Võlaõigus › Muud kasutuslepingud

apellatsioonkaebus. Kohus selgitab, et vastavalt TsMS § 187 lg 6 peab menetlusabi taotleja tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb, eelkõige esitama kaebuse. Kaebuse põhjendamiseks või riigilõivu tasumiseks või kaebuses esineva sellise puuduse kõrvaldamiseks, mis on seotud menetlusabi taotlemisega, annab kohus mõistliku tähtaja pärast menetlusabi andmise taotluse lahendamist, kui nimetatud taotlus ei olnud esitatud põhjendamatult või tähtaja pikendamise eesmärgil. See ei välista menetlustähtaja ennistamist. Hageja nõue ja põhjendused

TsMS § 230 lg 1 kohaselt peab kumbki pool hagimenetluses tõendama neid asjaolusid, millele tuginevad tema nõuded ja vastuväited. Kohus on pooltele nõuete ja vastuväidete tõendamise kohustust ja muuhulgas viidatud sätet selgitanud 11.09.2024.a kohtumääruses (dtl 65-68).

TsMS § 231 lg 2 järgi poolte faktilise asjaolu kohta esitatud väide ei vaja tõendamist, kui 2

vastaspool võtab selle omaks ning lg 4 järgi omaksvõttu eeldatakse, kui vastaspool ei vaidlusta faktilise asjaolu kohta esitatud väidet selgesõnaliselt ja vaidlustamise tahe ei ilmne ka poole muudest avaldustest.

Käesoleva asja hind on 70 eurot. Kohus lahendab asja lihtmenetluses TsMS § 405 lg 1 alusel. TsMS § 405 lg 1 järgi menetleb kohus hagi oma õiglase äranägemise kohaselt lihtsustatud korras, järgides üksnes käesolevas seadustikus sätestatud üldisi menetluspõhimõtteid, kui tegemist on varalise nõudega hagiga ning hagihind ei ületa summat, mis arvestatuna põhinõudelt vastab 3500 eurole ja koos kõrvalnõuetega 7000 eurole.

Kohus on menetlenud tsiviilasja esemeks olevat hagi lihtsustatud korras vastavalt TsMS § 405 lg 1 ning on seda pooltele selgitanud 11.09.2024.a määruse resolutsiooni punktis 3 (dtl 65-68).

Kohus kasutab TsMS § 444 lg-s 2 sätestatud õigust ning piirdub kohtuotsuse põhjendavas osas üksnes õigusliku põhjenduse ja tõendite, millele on rajatud kohtu järeldused, märkimisega. Kohus piirdub peamiste põhjendustega, mis selgitavad käesoleva otsuse resolutsiooni. Maakohus ei pea lihtmenetluse asjas tehtavas kohtuotsuses põhjendama, miks ta ei nõustu poole mõne väitega, analüüsima tõendeid ja põhjendama, miks ta mõnda tõendit ei arvesta (RKTKo 04.05.2016.a, 3-2-1-23-16, p 16).

Riigikohus on 26.01.2017 kohtuotsuses tsiviilasjas nr 3-2-1-82-16 punktis 22 leidnud, et parkimiseks tasulisel parkimisalal sõlmitud leping vastab üürilepingu tunnustele võlaõigusseaduse (VÕS) § 271 mõttes. Nimelt võimaldab tasulise parkimise korraldaja (üürileandja) parkimist vajava auto juhil (üürnik) kasutada tasu eest parkimisala.

VÕS § 76 lg 1 kohaselt tuleb kohustus täita vastavalt lepingule või seadusele. VÕS § 8 lg 2 järgi on leping lepingupooltele täitmiseks kohustuslik. Õiguskaitsevahendid kohustuse rikkumise korral sätestab VÕS § 101, mille lg 1 p 1 järgi on võlausaldajal muu hulgas õigus nõuda võlgnikult kohustuse täitmist. Kohustuse täitmise nõude eeldusi täpsustab VÕS § 108. VÕS § 158 lg 1 kohaselt on leppetrahv lepingus ettenähtud lepingut rikkunud lepingupoole kohustus maksta kahjustatud lepingupoolele lepingus määratud rahasumma ja lg 2 kohaselt kohaldatakse leppetrahvi kohta sätestatut ka teole, mille lepingut rikkunud lepingupool peab kahjustatud lepingupoole huvides tegema.

Kohus selgitab, et leppetrahvinõude edukaks esitamiseks peavad olema täidetud järgmised üldised eeldused: a) poolte vahel on kehtiv leping, sh peab olema poolte vahel sõlmitud kehtiv leppetrahvikokkulepe (VÕS §-d 9, 16 ja 20); b) võlgnik on lepingulist kohustust rikkunud (VÕS § 100); c) võlgnik vastutab rikkumise eest, v.a juhul, kui lepinguga on kokku lepitud võlgniku teistsugune vastutusstandard (VÕS §-d 103 ja 160); d) võlausaldaja on leppetrahvi nõudmisest võlgnikule mõistliku aja jooksul pärast rikkumise avastamist teatanud (VÕS § 159 lg 2). Kõigi nende asjaolude tõendamise koormis on TsMS § 230 lg 1 esimese lause alusel hagejal.

Kohus on tuvastanud, et käesolevas asjas puudub poolte vahel vaidlus asjaolus, et kostja oli leppetrahvi saamise hetkel sõiduki registreerimismärgiga XXX omanikuks/ vastutavaks kasutajaks. Nimetatud asjaolu on tõendatud ka väljavõttega Transpordiametist saadud andmetega (dtl 49), mille kohaselt oli sõiduki omaniku/vastutava kasutaja registrikoodiks 11710271, mis kuulub kostjale.

Pooled ei vaidle ka selle üle, et kostja pole leppetrahvi ära maksnud. Parkimistingimuste 3

rikkumise tõttu esitati kostjale 09.08.2022.a leppetrahvinõue summas 30 eurot (dtl 40-48). Leppetrahvi maksetähtaeg oli 23.08.2022.a ning kostja ei ole leppetrahvi tasunud.

Pooled on antud tsiviilasjas erineval seisukohal, kas hagejal on õigus nõuda kostjalt leppetrahvi 30 eurot, kuivõrd pooled ei ole üksmeelel selles osas, kas kostja on hagejaga parkimislepingu sõlminud ja seda rikkunud. Vastavalt kostja vastuväidetele tuleb kohtul seega analüüsida järgmist: kas hageja ja kostja on sõlminud parkimislepingu (sh kas kostja sõiduk parkis vaidlusalusel kuupäeval hageja opereeritaval parkimisalal) (I); kas kostja on parkimislepingut rikkunud (s.t kas kostjal puudus parkimisluba ning jättis parkimise fikseerimata ja parkimistasu maksmata) (II); kas hageja on esitanud kostjale leppetrahvinõude ja kas nõue on esitatud mõistliku aja jooksul pärast rikkumise tuvastamist (III). Lisaks analüüsib kohus, kas hageja sissenõudmiskulude ja menetluskulude hüvitamise nõue on põhjendatud.

Hageja leiab, et parkimisleping oli sõlmitud hageja ja kostja vahel, kuivõrd kostja sõiduk registreerimismärgiga XXX oli pargitud 09.08.2022.a hageja poolt opereeritaval parkimisalal ja parkimistingimusi rikkudes, kuna kostjal puudus parkimisluba ja parkimistasu oli maksmata. Hageja hinnangul oli poolte vahel sõlmitud leping liiklus- ja teavitusmärkidel toodud tingimustel, kuivõrd oli olemas hagejapoolne pakkumus (s.o liiklus- ja teavitusmärkide tüüptingimustest tulenev hageja selgesõnaline tahe lepingu sõlmimiseks) ja sõiduki kasutaja (kostja) nõustumus (s.o sõiduki parkimine hageja hallatavale parkimisalale hageja tingimustel) lepingu sõlmimiseks. Hageja selgitab, et hageja on hagiavalduse lisaga 2 (dtl 35-37) tõendanud, et tegemist oli hageja hallatava parklaga ning hageja poolt hallatavas kõnealuses parklas olid vastavad märked ja infotahvlid olemas. Parkimislepingu sõlmimine ning leppetrahvi väljastamine on tõendatud hagiavalduse lisas 4 (dtl 40-48) esitatud fotodega. Kostja tähtaegselt (s.o 23.08.2022.a) leppetrahvi ei tasunud, mistõttu saatis hageja kostjale äriregistris registreeritud e-posti aadressile meeldetuletuskirju (dtl 54-59).

Kohus on tuvastanud, et sõiduki registreerimismärgiga XXX omanikuks/vastutavaks kasutajaks oli vaidlusalusel kuupäeval, s.o vastavalt 09.08.2022.a seisuga, kostja (dtl 49). Seega järelikult saab eeldada, et leping sõlmiti hageja ja kostja vahel, kuivõrd kostja ei ole vastupidist väitnud ega tõendanud. Kohus selgitab lisaks, et juriidiliseks isikuks oleva kostja puhul eeldatakse, et tehing on tehtud majandus- või kutsetegevuses isiku nimel. Seega järelikult saab eeldada, et leping sõlmiti hageja ja kostja vahel, kuivõrd kostja ei ole vastupidist väitnud ega tõendanud.

Kostja on seisukohal, et hageja esitatud fotodega on tõendatud, et parkimisalal puudusid viited parkimistingimustele (infotahvlid, liiklusmärgid), mis tõendaks, et tegemist oli eraparklaga ja kostja parkis 09.08.2022.a hageja hallataval tasulisel parkimisalal. Kostja on seisukohal, et leppetrahvinõue ei ole põhjendatud, kuivõrd kostja ei saanud aru, et ta parkis hageja poolt opereeritaval tasulisel parkimisalal. Sisehoovis, kus kostja autot parkis, ei olnud ühtegi infotahvlit, millest tulenevalt oleks kostja pidanud järeldama, et tegemist on hageja poolt opereeritava tasulise parklaga. Märk, mis tähistas tasulist parkimisala oli kohast, kus autot pargiti, 350 meetri kaugusel.

Kohus leiab, et hageja ja kostja sõlmisid 09.08.2022.a parkimislepingu liiklus- ja teavitusmärkidel toodud tingimustel, st kostja parkis hageja parkimisalal ning kostjale pidi olema aru saada, et tegemist on hageja poolt opereeritava tasulise parkimisalaga. Nimelt nähtub vaidlusalusest parkimisalast tehtud fotodelt nii parkimisala, liiklus- ja teavitusmärgid kui ka parkimistingimused (dtl 35-37). Eeltoodust nähtub, et parkimisala on tähistatud EUROPARK märgiga, mis viitab eraparklale. Samuti on liiklusmärgil nähtav, et sisenetakse tsooni number 143, kus all on nähtavad ka parkimise hinnad. Samal postil on olemas ka viide, et parkimistingimused on parklas infotahvlil. Seega pidi kostja ka ise üles näitama kõrgendatud hoolsust ning tutvuma parkimistingimustega ja 4

veenduma, kas kostja viibib tasulisel parkimisalal. Hageja on kohtule esitanud ka lepingutingimuste teksti (dtl 38-39).

Eelnimetatud lisadega on tõendatud, et tegemist on eraparklaga, kus opereerib just hageja ja kus on kehtestatud parkimistingimused, mis pidid olema kostjale ka nähtavad ja arusaadavad. Hagiavalduses on selgelt välja toodud, et parkla sissesõidu juurde, sh parkimisalale on paigaldatud rida liiklus- ja teavitusmärke, mis annavad parkimisalale sõitjale teada, et ta siseneb eraparklasse ja hageja kui eraparkla operaator on seal parkimiseks kehtestanud tingimused. Hagiavaldusega esitatud fotodelt on näha, et parkimisalale sissesõidul on infotahvel tüüptingimustega või viitega, kus tüüptingimustega tutvuda saab (dtl 35-37). Parkimisalale sissesõitudel on parkimismärkidelt selgelt näha (ka autoga parklasse sisenemisel), et tegemist on Europark Estonia OÜ parkimisalaga ning et parkimine on tasuline.

Lisaks on Riigikohus 06.12.2017.a lahendis nr 2-15-3430 seoses leppetrahvinõude tõendamisega märkinud, et leppetrahvinõude tõendamiseks piisab sellest, kui parkla haldaja on pildistanud parkimiskorda rikkunud autot äratuntavalt ja märkinud leppetrahvile parkimise aja ja koha. Sellisel juhul tuleb parkijal vastavalt TsMS § 230 lgle 1 tõendada, et vaidlusalust autot ei ole sel ajal kõnealuses parklas pargitud. Antud hetkel ei ole kostja esitanud ühtegi tõendit, mis viitaks, et sõiduk paikneks mujal kui Noblessneri parkimisalal tsoonis nr 143.

Seega on hageja poolt tõendatud, millised parkimistingimused vaidlusalusel ajal kehtisid ning kus parkimistingimused ning liiklus- ja teavitusmärgid asetsesid. Kohus leiab, et iga keskmine mõistlik inimene pidi aru saama, et ta siseneb tasulisele eraparkla alale, kus parkla operaator on kehtestanud kindlad parkimistingimused ning kostja väide, et tal polnud võimalik aru saada, et tegemist on hageja poolt opereeritava tasulise parkimisalaga, ei oma asjas tähtsust. Keskmine mõistlik inimene peaks tänapäeval eeldama, et Tallinnas parkides on parkimine pigem eelduslikult tasuline, kui tasuta. On üldteada asjaolu, et populaarsetes piirkondades on parkimisruum piiratud, mistõttu aitab tasuline parkimine tagada parkimiskohtade tõhusama kasutuse. Tasuline parkimine suurendab parkimiskohtade vahetuvust ning vähendab avaliku ruumi liigset autostumist. Hageja on tõendanud, et Osaühing Europark Estonia on parkimisteenust osutav ettevõte, kes opereerib Noblessneri parkimisalal, Peetri tn, Allveelaeva tn, Lennusadama tn, Tallinn asuval parkimisalal (sh ka leppetrahvi väljastamise kuupäeval).

Kohus selgitab, et tüüptingimused on lepingu osaks ka siis, kui lepingu sõlmimise viisist tulenevalt võis nende olemasolu eeldada ja teisel lepingupoolel oli võimalus nende sisust teada saada. Hageja on kohtule esitatud fotodega tõendanud, et tingimused olid parklas olemas ning need on saanud lepingu osaks (dtl 35-37). Kostja sõiduk sisenes hageja poolt reguleeritud parkimisalasse, kus kostja pidi ise piisava hoolsuse ilmutamisel ilma raskusteta silte nägema. Parkimislepingu poolel (kostjal) lasus hoolsuskohustus kontrollida, millised tingimused kehtivad võõrale territooriumile sisenedes ja seal parkides.

Kohus selgitab, et vastavalt VÕS § 9 lg-le 1 sõlmitakse leping pakkumuse esitamise ja sellele nõustumuse andmisega, samuti muul viisil vastastikuste tahteavalduste vahetamise teel, kui on piisavalt selge, et lepingupooled on saavutanud kokkuleppe. Pakkumus on lepingu sõlmimise ettepanek, mis on piisavalt määratletud ja väljendab pakkumuse esitaja tahet olla ettepanekule nõustumuse andmise korral sõlmitava lepinguga õiguslikult seotud (VÕS § 16 lg 1). Nõustumus on otsese tahteavaldusega või mingi teoga väljendatud nõusolek sõlmida leping (VÕS § 20 lg 1). Riigikohus on seisukohal, et parkimislepingu võib sõlmida tahteavalduste vahetamise teel selliselt, et parkimiskorraldaja avaldab lepingu sõlmimise tahet tasulist parkimist väljendavate infotahvlitega ja teine pool annab nõustumuse teoga ehk parklasse parkimisega (RKTKo 20.10.2010.a, 3- 2-1- 75-10, p 14). 5

Kohus on seega tuvastanud, et poolte vahel oli sõlmitud parkimisleping VÕS § 8 lg 1 mõttes ning seega oli kehtiv ka poolte vahel sõlmitud leppetrahvikokkulepe.

Hageja on tõendanud, et kostja on jätnud parkimise nõuetekohaselt fikseerimata ja parkimise eest tasumata. Kostja eeltoodut vaidlustanud ei ole. Seega ei ole pooltel vaidlust selles, et kostja on parkimislepingut rikkunud. Samuti on hageja tõendanud, et hageja on kostjale esitatud leppetrahvinõuded koheselt pärast rikkumise tuvastamist, paigutades leppetrahvinõude kostja sõiduki tuulekaasi ja kojamehe vahele (dtl 40-48). Kostja ei ole leppetrahvinõude esitamisele ja kättesaamisele vastu vaielnud.

Kohus leiab, et poolte vahel oli sõlmitud parkimisleping VÕS § 8 lg 1 mõttes ning seega oli kehtiv ka poole vahel sõlmitud leppetrahvikokkulepe. Kuivõrd kostja on parkimislepingut rikkunud ja jätnud leppetrahvi summas 30 eurot tähtaegselt tasumata, siis on hagejal õigus nõuda kostjalt tulenevalt VÕS §-st 158 leppetrahvi.

Hageja nõuab kostjalt ka sissenõudmiskulude hüvitamist VÕS § 113 1 lg 1 alusel summas 40 eurot kohtueelselt kostjale saadetud meeldetuletuskirjade ning transpordiameti tasulise päringu eest. VÕS § 1131 lg 1 alusel võib võlausaldaja nõuda sissenõudmiskulude hüvitamist, kui võlgnik on sattunud kohustuste nõuetekohasel täitmisel viivitusse ja tegemist on majandus- või kutsetegevuses tegutseva isikuga, kelleks kostja ka antud juhul on.

Hageja on saatnud 01.09.2022.a, 30.09.2022.a ja 25.07.2024.a meeldetuletuskirjad kostja äriregistrijärgsele e-posti aadressile XXX (dtl 54-59). Hagiavalduse kohaselt nõuab hageja kostjalt võla sissenõudmiskulude 40 eurot hüvitamist. Hageja sisustab nimetatud nõuet Transpordiametile saadetud päringuga ning kirjalike meeldetuletuskirjade saatmisega kostjale. VÕS § 1131 lg 1 järgi, kui võlausaldaja võib nõuda viivist, võib ta nõuda võlgnikult võla sissenõudmiskulude hüvitamist 40 eurot. Hageja väljastas leppetrahvi 09.08.2022.a ning leppetrahv tuli tasuda hiljemalt 23.08.2022.a, mistõttu muutus leppetrahv sissenõutavaks alates 24.08.2022.a ning kostja oli alates 24.08.2022.a oma kohustuse täitmisega viivituses, kuivõrd jättis leppetrahvi tähtaegselt tasumata. Hageja ei põhjenda hagiavaldust hageja ja kostja vahelise kokkuleppega sissenõudmiskulude hüvitamise kohta.

Hageja koormis on tõendada VÕS § 128 lg 3 mõistes kulud, mis tekkisid hagejale sissenõudmistoimingu tegemisega ning põhjuslik seoses parkimistingimuste rikkumise ja kulude tekkimise vahel (VÕS § 127 lg 4).

Kohtu hinnangul ei nähtu hageja seletusest, milline oli kostjale saadetud meeldetuletuskirjade kulu. Kohus on seisukohal, et ainuüksi hageja viited VÕS § 1131 lg 1 kuludele ei tõenda, et hageja on reaalselt kulusid kandnud (dtl 28-29). Hageja ei ole konkreetsete kirjade saatmise kohta tõendeid esitanud. Hageja on viidanud, et Transpordiameti päring oli tasuline. Samas ei ole hageja avaldanud, kui palju riigilõivu tasus hageja kostja andmete väljastamise eest. Tõendamata on andmete eest riigilõivu tasumine. Hageja ei ole tõendanud, et hageja pidi seonduvalt kostjale meeldetuletuskirja saatmisega tegema selliseid kulutusi tööle (täiendav töö- või teenustasu), mida ta ilma kostja lepingurikkumiseta teinud ei oleks. Kuivõrd hageja ei ole tõendanud sissenõudmiskulude suurust, puudub tal õigus nõuda kostjalt sissenõudmiskulude hüvitamist (vaata HKo 22.11.2024.a, 2-21-118191, p 8). Tallinna Ringkonnakohus on samas tsiviilasjas 16.06.2025.a kohtuotsuse punktides 8.3 ja 8.4 selgitanud, et ringkonnakohtu hinnangul ei tulene ka võlaõigusseaduse, tarbijakaitseseaduse ning õppetoetuste ja õppelaenuseaduse muutmise seaduse seletuskirjast (786 SE), et hageja ei pea sissenõudekulude suurust tõendama. Seletuskirja kohaselt ei leidnud inkassoettevõtete ettepanek sätestada fikseeritud tõendamist mittevajav piirmäär rakendamist. Samuti, et 6

„Kogusumma täpsem sisustamine aitab vältida ohtu, et väidetavaid kulusid nõutakse piirmäära ulatuses sisse, kuigi need ei pruugi olla tegelikult tekkinud.“ Seega on seadusandja küll näinud ette sissenõudekulude piirmäära, kuid sätte mõtteks ei ole kehtestada seadusest tulenev hinnakiri. Eeltoodut ei välista ka seletuskirja väide, et „regulatsiooni täpsustamine peaks hõlbustama kohtute ja järelevalveasutuste tööd, kuna tulevikus peaksid nad kontrollima konkreetsetest summalistest ülempiiridest kinnipidamist, mitte hindama sissenõudekulude mõistlikkust, mis on määratlemata õigusmõiste ja millele hinnangu andmine on oluliselt keerulisem.“ Vastupidiselt hageja arusaamale ei tulene sellest, et võlausaldaja ei peaks tõendama sissenõudekulude suurust.

Kõike eeltoodut arvesse võttes leiab kohus, et hagi on osaliselt põhjendatud ning kuulub rahuldamisele osaliselt. Kostjalt tuleb hageja kasuks välja mõista leppetrahv summas 30 eurot. Hageja sissenõudmiskulude nõue summas 40 eurot jääb rahuldamata.

Menetluskulude jaotus ja kindlaksmääramine

Kohus määrab vastavalt asja lahendamise tulemusele kindlaks menetluskulude jaotuse. TsMS § 173 lg 1 kohaselt asja menetlenud kohus esitab menetluskulude jaotuse menetlusosaliste vahel kohtuotsuses või menetlust lõpetavas määruses. Tulenevalt TsMS § 163 lg 1 kannavad pooled hagi osalise rahuldamise korral menetluskulud võrdsetes osades, kui kohus ei jaota menetluskulusid võrdeliselt hagi rahuldamise ulatusega või ei jäta menetluskulusid täielikult või osaliselt poolte endi kanda.

Hageja esitas kohtule hagiavalduse hagihinnaga 70 eurot. Kohus rahuldas hagiavalduse osaliselt so summas 30 eurot. Seega jätab kohus menetluskuludest 60 % ulatuses hageja enda kanda ning 40 % ulatuses kostja kanda.

TsMS § 174 lg 1 esimene lause sätestab, et menetluskulude rahalise suuruse määrab menetluskulude jaotuse alusel vajalikus ja põhjendatud ulatuses kindlaks asja menetlev kohus samas tsiviilasjas, millega seoses kulud tekkisid. TsMS § 175 lg 1 kohaselt kui menetlusosaline peab menetluskulude jaotust kindlaksmäärava kohtulahendi kohaselt kandma teist menetlusosalist esindanud lepingulise esindaja kulud, mõistab kohus kulud välja põhjendatud ja vajalikus ulatuses.

Hageja on 09.05.2025.a esitanud menetluskulude nimekirja, mille kohaselt on hageja kandnud järgmisi menetluskulusid: hagiavalduselt tasutud riigilõiv 100 eurot, õigusabikulu maksekäsu kiirmenetluses 20 eurot ning lepingulise esindaja õigusabikulu 558,80 eurot ilma käibemaksuta (s.o 5,08 tundi tööd tunnihinnaga 110 eurot), kokku summas 678,80 eurot (dtl 101-103). Eeltoodule lisandub hageja lepingulise esindaja kohtuistungil osalemisega seotud kulu summas 111,83 eurot (istungiks ettevalmistus 20 minutit, istungil osalemine 41 minutit) (dtl 118). Kostja ei ole hageja menetluskuludele sisulisi vastuväiteid esitanud.

Hageja on hagilt tasunud riigilõivu 100 eurot. Riigilõiv on kohtukulu (TsMS § 138 lg-d 1 ja 2 ning TsMS § 139 lg 2), mis tuleb kostjal hagejale hüvitada. Riigilõivu väljamõistmine vastaspoolelt on põhjendatud, kuivõrd hagi võeti menetlusse ning rahuldati osaliselt ehk tegemist on vältimatu kuluga. Eeltoodust lähtuvalt tuleb kostjal hagejale hüvitada avalduselt tasutud riigilõivust 40 eurot. Hageja enda kanda jääb riigilõivust 60 eurot.

Hageja palub mõista kostjalt välja maksekäsu kiiremenetluse kulud summas 20 eurot. Kooskõlas TsMS § 144 punktiga 1 on maksekäsu kiirmenetluse kulud kohtuvälised kulud.

Vastavalt TsMS § 172 lõikele 9 kannab maksekäsu kiirmenetluse kulud maksekäsu tegemise korral võlgnik, muul juhul avaldaja, kui seadusest ei tulene teisiti. Antud juhul ei ole asjas tehtud maksekäsku ega lõpetatud menetlust võla tasumise tõttu, vaid makseettepanek, millele võlgnik vaidles vastu (dtl 9, 16). Sellest tulenevalt ei ole hagejal õigus nõuda maksekäsu kiirmenetluskulu 20 euro hüvitamist ning kohus jätab selle hageja 7

taotluse rahuldamata. Vaata selles osas ka HKo 22.11.2024.a, 2-21-118191, p 15.

Hagejat esindas lepingulise esindajana EFTA Legal OÜ jurist Marge Juur. Menetluskulude hüvitamist nõuab hageja lisaks riigilõivule ja maksekäsu kiirmenetluse kulule ka lepingulise esindaja töö eest. Esindaja õigusabikulud on hüvitatavad.

TsMS § 138 lg 1 kohaselt on menetluskulud menetlusosaliste kohtukulud ja kohtuvälised kulud. TsMS § 138 lg 2 sätestab, et kohtukulud on riigilõiv ja asja läbivaatamise kulud. Kohtuvälised kulud on TsMS § 144 p 1 kohaselt menetlusosaliste esindajate ja nõustajate kulud ning p 2 kohaselt menetlusosaliste sõidu-, posti-, side-, majutus- ja muud sellesarnased kulud, mis on kantud seoses menetlusega. TsMS § 175 lg 1 sätestab, et kui menetlusosaline peab menetluskulude jaotust kindlaksmäärava kohtulahendi kohaselt kandma teist menetlusosalist esindanud lepingulise esindaja kulud, mõistab kohus kulud välja põhjendatud ja vajalikus ulatuses. Lepinguline esindaja on menetlusosalist menetluses esindav advokaat või muu esindaja TsMS §- s 218 sätestatu kohaselt.

Hageja esindaja tunnitasumäär oli maakohtus 110 eurot (ilma käibemaksuta). Tunnihinna põhjendatust ja vajalikkust tuleb hinnata iga kohtuasja raames eraldiseisvalt (RKTKm 11.02.2015, 3-2-1-115-14 p 14.). Kohus leiab, et asja mahtu ja keerukust ning õigusbüroode osutatava teenuse üldist turuhinda arvestades, saab põhjendatuks lugeda hageja esindaja mõistlikuks tunnihinnaks 100 eurot (käibemaksuta). Vaata selles osas ka Tallinna Ringkonnakohtu 17.01.2020.a määrus tsiviilasjas nr 2-18-13893, punkt 10.

Kohus leiab, et hageja lepingulise esindaja ajakulu ei ole täies ulatuses põhjendatud. Arvestades, et tegemist on sisuliselt lihtsa vaidlusega, mille sarnastega tegeleb hageja igapäevaselt, siis ei pea kohus põhjendatuks hagiavalduse koostamise ajakulu 2,25 h ning kompromissiläbirääkimiste ajakulu 0,75 h. Tegemist on n-ö tüüphagiga, mille sarnaseid on hageja kohtute infosüsteemist nähtuvalt esitanud sadu kui mitte tuhandeid. Seejuures kattuvad hagide põhjendused peaaegu sõna-sõnalt. Esitatud hagides erinevad üksnes kostja andmed, summad ja kuupäevad. Sellise hagi koostamisel on esindaja tööks arvutada kokku nõude suurus, täita lüngad ja komplekteerida hagi lisad.

Hageja hagiavalduse koostamise põhjendatud kulu on 1 h. Kompromissiläbirääkimiste põhjendatud ajakuluks loeb kohus 1 h, kuivõrd hageja on üksnes vastanud, et kostja pakutav kompromissiettepanek ei sobi ning teinud omapoolse ettepaneku. Sisulisi läbirääkimisi poolte vahel ei toimunud. Kohus ei pea põhjendatuks ajakuluks 0,75 h kahe lühikese tekstilõigu kirjutamise ja kohtule esitamise eest. Ülejäänud hageja lepingulise esindaja ajakulu on kohtu hinnangul põhjendatud.

Kohtu hinnangul on hageja lepingulise esindaja põhjendatud ajakulu kokku 5,09 tundi. Seega on põhjendatud hageja esindajakulu 509 eurot ilma käibemaksuta (5,09 tundi x 100 eurot = 509). Kohus määrab hageja vajalike ja põhjendatud menetluskulude rahaliseks suuruseks eelneva põhjal 509 eurot.

Kohus määrab menetluskulude jaotust arvestades hageja lepingulise esindaja kulu suuruseks 203,60 eurot ilma käibemaksuta (509 x 40 % = 203,60).

Eelpooltoodust tulenevalt tuleb kostjalt hageja kasuks välja mõista kokku menetluskulu summas 243,60 eurot (40 + 203,60).

Kooskõlas TsMS § 177 lg 4 tuleb rahuldada hageja taotlus menetluskuludelt viivise väljamõistmiseks VÕS § 113 lõike 1 teises lauses sätestatud määras.

Kostja ei ole esitanud kohtule menetluskulude nimekirja, mistõttu jätab kohus kostja menetluskulud kindlaks määramata.

TsMS § 178 lg-st 1 tulenevalt saab hüvitatavate menetluskulude suurust vaidlustada selle kohtulahendi peale edasi kaevates, kui koos menetluskulude jaotusega määrati kindlaks hüvitatavate menetluskulude suurus. TsMS § 178 lg 2 kohaselt võib menetluskulude 8

kindlaksmääramise peale edasi kaevata menetluskulude hüvitamiseks õigustatud või menetluskulusid kandma kohustatud isik, kui vaidlustatav menetluskulude summa ületab 280 eurot. /allkirjastatud digitaalselt/ Ann Meriluht Kohtunik

9

Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonüümitud. Andmed on informatiivsed.