1.Rahuldada Primero Finance OÜ 25.09.2025 hagi G.A vastu 3117 euro 73 sendi suuruse põhivõla saamiseks.
2.Mõista G.A-lt Primero Finance OÜ kasuks välja 3117 eurot 73 senti tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 369 kohaselt tulevikus sissenõutavaks muutuva põhivõlana, mida G.A on kohustatud Primero Finance OÜ-le tasuma järgmise maksegraafiku kohaselt: Osamakse tasumise
3.Mõista G.A-lt Primero Finance OÜ kasuks välja võlaõigusseaduse (VÕS) § 113 lg 1 teises lauses sätestatud määras viivis osamakse tasumisega viivitamise eest igalt p-s 2 nimetatud osamakselt alates osamakse tasumise kuupäevale järgnevast päevast kuni osamakse tasumiseni.
4.Jätta menetluskulud G.A kanda. Mõista G.A-lt Primero Finance OÜ kasuks välja menetluskulud 420 eurot ja võlaõigusseaduse (VÕS) § 113 lg 1 teises lauses sätestatud määras viivis menetluskuludelt (420 eurot) alates otsuse jõustumisest kuni menetluskulude tasumiseni.
5.Toimetada otsus pooltele kätte.
2
Edasikaebamise kord Pooled võivad tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 630 lg 1 kohaselt esitada kohtuotsuse peale Tartu Ringkonnakohtule apellatsioonkaebuse. Apellatsioonkaebuse esitamise tähtaeg on TsMS § 632 lg 1 kohaselt 30 päeva alates kohtuotsuse apellatsioonkaebuse esitajale kättetoimetamisest, kuid mitte rohkem kui viis kuud kohtuotsuse avalikult teatavakstegemisest. Selgitus menetlusabi taotlejale Apellatsioonkaebuse esitamiseks saab taotleda menetlusabi TsMS §-de 180–190 kohaselt. Menetlusabi andmise taotlus ei peata TsMS § 187 lg-te 5 ja 6 kohaselt aga seaduses sätestatud ega kohtu määratud menetlustähtaja kulgemist. Kaebuse esitamise tähtaja järgimiseks tuleb esitada tähtaja kestel ka kaebus või teha muu menetlustoiming, mille jaoks on menetlusabi taotletud. Kohus annab apellatsioonkaebuse põhjendamiseks, riigilõivu tasumiseks või kaebuses esineva menetlusabi taotlemisega seotud puuduse kõrvaldamiseks mõistliku tähtaja pärast menetlusabi andmise taotluse lahendamist, kui taotlus ei olnud esitatud põhjendamatult või tähtaja pikendamise eesmärgil.
ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK
1.Primero Finance OÜ (hageja) esitas 25.09.2025 hagi G.A (kostja) vastu, milles palus kostjalt hageja kasuks välja mõista tulevikus sissenõutavaks muutuvad põhiosamaksed ja kõrvalnõuded tulenevalt poolte vahel sõlmitud tarbijakrediidilepingust. Hagiavalduse ja selle 13.10.2025 täpsustuse kohaselt palus hageja kostjalt välja mõista tulevikus sissenõutavaks muutuv põhivõlgnevus 3177 eurot 73 senti maksegraafiku kohaselt. Hagiavalduse kohaselt sõlmisid pooled 10.07.2024 tarbijakrediidilepingu nr ILC10072024/0190 (leping), mille järgi sai kostja hagejalt krediiti 4000 eurot (dtl 10–14) sõiduki ostmiseks. Hageja kandis krediidi 11.07.2024 kostja arvelduskontole (dtl 20). Kostja kohustus tagastama krediidi maksegraafiku alusel (84 osamakset, igakuise maksega 119 eurot 58 senti, v.a 1. osamakse 140 eurot 17 senti), intressimäär oli 31,92% aastas, kogukulu 10 065 eurot 31 senti ja lepingutasu 0 eurot. Krediidikulukuse määr oli 37,32% aastas. Kostja rikkus lepingut, kui ta jättis kolm järjestikust makset 16.04.2025, 16.05.2025 ja 16.06.2025 tasumata. Krediidiandja edastas 16.06.2025 kostjale lepingurikkumise tõttu teate tema e-posti aadressile ja talle teadaolevale kostja kodusele aadressile teate (dtl 21-22), milles andis kostjale võlgnevuse tasumiseks täiendava tähtaja ning hoiatas kostjat, et kui kostja ei tasu hiljemalt 30.06.2025 võlgnevust 344 eurot 70 senti, ütleb krediidiandja kostjaga sõlmitud lepingu täiendava tähtaja möödumisel üles VÕS 416 lg 1 kohaselt. Kuna kostja võlgnevust ei tasunud, ütles krediidiandja täiendava tähtaja möödumisel 02.07.2025 kostjaga sõlmitud lepingu üles. Krediidiandja saatis 02.07.2025 talle teadaolevale kostja kodusele aadressile (dtl 24) ja e-posti aadressile (dtl 23) teate lepingu ülesütlemise kohta ning teavitas kostjat, et võlgnevuse tasumata jätmise korral võib krediidiandja pöörduda lepingust tulenevate nõuete sissenõudmiseks kohtu poole. Lepingu ülesütlemisega muutus kogu võlgnevus sissenõutavaks. Hageja tõi välja, et ta hindas kliendi krediidivõimelisust, kuid arvestades seda, et kostja arvelduskonto väljavõtet hagejal esitada ei ole, esitas ta nõude ümberarvutuse (dtl 35–37). Hageja tõi välja, et kostja sai krediiti 4000 eurot, kostja maksis tagasi 1003 eurot 7 senti. Hageja esitas maksete ümberarvutuse nii, et kõik maksed arvestatakse põhiosa ja VÕS § 94 lg 1 tuleneva intressi katteks. Arvestades kõik kostja 1003 eurot 7 senti suuruses maksed põhinõude 822 eurot 27 senti katteks ja VÕS § 94 lg 1 järgse intressi 180 eurot 80 senti 3
katteks, ei saaks sellisel juhul lugeda lepingut 02.07.2025 kehtivalt üles öelduks, kuna selleks hetkeks ei olnud laenusaaja osamaksetega viivituses. Sellisel juhul oleks kostja tasunud osaliselt ka 16.09.2027 osamakse. Veel tasumata laenu põhiosa suuruseks on seega 3177 eurot 73 senti (4000–822,27). Eeltoodust tulenevalt esitab hageja lepingu täitmise nõude VÕS § 108 lg 1 kohaselt. Arvestades, et kostja tegi viimase makse 15.05.2025, siis ei ole kostja maksegraafikus märgitud maksekuupäevadest kinni pidanud, kostja ei ole reageerinud hageja kirjadele ega lepingu üles ütlemisele, kostja ei ole hagejaga suhelnud võlgnevuse likvideerimise osas ning on alust eeldada, et kostja ei täida ka tulevikus tekkivaid kohustusi. Seetõttu esitab hageja nõude tulevikus sissenõutavaks muutuvate kohustuste täitmiseks. Juhul, kui on alust eeldada, et võlgnik ei täida kohustust õigel ajal, võib TsMS § 369 järgi esitada hagi ka tulevase nõude, sh pärast hagi esitamist sissenõutavaks muutuvate korduvate kohustuste täitmiseks. Hageja palub kostjalt välja mõista 16.09.2027–16.07.2031 sissenõutavaks muutuvad põhiosamaksed 3177 eurot 73 senti vastavalt maksegraafikule (dtl 40–42). Hageja palub välja mõista ka tulevikus sissenõutavaks muutuvalt põhiosalt VÕS § 113 lg 1 teises lauses sätestatud määras viivis alates tagasimakse sissenõutavaks muutumisest. Iga tagasimakse muutub sissenõutavaks tagasimakse tähtpäevale järgnevast päevast. Hageja märkis, et loobub enne lepingu üles ütlemist sisse nõutavaks muutunud viivistest 2 eurot 28 senti. Hageja palus jätta menetluskulud kostja kanda ning mõista kostjalt hageja kasuks menetluskuludena välja riigilõiv 420 eurot ja VÕS § 113 lg 1 teises lauses sätestatud määras viivis menetluskuludelt alates kohtuotsuse jõustumisest kuni menetluskulude tasumiseni.
2.Tartu Maakohus võttis 20.10.2025 määrusega hagi menetlusse ning andis kostjale tähtaja 21 päeva, et esitada hagile kirjalik vastus. Kohus toimetas kostjale hagimaterjalid ja hagi menetlusse võtmise määruse kätte 18.12.2025, tähtsaadetisena aadressile xxxxx vkt, 4, XXXi, xxxx, XXX, mille kostja on märkinud 05.11.2018 rahvastikuregistris oma elukoha aadressiks. Tähtsaadetis jäeti postkasti, kuna kostja ei viibinud kohal. Korteri omanik kinnitas 15.12.2025 kostja elukoha (dtl 48). Kostjal oli võimalik esitada hagile vastus hiljemalt 08.01.2026.
3.Kostja esitas vastuse hagile 07.01.2026, kus taotles jätta hagi läbi vaatamata või menetlus osaliselt lõpetada. Kostja ei tunnista hagi osaliselt ning esitab hagile vastuväited seoses nõutava summa ja viivise suhtes, mis pole Eesti Vabariigi seadustega kooskõlas. Kostja avaldas, et ta soovib maksta põhisumma ja kohtukulu pooleks. Kostjale selgitati, et hagivastus peab olema varustatud kas kostja või tema esindaja allkirjaga. Allkirja vajadusest teavitati ka kostja elukaaslast 21.01.2026 telefonikõnes. Kostja allkirjaga vastus saabus kohtule 23.01.2026
4.Tartu Maakohus määras 15.04.2026 määrusega, et asi vaadatakse läbi kirjalikus menetluses. Kohus andis pooltele veelkord tähtajad (22.04.2026) lõplike seisukohtade ja menetluskulude nimekirjade esitamiseks. Kostja kohtule midagi täiendavat ei esitanud. Hageja esitas 16.04.2026 täiendava seletuse hageja. Hageja tõi välja, et ta on proovinud kostjaga korduvalt kontakti saada, nii korduvalt helistades, sõnumeid kui e-kirju saates. Kostja pole hagejale vastanud, kuigi helistatud on erinevatel kellaaegadel. Kostja helistas 16.07.2025 hagejale tagasi, kuid kuuldes hageja nime „Mogo“ katkestas kostja kõne. Eeltooduga soovib hageja tõendada, et on proovinud saada kostjaga kontakti selleks, et saavutada mingisugune kokkulepe. Hageja leiab, et sellega on tuleviku nõude esitamine põhjendatud. Asjaolu, et hageja määrab vastavalt VÕS 403 3 lg-le 7 tagasimaksed uuesti ehk sisuliselt tasaarvestab tarbijale võlgnetavad summad, ei muuda olematuks kostja poolset tahet lepingut mitte täita. Hageja menetluskulud on hagiavaldusega tasutud riigilõiv. 4
KOHTU SEISUKOHT
5.Kohus leiab, et hageja nõude aluseks olev krediidiandja ja kostja vahel sõlmitud leping tuleb kvalifitseerida tarbijakrediidilepinguks VÕS § 402 lg 1 mõttes, sest majandus- või kutsetegevuses tegutsev krediidiandja andis laenu füüsilisest isikust kostjale väljaspool kostja majandustegevust. Kohus analüüsib lepingu kehtivust ja vastutustundliku laenamise põhimõtte järgimist ning seejärel VÕS § 403 4 lg 7 kohase ümberarvutuse järgi tulevikus sissenõutavaks muutuvaid põhiosamakseid TsMS § 369 mõttes. I
6.Kohus peab Euroopa Kohtu praktika järgi omal algatusel kontrollima, kas krediidiandja on vastutustundliku laenamise põhimõtet järginud, sõltumata sellest, kas tarbija on krediidiandja kohustuste rikkumisele tuginenud (Euroopa Kohtu 05.03.2020 otsus asjas nr C-679/18, OPRFinance s.r.o. vs. GK, p-d 18 ja 46). Samal seisukohal on olnud ka Riigikohus, kes on selgitanud, et kohus peab vastutustundliku laenamise põhimõtet omal algatusel kontrollima, sest imperatiivsetest põhimõtetest kõrvale kaldumine muudab tühiseks kas lepingus sisalduva intressikokkuleppe (VÕS § 4034 lg 7) või lepingu tervikuna (VÕS § 406 2 lg 1) (RKTKm 24.11.2023, 2-21-13098/50, p-d 13 ja 25).
6.1.Kohtu kohustus kontrollida vastutustundliku laenamise põhimõtet omal algatusel kohaldub ka tagaseljaotsuse tegemisel, mida kinnitavad ka Euroopa Kohtu ja Riigikohtu seisukohad. Sealjuures ei ole tagaseljaotsuse tegemine kohtu kohustus, vaid õigus ning õiguslikult põhjendamatu hagi peab kohus TsMS § 407 lg 6 järgi ka hagile vastamata jätmise korral jätma rahuldamata (Euroopa Kohtu 04.06.2020 otsus asjas nr C-495/19, Kancelaria Medius SA vs. RN, p-d 46–48 ja 52; RKTKm 24.11.2023, 2-21-13098/50, p-d 13 ja 26).
6.2.Krediidiandja pidi VÕS § 4034 lg 2 kohaselt hindama kostja krediidivõimelisust nõuetekohase hoolsusega. Krediidiandja pidi krediidivõimelisuse hindamisel arvesse võtma kõiki talle teadaolevaid asjaolusid, mis võisid mõjutada kostja võimet krediit tagasi maksta lepingus kokkulepitud tingimustel. Muuhulgas pidi krediidiandja hindama kostja varalist seisundit, sissetulekut regulaarsust, kostja teisi varalisi kohustusi, varasemate maksekohustuste täitmist ning rahaliste kohustuste võimaliku suurenemise mõju. Krediidiandja pidi määrama vajalike hindamistoimingute ulatuse, lähtudes kostja kohta olemasolevatest andmetest, tarbijakrediidilepingu tingimustest ja võetava rahalise kohustuse suurusest. Krediidiandja pidi lähtuma krediidiandjate ja -vahendajate seaduse (KAVS) § 49 lg 1 p-des 1–7, lg 2 p-des 1–3, lg 3 p-des 1–3 ja lg-s 7 sätestatust.
6.3.Krediidiandja pidi VÕS § 4034 lg 3 esimese lause kohaselt küsima krediidivõimelisuse hindamiseks kostjalt teavet ja kasutama andmekogusid ja kontrollima VÕS § 403 3 lg 4 ja KAVS § 50 lg-te 3 ja 4 kohaselt mõistlikul viisil kostja esitatud teavet. Kohtupraktikas on rõhutatud, et tarbija krediidivõimelisuse hindamine ei saa toimuda üksnes tarbija esitatud andmete pinnalt. Muuhulgas peab krediidiandja üldjuhul küsima tarbija pangakonto väljavõtet. Riigikohus on leidnud, et kui krediidiandja ei ole tarbijalt pangakonto väljavõtet küsinud, peab ta tõendama, et muu teave oli piisav tarbija krediidivõimelisuse hindamiseks (RKTKm 24.11.2023, 2-21-13098/50, p 18). Krediidiandja võib VÕS § 4034 lg 6 kohaselt sõlmida tarbijaga tarbijakrediidilepingu üksnes juhul, kui ta on krediidivõimelisuse hindamise aluseks olevate andmete kogumis analüüsimise tulemusena veendunud, et tarbija on krediidivõimeline.
7.Kohus tuvastab, et poolte vahel on sõlmitud leping. Hageja on esitanud kohtule lepingu sõlmimise tõendamiseks digitaalse lepingudokumendi (dtl 10–15) ning kostja ei ole kas esitanud vastuväiteid sellele, et poolte vahel on leping sõlmitud, kostja vastuväited 5
puudutavad hageja nõudesummat (dtl 54). Kohus tuvastab, et poolte vahel sõlmitud leping on kehtiv, sealjuures ei ületanud krediidikulukuse määr kolmekordset keskmist summat VÕS § 4062 mõttes. Kohus leiab, et hageja ei järginud vastutustundliku laenamise põhimõtet kostja krediidivõimelisuse hindamisel VÕS § 4034 lg-te 1–3 mõttes, sest ta ei selgitanud välja nõuetekohaselt kostja sissetulekuid ja kohustusi ega küsinud arvelduskonto väljavõtet, nagu hageja on ka ise hagiavalduse terviktekstis märkinud, esitades nõude ümberarvutuse ja täitmisnõude (dtl 35–37) ning paludes kostjalt hageja kasuks välja mõista tulevikus sissenõutavaks muutunud põhiosamaksed ja märkida maksetega viivitamise puhuks seadusjärgse viivise tasumise kohustus (dtl 40–42). Kohus selgitab, et VÕS § 4034 lg-te 6 ja 7 järgi on vastutustundliku laenamise põhimõtte rikkumise tagajärg, et kostjalt saab VÕS § 4034 lg 7 kohaselt nõuda vaid põhivõlga ja seadusjärgset intressi, kuid muid tasusid kostja hagejale ei võlgne. Hageja on esitanud hagiavalduse täpsustatud terviktekstis ümberarvutust arvestades VÕS § 108 lg 1 kohase täitmisnõude (dtl 38) tulevikus sissenõutavaks muutuvate maksete jaoks TsMS § 369 mõttes.
8.Kohus märgib, et tulevase nõude täitmise hagi võib esitada juhul, kui on alust eeldada, et võlgnik kohustust õigel ajal ei täida. Tulevikus sissenõutavaks muutuvate maksete saamiseks on võimalik hagi esitada siis, kui hageja muudab usutavaks selle, et võlgnik oma kohustust õigel ajal ei täida. Enne kohustuse sissenõutavaks muutumist on hagi esitamise lubamise eesmärk hageja õiguste efektiivsem kaitse. Kui hageja õiguste rikkumine tulevikus on ilmne, ei pea hageja rikkumist ära ootama, vaid võib hagi juba rikkumise osas ette esitada.
9.Kohus leiab, et hageja on muutnud usutavaks selle, et kostja ei täida enda kohustusi õigel ajal ka tulevikus. Hageja on hagiavalduses selgitanud, et arvestades, et kostja tegi viimase makse 15.05.2025, siis ei ole kostja maksegraafikus märgitud maksekuupäevadest kinni pidanud, kostja ei ole reageerinud hageja kirjadele ega lepingu üles ütlemisele, kostja ei ole hagejaga suhelnud võlgnevuse likvideerimise osas ning on alust eeldada, et kostja ei täida ka tulevikus tekkivaid kohustusi. Hageja on selle kohta kohtule tõendina esitanud kuvatõmmised kõnelogidest selle kohta, millal hageja on proovinud kostjaga võla tasumiseks ühendust võtta (dtl 60–63). Kostja on ka kohtumenetluses napisõnaliselt nõudele vastu vaielnud, kuid ei ole sisuliselt soovinud hagejaga suhelda. Kohtu hinnangul on eeltoodu piisav, et leida, et on alust eeldada, et kostja enda kohustust õigel ajal ei täida TsMS § 369 mõttes ning hagi tuleb seega rahuldada.
10.Kohus määrab TsMS § 173, 174 lg 2 ja § 177 kohaselt kindlaks menetluskulude jaotuse ja rahalise suuruse. Kohus jätab hagi rahuldamise tõttu menetluskulud TsMS § 162 lg 1 kohaselt kostja kanda. Hagiavalduse ja hageja lõplike selgituste kohaselt on hageja menetluskulud üksnes hagiavalduselt tasutud riigilõiv 420 eurot (dtl 9, 42). Riigilõiv on menetluskulu riigilõivu tasumise kohustus tuleneb seadusest TsMS § 138 lg 2 mõttes, see tuleb kostjalt hageja kasuks välja mõista. Kohus rahuldab TsMS § 177 lg 4 kohaselt hageja taotluse mõista kostjalt hageja kasuks välja menetluskuludelt VÕS § 113 lg 1 teises lauses sätestatud määras viivis alates käesoleva kohtulahendi jõustumisest kuni menetluskulude tasumiseni. (allkirjastatud digitaalselt) Kohtunik Susann Liin
6
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonüümitud. Andmed on informatiivsed.