Võlaõigus › Sideteenuste osutamise lepingud

2021 osamaksetega vara müügilepingu nr 11181229, mille alusel kostja soetas seadme Samsung Galaxy S20 6 (128GB) Fan Edition (Snapdragon) maksumusega 479 eurot. Kostja kohustus tasuma seadme eest 24 võrdse osamaksega. Seadme maksumusele ei lisandunud intressi ega muid tasusid. Elisa ja kostja sõlmisid 12. augustil 2021 liitumislepingu nr XXXXXXXXX, millega Elisa kohustus pakkuma kostjale telekommunikatsiooniteenust Elisa Huub ning kostja kohustus tasuma teenuse eest vastavalt esitatud arvetele. Elisa ja kostja sõlmisid 12. augustil 2021 osamaksetega vara müügilepingu (liitumislepingu nr XXXXXXXXX lisa nr XXXXXXXXX), millega kostja soetas Elisa Elamuse digiboksi hinnaga 107 eurot 64 senti. Kostja kohustus tasuma seadme eest 36 võrdse osamaksega. Seadme maksumusele ei lisandunud intressi ega muid tasusid. Elisa esitas kostjale osutatud teenuste ja soetatud seadmete ostuhinna eest arveid, kostja jättis oma kohustused täitmata ja ei tasunud arveid alates 1. oktoobri 2021. a arvest. Kuna kostja oli võlas kolme kuu arve tasumisega, siis piiras Elisa teenuste kasutamise üldtingimuste alusel kostja teenused alates 15. detsembrist 2021 ja edastas kostjale lepingu ülesütlemise tahteavalduse, milles andis kostjale täiendava tähtaja võlgnevuse tasumiseks kuni 30. detsembrini 2021. Kuna kostja ei tasunud võlgnevust täiendava tähtaja jooksul, luges Elisa lepingud üles öelduks alates 31. detsembrist 2021. Elisa loovutas 31. mail 2023 nõude kostja vastu hagejale. Hageja volitas kostjalt võlgnevust sisse nõudma PlusPlus Baltic OÜ-d, kes on toimetanud hagejale teadaolevale kostja aadressile kolm tasulist meeldetuletuskirja.

MAAKOHTU LAHEND

3

grammatiliselt tõlgendades järeldub sellest, et direktiivi ei kohaldata lepingutele, mille puhul ei nõuta ei intressi ega muid tasusid ja krediit tuleb tagasi maksta kolme kuu jooksul. Seega direktiivi kohaldamise välistamiseks on vaja mõlema tingimuse (intressi ja muude tasude puudumine ja kolme kuu jooksul tagastamine) esinemist. Kuivõrd hageja poolt esitatud lepingutest tulenevad nii liitumistasud kui ka käsitlustasu, siis direktiivi viide ei ole asjakohane. Kostjaga sõlmitud osamaksetega vara müügilepingute perioodiks on 24–36 kuud, mitte direktiivis viidatud kolm kuud. Kuigi liitumistasu 3 eurot 50 senti võib pidada tähtsusetuks direktiivi artikli 2 punkti f mõistes, ei saa tähtsusetuks pidada käsitlustasu 48 eurot juhul, kui lepingueseme väärtus oli vaid 239 eurot. Sel juhul moodustab käitlustasu 20% lepingueseme maksumusest. Kuivõrd hageja lepingutele tuleb kohaldada tarbijakrediidi sätteid, tuli Elisal kontrollida vastutustundliku laenamise põhimõtte järgimist. Hageja ei ole esitanud ühtegi tõendit selle kohta, kuidas on esialgne võlausaldaja järginud vastutustundliku laenamise põhimõtet. Kohus selgitas hagejale 19. septembri 2024. a kirjas, et hagejal tuleb täpsustada ka lepingute ülesütlemisega seonduvaid asjaolusid. Hageja ei ole ülesütlemist täpsustanud. Lepingu ülesütlemise kehtivuseks ja sellest tulenevate tagajärgede tekkimiseks peavad olema täidetud nii formaalsed (avalduse esitamine VÕS § 195 lg 1 järgi) kui ka materiaalsed eeldused. Kohus selgitas hagejale 19. septembri 2024. a kirjas, et hagejal tuleb tõendada, et kostja on lepingu ülesütlemise teate kätte saanud (TsÜS § 69 lg 3 ja RKTKo 2-15-17677/33, p 13). Hagi kohaselt saadeti lepingu lõppemise teatis kostja e-posti aadressile XXXXXXXXXXXXXXX. Teatisel enesel ühtegi kostja e-posti aadressi märgitud ei ole. Hageja ei ole esitanud ühtegi tõendit teatise edastamise kohta, isegi mitte e-kirja väljavõtet, millega väidetavalt teatis kostjale saadeti. Hageja väited, et kostja on viidatud e-posti aadressilt suhelnud nii Elisaga kui ka hagejaga, on paljasõnalised. Hageja ei ole tõendanud, et kostja sai lepingu ülesütlemise teate kätte, seega ülesütlemine ei ole formaalsete eelduste täitmata jätmise tõttu kehtiv. Materiaalsete eelduste täimiseks peavad olema täidetud VÕS § 416 lg-st 1 tulenevad eeldused, mille kohaselt võib krediidiandja öelda tarbijakrediidilepingu makseviivituse tõttu üles üksnes juhul, kui tarbija on täielikult või osaliselt viivituses vähemalt kolme üksteisele järgneva tagasimaksega. Hageja väitel on kostjal arved tasumata alates 1. oktoobri 2021. a arvest. Samas nähtub hagist, et Elisa koostas teatise lepingu lõppemisest juba 15. detsembril 2021, paludes tasuda võla hiljemalt 30. detsembriks 2021 ning tähtajaks tasumata jätmisel loeb Elisa liitumislepingu ülesöelduks. Kuivõrd hageja väitel oli kostja jätnud tasumata alates

MENETLUSOSALISTE TAOTLUSED JA PÕHJENDUSED

4

Krediidilepingu eelduseks on ühe isiku (krediidiandja) poolt teise isiku käsutusse rahasumma andmine ja krediidisaaja kohustus krediidi kasutamise eest tasu maksmine. Maakohus leidis ekslikult, et lepingutele rakendati käsitlustasu 48 eurot. Lepingutes on sõnaselgelt kirjas, et käsitlustasu rakendub liitumislepingule ja üksnes tähtajalise liitumislepingu erakorralisel ülesütlemisel ning kui kostjale on antud osamakse soodustus. Samale asjaolule on hageja viidanud 16. mail 2024 esitatud hagi täienduses. Lepingu sõlmimise tasu ehk liitumistasu on Elisa küsinud üksnes liitumislepingute sõlmimisel, mitte osamaksetega müügilepingute sõlmimisel. Samuti on kuutasu küsitud kostjalt üksnes teenuste kasutamise eest. Hageja esitas kohtule 16. mail 2024 oma täpsustused ja selgitused ning tõi välja nõude kujunemise asjaolud. Hageja selgitas 30. septembri 2024. a vastuses, et lepingud ei ole tarbijakrediidilepingud. Hagejal puudus võimalus tõendada tarbijakrediidilepingu sõlmimist välistavaid asjaolusid. Osamaksetega vara müügilepingutelt ei ole nende sõlmimise hetkel võetud lepingu sõlmimise tasu, samuti ei lisandu osamaksetele intressi ega muid tasusid – seega puuduvad lepingutel indikatiivsed tarbijakrediidilepingu tunnused. Hagejal puudub võimalus tõendada negatiivset asjaolu. Hageja ei saanud eeldada, et maakohus kavatseb käsitlustasu või liitumislepingute kuutasu käsitleda tarbijakrediidilepingutena hindamise tunnusena. Maakohus ei ole käsitlenud otsuses hagiavalduses esitatud kõrvalnõudeid. Hageja jääb kõrvalnõuete osas hagiavalduses ja selle täienduses toodud nõuete juurde.

RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED

5

Ringkonnakohtu hinnangul on põhjendatud apellatsioonkaebuse väited, mille kohaselt lepingu sõlmimise tasu oli ette nähtud üksnes liitumislepingute sõlmimisel ning õigus nõuda käsitlustasu oli seotud liitumislepingu ennetähtaegse lõpetamisega olukorras, kus kliendile on antud osamaksete soodustus (dtl 122, 31). Käsitlustasu rakendamine oli ette nähtud vaid ühes kostjaga sõlmitud osamaksetega vara müügilepingus (liitumislepingu nr XXXXXXXX lisas nr XXXXXXXX; dtl 31). Osamaksetega vara müügilepingus nr 11181229 ei ole käsitlustasu rakendamist ette nähtud (dtl 36), liitumislepingu nr XXXXXXXXX lisas nr XXXXXXXXX on käsitlustasu suurus 0 eurot (dtl 39). Ringkonnakohus on aga seisukohal, et üksnes intressi ja muude tasumise maksmise kokkuleppe puudumine ei välista tarbijakrediidilepingu sõlmimist. Tarbijakrediidileping on VÕS § 402 lg 1 järgi krediidileping, millega oma majandus- või kutsetegevuses tegutsev krediidiandja annab või kohustub andma tarbijale krediiti või laenu. Seega võib tarbijakrediidilepinguks olla nii krediidi- kui ka laenuleping, kuid tarbijakrediidilepinguga on tegemist üksnes juhul, kui tarbijakrediidilepingut iseloomustavad eeldused on täidetud, st krediiti või laenu annab majandus- või kutsetegevuses tegutsev isik tarbijale (vt RKTKo 11.10.2023, 2-21-20479, p 11). Kuna tarbijakrediidilepinguks võib VÕS § 402 lg 1 järgi olla ka laenuleping, siis ainuüksi asjaolu, et kostja ei pidanud tasuma lepingu alusel intressi ega muid lisakulusid, ei välista osamaksetega vara müügilepingu lugemist ühtlasi tarbijakrediidilepinguks. Laenulepinguga kohustub laenuandja andma VÕS § 396 lg 1 järgi laenusaajale rahasumma või asendatava asja (laen), laenusaaja aga kohustub tagasi maksma sama rahasumma või tagastama sama liiki asja samas koguses ja sama kvaliteediga. Majandus- või kutsetegevuses antud laenult tuleb VÕS § 397 lg 1 esimese lause kohaselt maksta intressi, kuid ainuüksi selle sätte sõnastus ei anna alust leida, et intressi maksmise kokku leppimata jätmine tähendab, et lepingut ei sõlmitud hageja majandus- või kutsetegevuses (RKTKo 11.10.2023, 2-21-20479, p 11). Kui majandus- või kutsetegevuses tegutsev isik annab füüsilisele isikule krediiti või laenu, tuleb eeldada tarbijakrediidilepingut. Tarbijakrediidilepingu sõlmimist välistavaid asjaolusid peab tõendama laenu- või krediidiandja (vt RKTKo 11.10.2023, 2-21-20479, p 11). VÕS § 402 lg 1 kohaselt ei ole nõutav, et krediidiandja majandustegevus oleks suunatud krediidilepingute sõlmimisele, piisav on, et krediidiandja antav krediit või laen oleks seotud krediidiandja majandus- või kutsetegevusega (vt ka P. Varul jt (koost). Võlaõigusseadus II. Kommenteeritud väljaanne. Tallinn 2019, § 402, komm 3.1). Vaidlust ei saa olla selles, et osamaksetega vara müügilepingute sõlmimine on osa Elisa igapäevasest majandustegevusest. Ringkonnakohus märgib, et asjaolu, et Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiivi nr 2008/48/ EÜ (tarbijakrediidi direktiiv) artikli 2 lõike 2 punkt f välistab direktiivi kohaldamisalast krediidilepingud, mille puhul krediiti antakse ilma intressita ega nõuta muude tasude maksmist, ei välista sellise lepingu lugemist tarbijakrediidilepinguks VÕS § 402 lg 1 järgi. Ringkonnakohus märgib lisaks, et 18. oktoobril 2023 võeti vastu uus tarbijakrediididirektiiv (tarbijakrediidilepingute direktiiv EL 2023/2225, millega tunnistatakse alates 20. novembrist 2026 kehtetuks tarbijakrediidi direktiiv 2008/48/EÜ (artikli 47 esimene lause)). Uus tarbijakrediidi direktiiv ei sisalda enam üldist reeglit, mille kohaselt on direktiivi kohaldamisalast välistatud igasugused krediidilepinguid, mille puhul krediiti antakse ilma intressita ega nõuta muude tasude maksmist.

6

täidetud ei olnud VÕS § 416 lg-st 1 tulenevad materiaalsed eeldused tarbijakrediidilepingu ülesütlemiseks. Ringkonnakohus nõustub maakohtuga ka selles, et hageja ei ole tõendanud, et kostja sai lepingu ülesütlemise teate kätte ja seega ülesütlemine ei ole formaalsete eelduste täitmata jätmise tõttu kehtiv. Ringkonnakohus muudab osaliselt maakohtu põhjendusi. Maakohus leidis õigesti, et hagejal tuleb tõendada, et kostja on lepingu ülesütlemise teate kätte saanud (TsÜS § 69 lg 3 ja RKTKo 2-15-17677/33, p 13). Maakohus lähtus otsuses ebaõigesti sellest, et hagiavalduse kohaselt saadeti lepingu lõppemise teatis kostjale e-kirjaga. Maakohus jättis tähelepanuta hageja 26. mail 2024 esitatud hagiavalduse täienduses (dtl 89) esitatud täiendavad selgitused lepingute ülesütlemise kohta. Hageja väitel edastas Elisa lepingu ülesütlemise tahteavalduse kostjale aadressile XXXXXXXXXXXX. Hageja märkis, et kostja on avaldanud ise vastavalt Elisa teenuste kasutamise üldtingimuste p-le 6.7 (dtl 49) soovi saada arveid ja muid teateid paberkandjal postiaadressil XXXXXXXXXXXX. Elisa edastas samal aadressil kostjale ka kõik arved ja kostja tasus arveid kuni 1. septembri 2021. a arveni, seega oli tegemist kostja õige aadressiga ja kostja sai nimetatud aadressil edastatud teated kätte. Kostja ei ole teavitanud Elisat aadressi muutmisest. Ringkonnakohtu hinnangul ei anna eeltoodu aga alust muuta maakohtu lõppjäreldust. Ringkonnakohtu hinnangul asjaolu, et teatisel lepingu ülesütlemise kohta ja arvetel on märgitud kostja aadress, ei tõenda nende edastamist sellel aadressil. Hageja ei ole ka selgitanud ega tõendanud, mil viisil avaldas kostja soovi saada arveid ja muid teateid paberkandjal. Hagiavaldusele lisatud lepingutest ei nähtu, et kostja oleks sellist tahet avaldanud. Lisaks on hageja esitanud menetluses vastuolulisi väiteid kostjale lepingu ülesütlemise teatise edastamise viisi kohta. Ringkonnakohus nõustub maakohtu seisukohaga, et Elisa saadetud teatis lepingu lõpetamise kohta (dtl 40) on eksitav, kuivõrd see viitab üksnes liitumislepingu ülesütlemisele, samas kui kostjal oli sõlmitud kolm liitumislepingut (maakohus märkis ekslikult, et kaks liitumislepingut), kolm osamaksetega vara müügilepingut ning seadmekindlustusleping.

7

sissenõutavaks, mistõttu on lepingud lõppenud ka tähtaja saabumisega ning ei vaja täiendavat ülesütlemist (dtl 138). Ringkonnakohus märgib, et leping nr XXXXXXXX on nutikindlustuse leping (dtl 34), hageja peab selle asemel ilmselt silmas liitumislepingu nr XXXXXXXX lisa nr XXXXXXXX (dtl 31). Osamaksete tasumise periood oli 21. mail 2021 sõlmitud osamaksetega vara müügilepingu (liitumislepingu nr XXXXXXXX lisa nr XXXXXXXX; dtl 31) kohaselt 24 kuud, 9. juulil 2021 sõlmitud osamaksetega vara müügilepingu nr 11181229 (dtl 36) kohaselt 24 kuud ja 12. augustil 2021 sõlmitud osamaksetega vara müügilepingu (liitumislepingu nr XXXXXXXXX lisa nr XXXXXXXXX; dtl 39) kohaselt 36 kuud. Seega on õige, et kohtusse pöördumise ajaks (18. oktoober 2023) olid lepingute nr XXXXXXXX ja 11181229 kõik osamaksed muutunud sissenõutavaks ja lepingud lõppenud tähtaja möödumisega. Kohtumenetluse ajal on muutunud sissenõutavaks ka lepingu nr XXXXXXXXX kõik osamaksed ja leping on lõppenud tähtaja möödumisega. Seega on osamaksetega vara müügilepingud lõppenud tähtaja möödumisega ning hageja põhinõue on võimalik rahuldada (v.a käsitlustasu osas) olenemata sellest, kas lepingud on kehtivalt üles öeldud või mitte. Hageja nõuab kostjalt käsitlustasu 36 eurot lepingu nr XXXXXXXX alusel seoses liitumislepingu erakorralise ülesütlemisega. Kuna hageja ei ole tõendanud seda, et lepingud oleksid üles öeldud, jääb hageja käsitlustasu nõue rahuldamata. Ringkonnakohus rahuldab VÕS § 108 lg 1 alusel hageja põhinõude 853 euro 22 sendi ulatuses (889,22-36).

8

osamaksetega vara müügilepingutest tulenev võlgnevus 716 eurot 19 senti ja telekommunikatsiooniteenuste ja seadmekindlustuse kuutasude võlgnevus 137 eurot 3 senti. Alates 13. juulist 2024 kuni kohtuotsuse tegemiseni 30. aprillil 2026, on 716 eurolt 19 sendilt sissenõutavaks muutunud viivis 141 eurot 37 senti (VÕS § 113 lg 1 teises lauses ettenähtud ulatuses) ja 137 eurolt 3 sendilt sissenõutavaks muutunud viivis 58 eurot 52 senti (lepingujärgses määras, s.o 0,065% päevas). Kohtuotsuse tegemise aja seisuga on seega sissenõutavaks muutunud viivis kokku 199 eurot 89 senti (141,37+58,52). Alates 1. maist 2026 sissenõutavaks muutuva viivise mõistab ringkonnakohus 716 euro 19 sendi suuruse põhinõude tasumata osalt välja VÕS § 113 lg 1 teises lauses sätestatud määras ja 137 euro 3 sendi suuruse põhinõude tasumata osalt 0,065% päevas kuni kohustuse kohase täitmiseni (TsMS § 367).

9

Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonüümitud. Andmed on informatiivsed.