Ehala Roosi hagi Eino Roosi, Age Roosi ja Eesti Vabariigi (Tartu maavanema kaudu) vastu ostu-müügilepingu käsutustehingu osalise tühisuse tuvastamiseks, omandiõiguse tunnustamiseks, kinnistusraamatu ebaõige kande parandamiseks ning alternatiivnõudes poole elamu väärtuse hüvitamiseks alusetu rikastumise või kahju õigusvastase tekitamise sätete alusel; Ehala Roosi hagi Eino Roosi vastu kinnistusraamatusse kantud isikliku kasutusõiguse kande kustutamiseks nõusoleku andmiseks.
Tsiviilasja hind
32 000 eurot
apellatsioonikohtus Vaidlustatud kohtulahend
Tartu Maakohtu 20. juuni 2014 otsus
Kaebuse esitaja ja kaebuse liik
Ehala Roosi apellatsioonkaebus
Kohtuistungi toimumise aeg
07. aprill 2015
Menetlusosalised ja nende
Apellant (hageja): Ehala Roos (isikukood: XXXXXXXXXXX); esindaja advokaat Marko Paabumets;
esindajad
Vastustajad (kostjad):
1.Eino Roos (kostja I) (isikukood: XXXXXXXXXXX);
2.Age Roos (kostja II) (isikukood: XXXXXXXXXXX); vastustajate I ja II esindaja advokaat Karina Lõhmus-Ein;
3.Eesti Vabariik (Tartu maavanema kaudu), esindaja maasekretär Tõnu Vesi
1.Võtta vastu Ehala Roosi loobumine hagist Eesti Vabariigi (Tartu maavanema kaudu) vastu ja lõpetada selles osas menetlus. 2.Tühistada Tartu Maakohtu 20. juuni 2014 otsuse resolutsiooni p 1 osas, millega maakohus jättis Ehala Roos hagi Eesti Vabariigi (Tartu maavanema kaudu) vastu ostumüügilepingu käsutustehingu osalise tühisuse tuvastamiseks, omandiõiguse tunnustamiseks ja kinnistusraamatu ebaõige kande parandamiseks rahuldamata ning menetluskulude jaotuse osas, millega maakohus jättis Eesti Vabariigi menetluskulud Ehala Roosi kanda.
3.Täiendada Tartu Maakohtu 20. juuni 2014 otsuse resolutsiooni ja jätta rahuldamata Ehala Roosi alternatiivnõuded (hüvitise nõue) ning nõue Eino Roosi vastu kinnistusraamatusse kantud isikliku kasutusõiguse kande kustutamise nõusoleku andmiseks kohustamiseks.
3.Ülejäänud osas jätta Tartu Maakohtu 20. juuni 2014 otsuse resolutsioon muutmata.
5.Lugeda Tartu Maakohtu 20. juuni 2014 otsuse resolutsioon sõnastatuks järgmiselt:
5.1.Lõpetada tsiviilasjas nr 2-11-9937 menetlus Eesti Vabariigi (Tartu maavanema kaudu) vastu seoses hagist loobumisega.
5.2.Jätta rahuldamata Ehala Roosi hagi Eino Roosi ja Age Roosi vastu 16. juuni 1999 ostu-müügilepingu käsutustehingu osalise tühisuse tuvastamiseks, omandiõiguse tunnustamiseks, kinnistusraamatu ebaõige kande parandamiseks ning alternatiivnõudes poole elamu väärtuse hüvitamiseks alusetu rikastumise või kahju õigusvastase tekitamise sätete alusel.
5.3.Jätta rahuldamata Ehala Roosi hagi Eino Roosi kohustamiseks anda nõusolek kinnistule X-XX, XXX (registriosa nr
XXXXXXX)
kinnistusraamatu kolmandasse jakku Eino Roosi kasuks kantud isikliku kasutusõiguse kande kustutamiseks.
5.4.Tühistada kohtuotsuse jõustumisel 17. aprilli 2013 Tartu Ringkonnakohtu hagi tagamise määrus.
6.Jätta Ehala Roosi apellatsioonkaebus rahuldamata. Menetluskulude jaotus
Edasikaebamise kord
Jätta Eesti Vabariigi (Tartu maavanema kaudu) menetluskulud maa- ja ringkonnakohtus Eesti Vabariigi (Tartu maavanema) kanda. Jätta Eino Roosi ja Age Roosi maa- ja ringkonnakohtus kantud menetluskulud Ehala Roosi kanda. Jätta Ehala Roosi maa- ja ringkonnakohtus kantud menetluskulud tema enda kanda. Otsuse peale võib esitada kassatsioonkaebuse Riigikohtule 30 päeva jooksul otsuse kättetoimetamisest. Hagimenetluses Riigikohtus võib menetlusosaline menetlustoiminguid teha ning avaldusi ja taotlusi esitada üksnes vandeadvokaadi vahendusel, kui seaduses ei ole sätestatud teisiti. Juhul, kui menetlusosaline taotleb menetlusabi, peab ta esitama tähtaja kestel kassatsioonkaebuse. Kaebuse põhjendamiseks või riigilõivu tasumiseks või kaebuses esineva sellise puuduse kõrvaldamiseks, mis on seotud menetlusabi taotlemisega, annab kohus mõistliku tähtaja pärast menetlusabi taotluse lahendamist, kui nimetatud taotlus ei ole esitatud põhjendamatult või tähtaja pikendamise eesmärgil.
MENETLUSOSALISTE NÕUDED, VASTUVÄITED JA PÕHJENDUSED
1.Ehala Roos (hageja) esitas 19. detsembril 2012 hagi Eino Roosi (kostja I), Age Roosi (kostja II) ja Eesti Vabariigi (Tartu maavanema kaudu) (kostja III) vastu ostu-müügilepingu ja käsutustehingu osalise tühisuse tuvastamiseks, omandiõiguse tunnustamiseks 1⁄2 osale kinnistust ning kinnistusraamatu ebaõige kande parandamiseks TsÜS § 66 lg 2, MaaRS § 221 lg 4, AÕS § 65 lg 1 ja KRS § 65 lg 1 alusel või alternatiivselt 1⁄2 elamu väärtuse (32 000 eurot) hüvitamiseks õigusvastaselt tekitatud kahjuna või alusetu rikastumise sätete alusel. 07. oktoobri 2013 täiendatud hagiavalduses palus hageja muuhulgas kohustada kostjat I andma nõusoleku kinnistule X-XX, XXX kinnistusraamatu kolmandasse jakku kantud isikliku kasutusõiguse kustutamiseks. Hagiavalduse kohaselt lahutati hageja ja kostja I abielu Tartu Rajooni Rahvakohtu 21. detsembri 1984 otsusega tsiviilasjas nr 2-161. Poolte ühisvarasse kuulus elamu asukohaga X-XX, XXX, mis jagati hageja ja kostja I vahel võrdsetes osades (I kd tl 44–47). Kostja I on X-XX, XXX maatüki koos selle oluliste osadega ostueesõigusega erastanud Tartu maavanema 02. juuni 1999 korralduse nr 2145 ja Eesti Vabariigiga 16. juunil 1999 sõlmitud ostu-müügilepingu (tl 23–24) alusel. Kostja I on 16. juuni 1999 kinnistamisavalduse alusel 07. septembril 1999 kantud kinnistusraamatusse X-XX, XXX kinnistu omanikuna. Hageja sai kinnistu erastamisest kostja I poolt teada novembris 2010. Elamualuse maa kinnistamisega muutus elamu kinnisasja oluliseks osaks ning hageja kaotas elamu omandiõiguse. Hagejal elamu kaasomanikuna olnuks õigus erastada elamu juurde maad ning kinnistada see enda nimele 1⁄2 ulatuses. 16. juuni 1999 sõlmitud ostu-müügilepingu käsutustehing on tehingu tegemise ajal kehtinud TsÜS § 66 lg 2 alusel osaliselt tühine. Kostja I on 16. juunil 1999 ostu-müügilepingu sõlmimisel pahatahtlikult varjanud X-XX, XXX elamu omandiõigusega seotud küsimusi, saavutamaks maatüki erastamine enda nimele.
19.augustil 2011 on kostja I ja kostja II sõlminud kinkelepingu ja isikliku kasutusõiguse seadmise lepingu (I kd tl 34–42), mille kohaselt kostja I on kinkinud kinnistu kostjale II ning pooled on
koormanud kinnistu tähtajatu tasuta isikliku kasutusõigusega kostja I kasuks. Kostja II on 26. augustil 2011 kantud kinnistusraamatusse kinnistu omanikuna. Kostjal I puudus kinnistu käsutamise ajal käsutusõigus 1⁄2 X-XX, XXX kinnistu osas. TsÜS § 114 lg 1 alusel ei ole käsutus osaliselt kehtiv. Hageja esitas alternatiivselt õigusvastaselt tekitatud kahju hüvitamise nõude kostja I vastu ning alusetust rikastumisest tuleneva kahju hüvitamise nõude kostja II vastu. Kostja I õigusvastane tegevus seisnes selles, et ta ei olnud õigustatud subjektiks maatüki erastamiseks ainuomandisse, ta ei teavitanud hagejat õigeaegselt ostu-müügilepingu sõlmimisest, ta on pahatahtlikult ostumüügilepingu sõlmimisel varjanud elamu omandiõigusega seonduvaid tegelikke asjaolusid ning esitanud teadlikult ebaõigeid andmeid ja tõendeid, mistõttu hageja kaotas maa ostueesõigusega erastamise võimaluse ning elamu omandiõiguse. Kahju õigusvastasest tekitamisest tulenev nõue kostja II vastu tuleneb asjaolust, et kostja II oli kinkelepingu sõlmimise ajal hageja omandiõigusest teadlik, kuid jätkas koos kostjaga I pahauskselt hageja kahjustamist, sõlmides kinnistu kinkelepingu ja isikliku kasutusõiguse lepingu. Alusetust rikastumisest tulenev nõue kostja II vastu põhineb asjaolul, et kostja II sai 19. augustil 2011 sõlmitud kinkelepingu alusel X-XX, XXX kinnistu omanikuks, millega rikuti hageja omandiõigust 1⁄2 osale elamust ning kostja II on rikkumise tulemusena alusetult rikastunud. Nõuded ei ole aegunud. Aegumistähtaega tuleb hakata arvutama alates kinnistusraamatus kande tegemisest, s.o 26. augustist 2011.
2.Kostjad I ja II hagi ei tunnistanud. Kostja I ja Eesti Vabariigi vahel sõlmitud maa ostumüügilepingu aluseks on Tartu Maavanema 02. juuni 1999 korraldus nr 2145 (I kd tl 155), millega on otsustatud erastada kostjale I ostueesõigusega X-XX, XXX asuv maatükk üldpindalaga 0,2 ha. Hageja ei ole korraldust vaidlustanud. Kui maa ostueesõigusega erastamise lepingu aluseks olev maavanema korraldus on kehtiv, on kehtiv maa ostu-müügileping, sh asjaõigusleping. Kehtiv on ka kostjate I ja II vahel sõlmitud kinkeleping ning kinnistu isikliku kasutusõigusega koormamiseks ei pidanud olema hageja nõusolekut. X-XX, XXX maatüki kostjale I erastamise otsustamise ja maa ostu-müügilepingu sõlmimise ajaks oli selge, et hageja ei soovi maad erastada. Avaldus maa ostueesõiguse esitamiseks tuli esitada hiljemalt 01. jaanuariks 1998, hageja ei ole avaldust esitanud. Maa erastamiseks pidi kostja I tegema projekti, millest hageja oli teadlik ning oli vajadusel nõus allkirja andma. Hageja oli juba 2000. aastal seoses kostjale I maa erastamisega Rõngu vallavalitsuse poole pöördunud. Nii alusetu rikastumise kui kahju hüvitamise nõuded on aegunud. Kinkelepinguga ei ole hagejale kahju tekitatud, kinkelepingust ei saa tuleneda ka alusetu rikastumise nõuet. Omandiõiguse kaotuse ning kinkelepingu sõlmimise vahel puudub põhjuslik seos.
3.Kostja III vaidles hagile vastu ning kinnitas, et maa erastamine toimus maareformi seaduse ja selle alusel kehtestatud õigusaktides sätestatud korras. Ostu-müügilepingu sõlmimisele eelnes haldusmenetlus, mille tulemused vormistati Tartu maavanema 02. juuni 1999 korralduseega nr 2145 ja Rõngu Vallavalitsuse 23. novembri 1998 korraldusega nr 344 (I kd tl 123). Mõlemad haldusaktid on kuni käesoleva ajani kehtivad ja kostjale III ei ole teada, et neid oleks vaidlustatud. Rõngu vallal ega kostjal III ei olnud infot selle kohta, et hageja on X-XX, XXX asuvate hoonete kaasomanik. Maa ostueesõigusega erastamise korra p 7 seadis maa ostueesõigusega erastamise menetluse alustamise tingimuseks maa ostueesõigusega erastamise avalduse esitamise. Hageja ei ole tähtaegselt esitanud avaldust maa ostueesõigusega erastamiseks. Kostja I esitas hooneregistri
06.novembri 1998 tõendi nr 7807 (I kd tl 121), millest nähtub, et ta on X-XX, XXX majavalduse ainuomanik. Ei maavanemal ega Rõngu vallal polnud alust arvata, et hooneregistri andmed ei vasta tegelikkusele. Haldusorganid ei olnud teadlikud Tartu Rajooni Rahvakohtu 21. detsembri 1984 otsusest nr 2-161-1984. Maavanem ei ole maa erastamisel kohustatud kontrollima asjaolusid, mille esinemise võimaluse kohta tal ei ole mingisugust informatsiooni.
MAAKOHTU LAHEND
4.Tartu Maakohus jättis E. Roosi hagi E. Roosi, A. Roosi ja Eesti Vabariigi (Tartu maavanema kaudu) vastu ostu-müügilepingu käsutustehingu osalise tühisuse tuvastamiseks, omandiõiguse tunnustamiseks ja kinnistusraamatu ebaõige kande parandamiseks rahuldamata. Maakohus määras tühistada kohtuotsuse jõustumisel 17. aprilli 2013 Tartu Ringkonnakohtu hagi tagamise määrus. Maakohus jättis menetluskulud hageja kanda.
4.1.Hageja on esitanud nõude omandiõiguse tunnustamiseks 1⁄2 X-XX, XXX kinnistu mõttelisele osale ning alternatiivselt 1⁄2 elamu väärtuse hüvitamiseks. Maakohtu otsuse põhjenduste kohaselt kohaldatakse VÕSRS § 2 järgi asjaolule või toimingule, mis on tekkinud või tehtud enne 01. juulit 2002 asjaolu tekkimise või toimingu tegemise ajal kehtinud seadust, kui seadusest ei tulene teisiti. 16. juunil 1999 kehtinud TsÜS § 66 lg 2 sätestas, et seadusega vastuolus olev tehing on tühine, välja arvatud, kui seadust ei ole oluliselt rikutud. Maakohus, leidis, et kuivõrd käesoleval juhul on käsutustehing toimunud kehtiva haldusakti alusel, ei saa see olla TsÜS § 66 lg 2 alusel tühine. Esmakinnistamise ajal 07. septembril 1999 kehtinud AÕS § 57 lg 1 kohaselt oli kinnistusraamatu kanne ebaõige, kui see oli tehtud õigusliku aluseta, kui see alus on hiljem ära langenud või kanne on valesti muudetud või kustutatud. AÕSRS § 11 lg 3 järgi kantakse pärast asjaõigusseaduse rakendamisega seotud õigusaktide muutmise seaduse jõustumist erastatud maa kinnistusraamatuse asjaõiguslepingu, maaüksuse omandamist tõendava dokumendi, maakatastri andmete ja teiste kinnistamiseks vajalike dokumentide alusel. Asja materjalide kohaselt oli X-XX, XXX elamu hageja ja kostja I kaasomandis, 16. juunil 1999 sõlmiti ostu-müügileping üksnes kostjaga I. Kinnistu ostumüügilepingu kohaselt on selle aluseks Tartu maavanema 02. juuni 1999 korraldus nr 2145. Maa tagastamise ja erastamise üldistel juhtudel tuleb kinnistusraamatusse kantud kinnistu omandiõiguse vaidlustamiseks esmalt vaidlustada ettenähtud korras kinnistamise aluseks olnud maa tagastamise või erastamise haldusakt või erastamisleping. Kinnistamise aluseks olnud Tartu maavanema 02. juuni 1999 korraldust ei ole vaidlustatud ning see on kehtiv, mistõttu oli esmakinnistamine õiguspärane ning kinnistu omanikuks sai kostja I. Sellest tulenevalt tuleb hageja omandiõiguse tunnustamisele suunatud nõue jätta rahuldamata.
4.2.1⁄2 elamu väärtuse hüvitamise nõudes on hageja nõude alusena välja toonud nii alusetu rikastumise kui kahju õigusvastase tekitamise. Maakohus leidis, et kuivõrd hageja kaotas omandiõiguse elamule seoses esmakinnistamisega
07.septembril 1999, sai kahju põhjustanud kostja I õigusvastane tegevus toimuda enne seda. Sellest tulenevalt on nõue kostja I vastu TsÜS §-de 113, 116 ja § 150 lg-te 1 ja 3 järgi aegunud ka juhul, kui hageja sai omandiõiguse kaotusest teada novembris 2010. Hageja arvates põhineb alusetust rikastumisest tulenev nõue kostja II vastu asjaolul, et kostja II sai
19.augustil 2011 sõlmitud kinkelepingu alusel X-XX, XXX kinnistu omanikuks, millega rikuti hageja omandiõigust 1⁄2 osale elamust ning kostja II on rikkumise tulemusena alusetult rikastunud. Kahju õigusvastasest tekitamisest tulenev nõue kostja II vastu tuleneb asjaolust, et kostja II oli kinkelepingu sõlmimise ajal hageja omandiõigusest teadlik, kuid jätkas koos kostjaga I pahauskselt hageja kahjustamist, sõlmides kinnistu kinkelepingu ja isikliku kasutusõiguse lepingu. Kuivõrd maakohus on jätnud rahuldamata hageja omandiõiguse tunnustamise nõude ning leidnud, et alates
07.septembrist 1999 oli kinnistu ainuomanikuks kostja I, ei saanud 19. augusti 2011 kinkelepingu sõlmimine hageja õigusi rikkuda. Selleks oleks hageja pidanud olema kinnistu omanik. Sellest tulenevalt tuleb nii alusetust rikastumisest kui ka kahju õigusvastasest tekitamisest VÕS § 1037 lg-st 1, §-st 1043 ja § 1045 lg 1 p-st 5 tulenevad nõuded kostja II vastu jätta rahuldamata.
MENETLUSOSALISTE TAOTLUSED JA PÕHJENDUSED
5.Hageja E. Roos esitas maakohtu otsuse peale apellatsioonkaebuse, milles palub tühistada maakohtu otsus täielikult ning teha uus otsus, millega tuvastada 16. juuni 1999 ostu-müügilepingu käsutustehingu 1⁄2 osa tühisus, tunnustada Ehala Roosi omandiõigus 1⁄2 osale kinnistust, asukohaga XXX, XXX, kustutada Tartu Maakohtu Tartu maakonna kinnistusjaoskonnas registriosa nr XXXXXXX II jaos omanikukanne Age Roosi (isikukood XXXXXXXXXXX) kohta, muuta Tartu Maakohtu Tartu maakonna kinnistusjaoskonnas registriosa nr XXXXXXX II jakku tehtud kanne ning märkida omanikena Age Roos (isikukood XXXXXXXXXXXX) 1⁄2 kaasomandist ja Ehala Roos (ik XXXXXXXXXXX) 1⁄2 kaasomandist. Alternatiivselt palub apellant omandiõiguse tunnustamise nõude rahuldamata jätmise korral rahuldada apellandi nõue 1⁄2 elamu väärtuse hüvitamiseks alusetust rikastumisest või kahju õigusvastasest tekitamisest, millega mõista välja Age Roosilt Ehala Roosi kasuks 32 000 eurot. Apellant palub kohustada Eino Roosi andma nõusolek kinnistu, asukohaga XXX, XXX, registriosa nr XXXXXXX III jakku vastavalt 19. augusti 2011 lepingu p-le 4.1. kantud Eino Roosi isikliku kasutusõiguse kande kustutamiseks. Apellant palub kohustada Age Roosi andma nõusolek Tartu Maakohtu Tartu Maakonna kinnistusjaoskonnas registriosa nr XXXXXXX II jakku tehtud omanikukande Age Roos (isikukood XXXXXXXXXXX) kohta kustutamiseks ja kande muutmiseks, märkides omanikeks Age Roos (isikukood XXXXXXXXXXX) 1⁄2 kaasomandist ja Ehala Roos (isikukood XXXXXXXXXXX) 1⁄2 kaasomandist. Apellant palub kõik menetluskulud jätta vastustajate kanda. Apellatsioonkaebuse kohaselt: 1) on maakohus vääralt leidnud, et kinnistamise aluseks on olnud Tartu maavanema 02. juuni 1999
korraldus nr 2145. Maakohus hindas vääralt 16. juuni 1999 ostu-müügilepingut, mille p 1.1. kohaselt on maa erastamise õiguslikuks aluseks Tartumaa hooneregistri 06. novembri 1998 teatis nr 7807. Tartu maavanema korraldusega on määratletud vaid lepingu objekt, mitte lepingu õiguslik alus, nagu on seda otsuses märkinud maakohus. Nimetatud korralduse sai apellant 08. juulil 2014 kätte; 2) oli maa kinnistusraamatusse kandmise õiguslikuks aluseks 16. juuni 1999 ostu-müügileping. Seega ei kuulu AÕSRS § 11 lg 5 kohaldamisele. AÕSRS § 11 lg 3 alusel kantakse erastatud maa kinnistusraamatusse asjaõiguslepingu, maaüksuse omandamist tõendava dokumendi, maakatastri andmete ja teiste kinnistamiseks vajalike dokumentide alusel. Kinnistusraamatusse kantud kinnistu omandiõiguse vaidlustamiseks tuleb esmalt vaidlustada kinnistamise aluseks olnud maa tagastamise või erastamise haldusakt või erastamisleping. Antud tsiviilasjas ei toimund maa tagastamist haldusaktiga vaid maa erastati 16. juuni 1999 erastamislepinguga, mille osalise tühisuse tuvastamist apellant taotleb. Maakohus on vääralt leidnud, et kuivõrd kinnistamise aluseks olnud maavanema 02. juuni 1999 korraldust ei ole vaidlustatud ning see on kehtiv, oli esmakinnistamine õiguspärane ning kinnistu omanikuks sai vastustaja I; 3) on maakohus jätnud täielikult tähelepanuta Riigikohtu lahendi tsiviilasjas nr 3-2-1-127-01, milles kohtud on lahendanud omandiõiguse küsimuse haldusakti kehtivusest sõltumata, kuivõrd tegemist oli maa erastamisega erastamislepingu alusel. Maakohus on vääralt kohaldanud AÕS § 65 lg 1, AÕS § 64 lg 1 ja 5, jättes need asja lahendamisel üldse kohaldamata; 4) ei ole maakohtu poolt alusetust rikastumisest ja kahju õigusvastasest tekitamisest tuleneva nõude vastustaja II vastu rahuldamata jätmine põhjendatud; 5) ei ole maakohus otsuses käsitlenud ega teinud otsust apellandi nõude kohta kohustada Eino Roosi andma nõusolek kinnistule asukohaga, X-XX, XXX, registriosa nr XXXXXXX III jakku kantud isikliku kasutusõiguse Eino Roos kasuks kustutamiseks.
6.Vastustajad Eino Roos ja Age Roos vaidlesid apellatsioonkaebusele vastu ning leidsid, et Tartu Maakohtu 20. juuni 2014 otsus on seaduslik ja põhjendatud ning selle tühistamiseks puudub alus.
Vastuse kohaselt: 1) ei sisalda apellandi poolt nimetatud ostu-müügilepingu punkt viidet Tartumaa hooneregistri teatisele. Ostu-müügilepingu sätetest nähtuvalt tulenevad ostu-müügilepingu olulised tingimused, sh lepingu objekt ja hind, Tartu Maavanema korraldusest nr 2145. Vastustajad I ja II, tuginedes Riigikohtu seisukohtadele (tsiviilasjad nr 3-2-1-37-02 ja 3-2-1-57-12), AÕSRS § 11 lg-le 3, AÕS § 51 lg-tele 2 ja 5, on jätkuvalt seisukohal, et maa esmakinnistamise aluseks oli nii korraldus 2145 kui ostu-müügileping. Kui maa ostueesõigusega erastamise lepingu aluseks olev maavanema korraldus on kehtiv, on kehtiv ka maa ostu-müügileping, sh asjaõigusleping; 2) on apellandi seisukoht AÕSRS § 11 lg 5 kohaldamise kohta väär. AÕSRS § 11 lg-s 5 nimetatud „erastamise aluseks olnud otsuse“ all ei peeta silmas maa kinnistusraamatusse (registriosa avamise) korraldust, vaid otsust maa erastamiseks. Käesoleval juhul on vastavaks otsuseks Tartu Maavanema korraldus nr 2145; 3) apellandi omandiõiguse tunnustamise nõude rahuldamiseks puudub alus, sest apellant ei ole olnud ega ole X-XX, XXX kinnistu omanik. Apellandi omand kinnisasjale ei saa tekkida ega teki üksnes seetõttu, et apellandile kuulus 1⁄2 mõttelist osas elamust kui vallasasjast enne X-XX, XXX maa erastamist. Kinnisasja omanikuks saamine eeldas apellandilt teatud toimingute tegemist, mida ta ei teinud. Maa kinnistamisel muutus X-XX, XXX elamu maa oluliseks osaks ja apellandi omandiõigus 1⁄2 mõttelisele osale elamule lõppes; 4) ei anna kinke vastuvõtmine vastustaja II poolt apellandile alust vastustaja II vastu nõude esitamiseks. Vastustaja II ei ole apellandi õigusi rikkunud ega tema arvel rikastunud. Apellandi kahju hüvitamise nõuded on aegunud; 5) oleks apellandil olnud võimalik vaidlustada korraldus nr 2145 halduskohtus, kuid tänaseks on vaidlustamise tähtaeg möödunud. Tartu Maavalitsus on keeldunud apellandi avalduse alusel menetluse uuendamisest ja korralduse nr 2145 kehtetuks tunnistamisest.
7.Eesti Vabariik (Tartu maavanema kaudu) vaidles apellatsioonkaebusele vastu, pidades seda alusetuks osas, mis puudutab Tartu maavanema kui erastamise korraldaja tegevust X-XX, XXX maa ostueesõigusega erastamisel. Vastustaja III on tegutsenud õiguspäraselt ja tema vastu nõuete esitamiseks alust ei ole. Tartu Ringkonnakohtus 07. aprillil 2015 toimunud kohtuistungil loobus apellant hagist Eesti Vabariigi vastu.
RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED
8.Ringkonnakohus leiab, et esitatud apellatsioonkaebus ei kuulu rahuldamisele. Apellant loobus 07. aprillil 2015 kohtuistungil hagist Eesti Vabariigi (Tartu maavanema kaudu) vastu, kuna puuduvad vastavad nõuded. TsMS § 428 lg 1 p 3 kohaselt lõpetab kohus menetluse otsust tegemata, kui hageja on hagist loobunud. Ringkonnakohus võtab hagist loobumise vastu ja lõpetab Eesti Vabariigi vastu menetluse. Seoses selles osas menetluse lõpetamisega tuleb maakohtu otsus tühistada osas, millega maakohus jättis hagi Eesti Vabariigi vastu rahuldamata. (TsMS § 431 lg 2). Kuna maakohus on hagi rahuldamata jättes märkinud kohtuotsuse resolutsioonis üksnes osad hageja nõuetest ja ei ole otsuse resolutsioonis võtnud seisukohta hageja alternatiivnõuete osas, samuti apellandi nõudes vastustaja I vastu kohustamaks teda andma nõusolek kinnistule X-XX, XXX (registriosa nr XXXXXXX) kinnistusraamatu kolmandasse jakku Eino Roosi kasuks kantud isikliku kasutusõiguse kande kustutamiseks, siis tuleb selles osas maakohtu otsuse resolutsiooni täiendada. Nimetatud nõuete rahuldamata jätmine tuleb resolutsioonis selgelt märkida.
Vastavalt TsMS § 651 lg-le 1 kontrollib ringkonnakohus maakohtu otsuse seaduslikkust ja põhjendatust üksnes osas, mille peale on edasi kaevatud. Apellatsioonkaebuses ei ole vaidlustatud kahju õigusvastasest tekitamisest või alusetust rikastumisest tuleneva hageja alternatiivnõude rahuldamata jätmist vastustaja I vastu, mistõttu ringkonnakohus maakohtu otsust selles osas ei kontrolli.
9.Ringkonnakohus leiab, et apellatsioonkaebuses esitatud väited ei anna alust maakohtu otsuse tühistamiseks. Maakohtu otsus on seaduslik ja põhjendatud. Maakohus on järginud asjassepuutuvat Riigikohtu praktikat (eelkõige tsiviilasjas nr 3-2-1-57-12) ja vastupidine apellandi seisukoht ei ole millegagi põhjendatud. Nõustudes esimese astme kohtu põhjendustega, ei pea ringkonnakohus kooskõlas TsMS § 654 lg-ga 6 vajalikuks neid kõiki oma otsuses korrata. Maakohus jättis põhjendatult hagi kostjate I ja II vastu nii omandiõiguse tunnustamises kui ka alternatiivselt kostjalt II rahalise hüvitise väljamõistmise osas rahuldamata.
10.Ringkonnakohus märgib vastuseks apellatsioonkaebuse väidetele järgmist.
10.1.Pooltevaheline vaidlus on apellatsioonimenetluses keskendunud küsimusele, kas maa erastamise ning selle kinnistusraamatusse kandmise õiguslikuks aluseks oli Tartu maavanema 02. juuni 1999 korraldus nr 2145, Tartumaa hooneregistri 06. novembri 1998 teatis või 16. juuni 1999 ostu-müügileping. Apellant ei ole selles osas oma seisukohtades olnud järjekindel. Nii märgib apellant kaebuse p-s 2.5.1, et maa erastamise õiguslik alus on Tartumaa hooneregistri 06. novembri 1998 teatis nr 7807 ning ps 2.5.4., et selleks on asjaõigusleping, erastamistehing. 07. oktoobri 2013 menetlusdokumendis ei nõustunud apellant hooneregistri õiendit pidama maa erastamise õiguslikuks aluseks (I kd tl 176).
10.2.Ringkonnakohus ei nõustu apellandiga, et maa erastamise õiguslikuks aluseks vastustajale I oli Tartumaa hooneregistri 06. novembri 1998 teatis nr 7807. Riigikohus on tsiviilasjas nr 3-2-1-64-01 rõhutanud, et hooneregistrisse omaniku kohta tehtav kanne ei tekita ega lõpeta iseenesest omandiõigust hoonele. Hooneregistri pidamise eesmärgiks on andmete kogumine ja töötlemine usaldusväärse teabe saamiseks Eesti territooriumil asuvate hoonete kohta. Seega on ringkonnakohtu arvates hooneregistri andmetel vaid informatiivne tähendus. MaaRS § 23 lg 6 kohaselt erastatakse maa Vabariigi Valitsuse kehtestatud korras. Vabariigi Valitsuse
06.novembri 1996 määruse nr 267 „Maa ostueesõigusega erastamise korra kinnitamine“ (edaspidi kord) p 8 kohaselt algab maa ostueesõigusega erastamise menetlus avalduse esitamisega erastatava maa asukohajärgsele kohalikule omavalitsusele. Korra p 11 (1) kohaselt pidi avalduse esitanud isik lisama avaldusele muuhulgas ehitise omandiõigust tõendavad dokumendid (hooneregistri teatis, seaduslikus korras väljaantud ehitusluba, väljavõte ehitusloa väljaandmise registrist, suvila või aiamaja üleandmis-vastuvõtmisakt, ostu-müügileping vms). Seega oli hooneregistri teatis maa erastamise menetluse alustamise üks alusdokument. Korra p 23 (4) kohaselt kontrollib erastamise korraldaja (s.o korra p 3 järgi maavanem) maa ostueesõigusega erastamiseks esitatud dokumentide ja andmete õigsust ning võtab maareformi seaduses sätestatu, esitatud dokumentide, täiendavalt kogutud andmete ja riigi maakatastri andmete alusel vastu maa ostueesõigusega erastamise otsuse. Seega tuli enne maa ostu-müügilepingu sõlmimist läbida haldusmenetlus ning maa erastamise aluseks ei ole korra p 23 järgi mitte hooneregistri teatis, vaid maa ostueesõigusega erastamise korra reeglite kohaselt väljastatud erastamise korraldanud maavanema otsus, s.o antud vaidluses Tartu maavanema 02. juuni 1999 korraldus nr 2145.
Asjaolu, et 16. juuni 1999 ostu-müügilepingu (I kd lk 23) p. 1.2 viimases lauses on maa erastamise õigusliku alusena märgitud Tartumaa hooneregistri 06. novembri 1998 teatist nr 7807, ei omista hooneregistri teatisele õigusaktides sätestatust erinevat õiguslikku tähendust.
10.3.Esmakinnistamise ajal, 07. septembril 1999 kehtinud AÕS § 57 lg 1 kohaselt oli kinnistusraamatu kanne ebaõige, kui see on tehtud õigusliku aluseta, see alus on hiljem ära langenud või kanne on valesti muudetud või kustutatud. Riigikohus leidis tsiviilasjas nr 3-2-1-57-12, et maa tagastamise ja erastamise üldistel juhtudel tuleb kinnistusraamatusse kantud kinnistu omandiõiguse vaidlustamiseks esmalt vaidlustada ettenähtud korras kinnistamise aluseks olnud maa tagastamise või erastamise haldusakt või erastamisleping. Ringkonnakohtus toimunud kohtuistungil kinnitas apellant, et Tartu maavanema 02. juuni 1999 korraldus kehtib ja seda ei ole võimalik vaidlustada. Korraldus on ka maakohtule esitatud (I kd lk 155) ja vastupidised väited apellatsioonkaebuses ei ole õiged. Ringkonnakohus leiab, et kuivõrd 16. juuni 1999 ostueesõigusega erastamise müügilepingu aluseks olnud Tartu maavanema 02. juuni 1999 korraldus nr 2145 on kehtiv, kehtib ka selle alusel sõlmitud maa ostu- müügileping. Kuna maavanema korraldus kehtis esmakinnistamise ajal ning on kehtiv ka praegu, on selle ja ostu-müügilepingu alusel tehtud kinnistusraamatu 07. septembri 1999 kanne õige ning kinnistu omanikuks oli selle võõrandamise hetkel vastustajale II üksnes vastustaja I. Sellest tulenevalt jättis maakohus õigustatult apellandi nõude omandiõiguse tunnustamiseks vastustajate I ja II vastu rahuldamata. Kuivõrd maa ostu-müügileping ning selle alusel tehtud kanne kinnistusraamatus on õiged, puudub apellandil ka AÕS § 65 lg-st 1 tulenev kinnistusraamatus ebaõige kande parandamise nõue. Apellant ei ole saanud vaidlusaluse kinnisasja kaasomanikuks. Ebaõige on apellandi viide Riigikohtu lahendile tsiviilasjas nr 3-2-1-127-01. Viidatud tsiviilasjas vaidlustas maad erastama õigustatud isik õigeaegselt hooneregistri teatise veel enne maa esmakinnistamist ning palus tunnustada tema omandiõigust elamu suhtes. Käesolevas vaidluses ei ole apellant maavanema korraldust õigeaegselt vaidlustanud.
11.Ringkonnakohus ei nõustu apellandi väitega, et maakohtu poolt alusetust rikastumisest ja kahju õigusvastasest tekitamisest tuleneva nõude vastustaja II vastu rahuldamata jätmine ei ole põhjendatud. Apellandi poolt vastustaja II vastu esitatud alusetust rikastumisest ja /või kahju õigusvastasest tekitamisest tulenev hüvise nõue põhineb asjaolul, et vastustaja II omandas vaidlusaluse kinnistu 19. augusti 2011 kinkelepingu alusel. Seega kohaldas maakohus asja lahendamiseks õigesti võlaõigusseaduse sätteid (VÕSRS §-d 22 ja 23). Ringkonnakohus on seisukohal, et VÕS § 1037 ja / või §-de 1043 ja 1045 lg 1 p 5 kohaldamise eeldused ei ole täidetud. Maakohus on õigesti asunud seisukohale, et kinnistu kinkimine vastustajalt I vastustajale II ei saanud apellandile kahju tekitada ega anda temale alusetust rikastumisest tulenevat nõudeõigust vastustaja II vastu. Selliste nõuete esitamiseks oleks apellant pidanud olema kinnistu omanik. Apellant oli kuni erastatud maa kinnistamiseni 07. septembril 1999 X-XX, XXX asuva elamu (vallasasja) üks kaasomanikke, kuid alates 09. septembrist 1999 oli kinnistu omanikuks vastustaja I. Vastustaja I kinnistu omanikuna võis seda käsutada, sh kinkida vastustajale II. Sellest tulenevalt jättis maakohus põhjendatult apellandi hüvise nõude vastustaja II vastu rahuldamata.
12.Kuna apellandi nõue omandiõiguse tunnustamiseks jääb rahuldamata, siis puudub hagejal ka õigus nõuda vastustajalt I nõusolekut kustutamaks kinnistusraamatust vastustaja I kasuks seatud isiklik kasutusõigus ja hagi tuleb ka selles osas jätta rahuldamata.
13.Kuivõrd apellant loobus oma nõudest Eesti Vabariigi (Tartu maavanema kaudu) vastu, tulnuks viimase menetluskulud jätta TsMS § 168 lg 4 kohaselt apellandi kanda. Arvestades asjaolu, et Eesti Vabariigi esindaja kinnitas ringkonnakohtu istungil, et ta ei esita menetluskulude nõuet apellandi vastu, jätab ringkonnakohus TsMS § 162 lg 4 alusel Eesti Vabariigi (Tartu maavanema kaudu) menetluskulud tema enda kanda.
Kuna apellatsioonkaebus jääb vastustajate I ja II suhtes rahuldamata, tuleb TsMS § 162 lg 1 ning TsMS § 171 lg 1 järgi jätta menetluskulud maa- ja ringkonnakohtus apellandi kanda. Alates 01. jaanuarist 2015 on muutunud menetluskulude kindlaksmääramise kord. Kuna käesolevas asjas on maakohtu lõpplahend tehtud enne 01. jaanuari 2015, ilma et selles menetluskulud oleksid rahaliselt kindlaks määratud, määrab kogu asja menetluskulud kindlaks maakohus määrusega pärast tsiviilasja sisulise lahendamise kohta tehtud kohtuotsuse või menetlust lõpetava määruse jõustumist (TsMS § 177 lg 1 p 2 ja lg 2), andes õigustatud menetlusosalisele mõistliku tähtaja menetluskulude nimekirja ja vajadusel neid tõendavate dokumentide esitamiseks ning kohustatud menetlusosalisele vastuväite esitamiseks. Kui menetlusosaline ei esita kohtu määratud tähtaja jooksul menetluskulude nimekirja või ei teata, et ta kulude hüvitist ei soovi, määrab maakohus TsMS § 174 lg 1 teise lause kohaselt kindlaks sellise menetluskulu, mida on võimalik määrata tsiviilasja materjalide alusel.
Kai Kullerkupp
Viivi Tomson
Kersti Kerstna-Vaks
/allkirjastatud digitaalselt/
/allkirjastatud digitaalselt/
/allkirjastatud digitaalselt/
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.