Võlaõigus › Laenu- ja krediidilepingud

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

2-21-20479 tagastas hagejale 1560 eurot, jättes 10 040 eurot kokkulepitud tähtpäevaks tagastamata. Hagi esitamise ajaks võlgneb kostja hagejale põhivõla ja viivisena kokku 17 588 eurot 7 senti. Poolte sõlmitud leping ei ole käsitatav tarbijakrediidilepinguna, kuna kostjal ei ole kohustust tasuda intressi ega muid tasusid. Kostja selgitas laenu võttes hagejale, et laenu võetakse kostja ja tema perekonna äritegevuseks ja korterite remontimiseks selleks, et suurendada kostja kinnisvara väärtust ja teenida lisatulu kinnisvara müügilt. Seega kasutas kostja saadud laenu äritegevuseks. Asjakohatud on kostja väited lepingueelse teavitamise ja vastutustundliku laenamise põhimõtete rikkumise kohta. Kostja ei ole tõendanud, et laenulepingu täitmine ei olnud talle jõukohane. Kostjal oli ja on piisavalt vara laenulepingu kohaseks täitmiseks ning laenu andes arvestas hageja sellega, et kostja omandis on kolm kinnisasja, mille väärtus on praeguseks kokku vähemalt 210 000 eurot. Lisaks kontrollis hageja enne kostjale laenu andmist tema maksekäitumist andmebaasidest ega tuvastanud maksehäireid. Kostja tasaarvestuse avaldus on tühine, sest tegemist ei ole tarbijakrediidilepinguga ning hageja ei ole lepingueelse teavitamise, vastutustundliku laenamise põhimõtteid ega muid kohustusi rikkunud. Pooled võisid leppida kokku seaduses sätestatust suurema viivise. Viivisemäär 0,07% päevas ei ole ebamõistlik, sest tavapärane viivisemäär on 0,3% päevas. Alternatiivselt peab kostja maksma hagejale viivist võlaõigusseaduse (VÕS) § 113 lg-s 1 sätestatud määras.

2(6)

2-21-20479 Maakohtu otsuse kohaselt sõlmisid pooled 22. jaanuaril 2018 VÕS § 396 lg 1 mõttes laenulepingu, mis ei ole tarbijakrediidileping. Laenulepingu allkirjastamise ajaks oli kostja kätte saanud sularaha 5000 eurot ja kinnituskirjast nähtuvalt sai kostja 31. jaanuaril 2018 lisaks 6600 eurot. Hageja nõue ei ole aegunud ning kostjal ei ole hageja vastu tasaarvestatavat nõuet VÕS § 197 lg 1 järgi. Kuna lepingu järgi ei ole kostjal kohustust tasuda intressi ja hageja seda temalt ka ei nõua, ei olnud hagejal kohustust avaldada krediidikulukuse määra. Kostja väite, et intress sisaldus põhivõlas, muudab põhjendamatuks asjaolu, et kostja on allkirjaga kinnitanud, et on laenusumma 11 600 eurot tervikuna kätte saanud. Hageja arvestas kostjale laenu andes, et kostja omandis on kolm kinnisasja, mille abil ta saab vajaduse korral oma kohustuse täita. Hageja ei andnud kostjale laenu oma majandusvõi kutsetegevuses. Seda kinnitab asjaolu, et laenulepingus ei ole intressi kokku lepitud. Hagejal on VÕS § 101 lg 1 p 6 ja VÕS § 113 lg 1 järgi õigus nõuda kostjalt viivist lepingus kokkulepitud ulatuses. Kuivõrd tegemist ei ole tarbijakrediidilepinguga, võisid pooled leppida kokku kolmekordset seaduslikku määra ületavas viivises. Kuna viivisemäär 0,07% päevas ei ole ebamõistlikult suur ega kostjat ebaproportsionaalselt kahjustav, ei ole see lepingutingimus tühine. Hagejal on õigus nõuda kostjalt ajavahemiku 23. jaanuar 2019 kuni 31. detsember 2021 eest viivist 7548 eurot 7 senti ning tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 367 alusel 0,07% päevas, kuid mitte põhinõuet ületavas ulatuses. Viivise vähendamiseks ei ole alust.

2-21-20479 Hageja ei ole lükanud ümber eeldust, et laenuleping sõlmiti tema majandus- ja kutsetegevuses. VÕS § 402 kohaselt ei ole nõutav, et krediidiandja igapäevane majandustegevus oleks suunatud krediidilepingute sõlmimisele. Kostja on VÕS § l lg 5 tähenduses tarbija, s.o füüsiline isik, kes teeb tehingu, mis ei seostu iseseisva majandus- või kutsetegevusega. Hageja ei ole tõendanud, et kostja soovis laenu oma majandustegevuses (VÕS § 1 lg 6). Laenulepingusse ei ole laenu sihtotstarvet märgitud ja asja materjalidest ei saa seda järeldada. Hageja ja kostja isiklikku suhet ei saa järeldada sellest, et hageja juhatuse liikmel oli varasem kokkupuude kostjaga. Ka asjaolu, et kostjale andis varem laenu teine äriühing, kelle juhatuse liikmeks on hageja juhatuse liige, ei anna selliseks järelduseks alust. Praeguses asjas ei kohaldu analoogia korras VÕS § 403 lg 3 p-d 3 ja 6, mis reguleerivad tööandja võimaldatud krediiti ja kinnisasja ostmise eelrahastamist. Lepingut kostja kasuks tõlgendades tuleb asuda seisukohale, et pooled sõlmisid tarbijakrediidilepingu. Tarbijalt ei või VÕS § 415 lg 1 järgi nõuda VÕS § 113 lg-s 1 sätestatud viivisemäärast kõrgemat viivist. Pooled leppisid laenulepingus kokku viivise 0,07% päevas, kuid vaidlusalusel ajal oli seadusjärgne viivisemäär 0,02% päevas. Arvestades, et poolte sõlmitud laenuleping on tarbijakrediidileping, milles ei ole intressi tasumist kokku lepitud, on põhjendatud rakendada VÕS § 113 lg 1 teises lauses sätestatud viivisemäära. Viivise kokkuleppe tühisuse tuvastamine VÕS § 42 lg 3 p 5 järgi ei ole vajalik, sest VÕS § 415 lg 1 ja § 113 lg 1 alusel võib tarbijalt nõuda seaduses sätestatud viivist. Viivise arvutamisel tuleb lähtuda viivisekalkulaatori abil arvutatud viivisest ja mõista kostjalt hageja kasuks välja põhivõla tasumisega viivitamise eest ajavahemikus

MENETLUSOSALISTE PÕHJENDUSED

KOLLEEGIUMI SEISUKOHT

4(6)

2-21-20479

5(6)

2-21-20479

6(6)

Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.