta menetluskulud kostja kanda ja mõista välja hageja menetluskulud koos edasiulatuva viivisega seadusjärgses määras.
4.1.Vaidlustatav kohtuotsus ei ole seaduslik ega põhjendatud. Maakohus ei võtnud seisukohta hageja kõigi väidete ja tõendite kohta ning kohaldas ebaõigesti materiaalõiguse normi, mis
2-23-112529 viis ebaõige lahendini. Edasikaebeõiguseta on hageja huvid kahjustatud. Kohus ei teinud asja lahendamiseks ka tagaseljaotsust, kuigi hageja seda taotles.
4.2.Krediidiandja ei rikkunud vastutustundliku laenamise põhimõtet, vaid arvestas kostja krediidivõimelisuse hindamisel tema finantskohustuste suuruseks kõik kohustused, sh hagi aluseks oleva laenulepingu järgsed kohustused. Pärast arvestuse tegemist jäi kostjale enda vältimatute kulude jaoks piisav jääk, mistõttu sai järeldada, et kostja sissetulek oli piisav laenutaotluse rahuldamiseks. Kostja oli laenu väljastamise ajal krediidivõimeline ja hiljem makseraskustesse sattumine, seoses ebamõistliku tarbimise või hilisemate laenude võtmisega, ei olnud krediidiandja ega hageja vastutada. Kohus ei selgitanud ega kohustanud täiendavalt hagejat esitama ka kontoväljavõtet ja intressimäära ümberarvestust.
4.3.Laenuandja teostatud päringud näitasid kogumina seda, et kostja oli püsiva ja piisava sissetulekuga laenuvõtja. Kostja sissetulekuks oli 1200 eurot. Igakuised kohustused olid summas 80 eurot, millele lisandus 32,68 eurot. Kostjal oli kindel ja stabiilne sissetulek ning töökoht M OÜ-s ja I OÜ-s. Summad näitasid laenuandjale, et ta oli suuteline täitma võetud laenulepinguga kokku lepitud kuumakset summas 32,68 eurot. Krediidiandjal oli vastutustundliku laenamise nõude rakendamisel õigus eeldada, et tarbija teab oma krediidi eesmärki ja finantsolukorda. Kostja oli taotluse esitamise ajal täisealine ja terve inimene. Laenuandja on kontrollinud ka maksehäireregistrit, millest nähtus, et kostjal ei olnud lepingu sõlmimise kuupäeval ühtegi kehtivat maksehäiret.
4.4.Kostja sai laenu 800 eurot ja rikastus alusetult laenuandja arvelt. Kohus oleks pidanud hagi vähemalt osaliselt rahuldama põhiosa ulatuses.
4.5.Samuti vaidlustas hageja maakohtu otsuse menetluskulude jaotuse ja kindlaksmääramise osas. Menetluskulude jaotamisel palus hageja kohaldada tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 162 lg-t 4, sest hagi esitamine oli põhjendatud eelkõige kostja enda käitumisest.
RINGKONNAKOHTU SEISUKOHT
5.Ringkonnakohus, tutvunud apellatsioonkaebuse ja tsiviilasja materjaliga, leiab üksmeelselt, et kooskõlas TsMS § 638 lg-ga 1 tuleb apellatsioonkaebuse menetlusse võtmisest TsMS § 637 lg 1 p 6 ja lg 21 alusel keelduda ning kaebus TsMS § 638 lg 10 järgi selle esitajale tagastada.
6.Tsiviilasja hinna järgi on tegemist lihtmenetlusega TsMS § 405 lg 1 tähenduses. TsMS § 637 lg 21 sätestab, et sama seadustiku § 405 lg-s 1 nimetatud asjas võetakse apellatsioonkaebus menetlusse üksnes juhul, kui maakohtu otsuses on antud luba edasikaebamiseks või kui maakohtu otsuse tegemisel on selgelt ebaõigesti kohaldatud materiaalõiguse normi või on selgelt rikutud menetlusõiguse normi või on selgelt ebaõigesti hinnatud tõendeid ja see võis oluliselt mõjutada lahendit. Maakohus edasikaebamiseks luba ei andnud.
7.Ringkonnakohtu hinnangul ei esine TsMS § 637 lg-s 21 sätestatud aluseid kaebuse menetlusse võtmiseks. Asjas tehtud otsus, millega jäeti hagi rahuldamata, ei ole maakohtu poolt selgelt ebaõigesti materiaalõiguse normi kohaldamise tagajärg. Maakohus ei ole rikkunud menetlusõiguse normi ega selgelt ebaõigelt hinnanud tõendeid. Asjaolu, et apellant otsusega ei nõustu, ei anna vastupidise järeldamiseks alust. Kaebuse väited ei anna alust muuta otsust. Põhjendamatu on ka hageja etteheide, et maakohus ei teinud tagaseljaotsust.
2-23-112529 Tagaseljaotsuse tegemine ei ole kohtu kohustus, vaid õigus (vt ka RKTKm 03.05.2017, 3-2-121-17 p 16).
8.Ringkonnakohus nõustub maakohtuga, et hageja ei toonud esile ega tõendanud, et laenuandja kogus vastutustundliku laenamise põhimõtte järgimiseks vajaliku teabe ja hindas kostja krediidivõimet nõuetekohase hoolsusega. Maakohus ei eksinud vastutustundliku laenamise põhimõtte rikkumisele hinnangut andes tõendite hindamise reeglite vastu ega jätnud arvestamata hageja esile toodud asjaolusid, mis võiksid mõjutada vaidluse lahendamise tulemust. Kohus peab omal algatusel kontrollima lepingu kehtivust ja analüüsima, kas on rikutud krediidiandja lepingueelset kohustust hinnata tarbija krediidivõimelisust. Seda tuleb maakohtul teha ka juhul, kui tarbijast kostja ei vasta hagiavaldusele. Kohus hindas TsMS § 232 lg 1 kohaselt kõiki esitatud tõendeid igakülgselt, täielikult ja objektiivselt. Asja materjalidest ei nähtunud, et laenuandja oleks laenuotsuse tegemisel palunud kostjal esitada pangakonto väljavõtte ning teostanud selle analüüsi. Kohtupraktikas on peetud pangakonto väljavõtte nõudmist minimaalseks nõudeks, mida laenuvõtja krediidivõime hindamiseks tuleb teha (vt ka TlnRnKm 06.02.2024, 2-23-130993 p-d 4.2, 11.1 ja 11.3).
8.1.Ringkonnakohus nõustub maakohtuga, et piisavaks ei saa lugeda laenu taotlemisel täidetavast küsimustikust ja registritest saadavaid andmeid, kuna need ei anna sellist teavet taotleja tegeliku maksevõime kohta nagu pangakonto väljavõtetest nähtuv. Põhjendamatu on hageja etteheide, et maakohus ei selgitanud ega kohustanud täiendavalt hagejat esitama kontoväljavõtet. Maakohus juhtis sellele 13.12.2023 määruses hageja tähelepanu ja kohustas hagejat 10.01.2024 määrusega esitama tõendid. Kostja suhtes oli põhjaliku krediidivõimelisuse analüüsi teostamine ka ebatõenäoline arvestades, et laenuandja tegi laenuotsuse samal päeval laenutaotluse saamisega (vt ka TlnRnKm 16.05.2024, 2-23-144128 p 12).
8.2.Hageja pidi seega antud juhul järeldama, et kostja krediidivõime kontroll on ebapiisav, millega rikuti vastutustundliku laenamise põhimõtet.
9.Vastutustundliku laenamise põhimõtte rikkumise tagajärjeks on lepingu osaline tühisus kokkuleppelise intressi osas ning VÕS § 4034 lg 7 järgi loetakse sellisel juhul intressimääraks VÕS § 94 lg-s 1 sätestatud intressimäär, kui see ei ole suurem varem kokkulepitud intressimäärast. Sellises olukorras peab krediidiandja VÕS § 4034 lg 7 kolmanda lause järgi tagasimaksed uuesti määrama, arvestades intressimäära ja muude kulude vähendamist, ning need tarbijale teatavaks tegema. Laenuandja ja hageja pole seda teinud. Hageja ei esitanud ka apellatsioonkaebuses ümberarvestust. Hageja heidab põhjendamatult maakohtule ette, et kohus ei selgitanud hagejale intressimäära ümberarvestuse esitamist. Maakohus juhtis hageja tähelepanu seonduvalt tagasimaksete uuesti määramisega 13.12.2023 määruses.
10.Kuna laenumaksed sai lugeda üksnes põhiosa makseteks ja võlgnevust tekkinud ei olnud, siis ei saanud laenuandja lepingut 27.02.2023 üles öelda. Kuna hagis esitatud asjaolude kohaselt sõlmisid laenuandja ja kostja laenulepingu, mille kohaselt tuli laen tagastada 36 kuu jooksul hiljemalt 10.11.2024, ei ole ka tänaseks laenulepingust tulenev laenu tagasimaksmise tähtaeg kõigi osamaksete osas veel möödunud ning laenu põhiosa ei ole muutunud kogu ulatuses sissenõutavaks VÕS § 82 lg 7 tähenduses.
11.Kuna laenuandja rikkus vastutustundliku laenamise põhimõtet, siis olukorras, kus hageja ei ole toonud esile, et laenuandja oleks VÕS § 403 4 lg 7 kohaselt määranud nõuetele vastavalt uuesti tagasimaksed ja need kostjale teatavaks teinud, ei saanud maakohus hageja nõuet ja
2-23-112529 hagis esile toodud asjaolusid arvestades hagi osaliselt rahuldada ning seda ei saaks teha ka ringkonnakohus (vt ka TlnRnKm 16.05.2024, 2-23-144128 p 13).
12.Ringkonnakohus leiab, et osas, milles hageja vaidlustab maakohtu menetluskulude kindlaksmääramist, tuleb apellatsioonkaebuse menetlusse võtmisest keelduda TsMS § 637 lg 1 p 6 alusel. Ringkonnakohus ei võta TsMS § 637 lg 1 p 6 järgi apellatsioonkaebust menetlusse, kui selles toodud väidete õigsust eeldades ei saaks kaebust ilmselt rahuldada. Apellatsioonkaebuse õiguslik perspektiivitus tähendab seda, et kaebus tuleks jätta rahuldamata juhul, kui faktilised asjaolud, millele kaebuses tuginetakse, osutuksid tõendatuks. Hageja ei ole ühtegi argumenti kostja menetluskulude puudumise kohta esitanud. Hagejalt kostja kasuks väljamõistetavate menetluskulude puudumist vaidlustab hageja üksnes sellega, et ta vaidlustab maakohtu otsuse. Kolleegium leiab, et maakohus ei ole eksinud, kui leidis, et kostjal kindlaksmääratavad menetluskulud puuduvad, mida hagejalt välja mõista. Kohus ei ole menetluskulude kindlaksmääramise osas eksinud ning apellatsioonkaebusest ei tulene maakohtule vastavas osas etteheiteid (vt ka TlnRKm 27.03.2024, 2-23-140058 p 10).
13.Ringkonnakohus ei pea lihtmenetluse asjas apellatsioonkaebuse menetlusse võtmisest keeldumist TsMS § 637 lg 21 alusel põhjendama pikemalt, kui et määrusest oleks selgelt arusaadav, et kaebuse menetlemisest on keeldutud viidatud normi alusel ning põhjusel, et maakohus ei ole andnud luba edasikaebamiseks ning maakohtu otsuse tegemisel ei ole selgelt ebaõigesti kohaldatud materiaalõiguse normi, selgelt rikutud menetlusõiguse normi ega selgelt ebaõigesti hinnatud tõendeid või et võimalikud minetused materiaalõiguse normi ebaõigel kohaldamisel, menetlusnormide järgimisel või tõendite hindamisel ei võinud oluliselt mõjutada maakohtu lahendit. Sisuliselt nõustub ringkonnakohus sel juhul maakohtu otsuse põhjendustega neid kordamata. Määruse pikemalt põhjendamise kohustus ei oleks kooskõlas menetlus-ökonoomiaga (vt RKTKm 10.04.2019, 2-17-13363 p 15).
14.Ringkonnakohtul ei oleks alust muuta maakohtu poolt määratud menetluskulude jaotust. Hageja ei toonud välja erandlikke asjaolusid, mis võimaldaksid TsMS § 162 lg 4 järgi jätta menetluskulud poolte endi kanda. Maakohus jättis TsMS § 162 lg 1 alusel õigesti menetluskulud hageja kanda (vt ka TlnRnKm 16.05.2024, 2-23-144128 p 16).
15.Eeltoodust tulenevalt puudub ringkonnakohtul alus kaebuse menetlusse võtmiseks. Kolleegium lähtub kaebuse menetlusse võtmist kaaludes TsMS §-s 2 sätestatud tsiviilkohtumenetluse põhimõttest lahendada kohtuasi õigesti, mõistliku aja jooksul ja võimalikult väikeste kuludega. Sellest tulenevalt arvestab ringkonnakohus apellatsioonkaebuse menetlusse võtmise üle otsustades mh ka seda, et menetlusosalistel ei tekiks apellatsioonkaebuse menetlemisel tsiviilasja hinnaga võrreldes ülemääraseid menetluskulusid.
16.TsMS § 639 lg 1 ja TsMS § 168 lg 1 alusel kannab apellant menetluskulud, kui kohus keeldub kaebust menetlusse võtmast ja tagastab selle. Seega tuleb apellatsioonimenetluse kulud jätta hageja kanda. Kuivõrd käesoleval juhul keeldub ringkonnakohus apellatsioonkaebuse menetlusse võtmisest enne selle kostjale vastamiseks edastamist, siis ei saanud kostjal apellatsioonimenetluses tekkida vastaspoolelt välja mõistmisele kuuluvaid menetluskulusid. Seetõttu määrab ringkonnakohus, et kindlaksmääratavad menetluskulud puuduvad.
16.1.Hagejal on õigus esitada taotlus kaebuselt tasutud riigilõivu tagastamiseks TsMS § 150 lg 1 p 2 alusel pärast käesoleva määruse jõustumist, kui hageja tasus kaebuselt riigilõivu. Taotluses tuleb märkida, kellele ja millisele arveldusarvele lõiv tagastada. TsMS § 150 lg 6
2-23-112529 kohaselt lõpeb riigilõivu tagastamise nõue kahe aasta möödumisel selle aasta lõpust, millal riigilõiv tasuti, kuid mitte enne menetluse jõustunud lahendiga lõppemist.
17.Kui ringkonnakohus keeldub apellatsioonkaebust menetlemast, ei toimeta ta TsMS § 638 lg 4 teise lause järgi apellatsioonkaebuskaebust vastaspoolele kätte ning apellatsioonkaebus tuleb selle esitajale koos lisadega ja kaebuse menetlusse võtmisest keeldumise määrusega tagastada. Elektrooniliselt esitatud menetlusdokumente kohus ei tagasta. Kohtumäärus tuleb TsMS § 638 lg 8 järgi apellandile kätte toimetada ja edastada teistele menetlusosalistele. TsMS § 638 lg 10 järgi loetakse, et apellatsioonkaebust ei ole kohtule esitatud.