Võlaõigus › Võõrandamislepingud

Hagiavalduse asjaolud ja hageja nõue 27.11.2014 esitas XXX OÜ Harju Maakohtule hagi XXX vastu, milles palus kostjalt välja mõista põhivõla 949,47 eurot ja viivise 50,53 eurot. Hagi kohaselt tellis kostja hagejalt kaupa (kaup märgitud arvel) ja selle kohta esitas hageja kostjale 21.12.2010 arve nr 101054, tasumise tähtajaga 28.12.2010 (t.lk 11). Kostja palus 16.02.2010 e-kirjas väljastada viimase töö arve tema nimele, edastades selleks vajalikud rekvisiidid. Kostja ei ole arvet tasunud. Kostja ei ole kauba osas hagejale ühtegi pretensiooni esitanud. Hageja poolt kostjale 05.01.2012 saadetud saldoteatise osas teatas kostja vaid, et ei saa selle õigsust kinnitada, esitamata seejuures ühtegi põhjendust ja/või etteheidet tehtud töö või arve suuruse osas. Hagejal on õigus nõuda kostjalt alates 29.12.2010 viivist seadusjärgses määras vastavalt vastaval perioodil kehtinud viivisemäärale. Hageja on arvestanud viivist kuni 27.11.2014. Kostja võlgneb viivisena 291,83 eurot, kuid hageja vähendab viivisenõuet summani 50,53 eurot. 08.01.2015 esitas hageja kohtule alternatiivse nõude, mis seisneb kostjale üle antud asjade tagastamise või nende väärtuse hüvitamise nõudes VÕS § 1028 lg 1, § 1032 lg 2 alusel. Antud juhul on kostja saanud hagejalt kaupa, mille eest ei ole tasunud ja mida ei ole ka hagejale tagastanud. Seega on hagejal õigus kooskõlas eespool märgitud VÕS sätetega nõuda kostjalt selle kauba tagastamist või selle hariliku väärtuse ehk turuväärtuse hüvitamist. Hagejal olemasoleva teabe kohaselt ei ole käesoleval juhul kauba tagastamine võimalik, sest kostja on seda edasi müünud. Seega tuleb kõne alla üksnes kauba väärtuse hüvitamine. Hageja nõuab kostjalt hüvitist vastavalt asjade kaotamise aja seisuga märgitud väärtusele ehk arvel nr 101054 näidatud ulatuses, summas 949,47 eurot koos käibemaksuga. Hageja nõuab kostjalt ka viivist VÕS § 113 lg 1, 2 alusel alates käesoleva arvamuse esitamisest kuni põhinõude täitmiseni seaduses sätestatud määras. Esmakordselt esitas kostja väite, et arve õigeks adressaadiks on muu isik (XXXOÜ) 11.09.2013 inkassomenetluses. Inkassoettevõte teavitas hagejat kostja positsioonist lepingulise suhte puudumise kohta 18.09.2013. Seega sai hageja teada väidetavast lepingulise suhte puudumisest 18.09.2013 ja hageja alusetust rikastumisest tulenev nõue ei ole aegunud. Hageja seisukoht aegumisele TsÜS § 146 lg 1, § 147 lg 3 sätestavad tehingust ja selle alusel esitatud arvest tuleneva nõude üldise aegumistähtaja, milleks on 3 aastat alates arvel märgitud aasta lõpust. Arve nr 101054 tasumise tähtpäevaks oli 28.12.2010, seega oleks nõue üldistel alustel aegunud 31.12.2013. Antud vaidluse asjaolusid arvestades leiab hageja, et tema nõue ei ole aegunud, kuna kostja rikkus oma kohustust tahtlikult, mis annab aluse 10-aastase aegumistähtaja kohaldamiseks. Lisaks leiab hageja, et kostja taotlus aegumise kohaldamiseks tuleb jätta rahuldamata selle õiguse kuritarvitamise tõttu. VÕS § 104 lg 5 järgi on tahtlus õigusvastase tagajärje soovimine võlasuhte tekkimisel, täitmisel või lõpetamisel. Kostja venitas võla tasumise küsimuse lahendamisega, paludes esialgu edastada nõude aluseks olevaid dokumente ning seejärel teatades inkassoettevõttele, et õige arve saaja on XXXOÜ, mille tegevus on juba aastal 2011 lõpetatud. Kostja ei ole kordagi teatanud hagejale, et arvel nr 101054 märgitud tooteid soovib tellida XXXOÜ. Kostja ei ole teavitanud hagejat ka XXXOÜ likvideerimiskavatsusest. Kostja on kinnitanud, et soovib arvet enda nimele ning hageja on vastavalt varasemalt välja kujunenud praktikale ja kostja soovile arve kostjale heas usus ka väljastanud. Kostja on edastanud hagejale e-kirja enda kui arve saaja rekvisiitidega 16.02.2010. Kostja on oma käitumisega soovinud kohustuse kohasest täitmisest erineva tagajärje saabumist, seega hoidunud kohustuse täitmisest kõrvale tahtlikult. Seega kohaldub antud vaidlusele TsÜS § 146 lõikes 4 nimetatud 10-aastane aegumistähtaeg. Kostjapoolne aegumisele tuginemine on lubamatu, kuna kostja on oma käitumisega takistanud võlausaldajal nõude maksmapanekut, jättes teisele poolele teatamata oma

kohustuse täitmisega seotud asjaoludest ning varjates andmeid, mis võimaldaksid hagejal kaaluda nõude esitamist XXXOÜ vastu. Riigikohtu lahenditest nr 3-2-1-65-03 ja 3-2-1-3-05 tuleneb, et aegumisele tuginemine võib olla välistatud selle õiguse kuritarvitamise tõttu. Arvestades eespool märgitud seaduse sätteid, ei vasta selline kostja käitumine headele kommetele ning kostja aegumise taotlus tuleb jätta rahuldamata selle õiguse kuritarvitamise tõttu. Kostja vastuväited Hageja nõue ei ole põhjendatud ja tõendatud ning tuleb jätta rahuldamata. Alternatiivselt on hageja 21.12.2010 esitatud arvest nr 101054 tulenev nõue aegunud. Kostja ei ole tellinud hagejalt arvel nr 101054 märgitud kaupa. Hageja ei ole esitanud mitte ühtegi tõendit selle kohta, millisel alusel hageja poolt on arve nr 101054 esitatud. Ei ole esitatud ühtki tõendit, millal või kuidas sõlmiti väidetav töövõtuleping, kuidas toimus kogu töö tellimine ja millisel viisil ning millal selline töö üle anti. Kostja on palunud arve esitamise alust täpsustada, kuid hageja on vastanud üldsõnaliselt, et olemas on vastav e-kirjavahetus. Seejuures hageja ei täpsusta, millise kirjavahetusega on tegu ja kuidas see arve nr 101054 esitamisega puutumust omab. Hageja esitatud kirjavahetusest nähtub üksnes, et XXX XXXOÜ esindajana uurib, millal võiks hageja poolt lubatud töö valmida. Seejuures on mainitud rinnamärkide tellimist ja need paluti juba 06.08.2010 töösse panna. 23.12.2010 kirjast selgub, et need ei ole endiselt valminud. Arve seejuures edastatakse hageja poolt alles 21.12.2010, so ligi neli kuud pärast väidetavate tööde tegemist. Kostja on seisukohal, et hageja on esitanud oma väited viisil, mis võivad antud juhul kohut eksitada. Hagiavalduse lisaks olevatest e-kirjadest nähtub üheselt ja selgelt, et kirjavahetus toimub XXXOÜ nimel (15.09.2008, 5.08.2010, 6.08.2010, 16.08.2010 ja 23.08.2010 e-kirjad). Kostja juhib tähelepanu sellele, et erandkorras on kostja palunud 16.02.2010 e-kirjas viimase töö eest arve enda, kui füüsilisest isikust ettevõtja nimele ja esitanud seejuures täpsed rekvisiidid. Sellised arved kostjale edastati ja sellised ka tasuti nagu nähtub hagiavalduse lisadest 2, 3 ja 4. Lisaks on kostja palunud 17.03.2010 väljastada arve ka OÜ-le XXX. Kohtu eksitamine seisneb kostja hinnangul käesoleval juhul selles, et hagiavalduse punktis 1.1. edastab hageja asjaolud viisil, millest võiks järeldada justkui augustis 2010 väidetavalt tellitud töö eest on kostja palunud väljastada arve tema kui füüsilisest isikust ettevõtja nimele. Tegelikkuses toimus kogu suhtlus kostja poolt XXXOÜ nimel. Ligi pool aastat varasemas soovis oli kostja edastanud selgesõnalise palve koos vastavate rekvisiitidega väljastada arve kostja kui füüsilisest isikust ettevõtja nimele. Muuhulgas ei saa sellisest erandlikust varasemast soovist teha järeldust edaspidiste arvete väljastamise kohta. Isegi juhul kui hageja poolt nimetatud asjaoludel võiks hagejal kostja vastu nõue olla, on nõue aegunud tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsÜS) § 146 lg 1 toodud alustel ja kostjal on õigus keelduda oma kohustuse täitmisest TsÜS § 142 lg 2 mõistes. Seejuures puuduvad igasugused asjaolud, millest võiks tuleneda, et aegumistähtaeg on antud juhul pikem kui kolm aastat või vastav aegumine oleks vahepealsel ajal katkenud või peatunud. Sõltumata sellest, kas pidada aegumise alguseks ehk nõude sissenõutavaks muutumise hetkeks augustit 2010, mil töö väidetavalt teostati või oluliselt hilisemalt esitatud arve tasumise tähtaega 28.12.2010, on möödunud võimalikust aegumistähtaja algusest minimaalselt 3 aastat ja 11 kuud, so ligi 4 aastat. Kuivõrd hageja põhinõue on põhjendamata, ei ole põhjendatud ka hageja poolt esitatud viivisenõue. Kostja hinnangul ei kohaldu TsÜS § 146 lg 4 sätestatud 10 aastane aegumistähtaeg.

Kostja hinnangul saab juhul, kui hageja väiteid tõeseks pidada, kauba üleandmise aeg olla ajavahemikus aprill kuni september 2010. Sellisest hetkest sai hagejal tekkida ka vastav nõudeõigus kauba eest tasumise osas. Kostja ja hageja vaidlevad, kas nõue oleks tulnud esitada kostja kui füüsilisest isikust ettevõtja või XXXOÜ, kui kostja poolt esindatud äriühingu vastu. Kostja on seisukohal, et mõlemal juhul tuleb aegumist kohaldada alates eelnimetatud perioodi lõpust. Sellest ajast on hagi esitamise hetkeks möödunud enam kui 4 aastat. Kuivõrd aegumine teenib käibekindluse ja õigusrahu eesmärki ning sunnib võlausaldajat oma nõudeõigust õigel ajal maksma panema, ei saa pidada hageja vastuväiteid aegumisele põhjendatuks. Isegi, kui pidada õigeks hageja väidet, et kostja on teadlikult jätnud hagejale tasumata, ei ole põhjendatud TsÜS § 146 lõikes 4 toodu ja 10 aastase aegumistähtaja kohaldamine. Sellist tähtaega saab kohaldada üksnes erandlikul juhul, kuid käesolevaks hetkeks ei ole hageja poolt esitatud selliseid väiteid ega tõendeid, mis erandliku tähtaja kohaldamist põhjendaksid. Hageja ise on märkinud, et üldistel alustel oleks nõue aegunud 31.12.2013. Hageja väitel algas alternatiivse nõude puhul aegumise kohaldumine alates 18.09.2013. Sellisel hetkel sai hageja väidetavalt teada kostja positsioonist lepingulise suhte puudumise kohta ja kohaldub TsÜS § 151 lg 1. VÕS § 1028 lg 1 nimetatud eelduste täitmiseks tuli hagejal tõendada, et kostjal puudus õigus saada arvel nr 101054 toodud kaupa. Samuti, et kostja on kõnesoleval arvel toodud kauba saanud ja kostjale kauba üleandmisega täitis hageja kostjale olematut kohustust või kohustust, mida ei tekkinud või mis langes hiljem ära. Kostja leiab, et isegi kui vastavad eeldused on täidetud hageja poolt esitatud tõendite alusel, millega kostja ei nõustu, siis saab aegumist TsÜS § 151 lg 1 mõistes kohaldada vastavate asjaolude tekkimise ajast alates. Hagejale pidi sellisel juhul olema teada, et kostjal puudus õigus kaupa saada, samuti, et hageja täitis kostjale olematut kohustust või kohustust, mis langes hiljem ära. Käesoleval juhul hageja poolt esitatud asjaolude õigsust eeldades (millega kostja endiselt ei nõustu) muutus alusetust rikastumisest tulenev nõue sissenõutavaks hiljemalt vahemikus aprill kuni september 2010 aastal. Hageja pidi olema teadlik, et kui ta annab kauba ilma õigusliku aluseta kostjale või kolmandale isikule, siis tekib tal alusetust rikastumisest tulenev nõudeõigus vastavate isikute vastu. VÕS § 15 lg 4 kohaselt, kui isik ei teadnud õiguslikku tähendust omavat asjaolu raske hooletuse tõttu, siis loetakse, et ta pidi seda asjaolu teadma. Väide, et sellisest nõudeõigusest saadi teada esmakordselt 18.09.2013, so kolm aastat pärast väidetava rikastumise toimumist, ei ole antud juhul põhjendatud ja väites nimetatud tähtaega ei saa mitte mingil juhul kohaldada aegumise kulgemise algusena TsÜS § 151 lg 1 mõistes. Maakohtu otsuse põhjendused 29.10.2014 esitas kostja taotluse vaheotsuse tegemiseks põhjusel, et hagi on aegunud. Kohus rahuldas kostja taotluse 23.03.2015 määrusega. Kohus võib tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 449 lg 3 kohaselt teha vaheotsuse ka taotluse kohta aegumise kohaldamise taotluse suhtes, mis on edasikaebamise tähenduses samane lõppotsusega. Aegumise kohaldamata jätmisel teeb kohus selle kohta vaheotsuse ja jätkab menetlust. Kui kohus leiab, et nõue on aegunud, teeb ta lõppotsuse ja asja edasi ei menetle. Käesoleval juhul tuvastab kohus, kas kostja vastu esitatud nõue on aegunud. Muudele väidetele ja tõenditele kohus seetõttu hinnangut ei anna. Hageja esitas nõude kostja vastu 21.12.2010 arvest nr 101054 tulenevalt, mille maksetähtaeg oli 28.12.2010. Hageja nõuab kostjalt arve nr 101054 alusel põhivõlga 949,47 eurot ja viivist 50,53 eurot. Kostja keeldub arve tasumisest, kuivõrd tema hinnangul on hageja nõue aegunud.

TsÜS § 142 sätestab, et õigus nõuda teiselt isikult teo tegemist või sellest hoidumist (nõue) aegub seaduses sätestatud tähtaja (aegumistähtaeg) jooksul. Pärast nõude aegumist võib kohustatud isik keelduda oma kohustuse täitmisest ning § 143 kohaselt võtab kohus nõude aegumist arvesse ainult kohustatud isiku taotlusel. TsÜS § 146 lg 1 järgi on tehingust tuleneva nõude aegumistähtaeg kolm aastat ning sama paragrahvi lõike 4 kohaselt on lg-st 1 tuleneva nõude aegumistähtaeg kümme aastat, kui kohustatud isik rikkus oma kohustusi tahtlikult. TsÜS § 147 lg 1 järgi algab aegumistähtaeg nõude sissenõutavaks muutumisega, ning lg 3 kohaselt, kokkulepitud tasu maksmise nõude aegumistähtaeg algab selle aasta lõppemisest, mil nõue muutub sissenõutavaks. Kui nõue muutub sissenõutavaks arve esitamisega, algab nõude aegumistähtaeg selle kalendriaasta lõppemisest, mil õigustatud isik võib arve esitada. Tähtaeg lõpeb TsÜS § 135 lg 2 järgi tähtpäeva saabumisel. Tähtpäeva saabumine määratakse TsÜS § 136 lg 1 järgi tähtaja või kindlaksmääratud sündmusega. Kui tähtpäeva saabumine on määratud aastates arvutatava tähtajaga, saabub tähtpäev TsÜS § 136 lg 2 järgi viimase aasta vastaval kuul ja päeval. Seega tekkis hagejal õigus nõuda kostjalt arve tasumist pärast arve maksetähtaja möödumist 28.12.2010. Nõude maksmapanekuks oli aega hagejal TsÜS § 146 lg 1 kohaselt 3 aastat. Pooltel ei ole vaidlust selles, et tsiviilseadustiku üldosa seaduse (TsÜS) § 146 lg 1 ja § 147 lg 3 tulenevalt on 21.12.2010 arvest nr 101054 tulenev nõue üldistel alustel aegunud 31.12.2013. Hagi esitati kohtusse 27.11.2014, mis on pärast aegumistähtaega. Hageja leiab, et kostja rikkus oma kohustust tahtlikult, sest venitas võla tasumise küsimuse lahendamisega ja ta ei tasunud arvet vaatamata hageja mitmekordsetele meeldetuletustele ning seetõttu on hageja nõude aegumistähtaeg kümme aastat. Maakohtu hinnangul ei kehti hageja nõudele TsÜS § 146 lg 4 järgne kümne aastane aegumistähtaeg. Praegusel juhul ei ole hageja esitanud asjaolusid, mille põhjal saaks teha järeldust, et kostja käitus tahtlikult heade kommete vastaselt. Riigikohus on leidnud, et TsÜS § 146 lg 4 mõttes on kohustuse tahtliku rikkumisega tegemist juhul, kui lepingupool soovib õigusvastast tagajärge ja käitub tahtlikult heade kommete vastaselt, ning ainuüksi kohustuse täitmata jätmine (ka tahtlikult) ei ole selle sätte kohaldamiseks piisav (vt Riigikohtu 16. septembri 2009. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-79-09, p 11; Riigikohtu 22. septembri 2014 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-67-14, p 37). Riigikohus on selgitanud, et tahtlust TsÜS § 146 lg 4 mõttes ei saa tuletada ainuüksi asjaolust, et hageja nõudis kostjalt aastate jooksul pidevalt laenu tagastamist, kuid kostja oma kohustust ei täitnud. Maakohus kordab, et aegumine teenib käibekindluse ja õigusrahu eesmärki ning sunnib võlausaldajat oma nõudeõigust õigel ajal maksma panema, kuna nõudeõiguse teostamisega viivitamine raskendab õigusliku olukorra selgitamist ja võib tekitada tõendamisraskusi. Kui kostja ei tunnistanud oma võlga, sai hageja oma õiguse kaitsmiseks pöörduda kohtusse varasemalt kui 27.11.2014. Hageja on märkinud, et kostja esitas esmakordselt väite (lk 68), et arve õigeks adressaadiks on muu isik 11.09.2013 inkassomenetluses. Seega oli hagejal veel ka viidatud vastuväite teadasaamisel aega hagi esitamiseks kuni 31.12.2013. Maakohtu hinnangul ei kehti hageja nõudele ka alusetust rikastumisest tuleneva nõude TsÜS § 151 lg 1 ls 1 järgne kolme aastane tähtaeg. Hageja väitel algas alusetust rikastumisest tuleneva nõude puhul aegumise kohaldumine alates 18.09.2013, kuivõrd siis sai ta teada kostja positsioonist lepingulise suhte puudumise kohta, st et arve tuli esitada XXXOÜ-le.

TsÜS § 151 lg 1 esimese lause järgi on alusetust rikastumisest tuleneva nõude aegumistähtaeg kolm aastat ajast, mil õigustatud isik sai teada või pidi teada saama, et tal on alusetust rikastumisest tulenev nõue. Seega algab viidatud sätte järgi aegumistähtaeg ajast, mil õigustatud isik pidi teada saama asjaoludest, millest saab järeldada rikastumisnõude olemasolu, st rikastumise toimumisest ja rikastumise põhjustaja isikust. Oluline ei ole, et isik saaks ka õiguslikult aru nõude olemasolust (vt selle kohta Riigikohtu 2. aprilli 2014. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-162-13, p 43; Riigikohtu 18. märtsi 2015. a otsus tsiviilasjas 3-2-1-180-14, p 12). Hageja sai rikastumise toimumisest ja rikastuja isikust (kostja) teada hetkel, mil ta esitas kostjale tasumiseks 21.12.2010 arve nr 101054. Seega sai hageja nõudest teada hiljemalt arvest tuleneva kohustuse sissenõutavaks muutumisest 29.12.2010 või hiljemalt 31.12.2010, mil hakkas kulgema üldine nõude aegumistähtaeg. Kuna hagiavaldus esitati 27.11.2014, siis on hageja nõue TsÜS § 151 lg 1 ja § 136 lg 2 järgi aegunud. Menetluskulude jaotus TsMS § 173 lg 1 kohaselt märgib asja menetlenud kohus menetluskulude jaotuse menetlusosaliste vahel kohtuotsuses või menetlust lõpetavas määruses. Tulenevalt TsMS § 162 lg-st 1 jäävad kostja menetluskulud hageja kanda. Maakohus määrab menetluskulude rahalise suuruse menetluskulude jaotuse alusel vajalikus ja põhjendatud ulatuses kindlaks kohtuotsuses TsMS § 174 lg 1 ja 2 ning § 177 lg 1 järgi. Et kostjal oli menetluses lepinguline esindaja, peab hageja hüvitama kostjale tekkinud lepingulise esindaja kulud põhjendatud ja vajalikus ulatuses. Tsiviilkohtumenetluses mõistetakse lepingulise esindaja kulud välja üksnes põhjendatud ja vajalikus ulatuses (TsMS § 175 lg 1). TsMS § 175 lg 1 järgi tuleb kohtul hinnata nii esindamisele kulunud aja kui ka ühe tööühiku hinna (s.o tunnitasu) põhjendatust ja vajalikkust (Riigikohtu määrus asjas nr 3-2-1-115-13, p 25). Kostja esindaja on 28.04.2015 täpsustatud taotluse kohaselt osutanud menetluses kostjale õigusabi 10,5 tundi, tunnihinnaga 80 eurot + km. Õigusabikulud moodustavad seega kokku 840 eurot (ilma km). Kostja esindajal on kulunud asja materjalidega tutvumisele, kliendiga nõupidamisele, hagiavaldusele vastuse koostamisele ja kohtule edastamisele 18.12.2014, 3 tundi; hageja 08.01.2015 seisukohaga tutvumisele, kliendiga nõupidamisele 0,5 tundi; hageja 30.01.2015 taotlusega tutvumisele, kliendiga nõupidamisele 0,5 tundi; kliendiga nõupidamisele, aegumise kohaldamise taotluse ja taotluse vaheotsuse tegemiseks koostamisele 13.02.2015, 3,5 tundi; kliendiga nõupidamisele, menetlusdokumendi koostamisele 10.04.2015, 2,5 tundi; kliendiga nõupidamisele enne 24.04.2015 menetlustähtaja saabumist 0,5 tundi. Hageja leiab, et hagimaterjalidega tutvumiseks, kliendiga nõupidamiseks ja 18.12.2014 vastuse koostamiseks ei saanud kuluda rohkem kui 2 tundi. Kostja 13.02.2015 menetlusdokumendis on sisulised vastuväited esitatud 2,5 lehel ning eelnevalt on kostja esindaja kliendiga asjaolusid arutanud, mistõttu on hageja seisukohalt põhjendatud ajakuluks 13.02.2015 dokumendi koostamiseks 2 tundi. Kostja 10.04.2015 menetlusdokumendis täpsustab kostja varasemalt öeldut ja esitab menetluskulude nimekirja, milleks ei saa hageja hinnangul kuluda rohkem kui 1-1,5 tundi. Eeldatav ajakulu 24.04.2015 seisukoha koostamiseks ja kliendiga nõupidamiseks oleks eeldatavalt 1,5 tundi. Kohtu hinnangul ei ole kostja esindaja kulutanud hagimaterjalidega tutvumiseks, kliendiga nõupidamiseks ja 18.12.2014 vastuse koostamiseks ülemääraselt aega. Arvestada ei saa üksnes dokumendi mahuga, vaid tuleb arvestada sellega, et vastuse koostamisele eelneb nii

hagimaterjaliga tutvumine, kliendilt info saamine ja seejärel tuleb kujundada õiguslik positsioon, mis tuleb ka kirjalikult formuleerida. Ka 13.02.2015 seotud toiminguteks ei ole maakohtu hinnangul kulunud ülemääraselt aega. Kostja ei ole korranud varasemaid seisukohti, vaid on andnud põhjaliku vastuse hageja alternatiivse nõude osas. 10.04.2015 dokumendis vastab kostja kohtu nõudele, mis on esitatud 23.03.2015 määruses, samuti esitab menetluskulude nimekirja. Riigikohus on asjas nr 3-2-1-77-14 p-s 12 kinnitanud, et menetluskulude avalduse koostamise kulud ei kuulu väljamõistmisele, kuna menetluskulude nimekirja koostamine ei nõua õigusteadmisi. Seega tuleb vähendada kostjate õigusabikulusid selle summa võrra. Kohus nõustub, et kohtule vastamisega seotud toiminguteks ei saanud kuluda üle 1 tunni, kuivõrd kostja kordab oma varasemalt öeldut. Toodust tulenevalt on kostjale osutatud põhjendatud ja vajalikku õigusabi kokku 9 tundi ja arvestades õigusabi tunnihinda tuleb hagejal kostjale hüvitada õigusabikulud summas 720 eurot. Summa on ilma käibemaksuta. Kostja on taotlenud TsMS § 177 lg 2 alusel kohustada hagejat hüvitamisele kuuluvatelt menetluskuludelt tasuma menetluskulude suurust kindlaks tegeva lahendi jõustumisest alates kuni täitmiseni viivist võlaõigusseaduse § 113 lõike 1 teises lauses ettenähtud ulatuses. Kohus rahuldab kostja taotluse.

/allkirjastatud digitaalselt/ Moonika Tähtväli kohtunik

Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.