2-25-20931/8 - Võlaõigus - Tartu Ringkonnakohtu tsiviilkolleegium - lahend.ee

1.Aktiva Finance Group OÜ (hageja) esitas 4. detsembril 2025 Viru Maakohtule hagi Kalev Kodzise (kostja) vastu, milles palus mõista kostjalt hageja kasuks välja põhivõla 7100 eurot 98 senti, intressi 253 eurot 66 senti, haldustasu 7 eurot 50 senti, võla sissenõudmiskulud 49 eurot, sissenõutavaks muutunud viivise 1825 eurot 28 senti ja alates 3. detsembrist 2025 kuni põhinõude 7100 euro 98 sendi täitmiseni viivise 11,4% aastas. Hagiavalduse kohaselt sõlmisid AS Inbank Finance (esialgne võlausaldaja) ja kostja 20. septembril 2020 autolaenu lepingu nr XXXXXXXXXXXXX, mille alusel sai kostja laenu 10 000 eurot. Esialgne võlausaldaja ja kostja sõlmisid 9. mail 2023 kokkuleppe nr XXXXXXXXXXXXX autolaenu lepingu nr XXXXXXXXXXXXX muutmiseks. Kokkuleppe sõlmimise hetkel oli kostja võlgnevus 7100 eurot 98 senti. Kokkuleppega nr XXXXXXXXXXXXX muudeti maksegraafiku tingimusi. Kostja ei täitnud lepingust tulenevaid kohustusi tähtaegselt, mistõttu saatis esialgne võlausaldaja 8. augustil 2023 kostjale laenulepingu ülesütlemise hoiatuse, milles anti kostjale täiendav tähtaeg võlgnevuse tasumiseks. Esialgne võlausaldaja saatis 31. augustil 2023 kostjale teatise lepingu lõpetamise kohta, kuna kostja ei tasunud võlgnevust ka täiendava tähtaja jooksul. Kostja oli võlas 10. juuni, 10. juuli ja 10. augusti 2023 osamaksetega. Kostjalt on toimunud laekumisi laenuandjale põhiosa katteks 2899 eurot 2 senti, seega on tasumata põhiosa 7100 eurot 98 senti. Lepingus on pooled kokku leppinud intressimääras 11,4% aastas. Kostjal oli lepingu ülesütlemise seisuga intressivõlgnevus 253 eurot 66 senti. Lepingu kohaselt oli kostja kohustatud tasuma lepingu haldustasu 2 eurot 50 senti kuus. Kostjal oli lepingu ülesütlemise seisuga haldustasu võlgnevus 7 eurot 50 senti. Esialgne võlausaldaja ja hageja on kohtuvälises menetluses korduvalt kostjale saatnud maksemeeldetuletusi, kuid vaatamata meeldetuletusele ei ole kostja võlgnevust likvideerinud. Hageja võla sissenõudmiskulud on 50 eurot: 18. septembril 2023 esimese tasulise kirja saatmine 25 eurot; 28. septembril 2023 teise tasulise kirja saatmine 5 eurot; 29. detsembril 2023 kolmanda tasulise kirja saatmine 5 eurot; muud makseviivitusega tekkinud kulud 15 eurot (nõude andmete töötlemise ja kontrollimise kulud; kontaktandmete otsingu ja päringu kulud; võlgnikule vastamisega seotud kulud, võlanõuete selgitamine ja vastuväidetele vastamine telefoni teel, e-maili teel; võlgnikule tehtavate kõnede kulud; võlanõude avaldamisega tehtud kulud). Peale nõude loovutamist hagejale on kostjalt laekunud 1 euro, mille hageja arvestas vastavalt VÕS § 415 lg-le 2 võla sissenõudmisega seotud kulude katteks. Seega on sissenõudmiskulude võlgnevus 49 eurot. Esialgne võlausaldaja on omandanud teabe lähtudes VÕS § 4034 lg-test 2, 3 ja 4, mis võimaldaks täita krediidivõimelisuse hindamise nõude KAVS § 49 ja § 50 kohaselt.

sendi, intressi 61 euro 74 sendi, haldustasu 7 euro 50 sendi, sissenõudmiskulude 49 euro, sissenõutavaks muutunud viivise 1825 euro 28 sendi ja viivise alates 3. detsembrist 2025 kuni põhinõude summas 7100 eurot 98 senti täitmiseni lepingujärgses viivisemääras 11,4% aastas osas. Maakohus jättis menetluskulud 41% ulatuses kostja ja 59% ulatuses hageja kanda ning mõistis kostjalt hageja kasuks välja menetluskulud 482 eurot 98 senti ja viivise menetluskuludelt alates käesoleva kohtuotsuse jõustumisest kuni menetluskulude tasumiseni VÕS § 113 lg 1 teises lauses sätestatud määras. Maakohus leidis, et hagi kuulub TsMS § 407 lg 1 alusel rahuldamisele tagaseljaotsusega, kuid seda osaliselt. Kostja poolt tuleb TsMS § 407 lg 1 alusel lugeda omaksvõetuks järgmised faktilised asjaolud: 1) AS Inbank Finance ja kostja sõlmisid 20. septembril 2020 autolaenu lepingu nr XXXXXXXXXXXXX summale 10 000 eurot, intressimääraga 11,40% aastas, krediidi kulukuse määr 13,02%, tagasimaksed iga kuu 10. kuupäevaks, tagasimaksete arv 72, osamakse suurus 196 eurot 42 senti, lepingutasu 200 eurot. 9. mail 2023 sõlmisid pooled kokkuleppe autolaenu lepingu nr XXXXXXXXXXXXX muutmiseks, uueks lepingu numbriks sai XXXXXXXXXXXXX, laenu/võlgnevuse summa 7100 eurot 98 senti, intressimäär 11,40% aastas, krediidi kulukuse määr 13,09%, tagasimaksed iga kuu 10. kuupäevaks, tagasimaksete arv 72, osamakse suurus 140 eurot 31 senti, lepingutasu 25 eurot; 2) füüsilisest isikust kostja võttis krediiti väljaspool majandustegevust, st et vaidlusalune laenuleping on tarbijakrediidileping VÕS § 402 lg 1 mõttes; 3) lepingute alusel kasutas kostja laenu kokku 10 000 eurot; 4) kostja on teinud tagasimakseid kokku 6089 eurot 2 senti (196,42 eurot x 31 tagasimakset); 4) kostja jäi lepingu suhtes tasumisega viivitusse alates juunist 2023, seda vähemalt kolme, juuni, juuli ja augusti osamakse tasumisega; 5) kostjale saadeti 8. augustil 2023 lepingute ülesütlemise hoiatus, milles anti täiendav tähtaeg võlgnevuse tasumiseks. 31. augustil 2023 saadeti kostjale teatis lepingu lõpetamise kohta; 6) krediidiandjal oli õigus tarbijakrediidileping üles öelda ning see lõppes 31. augustil 2023. Maakohus viitas VÕS § 402 lg-le 1, § 4034 lg 1 p-dele 1 ja 2 ja lg-tele 2, 3, 6, 7 ja 13, krediidiandjate ja -vahendajate seaduse (KAVS) § 49 lg-tele 1 ja 2, § 50 lg-tele 3 ja 4 ning Riigikohtu ja Tallinna Ringkonnakohtu lahenditele. Maakohtu hinnangul ei ole hageja esile toonud asjaolusid, et laenuandja oleks piisavalt kogunud andmeid kostja laenuvõime kohta ja seda kohase hoolsusega hinnanud. Krediidiandja ei ole veendunud kostja krediidivõimelisuses ning ta on rikkunud VÕS § 4034 lg-s 6 sätestatud kohustust. Vastavalt VÕS § 4034 lg-le 7 on selle tagajärjeks see, et tarbijakrediidilepingu intressimääraks loetakse VÕS §-s 94 sätestatud intressimäär ja muid tasusid tarbija krediidiandjale sellisel juhul ei võlgne. Krediidiandja peab tagasimaksed uuesti määrama, arvestades intressimäära ja muude kulude vähendamist, ning need tarbijale teatavaks tegema. Hageja saab vastutustundliku laenamise põhimõtte järgimata jätmise tõttu nõuda kostjalt üksnes põhivõla ja seadusjärgse intressi tasumist. Kuivõrd krediidiandja rikkus vastutustundliku laenamise põhimõtet, ei olnud krediidiandjal õigust nõuda kostjalt lepingujärgset intressi. VÕS § 4034 lg-st 7 tulenevalt ei ole krediidilepingud tervikuna tühised, vaid üksnes intressi ja muude krediidiga seotud tasude osas (lepingu sõlmimise tasu, lepingu hooldustasu, haldustasu).

VÕS § 94 lg 1 sätestab, et kui kohustuselt tuleb vastavalt seadusele või lepingule tasuda intressi, on intressimääraks poolaasta kaupa Euroopa Keskpanga põhirefinantseerimisoperatsioonidele kohaldatav viimane intressimäär enne iga aasta 1. jaanuari ja 1. juulit, kui seaduses või lepinguga ei ole ette nähtud teisiti. Vastavalt Eesti Panga poolt avaldatud infole on krediidilepingu kehtivuse perioodil intressimäär alates 20. septembrist 2020 kuni 31. detsembrini 2022 0% aastas, 1. jaanuarist 2023 kuni 30. juunini 2023 2,50% aastas ja 1. juulist 2023 kuni 31. augustini 2023 4% aastas. Lepingute alusel kasutas kostja krediiti kokku 10 000 eurot. Tagasimakseid on kostja teinud kokku 6089 eurot 2 senti, millest hageja on lugenud põhiosa katteks 2899 eurot 2 senti. Vastavalt hagiavaldusele on leping üles öeldud 26. märtsil 2025 ning nimetatud ajast on muutunud lepingust tulenev kohustus sissenõutavaks. Kostjal on hagejale põhivõlgnevusest hageja arvestuse kohaselt tasumata 7100 eurot 98 senti. Seadusjärgne intress (alates 20. septembrist 2020 ehk krediidi kasutusele võtmise järgnevast päevast) kuni lepingu ülesütlemiseni 31. augustil 2023 on 191 eurot 92 senti. Koos ümberarvestustega ja VÕS § 415 lg 2 alusel on kostja seega teinud tagasimakseid põhiosa katteks 6089 eurot 2 senti, jääk on 3910 eurot 98 senti. Kostjalt tuleb hageja kasuks välja mõista põhinõue 3910 eurot 98 senti ja seadusjärgne intress 191 eurot 92 senti. Viivist on vastutustundliku laenamise põhimõtte rikkumise korral põhjendatud arvestada alates ajast, mil tarbijale on tehtud teatavaks krediidiandja uuesti määratud tagasimaksed, mis arvestavad intressimäära ja muude kulude vähendamist, ning tarbija satub nende tagasimaksete tegemisega viivitusse. Praegusel juhul ei ole andmeid, et kostjale oleks teatatud uus tagasimaksegraafik, mistõttu ei ole ta saanud maksetega viivitusse sattuda. Hageja sissenõutavaks muutunud viivise nõue tuleb eelnevast tulenevalt jätta rahuldamata. Hagejal ei ole õigust taotleda sissenõutavaks muutunud viiviste väljamõistmist. Hageja nõuab kostjalt sissenõudekulusid 50 eurot lähtudes VÕS 1132 lg-tes 1 ja 2 sätestatust ja vastavalt lepingus kokku lepitule laenuhaldustasu. Vastavalt VÕS § 403 4 lg-le 7 ei võlgne kostja hagejale muid lepingust tulenevaid tasusid. Kohtu hinnangul tuleb sellise muu tasuna võtta ka sissenõudekulud ja lepingu haldustasu. VÕS § 403 4 lg 7 alusel tuleb jätta rahuldamata hageja nõue sissenõudekulu 50 euro ja ka laenuhaldustasu 7 euro 50 sendi väljamõistmiseks. Arvestades hagi rahuldamise ulatust, jättis maakohus TsMS § 163 lg 1 alusel menetluskuludest 41% kostja ja 59% hageja kanda. Hageja menetluskulud koosnevad hagi esitamisel tasutud riigilõivust 840 eurot ja õigusabikuludest 338 eurot. Hageja õigusabikulud on põhjendatud ja vajalikud. Menetluskulude jaotusest lähtudes mõistis maakohus kostjalt hageja kasuks välja 482 eurot 98 senti. Maakohus rahuldas TsMS § 177 lg 4 alusel hageja taotluse menetluskuludelt viivise väljamõistmiseks.

Maakohus on rikkunud kohtuotsuse tegemisel TsMS § 436 lg-id 1–4, § 442 lg-t 8, §-i 403 ja §-i 404. Maakohus on kohtuotsuse põhjendavas osas jõudnud ekslikule ja väärale järeldusele. Lisaks on maakohtu otsus üllatuslik. Hageja ei vaidlusta maakohtu seisukohta, et on rikutud vastutustundliku laenamise põhimõtet. Hageja vaidlustab summad, mille maakohus hageja nõude osalisel rahuldamisel välja mõistis. Maakohus on rikkunud selgitamiskohustust. Maakohus ei nõudnud hagejalt puuduste kõrvaldamist ega VÕS § 4034 lg 7 alusel ümberarvestuse esitamist. Maakohus on otsuses üllatuslikult asunud tagasimakseid välja arvestama ning välja mõistnud põhiosa 3910 eurot 98 senti. Maakohus on arvestanud tagasimakseteks rohkem kui kostja on tegelikult tagasi maksnud. Kostja on esialgse lepingu alusel teinud makseid kokku 5550 eurot 8 senti, mitte 6089 eurot 2 senti. Samuti on arusaamatu, kuidas jõudis maakohus intressi summani 191 eurot 92 senti. Hageja nõustub maakohtu järeldusega, et lepingu ülesütlemine 31. augustil 2023 on kehtiv, kuna pärast lepingu muudatuse sõlmimist ei ole ühtegi tagasimakset tehtud. Maakohus on otsuse p-s 21 märkinud valesti lepingu ülesütlemise kuupäevaks 26. märts 2025. Otsuse ülesütlemine toimus 31. augustil 2023. Hageja esitas koos apellatsioonkaebusega uue tagasimaksete arvestuse, kuna kohus ei ole seda varem nõudnud. Hageja arvestab restruktureerimise lepingu põhiosaks 4492 eurot 92 senti (väljastatud laen 10 000 - lepingu XXXXXXXXXXXXX tagasimaksed 5550 eurot 8 senti). Hageja jagab 4492 eurot 92 senti võrdeliselt tagasimaksete arvuga, et lepingu pikkus jääks samaks. Ümberarvestuse kohaselt on kostja jätkuvalt võlas ülesütlemise seisuga kolme järjestikuse osamaksega, sest kostja ei ole peale lepingu restruktureerimist ühtegi tagasimakset teinud. Ümberarvestuse kohaselt tuleb välja mõista põhiosa 4449 eurot 92 senti ja VÕS § 94 lg 1 järgne intress 33 eurot 55 senti. Juhul, kui ülesütlemine on kehtiv, siis on põhjendatud ka viivise väljamõistmine sissenõutavaks muutunud põhiosalt 4449 eurolt 92 sendilt lepingu ülesütlemisele järgnevast päevast, s.o 1. septembrist 2023 kuni otsuse tegemiseni ja sealt edasi kuni põhivõla tasumiseni. Vastutustundliku laenamise põhimõtte rikkumine ei too kaasa kogu lepingu tühisust, vaid krediidilepingu osaline tühisus kokkuleppelise intressi ja lisanduvate tasude osas. Viivisekokkulepe on kehtiv (RKTKm 24.11.2023, 2-21-13098, p-d 33 ja 34). Tasuna VÕS § 4034 lg 7 teise lause mõttes tuleb käsitada kõikvõimalikke krediidiga seotud tasusid (lepingu sõlmimise tasu), aga mitte tarbijakrediidilepingus kokku lepitud leppetrahve ja viiviseid. VÕS § 4034 lg 7 teine lause ei võta võlausaldajalt õigust kasutada tarbija makseviivituse korral õiguskaitsevahendeid, sh nõuda viivist, leppetrahvi või võla sissenõudmiskulude hüvitamist, kui vastavad nõude eeldused on täidetud. Nimetatud nõuete näol on tegemist krediidist tekkinud negatiivsete tagajärgedega, mille rahalist hüvitamist saab tarbija kahju hüvitamisena nõuda (Võlaõigusseadus II. Komm vlj. § 4034 komm 3.3 aa) teine lõik ja bb) esimene lõik). Viivisekokkulepe ei ole ka tühine, kuna ei ületa kolmekordset seadusjärgset viivisemäära. Vastutustundliku laenamise põhimõtet rikkunud krediidiandjal säilib viivise tasumise nõue. Seega kui pooled on kehtivas tarbijakrediidilepingus lepinguvabaduse põhimõtet järgides kokku leppinud seadusjärgsest viivisemäärast kõrgemas viivisemääras, peab võlgnik arvestama sellega, et maksetega viivitamisel järgnevad sätestatud sanktsioonid, st kohustus maksta viivist lepinguga ettenähtud määra järgi.