Võlaõigus › Alusetu rikastumine

2-22-11644 Põhivõlgniku kohustuse tagamiseks sõlmis hageja kostjaga 1. septembril 2015 käenduslepingu, mille kohaselt vastutab hageja põhivõlgniku tagastamata laenusumma, tasumata intressi ning kohustuse rikkumisest tulenevate nõuete eest kuni 10 000 euro ulatuses. Laenulepingu p-s 3.10.2 lepiti kokku, et laenusaajal on õigus pikendada laenu tagastustähtaega laenuandja nõusolekul piiramatu arv kordi. Laenu tagastustähtaeg pikenes automaatselt 30 päeva võrra, kui laenuandja kontole oli hiljemalt laenu tagastamise tähtpäevaks tasutud eelneva perioodi intress. Hageja hinnangul ei ole pooled laenulepingut muutnud ega pikendanud, mille tõttu oli kostjal õigus nõuda intressi üksnes perioodi eest, millal põhivõlgnikul oli õigus raha kasutada, s.o ajavahemikul 9. oktoobrist 2015 kuni 9. novembrini 2015. Seega vastutab hageja käenduslepingu alusel põhivõlgniku kohustuse täitmise eest kokku 5300 euro ulatuses. Kuna hageja on tasunud perioodil 23. märtsist 2018 kuni 9. juunini 2022 kostjale kokkulepitust 10 255 eurot 66 senti enam (15 555,66 – 5300), on hagejal õigus nõuda kostjalt alusetult saadu tagastamist VÕS § 1028 lg 1 alusel. Laenuleping on lõppenud hiljemalt 10. jaanuaril 2016, sest kolmas makse laekus kostjale hilinenult, mistõttu ei pikenenud laenuleping seejärel enam automaatselt 30 päeva võrra.

2(8)

2-22-11644 oli lubatud intressimaksetega viivitada. Ainuüksi maksete tegemisest ei saa asjaomast tahet järeldada. Seega tegid põhivõlgnik ja hageja makseid laenulepingust tulenevate kohustuste täitmiseks. Maakohus märkis, et laenulepingu kohaselt pidi põhivõlgnik laenu tagastamise tähtaja pikendamiseks tasuma intressi iga kuu 9. kuupäevaks. Laekumiste väljavõttest nähtub, et põhivõlgnik tasus kaks esimest intressimakset lepingus märgitud tähtajaks, mistõttu pikenes laenu tagastamise tähtaeg iga kord 30 päeva. Kolmanda intressimakse tasumise tähtpäev oli 9. jaanuaril 2016, mis sattus puhkepäevale, seega saabus tähtpäev puhkepäevale järgneval esimesel tööpäeval ehk 11. jaanuaril 2016. Põhivõlgnik tegi makse viidatud kuupäeval, seega pikenes laenu tagastamise tähtaeg veel 30 päeva, st järgmise intressimakse tähtpäev oli 9. veebruaril 2016. Kuna põhivõlgnik ei teinud seda makset õigel ajal, siis laenuleping lõppes ning alates 10. veebruarist 2016 tehtud makseid tuleb lugeda tehtuks põhikohustuse ja sissenõudmiskulude katteks. Ajavahemikul 10. veebruarist 2016 kuni

3(8)

2-22-11644 tagastustähtaeg põhivõlgniku ja hageja poolt intressimaksete tegemisega vastavalt laenulepingu p-le 3.10.2. Laenuleping ei ole lõppenud intressimakse(te)ga hilinemisega. Olenemata sellest, et laenu põhisumma on osaliselt tagastamata, kuulub hageja nõue VÕS § 1028 lg 1 ja § 1032 lg 1 esimese lause alusel osaliselt rahuldamisele. Ringkonnakohus leidis, et maksete hindamisel tuleb arvestada seda, et pooled olid sõlminud käenduslepingu. Kostja ei ole tõendanud, et hagejal oli tahe täita põhivõlgniku kohustusi kolmanda isikuna VÕS § 78 lg 1 mõttes. Ainuüksi sellest, et hageja tegi kostjale makseid, ei saa järeldada, et hageja täitis kolmanda isikuna põhivõlgniku kohustust. Kuna käenduslepingu kohaselt oli käendaja vastutuse rahaline maksimumsumma 10 000 eurot, kuid hageja tasus kostjale põhivõlgniku laenulepingust tulenevate kohustuste katteks 15 555 eurot 66 senti, s.o 5555 eurot 66 senti enam, kui oli käendaja vastutuse rahaline maksimumsumma, tuleb hageja nõue VÕS § 1028 lg 1 ja § 1032 lg 1 esimese lause alusel osaliselt rahuldada. Ülejäänud osas ei ole alust hageja nõuet rahuldada, sest hageja tegi kostjale makseid käenduslepingu alusel põhivõlgniku laenulepingust tulenevate kohustuste täitmiseks.

MENETLUSOSALISTE PÕHJENDUSED

4(8)

2-22-11644

KOLLEEGIUMI SEISUKOHT

2-22-11644

2-22-11644 tähelepanuta kostja väite, et hageja jätkas maksete tegemist, ilma et kostja oleks kohustuse täitmist nõudnud – kostja väidetel esitas ta viimase nõude hagejale 11. detsembril 2019, st ajal, mil käendaja vastutuse maksimumsummat ei olnud veel ületatud. Samuti on ringkonnakohus jätnud käsitlemata kostja väite maksekorralduste selgituste kohta ning selle, et väidetavalt teadis hageja oma vastutuse maksimummäära, kuid sellele vaatamata jätkas maksmist.

2-22-11644 ei lähe võlausaldajalt kohustuse täitnud käendajale seaduse alusel üle (VÕS § 152 lg 1), võib käendaja tagasinõue põhivõlgniku vastu tuleneda käsunduslepingust või käsundit reguleerivatest seadusesätetest, eelkõige VÕS § 628 lg 2 esimesest lausest, mille kohaselt peab käsundiandja käsundisaajale hüvitama mõistlikud kulud, mida käsundisaaja on teinud käsundi täitmiseks ja mida ta võis vastavalt asjaoludele vajalikuks pidada.

8(8)

Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.