Edastada kohtuotsus punkti 4 osas täitmiseks Riigi Tugiteenuste Keskusele.
MENETLUSKULUDE JAOTUS JA KINDLAKSMÄÄRAMINE
1.Jätta tsiviilasja nr 2-14-53882 menetluskulud 20,29% ulatuses kostja ja 79,71% ulatuses hageja kanda.
2.Määrata, et hagejale hüvitatav menetluskulu on riigilõiv 91.31 eurot.
3.Sirje Nagla peab maksma OÜ-le ProInkasso 91.31 eurot hageja menetluskulu hüvitamiseks.
4.Hüvitamisele kuuluvatelt menetluskuludelt tuleb tasuda viivist VÕS § 113 lg-s 1 sätestatud ulatuses alates menetluskulude suurust kindlaks tegeva lahendi jõustumisest kuni täitmiseni (TsMS § 177 lg 4).
EDASIKAEBAMISE KORD
Pooled võivad kohtuotsuse peale esitada apellatsioonkaebuse Tallinna Ringkonnakohtule 30 päeva jooksul alates otsuse kättetoimetamisest, kuid mitte hiljem kui viie kuu möödumisel esimese astme kohtu otsuse avalikult teatavakstegemisest. Menetluskulude kindlaksmääramise peale võib edasi kaevata menetluskulude hüvitamiseks õigustatud või menetluskulusid kandma kohustatud isik, kui vaidlustatav menetluskulude summa ületab 200 eurot (TsMS § 178 lg 2).
HAGEJA NÕUE
Hageja palus hageja kasuks välja mõista AK ja kostja vahel 25.05.2009 sõlmitud kapitalirendilepingust nr 20092505 tulenev põhivõlg summas 2812.03 eurot, viivitusintress summas 2812.03 eurot ja tasumata intress summas 674.89 eurot, kokku 6298.95 eurot. Hageja on nõus kirjaliku menetlusega (tl 4).
Tsiviilasi nr 2-14-53882
KOSTJA SEISUKOHT
Kostja ei võtnud hagi õigeks, ei tunnistanud tema vastu esitatud nõudeid ning palus jätta hagi rahuldamata. Alternatiivsena palus kostja juhul, kui kohtu hinnangul kuulub hagi rahuldamisele, kohaldada hageja nõuete osas osaliselt aegumist. Kostja avaldas, et ta on nõus kirjaliku menetlusega (tl 28).
KOHTU TUVASTATUD ASJAOLUD JA JÄRELDUSED
1.Kohus teeb käesoleva kohtuotsuse tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 444 lõikes 1 sätestatu kohaselt, st jätab otsuse kirjeldavas osas märkimata nõuete kohta esitatud väited, vastuväited ja esitatud tõendid. TsMS § 436 lg 7 kohaselt ei ole kohus otsust tehes seotud poolte õiguslike väidetega.
2.Poolte vahel puudub vaidlus selles, et - AK ja Sirje Nagla (ka kostja) sõlmisid 25.05.2009 Kapitalirendilepingu nr 20092505 (ka Leping), mille kohaselt AK annab kostja tähtajalisse valdusesse ja kasutusse sõiduauto xxxxx xxx, vinkood xxxxxxxxxxxxxxxxxx ning kostja kohustub nimetatud sõiduauto, müügihinnaga 40 000 krooni (2812.03 eurot) vastavalt maksegraafikule osamaksete tasumisega hiljemalt 25.05.2011 välja ostma (tl 1-2, 6, 26); - kostja ei ole Lepingust tulenevat müügihinna tasumise kohustust täielikult täitnud (tl 1-3, 27); - 27.12.2010 loovutas AK Lepingust tuleneva võlanõude Sirje Nagla vastu võlgnevuse põhisumma ja kõrvalnõuete osas OÜ-le ProInkasso (ka hageja) ning saatis nõude loovutamise teatise ka kostjale. Kostja sai nõude loovutamise teatise isiklikult kätte 31.12.2010 (tl 2, 7-8); Vaidlustamata asjaolud on ka tõendatud. Vaidlustamata asjaolud loeb kohus tuvastatuks. AK poolt nõude loovutamisega omandas hageja Lepingust tuleneva nõudeõiguse kostja vastu põhisumma ja kõrvalnõuete osas ning on õigustatud Lepingust tulenevaid nõudeid kostja vastu esitama.
3.Võlaõigusseaduse (VÕS) § 29 lg 1 kohaselt lepingu tõlgendamisel lähtutakse lepingupoolte ühisest tegelikust tahtest. Kui see tahe erineb lepingus kasutatud sõnade üldlevinud tähendusest, on määrav lepingupoolte ühine tahe. Hagiavaldusele on lisatud AK ja Sirje Nagla vahel 25.mail 2009 sõlmitud leping, mis on pealkirjastatud „Kapitalirendi leping“. Hageja on seisukohal, et nimetatud Lepingu näol on tegemist järelmaksuga müügilepinguga VÕS § 208 mõttes. Auto on kostjale müüdud (tl 3). Kostja poolt kohtule saadetud e-kirjadest nähtub, et ka tema pidas Lepingus fikseeritud tehingut sõiduki temale müümiseks (tl 43,47). Eeltoodu annab tunnistust, et Lepingut sõlmides oli AK tahe Lepingu objektiks olevat sõiduauto Lepingus kokkulepitud tingimustel müüa ja kostjal tahe seda osta.
4.VÕS § 208 lg 1 kohaselt asja müügilepinguga kohustub müüja andma ostjale üle olemasoleva, valmistatava või müüja poolt tulevikus omandatava asja ning tegema võimalikuks omandi ülemineku ostjale, ostja aga kohustub müüjale tasuma asja ostuhinna rahas ja võtma asja vastu. VÕS § 233 lg 1 kohaselt, kui vallasasja müügi puhul on kokku lepitud, et kuni ostuhinna tasumiseni jääb asja omand müüjale, eeldatakse, et omand läheb ostjale üle ostuhinna täieliku tasumisega (omandireservatsioon). Omandireservatsioon on vallasasja müügilepingu juures sõlmitav kokkulepe, millega lükatakse kuni ostja poolt ostuhinna täieliku tasumiseni edasi müüja kohustuse täitmine anda üle müüdud asja omand. Lepingu punktidest 1.1.,1.2.,2.2. ja 4.1. nähtuvalt on AK ja Sirje Nagla kokku leppinud, et Lepingu objektiks oleva sõiduki (Vara) omandiõigus läheb AK Sirje Nagla’le üle pärast Vara väljaostumaksete, intresside ja muude Lepinguga ettenähtud maksete täielikku tasumist Sirje Nagla poolt. Eeltoodut hinnates on kohus seisukohal, et olenemata Lepingu pealkirjast ja Lepingus kasutatud mõistetest, sõlmisid AK ja Sirje Nagla 25.05.2009 omandireservatsiooniga müügi-lepingu, mille esemeks oli sõiduauto xxxx xxx, väljalaske aasta xxxx.
Tsiviilasi nr 2-14-53882
5.Vastavalt VÕS §-le 8 lg 2 on leping kahe tehingupoole vahel, millega pooled kohustuvad midagi tegema või tegemata jätma. VÕS § 76 lg 1 kohaselt tuleb kohustus täita vastavalt lepingule või seadusele. Poolte vahel on vaidlus selles, kas kostja on kohustatud Lepingust tulenevat maksekohustust täitma või mitte. Kostja vastuväidete kohaselt taganes ta Lepingust ega tasunud edasi maksegraafikust tulenevaid makseid, kuna AK ei andnud talle üle töökorras sõidukit. Lepingu sõlmimisel ei olnud võimalik sõiduautole tehnilist kontrolli teostada. Visuaalsel vaatlusel tundus sõiduauto korralik. Pärast Lepingu sõlmimist tehtud proovisõidu ajal aga märkas ta sõiduauto mootori töö ebaühtlust ning avastas peatudes, et auto kapotialune oli mootoriõli täis. Kuna auto polnud töökorras ning selle seisukord ei vastanud kokkulepitule, keeldus ta allkirjastamast vara üleandmis-vastuvõtmise akti. Kuna ta vara üleandmis-vastuvõtmise akti pole allkirjastanud, siis pole ta ka sõiduautot A K’lt vastu võtnud ning talle pole Lepingu objektiks oleva sõiduauto valdus üle läinud. Hageja on seisukohal, et Lepingu esemeks olev auto müüdi kostjale ja anti talle üle, kuid kostja endale võetud maksekohustust nõuetekohaselt ei täitnud. Vastavalt 25.05.2009 Lepingu punktile
1.2.on Vara üleandmis-vastuvõtmise akt Lepingu lisaks nr. 1. Kostja on allkirjastanud Lepingu, mille juurde kuulub vara üleandmis-vastuvõtmise akt ja maksegraafik. Sõiduauto otsene valdus on kostjale üle antud ja auto on senini reaalselt kostja kasutuses.
5.1.Poolte vahel ei ole vaidlust ja nimetatud asjaolud on ka tõendatud, et Leping ja selle lisaks olev Maksegraafik on Lepingu poolte poolt allkirjastatud ning et Vara üleandmis-vastuvõtmise akt on allkirjastatud AK poolt, kuid kostja poolt allkirjastamata (tl 6, 9, 11-15). Samas – kohtu hinnangul ei tähenda ega tõenda asjaolu, et kostja jättis Vara üleandmisvastuvõtmise akti allkirjastamata, et Lepingu objektiks oleva sõiduki valdus ei ole temale üle läinud. Tsiviilseadustiku üldosa seaduse (TsÜS) § 32 kohaselt valdus on tegelik võim asja üle. TsÜS § 33 lg 1 kohaselt valdaja on isik, kelle tegeliku võimu all asi on. TsÜS § 36 lg 1 kohaselt valdus omandatakse tegeliku võimu saamisega asja üle või abinõude üle, mis võimaldavad tegelikku võimu asja üle. Kostja enda vastusest nähtub, et pärast Lepingu sõlmimist kasutas sõidukit (tegi proovisõitu), st sõiduk oli tema valduses. Lisaks nähtub kostja 26.02.2015 e-kirjast, et autol käidi xxxxxx järel (tl 47). Kostja pole ka väitnud, et vaidlusalune sõiduk ei ole tema otseses valduses. Kohtu hinnangul kinnitavad asjas uuritud tõendid kogumis, et AK müüs kostjale omandireservatsiooniga sõiduauto xxxxx xxx ja andis kostjale üle ka sõiduauto otsese valduse. Kostja võttis Lepingu objektiks oleva sõiduauto oma valdusesse ja kasutas seda.
5.2.Kostja väitel taganes ta Lepingust suulises telefonivestluses AK ega tasunud edasi graafikujärgseid makseid põhjusel, et AK ei andnud talle üle töökorras sõidukit. Ta teavitas AK pärast Lepingu sõlmimist proovisõidul avastatud veast koheselt ja viimane lubas sõiduauto mootori korda teha või ära vahetada. Jäädes uskuma AK korduvaid lubadusi tasus kostja kaks esimest graafikujärgset makset. Vaatamata korduvatele nõuetele ning AK lubadustele ei suutnud AK kostjale üle anda sõiduautot sellises seisukorras, mis võimaldaks selle sihtotstarbelist kasutamist igapäevasõidukina (tl 26-28). Hageja oli seisukohal, et kostja väiteid nagu poleks talle üle antud sõiduauto olnud töökorras ning et A.K oleks lubanud auto korda teha, on mitte tõesed ning tõendamata. Kui sõiduauto, mille eest kostja pidi tasuma igakuiselt makseid, ei vastanud tema ootustele, siis saanuks ta lepingust loobuda. Kostja aga võttis sõiduki vastu ja kasutas seda aastaid. A.K ei lubanud, et teeb sõiduauto korda, sest selleks puudus vajadus. Auto oli igati sõidukorras. Kostja ei ole tõendanud, et sõiduautol oli mootori rike. Lisaks oli kostjal võimalus enne Lepingu sõlmimist sõidukit näha ning proovida. Kostja oli nõus Lepingu ja Lepingu tingimustega. Kostja on ise kinnitanud, et kasutas autot. Kostja on auto kasutajaks siiani. VÕS § 186 p 5 kohaselt võlasuhe lõpeb lepingust taganemisega. Kohus osundab, et taganeda saab vaid kehtivast lepingust. Tsiviilasi nr 2-14-53882
Antud asjas on kostja oma kohustuste mittetäitmist põhjendanud Lepingust taganemisega. Seega on kostja möönnud Lepingu kehtivust. VÕS § 116 lg 1 kohaselt võib lepingupool lepingust taganeda, kui teine lepingupool on lepingust tulenevat kohustust oluliselt rikkunud (oluline lepingurikkumine). Rikkumised, millised eelkõige loetakse olulisteks lepingurikkumisteks, on loetletud sama paragrahvi lõikes 2. Vastavalt VÕS § 217 lg-le 1 peab ostjale üleantav asi vastama lepingutingimustele, eelkõige koguse, kvaliteedi, liigi, kirjelduse ja pakendi osas. Lepingutingimustele peavad vastama ka asja juurde kuuluvad dokumendid. Sama paragrahvi lg 2 p 2 kohaselt asi ei vasta muu hulgas lepingutingimustele, kui kokkuleppe puudumisel asja omaduste kohta ei sobi asi teatud eriliseks otstarbeks, milleks ostja seda vajab ja mida müüja lepingu sõlmimise ajal teadis või pidi teadma, kui ostja võis mõistlikult tugineda müüja erialastele oskustele või teadmistele, muul juhul aga otstarbeks, milleks seda liiki asju tavaliselt kasutatakse. VÕS § 223 järgi loetakse Müüjat müügilepingut oluliselt rikkunuks muu hulgas ka siis, kui asja parandamine või asendamine ei ole võimalik või ebaõnnestub või kui müüja keeldub õigustamatult asja parandamast või asendamast või ei tee seda mõistliku aja jooksul pärast talle lepingutingimustele mittevastavusest teatamist. Eelosundatud õigusnormidest tuleneb, et lepingust taganemiseks peavad esinema taganemist õigustavad alused (asjaolud). Kostja tugines Lepingust taganemise alusena asjaolule, et Lepingu objektiks olev sõiduk ei olnud töökorras, mistõttu sõidukit polnud võimalik sihtotstarbeliselt kasutada. Arvestades, et hageja vaidles kostja sellisele väitele vastu, lasus kostjal kohustus lepingust taganemise alust tõendada. TsMS § 230 lg 1 kohaselt peab kumbki pool hagimenetluses tõendama neid asjaolusid, millele tuginevad tema nõuded ja vastuväited. Vaatamata asjaolule, et hageja juhtis kostja tähelepanu tõendamise kohustusele, ei esitanud kostja ühtegi tõendit mis kinnitaks, et sõidukil xxxxx xxx esinesid sellised tehnilised rikked, mille tõttu ei olnud võimalik sõidukit sihtotstarbeliselt kasutada. Ka muud asjas esitatud ja uuritud tõendid kogumis ei anna alust tuvastada, et A.K oleks müünud kostjale Lepingu tingimustele mittevastava sõiduki. Seega ei ole tõendatud, et kostjal esines tema poolt väidetud õiguslik alus Lepingust taganemiseks. Õigusliku aluse puudumisel ei olnud kostjal aga õigustust Lepingust taganeda. See tähendab, et Leping kehtib ja õigustatud isikul on õigus nõuda kostjalt Lepingust tulenevalt ostuhinna tasumist.
6.Vaidlust ei ole, et Lepingu pooled leppisid kokku, et sõiduki müügihinna (väljaostuhind) tasumine toimub vastavalt maksegraafikule 24 osamaksena alates 25.06.2009 kuni 25.05.2011, et kuumakse on 2000 krooni (127.82 eurot) ning osamaksed tasutakse iga kuu 25-ndaks kuupäevaks (tl 6). Hagiavaldusest nähtuvalt, ja selles ei ole ka vaidlust, on kostja tasunud graafikujärgseid makseid kahe kuu eest, kokku summas 255.65 eurot. Ülejäänud graafikujärgsed maksed on tasumata (tl 2). Kostja ei ole vaidlustanud hagiavalduses toodud võlgnevuse arvestuskäiku, sh asjaolusid, et hagi esitamise päeva seisuga oli kostja võlgnevus 6298.95 eurot, millest 2812.03 eurot on põhivõlg, 674.89 eurot sissenõutavaks muutunud kuid tasumata kasutusintress ja 40935.46 eurot viivis. Hagiavalduses vähendas hageja viivise nõuet põhinõudeni (2812.03 €). Vaidlustamata asjaolud (hageja poolt esitatud võlgnevuse arvestus põhinõude, kasutusintressi ja viivise osas) loeb kohus TsMS § 231 lg 4 alusel kostja poolt omaksvõetuks. Eeltoodust tulenevalt on tuvastatud, et kostjal on Lepingust tulenevalt täitmata maksekohustus kokku summas 6298.95 eurot. Seega on hageja nõue iseenesest põhjendatud.
7.Kostja on alternatiivselt palunud juhul, kui kohus peab hageja nõuet põhjendatuks, lugeda TsÜS § 142 lg 1, § 143, § 146 lg 1, § 147 lg 3 ja § 154 alusel aegunuks nõuded, mis muutusid sissenõutavaks enne 01.01.2011, st maksegraafiku järgsetest maksetest tulenevad nõuded kuni 25.12.2010 makseni (k.a.). Hageja leidis, et kostja on maksmise kohustust rikkunud tahtlikult, mistõttu tuleks hageja nõude osas kohaldada TsÜS § 146 lg 4 alusel kümne aastast aegumistähtaega ning seda nõude sissenõutavaks muutumisest VÕS § 147 lg 1 järgi. Rikkumise tahtlus võib seisneda ka tegevuseTsiviilasi nr 2-14-53882
tuses. Hagejale teadaolevalt on kostja sõiduki registreerimistunnistuses märgitud auto kasutajaks. Lepingu sõlmimisest alates on sõiduk olnud kostja valduses ja kasutuses. Kostja ei ole vaatamata korduvatele meeldetuletustele täitnud lepingulisi maksekohustusi ega ole ka sõidukit tagastanud. Seega oli kostja teadlik kohustustest hageja vastu ning hoidis maksete tasumisest tahtlikult kõrvale. TsÜS § 142 lg 1 kohaselt õigus nõuda teiselt isikult teo tegemist või sellest hoidumist (nõue) aegub seaduses sätestatud tähtaja (aegumistähtaeg) jooksul. Pärast nõude aegumist võib kohustatud isik keelduda oma kohustuse täitmisest. Kohus võtab nõude aegumist arvesse ainult kohustatud isiku taotlusel (TsÜS § 143). TsÜS § 146 lg 1 kohaselt tehingust tuleneva nõude aegumistähtaeg on kolm aastat. Sama paragrahvi lõigetes 1-3 nimetatud nõuete aegumistähtaeg on kümme aastat, kui kohustatud isik rikkus oma kohustust tahtlikult (TsÜS § 146 lg 4). TsÜS § 147 lg 3 kohaselt kokkulepitud tasu maksmise nõude aegumistähtaeg algab selle aasta lõppemisest, mil nõue muutub sissenõutavaks. Kui nõue muutub sissenõutavaks arve esitamisega, algab nõude aegumistähtaeg selle kalendriaasta lõppemisest, mil õigustatud isik võib arve esitada. TsÜS § 154 kohaselt korduvate kohustuste või ülalpidamiskohustuste täitmise nõude aegumistähtaeg, olenemata sellest, milline on nõude õiguslik alus, on kolm aastat iga üksiku kohustuse jaoks. Aegumistähtaeg algab selle kalendriaasta lõppemisest, mil kohustusele vastav nõue muutub sissenõutavaks.
7.1.Kohus ei nõustu hagejaga selles, et antud asjas kuulub kohaldamisele kümneaastane aegumistähtaeg. Vastavalt Riigikohtu seisukohale ei piisa TsÜS § 146 lg 4 kohaldamiseks üksnes sellest, et võlgnik kohustust tahtlikult ei täitnud (vt lahendid 3-2-1-15-09, 3-2-1-83-08). Riigikohus on piiranud sätte rakendusala, nõudes selle kohaldamiseks lisaks võlgniku tahtlusele ka tema tahet teist poolt heade kommete vastaselt kahjustada (vt lahend 3-2-1-79-09), st kohustuse rikkuja sisuliselt petturlikku tahet teist poolt kahjustada või omandada tema arvel ebaausalt eelis (seega juba algset eesmärgipärast käitumist). Tasu maksmise kohustuse rikkumise puhul peaks selle sätte kohaldamine kõne alla tulema vaid erandlikul juhul, kui suudetakse tõendada, et ostja ei kavatsenudki algusest peale asja eest maksta või laenu tagastada, kavatsedes kohe teist poolt n-ö tüssata. Ainuüksi teadlik raha maksmata jätmine ei too kaasa veel tahtlikku rikkumist selle sätte järgi. Tahtlikkust (pettuslikkust) ei eeldata, seda peab tõendama nõude esitaja (vt Tsiviilseadustiku üldosa seadus, komment v.a. Tln 2010, lk 477). Antud asjas esitatud asjaolud ja uuritud tõendid ei anna alust tuvastada, et kostja juba lepingu sõlmimisel ei kavatsenudki lepingut täita, so tasuda graafikujärgseid makseid. Vastupidi. Asjas esitatud ja uuritud tõendid kinnitavad, et kostja alustas Lepingust tuleneva maksekohustuse täitmist ja tasus esimesed osamaksed. Kuna tõendatud ei ole kostjapoolne Lepingust tulenevate maksekohustuse tahtlik täitmata jätmine TsÜS § 146 lg 4 mõttes, ei kohaldu hageja nõuetele kümneaastane aegumistähtaeg. Kohus on seisukohal, et hageja nõuetele kohaldub TsÜS §-s 154 sätestatud korduvatele kohustustele kehtestatud aegumistähtaeg kolm aastat ja seda iga üksiku maksegraafikust tuleneva kohustuse jaoks eraldi. Aegumistähtaeg algab selle kalendriaasta lõppemisest, mil kohustusele vastav nõue muutub sissenõutavaks.
7.2.Maksegraafiku kohaselt oli kostja kohustatud tasuma perioodil 25.06.2009 kuni 25.05.2011 kakskümmend neli (24) osamakset igakuiselt kuu 25-ndaks kuupäevaks (tl 6). Perioodi 25.06.2009 kuni 25.12.2009 maksete osas algas kolmeaastane aegumistähtaeg 01.01.2010 ja perioodi 25.10.2010 kuni 25.12.2010 maksete osas 01.01.2011. Hagiavaldus on kohtule esitatud 02.07.2014. Seega oli eelnimetatud maksete osas nende sissenõutavaks muutumise kalendriaasta lõppemisest möödunud rohkem kui kolm aastat ning hagejal ei ole nende maksete tasumist õigus nõuda. Hageja nõudest on aegumata maksegraafiku järgsed osamaksed, millede tasumise tähtaeg oli vastavalt 25.01.2011, 25.02.2011, 25.03.2011, 25.04.2011 ja 25.05.2011 (tl 6). Kostja ei ole vaidlustanud asjaolule, et tal oli kohustus tasuda maksegraafikus märgitud kuupäevadel, st ka eelmärgitud kuupäevadel, müüjale 127.82 eurot (tl 2,3). Vaidlust ei ole ka selles, et kostja ei ole nimetatud osamakseid tasunud. Seega on kostjal täitmata kohustus maksta eelmärgitud Lepingu Tsiviilasi nr 2-14-53882
järgseid osamakseid ja seda kokku summas 639.10 (127.82 x 5) eurot, mis tuleb kostjalt hageja kasuks välja mõista.
8.Vastavalt Lepingu punktile 16.1 on kostjal, kes ei tasunud Lepingu järgseid osamakseid tähtaegselt, kohustus maksta teisele Lepingu poolele viivist 1% tasumata makse summast iga tasumisega viivitatud kalendripäeva eest. Hageja on hagiavalduses nõudnud viiviste väljamõistmist hagiavalduse esitamise seisuga, so seisuga 02.07.2014, mistõttu tuleb viiviseid arvestada selle kuupäeva seisuga. Hagiavalduses märgitud ja kostja poolt vaidlustamata asjaolude kohaselt on kostja aegumata osamaksete tasumisega viivituses järgnevalt:
5.25.05.2111 – 02.07.2014 (1134 päeva); 1% summalt 127.82 eurot x 1134 = 1440.18 eurot Seega on kostja poolt osamaksete tasumisega viivitusest tekkinud arvestuslik viivis 7516.36 eurot. Arvestades, et hageja on hagiavalduses pidanud mõistlikuks mitte nõuda viivist põhivõlast suuremas ulatuses, mõistab kohus kostjalt hageja kasuks välja viivise käesolevas asjas rahuldatud põhinõude ulatuses, so summas 639.10 eurot.
9.TsMS § 163 lg 1 kohaselt hagi osalise rahuldamise korral kannavad pooled menetluskulud võrdsetes osades, kui kohus ei jaota menetluskulusid võrdeliselt hagi rahuldamise ulatusega või ei jäta menetluskulusid täielikult või osaliselt poolte endi kanda. Kohus rahuldas hageja hagi osaliselt. Arvestades asja sisu ja rahuldatud nõuete osakaalu võrreldes esialgse nõudega, peab kohus õigeks ja õiglaseks jaotada menetluskulud võrdeliselt hagi rahuldamise ulatusega, st 20,29% ulatuses kostja kanda ja 79,71% ulatuses hageja kanda.
10.TsMS § 176 lg 2 kohaselt andis kohus 24.03.2015 määruses pooltele tähtaja 06.04.2015 menetluskulude nimekirja esitamiseks. Hageja avalduse kohaselt on tema menetluskuluks riigilõiv. Kostja ei ole enda menetluskulude nimekirja esitanud. Hageja on 02.07.2014 esitatud hagiavalduselt tasunud riigilõivu 479.33 eurot (10.02.2012 Rahandusministeeriumi arvele 221023778606 Pärnu Maakohtu viitenumbriga 2900072369, selgitusega Riigilõiv OÜ ProInkasso hagiavalduse eest Sirje Nagla vastu). Riigilõivuseaduse § 59 lg 1 ja Lisa 1 (alates 01.07.2014 kehtivas redaktsioonis) kohaselt tuleb hagilt hinnaga 6298.95 eurot tasuda riigilõivu 450 eurot. Seega on hageja vajalik menetluskulu riigilõivule 450 eurot. Ülejäänud osas, st summas 29.33 eurot, on hageja tasunud riigilõivu ettenähtust rohkem. Hageja vajalikust kulust riigilõivule (450 €), peab kostja vastavalt menetluskulude jaotusele hüvitama hagejale 20,29%, st 91.31 eurot. Ettenähtust rohkem tasutud 29.33 eurot riigilõivu tuleb hagejale vastavalt tema taotlusele tagastada hageja poolt nimetatud arveldusarvele.
11.Kohus selgitab, et TsMS § 177 lg 5 kohaselt võib menetlusosaline nõuda kohtult menetluskulude kohta tehtud kohtuotsuse või määruse täiendamist, kui kohus ei võtnud seisukohta kõigi esitatud või asja materjalidest nähtuvate menetluskulude suhtes. Täiendamist võib nõuda 10 päeva jooksul alates menetluskulude kindlaksmääramise kohta tehtud kohtuotsuse või määruse kättetoimetamisest.