Võlaõigus › Muud lepingud teenuste osutamiseks

TsiviilasiJõustunudHarju Maakohus Tartu mnt kohtumaja · 29.04.2015

Lahendi andmed

Riigi Teataja

Kohus: Harju Maakohus Tartu mnt kohtumaja
Kohtuasja number: 2-14-15910/27
Asja liik: Tsiviilasi
Kategooria: Võlaõigus › Muud lepingud teenuste osutamiseks
Menetlusliik: Hagimenetlus
Kuulutamise aeg: 29.04.2015
Staatus: Jõustunud
Sõnade arv: 3679

Lahend PDF →Riigi Teatajas →

Lahendi tekst

Riigi Teataja

Harju Maakohus

Kohtunik

Hannes Olev

Kohtujurist

Viktor Bome

Otsuse tegemise aeg ja koht

29. aprill 2015, Tallinn, Tartu mnt kohtumaja

Tsiviilasja number

2-14-15910

Tsiviilasi

XXXAS hagi osaühing XXX vastu võlgnevuse nõudes 6 212.90 eurot

Tsiviilasja hind Menetlusosalised ja nende esindajad

hageja XXXAS (registrikood XXX, asukoht XXX); hageja lepinguline esindaja Erki Casar (e-post [email protected]); kostja osaühing XXX (registrikood XXX, asukoht XXX; epost XXX ); kostja lepinguline esindaja Jevgenia XXX(XXX).

RESOLUTSIOON

1.Hagi osaliselt rahuldada.

2.Välja mõista kostjalt osaühing XXX hageja XXXAS kasuks arvetest nr 131978 ja nr 132071 tulenev põhivõlgnevus summas 349.80 eurot (kolmsada nelikümmend üheksa eurot ja 80 senti), sissenõutavaks muutunud viivis 17.76 eurot (seitseteist eurot ja 76 senti) ja viivis põhivõlgnevuse summalt 349.80 eurot alates hagiavalduse esitamisest 22.08.2014 kuni põhivõlgnevuse summa 349.80 eurot kohase täitmiseni VÕS § 113 lg 1 sätestatud määras.

3.Välja mõista kostjalt osaühing XXX hageja XXXAS kasuks arvetest nr 131571 ja nr 132040 tulenev põhivõlgnevus summas 2 223 (kaks tuhat kakssada kakskümmend kolm) eurot ja viivis põhivõlgnevuse summalt 2 223 eurot alates käesoleva kohtuotsuse jõustumisest kuni summa 2 223 eurot kohase täitmiseni VÕS § 113 lg 1 sätestatud määras. Menetluskulude jaotus

2-14-15910 Menetluskulud jätta täielikult poolte endi kanda. Edasikaebamise kord Kohtuotsusele võib esitada apellatsioonkaebuse 30 päeva jooksul peale kohtuotsuse kättesaamist otse Tallinna Ringkonnakohtule.

Sarnased lahendid

Võlaõigus

2-14-15910 Kostja ei vaidle vastu eelnimetatud nõuete aluseks olevatele arvetele ega neis esitatud ajakulule ning summadele (välja arvatud arves nr 132040 arvestatud töötunni maksumus) kuid leiab, et kostjal on õigus tasaarveldada hageja nõue summas 3 054 eurot, mis tuleneb asjaolust, et pea kõigis (erandid kostja poolt arvesse võetud) hageja nõuete aluseks olevas tööaja tunniarvestuses sisaldus ka lõunapausi aeg 1 tund päevas, mille eest kostja nõus tasuma ei ole, kuivõrd sel ajal tööd ei tehtud. st. teenust ei osutatud. Kostja on eelnimetatud tasaarvestatava summa kujundamisel võtnud arvesse päevade arvu ja ajad, mil hageja arvestas lõunapausiks töötundidest maha 30 minutit. Hageja vastuväiteid kostja arvestuse metoodika ja tulemi õigsuse osas esitanud ei ole. Hageja on vaielnud sisuliselt vastu kostja seisukohale, et lõunapausiks tuli 1 tund töötundidest maha arvestada. Seega on poolte vahel vaidlus selles, kas kostja objektil peetud lõunapauside (1 tund) aega tuleb arvestada hageja poolt osutatud teenuse (kraana töö) sisse või mitte. Hageja nõude alused ja põhjendatud nõude suurus Võlaõigusseaduse (VÕS) § 2 lg 1 sätestab, et võlasuhe on õigussuhe, millest tuleneb ühe isiku (kohustatud isik ehk võlgnik) kohustus teha teise isiku (õigustatud isik ehk võlausaldaja) kasuks teatud tegu või jätta see tegemata (täita kohustus) ning võlausaldaja õigus nõuda võlgnikult kohustuse täitmist. VÕS § 76 lg 1 kohaselt tuleb kohustus täita vastavalt lepingule või seadusele. VÕS § 100 kohaselt on kohustuse rikkumine võlasuhtest tuleneva kohustuse täitmata jätmine või mittekohane täitmine, sealhulgas täitmisega viivitamine. VÕS § 101 lg 1 p 1 ja § 108 lg 1 järgi kui võlgnik rikub tasu maksmise kohustust, võib võlausaldaja nõuda selle täitmist. Nagu kohus eelpool märkis, siis kostja ei vaidle vastu hageja nõude aluseks olevatele arvetele ega neis esitatud ajakulule ning summadele (välja arvatud arves nr 132040 arvestatud töötunni maksumus), mistõttu käsitleb kohus kostja vastuväiteist tulenevalt üksnes arves nr 132040 arvestatud töötunni maksumuse korrektsuse küsimust ja loeb muus osas hageja nõude põhjendatuks. Arves nr 132040 osutas hageja kostjale teenust perioodil 09.12.2013 – 11.12.2013 70 tonnise kraanaga, kus on ekslikult arvestamata jäänud 15 töötundi, täiendav tasu eelnimetatud 15 töötunni eest summas 1 530 eurot (15 tundi x 85 eurot + käibemaks). Kostja märgib, et nimetatud arve osas kostja aktsepteerib täiendava tasu nõude 15 tunni eest, kuid seda tunni hinnaga 55 eurot/tund, millele lisandub käibemaks, mitte aga 85 eurot (lisandub käibemaks). Põhjuseks on see, et hageja ja kostja leppisid kraana tööde nn hulgihinnas: kui töö objektil toimub järjest ning suures mahus, siis on kraana töötunni hinnaks 50 eurot väiksemate kraanade puhul (28 t, 30 t) ning 55 eurot suurema kraana puhul (70 t). Kostja märkis, et asjaolu, et poolte vahel oli kokkulepe piirhinna kohta kostja saab kinnitada tunnistaja XXX ütlustega. Eeltoodust tulenevalt, kostja tunnistab hageja nõuet arve nr 132040 osas 15 tundi tunnihinnaga 55 eurot (lisandub käibemaks), ehk kokku summas 990 eurot (15 tundi x 55 eurot + käibemaks). Kohus märgib, et 31.03.2015 toimunud kohtuistungil väitis kostja tunnistaja XXX, et oli kokku lepitud eraldi hind 70 tonnisele kraanale ning teda telliti tunnistaja mäletamist mööda paariks päevaks. Tunnistaja mäletamist mööda selle kraana hind oli 75-80 eurot. Võis olla ka 85 eurot.

2-14-15910 Kohus märgib, et 31.03.2015 toimunud kohtuistungil väitis hageja tunnistaja XXX, et töötas algusest peale küll 70 tonnine kraana, kuid kuna tal ei olnud vastukaalusid, siis ta oma tööomadustelt vastas 50 tonnisele kraanale ja vastavalt sellele oli ka tema hind 55 eurot tund. Kuna objekt kasvas, siis ehituse lõpupoole see tähendab viimane nädal, pidi kraanale kinnitama vastukaalud, et suuta tõsta kõik tõsted. Ja sellest tulenevalt on ka arvel hind 70 tonnise kraana oma ehk siis 85 eurot tund. Tunnistaja väidab, et sellest hoiatati ka tellijat juba alguses, sest oli ilmne, et objekt läheb sel määral suureks, et 50-sega ei ole kõiki töömahte võimalik ära teha. Kohus leiab, et tunnistajate (seejuures kostja enda tunnistaja) ütlustega on tõendatud, et hagejal on õigus 09.12.2013 – 11.12.2013 osutatud teenuse eest, mille kohta on esitatud arve nr 132040, kus on ekslikult arvestamata jäänud 15 töötundi, nõuda täiendavat tasu eelnimetatud 15 töötunni eest tunnihinnaga 85 eurot (lisandub käibemaks) ehk kokku summas 1 530 eurot. Eeltoodust tulenevalt leiab kohus, et hageja nõue on põhjendatud ka ainukese kostja poolt vaidlustatud arves nr 132040 arvestatud töötundide maksumuse korrektsuse osas, mistõttu on põhjendatud hageja kogu nõue kostja vastu kokku summas 5 626.80 eurot (arve nr 131978 summas 3 357 eurot + arve nr 132071 summas 46.80 eurot + arve nr 131571 arvestamata jäänud 10,5 töötunni eest summas 693 eurot + arve nr 132040 arvestamata jäänud 15 töötunni eest summas 1 530 eurot). Tasaarvestamise võimalus ja tasaarvestamise nõude põhjendatus Nagu kohus eelpool märkis, leiab kostja, et kostjal on õigus tasaarveldada hageja nõue summas 3 054 eurot, mis tuleneb asjaolust, et pea kõigis (erandid kostja poolt arvesse võetud) hageja nõuete aluseks olevas tööaja tunniarvestuses sisaldus ka lõunapausi aeg 1 tund päevas, mille eest kostja nõus tasuma ei ole, kuivõrd sel ajal tööd ei tehtud. st. teenust ei osutatud. Kostja on eelnimetatud tasaarvestatava summa kujundamisel võtnud arvesse päevade arvu ja ajad, mil hageja arvestas lõunapausiks töötundidest maha 30 minutit. Hageja vastuväiteid kostja arvestuse metoodika ja tulemi õigsuse osas esitanud ei ole. Hageja on vaielnud sisuliselt vastu kostja seisukohale, et lõunapausiks tuli 1 tund töötundidest maha arvestada. VÕS § 197 lg 1 sätestab, et kui kaks isikut (tasaarvestuse pooled) on kohustatud maksma teineteisele rahasumma või täitma muu samaliigilise kohustuse, võib kumbki pool (tasaarvestav pool) oma nõude teise poole nõudega tasaarvestada, kui tasaarvestaval poolel on õigus oma kohustus täita ja teiselt poolelt nõuda tema kohustuse täitmist. Kohus leiab, et tasaarvestamine on antud juhul iseenesest lubatud, kuid kuivõrd hageja on vastu vaielnud kostja tasaarvestamise nõude sisulisele alusele, tuleb kohtul enne tasaarvestamist hinnata kostja tasaarvestamise nõude põhjendatust. Kostja väidab, et kostja objektil peeti lõunapausi igal tööpäeval kestvusega 1 tund. Asjaolu üle, et lõunapausi iseenesest kogu objektil peeti, poolte vahel vaidlust ei ole. Nagu kohus eelpool märkis, siis vaidlust ei ole ka selles, et töö tasustamine toimus tunnipõhiselt ehk kostja pidi tasuma kraana ja selle juhi poolt tehtud töötundide eest. Vaidlust ei ole ka asjaolus, et kraana juht pani kirja tööpäeva alguse ja lõpu ajad ning ei arvestanud vastavast ajavahemikust maha lõunapausi aega (erandid – st. korrad kus arvestati lõunapausi ajaks 30 min ja päevad kus lõunapausi aeg ei olnud tööaja sees, on kostja poolt summani 3 054 eurot jõudmisel arvesse võetud ja hageja poolt selles osas vastuväiteid esitatud ei ole).

Hageja märgib, et poolte vahel sõlmitud teenuse osutamise lepingus on toodud, et põhitööaeg on 8.00-17.00 ja peale seda lisandub tunnihinnale 15%. Sellest on hageja hinnangul võimalik järeldada, et eraldi ei arvestata maha lõunapause või muid vaheaegu. Kohus hageja seisukohaga ei nõustu ja leiab, et ilmselgelt sätestati lepingus eeltooduga, millal on tavatariifil kulgev tööaeg ja millal kõrgendatud tariifil kulgev tööaeg, mitte „tööaeg“ kui töö tegemiseks kindlaksmääratud ajavahemik, millest oleks võimalik järeldada, et eraldi ei arvestata maha lõunapause või muid vaheaegu (vastav hageja järeldus on kohtu hinnangul täielikult ebaloogiline ja alusetu). Seejuures ei arvestata tööpäevasiseseid vaheaegu üldjuhul tööaja hulka. Hageja leiab, et arvete varasemate tasumisega kinnitas kostja, et on valmis maksma kogu tööperioodi eest, millest ei ole arvestatud maha lõunapause. Kostjal oli võimalus märkida oma pretensioonid tellimuslehele või esitada need e-mailiga peale tellimuslehe saamist. Tellimuslehtedel oli märgitud nii tööaja algus, lõpp kui ka tööaeg kokku. Hageja leiab, et kostja tunnistaja ise oma ütlustega tõendas, et tegi ettepaneku töömahtu vähendada poole tunni võrra, millega hageja ei ole nõustunud, mistõttu ei ole saavutatud sellist kokkulepet, et oleks pidanud ühe tunni võrra vähendama lõunapauside mahtu. Kohus leiab, et hageja eeltoodud seisukohad on vastuolulised ja väärad. Kohus leiab, et asjas esitatud tõenditega, seejuures tunnistajate ütlustega ja ka hageja enda väidetega, on tõendatud, et kostja teavitas hagejat juba teenuse osutamise ajal soovimatusest lõunapauside eest hagejale tasuda ning hageja seejuures osaliselt tuli kostjale ka vastu arvestades mõnel korral töömahtu vähemaks 30 minuti võrra lõunapausi arvelt. Kohtu hinnangul näitab seejuures poolte erimeelsus lõunapausi tööaja hulka arvestamise või mittearvestamise osas, et poolte vahel ei olnud algusest peale nimetatud küsimuses kokkulepet, millest tulenevalt vaidlus üldse tekkiski. Seejuures ei ole poolte vahel sõlmitu teenuse osutamise lepingus lõunapausi kohta midagi eraldi sätestatud. Seega ei ole selge lepingupoolte ühine tegelik tahe antud küsimuses. VÕS § 29 lõike 1 kohaselt 1ähtutakse lepingu tõlgendamisel lepingupoolte ühisest tegelikust tahtest. Kui see tahe erineb lepingus kasutatud sõnade üldlevinud tähendusest, on määrav lepingupoolte ühine tahe. Sama paragrahvi 3. lõikest tulenevalt kui üks lepingupool mõistis lepingutingimust teatud tähenduses ja kui teine lepingupool lepingu sõlmimise ajal seda tähendust teadis või pidi teadma, siis tõlgendatakse lepingutingimust selliselt, nagu esimene pool seda mõistis. Kui lepingupoolte ühist tegelikku tahet ei saa kindlaks teha, tõlgendatakse lepingut nii, nagu lepingupooltega sarnane mõistlik isik seda samadel asjaoludel pidi mõistma (VÕS § 29 lg 4). Kuivõrd antud juhul ei saa lepingupoolte ühist tegelikku tahet kindlaks teha, tuleb lepingut tõlgendada nii, nagu lepingupooltega sarnane mõistlik isik seda samadel asjaoludel pidi mõistma. Kohus küsis 31.03.2015 kohtuistungil tunnistajatelt, kui lepingupooltega sarnastelt mõistlikelt isikutelt (poolte töötajad), kas nende antud ala kogemuse kohaselt tavapäraselt sarnases olukorras (st kraanaga sama teenuse osutamisel) arvatakse lõunapaus tööaja sisse või mitte. Kostja tunnistaja XXXvastas, et ehitusel töötab 1995-ndast aastast. Tunnistaja on ka eelnevatel objektidel kraana tellimistega tegelenud ja alati on arvestatud lõunapaus tööajast maha. Seda tehti ka samal objektil töötanud teise alltöövõtjaga. Hageja tunnistaja XXX vastas, et tema 15 aastase praktika jooksul on see esimene kord, kui klient nõuab lõunapauside tööaja hulgast väljaarvamist.

Seega on ka tunnistajate ütlused antud asjaolu osas vastukäivad. Kohus lahendab eeltoodust tulenevalt vastava küsimuse oma siseveendumuse kohaselt ja leiab, et lepingupooltega sarnane mõistlik isik pidi samadel asjaoludel mõistma, et lõunapausi ei arvestata tunnitasu eest teenuse osutamisel (töö tegemisel) tööaja sisse, kuivõrd lõunapausi ajal tööd ei tehta, st. kokkulepitud teenust ei osutata. Kohus peab ebamõistlikuks väita, et kostja tellis tasustatud teenusena (tunniarvestuse alusel) hageja töötaja poolt lõunapausi pidamise. Kohus märgib seejuures, et tööpäevasiseseid vaheaegu ei arvestata ka üldjuhul tööaja hulka, mistõttu oleks sellekohase erandi tegemise puhul pidanud vastav erand olema ka lepingus selgesõnaliselt sätestatud. Seega kuivõrd kohtu hinnangul tuleb tunnitasu arvestusega tööde puhul töö eest tasuda faktiliselt teostatud töötundide eest ning poolte vahel ei olnud kokkulepet tööde eest tasumiseks aja eest, millal töid ei tehta, puudub kostjal kohustus tasuda aja eest, millal tööd ei tehtud. Hageja väidab, et kraana juht valmistas lõunapauside ajal ette uusi tõstekohti kraana jaoks, ehk tegi tööd. Kostja väidab, et hageja kraana juht ning kostja ehitajad käisid koos lõunal. Hageja tunnistaja XXX selgitas 31.03.2015 kohtuistungil, et ehituse alguses lõunapause ehitusel ei peetud kraanajuhi poolt, kuna oli vajalik uued tõstekohad ette valmistada. Kohapeal oli pinnas pehme, mistõttu oli vajalik kraana toetus tugikäppade aluspinnas ette valmistada, pannes alla killustikku ning paigaldades alused ja tugiplaadid. Sellist tööd oli palju, mis oli vaja teha lõunapauside ajal, et tagada pealelõunat kraana töö. Lõunapauside pidamine ei olnud otstarbekas, kuna siis oleks ehitusbrigaad pidanud ootama kraana järgi, kuni kraana juht valmistab ette töömaa. Samuti kui vahest oli teada, et uus tõstekoht on vajalik vahetult enne tööpäeva lõppu, sai samuti see ette valmistatud lõunapausi ajal. Kostja tunnistaja XXX selgitas 31.03.2015 kohtuistungil, et ehitusel kehtis peatöövõtja kehtestatud kord, kus oli ette nähtud nii töö algus, puhkepausid, lõunapaus ja töölõpp. Lõuna ajal sõitis tunnistaja koos teiste töötajatega tihti kaheksa kuni kümnekesi lähedal asuvasse söögikohta ja niipalju kui tunnistaja mäletab ja talle silma hakkas oli alati kaasas ka hageja kraanajuht. Tunnistaja eraldi ei fikseerinud seda, kuid tunnistaja hinnangul ca 90%-l kordadest oli kraanajuht seal. Tunnistaja ei tea midagi sellest, et kraanajuht oleks lõunapausi ajal järgmist töökohta ette valmistatud, küll valmistati ette järgmise päeva töökoht, kuid see toimus tööajaga arvestatud aja sees. Kraana ümberpaigutamine võttis tavaliselt aega ca pool tundi, mis hõlmas noole allalaskmist, hüdrotugede sissetõmbamist ja alusplaatide kokkukorjamist, uuele kohale sõitmist ja kõige eelloetletu vastupidises järjekorras läbiviimist. Tunnistaja ei ole kunagi näinud et kraanajuht valmistaks ette platsi enne kraana püstipanemist, seda tegi ehitusel olev traktor. Peatöövõtjaga kooskõlastati millal ja kuhu tulevad järgmised paneelid ja vastavalt sellele valmistas traktor ette vastava platsi ning kraana kasutas seda. Samuti pidi see plats olema piisavalt ette valmistatud, et paneelidega autod saaksid seal toimetada. Seega on tunnistajate ütlused asjaolus, kas hageja kraanajuht tegi ajal, mil objektil peeti lõunapausi, tööd või mitte, vastukäivad. Kohus ei pea eluliselt usutavaks, et hageja kraanajuht valmistas lõunapausidel üksi ette järgmisi töökohti vaid peab tõenäolisemaks, kostja tunnistaja poolt tunnistuses kirjeldatud töökorraldust. Kohus märgib, et hageja ei ole iseenesest kahtluse alla seadnud kostja tunnistaja poolt kirjeldatud kraana ümberpaigutamise läbiviimise metoodikat (st. mitte kas hageja kraanajuht seda tegi või mitte vaid kuidas seda üldse läbi viiakse), mistõttu loeb kohus selle usutavaks ning ei pea

2-14-15910 seetõttu usutavaks, et hageja kraanajuht seda protseduuri üksinda läbi viis, samal ajal kui teised objekti töötajad lõunatasid. Seega on hageja nõudnud kostjalt teenuse osutamisel tunnitasu aja eest, mil tööd ei tehtud ja kostja on vastava aja eest alusetult tasunud, mistõttu on kostjal nõue summas 3 054 eurot hageja vastu ja seega ka vastavas osas tasaarvestamise õigus. Kokkuvõte Kohus on eelpool leidnud, et hageja nõude õigustatud suurus kostja vastu on 5 626.80 eurot (arve nr 131978 summas 3 357 eurot + arve nr 132071 summas 46.80 eurot + arve nr 131571 arvestamata jäänud 10,5 töötunni eest summas 693 eurot + arve nr 132040 arvestamata jäänud 15 töötunni eest summas 1 530 eurot). Kohus on eelpool leidnud, et kostja tasaarvestuse nõude põhjendatud suuruseks on kokku 3 054 eurot. Kohus on eelpool leidnud, et tasaarvestuse teostamine on lubatud, mistõttu tuleb hageja ja kostja nõuded tasaarvestada. VÕS § 201 lg 1 sätestab, et kui tasaarvestuse pooltel on mitu tasaarvestuseks sobivat nõuet, võib tasaarvestav pool määrata nõuded, mis tasaarvestatakse. Kostja on määranud nõueteks, mida tasaarvestada, hageja poolt arvete nr 131978 (3 357 eurot) ja nr 132071 (46.80 eurot) alusel esitatud nõuded, kokku summas 3 403.80 eurot. Kuivõrd kostja nõue summas 3 054 eurot ei kata mõlemat tasaarvestamiseks märgitud hageja nõuet, saab peale tasaarvestamist lugeda osaliselt tasaarvestatuks üksnes esimesena sissenõutavaks muutunud hageja nõude arve nr 131978 alusel summale 3 357 eurot, summas 3 054 eurot, mis jätab arvest nr 131978 tuleneva hageja nõude suuruseks kostja vastu 303 eurot. Seega moodustab peale tasaarvestamist hageja põhjendatud nõue kostja vastu kokku summa 2 572.80 eurot (arve nr 131978 summas 303 eurot + arve nr 132071 summas 46.80 eurot + arve nr 131571 arvestamata jäänud 10,5 töötunni eest summas 693 eurot + arve nr 132040 arvestamata jäänud 15 töötunni eest summas 1 530 eurot). Eeltoodust tulenevalt on kohus seisukohal, et esitatud hagi on üksnes osaliselt põhjendatud ja tuleb osaliselt rahuldada tulenevalt kostja poolt osa tema vastu esitatud nõude õigustatud tasaarvestamisest. Kostjalt tuleb hageja kasuks välja mõista põhivõlgnevusena 2 572.80 eurot. Viivis VÕS § 101 lg 1 p 6 kohaselt kui võlgnik on kohustust rikkunud võib võlausaldaja rahalise kohustuse täitmisega viivitamise korral nõuda viivist. VÕS § 113 lg 1 kohaselt on rahalise kohustuse täitmisega viivitamise korral võlausaldajal õigus nõuda võlgnikult viivitusintressi, alates kohustuse sissenõutavaks muutumisest kuni kohase täitmiseni. Hageja nõuab kostjalt arvete nr 131978 (3 357 eurot) ja nr 132071 (46.80 eurot) alusel tekkinud sissenõutavaks muutunud viivist summas 155.40 eurot (seisuga 22.08.2014) ja viivist

Arve nr 131978 (3 357 eurot) maksetähtaeg oli 02.01.2014 ja arve nr 132071 (46.80 eurot) maksetähtaeg oli 10.01.2014. Hageja arvestab sissenõutavaks muutunud viivist alates 10.01.2014 kuni 22.08.2014 st. 222 päeva eest. Hageja arvutuskäik on järgmine: 3 357 + 46.80 = 3 403.80 / 3 403.80-st 0,023% on 0.70 eurot / 222 x 0.70 = 155.40 eurot. Kostja ei ole nõus hageja viivise nõudega tulenevalt sellest, et kostja õigustatult keeldus oma kohustuse täitmisest. Selleks hetkeks, kui hageja esitas oma viimased arved, kostja juba tasus tegemata töötundide eest, seega tal tekkis hageja vastu nõue. Lisaks eeltoodule olid vaidlusalused arved saadetud kostjale alles veebruari alguses ja ilma saatelehtedeta, mille kohta kostja kirjutas hagejale. VÕS § 113 lg 4 järgi võlgnik ei pea tasuma viivist aja eest, mil ta ei saanud kohustust täita võlausaldaja vastuvõtuviivituse tõttu, samuti aja eest, mil ta õigustatult keeldus oma kohustuse täitmisest. Kohus leiab, et kuivõrd antud otsuses eelpool välja toodud põhjendustel on kostjal nõue summas 3 054 eurot hageja vastu ja kostja oli hagejat sellest teavitanud, keeldus kostja antud juhul oma kohustuse täitmisest õigustatult summa 3 054 euro ulatuses ja seega kostja ei pea viivist vastava summa ulatuses tasuma. Kohus märgib, et kostja on küll väitnud, et vaidlusalused arved olid saadetud kostjale alles veebruari alguses ja ilma saatelehtedeta, mille kohta kostja kirjutas hagejale, kuid jätnud vastava väite kohtu hinnangul tõendamata. Kostja poolt viidatud tõend (vastuse lisa 3) ei tõenda kuidagi kostja vastavat väidet. Eeltoodust tulenevalt tuleb hageja viivisenõuet korrigeerida ja kasutada viivise summa väljaarvutamiseks 3 403.80 euro asemel 349.80 eurot (3 403.80 - 3 054). Seega viivise arvutuskäik hagiavalduse esitamise päevani (22.08.2014) on järgmine: 349.80-st 0,023% on 0.08 eurot / 222 x 0.08 = 17.76 eurot. Seega on põhjendatud kostjalt hageja kasuks välja mõista sissenõutavaks muutunud viivis summas 17.76 eurot (seisuga 22.08.2014) ja viivis summalt 349.80 eurot alates hagiavalduse esitamisest 22.08.2014 kuni summa 349.80 eurot kohase täitmiseni VÕS § 113 lg 1 sätestatud määras. Kohus märgib, et hageja on kohtumenetluses oma nõuet suurendanud 2 223 euro võrra, kuid kuivõrd hageja esitas nõude suurendamise aluseks olevad vastavad nõuded esmakordselt alles kohtumenetluse kestel, ei ole põhjendatud nimetatud uutelt nõuetelt viivist arvestada hagiavalduse esitamisest arvates nagu soovib seda hageja, vaid alates kohtuotsuse, millega vastavad nõuded kostjalt hageja kasuks välja mõistetakse, jõustumisest. Seega on põhjendatud kostjalt hageja kasuks välja mõista viivis summalt 2 223 eurot alates käesoleva kohtuotsuse jõustumisest kuni summa 2 223 eurot kohase täitmiseni VÕS § 113 lg 1 sätestatud määras.