Võlaõigus › Kahju õigusvastane tekitamine

Tsiviilasi nr 2-13-16346 lahendada kirjalikus menetluses, kui kaebuses ei taotleta selle lahendamist istungil.

Sisulised asjaolud Hagiavalduse kohaselt (I kd tl 2-5) sõlmisid 16.01.2012 AS Alsar ja OÜ TLlõiked kinnistu mõttelise osa müügilepingu, mille alusel võõrandas kostja temale kuuluva 14861/15465 kaasomandi osa Pärnu maakonnas, Audru vallas, Valgeranna küllas asuvast Doberani Kohviku kinnistust (registriosa nr 2334106) hagejale (I kd tl 7-23). Lepingu punktis 2.1 kinnitas kostja, et kinnistul ei ole varjatud puuduseid ega vigasid, millest kostja oleks teadlik. Lepingu punktis 6.2 leppisid kostja ja hageja kokku, et välistavad müüja vastutuse nende kinnistu puuduste eest, mis ei ole varjatud puudused, ning ka nende varjatud puuduste eest, millest on müüja ostjat eelnevalt teavitanud. Enne lepingu sõlmimist pooled kinnistu ülevaatust selliselt, et oleks avatud ka kinnistul asuva hoone konstruktsioone, ei teostanud. Samuti ei teavitanud kostja enne lepingu sõlmimist hagejat ühestki kinnistu varjatud puudusest. Veel enam, nagu eelpool märgitud, siis lepingu sõlmimisel kinnitas kostja, et temale teadaolevalt ei ole kinnistul temale teadaolevaid varjatud puuduseid ega vigasid. 28.12.2012 toimus kinnistul asuval Doberani rannamajas veekahju. Kahju tekkepõhjuse selgitamise käigus ilmnes, et veeleke sai alguse hoone kolmandal korrusel asuvast veetorustikust, mis külmumise tagajärjel purunes. AS Pärnu EKE Projekt poolt kahjujuhtumi järgselt teostatud ekspertiisi (tulemused fikseeritud 29.01.2013 ekspertiisiaktis, I kd tl 24-28) kohaselt oli veetorustik katusealuses ruumis nõuetekohaselt isoleerimata, peale oli visatud vaid lahtiselt mineraalvilla matid. Seoses eeltooduga külmusid pööningukorrusel asuvad torustikud esimeste külmade ilmade saabumisel, lõhkesid ja ujutasid alates pööningukorruselt kuni põhikorruseni ehituskonstruktsioone, mille tagajärjel omakorda pundusid ja tuli üles võtta põrandakonstruktsioonid. Ekspertiisi käigus tuvastati, et pööningukorrusel oli veetorustik paigaldatud eirates norme ja head ehitustava. AS Pärnu EKE Projekt poolt teostatud ekspertiisiakti kohaselt on hoone ehitatud 2005. aastal hävinenud kohviku asemele. Hoone ehitamiseks koostatud projektis sisemist veevarustuse süsteemi projekteeritud ei ole ning see on jäetud tellija ja ehitaja koostöös lahendamiseks. Hoonele on väljastatud kasutusluba 2006. aastal. Seega on hoone veetorustik paigaldatud ajal, mil kinnistu omanikuks oli kostja, kusjuures veevarustuse süsteem on projekteeritud koostöös kostjaga. Eeltoodust tulenevalt pidi kostja olema teadlik hoone kolmandal korrusel asuva veetorustiku mittenõuetekohasest soojustamisest ning sellest tulenevalt torustiku külmumise ohust. Kostja teadmist torustiku ebapiisavast soojustamisest kinnitab ka asjaolu, et hoone suhtes kindlustuslepingu sõlminud kindlustusandjalt saadud teabe kohaselt on kostja varasemalt pöördunud kindlustusandja poole kahjuavaldusega veetorustiku külmumise tagajärjel tekkinud kahjude hüvitamiseks. 12.02.2013 esitas hageja kostjale teate müügilepingu eseme puuduste kohta (I kd tl 30-31), milles teavitas kostjat kinnistu lepingu tingimustele mittevastavusest. Samas teates teavitas hageja kostjat, et eelnimetatud varjatud puuduste tagajärjel tekkis hagejale kahju kokku summas 12 449.15 eurot. Eelnimetatud kahju suuruse hindamisel võttis hageja aluseks OÜ FAP Projekt 25.01.2013 hinnapakkumise tekkinud kahjude likvideerimiseks (ei sisalda ilmnenud varjatud puuduste likvideerimise ehk purunenud veetorustiku parandamist ning nõuetekohast soojustamist, I kd tl 36-37). Hageja teatas, et nõuab kostjalt ilmnenud varjatud puuduste kõrvaldamist ning puuduste tagajärjel tekkinud kahjude hüvitamist 14 päeva jooksul teate kättesaamisest arvates. Teade toimetati kostjale kohtutäituri vahendusel kätte 21.02.2013

2 (4)

Tsiviilasi nr 2-13-16346 (I kd tl 34-35). Teates nimetatud tähtajaks kostja teates nimetatud puudusi ei kõrvaldanud ega kahju ei hüvitanud. Hageja palub kostjalt välja mõista kahjuhüvitis summas 12 449.15 eurot. Kohtu põhjendused Kohus, tutvunud asjas kogutud kirjalike materjalidega, leidis, et hagi on hagiavalduses märgitud ulatuses ja asjaoludega õiguslikult põhjendatud ja tuleb rahuldada tagaseljaotsusega kooskõlas tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 413 lg 1 sätetega, kuna kostja seaduslik ega lepinguline esindaja ei ilmunud 30.04.2015 kohtueelistungile ega teatanud mitteilmumise mõjuvatest põhjustest ega ole mõjuvat põhjust põhistanud. Kohtukutse istungile on kostja lepingulisele esindajale (kelle kohalolekut pidas eelmisel eelistungil osalenud seaduslik esindaja vältimatult vajalikuks) kätte toimetatud 30.03.2015 koos kõigi hoiatustega (sh tagaseljaotsuse tegemise võimalus) puhuks, kui istungile ei ilmuta. Kostja seaduslik esindaja on vähem kui 1 tund ennem istungi algust teatanud telefoni teel sekretärile, et tema ei saa oma tervislikus seisundi tõttu istungile ilmuda ja tal on käinud kiirabi, lepingulise esindajaga ta väidetavalt ühendust ei saanud. Kostja lepinguline esindaja on 22 minutit ennem planeeritud istungi algust saatnud kohtule ekirja, milles märgib, et ta istungil ei osale. Kohtunik on vahetult ennem istungi algust ka lepingulise esindajaga telefoni teel vestelnud, kes kinnitas, et temal seaduse mõttes istungile ilmumata jäämiseks mõjuvat põhjust ei ole, vaid tegemist on tema ja seadusliku esindaja vahelise lahkarvamusega. Kohtueelistungil taotles hageja tagaseljaotsuse tegemist, millise taotluse kohus eelnimetatud põhjustel ka rahuldas. Võlaõigusseaduse (VÕS) § 217 lõike 1 kohaselt peab ostjale üleantav asi vastama lepingutingimustele, eelkõige kvaliteedi, liigi ja kirjelduse osas. Sama seaduse § 218 lõikest 1 tulenevalt vastutab müüja muuhulgas asja lepingutingimustele mittevastavuse eest, kui mittevastavus on olemas juhusliku hävimise ja kahjustumise riisiko ülemineku ajal ostjale, isegi kui mittevastavus ilmnes hiljem. Vastavalt VÕS § 222 lõikele 1 juhul, kui asi ei vasta lepingutingimustele, võib ostja nõuda müüjalt asja parandamist või asendamist, kui see on võimalik ja sellega ei põhjustata müüjale võrreldes teiste õiguskaitsevahendite kasutamisega ebamõistlikke kulusid või põhjendamatuid ebamugavusi. Sama paragrahvi 4. lõikest tulenevalt kannab müüja asja parandamise või asendamisega seotud kulud, eelkõige töö- ja materjalikulud. Kui ostja nõuab õigustatult asja parandamist ja müüja ei tee seda mõistliku aja jooksul, võib ostja asja ise parandada või lasta seda teha ning nõuda müüjalt selleks tehtud mõistlike kulutuste hüvitamist. VÕS § 115 lõike 1 alusel võlgniku poolt kohustuse rikkumisel võib võlausaldaja koos kohustuse täitmisega või selle asemel nõuda võlgnikult kohustuse rikkumisega tekitatud kahju hüvitamist, välja arvatud juhul, kui võlgnik kohustuse rikkumise eest ei vastuta või kui kahju ei kuulu seadusest tulenevalt muul põhjusel hüvitamisele. Käesoleval juhul ei vastanud kostja poolt hagejale müüdud asi lepingu tingimustele, kuivõrd vastupidiselt kostja poolt lepingu punktis 2.1 antud kinnitusele esinesid kinnistul (sellel asuval hoonel) varjatud puudused. Seega vastutab kostja hagejale tekkinud kahju eest. Tulenevalt VÕS § 127 lõikest 1 on kahju hüvitamise eesmärk kahjustatud isiku asetamine olukorda, mis on võimalikult lähedane olukorrale, milles ta oleks olnud, kui kahju hüvitamise kohustuse aluseks olevat asjaolu ei oleks esinenud. Võlaõigusseaduse § 132 lõike 3 alusel hõlmab asja on kahjustumise korral kahjuhüvitis eelkõige asja parandamise mõistlikud kulud ning võimaliku väärtuse vähenemise. Tulenevalt eelpool toodust on seadusega kooskõlas hageja nõue välja mõista kostjalt kahjuhüvitis summas 12 449.15 eurot hageja kasuks. Tagaseljaotsuse korral loetakse hageja esitatud faktilised väited kostjate poolt omaksvõetuks TsMS § 413 lg 1 kohaselt. Kuna 3 (4)

Tsiviilasi nr 2-13-16346 tegemist on asjas teistkordse tagaseljaotsusega (esimene tehti 20.06.2013, kohus taastas menetluse 14.08.2013), ei saa käesolevale otsusele kaja esitada, vaid esitada saab üksnes apellatsioonkaebuse, kusjuures kaebus saab tugineda vaid sellele, et kohus ei kontrollinud tagaseljaotsuse tegemise eeldusi (TsMS § 420 lg 2). Menetluskulud TsMS § 162 lg 1 kohaselt tuleb menetluskulud jätta kostja kanda. Alates 01.01.2015 kehtiv TsMS § 174 lg 2 sätestab, et maakohus määrab menetluskulude rahalise suuruse kindlaks kohtuotsuses või menetlust lõpetavas määruses, kui menetluskulude kindlaksmääramine ei takista kohtuotsuse või menetlust lõpetava määruse tegemist. Arvestades TsMS § 176 sätteid ning asjaolu, et 30.04.2015 kohtueelistungil määras kohus otsuse kuulutamise ajaks 6.05.2015, jätab kohus menetluskulude kindlaksmääramise TsMS § 177 lg 2 alusel eraldi menetlusse, mis toimub mõistliku aja jooksul käesoleva kohtuotsuse jõustumisest. Kohtu hinnangul on mõistlik määrata, et menetluskulude kindlaksmääramise avaldus tuleb menetlusosalisel esitada 30 päeva jooksul käesolevas asjas lõpplahendi jõustumisest.

/allkirjastatud digitaaslelt/ Toomas Talviste kohtunik

4 (4)

Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.