B2 Impact OÜ hagi U.A vastu 2259 euro 1 sendi suuruse põhivõla ja kõrvalnõuete saamiseks
Tsiviilasja hind
2497 eurot 87 senti
Menetlusosalised ja nende esindajad
Hageja B2 Impact OÜ (registrikood 11542046, asukoht XXX-i , lepinguline esindaja Marie Tsine Kostja U.A (isikukood XXX, elukoht XXXi,)
Asja läbivaatamine
Kirjalik menetlus
RESOLUTSIOON
1.Jätta B2 Impact OÜ 24.09.2025 hagi U.A vastu 2259 euro 1 sendi suuruse põhivõla ja kõrvalnõuete saamiseks rahuldamata.
2.Jätta menetluskulud B2 Impact OÜ kanda. Hüvitatavad menetluskulud puuduvad.
3.Toimetada otsus pooltele kätte. Edasikaebamise kord Hageja võib tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 630 lg 1 kohaselt esitada tagaseljaotsuse peale apellatsioonkaebuse Tartu Ringkonnakohtule. Apellatsioonkaebuse esitamise tähtaeg on TsMS § 632 lg 1 järgi 30 päeva alates otsuse hagejale kättetoimetamisest, kuid mitte rohkem kui viis kuud otsuse avalikult teatavakstegemisest. Selgitus menetlusabi taotlejale Apellatsioonkaebuse esitamiseks saab taotleda menetlusabi TsMS §-de 180–190 kohaselt. Menetlusabi andmise taotlus ei peata TsMS § 187 lg-te 5 ja 6 kohaselt aga seaduses sätestatud ega kohtu määratud menetlustähtaja kulgemist. Kaebuse esitamise tähtaja järgimiseks tuleb esitada tähtaja kestel ka kaebus või teha muu menetlustoiming, mille jaoks on menetlusabi taotletud. Kohus annab apellatsioonkaebuse põhjendamiseks, riigilõivu tasumiseks või 1
kaebuses esineva menetlusabi taotlemisega seotud puuduse kõrvaldamiseks mõistliku tähtaja pärast menetlusabi andmise taotluse lahendamist, kui taotlus ei olnud esitatud põhjendamatult või tähtaja pikendamise eesmärgil.
ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK
1.B2 Impact OÜ (hageja) esitas 23.09.2025 hagi U.A (kostja) vastu, milles palus kostjalt hageja kasuks välja mõista põhivõlg 2259 eurot 1 senti ja kõrvalnõuded tulenevalt krediidiandja ja kostja vahel sõlmitud tarbijakrediidilepingust. Hagiavalduse kohaselt sõlmisid Multitude Bank p.l.c (endine Ferratum Bank plc) (krediidiandja) ja U.A (kostja) 19.08.2021 tarbijakrediidilepingu (leping). Krediidiandja andis lepingu järgi kostjale krediiti 3000 eurot, krediit oli korduvkasutatav, mis tähendab, et tagasimakstud põhiosa ulatuses vabanenud krediiti oli võimalik uuesti kasutada. Kostja kasutas krediiti kokku 6278 eurot, krediidiandja tegi kostjale järgmised väljamaksed 19.08.2021 1500 eurot, 21.09.2021 75 eurot, 24.11.2021 1300 eurot, 25.11.2021 256 eurot, 09.12.2021 41 eurot, 28.01.2022 1100 eurot, 29.01.2022 1900 eurot ja 17.05.2022 106 eurot. Lepingu järgi oli fikseeritud intressimäär 45,2965% aastas. Krediidikulukuse määr oli 55,99% aastas, mis ei ületanud kolmekordset keskmist määra VÕS § 406 2 lg 1 mõttes. Kostja on krediidilepingu järgi tagasimakseid teinud kokku 7711 eurot 42 senti, millest põhinõude katteks on arvestatud 4018 eurot 99 senti, kuludeks 223 eurot 34 eurot ja intressiks 3469 eurot 9 senti. Krediidiandja järgis hageja hinnangul vastutustundliku laenamise põhimõtet, kui ta kontrollis rahvastikuregistri andmete põhjal kostja isikusamasust, telefonivestluse kaudu laenutaotluses esitatud andmete õigsust ning veendus maksehäirete registri kaudu, et kostjal ei ole kehtivaid maksehäireid (dtl 50–52). Kostja rikkus lepingut, kui ta jättis kolm järjestikust tagasimakset 19.08.2024, 19.09.2024 ja 19.10.2024 tähtaegselt tasumata (dtl 42–44). Krediidiandja andis kostjale 02.11.2024 võlgnevuse tasumiseks täiendava tähtaja kuni 16.11.2024 ning hoiatas kostjat, et kui kostja ei tasu selleks ajaks võlgnevust 368 eurot 40 senti, ütleb krediidiandja kostjaga sõlmitud lepingu VÕS § 416 lg 1 kohaselt üles (dtl 46). Kuivõrd kostja tähtaegselt võlgnevust ei tasunud, ütles krediidiandja 17.11.2024 kostjaga sõlmitud lepingu üles. Lepingu ülesülemisega muutus kogu võlgnevus sissenõutavaks. Krediidiandja loovutas 10.12.2024 oma lepingust tulenevad nõuded kostja vastu hagejale. Kostjat teavitati e-kirjaga nõude loovutamisest hagejale 10.12.2024. Hageja edastas kostja e-posti aadressile 10.12.2024 nõudekirja (dtl 48). Hageja palub kostjalt välja mõista: põhivõlg 2259 eurot 1 senti intress 27 eurot 28 senti, 18.11.2024–23.09.2025 seisuga sissenõutavaks muutunud viivis 211 eurot 57 senti. Hageja palub jätta menetluskulud kostja kanda ning mõista kostjalt hageja kasuks välja menetluskulud 350 eurot ning VÕS § 113 lg 1 teises lauses sätestatud määras viivis menetluskuludelt alates kohtuotsuse jõustumisest kuni menetluskulude tasumiseni.
2.Tartu Maakohus võttis 13.10.2025 määrusega hagi menetlusse ning andis kostjale 21 päevase tähtaja, et esitada hagile kirjalik vastus. Kohus toimetas kostjale hagimaterjalid ja hagi menetlusse võtmise määruse kätte 14.11.2025 e-postiga. Kostja saatis kohtule 02.12.2025 allkirjastamata kättesaamiskinnituse, milles märkis, et on kirja kätte saanud ja on kõigega nõus. Kohust vaja pole, aga kahjuks on asi selles et minu sissetulek on kuskil 600– 700 eurot iga kuu ja mul kahjuks kolm kohtutäiturit juba peal. Pole kuidagi võimalik sellist summat kohe maksta. 2
3.Kohus andis pooltele 24.01.2026 tähtaja kompromissiläbirääkimiste pidamiseks kuni 13.02.2026. (dtl 67). Kostja vastas hageja kompromissi sõlmimise ettepanekule, kuid sellele järgnevale hageja saadetud e-kirjale pole kostja 13.02.2026 seisuga vastanud. Kohus andis hagejale 18.03.2026 tähtaja, kus märkis, et kohtu esialgsel hinnangul rikkus hageja vastutustundliku laenamise põhimõtet ning andis võimaluse täiendavate põhjenduste ja tõendite esitamiseks. Hageja esitas üksnes üldise seisukoha, milles ei nõustunud Euroopa Kohtu ja Riigikohtu praktikas väljendatud seisukohtadega. Tartu Maakohus määras 14.04.2026 määrusega, et asi vaadatakse läbi kirjalikus menetluses. Kohus andis pooltele veelkord tähtajad lõplike seisukohtade ja menetluskulude nimekirjade esitamiseks. Kumbki pool kohtule tähtaegselt ei vastanud.
KOHTU SEISUKOHT
4.Kohus leiab, et hageja nõude aluseks olev krediidiandja ja kostja vahel sõlmitud leping tuleb kvalifitseerida tarbijakrediidilepinguks VÕS § 402 lg 1 mõttes, sest majandus- või kutsetegevuses tegutsev krediidiandja andis laenu füüsilisest isikust kostjale väljaspool kostja majandustegevust. Hageja on tuginenud hagiavalduses sellele, et krediidiandja on kostjaga sõlmitud lepingu kehtivalt üles öelnud, mille tõttu on muutunud kogu võlgnevus sissenõutavaks. Kohus analüüsib lepingu kehtivust ja vastutustundliku laenamise põhimõtte järgimist (I). Kohus käsitleb seejärel VÕS § 416 kohaseid tarbijakrediidilepingu ülesütlemise eelduseid ning teeb menetluslikud otsustused (II). I
5.Kohus peab Euroopa Kohtu praktika järgi omal algatusel kontrollima, kas krediidiandja on vastutustundliku laenamise põhimõtet järginud, sõltumata sellest, kas tarbija on krediidiandja kohustuste rikkumisele tuginenud (Euroopa Kohtu 05.03.2020 otsus asjas nr C679/18, OPRFinance s.r.o. vs. GK, p-d 18 ja 46). Samal seisukohal on olnud ka Riigikohus, kes on selgitanud, et kohus peab vastutustundliku laenamise põhimõtet omal algatusel kontrollima, sest imperatiivsetest põhimõtetest kõrvale kaldumine muudab tühiseks kas lepingus sisalduva intressikokkuleppe (VÕS § 4034 lg 7) või lepingu tervikuna (VÕS § 406 2 lg 1) (RKTKm 24.11.2023, 2-21-13098/50, p-d 13 ja 25).
5.1.Kohtu kohustus kontrollida vastutustundliku laenamise põhimõtet omal algatusel kohaldub ka siis, kui kostja ei esita sisulisi vastuväiteid, tegemist on õiguse kohaldamise küsimusega, mh on kohtupraktikas leitud, et vastutustundliku laenamise põhimõtte järgimist tuleb kontrollida tagaseljaotsuse tegemisel ning ka maksekäsku ei saa enam tarbijakrediidi nõudeid esitada, sest maksekäsu kiirmenetluse reeglid ei võimalda sisulist kontrolli. Kui hagi on vastutustundliku laenamise põhimõtte rikkumist arvestades põhjendamatu, tuleb see rahuldamata jätta (vt nt Euroopa Kohtu 04.06.2020 otsus asjas nr C495/19, Kancelaria Medius SA vs. RN, p-d 46–48 ja 52; RKTKm 24.11.2023, 2-21-13098/50, p-d 13 ja 26).
5.2.Krediidiandja pidi VÕS § 4034 lg 2 kohaselt hindama kostja krediidivõimelisust nõuetekohase hoolsusega. Krediidiandja pidi krediidivõimelisuse hindamisel arvesse võtma kõiki talle teadaolevaid asjaolusid, mis võisid mõjutada kostja võimet krediit tagasi maksta lepingus kokkulepitud tingimustel. Muuhulgas pidi krediidiandja hindama kostja varalist seisundit, sissetulekut regulaarsust, kostja teisi varalisi kohustusi, varasemate maksekohustuste täitmist ning rahaliste kohustuste võimaliku suurenemise mõju. Krediidiandja pidi määrama vajalike hindamistoimingute ulatuse, lähtudes kostja kohta olemasolevatest andmetest, tarbijakrediidilepingu tingimustest ja võetava rahalise kohustuse 3
suurusest. Krediidiandja pidi lähtuma krediidiandjate ja -vahendajate seaduse (KAVS) § 49 lg 1 p-des 1–7, lg 2 p-des 1–3, lg 3 p-des 1–3 ja lg-s 7 sätestatust.
5.3.Krediidiandja pidi VÕS § 4034 lg 3 esimese lause kohaselt küsima krediidivõimelisuse hindamiseks kostjalt teavet ja kasutama andmekogusid ja kontrollima mõistlikul viisil kostja esitatud teavet VÕS § 4033 lg 4 ja KAVS § 50 lg-te 3 ja 4 kohaselt. Kohtupraktikas on rõhutatud, et tarbija krediidivõimelisuse hindamine ei saa toimuda üksnes tarbija esitatud andmete pinnalt. Muuhulgas peab krediidiandja üldjuhul küsima tarbija pangakonto väljavõtet. Riigikohus on leidnud, et kui krediidiandja ei ole tarbijalt pangakonto väljavõtet küsinud, peab ta tõendama, et muu teave oli piisav tarbija krediidivõimelisuse hindamiseks (RKTKm 24.11.2023, 2-21-13098/50, p 18). Krediidiandja võib sõlmida tarbijaga VÕS § 4034 lg 6 kohaselt tarbijakrediidilepingu üksnes juhul, kui ta on krediidivõimelisuse hindamise aluseks olevate andmete kogumis analüüsimise tulemusena veendunud, et tarbija on krediidivõimeline.
6.Kohus leiab, et krediidiandja ei järginud vastutustundliku laenamise põhimõtet kostja krediidivõimelisuse hindamisel VÕS § 4034 lg-te 1–3 mõttes, sest ta ei küsinud kostja arvelduskonto väljavõtet, ei kontrollinud kostja muude kohustuste olemasolu ega tõendanud ka vastavalt Riigikohtu seisukohtadele, et kostja krediidivõimelisust kontrolliti piisavalt muul viisil. Kohus selgitas hagejale õiguslikku olukorda, palus esitada täiendavad põhjendused vastutustundliku laenamise põhimõtte kohta ning määras 18.03.2026 selle jaoks tähtaja (dtl 73).
6.1.Krediidiandja kontrollis hagiavalduses esitatud andmete ja neile lisatud tõendite kohaselt laenutaotlusel esitatud andmete, telefonivestluse ja maksehäireregistrisse tehtud päringule saadud vastuse põhjal. Krediidiandja kontrollis rahvastikuregistri andmete põhjal kostja isikusamasust, telefonivestluse kaudu laenutaotluses esitatud andmete õigsust ning veendus maksehäirete registri kaudu, et kostjal ei ole kehtivaid maksehäireid (dtl 50–52). Hageja ei esitanud täiendavaid tõendeid ka kohtu määratud tähtajaks. Hageja kirjutas, et talle jääb arusaamatuks kohtunõue ümberarvestuse tegemiseks. Tsiviilkohtumenetluse ülesanne on tagada, et kohus lahendaks tsiviilasja õigesti, mõistliku aja jooksul ja võimalikult väikeste kuludega. Hageja leidis, et olukorras, kus hageja on esitanud kostja vastu hagiavalduse olemasoleva nõudega ning olukorras, kus kostja ei ole sellele vastu vaielnud, siis kohtu poolt esile toodud nõue - tuleb esitada võlgnevuse ümberarvestus – seab absoluutselt ilmselgelt hageja ebavõrdsesse olukorda võrreldes kostjaga. Eelduslikult võiks ja peaks eeldama, et pooltel on menetluses võrdsed menetlusosaliste õigused, kuid selles valguses nimetatu kindlasti aset ei leia (dtl 78–80).
6.2.Kohus leiab, et krediidiandja ei tõendanud eeltooduga, et ta oleks küsinud kostjalt arvelduskonto väljavõtet ega seda, et muud meetmed olid krediidivõimelisuse nõuetekohaseks hindamiseks piisavad. Hageja käsitlus on ebaõige ning vastuolus Euroopa Kohtu ja Riigikohtu aastatepikkuse praktikaga. Rahvastikuregistri ja maksehäirete registri andmed ei ole kostja krediidivõimelisuse nõuetekohaseks hindamiseks, nende kaudu ei saa ülevaadet kostja finantskohustustest. Kuivõrd krediidiandja ei küsinud kostja pangakonto väljavõtet, on ta rikkunud vastutustundliku laenamise põhimõtet, kui jättis VÕS § 4034 nõuded täitmata.
6.3.Kohus juhib tähelepanu sellele, et hageja väidetav telefonivestlus kostjaga on ebaselge kõnesalvestus vestlusest kellegi tõenäoliselt Ferratum panga ja Ivika või Erika Koiduste nimelise naisega (dtl 50), käesolevas asjas on kostja aga meesterahvas. Kohtule asjakohatute tõendite esitamine ja hagejale kui professionaalsele turuosalisele kindlasti teada olevate Euroopa Kohtu ja Riigikohtu praktikaga vastuolus olevate seisukohtade esitamine ei aita kaasa, et tsiviilasi lahendataks kiiresti ja võimalikult väheste kuludega. Professionaalsel turuosalisel on võimalik valida, milliseid nõudeid soovitakse krediidiasutustelt omandada. 4
Enne kohtusse pöördumist oleks otstarbekas ka hinnata, milliseid neist omandatud nõuetest on perspektiivikas kohtus maksma panna, arvestades aastatepikkuseid selgitusi vastutustundliku laenamise põhimõtte kohta. Perspektiivitu nõudega hagi saba ka tagasi võtta või sellest loobud. II
7.Kohus leiab, et eeltoodut arvestades rikkus krediidiandja vastutustundliku laenamise põhimõtet. Hageja ei ole vastupidist tõendanud. Kohus selgitab, et vastutustundliku laenamise põhimõtte rikkumise esmane tagajärg on, et tarbijakrediidilepingu intressimääraks tuleb lugeda seadusjärgne määr ning muid tasusid kostja hagejale sellisel juhul VÕS § 403 4 lg 7 järgi ei võlgne. Hageja pidi tagasimaksed lepingu sõlmimise ajast alates uuesti määrata, võttes arvesse intressimäära ja muude kulude vähenemist.
7.1.Kohus märgib, et kuivõrd hageja ei esitanud nõude ümberarvutust kohtu määratud tähtaja jooksul, kuid tugines sellele, et krediidiandja on lepingu VÕS § 416 lg 1 kohaselt kehtivalt üles öelnud, ei ole kohtul võimalik hinnata, kas krediidiandja lepingu ülesütlemine olnuks ka ümberarvutuse korral kehtiv, hagi ei ole seega võimalik rahuldada. Kohtul ei ole võimalik arvutada ka VÕS § 4034 lg 7 kohast seadusjärgset intressi või viivist ega välja tuua kuupäeva, millal oleks kostja ümberarvutuse korral maksetega viivitusse jäänud.
7.2.Kohus lisab, et isegi, kui ülesütlemine oleks olnud ümberarvutuse korral kehtiv tuleks hagi jätta rahuldamata, sest kostja on ümberarvutuse tagajärgi arvestades kogu võlgnevuse juba tasunud. Hagiavalduses esitatud asjaolude kohaselt, millele kostja ei ole vastuväiteid esitanud, sai kostja krediidiandjalt krediiti kokku 6278 eurot, kostja on teinud lepingu järgi tagasimakseid kokku 7711 eurot 42 senti. Kohus tuvastab, et ümberarvutuse tagajärgi arvestades on kostja kogu võlgnevuse krediidiandjale juba tasunud. Kohus leiab, et eeltoodut arvestades tuleb hagi jätta rahuldamata.
8.Kohus määrab TsMS § 173, 174 lg 2 ja § 177 kohaselt kindlaks menetluskulude jaotuse ja rahalise suuruse. Kohus jätab hagi rahuldamata jätmise tõttu menetluskulud TsMS § 162 lg 1 kohaselt hageja kanda. Kohus märgib seda arvestades, et hüvitatavad menetluskulud puuduvad. Kostja ei esitanud menetluskulude nimekirja ning kohtuasja materjalidest ka ei nähtu, et tal oleks olnud lepinguline esindaja. (allkirjastatud digitaalselt) Kohtunik Susann Liin
5
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonüümitud. Andmed on informatiivsed.