Ele Liiv (eesistuja), liikmed Krista Kirspuu, Indrek Soots
Tsiviilasi
Swedbank Liising väljamõistmiseks
Otsuse tegemise aeg ja koht
04.05.2015, Tallinn
Vaidlustatud kohtulahend
Harju Maakohtu 18.11.2014 otsus
Kaebuse esitaja ja kaebuse liik
HA apellatsioonkaebus
Tsiviilasja hind apellatsioonimenetluses
7065,80 eurot
Kohtuistungi toimumise aeg
13.04.2015
Menetlusosalised ja nende esindajad
Hageja (vastustaja) Swedbank Liising AS (registrikood 10434248), lepinguline esindaja Kaarel Teras
AS
hagi
HA
vastu
võla
Kostja (apellant) HA (isikukood XXXXXXXXXXX), lepinguline esindaja vandeadvokaat Katrina Juhkami
RESOLUTSIOON
1.Tühistada Harju Maakohtu 18.11.2014 otsus täies ulatuses ja saata asi uueks läbivaatamiseks maakohtule.
2.HA apellatsioonkaebus rahuldada osaliselt.
3.Menetluskulude jaotus otsustatakse asja uuel läbivaatamisel. Edasikaebamise kord Otsuse peale võib edasi kaevata üksnes vandeadvokaadi vahendusel Riigikohtule 30 päeva jooksul otsuse kättetoimetamisest. TsMS § 218 lg 4 kohaselt võib hagimenetluses Riigikohtus menetlusosaline ise esitada menetlusabi saamise taotluse. TsMS § 187 lg 6 kohaselt peab seaduses sätestatud tähtaja järgimiseks tegema menetlusabi taotleja tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb, eelkõige esitama kaebuse. Kaebuse põhjendamiseks või riigilõivu tasumiseks või kaebuses esineva sellise puuduse kõrvaldamiseks, mis on seotud menetlusabi taotlemisega, annab kohus mõistliku tähtaja pärast menetlusabi andmise taotluse
lahendamist, kui nimetatud taotlus ei olnud esitatud põhjendamatult või tähtaja pikendamise eesmärgil. See ei välista menetlustähtaja ennistamist. Asjaolud
1.Swedbank Liising AS (hageja) esitas 21.08.2012 Harju Maakohtule hagiavalduse OÜ GinessaGrupp (kustutatud) (edaspidi osaühing või liisinguvõtja) ja HA (kostja) vastu, paludes mõista osaühingult ning kostjalt solidaarselt välja 4978,35 eurot ning viivise 0,25 % päevas põhinõudelt (s.o 4574,23 eurolt) alates hagi esitamisest kuni põhivõla tasumiseni. 07.07.2014 esitas hageja nõude täpsustuse, vähendades kindlustusmaksetest tulenevat nõuet 4,47 euro võrra ning taotledes tasumata kindlustusmaksete osas hüvitist summas 7,67 eurot. Hageja nõudeks hagi esitamise aja seisuga jäi 4973,88 eurot. Hagiavalduse kohaselt sõlmisid hageja ja osaühing 17.10.2007 liisingulepingu nr 0180324L, mille esemeks oli kaubik Mercedes-Benz Vito 111 CDI (vara). Hageja kohustus andma sõiduki kostja valdusesse ja kasutusse ning OÜ kohustus hagejale selle eest tasuma (sh intressi). Osaühing rikkus oma kohustusi, jättes tasumata põhiosa- ja intressimaksed. Hageja arvestas tähtaegselt tasumata põhiosa võlgnevuselt viivist 0,25% päevas. Hageja lõpetas lepingu ennetähtaegselt. Hageja lepingust tulenev nõue osaühingu vastu oli lepingu lõpetamisel 17 228,35 eurot, mis koosnes vara jääkmaksumusest summas 15 942,48 eurot, viivismaksete võlgnevusest summas 404,12 eurot, liikluskindlustusmaksete võlgnevusest summas 12,14 eurot ning vara tagastamise ja realiseerimisega seotud kuludest kokku summas 869,61 eurot. Vara realiseeriti hinnaga 12 250 eurot (käibemaksuta). Seega moodustab hageja nõue, mida ei õnnestunud vara realiseerimisest saadud summa arvel tasaarveldada vara jääkmaksumusest summas 4574,23 eurot ning viivisvõlgnevusest 402,12 eurot, kokku 4978,35 eurot. 17.10.2007 sõlmisid hageja ja kostja käenduslepingu nr 0180324L, mille alusel kohustus kostja käendama liisingulepingust tulenevaid osaühingu kohustusi. Kostja võlgnevust tasunud ei ole. Lepingu ülesütlemise hoiatus ja ühtlasi tahteavaldus saadeti osaühingule aadressil XXXX XX XXXXXXX. Saadetis tagastati hagejale hoiutähtaja möödumise tõttu. Lepingu kohaselt tuli teated saata lepingus näidatud aadressil. Kostjad kohustusid aadressi muutustest hagejat teavitama. Osaühing ei ole hagejat teavitanud ei aadressi ega juhatuse liikme muudatustest. Tuginedes tsiviilseadustiku üldosa seaduse (TsÜS) §-le 70 tuleb lepingu ülesütlemise teade lugeda kätte toimetatuks. Kostja vastuväited
2.Kostja palus jätta hagi rahuldamata ja menetluskulud hageja kanda. Hageja ei ole tõendanud, et ta on lepingu üles öelnud. Samuti ei ole hageja hagiavalduses ega selle lisades selgitanud ega tõendanud, kuidas sõiduauto väidetav jääkmaksumus summas 15 942,48 eurot on kujunenud. Sellises summas sõiduauto jääkmaksumus on liiga kõrge. Samuti on liisingueseme tagastamisega ja realiseerimisega seotud kulud summas 869,61 põhjendamatud. Hageja pole selgitanud, milles seisnes ARK toimingu vajadus ning milles seisnes müügiteenus. Selgusetuks jääb, millise perioodi eest ja mis summas hageja kindlustusmaksete hüvitamist nõuab ning kas tegu on kohustusliku või kaskokindlustusega. Hind, millega sõiduauto müüdi, ei kajasta selle turuväärtust hetkel, mil sõiduauto valdus läks tagasi hagejale, s.o 25.11.2010. Sõiduauto turuväärtuseks selle tagastamise hetkel tuleb lugeda 17 575,70 eurot. Viivisvõlgnevuse arved on adresseeritud
2(10)
osaühingule, kuid valele aadressile. Hageja ei ole tõendanud, et on kostjale saatnud või et kostja on kätte saanud 13.04.2011 teatise, millega palub kostjalt lepingust tuleneva võla 4978,35 euro tasumist. Menetluse käik
3.21.11.2013 määrusega lõpetas maakohus menetluse osaühingu osas, kuna osaühing kustutati registrist 26.07.2013. Maakohtu otsus ja põhjendused
4.Maakohus rahuldas hagi osaliselt, mõistes kostjalt välja võlgnevuse 3887,35 eurot ning viivise 0,25 % päevas põhivõlalt (s.o 3483,23 eurolt) alates 21.08.2012 kuni põhivõla tasumiseni (VÕS § 108 lg 1 ja § 145 lg 1 alusel). Menetluskulud jättis kohus 23 % ulatuses hageja kanda ja 77 % ulatuses kostja kanda. Maakohus tuvastas, et hageja ja osaühing sõlmisid 17.10.2007 liisingulepingu, mille esemeks oli kaubik Mercedes Benz Vito (vara) maksumusega käibemaksuta 26 683,11 eurot ning väljaostujääkmaksumusega 6670,78 eurot. Intressimääraks lepiti kokku Euro 6 kuu Euribor + 1,9% aastas, lepingu sõlmimise hetkel oli intressimääraks 6,55%. Lepingus lepiti kokku ka osamaksete maksegraafik, mis samuti muutus iga 6 kuu möödudes vastavalt uuele intressimäärale. Viivisemääraks lepiti kokku 0,25 % päevas. Lepingu kohaselt oli liisinguvõtjal vara kindlustamise kohustus. Hageja ja kostja sõlmisid 17.10.2007 käenduslepingu, mille kohaselt kohustus kostja tagama solidaarselt liisinguvõtjaga liisinguvõtja kohustuste kohase ja täieliku täitmise, suurima võimaliku vastutusega 32 962,89 eurot. Pärast 15.12.2009, mil liisinguvõtja tegi makse hagejale, lepingu järgseid maksed katkesid täielikult. Hageja on esitanud 05.03.2010 teatise lepingu ülesütlemise kohta, mis on adresseeritud liisinguvõtjale ning milles teatatakse, et lepingu järgne võlgnevus on kokku 31 132,31 krooni (1990 eurot). Teates märgib hageja, et juhul, kui hiljemalt 25.03.2010 võlgnevust täielikult ei kustutata, loeb hageja lepingu alates 26.03.2010 üles öelduks. Kostja väidab, et hageja ei ole tõendanud, et liisinguvõtja või kostja oleks teatise kätte saanud, ning seega on lepingu ülesütlemine tõendamata. Kostja viitab ka sellele, et liisinguvõtja aadress oli 05.03.2010 seisuga XXX X-X XXXXX vallas, mitte XXXXXXX XXXX XX. Seega, kui hageja ongi liisinguvõtjale mistahes teateid saatnud, siis on ta teinud seda valele aadressile. Hageja on tähitud kirjaga ja väljastusteatega saatnud lepingu ülesütlemise teate liisinguandjale ning see on jõudnud Viljandi postiasutusse 10.03.2010, kuid tagastatud 27.03.2010 hoiutähtaja möödumise tõttu. 13.04.2011 on saadetud müügikahju teatis kostjale, kes on 20.04.2011 isiklikult kinnitanud selle kättesaamist. 12.05.2010 on saadetud kostjale käenduslepingus näidatud e-posti aadressil kiri selle kohta, et liisingleping on üles öeldud ning vara tuleb hagejale koheselt tagastada. Nähtuvalt liisinglepingu punktidest 1.6 ja 3.5 on pooled kokku leppinud, et kõik pooltevahelised teated seoses lepinguga edastatakse lepingus toodud andmete kohaselt ja nende muutumise riski kannab isik, kelle andmed muutusid, s.t juhul, kui andmete muutumisest teist lepingupoolt ei teavitata, saab lepingu pool lugeda talle antud aadressi õigeks. Registriandmete kohaselt on liisinguvõtja asukoha aadress muudetud 15.05.2009. Kostja ei olnud juhatuse liige alates 20.01.2009 ning oma osaluse müüs kostja 29.04.2009. Lepingu lõpetamise teadet hakkas hageja kostjale ja liisinguvõtjale kätte toimetama alates 05.03.2010. Selleks ajaks oli pea aasta möödas liisinguvõtjas toimunud aadressi ja omaniku ning juhatuse liikmete muudatustest. Samas ei olnud ei kostja ega liisinguvõtja sellest hagejale teada andnud.
3(10)
Hageja edastas kostjale ja liisinguvõtjale 05.03.2010 dokumendi, mis sisaldas lepingu rikkumise teadet, täiendava tähtaja andmist lepingu rikkumise kõrvaldamiseks ja tingimuslikku lepingu ülesütlemist. Seega oli tegemist teatega, milles hageja informeeris liisinguvõtjat ja kostjat lepingu rikkumisest, mistõttu kuulub kohaldamisele TsÜS § 70, millest tulenevalt oli hageja õigustatud toimetama lepinguga seotud teated lepingus märgitud liisinguvõtja aadressil (sama on pädev kostja suhtes, kui teated toimetati kostjale käenduslepingus näidatud aadressil (võlaõigusseaduse (VÕS) § 42 lg 2 p 35)). Hageja on tõendanud, et 10.03.2010 jõudis tema teade liisinguvõtja poolt lepingus näidatud asukoha (Viljandi) postiasutusele. Mõistlik on lugeda, et hoiutähtaja jooksul peab postisaadetise saaja tähitult edastatud saadetisele järele minema (vt ka Riigikohtu lahend nr 3-2-1-151-11). 27.03.2010 on saadetis hagejale tagastatud hoiutähtaja möödumise tõttu. Seega on hageja liisinguvõtjale kätte toimetanud 05.03.2010 lepingu rikkumise, täiendava tähtaja andmise ja lepingu tingimusliku ülesütlemise teate hiljemalt 27.03.2010. Hageja on kohtule 23.10.2014 edastatud avaldustes ja tõendites märkinud, et kuna liisinguvõtja lubas võlgnevused likvideerida, siis hageja arvutiprogrammis lepingut lõpetatuks ei loetud. Seda tehti 14.05.2010, mistõttu võeti vara jääkväärtuse kujunemisel aluseks tasumata osa soetusmaksumusest seisuga 15.05.2010. Kuna hageja arvestab vara jääkmaksumust seisuga 15.05.2010 ning teavitas kostjat tekkinud olukorrast 12.05.2010, siis tuleb ajavahemikku 27.03.2010 (teatise kättetoimetamisest) kuni 14.05.2010 (lepingu lõppemine) lugeda võlgnevuse likvideerimiseks täiendava tähtaja andmiseks. On tõendatud, et kostja sai lepingu lõppemisest ja vara tagastamise kohustusest teada hiljemalt 12.05.2010, mil hageja on kostjale saatnud sellekohase e-kirja. Leping tuleb lugeda üles öelduks alates 14.05.2010. Poolte läbirääkimiste käigus hageja poolt kostjale saadetud e-kirjas 06.06.2014 kinnitab hageja kostja küsimustele vastates, et loeb lepingu ülesütlemise kuupäevaks 14.05.2010 (otsuses ekslikult 14.05.2014). Tulenevalt lepingu üldtingimuste punktidest 7.5 ja 7.5.1 ning VÕS § 363 p 3 ja § 367 lg 1 tuleb kostjal käendajana hüvitada ka vara tagastamisega seotud kulud. Vara jääkmaksumuse osas on hageja veenvalt tõendanud, et see on see osa vara soetusmaksumusest, mida liisinguvõtja lepingu lõppemise hetkeks tasunud ei ole (VÕS § 367 lg 1 ja 2). Lepingu maksegraafikust nähtub, et seisuga 15.05.2010 oli lepingu järgi tasumata osamaksete summa kokku 15 942,47 eurot ning see summa on arvestatud intressita ja muude omandamisega mitteseotud kulutusteta. Seega tuleb lugeda, et hüvitatavaks liisinguesemega seotud kuluks on 15 942,47 eurot. Hageja 30.08.2013 esitatud seisukohast nähtub, et kindlustusmaksete hüvitist taotleb hageja liikluskindlustuse osas perioodi eest 18.10.2010 kuni 03.11.2010 summas 51 krooni (3,2 eurot) ja varakindlustuse eest perioodil 04.11.2010 kuni 25.11.2010 summas 4,41 eurot, s.o perioodi eest, mil hagejal puudus valdus vara üle. Tegemist on VÕS § 367 lg 4 tulenevate lisakulude hüvitamise nõudega, mis on hagejale tekkinud seoses lepingu ülesütlemisega. Lepingu üldtingimuste p 7.4 (kui tüüptingimus) on vastuolus VÕS § 367 lg 3 ning kohaldamisele kuulub VÕS-i vastav säte ehk kui liisinguese jääb pärast liisingulepingu ülesütlemist liisinguandja omandisse, tuleb kulutuste hüvitamise nõude suuruse määramisel arvestada liisingueseme väärtust selle liisinguandjale tagastamise hetkel (VÕS § 42 lg 1). Lepingu järgne maksegraafik koos osamaksetega on koostatud arvestusega, et käibemaksu ei ole vastavatele summadele lisatud, mistõttu tuleb lähtuda käibemaksuta summadest.
4(10)
Kohus tuvastas auto keskmise turuhinna 15 281 eurot ja esialgse müügihinna 14 900 eurot. Lähtudes kohtupraktikast, mille kohaselt väärtuste vahe +/- 10% on turuväärtuse lubatav nihe, tuleb vara turuhinnaks lugeda esialgsest müügihinnast 10% madalam hind ehk 13 230 eurot. Õige on kostja väide, et tagastusteenuse arves sisalduv omavastutus summas 106,52 eurot ei ole hageja poolt arusaadavalt tõendatud kui lepingu ülesütlemisega seotud kulu. Seega osundatud summa ei kuulu kahju hulka, mida saaks kostjalt välja mõista. Hageja 23.10.2014 menetlusdokumendi lisaks esitatud arvestusega on tõendanud, et liisinguvõtja poolt 03.05.2010, 19.05.2010 ja 20.05.2010 laekunud summad kokku 40 000 krooni, on nõude esitamisel arvesse võetud ning selle arvelt on kaetud lepingu järgne võlgnevus. Samuti on hageja nõude esitamisel arvestanud liisinguvõtja poolt tasutud summade hulka 01.12.2010 kindlustusandja poolt teostatud tagasimakse summas 1054 krooni. Lepingust tuleneva viivisenõude arvestuse osas ei ole kostja otseselt vastuväiteid esitanud. Asjas on tuvastatud, et kostja käendas liisinguvõtja ja hageja vahel sõlmitud liisingulepingutest tulenevaid osaühingu kohustusi. Kuna lepingu näol on tegemist kasutusrendiga ning vara väljaostuhind lepingu lõppemisel oli lepingu p 1.1.5 kohaselt 6670,78 eurot, siis eeltoodust tulenevalt tuleks vara jääkväärtusest ehk tasumata liisingumaksete osast see summa maha arvata. Antud juhul pole see aga õigustatud, sest VÕS § 367 nõuab, et kahju hüvitamine asetaks hageja sarnasesse olukorda, mis on võrreldav, kui liisinguvõtja ei oleks lepingut rikkunud ja lepingut ei oleks enne tähtaega üles öeldud. Hageja on esitanud 17.10.2007 oma eelkäija ja Silberauto Maardu AS ning liisinguvõtja vahel sõlmitud tagasimüügilepingu, mille kohaselt lepingu lõppedes 15.10.2012, kohustub Silberauto Maardu AS vara tagasi ostma lepingu järgse vara väljaostuhinnaga ehk 6670,78 euroga. Seega oli hageja oma riski nivelleerinud. Ülesütlemise tõttu tagasiostuleping ei realiseerunud ning lepingu lõppemise järgne jääkväärtus jäi seetõttu hageja kanda. Vara väärtus selle hagejale tagastamise hetkel oli 13 230 eurot. Tuginedes ülaltoodule on hageja nõue kostja vastu 763,09 + 7,67 + 15 942,47 = 16 713,23 eurot. Seega vara väärtus katab hageja kulutused ainult osaliselt: 16 713,23 – 13 230 = 3483,23 eurot. Kuna kostja ei ole oma kohustusi nõuetekohaselt täitnud, siis on viivisenõue summas 404,12 eurot lepingus kokkulepitud määras 0,25% päevas, põhjendatud (VÕS § 101 lg 1 p 6, VÕS § 113 lg 1). Täiendavalt tuleb kostjalt välja mõista viivis 0,25 % päevas põhivõlalt (s.o 3483,23 eurolt) alates 21.08.2012 kuni põhivõla tasumiseni (tsiviilkohtumenetluse seadustiku § 367). Apellatsioonkaebuse nõue ja põhjendus
5.Kostja palub maakohtu otsuse tühistada osas, millega kohus hagi rahuldas ja teha asjas uus otsus, millega jätta hagiavaldus täies ulatuses rahuldamata ning menetluskulud hageja kanda. Maakohus on ebaõigesti tuvastanud liisingulepingu ülesütlemise alates 14.05.2010. Liisinguleping ei ole kehtivalt üles öeldud. Tõendatud ei ole 05.03.2010 teatise kättetoimetamine adressaadile. Ebaõige on maakohtu seisukoht, et kontaktandmete muutumisest liisinguandjale teatamata jätmise korral kannab tahteavalduse kättesaamise riisikot liisinguvõtja. Tegemist on liisinguvõtjat põhjendamatult koormava tüüptingimusega.
5(10)
Maakohus leidis otsuses üllatuslikult, et liisingulepingu lõppemise ajaks tuleb lugeda 14.05.2010, s.o liisingulepingu lõpetamise kuupäev hageja arvutiprogrammis. Võlausaldaja esitas oma nõude ning samuti lepingu kehtivuse kohta vastuolulist informatsiooni, mistõttu on käendaja vastu nõude esitamine hea usu põhimõttega vastuolus. Asjas kogutud tõenditest nähtuvalt on kostja püüdnud igati ära hoida lepingu ülesütlemist. 14.05.2010 teatisega anti kostjale täiendav tähtaeg võlgnevuse tasumiseks. Kostja soovis liisingulepingu kehtivuse jätkumist, mistõttu asus ta liisinguvõtja võlgnevust likvideerima. 23.10.2014 menetlusdokumendis märgib hageja, et peale eeltoodud maksete sooritamist jäi liisinguvõtja debitoorse võlgnevuse jäägiks 416,16 eurot. Kostjale 2010. a kevadel sellist informatsiooni ei avaldatud. Liisingulepingu ülesütlemine eeldab olulist lepingurikkumist. Arvestades, et peale 2010. a mais toimunud makseid jäi hagejal vaid marginaalses ulatuses viivisenõue (põhinõue sai täies ulatuses tasutud), ei võinud hageja analoogselt lepingust taganemisele kohaldatavate sätetega lepingut üles öelda. Lisaks oli vastav teatis adresseeritud käendajale, mistõttu pidi hageja peale kohustuste täitmiseks täiendava tähtaja möödumist tegema täiendava tahteavalduse liisingulepingu ülesütlemiseks osaühingule kui lepingupoolele. Kui kohus leiab, et leping on õiguspäraselt üles öeldud, on kostjal vastuväiteid nõude kujunemise osas. Hageja ütles lepingu üles tulenevalt liisinguvõtjapoolsest lepingu rikkumisest. Seetõttu peaks liisinguvõtja pärast liisingulepingu ennetähtaegset ülesütlemist üldjuhul veel tasuma võlgnetavad liisingumaksed miinus intress ja kulud, mis ei ole seotud liisingueseme omandamisega (nt kindlustuskulud). Intressi kui tasu krediidi kasutamise eest tuleb tasuda üksnes aja eest, millal krediiti reaalselt kasutati, s.t liisinguandjal ei ole liisingulepingu ennetähtaegse lõpetamise korral õigust kogu lepingu järgi loodetud intressitulule. Lisaks peab liisinguvõtja hüvitama liisinguandjale ülesütlemisest tekkinud lisakulud. Eriregulatsioon tuleneb VÕS § 367 lg 3 järgi juhuks, kui liisinguese jääb pärast ülesütlemist liisinguandjale. Sel juhtumil tuleb tasumata liisingumaksetest maha arvestada ka liisingueseme tagastamisaegne väärtus ehk nn jääkväärtus. Hageja ei ole välja toonud, kuidas on tema nõue kujunenud, s.t kas jääkväärtus on tasumata liisingumaksetest maha arvestatud. Maakohus on vääralt arvutanud liisingueseme 10 %-lise hinnaerinevuse turuväärtusest. Lubatud kuni 10%-ne hinnaerinevus tuleb arvutada keskmisest turuväärtusest, mitte liisingueseme algsest müügihinnast. Maakohus pole tuvastanud, et hageja tegevuse puhul müügiteenuse ostmisel oli tegemist mitmete erinevate ettevõtete teenuse osutamise hinna võrdlemisel madalaima hinnaga teenusega nõustumises. Seega pole tõendatud, et müügikulud on VÕS § 367 lg 4 mõttes mõistlikult põhjendatud. Kohtu poolt rahuldatud hagi kõrvalnõuete summaks kujunes kohtuotsuse tegemise aja seisuga 10060,47 eurot, samal ajal kui põhinõue moodustab 3483,23 eurot. Kostja taotleb viivisenõude vähendamist, kuna selle suurus on võlgniku kui käendaja suhtes äärmiselt ebamõistlik ning ebaõiglane. Asjaolu, et kostja püüdis lahendada olukorda kompromissiga, näitab kostja head tahet ning on aluseks viivisenõude vähendamiseks alla põhinõude. Arvesse tuleb võtta ka hageja vastuolulist käitumist 2010 kevadel. Kostjale ei antud teavet ega võimaldatud liisinguvõtja asemel kohustuste täitmist jätkata. Tuleb arvestada, et kostja on käendaja, mitte põhivõlgnik. Samuti toimus maakohtu menetluses kohtuniku vahetus, millega kaasnes asja arutamine otsast peale ning paratamatult ka viivisenõude oluline suurenemine. Hageja ei ole kogu menetluse jooksul oma viivisenõuet rahalises suuruses esitanud, mistõttu ei olnud kostjale teada ka
6(10)
asjaolu, et selle suurus ületab oluliselt põhinõuet. Tulenevalt asjaolust, et kostja üritas korduvalt hagejaga nõude maksmise osas kompromissi saavutada, tuleb kohtukulud jätta hageja kanda. Vastus apellatsioonkaebusele
6.Hageja vaidleb apellatsioonkaebusele vastu ja palub jätta maakohtu otsuse muutmata. Tsiviilkolleegiumi seisukoht
7.Ringkonnakohus, tutvunud apellatsioonkaebusega ja tsiviilasja materjalidega, leiab, et maakohtu otsus kuulub tühistamisele menetlusõiguse normi olulise rikkumise ja materiaalõiguse väära kohaldamise tõttu ning asi tuleb saata esimese astme kohtule uueks läbivaatamiseks, kuna ringkonnakohus ei saa asja ise lahendada (TsMS § 657 lg 1 p 3). I
8.Liisingulepingu kui kestvuslepingu ülesütlemisele kohaldub VÕS § 195. Ülesütlemisõigus on teostatav ühepoolse tehteavaldusega, st tegemist on ühepoolselt õigussuhet lõpetava kujundusõigusega. Teine pool ei saa suhte muutmist takistada, kui kujundusõiguse formaalsed ja materiaalsed eeldused on täidetud.
9.Apellatsioonikohtu istungil selgitas hageja esindaja, et ülesütlemisena tuleb käsitada eelkõige hageja 05.03.2010 teatist lepingute ülesütlemise kohta (I kd, tl 25). Vaidlust ei ole selles, et pooled olid kokku leppinud ülesütlemises kirjalikus vormis.
10.Põhjendatud on apellandi seisukoht, et tõendatud ei ole liisinguvõtja 05.03.2010 teatise (I kd, tl 25), millega anti võlgnikule täiendav tähtaeg kuni 25.03.2010, kättetoimetamine võlgnikule. Nimetatud teatises teatas hageja, et kui liisingulepingutest nr 0180324L ja 0094005L tulenevat võlgnevust hiljemalt 25.03.2010 ei tasuta, loeb hageja liisingulepingud ülesöelduks ning palus hiljemalt 27.03.2010 tagastada liisinguvara.
11.Maakohus tuvastas õigesti, et hageja saatis tähitud kirjaga ja väljastusteatega nimetatud teate liisinguandjale ning see jõudis Viljandi postiasutusse 10.03.2010 ja tagastati 27.03.2010 hoiutähtaja möödumise tõttu (I kd, tl 138-139). Hoiutähtaja möödumisel on tagastatud ka kostjale kui käendajale sama kuupäeva kandev teatis lepingu ülesütlemise kohta (I kd, tl 144-148). Kostja tõi menetluses esile, et liisinguvõtja asukoht muutus registriandmete kohaselt 15.05.2009. Kostja ei olnud juhatuse liige alates 20.01.2009 ning müüs oma osaluse 29.04.2009. Liisinguvõtja hagejale oma aadressi muudatusest ei teatanud.
12.Maakohus on õigesti tuvastanud, et liisingulepingu üldtingimuste p 3.5.1 kohaselt olid asjaosalised kokku leppinud, et liisinguvõtja informeerib hagejat juhul, kui muutub liisinguvõtja aadress, sidevahendite numbrid, otsustatakse lõpetada liisinguvõtja tegevus, kuulutatakse välja pankrot, toimub omanikumuutus jne. Üldtingimuste p 1.6 kohaselt esitatakse pooltevahelised teated kirjalikult teise poole lepingud toodud aadressil või muul aadressil, mille üks pool on teisele poolele teatavaks teinud.
13.Lisaks on hageja märkinud, et liisingulepingu üldtingimuste p 1.7 kohaselt kohaldatakse lepingulistele suhetele ka AS Hansapank üldtingimusi. Panga üldtingimuste (I kd, tl 142-143) p 5.1.4 kohaselt loetakse teated, mis hageja on kostjale saatnud, kostja poolt kättesaaduks, kui teate väljastamisest hagejale teadaoleval aadressil on möödunud ajavahemik, mis on tavaliselt vajalik teate edastamiseks sidevahendite teel. Maakohus ei ole nimetatud hageja väitele hinnangut andnud.
7(10)
Maakohus järeldas ebaõigesti, et aadressi muutumisest teatamata jätmise riski pidi kandma liisinguvõtja ja ülesütlemisteade tuleb lugeda kättesaaduks ka siis, kui see tagastati hoiutähtaja möödumisel. Maakohus on viidanud asjakohasele Riigikohtu lahendile 3-2-1-151-11, kuid on teinud sellest ebaõiged järeldused. Nimetatud lahendis käsitleti olukorda, kus pooled olid leppinud kokku teatud seadusest erinevas tahteavalduse kättetoimetamise/saamise korras. Käesoleval juhul ei ole kostja eitanud, et Hansapanga üldtingimused on samuti lepingu osaks saanud ja tüüptingimustes sisaldub kokkulepe, et tahteavaldused loetakse kättetoimetatuks mingi aja jooksul peale nende saatmist lepingulisel aadressil. Riigikohus leidis eelpoolnimetatud lahendis, et garantiilepingu tüüptingimus, mis kaldub kostja kahjuks kättesaamise riski panemise osas kõrvale TsÜS § 69 lg-s 3 sätestatust, on lepinguosalist ebamõistlikult kahjustav. Seetõttu on selline liisingulepingu tingimus tühine.
14.Lisiingulepingu ülesütlemise avaldus on tahteavaldus TsÜS § 67 jj tähenduses, mille kättesaamist reguleerib TsÜS § 69 lg 3. Selle kohaselt loetakse lepinguga seotud tahteavaldus, mis on tehtud eemalviibijale, kättesaaduks, kui see on toimetatud tahteavalduse saaja lepingu täitmisega kõige enam seotud tegevuskohta ja tahteavalduse saajal on mõistlik võimalus sellega tutvuda. Kui tahteavalduse saaja tegevuskohta ei ole võimalik kindlaks teha või kui tal puudub tegevuskoht, loetakse tahteavaldus kättesaaduks, kui see on jõudnud tahteavalduse saaja elu- või asukohta ja tal on mõistlik võimalus sellega tutvuda. Maakohus ei ole tuvastanud, kas liisinguvõtjal oli olemas lepingu täitmisega kõige enam seotud tegevuskoht, vaid leidis, et liisinguvõtja kannab andmete liisinguandjale teatamata jätmisest tulenevat riski. Nimetatud seisukoht ei ole põhjendatud ega tulene ka liisinguvõtja ja hageja kokkuleppest. Tahteavalduse kättesaamise küsimust selle saatmisel tähitud kirjaga ning tagastamisel hoiutähtaja möödumisel on Riigikohus analüüsinud ja leidnud, et tähitud kirja saabumise ja postiasutusse hoiustamise teatis ei sisalda teavet saabunud kirja sisu kohta. Seetõttu puudub tahteavalduse saajal mõistlik võimalus tahteavalduse sisuga tutvuda ja seega ei saa lugeda tahteavaldust kättesaaduks (vt lahend nr 3-2-1-8-09, p 11).
15.Maakohus on kohaldanud vääralt TsÜS § 70-s sätestatut, mis reguleerib tahteavalduse edastamisel viivitust või kaotsiminekut. Nimetatud sätte kohaselt, kui lepingupool edastab teisele poolele tahteavalduse, milles teatab, et teine pool on oma lepingulist kohustust rikkunud, ja tahteavalduse edastamisel esineb viivitus või tahteavaldus läheb edastamisel kaotsi, loetakse tahteavaldus kättesaaduks ajal, mil see tavaliste asjaolude korral oleks kätte saadud, kui tahteavalduse edastanud lepingupool tõendab, et ta on tahteavalduse väljendanud ja valinud selle edastamiseks mõistliku viisi. Hageja seisukoht menetluses 05.03.2010 dokumendi sisu osas on olnud vastuoluline. Hageja on leidnud, et nimetatud teatisega öeldi liisinguleping üles ja teisalt, et tegemist oli teatega, milles informeeriti võlgnikku lepingu rikkumisest. Kui liisingulepingu ülesütlemisele kui tahteavalduse kättetoimetamisele tuleks kohaldada TsÜS § 69 lg-s 3 sätestatut, siis rikkumise teate osas leiab hageja, et see tuleb kättetoimetatuks lugeda TsÜS § 70 alusel. Kui lugeda rikkumisteade kättetoimetatuks TsÜS § 70 alusel, ei saa seda teha lepingu ülesütlemise suhtes, hoolimata tahteavalduste asumisest ühes dokumendis.
16.Maakohus on jätnud hindamata kostja vastuväite, kas 05.03.2010 teatise näol on üldse tegemist ülesütlemisavaldusega VÕS § 196 mõttes. Teatise kohaselt loeb hageja liisingulepingud erakorraliselt ülesöelduks juhul, kui liisinguvõtja ei ole võlgnevust tasunud 25.03.2010 alates 26.03.2010. Tingimuslikule tahteavaldusele ei saa anda kujundusõiguse jõudu, kuna sellise õiguse kasutamine peab olema selge. Tahteavaldusele kehtivad TsÜS üldised nõuded tahteavaldustele.
8(10)
17.Hageja on selgitanud, et liisinguvõtja lubas võlgnevuse likvideerida, mistõttu lepingut kuni 14.05.2010 lõpetatuks ei loetud ja süsteemi poolt saadeti automaatselt liisnguvõtjale ka 2010 märtsi ja aprilli osamaksete arved ning tasumata jätmisel arvestati ka viimatinimetatud arved debitoorse võlgnevuse hulka. Hoolimata lubadustest liisinguvõtja oma võlgnevust tasuda ei suutnud ning hageja luges liisingulepingu lõpetatuks alates 14.05.2010. Maakohus tuvastas pooltele üllatuslikult, et leping lõppes 14.05.2010. Maakohus ei ole hinnanud lepingu jätkamise mõju liisingulepingu ülesütlemisele. On võimalik, et poolte ühiseks tahteks oli vaatamata hageja varasemale ülesütlemisele liisingulepingut jätkata.
18.Hagiavalduse kohaselt võttis hageja vara enda valdusesse 25.11.2010. Maakohtul tuleb hinnata, kas pooltevahelises suhtes sai liisingulepinguid üles öelda järelduslikult. Selleks tuleb hinnata, kas liisingulepingu poolte vahel oli kokkulepe lepingu ülesütlemiseks mingis kindlas vormis.
19.Hageja on möönnud liisingulepingu lõppemist ka seoses vara tagastamise toimingutega ning vara enda valdusse võtmisega (30.08.2013 menetlusdokument).Kohtutoimikust nähtub, et liisinguvõtja menetluse ajal juhatuse liikmeks olnud RR on saanud hagimaterjalid kätte 21.02.2013. Juhul kui liisingulepingu sai lõpetada üksnes mingis kindlas vormis, tuleb maakohtul kaaluda, kas liisingulepingu saab lugeda ülesöelduks alates nimetatud kuupäevast. II
20.Kui maakohus asja uuel läbivaatamisel tuvastab, et liisinguleping öeldi üles järelduslikult või kohtumaterjalide kättetoimetamisega liisinguandja esindajale, tuleb anda hinnang sellele, kas esinesid materiaalsed eeldused liisingulepingu ülesütlemiseks.
21.Kostja on väitnud, et asus käendajana tasuma liisinguvõtja võlgnevust. Vaidlust ei ole selles, et sõidukit kasutas selle valduse äravõtmisel liisinguvõtja endine juhatuse liige ja hageja abikaasa. Apellant soovis liisingulepingu jätkamist ja OÜ Tivotel tegi mitmeid makseid liisinguvõtja võlgnevuse kustutamiseks. 23.10.2014 menetlusdokumendis on hageja märkinud, et peale OÜ Tivotel maksete sooritamist jäi liisinguvõtja debitoorse võlgnevuse jäägiks 416,16 eurot ja 23.10.2014 menetlusdokumendis on hageja selgitanud OÜ Tivotel tehtud maksete arvestamist liisingulepingust tuleneva võlgnevus katteks. Apellatsioonkaebuses tugineb apellant asjaolule, et temale seda informatsiooni ei avaldatud ja seda teades oleks ta nimetatud marginaalsed summad tasunud.
22.Kostja seisukoha järgi tasus ta temale teatatud võlgnevuse hageja poolt antud täiendavaks tähtajaks 03.06.2010 ja tasumata jäi 346,39 krooni viivist, põhivõlgnevus oli tasutud. Hageja on tuginenud lepingu erakorralisele ülesütlemisele liisingulepingu üldtingimuste p 7.1.3 alusel. Maakohtul tuleb pärast kehtiva ülesütlemisavalduse kättetoimetamise tuvastamist anda hinnang liisingulepingu ülesütlemise materiaalsete eelduste olemasolu kohta ülesütlemise momendil. Üldtingimuste p 7.1.3 alusel võis lepingu erakorraliselt üles öelda, kui liisinguvõtja oli jätnud tasumata liisingu osamakse ja/või intressi või tasunud mittetäielikult ning polnud võlgnevust kustutanud 15 päeva jooksul pärast maksetähtpäeva. Samuti tuleb maakohtul hinnata, kas enne lepingu ülesütlemist andis hageja liisinguvõtjale täiendava tähtaja võlgnevuse tasumiseks või esinesid alused täiendava tähtaja mitteandmiseks. III
23.Maakohus leidis õigesti, et liisingulepingu ülesütlemise tagajärgedeks on liisinguandja kulutuste hüvitamise nõue (VÕS § 367 lg 1-3) ning lisakulude hüvitamise nõue (VÕS § 367 lg 4). Kuivõrd
9(10)
kohus kohaldas vääralt materiaalõigust ja leidis, et liisinguleping lõppes 14.05.2010, on ebaõige ka kohtu käsitlus liisingulepingu ülesütlemise hetkel kehtinud liisingueseme väljaostuhinna osas. Hagejale tuleb anda võimalus täpsustada nõuet tasumata liisingumaksete osas ja liisingueseme väljaostuhinna osas (VÕS § 367 lg 2). Samuti tuleb hagejal esitada uus viivise arvestus. Kui hageja tugineb alternatiivselt erinevatele ülesütlemise kuupäevadele, on maakohtul õigus kohustada teda esitama ka sellest tulenevad alternatiivsed arvestused.
24.Kui maakohus tuvastab, et liisnguleping öeldi kehtivalt üles auto valduse äravõtmisega OÜ-lt Tivoli, tuleb hinnata kostja väiteid seonduvalt vara tagastamise maksumusega. Kohtul tuleb hinnata, kas liisinguvõtja ja käendaja olid teadlikud või pidid teadlikud olema liisingueseme tagastamise kohustusest, aga rikkusid seda kohustust, ning kas seetõttu on vara tagastamisega seotud kulutusi võimalik pidada kulutuseks, mida kostja peab hüvitama VÕS § 367 lg 1 alusel.
25.Kui maakohus tuvastab, et leping ei olnud vara valduse ülevõtmisel ja vara müümisel lõppenud, tuleb hinnata, milliseid kulutusi saab hageja kostjalt nõuda. Kostja on vastu vaielnud vara tagastamise ja müügikulutustele.
26.Poolte tõendamiskoormuse osas märgib ringkonnakohus järgmist. Kostja ei tõendanud maakohtu menetluses, et müügikulu on võimalik sisseostetava teenuse korral saada madalama hinnaga. Hageja ei pidanud tõendama, et tema tegevuse puhul oli tegemist mitmete erinevate ettevõtete teenuse osutamise hinna võrdlemisel saadud madalaima hinnaga teenusega. Hageja ei pidanud tellitud teenuse puhul tõendama, et on välja selgitanud odavaima pakkumise nii tagastusteenuse tellimisel kui ka müügilepingu eseme müügiteenuse ostmisel.
27.Riigikohus on märkinud, et kuigi VÕS § 367 lg 3 järgi tuleb juhinduda liisingueseme väärtusest, sõltumata võõrandamisest, on siiski lubatud poolte kokkuleppel (ka liisinguandja tüüptingimustes) lähtuda selle asemel liisingueseme tegelikust müügihinnast, kui see ei erine oluliselt eseme turuhinnast ning liisinguandjal on kohustus teha kõik endast olenev, et saavutada ennetähtaegselt tagastatud liisingueseme uuel võõrandamisel parim ja kiireim tulemus (vt lahend 3-2-1-33-08 p 18). Seetõttu on põhjendatud apellandi seisukoht, et lubatav 10 %-ne hinnaerinevus tuleks arvutada turuhinnast ja mitte algsest auto müügihinnast. IV
28.Kuna maakohus tõlgendas materiaalõigust ebaõigesti ja jättis olulises osas tuvastamata asjaolud ning kogumata tõendid, ei ole ringkonnakohtul võimalik otsuse puudusi kõrvaldada. Pooltele tuleb anda võimalus oma väidete esitamiseks ja tõendamiseks.
29.Põhjendatud on apellatsioonkaebuse väited TsMS § 367 II lause kohaldamise osas, st kohtul on viivisesumma väljaarvamise kohustus otsuse tegemise aja seisuga. Kuna asi saadetakse maakohtule tagasi eelmenetluse staadiumisse, on kostjal võimalus esitada esmakordselt ringkonnakohtus esitatud viivise vähendamise taotlus maakohtu menetluses. Eeltoodu tõttu ei anna ringkonnakohus hinnangut viivise nõude põhjendatud suurusele ega käsitle kostja taotlust selle vähendamiseks.
30.Poolte vahel menetluskulude jaotamise üle tuleb maakohtul otsustada vastavalt asja uue sisulise läbivaatamise tulemusele.
/allkirjastatud digitaalselt/ Krista Kirspuu
/allkirjastatud digitaalselt/ Ele Liiv
/allkirjastatud digitaalselt/ Indrek Soots
10(10)
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.