RN hagi Eesti Vabariigi vastu üürilepingu ülesütlemise tühisuse tuvastamiseks
Vaidlustatud kohtulahend
Harju Maakohtu 04.12.2014 otsus
Kaebuse esitaja ja kaebuse liik
RN apellatsioonkaebus
Tsiviilasja hind apellatsioonimenetluses
278,64 eurot
Menetlusosalised esindajad
ja
nende Hageja: RN (isikukood XXXXXXXXX, elukoht XXXXX X-XX XXXXX XXXXXX), lepinguline esindaja vandeadvokaat Raini Nõu Kostja: Eesti Vabariik (Kaitseministeeriumi kaudu, asukoht Sakala 1, 15094 Tallinn), esindaja Ly Sarapuu
Kohtuistungi toimumise aeg
05.03.2015
RESOLUTSIOON:
1.Tühistada Harju Maakohtu 04.12.2014 otsus ja teha uus otsus, millega hagi rahuldada.
2.Tuvastada, et Kaitseväe logistikakeskuse poolt 27.03.2014 dateeritud ülesütlemisavaldusega ei lõppenud RN ja Eesti Vabariigi vahel 05.05.1998.a sõlmitud üürileping XXXXX X-XX, XXXXXXX asuva tööandja eluruumi kasutamiseks.
3.Apellatsioonkaebus rahuldada. Edasikaebamise kord Otsusele võivad pooled vandeadvokaadi vahendusel esitada kassatsioonkaebuse otse Riigikohtule 30 päeva jooksul otsuse kättetoimetamisest arvates. Vastust kassatsioonkaebusele ja menetluslikke taotlusi võib menetlusosaline Riigikohtule esitada ilma vandeadvokaadi vahenduseta. Menetlusosaline võib nõuda asja lahendanud esimese astme
kohtult menetluskulude rahalist kindlaksmääramist lahendis sisalduva kulude jaotuse alusel 30 päeva jooksul, alates kulude jaotuse kohta tehtud kohtuotsuse jõustumisest. Hagiavalduse asjaolud ja hageja nõue
1.09.05.2014 esitas RN (hageja) Harju Maakohtule hagi Eesti Vabariigi (kostja) vastu, milles palus tuvastada, et 27.03.2014 dateeritud Kaitseväe Logistikakeskuse ülesütlemise avaldusega ei lõppenud hagejal 05.05.1998 sõlmitud üürileping eluruumi XXXXX X-XX, XXXXXXX kasutamiseks. Alternatiivselt palus hageja tuvastada hageja ja Kaitseväe Logistikakeskuse vahelise 05.05.1998 sõlmitud üürilepingu 27.03.2014 teostatud ülesütlemise tühisuse.
2.Hagiavalduse kohaselt sõlmis hageja Eesti Rahuoperatsioonide Keskusega 05.05.1998 tööandja eluruumi üürilepingu eluruumi XXXXX X-XX, XXXXXXX kasutamiseks. Üürilepingu punkt 2.1 kohaselt oli üürileping seatud sõltuvusse hageja töö- või teenistussuhtega. 06.12.2004 vormistati hagejaga tööleping nr 05/03, mille punkti 1.1 kohaselt sai hageja tööandjaks Väljaõppekeskuse Rahuoperatsioonide Keskus alates 01.05.2003 vanemkoka ametikohale. Hageja tööandjaks on Kaitsevägi.
3.17.04.2014 sai hageja kätte eluruumi üürilepingu ülesütlemise avalduse, milles viidati lepingu lõpetamise õigusliku alusena 16.07.2012 jõustunud avaliku teenistuse seaduse (ATS) § 130 lg-le 1. Hageja on töölepingujärgne töötaja ja ATS ei ole asjakohane alus, sest ta ei ole ülesütlemise ajal ametnikuna töötav isik. Volituste andmisel lepingu ülesütlemisel on tuginetud kaitseministri 14.06.2013 määruse nr 36 § 28 lg-le 1, mille kohaselt tegevväelasega, kellele on tööandja eluruumi kasutusõigus antud enne 2013 aasta 1. aprilli kehtinud kaitseväeteenistuse seaduse § 157 lg-te 1 ja 2 alusel, loetakse üürileping kehtetuks alates 01.07.2014. Hageja ei ole tegevväelane ning talle ei antud eluruumi kaitseväeteenistuse seaduse § 157 lg-te 1 ja 2 alusel.
4.Tähtajaline üürileping lõpeb tähtaja möödumisega, kui lepingut ei ole varem erakorraliselt üles öeldud. Ülesütlemise avalduses ei ole tuginetud üürilepingus toodud alusele ega VÕS-s sätestatud normile. Üürilepingu lõpetamiseks peavad olema täidetud nii ülesütlemise materiaalsed kui formaalsed eeldused. Mittevastav ülesütlemine on tühine ja tühisel tehingul ei ole algusest peale õiguslikke tagajärgi. Kostja vastuväited
5.Kostja vaidles hagiavaldusele vastu.
6.19.05.2014 esitatud menetlusdokumendis kinnitas kostja 27.03.2014 tööandja eluruumi üürilepingu ülesütlemise avalduse esitamist ning kohustust eluruum vabastada seoses lepingu lõppemisega 01.07.2014. Tulenevalt kaitseministri 14.06.2013 määrusest nr 36 esitas kostja enam kui 500-le isikule lepingu ülesütlemise avaldused. Kaitseväes töölepinguga töötavatel isikutel tööandja eluruumi saamiseks õiguslik alus puudub, hagejaga pidanuks 2003. aasta aprillis tööandja eluruumi üürilepingu lõpetama. Kostja poolt jäi tähelepanuta, et hageja kasutas eluruumi avalikus teenistuses oleva ametniku asemel töötajana, seega viide ATS § 130 lg-le 1 ei ole asjakohane ja leping tuleb üles öelda VÕS üürilepingut puudutavate sätete alusel.
7.28.08.2014 toimunud kohtuistungil muutis kostja oma seisukohta ja esitas vastuväited kirjalikult 29.08.2014 menetlusdokumendis. Hageja sai eluruumi seoses tegevteenistusega, kostja lõpetas 30.04.2003 hagejaga lepingulise tegevteenistuse ning hageja jätkas 01.05.2003 kostja juures töötamist töölepingu alusel. Tööandja eluruumi hageja kasutusse andmisel on kostja lähtunud ATS §-st 55. Kostja leidis, et 1998 oli ATS õiguslikuks aluseks hagejale tööandja eluruumi eraldamisel ning üürilepingu sisu ei ole muutunud. ATS § 130 lg 1 järgi ametnikud, kellele anti tööandja eluruum vastavalt enne käesoleva seaduse jõustumist kehtinud ATS §-le 55 võivad seda õigust
kasutada kuni 30.06.2014. Kuivõrd hagejale kui avalikus teenistuses olevale riigiametnikule anti tööandja eluruum enne 01.04.2013 kehtinud ATS § 55 alusel, siis kohaldus hageja suhtes ATS § 130 lg-s 1 sätestatud piirang. Seega tuleneb ülesütlemise avaldus seadusest ja erakorraliseks asjaoluks on seadusemuudatus, mis võimaldab lepingu üles öelda. Üürilepingu punkti 9.5 kohaselt lahendatakse lepingust tulenevad küsimused elamuseaduse või Eesti Vabariigi õigusaktide alusel. Üürilepingu sõlmimisest enam kui 16 aastat tagasi on muutunud õigusruum. Maakohtu otsus
8.04.12.2014 otsusega jättis Harju Maakohus hagi rahuldamata ja menetluskulud TsMS § 162 lg 1 alusel hageja kanda. Kohus rahuldas hageja 30.10.2014 esitatud taotluse Harju Maakohtu 28.10.2014 kohtuistungi protokolli parandamiseks ja määras täiendada protokolli esitatud täpsustustega.
9.Kohus tugines otsuses TsMS § 5 lg-le 1 ja lg 2 lausele 2, § 230 lg-le 1 ja § 232 lg-le 1. Samuti tugines kohus võlaõigusseaduse (VÕS) §-le 271, mille järgi kohustub üks isik (üürileandja) üürilepinguga andma teisele isikule (üürnikule) kasutamiseks asja ja üürnik kohustub maksma üürileandjale selle eest tasu (üüri). VÕS § 76 lg 1 järgi tuleb kohustus täita vastavalt lepingule või seadusele, § 100 järgi on kohustuse rikkumine võlasuhtest tuleneva kohustuse täitmata jätmine või mittekohane täitmine, sealhulgas täitmisega viivitamine. VÕS § 101 lg 1 järgi võib võlausaldaja nõuda kohustuse rikkumisel võlgnikult kohustuse täitmist.
10.VÕS § 29 lg 1 lause 1 kohaselt lähtutakse lepingu tõlgendamisel lepingupoolte ühisest tegelikust tahtest. Sama paragrahvi lõike 5 punkti 4 järgi tuleb lepingu tõlgendamisel eelkõige arvestada lepingu olemust ja eesmärki. VÕS § 29 lg 6 sätestab, et lepingutingimust tuleb tõlgendada koos teiste lepingutingimustega, andes sellele tähenduse, mis tuleneb lepingu kui terviku olemusest ja eesmärgist. Pooled ei vaidle lepingu punktis 1.4 märgitud asjaolu üle, et eluruum anti hageja kasutusse tööandja eluruumina ja sel hetkel puudus kaitseväeteenistuse seadusest tulenev regulatsioon. Lepingu ülesütlemise avalduses (tlk 14) on viidatud, et eluruumi hageja kasutusse andmisel lähtuti 14.03.2000 vastu võetud kaitseväeteenistuse seaduse § 157 lg-st 1 ja VV 19.11.2002 määrusest nr 350 „Kaadrikaitseväelasele tööandja eluruumi andmise kord ja elamispinna suuruse normid“ ja kuni 16.07.2012 kehinud ATS §-st 55. Kohtu hinnangul ei ole viide nimetatud õigusaktidele asjakohane, sest hagejaga sõlmiti üürileping 05.05.1998, seega ei saanud ka juhinduda hiljem vastu võetud aktidest.
11.Lepingu ülesütlemise aluseks on toodud ka ATS § 130 lg 1, mis sätestas, et ametnikud, kellele anti tööandja eluruum või hüvitati muu eluruumi kasutamise kulud vastavalt enne käesoleva seaduse jõustumist kehtinud avaliku teenistuse seaduse §le 55, võivad seda õigust kasutada kuni 30.06.2014. Pooled vaidlevad selle üle, kas kostja oli õigustatud nimetatud sätte alusel üürilepingut üles ütlema. Vaidlusalusest üürilepingust ei nähtu, et tööandja eluruum anti hageja kasutusse muul alusel, kui kehtinud ATS § 55 sätetele tuginedes. Hageja ei ole esile toonud ühtki argumenti. Kostja on asja sisulise arutamise käigus selgitanud, et ATS 1995 aasta redaktsiooni § 55 sätestas võimaluse anda riigiametnikule tööandja eluruum, kui ametnik nimetatakse teises paikkonnas asuvale ametikohale või kui tal ei ole ametiasutuse asukohas omaette eluruumi (tlk 56). Üürilepingust nähtuvalt asus hageja tööle Rahuoperatsioonide Keskuses kokana. Kostja on esialgses vastuses esile toonud, et hageja jätkas töötamist pärast tegevteenistuse lõppemist vanemkokana (tlk 35), üürilepingu osas mingeid muudatusi kaitseväeteenistuse seaduse vastuvõtmisel (2000 aastal) siiski ette ei võetud. Kohus nõustus kostja väitega, et kuivõrd õiguslikuks
aluseks üürilepingu sõlmimisel oli kehtinud ATS § 55 ja hageja töö ning üürilepingu sisu ei ole muutunud, on lepingu lõpetamise aluseks ATS § 130 lg 1.
12.VÕS § 309 lg 1 kohaselt tähtajaline üürileping lõpeb tähtaja möödumisega, kui lepingut ei ole varem erakorraliselt üles öeldud. Üürilepingu lõpetamiseks peavad olema täidetud nii ülesütlemise materiaalsed kui formaalsed eeldused. Üürilepingu erakorralise ülesütlemise alused on sätestatud VÕS §-s 313, mille lg 1 kohaselt mõjuval põhjusel võib kumbki lepingupool nii tähtajatu kui tähtajalise üürilepingu üles öelda, erakorraline ülesütlemine on lubatud eelkõige §-des 314-319 nimetatud asjaoludel arvestades §-s 333 toodud erisusi. VÕS § 325 lg 1 kohaselt üürileandja ja üürnik võivad eluruumi üürilepingu üles öelda ülesütlemisavaldusega, mis on esitatud kirjalikus taasesitamist võimaldavas vormis ja esile on toodud muuhulgas ülesütlemise alus. Apellatsioonkaebus
13.22.12.2014 esitatud apellatsioonkaebuses palub hageja tühistada Harju Maakohtu 04.12.2014 otsuse ja teha uue otsuse, millega rahuldada hagi ja jätta menetluskulud kostja kanda.
14.Hageja leiab, et otsus ei ole seaduslik ega põhjendatud ja sellega rikuti TsMS § 436 lgt 1. Seejuures tugineb hageja samuti TsMS § 232 lg-le 1 ja § 442 lg-le 8.
15.Hageja märgib, et tööandja eluruumi üürilepingu ülesütlemisavalduses märgiti, millisest õiguslikust alusest võidi lähtuda (mitte et kindlasti lähtuti) tööandja eluruumi kasutusse andmisel: kas 14.03.2000 vastu võetud kaitseväeteenistuse seaduse § 157 lgs 1 ja sama seaduse § 157 lg 2 alusel antud Vabariigi Valitsuse 19.11.2002 määrusega nr 350 „Kaadrikaitseväelasele tööandja eluruumi andmise kord ja elamispinna suuruse normid“ sätestatud regulatsioonist ja/või enne 16.07.2012 kehtinud ATS §-st 55. Kohtu hinnangul ei olnud viide nimetatud õigusaktidele asjakohane, sest hagejaga sõlmiti üürileping 05.05.1998, seega ei saanud ka juhinduda hiljem vastu võetud aktidest. Sellisele järeldusele vaatamata asus kohus seisukohale, et tuleb nõustuda kostja väitega, et kuivõrd õiguslikuks aluseks üürilepingu sõlmimisel oli kehtinud ATS § 55 ja et hageja töö ning üürilepingu sisu ei ole muutunud, on lepingu lõpetamise aluseks ATS § 130 lg 1. Seega on kohtu järeldus üürilepingu sõlmimise aluseks olnud õigusnormist seoses ATS §-ga 55 vastuoluline.
16.Otsusest ei selgu, miks ei olnud õige hageja väidetu, et asjas ei ole võimalik tuvastada, et kõnesoleva üürilepingu sõlmimise aluseks oli 1998. aastal kehtinud ATS, st et kostja lähtus just sellest seadusest (sh §-st 55). Kohus ei kujundanud seisukohta ka hageja vastuväidete suhtes, et kui kõrvutada üürilepingut 1998 kehtinud elamuseadusega, siis on kindlaks tehtav, et üürilepingu sisu kujundamisel on aluseks võetud just siis kehtinud elamuseadus, et liiati viidatakse lepingus elamuseadusele (vt lepingu p 9.5.) ja et lisaks pole asjas võimalik tuvastada, et hagejaga üürilepingu sõlmimisel esinesid ATS §-s 55 sätestatud eeldused. ATS §-st 55 lähtumine oli materiaalõiguse ebaõige kohaldamine. Põhjendusi esitamata jättis kohus kohaldamata 05.05.1998 kehtinud ES §-d 58-60, mis sätestasid tööandja eluruumi üürimisega seonduva. Otsuse põhjal ei ole mõistetav, millist tõenduslikku kaalu omab kostjapoolselt asja sisulise arutamise käigus selgitatu, et ATS-i 1995 redaktsiooni § 55 sätestas võimaluse anda riigiametnikule tööandja eluruum, kui ametnik nimetatakse teises paikkonnas asuvale ametikohale või kui tal ei ole ametiasutuse asukohas omaette eluruumi.
17.Kohus jättis tähelepanuta, et ülesütlemisavalduses viidatud ATS § 130 lg 1 jõustus 16.07.2012, st pärast üürilepingu sõlmimist. Kohus ei põhjendanud, miks ta ei nõustunud hagejaga, et ATS § 130 lg 1 ei olnud üürilepingu ülesütlemisel
asjassepuutuv õigusnorm, sest ülesütlemise ajal polnud hageja ametnikuks. Ka ei nähtu otsusest kohtu motiivid, miks ei nõustunud kohus hageja väljatooduga, et ülesütlemisel ei olnud asjakohane enne 16.07.2012 kehtinud ATS-redaktsiooni § 55, sest seal oli vastavalt juttu riigiametnikest, kuid hageja üürilepingu ülesütlemisel riigiametnikuks ei olnud. Seega kohaldas kohus ebaõigesti materiaalõigust, kuivõrd hageja on olnud töölepingujärgne töötaja vastavalt töölepingu seadusele. ATS § 130 kohaldamisega kohaldas kohus vääralt materiaalõigust.
18.Kohus jättis tuvastamata, et 06.12.2004 vormistatud töölepingu nr 05/03 p 3.1. järgi sõlmiti hagejaga tööleping määramata ajaks ja et 26.03.2014 vormistatud töölepingu nr 05/03 tingimuste muudatusredaktsiooni (hagi lisa nr 4) kohaselt on hageja endiselt töötaja, tööleping on jätkuvalt tähtajatu (dokumendi p 1.2.), vastavalt vanemkoka ametijuhendile on hageja endiselt töötamas vanemkoka ametikohal (dokumendi p 2.1. ja ametijuhendi p 1.2.). Samuti ei andnud kohus hinnangut 05.05.1998 tööandja eluruumi üürilepingu nr 21 p-le 2.1., mille kohaselt oli üürileping tähtajaline, kuivõrd selle kehtivus oli seatud sõltuvusse eeskätt üürniku, so hageja, töö- või teenistussuhte lõppemisest/lõpetamisest oma tööandjaga. Kohus ei tuvastanud hageja töö- või teenistussuhte lõppemist 2014. Sellega seoses ei kujundanud kohus seisukohta hageja märgitu kohta, vastavalt millele oli üürilepingu p-s 9.1. kokkulepe, et üürileping lõpeb vastavalt lepingu p-le 2.1. Käesoleval juhul pole olnud tegemist sellise olukorraga, kuivõrd p-s 2.1. märgitud eeldusi ei esine. Samuti ei andnud kohus hinnangut üürilepingu ennetähtaegse lõpetamise võimalustele ega teinud kindlaks, et üürileping oleks lõpetatud tuginedes lepingu p-dele 9.2., 9.3. või 9.4.
19.Kohus jättis tuvastamata, et üürilepingu ülesütlemisavalduse aluses pole märgitud, et hageja oleks ametnik, et ta oleks võetud avalikku teenistusse ning et ta oleks seal jätkuvalt, et ta oleks nimetatud millalgi kellegi poolt mingisuguse ametiasutuse mingile ametikohale vms. Ka jättis kohus kindlaks tegemata, et ülesütlemisavalduses pole märgitud, et hageja töötab töölepingu alusel.
20.Samuti jättis kohus hindamata ülesütlemisavalduse lisaks oleva Kaitseväe juhataja 17.03.2014 käskkirja nr 80 „Volituse andmine“, mis on pidanud olema vastavalt üürilepingu ülesütlemise täiendavaks õiguslikuks aluseks. Kohus jättis tuvastamata, et volituse andmisel on tuginetud kaitseministri 14.06.2013 määruse nr 36 „Tegevväelasele tööandja eluruumi andmised tingimused, ulatus ja kord“ § 28 lg-le 1. Otsusest ei ilmne, miks jättis kohus arvestamata hageja vastuväite, mille järgi tuleneb sellest sättest täiendavalt, et ülesütlemiseks pole olnud õiguslikku alust, kuna hageja polnud üürilepingu ülesütlemise ajal tegevväelane, hagejale pole antud eluruumi kasutusõigust 14.03.2000 vastu võetud kaitseväeteenistuse seaduse § 157 lg 1-2 ega Vabariigi Valitsuse 19.11.2002 määrusega nr 350 „Kaadrikaitseväelasele tööandja eluruumi andmise kord ja elamispinna suuruse normid“ kehtestatud korras, teades, et üürileping on sõlmitud enne viidatud õigusaktide kehtima hakkamist. Ka jättis kohus tähelepanuta hageja väljatoodu, et ülesütlemisavalduses viidatud kaitseministri määrusele nr 36 ei tugineta. Hageja leiab, et kohus pidanuks hindama Kaitseväe 22.11.2013 üüri tõstmise teadet hagejale ning tuvastama, et kostja ei pea hagejat tegevväelaseks.
21.Seoses üürilepingu ülesütlemisega pole kohus põhjendanud, miks ta ei nõustunud hageja esiletooduga, et hagejat ja kostjat on sidunud ja seob üürileping ja selles kokkulepitu ning lepingu ülesütlemise alus saab tuleneda üürilepingus kokkulepitust. Praegusel juhul pole ülesütlemisavalduses tuginetud ühelegi üürilepingus kindlaksmääratud lepingu ülesütlemise alusele. Äärmisel juhul võiks üürilepingu ülesütlemise alus tuleneda täiendavalt ehk VÕS-st, kuid ülesütlemisavalduse aluses pole tuginetud ka ühelegi VÕS-i üürilepingu regulatsiooni kohta käivale normile.
Järelikult on ka selles mõttes ülesütlemine õigusvastane. Lisaks märgib hageja, et kuigi üürileping on olnud tähtaegne, pole ülesütlemisavaldusega lepingut erakorraliselt üles öeldud. Ka sel põhjusel ei saa ülesütlemist pidada õiguspäraseks. Selles osas jättis kohus kohaldamata VÕS § 309 lg 1. Samuti jääb otsuse pinnalt selgusetuks, mis tähtsus on otsuses tehtud viidetel VÕS §-dele 313-319 ja 333.
22.Kohus, nõustudes hagejaga, et üürilepingu lõppemiseks peavad olema täidetud nii ülesütlemise materiaalsed kui ka formaalsed eeldused, jättis samas kindlaks tegemata, kas sellised eeldused on kõnealusel juhul esinenud. Kui ülesütlemisavalduse eeldused puuduvad, on see tagajärjetu, kuid mitte tehinguna tühine. Õiguslikult korrektne on tuvastada, et vastava ülesütlemisavalduse alusel üürileping ei lõppenud (vt ka Riigikohtu tsiviilasi nr 3-2-1-5-13, p 18). Alternatiivina, st kui ülesütlemist ei peetaks tagajärjetuks, tugineb hageja jätkuvalt ülesütlemise tühisusele, arvestades hageja väljatoodud asjaolusid ning esitatud tõendeid (VÕS § 325 lg 5, TsÜS § 84 lg 1).
23.Samuti puuduvad otsuses põhjendused, miks ei hinnanud kohus hageja märgitut, et kui muutub riiklik seisukoht teatud küsimustes (antud juhul selles, kas vastavatele isikutele tuleb või ei tule võimaldada tööandja eluruumi kasutamist), siis asjakohast (sh õigusmuudatust) saab rakendada tulevikku suunatult, mitte tagasiulatuvalt. Seega ei saa, kaasaarvatud läbi mõne seaduse, muuta minevikus sõlmitud üürilepingu sisu või kunagi lepinguliselt kokkulepitut olematuks muuta. Vastus apellatsioonkaebusele
24.Kostja palub jätta apellatsioonkaebuse rahuldamata ja hageja menetluskulud tema enda kanda. Ringkonnakohtu seisukoht
25.Ringkonnakohus, tutvunud tsiviilasja materjaliga, leiab, et maakohtu otsus tuleb materiaalõiguse eksliku kohaldamise tõttu tühistada. Kolleegium saab teha TsMS § 657 lg 1 p 2 alusel uue otsuse ilma asja maakohtule uueks läbivaatamiseks saatmata. Apellatsioonkaebus tuleb rahuldada.
26.TsMS § 436 lg 1 kohaselt peab kohtuotsus olema seaduslik ja põhjendatud ning see tähendab ühtlasi seda, et kohtuotsuses sisalduv õiguslik hinnang kohtu ette toodud asjaoludele peab olema paikapidav. Ringkonnakohus ei nõustu maakohtu seisukohaga, et kostja poolt üürilepingu ülesütlemisavalduses toodud alus annab põhjuse lugeda pooltevaheline üürileping ülesütlemisega lõppenuks.
27.Pooled ei vaidle selle üle, et hageja sõlmis kostjaga läbi Eesti Rahuoperatsioonide Keskuse 05.05.1998 tööandja eluruumi üürilepingu nr 21 XXXXXXX, XXXXX XXX asuva korteri üürimiseks. Samuti puudub vaidlus selles, et 06.12.2004 vormistati hagejaga tööleping nr 05/03, mille p 1.1. kohaselt on hageja tööandjaks Väljaõppekeskus Rahuoperatsioonide Keskus. Lähtudes selle töölepingu p-st 2.1., on tööleping sõlmitud 30.04.2003, ning lähtudes töölepingu p-st 2.2., asub tööle 01.05.2003. Töölepingu p 3.1. järgi sõlmiti tööleping määramata ajaks. 26.03.2014.a on vormistatud eelviidatud töölepingu nr 05/03 tingimuste muudatus alates 01.03.2014, mille kohaselt asus hageja tööle 01.05.2003. Tööleping on tähtajatu ning hageja töötab vanemkoka ametikohal. Hageja tööandjaks on muudatusdokumendi kohaselt Kaitsevägi, mida esindab vastavalt Kaitseväe logistikakeskus.
28.Pidades silmas seda, et hageja töötab kostja juures töölepingu alusel, s.t et ta ei ole tegevväelane ega ametnik, on kostja poolt 27.03.2014 dateeritud ja hageja poolt 17.04.2014 kätte saadud tööandja eluruumi üürilepingu ülesütlemisavaldus õigusliku toimeta, kuna selles märgitud alus lepingu lõpetamiseks ei ole hageja suhtes kohaldatav. Kolleegium nõustub hageja esindaja käsitlusega, mille kohaselt ei ole
hageja suhtes kohaldatav enne 16.07.2012 kehtinud ATS § 55 ega alates 16.07.2012 jõustunud ATS § 130 lg 1. ATS § 2 lg 1 järgi kohaldatakse nimetatud seadust riigi ja kohaliku omavalitsuse üksuse ametiasutuse ametnikele ning ATS-s sätestatud juhtudel riigi ja kohaliku omavalitsuse üksuse ametiasutuse töötajatele. Hageja on olnud töölepingujärgne töötaja vastavalt töölepingu seadusele ning tema suhtes ATS ei rakendu. Samuti on õige hageja esindaja seisukoht, et üürilepingu ülesütlemise alusena ei ole olnud asjakohane ka enne 16.07.2012 kehtinud ATS redaktsiooni § 55, sest seal oli vastavalt juttu riigiametnikest, kuid hageja üürilepingu ülesütlemisel riigiametnikuks ei olnud.
29.Samamoodi ei olnud üürilepingu ülesütlemisel asjakohaseks kaitseväeteenistuse seadus, kuna hageja kui töötaja suhtes ei kehti 14.03.2000 vastu võetud kaitseväeteenistuse seaduse § 157 lg-s 1 ega sama seaduse § 157 lg 2 alusel antud Vabariigi Valitsuse 19.11.2002 määrus nr 350 „Kaadrikaitseväelasele tööandja eluruumi andmise kord ja elamispinna suuruse normid“. Asjakohane on hageja esindaja viide sellele, et ülesütlemisavalduse lisaks olev Kaitseväe juhataja 17.03.2014 käskkiri nr 80 „Volituse andmine“ tugineb kaitseministri 14.06.2013.a määruse nr 36 „Tegevväelasele tööandja eluruumi andmised tingimused, ulatus ja kord“ § 28 lg-le 1, mis on viidatud määruse rakendussätteks ning selle sõnastuse järgi kehtib see üksnes tegevväelaste suhtes, kellele on tööandja eluruumi kasutusõigus antud enne 2013. aasta 1. aprilli kehtinud kaitseväeteenistuse seaduse § 157 lõigete 1 ja 2 alusel ning kellega on üürileping sõlmitud Vabariigi Valitsuse 19.11.2002 määrusega nr 350 „Kaadrikaitseväelasele tööandja eluruumi andmise kord ja elamispinna suuruse normid” kehtestatud korras. Hageja ei ole tegevväelane, samuti ei ole hagejale antud eluruumi kasutusõigust 14.03.2000 vastu võetud kaitseväeteenistuse seaduse § 157 lg 1-2 ega Vabariigi Valitsuse 19.11.2002 määrusega nr 350 kehtestatud korras. Kõnealune üürileping on sõlmitud 05.05.1998 ehk enne viidatud õigusaktide kehtima hakkamist.
30.Kostja ei heida hagejale ette üürilepingu rikkumist, vaid on üürilepingu ülesütlemisel tuginenud üksnes seadusest tulenevale eeldavale võimalusele üürileping lõpetada. Kuna ülesütlemisel aluseks võetud seadusest tulenev alus ei ole hageja suhtes eeltoodud põhjustel rakendatav ja on seetõttu ekslik, ei ole üürilepingut kehtivalt üles öeldud ning hagi tuleb rahuldada. Üürilepingu lõpetamiseks peavad olema täidetud nii ülesütlemise materiaalsed kui formaalsed eeldused.
31.Maakohtu otsuse muutmise tõttu, tuleb muuta ka maakohtu poolt määratud menetluskulude jaotust. Kuna hagi ja ka apellatsioonkaebus kuuluvad rahuldamisele, tuleb jätta menetluskulud TsMS § 162 lg 1 ja § 171 lg 1 alusel kostja kanda. Menetluskulude rahalise kindlaksmääramise küsimuses juhindub ringkonnakohus Riigikohtu poolt 11.02.2015 lahendi nr 3-2-1-147-14 p-s 22 antud selgitusest. Riigikohtu sõnul määrab TsMS § 174 lg 1 esimese lause uue redaktsiooni kohaselt menetluskulude rahalise suuruse menetluskulude jaotuse alusel vajalikus ja põhjendatud ulatuses kindlaks asja menetlev kohus samas tsiviilasjas, millega seoses kulud tekkisid. TsMS § 177 lg 1 uue redaktsiooni kohaselt määrab kohus menetluskulude rahalise suuruse kindlaks kohtuotsuses või menetlust lõpetavas määruses (p 1) või määrusega pärast tsiviilasja sisulise lahendamise kohta tehtud kohtuotsuse või menetlust lõpetava määruse jõustumist (p 2). Seejuures nähakse TsMS § 176 lg 4 uues redaktsioonis ette menetlusosaliste kohustus esitada igas kohtuastmes, kus asja menetletakse, menetluskulude nimekiri selle kohtuastme menetlusega seotud kulude kohta. Riigikohtu arvates tuleb kohtutel eespool nimetatud probleemi ületamiseks tõlgendada kehtivaid menetluskulude kindlaksmääramise sätteid selliselt, et tsiviilasjades, milles lõpplahend kas või ühes kohtuastmes on tehtud
enne 01.01.2015, ilma et selles menetluskulud oleksid rahaliselt kindlaks määratud, määrab kogu asja menetluskulud kindlaks maakohus määrusega pärast tsiviilasja sisulise lahendamise kohta tehtud kohtuotsuse või menetlust lõpetava määruse jõustumist (TsMS § 177 lg 1 p 2 ja lg 2), andes õigustatud menetlusosalisele mõistliku tähtaja menetluskulude nimekirja ja vajadusel neid tõendavate dokumentide esitamiseks ning kohustatud menetlusosalisele vastuväite esitamiseks. Kui menetlusosaline ei esita kohtu määratud tähtaja jooksul menetluskulude nimekirja, määrab maakohus TsMS § 174 lg 1 teise lause kohaselt kindlaks sellise menetluskulu, mida on võimalik määrata tsiviilasja materjalide alusel.
/allkirjastatud digitaalselt/ Iko Nõmm
/allkirjastatud digitaalselt/ Reet Allikvere
/allkirjastatud digitaalselt/ Margo Klaar
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.