XXX hagi XXXOÜ vastu võlgnevuse, viivise ja lisanduva viivise nõudes
Tsiviilasja hind
4 830.24 eurot
Menetlusosalised ja nende
Hageja XXX(sünd XXX. a, elukoht XXX), lepinguline
esindajad
esindaja Riho Sillar Kostja XXXOÜ (registrikood XXX), seaduslik esindaja XXX
Kohtuistungi toimumise aeg
31. märts 2015. a
Kohtuistungil osalenud isikud
Hageja esindaja Riho Sillar Kostja esindaja XXX
RESOLUTSIOON
1.Hagi rahuldada.
2.Välja mõista XXXOÜ-lt XXX kasuks põhivõlg 14 360.80 Poola zlotti, võla sissenõudmiskulude hüvitis 336.28 Poola zlotti, seisuga 30.04.2015 viivis 5 337.73 Poola zlotti ja edasi viivis protsendina tasumata põhinõude summalt Poola tsiviilkoodeksi art 481 § 2 esimeses lauses sätestatud määras kuni põhivõlgnevuse tasumiseni.
Jätta rahuldamata XXXOÜ 01.04.2015 esitatud taotlus protokolli parandamiseks. Menetluskulude jaotus ja kindlaksmääramine
1.Menetluskulud jätta kostja kanda.
2.Välja mõista XXXOÜ-lt XXX kasuks menetluskulud 3 659.92 eurot.
2-14-18180
3.Hüvitamisele kuuluvatelt menetluskuludelt (3 659.92 eurot) tuleb XXXOÜ-l tasuda XXXkäesoleva kohtuotsuse jõustumisest alates kuni täitmiseni tasumata summalt viivist võlaõigusseaduse § 113 lõike 1 teises lauses ettenähtud ulatuses. Edasikaebamise kord Pooled võivad esitada otsuse peale apellatsioonkaebuse 30 päeva jooksul alates otsuse kättetoimetamisest, kuid mitte hiljem kui viie kuu möödumisel esimese astme kohtu otsuse avalikult teatavakstegemisest (30.04.2015). Ringkonnakohus võib apellatsioonkaebuse lahendada kirjalikus menetluses, kui kaebaja ei taotle selle lahendamist istungil. Kohus selgitab, et menetlusabi taotlemise korral peab menetlusabi taotleja seaduses sätestatud tähtaja järgimiseks tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb, eelkõige esitama kaebuse. Kaebuse põhjendamiseks või riigilõivu tasumiseks või kaebuses esineva sellise puuduse kõrvaldamiseks, mis on seotud menetlusabi taotlemisega, annab kohus sellisel juhul mõistliku tähtaja pärast menetlusabi andmise taotluse lahendamist, kui nimetatud taotlus ei olnud esitatud põhjendamatult või tähtaja pikendamise eesmärgil. See ei välista menetlustähtaja ennistamist. Hagiavalduse aluseks olevad asjaolud ja hageja nõue
1.XXX(hageja) esitas 03.05.2014 maakohtule hagi XXXOÜ (kostja) vastu mööblikaupade eest tasumata ostuhinna 14 360.80 Poola zloti, viivise 3 739.94 Poola zloti, sissenõudmiskulude 336.28 Poola zloti ja lisanduva viivise nõudes. Hageja tegutses füüsilisest isikust ettevõtjana (Domawoj.com XXX, reg XXX) ja müüs 2012. a kostjale mööblit, mille eest on kostja jätnud hagejale tasumata. Hagiavalduse kohaselt on nõude aluseks kaks poolte vahel sõlmitud müügilepingut. 24.01.2012 sõlmisid pooled mööbli müügilepingu. Hageja andis kauba kostjale üle 26.01.2012. Kostja pidid kauba eest tasuma hiljemalt 04.05.2012 11 932 Poola zlotti. Teine müügileping sõlmiti 21.02.2012 ning hageja andis kauba kostjale üle 22.02.2012. Kostja pidi kauba eest tasuma hiljemalt 21.04.2012 2 428.80 Poola zlotti. Hageja on õigus- ja teovõimeline. Hageja on lõpetanud majandustegevuse füüsilisest isikust ettevõtjana. Poola tsiviilkoodeksi (Kodeks cywilny) art 1 sätestab, et koodeks reguleerib isikutevahelisi tsiviilõigussuhteid. Tsiviilõigussuhte poolteks võivad olla üksnes isikud – füüsilised ja juriidilised. Enda nimel püsiva majandus- ja kutsetegevusega tegeleva füüsilise isiku õigus- ja teovõime lõpeb surmaga, mitte majandustegevuse lõpetamisega. Hageja eeldas pooltevahelisest pikaajalisest praktikast tulenevalt, et kostja esindajaks on XXX. Kostja teadis, et XXX tegutseb suhetes hagejaga kostja esindajana. Kostja on müügilepingute sõlmimise, arvete allkirjastamise, kauba vastuvõtmise ja XXX’l esindusõiguse olemasolu omaks võtnud, mistõttu ei vaja need asjaolud tõendamist. Hageja ei anna nõusolekut kostjapoolse omaksvõtu tagasivõtmisele. Kostja vastuväited hagile
2.Kostja vaidleb hagile vastu. Kostja ei ole kunagi hagis esitatud võlgnevust tunnistanud. Domawoj.com XXX majandustegevus on seiskunud 31.07.2013 ja registrist kustutatud 06.08.2013. Hageja ise
2-14-18180 ei ole kaupa tarninud, vaid sellega tegeles tema abikaasa XXX, kellele on Poola Vabariigis kehtestatud ärikeeld. Kostja väidab, et hageja oli ise kostjale võlgu ja võla tasumine toimus mööblikaupadelt lisasoodustuste näol või laokaupade jäägi üleandmisega. Kaupa, mille eest hageja raha nõuab, ei ole kostja tellinud. Tellimuse puudumine näitab, et hageja andis need asjad kostjale üle võla katteks. Hageja nõuab kauba eest hinda, mis ei ole kauba realiseerimisväärtus. Tegemist oli lattu seisma jäänud asjadega. Seega ei lähtunud kostja arvetel nr 21/2012 ja 56/2012 märgitud summadest. Kaup oli väärt kuni 50% arvetel esitatud hinnast. Kostja on heauskselt asjad vastu võtnud. 06.10.2014 menetlusdokumendis ja edasises menetluses vaidlustab kostja XXX esindusõiguse olemasolu, kes võttis hageja kauba vastu. Enne 2014. a ei ole hageja võlgnevust maininud. 18.11.2014 kohtuistungil on kostja avaldanud, et ta pole hagejaga müügilepinguid sõlminud ega kaupa hagejalt saanud. Kostja pole volitusi nende kahe tehingu jaoks XXX’le kostja esindamiseks andnud. Kostja väljastas XXX’le ühe tehingupõhise volituse enne arveid nr 21/2012 ja 56/2012. Maakohtu põhjendused
3.Kohus leiab, et hagi kuulub rahuldamisele.
4.Kuna käesolev vaidlus sisaldab rahvusvahelist elementi, peab kohus esmalt vajalikuks analüüsida kohtualluvuse ja poolte õigussuhtele kohaldatava õigusega seonduvat. Hageja nõude aluseks on asjaolu, et ta müüs kosjale mööblit. Seega on poolte vahel toimunud kaupade ost-müük. Hageja esitatud andmetel on kauba müük toimunud ajal, kui hageja tegutses Poolas füüsilisest isikust ettevõtjana. Kostja on Eestis registreeritud äriühing. Poolte vahel ei ole kohtualluvuse ega kohaldatava õiguse kokkulepet. Tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 70 lg 2 järgi asi allub Eesti kohtule, kui Eesti kohus võib selle lahendada pädevuse ja kohtualluvuse sätete kohaselt või kohtualluvuse kokkuleppest tulenevalt, kui seadusest või välislepingust ei tulene teisiti. Kohus lähtub nõukogu määruse (EÜ) nr 44/2001, 22.12.2000, kohtualluvuse ja kohtuotsuste täitmise kohta tsiviil- ja kaubandusasjades (Brüssel I määrus), mille art 2 lg 1 järgi kaevatakse isikud, kelle alaline elukoht on liikmesriigis, selle liikmesriigi kohtutesse nende kodakondsusest hoolimata. Seega allub asi Eesti kohtule. Kohaldatava materiaalõiguse väljaselgitamiseks tuleb lähtuda sellest, et nii Poola kui ka Eesti on liitunud Ühinenud Rahvaste Organisatsiooni konventsiooniga kaupade rahvusvahelise ostu-müügi lepingute kohta (edaspidi konventsioon). Konventsiooni art 1 p 1 a) kohaselt rakendatakse seda konventsiooni kaupade ostu-müügi lepingute kohta poolte vahel, kelle kommertsettevõtted asuvad eri riikides, kui need riigid on kokkuleppivad riigid. Eesti ja Poola on kokkuleppivad riigid nimetatud sätte tähenduses (vt http://www.uncitral.org/uncitral/en/uncitral_texts/sale_goods/1980CISG_status.html). Eesti ja Poola suhtes siduva Euroopa Parlamendi ja nõukogu 17.06.2008 määruse (EÜ) nr 593/2008 lepinguliste võlasuhete suhtes kohaldatava õiguse kohta (Rooma I määrus) art 25 lg 1 järgi ei piira määrus selliste rahvusvaheliste konventsioonide kohaldamist, mille osalisteks sama määruse vastuvõtmise ajal on üks liikmesriik või mitu liikmesriiki ning milles on sätestatud lepinguliste võlasuhetega seotud rahvusvahelise eraõiguse normid.
5.Konventsioon ei reguleeri kõiki käesolevas asjas vaidluse all olevaid küsimusi. Konventsioon ei reguleeri võla sissenõudmisega kaasnevate kulude hüvitamist, samuti ei
2-14-18180 sätesta konventsioon viivisemäära ostja või müüja rahaliste kohustuste täitmisega viivitamise puhuks. Eeltoodud küsimusi reguleerib Rooma I määrus. Rooma I määrus reguleerib, millise riigi õigus kuulub käesolevale vaidlusele kohaldamisele küsimustes, mida konventsioon ei reguleeri. Rooma I määruse art 4 p 1 a) järgi kui lepingu suhtes kohaldatavat õigust ei ole valitud vastavalt artiklile 3 ning ilma et see piiraks artiklite 5 kuni 8 kohaldamist, määratakse lepingute suhtes kohaldatav õigus kindlaks järgmiselt: kauba müümise leping on reguleeritud selle riigi õigusega, kus on müüja harilik viibimiskoht. Eeltoodust tulenevalt kohaldub konventsiooniga reguleerimata küsimustes kohaldamisele Poola õigus.
6.Kostja esmane väide on, et kuna hageja füüsilisest isikust ettevõtjana on majandustegevuse lõpetanud, ei ole tal hagi esitamise õigust füüsilise isikuna. Hageja hagemisõiguse olemasolule kuulub kohaldamisele Poola õigus. Hageja on esitanud õigusliku arvamuse välisriigi õiguse sisu kindlakstegemiseks (kd II tl 161, tõlge 162). Eeltoodud õigusliku arvamuse kohaselt pool, kes on lõpetanud majandustegevuse teostamise, kuid omab nõuet teise poole suhtes, võib selle teise poole suhtes kohtusse pöörduda. See on seotud eriti füüsiliste isikutega. Kui füüsiline isik on lõpetanud majandustegevuse, on tal õigus esitada nõue teise ettevõtja või füüsilise isiku suhtes, kui see nõue on tekkinud selle isiku poolt majandustegevuses (Poola õigusakt: Ustawa z dnia 24 maja 1989 r. o rozpoznawaniu przez sądy spraw gospodarczych).
7.Käesolevas asjas on vaidluse all, millised asjaolud vajavad tõendamist. Tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 231 lg 2 järgi poole faktilise asjaolu kohta esitatud väide ei vaja tõendamist, kui vastaspool võtab selle omaks. Omaksvõtt on faktilise väitega tingimusteta ja selgesõnaline nõustumine kohtule adresseeritud kirjalikus avalduses või kohtuistungil, kus nõustumine protokollitakse. Abieluasjas ja põlvnemisasjas hindab kohus omaksvõttu koos muude tõenditega. Vaidluse all on kaks müügilepingut, mille osas on rahvusvahelise kaubaveo saatelehed, kinnitused kauba vastuvõtmise kohta ja arved nr 21/2012 ja 56/2012 vastu võtnud ja allkirjastanud XXX. Kostja on 23.07.2014 kohtule esitatud vastuses võtnud omaks, et poolte vahel on sõlmitud müügilepingud ning kostja andis allkirja vaidlustatud arvetele. Samuti kinnitab kostja, et kostja esindajaks vaidlusaluste tehingute tegemise ajal oli XXX (vt kostja vastus kd I tl 81-86, omaksvõtt kd I tl 82 p 2.1, tl 84 p-d 3.1-3.3). 06.08.2014 toimunud eelistungil on kostja seaduslik esindaja selgesõnaliselt avaldanud, et kostja on heauskselt kauba vastu võtnud, millega hageja võlg tasaarvestati; hageja käis iga kahe nädala järel laos ja nägi, kuidas kaupa realiseeritakse (kd I tl 151). Eelistungil on kostja nõustajana osalenud XXX, kes on kinnitanud, et võttis vaidlusalused arved vastu ja aitas heauskselt sõpra (kd I tl 151). TsMS § 228 lg 3 järgi nõustaja poolt kohtuistungil esitatu loetakse menetlusosalise poolt esitatuks, kui menetlusosaline seda kohe tagasi ei võta või ei paranda. Järgmistes menetlusdokumentides ja istungitel on kostja XXX esindusõiguse olemasolu, kauba ja arvete vastuvõtmist asunud eitama (vt eelistungi protokoll kd I tl 165). Seega tuleb lähtuda TsMS § 231 lg 3, mis sätestab, et omaksvõtu võib tagasi võtta üksnes teise poole nõusolekul või juhul, kui tagasivõttev pool tõendab, et väide asjaolu olemasolu või puudumise kohta, mis omaks võeti, ei vasta tõele ja omaksvõtt oli tingitud ebaõigest ettekujutusest asjaolust. Sel juhul ei loeta asjaolu omaksvõetuks.
2-14-18180
8.Kohtu hinnangul tuleb lähtuda kostja esmasest asjaolude omaksvõtust, kuna TsMS § 231 lg 3 eeldused omaksvõtu tagasivõtmiseks ei ole täidetud. Hageja ei anna nõusolekut omaksvõtu tagasivõtmiseks ning samuti ei ole kostja suutnud tõendada, et väide asjaolu olemasolu või puudumise kohta, mis omaks võeti, ei vasta tõele ja omaksvõtt oli tingitud ebaõigest ettekujutusest asjaolust. Seega on tõendatud, et pooled sõlmisid vaidlusalused müügilepingud, hageja andis kaubad üle ja kostja esindajana võttis kaubad vastu XXX. Hageja esindaja on selgitanud, et müügilepingu tingimused (kauba kogus ja hind) on sätestatud vastuvõetud arvetel, mille juurde kuulusid spetsifikatsioonid.
9.Isegi, kui lähtuda sellest, et kostjal on alus omaksvõtu tagasivõtmiseks, siis ka sellisel juhul on pooltevaheline võlasuhe tõendamist leidnud. Esmalt käsitleb kohus XXX esindusõigusega seonduvat. Konventsioon ja Rooma I määrus ei reguleeri esindamisõigusega seonduvat. Seega tuleb lähtuda rahvusvahelise eraõiguse seaduse (REÕS) sätetest. REÕS § 9 lg 1 järgi eeldustele, mille korral esindaja tehtud tehing tekitab esindatavale õigusi ja kohustusi kolmanda isiku suhtes, kohaldatakse selle riigi õigust, kus esindaja tegutses. Eeltoodust tulenevalt tuleb lähtuda tsiviilseadustiku üldosa seaduse (TsÜS) 8. peatükist. TsÜS § 118 lg 2 järgi kui esindajana tegutseva isiku avaldused või käitumine mõjutavad teist isikut mõistlikult uskuma, et esindajana tegutsevale isikule on antud volitus tehingu tegemiseks, ning esindatav teab või peab teadma, et isik tegutseb tema nimel esindajana ja talub selle isiku sellist tegevust, siis loetakse, et esindatav on volituse andnud. Puudub vaidlus, et enne vaidlusaluseid tehinguid tegutses XXX suhetes hagejaga kostja esindajana. Kohtu hinnangul on TsÜS § 118 lg 2 eeldused täidetud. Kostja kasutas XXX’t enda majandustegevuses ning XXX pidas läbirääkimisi ja sõlmis lepinguid hagejaga.
10.Edasi käsitleb kohus vaidlusküsimust, kas hageja saab kostjalt nõuda kohustuse täitmist. Hageja nõue kostja vastu tuleneb kahest müügitehingust. Tehingute sõlmimise loeb kohus tuvastatuks kostja omaksvõtuga (vt otsuse p 8). Kauba on vastu võtnud vastavalt rahvusvahelise kaubaveo saatelehtedele XXX 26.01.2012 ja 22.02.2012 (kd I tl 18, 28, tõlge 115-116, 121-122, originaalid 176, 180). Konventsiooni art 35 lg 1 järgi müüja on kohustatud tarnima kauba, mis kvaliteedilt, koguselt ja kirjelduselt vastab lepingu nõuetele ning on taarastatud või pakitud nii, nagu seda nõuab leping. Konventsiooni art 53 sätestab ostja kohustuse, milleks on kohustus tasuda kauba hind ja võtta kaubatarne vastu kooskõlas lepingu ja käesoleva konventsiooni nõuetega. XXX on allkirjastanud kauba spetsifikatsioonid, kinnitades, et kaup on vastu võetud vastavalt VAT arvetele, vastavalt kauba spetsifikatsioonile ja ilma vigastusteta (kd I tl 17, 19, 27, 29 tõlge tl 114, 117, 118, 123). Kauba suhtes on hageja väljastanud kaks arvet: arve nr 21/2012 summas 11 932 Poola zlotti ja arve nr 56/2012 summas 2 428.80 Poola zlotti (kd I tl 20, 30 tõlge 118-119, 124125). Nimetatud arvetel on ära toodud asjad ja asjade tükihind. Arved on allkirja vastu üle antud XXX’le. Konventsiooni art 58 lg 1 järgi kui ostja pole kohustatud tasuma hinda mingil konkreetsel tähtpäeval, peab ta selle tasuma, kui müüja kooskõlas lepinguga ja käesoleva konventsiooniga kas annab ostja käsutusse kauba enda või kaubakorraldusdokumendid. Müüja võib niisuguse makse seada kauba või dokumentide üleandmise tingimuseks. Arvetel on märgitud maksetähtajaks 100 päeva. Kostja ei ole tõendanud teistsugust maksetähtaega, mistõttu lähtub kohus arvetel märgitud tähtajast. Kostja ei ole tõendanud oma väidet, et müüdud asjade hind oli teistsugune kui hageja poolt koostatud ja kostja esindaja poolt vastuvõetud spetsifikatsioonides. Müüja õiguskaitsevahendina näeb konventsiooni art 62 ette, et müüja võib ostjalt nõuda hinna
2-14-18180 tasumist. Eeltoodust tulenevalt on hagejal õigus nõuda kostjalt kauba eest tasumist (11 932 + 2 428.80) 14 360.80 Poola zlotti.
11.Kostja on menetluses väitnud, et nimetatud nõue on tasaarvestatud kostja nõudega hageja vastu. Kohus on kostjale selgitanud, et kostja peab tõendama tasaarvestuse formaalseid ja materiaalseid eeldusi (vt eelistungi protokoll kd I tl 151). Kostja ei ole tõendanud, et nõue on tasaarvestusega lõppenud. Samuti ei tõenda kostja poolt esitatud tõendid, et hageja ostuhinna tasumise nõue oleks mõnel muul alusel välistatud või lõppenud (kd I tl 97, 106110).
12.Järgnevalt analüüsib kohus viivise ja kahjuhüvitamise nõudeid. Konventsiooni art 61 lg 1 b) annab müüjale õiguse nõuda kahjude hüvitamist vastavalt sama konventsiooni artiklites 74-77 sätestatule, kui ostja ei täida mõnda oma kohustust lepingu või konventsiooni järgi. Konventsiooni art 61 lg 2 tuleneb, et teiste õiguskaitsevahendite kasutamine ei võta müüjalt õigust nõuda kahjude hüvitamist.
13.Konventsiooni art 78 järgi kui pool on hinna või mõne muu summa tasumisega viivitanud, on teisel poolel õigus saada viivitatud summa pealt protsente, tekitamata kahju mis tahes nõudele, hüvitamaks kahjusid, mida võib sisse nõuda 74. artikli alusel. Konventsiooni art 74 sätestab, et kahjumid lepingu rikkumisest ühe poole poolt moodustavad summa, mis on võrdne selle kahjuga (kaasaarvatud minetatud kasu), mille teine pool lepingu rikkumise tagajärjel on tekitanud. Niisugused kahjumid ei või ületada kahju, mida lepingut rikkunud pool lepingu sõlmimise hetkel ette nägi või pidi ette nägema oma rikkumise võimaliku tagajärjena, võttes arvesse asjaolusid, mida ta sel ajal teadis või pidi teadma. Kostja sisulisi vastuväiteid viivise ja kahjuhüvitamise arvutusele ei ole esitanud. Kostja leiab, et kuna põhinõue on alusetu, ei ole hagejal õigust nõuda viivist ega kahjuhüvitist. Viivise nõudmise õiguslik alus tuleneb Poola tsiviilkoodeksi art-st 481 (kättesaadav inglise k https://supertrans2014.wordpress.com/). Poola tsiviilkoodeksi art 481 § 1 järgi võib võlausaldaja nõuda rahalise kohustuse viivitamise eest viivitusintressi isegi juhul, kui sellega ei kaasne kahju ja võlgnik ei ole viivituse eest vastutav. Sama sätte § 2 esimene lause sätestab, et kui eelnevalt ei ole viivitusintressi määras kokku lepitud, siis kohaldub seadusjärgne intressimäär. Lisaks viivitusintressile võib nõuda võlgnikult kahju hüvitamist üldistel alustel (art 481 § 3). Seaduslik intressimäär on sätestatud tsiviilkoodeksi art-s 359. Poola tsiviilkoodeksi art 359 § 3 järgi ministrite nõukogu kehtestab määrusega seadusliku intressimäära suuruse, juhindudes maksedistsipliini ja rahaliste arvelduste sujuva toimumise tagamise vajadusest ning lähtudes turu ja Poola Riigipanga intressimääradest (eesti k tõlge kd II tl 127). Ministrite nõukogu on sätestanud seadusliku intressimäära suuruseks perioodil alates 15.12.2008 kuni 22.12.2014 13% aastas (kd II tl 129, tõlge kd II tl 130). Alates 23.12.2014 on seaduslik intressimäär 8 % aastas (andmed kättesaadavad http://poradnik.wfirma.pl/-odsetki-ustawowe-2015). Kostja pidi võlgnevuse 11 932 Poola zlotti tasuma hiljemalt 04.05.2012 ja 2 428.80 Poola zlotti hiljemalt 21.04.2012. Viivise arvutus on järgmine: 5.05.2012 - 22.12.2014 962 päeva 13% 23.12.2014 - 30.04.2015 129 päeva 8% kokku:
Seisuga 30.04.2015 on viivisenõude suurus 5 337.73 Poola zlotti. Viivisenõue on õiguslikult põhjendatud ja kuulub rahuldamisele.
14.Hageja nõuab kahjuhüvitisena võla sissenõudmiskulude hüvitamist summas 336.28 Poola zlotti. Nõude õiguslikuks aluseks on konventsiooni art 74 ning 8. märtsi 2013. a seaduse maksetähtaegade kohta kaubandustehingutes (poola k Ustawa z dnia 8 marca 2013 r. o terminach zapłaty w transakcjach handlowych) art 10 lg 1 (seaduse tekst kd II tl 132-135, sätte tõlge kd II tl 136). Eeltoodud sätte kohaselt alates artikli 7 lõikes 1 või artikli 8 lõikes 1 nimetatud intressi arvestamise õiguse omandamise kuupäevast kuulub võlausaldajale võlgnikult väljamõistmisele hüvitis võla tagasisaamise kulude katteks 40 euro suuruses summas, mis on ümber arvutatud Poola zlottideks Poola Riigipanga avaldatud euro keskmise kursi järgi selle kuu viimase tööpäeva seisuga, mis eelnes kuule, mis rahaline hüvitis muutus sissenõutavaks. Kuna kostja kohustused tulenevad kahest tehingust, siis kohtu hinnangul on õigustatud nõuda hüvitist mõlema tehingu osas, e (2 x 168.14) 336.28 Poola zlotti.
15.Hageja nõuab põhivõlgnevuselt seadusjärgset viivist kuni põhikohustuse täitmiseni. Hageja nõude õiguslikuks aluseks on Poola tsiviilkoodeksi § 481 koosmõjus TsMS § 367 sättega. TsMS § 367 järgi viivisenõude võib koos põhinõudega esitada hagis selliselt, et taotletakse viivise, mis ei ole hagi esitamise ajaks veel sissenõutavaks muutunud, väljamõistmist kohtult mitte kindla summana, vaid täielikult või osaliselt protsendina põhinõudest kuni põhinõude täitmiseni. Eelkõige võib viivist nõuda selliselt, et kohus mõistaks selle välja kindla summana kuni otsuse tegemiseni ja edasi protsendina põhinõudest. Tulevikku suunatud viivisenõue on õiguslikult põhjendatud ja kuulub rahuldamisele.
16.01.04.2015 on kostja esitanud taotluse protokolli parandamiseks TsMS § 53 lg 2 tulenevalt. Kohus ei nõustu protokolli parandamise taotlusega, sest protokolli sisu vastab TsMS § 50 sätestatule ning kohtuistungil toimunule. Menetluskulud
17.Asja menetlenud kohus märgib menetluskulude jaotuse menetlusosaliste vahel kohtuotsuses või menetlust lõpetavas määruses (TsMS § 173 lg 1). TsMS § 162 lg 1 järgi hagimenetluse kulud kannab pool, kelle kahjuks otsus tehti. Menetluskulud jäävad kostja kanda.
18.TsMS § 174 lg 2 järgi maakohus määrab menetluskulude rahalise suuruse kindlaks kohtuotsuses või menetlust lõpetavas määruses, kui menetluskulude kindlaksmääramine ei takista kohtuotsuse või menetlust lõpetava määruse tegemist. Kohus andis 31.03.2015 kohtuistungil pooltele tähtajad menetluskulude nimekirja esitamiseks ja vastuväidete esitamiseks (kd II tl 105). Hageja menetluskulud koosnevad riigilõivust 325 eurot, tõlkekulust 463.92 eurot ja lepingulise esindaja kulust tunnihinnaga 110 eurot (käibemaksuga) 31.9 t tunni eest summas 3 509 eurot (kd II, tl 182-183, 208-209186). Kokku moodustavad hageja menetluskulud 4 297.92 eurot (käibemaksuta). Hageja lepinguline esindaja kinnitas, et hageja ega ka Õigusbüroo RIHO SILLAR OÜ ei ole
2-14-18180 käibemaksukohustuslased. Kostja esitas 09.04.2015 hageja menetluskuludele vastuväited. Kostja põhiliseks vastuväiteks on asjaolu, et hageja on kunstlikult menetlusega seotud töömahtu suurendanud.
19.TsMS § 138 lg 1 järgi on menetluskulud menetlusosaliste kohtukulud ja kohtuvälised kulud. TsMS § 138 lg 2 kohaselt on kohtukuluks mh riigilõiv. Riigilõivu tasumine hagiavalduse esitamisel summas 325 eurot on nähtav tsiviilasja toimikust (kd I tl 14). Tegemist on põhjendatud kuluga ning see tuleb kostjalt taotletud ulatuses välja mõista. TsMS § 143 p 1 järgi on asja läbivaatamise kulud muuhulgas tõlgikulud. Kohtu hinnangul on käesolevas asjas hageja poolt esitatud dokumentide tõlkimine vajalik arvestades vaidluse rahvusvahelise elemendiga. Seega tuleb tõlkekulud 463.92 eurot vastaspoolelt hageja kasuks välja mõista.
20.Järgnevalt analüüsib kohus lepingulise esindaja kuludega seonduvat. TsMS § 175 lg 1 kohaselt kui menetlusosaline peab menetluskulude jaotust kindlaksmäärava kohtulahendi kohaselt kandma teist menetlusosalist esindanud lepingulise esindaja kulud, mõistab kohus kulud välja põhjendatud ja vajalikus ulatuses. Lepinguline esindaja on menetlusosalist menetluses esindav advokaat või muu esindaja käesoleva seadustiku §-s 218 sätestatu kohaselt. TsMS § 175 lg 11 sätestab, et kui menetluskulude jaotuse kohaselt teist menetlusosalist esindanud lepingulise esindaja kulude kandmiseks kohustatud menetlusosaline nimetatud kuludele vastu ei vaidle, võib kohus piirduda selle kontrollimisega, et lepingulise esindaja kulud ei oleks suuremad käesoleva paragrahvi lõike 4 alusel Vabariigi Valitsuse määrusega kehtestatud piirmäärast. Riigikohtu üldkogu lahendiga tunnistati põhiseaduse vastaseks ja kehtetuks TsMS § 175 lg 4 ning samuti Vabariigi Valitsuse 04.09.2008 määrus nr 137 „ Lepingulise esindaja kulude teistelt menetlusosalistelt sissenõudmise piirmäärad" (vt sellekohaseid põhjendusi Riigikohtu üldkogu 26.06.2014 lahend tsiviilasjas nr 3-2-1-153-13, p-d 70–76). Seega menetluskulude rahalise suuruse kindlaksmääramisel tuleb maakohtul kontrollida lepingulise esindaja kulude põhjendatust ja vajalikkust esindamisele kulunud aja ja ühe tööühiku suhtes. Kostja on vastaspoole kulude suurusele vastu vaielnud.
21.Esmalt analüüsib kohus hageja esindaja õigusabi tunnihinda. Menetluskulude kindlaksmääramise taotlusest nähtub, et hageja esindaja tunnitasu määraks on 110 eurot tund. Kohus ei pea käesolevas vaidluses nimetatud tunnitasumäära mõistlikuks. Hageja esindajaks ei ole vandeadvokaat vaid jurist, mistõttu kohus leiab, et käesolevas asjas ei ole põhjendatud rakendada advokaadi tunnihinnaga võrreldavat tunnihinda. Kohtu hinnangul on mõistlik ja põhjendatud esindaja tunnitasu määr 90 eurot. Kohus hindas hageja esindaja toiminguid ning leiab, et osutatud töötundide arv käesolevas asjas on vajalik ja põhjendatud. Kohus arvestab asjaolu, et käesolevas vaidluses esines rahvusvaheline element. Seega võib käesolevat vaidlust pidada keskmiselt keerukamaks. Samuti ei nõust kohus kostja vastuväitega, et hageja on kunstlikult endale menetluskulusid tekitanud. Asjas toimunud eelistungid on ennekõike edasi lükatud kostjast tulenevate asjaolude tõttu. Kohus leiab, et hageja esindaja toimingud käesolevas tsiviilasjas olid vajalikud ja põhjendatud 31.9 t raames. Seega on hageja vajalikud ja põhjendatud menetluskulud kokku 3 659.92 eurot (lepingulise esindaja kulu 31.9 t summas 2 871 eurot, riigilõiv 325 eurot ja tõlkekulud 463.92 eurot). TsMS § 174 lg 10 järgi menetluskuludelt arvestatava käibemaksu hüvitamiseks peab menetlusosaline kinnitama, et ta ei ole
2-14-18180 käibemaksukohustuslane või ei saa muul põhjusel tekkinud kuludelt käibemaksu tagasi arvestada. Hageja ei ole menetluskulude väljamõistmist koos käibemaksuga taotlenud. TsMS § 177 lg 4 kohaselt märgib kohus menetlusosalise taotluse alusel menetluskulude kindlaksmääramise kohtulahendis, et hüvitamisele kuuluvatelt menetluskuludelt tuleb tasuda menetluskulude suurust kindlaks tegeva lahendi jõustumisest alates kuni täitmiseni viivist võlaõigusseaduse § 113 lõike 1 teises lauses ettenähtud ulatuses. Hageja on vastavasisulise taotluse esitanud. TsMS § 178 lg 1 järgi menetluskulude jaotust saab vaidlustada üksnes selle kohtulahendi peale edasi kaevates, millega menetluskulude jaotus kindlaks määrati. Hüvitatavate menetluskulude suurust saab vaidlustada selle kohtulahendi peale edasi kaevates, millega menetluskulude rahaline suurus kindlaks määrati.
/allkirjastatud digitaalselt/ Meeli Kaur Kohtunik
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.