AS-i SEB Pank hagi P P vastu võlgnevuse 44 738,15 euro väljamõistmiseks
Vaidlustatud kohtulahend
Harju Maakohtu 17.11.2014 otsus
Tsiviilasja hind apellatsioonimenetluses
44 738,15 eurot
Kaebuse esitaja ja kaebuse liik
P P apellatsioonkaebus
Menetlusosalised esindajad
ja
nende Hageja: AS SEB Pank (registrikood 10004252, asukoht Tornimäe 2, 15010 Tallinn), esindaja Martin Velling Kostja: P P (isikukood XXXXXXXXX), lepingulised esindajad vandeadvokaadid Urmas Ustav ja Margus Poola Iseseisva nõudeta kolmas isik kostja poolel: H I (isikukood XXXXXXXXXX) Iseseisva nõudeta kolmas isik kostja poolel: U R (isikukood XXXXXXXXXXX), lepinguline esindaja advokaat Eve Jundas
Kohtuistungi toimumise aeg
02.04.2015
RESOLUTSIOON:
1.Tühistada Harju Maakohtu 17.11.2014 otsus osaliselt P P lt AS SEB Pank kasuks väljamõistmisele kuuluva võlgnevuse summa ja menetluskulude jaotuse osas ning teha tühistatud osas uus otsus.
2.Hagi rahuldada osaliselt. Välja mõista P P lt 42 181,68 eurot AS SEB Pank kasuks.
Menetluskulude jaotus Jätta menetluskuludest 6% AS SEB Pank ja 94% P P kanda. Edasikaebamise kord Otsusele võivad pooled vandeadvokaadi vahendusel esitada kassatsioonkaebuse otse Riigikohtule 30 päeva jooksul otsuse kättetoimetamisest arvates. Vastust kassatsioonkaebusele ja menetluslikke taotlusi võib menetlusosaline Riigikohtule esitada ilma vandeadvokaadi vahenduseta. Menetlusosaline võib nõuda asja lahendanud esimese astme kohtult menetluskulude rahalist kindlaksmääramist lahendis sisalduva kulude jaotuse alusel 30 päeva jooksul, alates kulude jaotuse kohta tehtud kohtuotsuse jõustumisest. Hagiavalduse asjaolud ja hageja nõue
1.30.11.2012 esitatud hagiavalduse ja selle 22.01.2013 esitatud täienduse kohaselt sõlmisid hageja ja OÜ VARAMEEDIA GRUPP [(pankrotis), edaspidi põhivõlgnik] 04.06.2007 laenulepingu nr 2007022685 (edaspidi leping), mille kohaselt hageja laenas põhivõlgnikule 127 823,30 eurot (2 000 000 Eesti krooni), mille põhivõlgnik kohustus tasuma laenutähtpäeval 20.06.2009.
2.Vastavalt poolte vahel 20.06.2008 sõlmitud käenduslepingule andis kostja kui käendaja hagejale käenduse, tagamaks lepingust tulenevate põhivõlgniku kohustuste täitmist solidaarselt põhivõlgnikuga käendaja vastutuse maksimumsummas 44 738,15 (700 000 Eesti krooni).
3.Põhivõlgnik ega käendaja hagejale laenu ei tagastanud. Lepingu punkti 12.5 järgi on hagejal õigus nõuda lepingu alusel tehtavate laenu tagasimaksete mittetähtaegsel tasumisel viivist intressi kahekordses määras. Viiviseid on arvestatud kokku 15 153,54 eurot (237 101,42 Eesti krooni). Hageja poolt arvestatud viivistest on tasutud kokku 263,39 eurot (4121,15 Eesti krooni), vastavalt 21.01.2009.a 43,67 eurot (683,35 Eesti krooni) ning 06.04.2009.a 219,72 eurot (3437,80 Eesti krooni). Seega moodustavad lepingust tulenevad tasumata viivised kokku 14 890,15 eurot (232 980,27 Eesti krooni). Hageja on loobunud lepingust arvestatud viivistest summas 7445,00 eurot ning seega on hageja lepingust tulenev viivise nõue kokku 7445,15 eurot. Kuna OÜ VARAMEEDIA GRUPP (pankrotis) pankrotipesast on 20.12.2012 toimunud täiendav laekumine 3800,00 eurot, on hageja lepingust tulenev põhiosa nõue vähenenud summale 40 450,85 eurot.
4.Hageja nõuab kostjalt käenduskohustuse täitmist käendaja vastutuse maksimumsumma suuruses s.t 44 738,15 eurot, mis koosneb põhivõlast 40 450,85 eurot, intressist 2914,95 eurot ja viivisest 1372,35 eurot.
5.Hageja leiab, et antud vaidluses ei ole võlaõigusseaduse (VÕS) § 140 lg 1 kohaldatav ning ei nõustu kostja seisukohaga, et nõue on aegunud, kuna pooled pidasid pikaaegseid läbirääkimisi käenduskohustuse täitmise osas. Hageja ja kostja vahel peetud läbirääkimised algasid ajal kui põhivõlgniku pankrot ei olnud veel välja kuulutatud ja jätkusid pärast põhivõlgniku varade realiseerimist 12.06.2012.
6.Pooled said läbirääkimiste pidamisteks käenduskohustuse tasumise osas kokku 18.06.2012, kuid kokkuleppele ei jõutud. Hageja ja kostja vahelised läbirääkimised kestsid vähemalt kuni 19.10.2012, kui hageja saatis kostjale viimase e-kirja, millele aga kostja enam ei vastanud. Seega on hageja nõude aegumine peatunud läbirääkimiste pidamise ajaks vastavalt tsiviilseadustiku üldosa seaduse (TsÜS) §-le 167 lg 1 esimesele lausele. Kostja vastuväited
7.Kostja palus jätta hagi rahuldamata ja menetluskulud hageja kanda. Kostja palus kaasata tsiviilasja menetlusse OÜ VARAMEEDIA GRUPP (pankrotis) endised osanikud ja juhatuse liikmed U R ja H I , kes Harju Maakohtu 12.03.2014 määrusega kaasati kolmandate isikutena. Lisaks palus tunnistajana üle kuulata OÜ VARAMEEDIA GRUPP (pankrotis) pankrotihalduri Kalev Mägi, millisest taotlusest loobus kostja oma 18.11.2013 esitatud seisukohas.
8.Kostja vastuväidete kohaselt põhjustasid põhivõlgniku maksejõuetuse ja pankroti kolmandad isikud H I ja U R , kes eelistasid neile kuulunud OÜ Rasivere Pansionaat huve kandes 2008. aastal põhivõlgnikule kuulunud 542 275 krooni OÜ-le Rasivere Pansionaat, blokeerisid 10.09.2008 erikontrolli läbiviimise ning müüsid oma osaluse hagejat ja kostjat teavitamata variisikutele. Kostja leiab, et kuna tema tegi pärast H I ja U R ’i äriühingust lahkumist kõik võimaliku, et vältida kahju tekkimist hageja ees, esitanud nõuetekohase pankrotiavalduse ja suurema kahju tekkimise ärahoidmise, siis on käesoleval juhul alust piirata tema vastutust TsÜS § 140 lg 1 alusel. Kostja peab ebaõiglaseks nõude esitamist tema kui ühe võlgniku vastu ja viidates VÕS §-le 150 leiab, et kostja vastutab võlausaldaja ees H I ’ga ja U R ’iga solidaarselt.
9.Kostja palus nõudele kohaldada aegumist. Taotluse kohaselt sõlmisid hageja ja põhivõlgnik 30.12.2008 laenulepingu lisakokkuleppe nr 2, millega muudeti laenu tagasimakse lõpptähtajaks 20.06.2009. Kuna põhivõlgnik jättis laenu nõuetekohaselt täitmata ja uut laenu tagasimaksmise tähtaega ei kehtestatud, siis lõppes leping 20.06.2009. Hageja ning kostja vahel sõlmitud 20.08.2008 käenduslepingu järgi aegus hageja nõue kostja vastu seega 21.06.2012. Hageja esitas hagi 30.11.2012, seega peale hagi aegumiseks ettenähtud 3-aastase tähtaja lõppemist.
10.Kostja ei nõustu hageja seisukohaga, et ta on tunnustanud nõuet ning, et aegumine peatus poolte läbirääkimiste ajaks. Kostja möönab, et võis hagejaga kohtuda 18.06.2012, kuid tegemist ei olnud läbirääkimistega, sest kostjalt nõuti alates 12.06.2012 käenduslepingust tuleneva koguvõlgnevuse ca 45 000 euro tunnustamist ja tasumist ning hageja ei olnud nõus taganema kogusumma nõudmisest. Kostja ei nõustunud vastutama kogu käendatava summa so 44 738,15 euro ulatuses, hageja ei olnud nõus käenduse summat üldse vähendama ning pooled ei leppinud milleski kokku. Kolmandate isikute vastuväited
11.Kolmandad isikud hagi ei tunnistanud. Maakohtu otsus
12.17.11.2014 otsusega Harju Maakohus rahuldas hagi täielikult ja jättis menetluskulud TsMS § 162 lg 1 alusel kostja kanda.
13.Kohus leidis, et hageja on oma põhinõuet ja intressinõuet kohtule esitatud tõenditega tõendanud ja veenvalt põhjendanud. Kostja vastuväited ei anna alust hagi rahuldamata jätmiseks. VÕS § 108 lg 1 alusel mõistis kohus kostjalt välja põhivõla summas 40 450,85 eurot ja intressivõla summas 2914,95 eurot ning tulenevalt VÕS § 101 lg 1 p-st 6, § 113 lg-st 1 ja laenulepingu punktist 12.5 on hagejal õigus nõuda rahalise kohustuse täitmisega viivitamise korral viivist 1372,35 eurot.
14.Maakohus tuvastas, et vaidlust ei ole järgmiste asjaolude üle: - hageja ja põhivõlgnik sõlmisid 04.06.2007 laenulepingu nr 2007022685 ja lepingu lisakokkulepped, mille kohaselt hageja laenas põhivõlgnikule 127 823,30 eurot (2 000 000 Eesti krooni) ja põhivõlgnik kohustus tasuma laenutähtpäeval 20.06.2009;
-
hageja ja kostja 20.06.2008 sõlmitud käenduslepingu kohaselt kohustus kostja täitma kõik põhivõlgniku lepingust tulenevad kohustused solidaarselt põhivõlgnikuga käendaja vastutuse maksimumsummas 44 738,15 (700 000 Eesti krooni); - hagisumma arvestuse ega nõude suuruse üle.
15.Maakohus tuvastas, et pooltel on vaidlus selle üle: - kas pooled pidasid läbirääkimisi võla tasumiseks või mitte ja kas hagi on aegunud; - kas kohus saaks kostja võlgnevust VÕS § 140 tulenevalt vähendada.
16.Hageja esitatud laenumaksete ja viivise arvestusest nähtuvalt laekus põhivõlgniku pankrotipesast 20.12.2012 summas 3800 eurot, millest tulenevalt vähendas hageja lepingust tulenev põhiosa nõuet summale 40 450,85 eurot ning arvestades käendaja vastutuse maksimumsummat 44 738,15 eurot, intressi summas 2914,95 eurot ja viivist 1372,35 eurot.
17.Tuginedes otsuses viidatud TsÜS-i sätetele, Riigikohtu 18.03.2010 lahendile nr 3-2-112-10 ja esitatud e-kirjavahetusele, jõudis maakohus järeldusele, et hagi ei ole aegunud.
18.Maakohus on seisukohal, et kostja vastuses välja toodud asjaolud, et ta ei ole põhjustanud põhivõlgniku pankrotti ning on ainsana juhatuse liikmetest teinud hagejaga koostööd, ei ole kahju hüvitamise nõude vähendamiseks asjakohased ning tuleb jätta tähelepanuta. Samuti peab maakohus asjakohatuks kostja vastuväiteid lepingueelsete läbirääkimiste kohta, kuivõrd sellist olukorda antud asjas poolte vahel ei eksisteerinud. Hageja ja põhivõlgniku vaheline leping oli lõppenud ning pooled pidasid läbirääkimisi kostja kohustuste täitmise üle.
19.Maakohus leiab, et kostja vastuväited selle kohta, et ebaõiglane on esitada nõue tema kui ühe võlgniku vastu, on asjakohatud, kuna asjas esitatud kohtuotsusest ja määrusest nähtuvalt on hageja esitanud nõuded kõigi solidaarvõlgnike, mitte ainult kostja vastu. Apellatsioonkaebus
20.Kostja palub 17.12.2014 esitatud apellatsioonkaebuses tühistada Harju Maakohtu 17.11.2014 otsuse ja teha uue otsuse, millega hagi jätta rahuldamata ning jätta menetluskulud hageja kanda.
21.Kostja maakohtu järeldustega ei nõustu ja leiab, et maakohus oleks pidanud aegumist kohaldama. Maakohus ei ole aegumise küsimuse õigeks lahendamiseks vajalikke asjaolusid välja selgitanud, samuti on maakohus ebaõigesti sisustanud TsÜS § 167 lg
1.TsÜS § 167 lg 1 sätestab selgelt, et aegumine peatub üksnes selliste läbirääkimiste toimumise ajaks, millel räägitakse läbi kas nõude sisu või siis faktiliste asjaolude üle, millest nõue tuleneb. Maakohus on otsuse punktis 22 tuvastanud, et läbirääkimised toimusid üksnes nõude täitmise küsimuse üle, mitte aga nõude enese üle. Seega on kostja hinnangul maakohus ebaõigesti kohaldanud TsÜS § 167 lg 1, kuivõrd nõude sisu ega selle aluseks olevate asjaolude üle ei ole pooled läbirääkimisi pidanud. Hageja ja kostja rääkisid üksnes võimalusest, et kostja sõlmiks hagejaga uue laenulepingu, mille arvel täita käenduskohustus. Pooled ei rääkinud aga läbi ühtki nõudega või selle aluseks olevate asjaoludega seotud küsimust. Kostja peab oluliseks asjaolu, et kui hageja viitas 12.06.2012 e-kirjas, et ta on valmis sõlmima kokkuleppe, et kostja täidab üksnes 1/3 kohustusest, siis juba 18.06.2012 kokkusaamisel ilmnes, et tegelikult kostja sisuliselt millegi üle läbi rääkida ei soovi.
22.TsÜS § 167 lg 1 eesmärgiks on võimaldada pooltel aegumist kartmata leppida kokku nõude olemasolus või selle aluseks olevates asjaoludes ehk lahendada poolte vaidlus selle üle, kas nõue on olemas või mitte. Antud juhul aga pooled nõude olemasolu ega suuruse üle läbi ei rääkinud ning hageja ei olnud valmis selles osas mistahes läbirääkimisi pidama. Olukorras, kus hageja tegelikult ei olnud valmis nõude sisu üle
läbi rääkima, vaid üksnes nõudis täitmist, ei olnud tal mistahes takistust kohtusse pöördumiseks. Olukorda, kus hageja üksnes nõuab nõude täitmist täies ulatuses, ei saa pidada läbirääkimisteks nõude üle. Seetõttu pole ka põhjust eeldada nõude aegumise peatumist TsÜS § 167 lg 1 alusel.
23.Kostja heidab ette, et maakohus on aegumise lahendamisel lähtunud seisukohast, et aegumistähtaeg hakkas kulgema 21.06.2009, olgugi, et kohtule oli teada, et tegelikult tekkisid Varameedia Grupp OÜ’l võlgnevused juba varem. Hageja ja Varameedia Grupp OÜ leppisid 30.12.2008 kokku, et Varameedia Grupp OÜ tasub alates 20.12.2008 igakuiselt 40 000 Eesti krooni. Tegelikult tasus aga Varameedia Grupp OÜ laenu ajavahemikul 20.12.2008 kuni 20.05.2009 üksnes kahel korral kokku summas 36 255,68 Eesti krooni. Seega ajavahemikul 30.12.2008 kuni 20.05.2009 muutus sissenõutavaks ja jäi tasumata põhinõudest kokku 203 744,32 Eesti krooni. Lisaks põhinõudele muutus perioodil 30.12.2008 kuni 20.05.2009 sissenõutavaks ja jäi tasumata intress kogusummas 30 142,08 Eesti krooni. Seega kokku muutusid 30.12.2008 kuni 20.05.2009 sissenõutavaks hageja nõuded Varameedia Grupp OÜ vastu summas 233 886,40 Eesti krooni.
24.Hageja ei ole hagiavalduses ega hilisemates avaldustes täpsustanud, millisel kuupäeval sissenõutavaks muutunud nõude alusel ta kostja vastu nõuet esitab. Maakohus ei ole samuti seda asjaolu välja selgitanud. Kuna osade hageja nõuete aegumistähtaeg algas juba 20.05.2009 või varem, siis nende nõuete osas oli hageja nõue kostja vastu aegunud enne 18.06.2012, mida maakohus on pidanud läbirääkimiste alguseks. Sellisel juhul oleks maakohus pidanud nõude suhtes summas 233 886,40 Eesti krooni (14 948,07 eurot) kohaldama aegumist. Seega on maakohus jätnud aegumise küsimust puudutavad olulised asjaolud välja selgitamata.
25.Ülaltoodust tulenevalt on kostja jätkuvalt seisukohal, et hageja nõuded on aegunud ning kostja palub ringkonnakohtul kohaldada nõuete suhtes aegumist ja jätta seetõttu hagi rahuldamata. Maa- ja ringkonnakohtus kantud menetluskulud pakub kostja jätta täies ulatuses hageja kanda. Vastus apellatsioonkaebusele
26.Hageja palub jätta kostja apellatsioonkaebuse rahuldamata ja menetluskulud kostja kanda. Ringkonnakohtu seisukoht
27.Ringkonnakohus, tutvunud tsiviilasja materjaliga, leiab, et apellatsioonkaebus on osaliselt põhjendatud ja maakohtu otsus tuleb materiaalõiguse normi ebaõige kohaldamise tõttu TsMS § 657 lg 1 p 2 järgi osaliselt tühistada ning teha selles osas uus otsus.
28.Ringkonnakohus nõustub esimese astme kohtu õigusliku käsitlusega ja tõenditele antud hinnanguga osas, mis puudutab aegumise peatumise küsimust ning ei pea TsMS § 654 lg 6 järgi vajalikuks maakohtu põhjendusi selles osas korrata. Vastuseks apellatsioonkaebusele märgib kolleegium lisaks, et ei nõustu kostja seisukohaga, mille kohaselt saab TsÜS § 167 lg-t 1 rakendada üksnes juhtudel, kus räägitakse läbi nõude sisu või selle aluseks olevate asjaolude üle. Ringkonnakohtu arvates peatub aegumine siiski ka juhul, kui nõude sisu ja aluse üle erimeelsust ei ole, kuid tasumine viibib põhjusel, et pooled peavad läbirääkimisi selle üle, millises ulatuses ja/või millise tähtaja jooksul tuleks võlgnevus tasuda. Kostjapoolne kitsendav tõlgendus ei ole ringkonnakohtu arvates põhjendatud, kuna aegumise peatumise eesmärgiks on kolleegiumi hinnangul kaitsta aegumisega seotud võlausaldaja huve ka olukorras, kus võlausaldaja võtab selge nõude korral kaalumisele võlgnevuse tasumise tingimuste üle
võlgnikuga läbi rääkida. Samuti annab aegumise peatumine võlgnikule võimaluse võlausaldajaga olukorras, kus nõude sisule või alusele ei ole võimalik vastuväiteid esitada, siiski kohustuse täitmiseks soodsamate tingimuste üle ilma ajalise surveta kaubelda. Läbirääkimisteks piisab arvamuste vahetamisest, millest nähtub, et põhimõtteliselt võib olla võimalik kokkuleppelise lahenduse saavutamine sõltumata sellest, kas läbi räägitakse nõude sisu, aluse või üksnes tasumise tingimuste üle. Maakohus on tõendeid hinnates õigesti tuvastanud, et pooltevahelised läbirääkimised nõude kokkuleppelise vähendamise üle ei saanud lõppeda varem kui 19.10.2012 ning kuna hageja on kostja vastu esitanud hagiavalduse 30.11.2012, on õige kohtu järeldus, et hageja nõue ei ole sellel motiivil aegunud. TsÜS § 168 lg 2 järgi ei aegu nõue enne, kui kahe kuu möödudes alates sellest, kui selgub, et tulemust ei anna.
29.Pidades silmas TsMS § 651 lg-st 2 tulenevat põhimõtet, et aegumisele võib apellatsioonimenetluses tugineda ka juhul, kui sellele esimese astme kohtus ei tuginetud, annab ringkonnakohus hinnangu kostja poolt apellatsioonkaebuses esile toodud uutele asjaoludele, mille järgi peaks olema aegunud vähemalt see osa nõudest, mis on muutunud sissenõutavaks 2008-ndal aastal ja 2009-nda aasta esimesel poolel. Kohtule on tõendina esitatud laenulepingu nr 2007022685 juurde 20.06.2008 ja 30.12.2008 sõlmitud lisakokkulepped (I kd, tl 15 ja 16). Nimetatud kokkulepete järgi on pooled kahel korral muutnud laenu tagastamise tähtpäeva ning viimase s.t 30.12.2008 kokkuleppe p-i 1 järgi on laenusaaja kohustunud tagastama laenu hiljemalt 20.06.2009 ja p-i 3 järgi on tulnud laen tagastada igakuiste maksetega summas 40 000 krooni iga kuu 20-ndaks kuupäevaks alates 20.12.2008. Laenu osade kaupa tagasimaksmise näol on tegemist TsÜS § 154 järgi korduvate kohustuste täitmisega ja seetõttu rakendub poolte kokkuleppele aegumise osas põhimõte, mille järgi ei ole selliste kohustuste aegumistähtaja algus sõltuvuses mitte nõude sissenõutavaks muutumisest, vaid kohustuse sissenõutavaks muutumise kalendriaasta lõpust. Seda silmas pidades saab lugeda aegunuks selle 40 000 krooni suuruse makse (2 556,47 euro) ulatuses, mille laenusaaja pidi 30.12.2008 kokkuleppe p-i 3 järgi tasuma 20.12.2008. Kohtule tõendina esitatud laenumaksete aruandest nähtuvalt ei ole laenusaaja nimetatud makset hagejale teostanud (I kd, 32). Kuumaksed, mis tuli tasuda 2009-nda aasta jooksul, ei ole aegunud, kuna nende osas algas aegumine TsÜS § 154 järgi 2009-nda aasta lõppemisega. Eeltoodu põhjal tuleb hagi rahuldada maakohtu otsusega võrreldes 2 556,47 euro võrra väiksemas summas ja mõista kostjalt hageja kasuks välja 42 181,68 eurot.
30.Maakohtu otsuse muutmise tõttu tuleb muuta ka maakohtu poolt määratud menetluskulude jaotust. Hagi ja apellatsioonkaebuse osalise rahuldamise tõttu tuleb jätta TsMS § 163 lg 1 ja TsMS § 171 lg 1 järgi menetluskuludest 6% hageja ja 94% kostja kanda. Menetluskulude rahalise kindlaksmääramise küsimuses juhindub ringkonnakohus Riigikohtu poolt lahendi nr 3-2-1-147-14 p-s 22 antud selgitusest. Riigikohtu sõnul määrab TsMS § 174 lg 1 esimese lause uue redaktsiooni kohaselt menetluskulude rahalise suuruse menetluskulude jaotuse alusel vajalikus ja põhjendatud ulatuses kindlaks asja menetlev kohus samas tsiviilasjas, millega seoses kulud tekkisid. TsMS § 177 lg 1 uue redaktsiooni kohaselt määrab kohus menetluskulude rahalise suuruse kindlaks kohtuotsuses või menetlust lõpetavas määruses (p 1) või määrusega pärast tsiviilasja sisulise lahendamise kohta tehtud kohtuotsuse või menetlust lõpetava määruse jõustumist (p 2). Seejuures nähakse TsMS § 176 lg 4 uues redaktsioonis ette menetlusosaliste kohustus esitada igas kohtuastmes, kus asja menetletakse, menetluskulude nimekiri selle kohtuastme menetlusega seotud kulude kohta. Riigikohtu arvates tuleb kohtutel eespool nimetatud probleemi ületamiseks tõlgendada kehtivaid menetluskulude kindlaksmääramise
sätteid selliselt, et tsiviilasjades, milles lõpplahend kas või ühes kohtuastmes on tehtud enne 01.01.2015, ilma et selles menetluskulud oleksid rahaliselt kindlaks määratud, määrab kogu asja menetluskulud kindlaks maakohus määrusega pärast tsiviilasja sisulise lahendamise kohta tehtud kohtuotsuse või menetlust lõpetava määruse jõustumist (TsMS § 177 lg 1 p 2 ja lg 2), andes õigustatud menetlusosalisele mõistliku tähtaja menetluskulude nimekirja ja vajadusel neid tõendavate dokumentide esitamiseks ning kohustatud menetlusosalisele vastuväite esitamiseks. Kui menetlusosaline ei esita kohtu määratud tähtaja jooksul menetluskulude nimekirja, määrab maakohus TsMS § 174 lg 1 teise lause kohaselt kindlaks sellise menetluskulu, mida on võimalik määrata tsiviilasja materjalide alusel.
/allkirjastatud digitaalselt/ Iko Nõmm
/allkirjastatud digitaalselt/ Reet Allikvere
/allkirjastatud digitaalselt/ Margo Klaar
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.