Võlaõigus › Laenu- ja krediidilepingud

EDASIKAEBE KORD

Otsuse peale võib kassatsiooni korras edasi kaevata, esitades kaebuse vahetult Riigikohtule 30 päeva jooksul otsuse kassaatorile kättetoimetamisest, kuid mitte pärast viie kuu möödumist otsuse avalikult teatavaks tegemisest. Selgitused:

avaldusi ja taotlusi esitada üksnes vandeadvokaadi vahendusel. Menetlusosaline võib ise esitada menetlusabi saamise taotluse, samuti esitada teise menetlusosalise kaebuse või muu taotluse kohta seisukohti ja vastuväiteid.

2(8)

Poolte vahel puudus vaidlus, et Primary Investments LLC kandis kostjale kolmel korral üle raha, s.o 27.11.2007 100 000 krooni, 28.11.2007 100 000 krooni ja 03.12.2007 15 000 krooni, kokku 215 000 krooni. AT oli seotud Primary Investments LLC-ga, AT ja kostja olid elukaaslased, sh perioodil 27.11.2007-03.12.2007, mil äriühing kostjale raha ülekandeid tegi. Primary Investments LLC on 13.12.2012 loovutanud nõude hagejale. Poolte vahel oli vaidlus selle üle, kas äriühingu ja kostja vahel oli laenusuhe ja kas kostja on kohustatud saadu tagastama või mitte. Võlaõigusseaduse (VÕS) § 11 lg 1 kohaselt võib lepingu sõlmida suuliselt, kirjalikult või mis tahes muus vormis, kui seaduses ei ole sätestatud lepingu kohustuslikku vormi. Kuivõrd laenulepingule ei ole sätestatud kohustuslikku vorminõuet, võib laenulepingu sõlmida ka suuliselt. VÕS § 9 lg 1 kohaselt sõlmitakse leping pakkumuse esitamise ja sellele nõustumuse andmisega, samuti muul viisil vastastikuste tahteavalduste vahetamise teel, kui on piisavalt selge, et lepingupooled on saavutanud kokkuleppe. VÕS § 29 lg 1 esimese lause kohaselt lähtutakse lepingu tõlgendamisel lepingupoolte ühisest tegelikust tahtest. VÕS § 29 lg 5 p-de 3 ja 4 järgi tuleb lepingu tõlgendamisel eelkõige arvestada lepingupoolte käitumist enne ja pärast lepingu sõlmimist ja lepingu olemust ja eesmärki. Primary Investments LLC on kostjale üle kandnud kokku 215 000 krooni. Muid tõendeid pakkumuse ja nõustumuse kohta ei ole hageja esitanud. Kostja võttis saadud raha vastu ja hakkas seda vastuvaidlematult kasutama. Kostja väited, et viimase elukaaslane osaleb äriühingu kaudu ülekandeid tehes perekonna majandamises ja kostja ei ole hagejale võlgu, ei ole kohtu hinnangul usutavad ega kooskõlas asjas esitatud tõenditega. Kostja on oma kirjalikes seisukohtades väitnud, et elukaaslane osales poolte ühises majandamises sellega, et andis ühisteks kulutusteks raha sularahas kostja kätte, samuti kandis elukaaslase huvides tegutsev äriühing oma kontolt raha kostja kontole. Kostja sellekohaseid tõendeid, mis kinnitaksid perekonna tavasid majandada läbi äriühingu, kohtule esitanud ei ole. Seevastu on kostja korduvalt kinnitanud, et AT on perekonna majandamiseks andnud kostjale sularaha. Kohus nõustus hagejaga selles, et kuivõrd kostja ja AT ei olnud abielus ega omanud raha ülekandmise ajal ühiseid lapsi ega (laenu)kohustusi, kostja ei olnud abivajaja, vaid majanduslikult hästi toimetulev inimene, kellel oli teisigi laenusuhteid, siis ei ole esitatud tõendite pinnalt usutav, et kostja ja AT vahel oli seadusest või toetamis- või mõnest muust lepingust tulenev võlasuhe. Võlasuhte puudumisel ei olnud Primary Investments LLC-l põhjust täita AT eest kostjale raha kandmisega AT kohustust kostja ees. Äriühing sai raha ülekandmisega seega täita kostjaga sõlmitud laenulepingust tulenevat kohustust. Kohtu jaoks ei ole eluliselt usutav, et saades äriühingult suurema summa raha selgitusega „Vaike kredit“ ning asudes seda kasutama, oli poolte tegelik tahe asuda muusse võlasuhtesse kui laenusuhtesse. Kostja ei ole tõendanud, et ta oleks äriühingult raha saades palunud selgitust ülekande tegija või maksekorralduse selgituse kohta. Tunnistajana ütlusi andnud äriühinguga seotud EM kinnitab samuti, et oli Primary Investments LLC volitatud esindaja ja tegi isiklikult äriühingu nimel 27.11.2007, 28.11.2007 ja 03.12.2007 kostjale laenu väljamakseid. Asjaolu, et äriühing oleks kostjale raha kandnud kostja elukaaslase AT korraldusel ja seda oleks ka varem tehtud, ei ole asjas tõendamist leidnud. Kostja ei ole hageja esitatud tõendite ümberlükkamiseks ja oma vastuväidete tõendamiseks esitanud kohtule mingeid tõendeid. Kostja ei ole vastuväitena tuginenud ka asjaolule, et poolte vahel oli mõni muu võlasuhe, mille alusel tuleks kostjal hagejale raha maksta. Kostja ei ole tõendanud, millisel alusel on tal õigus äriühingult saadud raha endale jätta.

3(8)

Kohtu hinnangul on seega poolte vahel sõlmitud laenuleping. Pooltevahelisest lepingust ei tulene lepingu täitmise tähtaeg, seega oli tegu tähtajatu lepinguga. VÕS § 398 lg 1 järgi kui laenu tagastamise aega ei ole kokku lepitud, võib laenuandja nõuda laenu tagastamist pärast laenulepingu ülesütlemist, nii laenuandja kui laenusaaja võivad tähtajatu laenulepingu üles öelda, teatades sellest ette vähemalt kaks kuud. Hageja õiguseellane ütles kostjaga sõlmitud laenulepingu üles 13.12.2012 ning luges laenulepingu lõppenuks alates 13.02.2013. Viidatud kuupäevast muutus laenusumma sissenõutavaks. Kostja ei ole tuginenud sellele, et ta on võlgnevuse tagasi maksnud. Seega kuulub laenusumma kostjalt hageja kasuks välja mõistmisele. VÕS 397 lg 1 sätestab, et majandus- või kutsetegevuses antud laenult tuleb maksta intressi. Sama paragrahvi teise lõike kohaselt kui intressimäär ei ole lepingus kokku lepitud, eeldatakse, et selleks on harilik määr, mis on tavaline sama liiki laenude puhul ajal ja kohas, millal ja kus laen saadi, hariliku määra puudumisel aga käesoleva seaduse §-s 94 sätestatud määr. 13.02.2013 seisuga on arvestatud intressivõlg 1265 eurot, mis tuleb kostjalt hageja kasuks välja mõista. VÕS § 101 lg 1 p 6 kohaselt võib võlausaldaja, kui võlgnik on kohustust rikkunud, rahalise kohustuse täitmisega viivitamise korral nõuda viivist. VÕS § 113 lg 1 sätestab, et rahalise kohustuse täitmisega viivitamise korral võib võlausaldaja nõuda võlgnikult viivitusintressi (viivis), arvates kohustuse sissenõutavaks muutumisest kuni kohase täitmiseni. Hageja nõudis kostjalt viivise maksmist summas 523 eurot (periood 14.02.2013-22.07.2013) ja alates 23.07.2013 kuni laenu täieliku tagasi maksmiseni VÕS § 113 lg-s 1 sätestatud määras tagastamata laenu summast. Kuna kostja on alusetult viivitanud võlgnevuse tasumisega, tuleb nimetatud summa kostjalt hageja kasuks välja mõista. Eeltoodust tulenevalt rahuldas maakohus hagi. Kuivõrd kohtu hinnangul oli tegemist laenusuhtega, puudus vajadus täiendavalt analüüsida, kas esitatud asjaolude põhjal võiks hagi kuuluda rahuldamisele mõne muu õigussuhte alusel. Apellatsioonkaebus Kostja palub tühistada maakohtu otsuse täies ulatuses ja teha uue otsuse, millega jätta hagi rahuldamata, alternatiivselt saata asi tagasi maakohtule uueks läbivaatamiseks. Menetluskulud jätta hageja kanda. Kohtuotsus on olulises osas põhjendamata. Kohtuotsuses puudub igasugune järeldus tuvastatud vaidlusvälise asjaolule, et AT oli kostja elukaaslane ja seda raha ülekannete ajal kuni 2012 suveni. Otsuses puudub kohtupoolne järeldus, mis oleks tehtud sellest asjaolust, et AT oli ise seejuures seotud äriühinguga, kes tegi tema elukaaslasele kolmel korral raha ülekanded. Jättes tuvastatud asjaoludest oma järeldused tegemata, on kohus rikkunud TsMS § 442 lg 8 nõudeid. Kohus on otsuse tegemisel hinnanud tõendeid valikuliselt ja ei ole osadele tõenditele andnud hinnangut. Kohus on jätnud hindamata kostja vande all antud ütlused. AT on tunnistajana 22.04.2014 kinnitanud, et kooselu ajal kostjaga toimus majanduselu 95% ulatuses tema rahadega. AT on kinnitanud, et ta on andnud kostjale raha ühiste kulutuste katmiseks. Ka kostja on vande alla üle kuulatud. Kostja kinnitas, et raha ülekandmine toimus kokkuleppel tema elukaaslasega, tegemist ei olnud laenuga, kostja oli juba korteri ostuks võtnud laenu ja ta ei vajanud oma isiklikuks tarbeks uut laenu, sest vajalikud kulutused kaeti elukaaslasega ja tema rahalise panusega. Kohus on valesti määranud tõendamiskoormise. Kohus on lähtunud sellest, et poolte vahel oli laenusuhe. Laenusuhet ei saa eeldada, selle olemasolu tuleb tõendada. Seejuures tuleb tõendada kostja tahteavaldus olla seotud laenulepinguga. Hageja ei ole tõendanud laenulepingu sõlmimise

4(8)

tahtavaldust, tõendatud on vaid raha ülekandmine. Raha ülekandmine ei ole tõendiks laenulepingu sõlmimisele. Ka ei selgu otsusest, millal ja millistel tingimustel oli poolte vahel sõlmitud laenuleping. Kuna hageja ei nõudnud hagis raha tagastamist alternatiivsel alusel, vaid ainult laenulepingu alusel, siis pidi hageja tõendama ka laenulepingu olemasolu. Hageja on menetluses korduvalt avaldanud, et tal võib olla kostja vastu nõue ka muust võlasuhtest, kuid hageja ei ole mitte kunagi muust võlasuhtest tulenevat nõuet esitanud. Sellisel juhul ei ole kostjal tõendamiskoormist tõendada, millisel (õiguslikul) alusel ta võib raha endale jätta, sõltumata millisel alusel hageja enda arvates raha üle kandis. Kostja tõendamiskoormis on vajalik alusetu rikastumise vältimiseks. Otsusest jääb arusaamatuks, kuidas laenuleping oli sõlmitud (eelkõige, kuidas oli esitatud kostja tahteavaldus siduda end laenulepinguga olukorras, kus kulutusteks vajaku raha andis elukaaslane niigi). Kohus tuvastas, et Primary Investments LLC on kostjale üle kandnud kokku 215 000 krooni, muid tõendeid pakkumuse ja nõustumuse kohta ei ole hageja esitanud. Jääb arusaamatuks, miks kohus peab raha ülekandmist kas pakkumuseks või nõustumuseks (kohus ei täpsusta, kummaks) ja mitte sõlmitud laenulepingu täitmiseks. Raha ülekandmine väidetavale laenusaajale ei ole tõendiks laenulepingu sõlmimiseks pakkumuse-nõustumise andmisega. Kuna kohus aga leidis, et muid tõendeid pakkumuse- nõustumise kohta ei ole hageja poolt esitatud, siis on õiguslikult korrektne järeldus, et pakkumuse ja nõustumuse kohta laenulepingu sõlmimiseks ei ole hageja esitanud mistahes tõendit. Kohus on lepingu tõlgendamise reegleid kohaldanud olukorras, kus (tõlgendatava) lepingu olemasolu kohta ei ole mistahes tõendeid esitatud. Kuna kostja vastu puudub põhinõue, siis ei saa kõrvalnõudeid rahuldada. Kohtuotsuse resolutsiooni punktid on omavahel vastuolus. Hageja on oma hagiavalduses esitanud viivise nõude suuruses 532 eurot ja alates 13.07.2013 nõudnud viivist VÕS § 113 lg-s 1 toodud määras kuni põhivõla tagastamiseni. Kohus on oma otsuse resolutsioonis punktis 2 mõistnud kostjalt välja viivise soovitud summas 523 eurot ja VÕS § 113 lg-s 1 toodud määras alates 23.07.2013. Vastus apellatsioonkaebusele Hageja vaidleb apellatsioonkaebusele vastu. Tsiviilkolleegiumi seisukoht Kolleegium, ära kuulanud kohtuistungil pooled ja tutvunud tsiviilasja materjalidega, leiab, et vaidlustatud maakohtu otsus tuleb seoses menetlusõigusnormi olulise rikkumisega ja materiaalõiguse ebaõige kohaldamisega TsMS § 657 lg 1 p 2 järgi tühistada. Ringkonnakohtul on võimalik teha uus otsus, millega tuleb jätta hagi rahuldamata. Hageja nõuab kostjalt raha maksmist ja nõude alusena on toodud asjaolud, et Primary Investments LLC kandis kostjale 27.11.2007 üle 100 000 krooni, 28.11.2007 100 000 krooni ja 03.12.2007 15 000 krooni, kokku 215 000 krooni. Ülekannetele oli selgituseks märgitud „vaike kredit“. Kostja sellele vastu ei vaielnud. Hageja on nõude äriühingult Primary Investments LLC omandanud. Hageja väitis, et tegemist on kostjale antud tähtajatu laenuga, mille kostja peab tagastama. Samuti on kostja möönnud, et juhul, kui poolte vahel ei ole laenusuhe, on tegemist lepinguvälise võlasuhtega ja kostja peab saadu tagastama alusetu rikastumise õiguse järgi (I kd lk 142-144). Kostja väitis, et raha kanti üle kostja tolleaegse elukaaslase AT, kes oli äriühinguga Primary Investments LLC seotud, korraldusel eesmärgiga rahastada kostja ja AT ühises majapidamises tehtavaid väljaminekuid.

5(8)

Seega tuleb ringkonnakohtul esmalt kontrollida, kas maakohtu järeldus selle kohta, et Primary Investments LLC ja kostja vahel on laenusuhe ja sellest tulenevalt on kostjal kohustus hagejale laen tagastada, on õige. Juhul, kui laenusuhte olemasolu ei leia tuvastamist, tuleb hinnata, kas kostja on alusetult rikastunud ja kas tal on kohustus saadu hagejale tagastada. VÕS § 396 lg 1 järgi kohustub laenulepinguga üks isik (laenuandja) andma teisele isikule (laenusaaja) rahasumma või asendatava asja (laen), laenusaaja aga kohustub tagasi maksma sama rahasumma või tagastama sama liiki asja samas koguses ja sama kvaliteediga. Kuna hageja väitis, et poolte vahel on laenusuhe, siis pidi hageja TsMS § 363 lg 1 p 2 järgi maakohtu ette tooma asjaolud, millest järeldub, et Primary Investments LLC ja kostja vahel oli sõlmitud laenuleping, ja TsMS § 230 lg 1 järgi nende asjaolude esinemist tõendama. Hageja on esile toonud, et pakkumust ja nõustumust sõlmida laenuleping tõendab Primary Investments LLC poolt raha ülekandmine ja kostja poolt selle vastuvõtmine ning kasutamine. Hageja väitis, et kuna muu võlasuhte olemasolu Primary Investments LLC ja kostja vahel pole tõendamist leidnud, siis viitab ka see laenusuhtele. Kolleegium maakohtu järeldusega ei nõustu. Laenulepingu olemasolu tuvastamiseks tuleb hagejal esitada asjaolud, millal ja millistel tingimustel laenuleping sõlmiti, kelle vahel toimusid läbirääkimised laenu saamiseks ning et raha on üle kantud just laenulepingu täitmiseks. Selliseid asjaolusid kohtule esitatud ei ole. Ebaõige on hageja seisukoht, millega ka maakohus nõustus, mille kohaselt on laenulepingu sõlmimise tõendamiseks piisav raha ülekandmine ja kostja peab tõendama, et tal on õigus raha endale jätta. Ainuüksi raha ülekandmisest ei saa teha järeldust laenulepingu sõlmimise kohta, sest raha ülekandmine võib olla ka mõne muu kohustuste täitmiseks tehtud. Ainult siis, kui laenulepingu sõlmimine oleks tuvastatud, on kostjal VÕS § 396 lg järgi kohustus laen tagastada. Kolleegium märgib, et maakohus on laenulepingust tuleneva nõude lahendamisel ebaõigesti jaganud tõendamiskoormise viisil, kus ta leidis, et kuna hageja on tõendanud raha ülekandmist, siis pidi kostja tõendama, et tal on õigus jätta raha endale. Kolleegium leiab, et laenulepingu täitmisest tuleneva nõude puhul peab hageja ennekõike tõendama selle, et poolte vahel on laenuleping ja raha on üle kantud laenulepingu täitmiseks. Õige on apellandi väide, et maakohus on jätnud hindamata kostja vande all antud seletuse raha ülekandmise aluseks olnud asjaolude kohta ja AT ütlused. Sellega on maakohus rikkunud TsMS § 442 lg-s 8 sätestatut, kuna ei ole hinnanud kõiki tõendeid. Juhul, kui kohus mõnda tõendit ei arvesta, peab ta seda põhjendama. Ringkonnakohus leiab, et eeltoodud rikkumine on võimalik kõrvaldada apellatsioonimenetluses. Primary Investments LLC ja kostja vahelise laenusuhte tuvastamiseks tuleb esitatud tõendeid hinnates tuvastada, kas väidetava laenulepingu pooled on kokku leppinud laenulepingu sõlmimises. Kolleegium leiab, et hageja ei ole esile toonud asjaolusid, millest saaks järeldada laenulepingu sõlmimist. TsMS § 232 lg 1 järgi kohus hindab seadusest juhindudes kõiki tõendeid igakülgselt, täielikult ja objektiivselt ning otsustab oma siseveendumuse kohaselt, kas menetlusosalise esitatud väide on tõendatud või mitte. Seega peab kohus oma sisemise veendumuse kohaselt otsustama, millised poolte esitatud faktiväited on tõesed ja millised mitte. Kohtu siseveendumuse kujunemine peab olema kohtuotsuses jälgitav. Laenulepingu sõlmimise kohta on tunnistaja EM selgitanud, et ta lihtsalt tundis kostjat ühise tuttava AN (J) kaudu, kes soovitas kostjal laenu küsida. Tunnistaja kokkusaamine kostjaga toimus kuskil kohvikus, mille asukohta tunnistaja ei mäleta. Laenu anti äriühingu poolt harva ja ainult lähedastele tuttavatele (II kd lk 101-102). Kostja on vande all selgitanud, et ta teadis

6(8)

M-t ja J-t (N) oma elukaaslase AT kaudu. Laenust ei tea ta midagi ja laenu pole küsinud. Kostja teada oli EM AT äriühingu töötaja. Kuna kostjal ja ta elukaaslasel oli raha kulutamiseks vaja, siis AT ütles, et ta kannab raha üle ja see tuleb mitme ülekandega. Tavaliselt andis AT kostjale sularaha, kuid seekord pidi AT ära sõitma ja tegi ülekanded. Raha kulutati ära koos AT-ga korteri sisustamiseks, reisimiseks jne (II kd lk 106). AT on üle kuulatud tunnistajana ja ta eitab, et oleks M-le andnud korralduse kostjale raha üle kanda. Kostja ja AT kooselu ajal toimus majandamine 95% ulatuses AT rahadega. AT ei eita oma seost laenu andud äriühinguga ja praeguse hagejaga. Kolleegium leiab, et tunnistaja EM ütlused ei ole usutavad. Tunnistaja ei mäleta, kus ja millal laenulepingu sõlmimises kokku lepiti. Arvestades, et laenu andmine oli äriühingu jaoks erandlik tegevus, kuna M selgitas, et laenu anti väga harva ja eriti usaldusväärsete inimestele, siis ei ole usutav, et tunnistaja ei mäleta midagi täpsemalt. Tunnistaja ütlused muudab mitteusaldusväärseks ka see, et äriühingute puhul majandustehingud, milleks on ka laenu andmine, tavapäraselt dokumenteeritakse, see tähendab, sõlmitakse kirjalik algdokument, mille järgi nõue kajastatakse raamatupidamises. Lisaks sellele peaks ka äriühingu bilansis selline nõue kajastuma. Kohtule eelviidatud dokumente esitatud ei ole. Suulise lepingu alusel laenu andmine äriühinguga mitteseotud isikule ei ole äriühingu puhul tavapärane. See, et ülekandele oli kirjutatud „vaike kredit“, ei tähenda, et tegemist oleks igal juhul laenulepingu täitmiseks ülekantud rahaga. Asjaolu, et kostja asus saadud raha kasutama ja ei pööranud tähelepanu selle päritolule, ei anna samuti alust järeldada laenulepingu olemasolu. Kostja on vande all antud seletuses esile toonud, et ta arvas, et raha on üle kandnud talle AT, kes oli seotud mitme välismaal registreeritud äriühinguga, ja kes andis kostjale vajadusel raha. Ka AT on kinnitanud, et 95% ulatuses rahastas kooselu ajal kostja väljaminekuid tema. Kuna AT oli seotud ka kostjale raha ülekandnud äriühinguga, siis kostjale selle äriühingu poolt laenu andmine, liiatigi veel viisil, kus seda vahendasid kolmandad isikud, ei ole usutav. Arvestades eeltoodut, ei ole tõendatud, et Primary Investments LLC ja kostja vahel oli laenuleping ja hageja nõue laenu tagastamiseks tuleb jätta rahuldamata. 21.02.2014 menetlusdokumendis on hageja selgitanud, et ta esitab nõude nii lepingu täitmiseks kui ka lepinguvälisel alusel ja palub selles osas kohtul täita selgitamiskohustust (II kd lk 46). Kostja on palunud hagejal alusetu rikastumise nõuet täpsustada, kuid hageja ei ole seda teinud, väites, et ta on nõude rahuldamiseks vajalikud asjaolud esile toonud ja kohus kohaldab seadust ise. Ka viimasel 10.06.2014 kohtuistungil on hageja selgitanud, et juhul, kui ei ole tegemist laenusuhtega, on tegemist alusetu rikastumisega ja kostja peab saadu tagastama. Tulenevalt hageja poolt alternatiivselt esitatud nõudest, on kostja 17.02.2014 menetlusdokumendis esitanud sellele vastuväite, mille kohaselt pole hageja oma nõude aluseks olevaid asjaolusid esile toonud ja alusetu rikastumise nõue on ka aegunud (II kd lk 31-33). Kuna maakohus rahuldas hageja laenulepingust tuleneva nõude, siis alternatiivset nõuet ei ole maakohus vaidlustatud otsuses käsitlenud. Kolleegium leiab, et esitatud asjaolude pinnalt on ringkonnakohtul võimalik hinnata, kas hageja alternatiivne nõue on aegunud. TsÜS § 151 lg 1 järgi alusetust rikastumisest tuleneva nõude aegumistähtaeg on kolm aastat ajast, mil õigustatud isik sai teada või pidi teada saama, et tal on alusetust rikastumisest tulenev nõue. Arvestades hageja poolt esiletoodud asjaolusid, on kostja saanud hagejale nõude loovutanud isikult väidetavalt alusetult raha ajavahemikus 27.11.2007 kuni 03.12.2007. Juhul, kui tegemist oli alusetult tehtud ülekannetega, siis sai hagejale nõude loovutanud isik kostjale raha maksmisest teada pärast ülekannete tegemist. Seega algas nõude aegumine iga ülekande osas pärast selle tegemist, mis toimus 2007. a novembris ja detsembris. Hagi on esitatud 22.07.2013, seega pärast 3-aastase aegumistähtaja möödumist. Kostja on alusetust rikastumisest

7(8)

tulenevale nõudele aegumise vastuväite esitanud. TsMS § 142 lg 1 järgi on kostja õigustatud keelduma kohustuse täitmisest. Kuna hageja alusetust rikastumisest tulenev nõue on aegunud, siis kostja vastuväited, et tal oli õigus ülekantud raha endale jätta, ei ole asja lahendamisel olulised. 08.08.2013 määrusega on maakohus taganud hagi ja seadnud kostja kinnisasjale XXXXXXXXX XX-XX Tallinnas (registriosa XXXXXXXX) 24 000 euro suuruse hüpoteegi. Seoses hagi rahuldamata jätmisega tuleb TsMS § 386 lg 4 järgi hagi tagamine tühistada. Seoses hagi rahuldamata jätmisega ja kostja apellatsioonkaebuse rahuldamisega tuleb maakohtu ja ringkonnakohtu menetluskulud jätta TsMS § 162 lg 1 järgi hageja kanda. Maakohus on käesolevas tsiviilasjas teinud otsuse enne 01.01.2015 ja jaganud menetluskulud, määramata kindlaks nende rahalist suurust. Kuna maakohus ei ole vaidlust lahendades menetluskulude rahalist suurust kindlaks määranud, ei määra ka kolleegium kooskõlas TsMS § 174 lg 4 teises lauses sätestatuga kindlaks ringkonnakohtu menetluskulusid, mis hagejal tuleb kostjatele hüvitada, vaid määrab üksnes menetluskulude jaotuse. Asja menetluskulud määrab kindlaks maakohus määrusega pärast tsiviilasja sisulise lahendamise kohta tehtud kohtuotsuse või menetlust lõpetava määruse jõustumist (TsMS § 177 lg 1 p 2 ja lg 2), andes õigustatud menetlusosalisele mõistliku tähtaja menetluskulude nimekirja ja vajadusel neid tõendavate dokumentide esitamiseks ning kohustatud menetlusosalisele vastuväite esitamiseks (vt Riigikohtu tsiviilkolleegiumi 11. veebruari 2015. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-147-14, p 22).

Margo Klaar /allkirjastatud digitaalselt/

Ele Liiv /allkirjastatud digitaalselt/

Kaupo Paal /allkirjastatud digitaalselt/

8(8)

Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.