Osaühing ARQUETTE GROUP hagi ER vastu alusetust rikastumisest tulenevas nõudes
Vaidlustatud kohtulahend
Harju Maakohtu 22.12.2014. a otsus
Tsiviilasja hind apellatsioonimenetluses
32 550 eurot
Kaebuse esitaja ja kaebuse liik
ER apellatsioonkaebus
Menetlusosalised ja nende esindajad
Hageja (apellatsioonimenetluses vastustaja): Osaühing ARQUETTE GROUP (registrikood 11202244, asukoht Tallinn), tehinguline esindaja vandeadvokaat Marek Herm Kostja (apellatsioonimenetluses apellant): ER (isikukood XXXXXXXXXXX, elukoht Tallinn), riigi õigusabi korras määratud esindaja vandeadvokaadi abi Ronald Riistan
Kohtuistungi toimumise aeg
27.03.2015
Istungil osalenud isikud
Hageja seaduslik esindaja Andres Eliste, hageja tehinguline esindaja vandeadvokaat Marek Herm, kostja ER, kostja tehinguline esindaja vandeadvokaadi abi Ronald Riistan
Saata tsiviilasi uueks läbivaatamiseks Harju Maakohtule.
3.Apellatsioonkaebus rahuldada.
4.Otsuse peale võib kassatsiooni korras edasi kaevata, esitades kaebuse vahetult Riigikohtule 30 päeva jooksul otsuse kassaatorile kättetoimetamisest, kuid mitte pärast viie kuu möödumist otsuse avalikult teatavaks tegemisest. Hagimenetluses Riigikohtus võib menetlusosaline menetlustoiminguid teha ning avaldusi ja 1(10)
Tsiviilasi nr 2-13-60534 taotlusi esitada üksnes vandeadvokaadi vahendusel. Menetlusosaline võib ise esitada Riigikohtule menetlusabi saamise taotluse, samuti esitada teise menetlusosalise kaebuse või muu taotluse kohta seisukohti ja vastuväiteid. Menetlusabi andmise taotlus ei peata seaduses sätestatud ega kohtu poolt määratud tähtaja kulgemist. Seaduses sätestatud tähtaja järgimiseks peab menetlusabi taotleja tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb. Hagi ja selle aluseks olevad asjaolud
1.18.12.2013 esitas hageja maakohtusse hagi, täiendades hagiavaldust 02.01.2014. a ja 05.01.2014. a menetlusdokumentidega. Täiendatud hagiavalduses esitas hageja kostja vastu 15.11.2013. a sõlmitud lepingu kehtivuse tuvastamise, 15.11.2013. a sõlmitud lepingu alusel raiutud metsamaterjali väljaandmise, 6129,90 euro kahju hüvitamise ja 3000 euro leppetrahvi nõuded ning alternatiivselt 45 750 euro võlgnevuse väljamõistmise nõuded. 04.06.2014. a avalduses loobus hageja 15.11.2013. a sõlmitud lepingu kehtivuse tuvastamise, 15.11.2013. a sõlmitud lepingu alusel raiutud metsamaterjali väljaandmise, 6129,90 euro kahjuhüvitise ja 3000 euro leppetrahvi väljamõistmise nõuetest. 01.12.2014. a kohtuistungil on hageja loobunud esialgu alternatiivse nõude osas kahju hüvitamise nõudest summas 12 750 eurot ja leppetrahvi nõudest summas 3 000 eurot ning jäänud alusetu rikastumise nõude juurde summas 30 000 eurot. Hagiavalduse kohaselt on hageja kostja pangakontole kandnud 30 000 eurot kohustuse täitmiseks, mida ta arvas endal lepingu alusel olevat. Seega on hagejal õigus nõuda kostjalt raha tagastamist, sest hagejal ei olnud kohustust kostjale raha maksta. Hageja palub kostjalt välja mõista alusetult saadud 30 000 eurot. Põhinõudelt on hageja palunud arvestada viivist alates 18.12.2013 kuni kohtuotsuse kohase täitmiseni. Hagiavalduse kohaselt kuulub kostjale koos kaasomanike SR ja HP-ga XXXXX vallas XXXXXX külas XXXX kinnistul (katastritunnus XXXXX:XXX:XXXX) asuv 12,89 ha metsakinnistu. Hageja sõlmis 11.10.2013 kostjaga nimetatud kinnistul asuva raiumata metsamaterjali müügilepingu. Lepingu kohaselt tegi hageja kostjale ettemakse 15 000 eurot enne metsateatise väljastamist. Pärast metsateatise väljastamist sõlmiti 15.11.2013 kasvava metsa raieõiguse võõrandamise leping ning tasuti kostjale täiendav 15 000 eurot. Suhtlemine hageja esindajate ja kostja vahel toimus e-posti ja telefoni teel. Suhtleja väitis, et kostja ei kuule hästi ja seetõttu abistab tema, kui kostja tütretütar kostjat. Samuti saadeti allkirjastatud lepingud e-posti teel. Hageja alustas raiet. Töö peatati 27.11.2013 politsei suulise käsu alusel ning 28.11.2013 sai hageja Põhja prefektuurist e-kirja, milles seoses kuriteoavaldusega anti korraldus töö peatada. Osa metsamaterjali jõuti tee äärde kinnistule virna ladustada, osad puud jäid sinna, kus puud maha lõigati. Kui kohus tuvastab, et 15.11.2013 sõlmitud leping on tühine, siis tekib kostjal nõue hageja vastu tühise lepingu alusel saadu tagastamiseks. Seega tuleb hagejal kostjale tagastada lepingu alusel makstud lepingu hind 30 000 eurot. Puuduvad alusetu rikastumise nõuet välistavad asjaolud. Puudub vaidlus selles, et hageja kandis kostja pangakontole 30 000 eurot kohustuse täitmiseks, mida ta arvas endal lepingu alusel olevat. Seega on hagejal õigus nõuda kostjalt selle raha tagastamist võlaõigusseaduse (VÕS) § 1028 lg 1 alusel. Ka juhul, kui kriminaalmenetluses leiaksid tõendamist asjaolud, mida kostja oma menetlusdokumendis kirjeldab, oleks hagejal siiski õigus alusetu rikastumise sätete alusel kostjalt nimetatud 30 000 euro nõudmiseks. Käesoleval juhul kohaldub VÕS § 1034 lg 1. Käesoleval juhul, kui leiaks tõendamist, et kostja lepingut ei sõlminud, tegi hageja soorituse vastastikuse lepingu alusel kohustuse katteks, mida ei olnud olemas. Tegemist on VÕS § 1034 lg 1 kohaldamisalasse langeva olukorraga. VÕS-i kommenteeritud väljaande kohaselt on VÕS § 1033 lg 1 peamine kohaldamisala juhtumid, kus
2(10)
Tsiviilasi nr 2-13-60534 rikastumine toimub muul põhjusel, kui lepingust tuleneva kohustuse täitmise eesmärgil. Kehtetu või olematu lepingu täitmise eesmärgil üleantu tagasinõudmise korral kohaldatakse lõiget 1 üksnes juhul, kui tegemist ei ole vastastikuse lepinguga (nt kinkeleping) ja juhul, kui lepingu kehtetus on tekkinud lepingupoole piiratud teovõime tagajärjel. Kui peaks ka paika pidama kostja väide selle kohta, et ta kandis hagejalt saadud 30 000 eurot R.R. Õigusteenused TÜ-le ilma kohustuseta seda teha, siis järelikult on kostja vara hulka lisandunud nõue R.R. Õigusteenused TÜ vastu ning selle nõude arvel on kostja ikkagi rikastunud. Samas juhib hageja tähelepanu, et kostja pole tõendanud, et ei kandnud seda 30 000 eurot R.R. Õigusteenused TÜ-le mõne kohustuse täitmisena. Kui kohus nõustub hagejaga, et kostjapoolne rikastumine pole ära langenud, siis ei puutu VÕS § 1034 lg 1 käesoleva tsiviilasja lahendamisel ka asjasse. Hageja märgib, et raha on asjastatud õigus ning üldjuhul ei saa raha puhul rääkida valduse kaotusest. Kostja vastuväited
2.Kostja vaidles hagile vastu ja palus jätta selle rahuldamata. Kostja ei ole esitanud osalisele hagist loobumisele vastuväiteid. Kostja hagi ei tunnista. Kostja ei ole sõlminud ega allkirjastanud hagejaga ühtegi lepingut ega ka neid heaks kiitnud. Kostja isikuandmeid, identiteeti, pangakontot ning digitaalset isikutunnistust kasutas kolmas isik erinevate toimingute tegemiseks kostja teadmata. Kostja pangakontodele laekus tema teadmata osade kaupa 30 000 eurot, kuid kostja ei saanud kasu, kuivõrd kolmandad isikud kandsid kohe kolmandatele isikutele edasi hagejalt kostjale kantud raha. Kostja suhtes on toime pandud pettus, milleks on kasutatud kostja identiteeti ning pangakontot, millest kostja ise ei teadnud midagi. Alusetu rikastumise nõuet ei saa esitada, kuna kostja ei saanud hüve (30 000 eurot) s.o kostja ei rikastunud hüve võrra VÕS mõistes. Petturid kasutasid kostja pangakontot kõigest vahendlikult nimetatud raha endale saamiseks (n-ö vahekontona kuriteo täideviimiseks). Kostja ei kasutanud ise nimetatud raha ning ta ei olnud selle enda kontole kandmisest isegi teadlik. VÕS § 1033 lg 1 sätestab, et saaja ei pea saadut tagastama ega selle väärtust hüvitama, kui saaja ei ole selle väärtuse võrra rikastunud. Kuivõrd kostja ja hageja vahel ei ole kunagi lepingut olnud, ei reguleeri käesolevat olukorda VÕS § 1034. See, kas kohaldub VÕS § 1034 lg 1 või VÕS § 1033, on võtmeküsimus alusetu rikastumise nõude lahendamisel. VÕS § 1034 lg 1 kohaldamiseks peab poolte vahel olema (sh tühine või tühistatud) vastastikune leping (õigussuhe TsMS § 356 lg 1 mõistes). On vaidlusalune ning käesolevas menetluses ei ole tuvastatud, kas poolte vahel on kunagi olnud õigussuhe (nt 15.11.2013. a leping). Asjaolude väljaselgitamine, kes digiallkirjastas (või kes ei allkirjastanud) 15.11.2013. a lepingu ning kuidas tehti ülekanded kostja kontolt TÜ R.R. Õigusteenused kontole, on oluline käesolevas menetluses muu hulgas ka tuvastamaks, kas hageja ning kostja vahel üldse on tsiviilõiguslik alusetu rikastumise suhe ning järelikult kas hagejal esineb alus kostjalt üldse midagi alusetu rikastumise sätete alusel nõuda. Kostjale teadaolevalt on kriminaalmenetluses muu hulgas tuvastamisel ka hageja ning kostja vahelise õigussuhte (15.11.2013. a lepingu) olemasolu. See tähendab, et kriminaalmenetluses tuvastatava alusel on võimalik öelda, kas poolte vahelisele suhtele kohaldub VÕS § 1034 lg 1. Alusetu rikastumise üldpõhimõte on, et isik, kelle vastu alusetu rikastumise nõue esitatakse, ei tohi rikastumisnõude täitmise korral olla halvemas seisus, kui ta oleks olnud ilma alusetu rikastumise kohustuse kaasa toonud tehinguta. Kostja ei oska ega ole võimeline internetti, digiallkirjastamissüsteemi ega e-posti ning internetipanka kasutama. Rahasummat ei ole kostjale R.R. Õigusteenused TÜ poolt tagastatud. Vaidlusaluse 30 000 euro kandmine R.R. Õigusteenused TÜ-le ei olnud ka kostja poolne kohustuse täitmine R.R. Õigusteenused TÜ-le, mis tähendab, et kostja ei säästnud muid kulutusi vaidlusaluse 30 000 euro ülekandmisega, so kostja kohustused ei vähenenud 30 000 euro ülekandmisega R.R. Õigusteenused TÜ-le. Juhul kui kostja peaks andma hagejale välja 30 000 eurot, väheneks kostja vara võrreldes algseisuga 30 000 euro võrra ning tegemist oleks alusetu rikastumise
3(10)
Tsiviilasi nr 2-13-60534 üldpõhimõtte jämeda rikkumisega. Hageja ning kostja vahel ei ole kunagi olnud kahepoolset lepingulist õigussuhet (ei kehtivat, tühistatud ega tühist lepingut). VÕS § 1034 lg 1 ei tule kohaldada olukorras, kus poolte vahel ei ole kunagi mingisugust lepingulist suhet olnud. Vaidlust ei ole selle üle, et hageja ei ole kunagi pidanud lepingulisi läbirääkimisi kostjaga ega kellegagi, kes oleks kostja tahet tegelikkuses esindanud. Kostja ei olnud teadlik kogu lepingueelse läbirääkimise protsessist ega lepingust endast. Õigusteoorias on asutud seisukohale, et rikastumise äralangemine võib kõne alla tulla ka nt saadu kaotamise või varguse korral. Kostja leidis, et isegi kui kohus ei nõustu, et alusetu rikastumine on ära langenud 30 000 euro valdusest väljamineku tõttu, tuleks VÕS § 1033 lg-t 1 siiski rakendada analoogia korras põhjusel, et sisuliselt on 30 000 euro ülekandmine toimunud kriminaalsel teel. Juhul kui kohus peaks kostjalt viivise välja mõistma, palub kostja viivist vähendada mõistliku suuruseni, milleks on null eurot. Esimese astme kohtu otsus
3.Harju Maakohus tegi 22.12.2014. a otsuse, millega rahuldas hagi. Kohus otsustas lõpetada menetluse 15.11.2013. a sõlmitud lepingu kehtivuse tuvastamise, 15.11.2013. a sõlmitud lepingu alusel raiutud metsamaterjali väljaandmise, 6129,90 euro kahjuhüvitise, 3000 euro leppetrahvi ning alternatiivselt 12 750 euro kahju ja 3000 euro leppetrahvi väljamõistmise nõudes. Kohus mõistis kostjalt hageja kasuks välja 30 000 eurot ning viivise põhinõudelt 30 000 eurot VÕS § 113 lõike 1 teises lauses sätestatud määras alates 18.12.2013 kuni põhinõude täitmiseni. Maakohus jättis menetluskulud kummagi poole enda kanda. Tuvastatud on, et hageja tasus kostja arveldusarvele 14.10.2013.a 15 000 eurot selgitusega „metsamaterjali müügileping 11.okt.2013“ (I kd t.l. 11) ja 18.11.2013. a 15 000 eurot selgitusega „lepingu viimane osamakse“ (I kd t.l. 19). Vaidlust ei ole, et käesoleva tsiviilasja lahendamise käigus on selgunud, et 11.10.2013.a raiumata metsamaterjali müügilepingut, mille kohaselt kostja pidi müüma metsamaterjali 1 000 tm ja hageja kohustus tasuma müügihinna 15 000 eurot ettemaksuna enne kehtivat metsateatist ja 15 000 eurot kehtiva metsamajanduskava korral, ei ole kostja allkirjastanud (I kd t.l. 29-33). Pooled ei vaidle, et hageja tegi kostjale ülekanded lepingu alusel, mida ta arvas kostjaga sõlminud olevat. Kuna hagejal ei olnud kohustust tasuda kostjale kokku 30 000 eurot, siis on hagejal õigus kostja arveldusarvele ülekantud raha tagasi nõuda. Kostja väide, et petturid kandsid tema arveldusarvelt raha edasi ei ole kooskõlas kostja enda esitatud tõenditega. Vaidlust ei ole, et raha ülekanded tegi kostja isiklikult pangakontoris. Asjaolu, et tehingute juures viibis ka väidetav pettur MR ei luba samuti kohtul arvata, et kostja ei teinud ise pangaülekandeid. Kostja vande all antud seletustest nähtub, et kostja oli teadlik temale üle kantud esimesest 15 000 eurost, mistõttu ei ole veenev, et ta teise 15 000 euro ülekandest midagi ei teadnud. Ei ole mõistlik eeldada, et isik, täites pangadokumente ja tehes maksekorraldusi ülekanneteks ei tunne huvi, missugused summad on tema arveldusarvel, mille edasikandmiseks on vaja kostja kui konto omaniku tahteavaldust. Asjaolu, et väidetav pettur MR võis öelda, et kirjuta alla dokumentidele ja et „kõik saab korda“, ei luba kohtul arvata, et kostja pangaarvelt on raha üle kantud kostja tahte vastaselt. Kui kostjal ei oleks olnud usalduslikke suhteid MR-ga, siis võib eeldada, et kostja oleks ka rohkem huvi tundnud, mis toiminguid ja tehinguid MR aitab kostjal teha. Kostja enda seletustega on tõendatud, et tal oli soov MR’t aidata ja seda ka rahaliselt. Vaidlust ei ole, et kostja oli volitanud MR’t tegelema kostjale kuuluva metsaga ning sõlmis 26.09.2013. a lepingu TÜ-ga R.R. Õigusteenused metsa hooldamiseks (II kd t.l. 151-152). Väidet, et 30 000 euro kandmine MR’ga seotud R.R.Õigusteenused TÜ- le võis olla seotud mõne kostja kohustuse täitmise katteks, ei lükka ümber kostja vande all antud seletust, et tal ei ole mingeid kohustusi. Panga väljavõtted (II kd t.l. 177-181), et R.R.Õigusteenused TÜ pole
4(10)
Tsiviilasi nr 2-13-60534 seda raha kostjale tagastanud ei luba samuti iseenesest arvata, et kostja ei ole rikastunud. Kohus leiab, et kostja suhted R.R.Õigusteenused TÜ-ga ei oma käesoleva vaidluse lahendamisel tähtsust. Kohus leiab, et kostja ei ole tõendanud, et tema ei ole rikastunud tema arveldusarvele kantud 30 000 euro võrra. Seega on hagi tõendatud ja kostjalt tuleb hageja kasuks välja mõista alusetult saadud 30 000 eurot. Maakohus leidis, et seadusjärgse viivise vähendamine ei ole põhjendatud. Hagejal on õigus nõuda rahalise kohustuse täitmisega viivitamise korral võlgnikult viivist. Vaidlust ei ole, et kostja ei ole nõustunud hagejale 30 000 euro tagastamisega. Lähtudes eeltoodust on hageja nõue viivise nõudes tõendatud ning kostjalt tuleb hageja kasuks välja mõista viivis põhinõudelt 30 000 eurot võlaõigusseaduse § 113 lõike 1 teises lauses sätestatud määras alates 18.12.2013.a kuni põhinõude täitmiseni. Apellatsioonkaebus
4.Maakohtu otsuse peale esitas kostja apellatsioonkaebuse, milles palub maakohtu otsuse tühistada osas, millega kohus mõistis kostjalt välja 30 000 eurot ja millega kohus mõistis välja viivise ja millega maakohus jättis kostja menetluskulud kostja kanda. Kostja palub teha uue otsuse, millega jäetakse hagi täies ulatuses rahuldamata ja millega jäetakse kostja menetluskulud hageja kanda. Apellatsioonkaebuse kohaselt teatas arvatav pettur MR kostjale, et tema on kostja pangakontole kandnud suure summa raha ning selle peab nüüd edasi kandma. Kostja sai teada sellest, et hageja on kostjale raha kandnud, alles siis kui hageja töötajad tulid kostjaga rääkima. Maakohtu materiaalõigusnormide rikkumine seisneb mh VÕS § 1033 ebaõiges kohaldamata jätmises. Maakohus õigesti tuvastanud, et käesolevas asjas on asjakohasteks õigusnormideks VÕS § 1028 ning § 1033, kuid mitte VÕS § 1034. Maakohus on jätnud ebaõigesti kohaldamata VÕS §-i 1033 ning sellest tulenevalt teinud ebaõige lahendi. Maakohus oleks pidanud kohaldama VÕS §-i 1033 ning jätma hagi rahuldamata, sest hagi rahuldamisel jääb kostja 30000 euro ning viiviste võrra halvemasse seisu, mis on VÕS §-is 1033 sätestatud õiguspõhimõtte vastane. Vaidlusaluse 30 000 euro kandmine R.R. Õigusteenused TÜ-le ei olnud ka kostjapoolne kohustuse täitmine R.R. Õigusteenused TÜ-le, mis tähendab, et kostja ei säästnud muid kulutusi vaidlusaluse 30 000 euro ülekandmisega, so kostja kohustused ei vähenenud 30 000 euro ülekandmisega R.R. Õigusteenused TÜ-le. Kõike eelnimetatud on kostja tõendanud enda vande all antud ütlustega ning esitatud dokumentaalsete tõenditega. Samuti ei peata rikastumise äralangemist asjaolu, et teoreetiliselt on kostjal olemas nõue R.R. Õigusteenused vastu. Õigusteoorias on asutud seisukohale, et rikastumine võib ära langeda ka nt saadu varguse korral. Ka varguse korral tekib ohvril nõue varga vastu, kuid nimetatud asjaolu ei peata rikastumise äralangemist. Maakohtu menetlusõigusnormide rikkumine (mh TsMS § 438 lg-t 1 ja TsMS § 232 lg-t 1) seisneb tõendite ebaõiges ja puudulikus hindamises ja otsuse ebapiisavas põhjendamises, mis seisneb muu hulgas otsuse vastuolulisuses. Kohus on ebaõigesti otsustanud, millised asjaolud on tuvastatud. Väär ning tõenditega vastuolus on maakohtu seisukoht, et kostja pole tõendanud, et ta pole rikastunud. Kostja on panga väljavõtetega tõendanud, et ta pole tagasi saanud R.R. Õigusteenused TÜ-lt ega kolmandatelt isikutelt vaidlusalust 30 000 eurot. Samuti on kostja esitanud kohtule ainukese lepingu (metsahooldusleping, st kostja 06.10.2014 menetlusdokumendi lisa 2, mis kostja ning R.R. Õigusteenused vahel oli sõlmitud). Ei ole eluliselt usutav, et metsahooldustööd ühes kolmandikus metsast, kui terve metsa raieväärtus on 30 000 eurot, võiks teha hooldustöid 30 000 euro eest. Lisaks on kostja enda vande all antavate
5(10)
Tsiviilasi nr 2-13-60534 ütlustega tõendanud, et kostja ei ole vaidlusalust raha tasunud kohustuse täitmiseks ega ole vaidlusalust raha tagasi saanud – kostja ei ole vaidlusaluse raha võrra rikastunud. Seega on kostja tõendanud enda väidet ning kohus on jätnud kostja tõenditega põhjendamatult arvestamata. Mõistetamatu ning väär on kohtu positsioon, et kostja esitatud tõendid ei tõenda, et kostja pole rikastunud. Kostja on esitanud kõik tema käsutuses olevad tõendid tõendamaks, et kostja ei ole rikastunud. Kostjal ei ole võimalik tõendada negatiivset asjaolu rohkemate tõenditega kui need tõendid, mis on olemas. Kostja on esitanud negatiivse asjaolu tõendiks kõik olemasolevad tõendid. Kohtu väär tõendite tõlgendamine on viinud ebaõige otsuse tegemiseni. Maakohus on otsuse vääralt tuvastanud: „ER vande all antud seletustest nähtub, et ER oli teadlik temale üle kantud esimesest 15 000 eurot, mistõttu ei ole veenev, et ta teise 15 000 euro ülekandest midagi ei teadnud“. Kohus on kostja vande all antud ütlustest järeldanud, et kostja oli teadlik, et metsafirma kandis talle üle 15 000 eurot. Nimetatud kohtu seisukoht on ekslik ning kohus on sellele jõudnud tõendeid vääralt tõlgendades. Tegelikult selgitas kostja vande all alljärgnevat: „15000 [eurot] mis esimesel korral tema [MR] sedeli pani, seda ma tean. See 30000 [eurot] tuli siis välja, kui metsa firma [hageja] oli meid maatasa teinud.“ (vt 01.12.2014 istungi protokolli lisa 1). Kostja selgitas tegelikult vande all, et temale oli MR väitnud, et MR on kostja kontole kandnud 15 000 eurot, mis tuleb nüüd kuhugi (R.R. Õigusteenustele) edasi kanda. Kohus on aga kostja vande all antud ütlusi vääralt tõlgendanud nii nagu oleks kostja olnud teadlik sellest, et hageja kostjale 30 000 eurot üle kandis. Kohtu järeldused, et ei ole mõistlik eeldada, et isik pangadokumente täites ja maksekorraldusi tehes ei tunne huvi, millised summad on tema arveldusarvel ning, et kostja oleks tundnud rohkem huvi oma rahaasjade vastu, kui ta poleks MR usaldanud, ei ole asjakohased ega vasta kogutud tõenditele. Kostja on enda ütlustega ning ka arstitõendiga (vt kostja 06.10.2014 menetlusdokumendi lisa 1) tõendanud, et kostja kuuleb ja näeb halvasti ning ei suuda lünkliku informatsiooni põhjal teha teadlike ja kaalutletud otsuseid. Kohus on kohtuistungitel näinud, et kostja saab rääkijast aru ainult siis, kui temaga räägitakse väga valju häälega (st sisuliselt karjudes). Kostja on ka enda ütlustega tõendanud, et tema käitus nii nagu arvatav pettur MR tal teha käskis, sh sealjuures, et ta kartis MR. Eeltoodust tulenevalt ei vasta kohtu poolt tuvastatu tõenditele, kohus on jätnud tõendid hindamata ning tuvastanud asjaolusid, mille osas tõendid väidavad vastupidist. Kostja esindaja taotles maakohtu 01.12.2014. a istungil menetluse peatamist põhjusel, et kostja suhtes on Harju Maakohtu kohtuniku algatusel teises tsiviilasjas alustatud eestkostemenetlust. Maakohus ei rahuldanud kostja esindaja taotlust. Kostja esindaja leiab, et maakohtu vastav otsustus võib olla menetlusnormi rikkumine, kuivõrd käesoleval juhul esineb põhjendatud kahtlus, et kostja ei ole ka käesoleva menetluse ajal tsiviilkohtumenetlusteovõimeline. Vastustaja seisukoht
5.Vastustaja vaidles apellatsioonkaebusele vastu ja palus jätta selle rahuldamata ning maakohtu otsuse muutmata. Ringkonnakohtu seisukoht
6.Ringkonnakohus, tutvunud apellatsioonkaebusega ja tsiviilasja materjalidega, leiab, et vaidlustatud maakohtu otsus tuleb tühistada ja tsiviilasi tuleb saata uueks läbivaatamiseks Harju Maakohtule. Apellatsioonkaebus kuulub rahuldamisele.
7.Lõplike seisukohtade kohaselt tugines hageja kostja suhtes esitatud rahalise nõude hagi alusena sellele, et hageja kandis kostja pangaarvele kokku 30 000 eurot ilma, et hageja ja kostja
6(10)
Tsiviilasi nr 2-13-60534 vahel oleks olnud kehtivat lepingut. Kostja võttis omaks selle väite, et kostja ei ole hageja poolt viidatud lepingutele alla kirjutanud. Seega võiks hagi kuuluda rahuldamisele VÕS § 1028 lg 1 alusel. Juhul, kui kõik nõude eelduseks olevad asjaolud on tõendatud, võib kostja tugineda rikastumise äralangemisele VÕS § 1033 lg 1 ja § 1034 lg 1 alusel. Kostja esitaski vastavasisulise vastuväite. Maakohus tuvastas, et hageja kandis kostja pangaarvele 30 000 eurot, ning et nimetatud sooritus tehti ilma, et hageja ja kostja vahel oleks olnud kehtiv leping. Pooled apellatsioonimenetluses nimetatud asjaolude maakohtupoolset tuvastamist ei vaidlustanud, mistõttu lähtub ringkonnakohus maakohtu otsuse kontrollimisel nendest asjaoludest (TsMS § 652 lg 1 p 1 ja lg 5).
8.Maakohus asus seisukohale, et kostja ei ole tõendanud, et tema ei ole rikastunud kostja arveldusarvele kantud 30 000 euro võrra. Kostja selle maakohtu järeldusega ei nõustunud ning leidis apellatsioonkaebuses, et asjas esitatud faktiväidete ning kogutud tõendite alusel oleks maakohus pidanud tegema teistsuguse järelduse. Ringkonnakohtul tuleb apellatsioonimenetluses kontrollida maakohtu otsuse seaduslikkust, sh seda, kas maakohus tegi asjas kohtu ette toodud asjaolude ja esitatud tõendite alusel õiged järeldused. Ringkonnakohus leiab, et maakohtus kohtu ette toodud asjaolude ja esitatud tõendite alusel sellist maakohtu järeldust õiguspäraseks pidada ei saa. Maakohus jaotas poolte vahel tõendamiskoormise valesti ning eksis tõendite hindamisel ja need vead võisid kaasa tuua ebaõige kohtuotsuse tegemise.
9.Kostja esitas käesolevas asjas tõendid selle kohta, et tema pangaarvel oli enne vaidlusaluste hagejapoolsete ülekannete tegemist (kokku summas 30 000 eurot) oluliselt vähem raha. Kostja esitas tõendid ka selle kohta, et ta kandis 30 000 eurot peale raha hagejalt saamist kolmandale isikule (R.R. Õigusteenused OÜ) edasi, ning et peale seda jäi tema pangaarvele oluliselt vähem raha. Kostja esitas ka selgitused, miks ta raha R.R. Õigusteenused OÜ pangaarvele kandis. Kostja selgitas nimelt, et ta tegi ülekanded põhjusel, et R.R. Õigusteenused TÜ-ga seotud isik (MR) väitis talle, et tema kandis selle raha kostja arvele, ning et sellel põhjusel tuleb kostjal see raha R.R. Õigusteenused TÜ-le edasi kanda. Kostja selgitas, et mingi kohustuse täitmiseks ta raha R.R. Õigusteenused TÜ-le üle ei kandnud, ning et raha ülekandmise tõttu ta mingitest kohustustest vabanemise tõttu ei rikastunud. Käesolevas menetluses ei ole esitatud mitte ühtegi faktiväidet ega tõendit selle kohta, et kostjal oli R.R. Õigusteenused TÜ suhtes mingi kohustus, millest kostja pangaülekannete tegemise tõttu rikastus. Hageja on küll väitnud, et kuna kostjal oli R.R. Õigusteenused TÜ-ga teenuse osutamise leping, on võimalik, et kostjal võis lasuda sellest lepingust tulenevaid kohustusi R.R. Õigusteenused TÜ ees, ning et vaidlusaluste pangaülekannete tegemise tõttu võis kostja R.R. Õigusteenused TÜ ees kohustustest vabanemise tõttu rikastuda. Samas ei ole selliste oletuste puhul tegemist konkreetsete faktiväidetega ning selliste oletuste tõendamiseks ei ole esitatud ühtegi tõendit. Teenuse osutamise (raam)leping, mille alusel võis kostja R.R. Õigusteenused TÜ-lt teenuseid tellida, ei tõenda, et kostja oleks vastavaid teenuseid tellinud, või et kostjal lasus saadud teenuste eest tasumise kohustus, või et kostja täitis 30 000 euro maksmise teel kasvõi osaliselt saadud teenuste eest tasumise kohustust.
10.Eespool toodud asjaolude alusel ei saa maakohtu järeldust, et kostja ei ole rikastumise äralangemist tõendanud, pidada õiguspäraseks. Kostja tõendas, et kostjapoolsete pangaülekannete tagajärjel vähenes tema pangakontol olev raha oluliselt alla 30 000 euro. Kostja esitas selgitused ja tõi kohtu ette kõik võimalikud asjaolud, selgitamaks, miks ta raha kolmandale isikule üle kandis. Seejuures esitas kostja kohtule ka lepingu, mis tal R.R. Õigusteenused TÜ-ga oli sõlmitud. Mitte miski ei viita sellele, et kostja oleks jätnud mingites olulistes küsimustes selgitused andmata. Sellises olukorras ei saa eeldada, et kostja oleks saanud
7(10)
Tsiviilasi nr 2-13-60534 või pidanud veel mingeid asjaolusid kohtu ette tooma selleks, et tõendada rikastumise äralangemist.
11.Olukorras, kus kostja on soorituskondiktsiooni nõude (VÕS § 1028 lg 1) vastuväitena tõendanud, et valdav osa hagejalt saadud rahast ei ole enam kostja varalises sfääris ning eriti olukorras, kus kostja on andnud mõistetavad ja eluliselt usutavad selgitused selle kohta, miks ta ülekanded tegi, viitavad asjaolud rikastumise äralangemisele. Juhul, kui kirjeldatud situatsioonis soovib hageja tõendada, et rikastumise äralangemist ei toimunud seetõttu, et kostja täitis raha kolmandale isikule ülekandmisega mingit rahalist kohustust kolmanda isiku ees, ning et raha kolmandale isikule ülekandmise tõttu on kostja kohustustest vabanemise tõttu rikastunud, tuleb hagejal kohtu ette tuua sellise järelduse tegemist võimaldavad elulised asjaolud ning neid tõendada.
12.Nii tulnuks hagejal kohtu ette tuua piisava täpsuse astmega faktiväited selle kohta, mis konkreetset kohustust kostja R.R. Õigusteenused TÜ ees täitis, samuti asjaolud, mille alusel saanuks järeldada, et kostjal nimetatud isiku ees vastavad kohustused olid. Hagejal oleks tulnud ka oma väiteid tõendada. See, et ei ole välistatud, et kostjal võis olla R.R. Õigusteenused TÜ ees mingeid lepingulisi kohustusi, ei anna veel alust järeldada, et kostjal kolmanda isiku ees varalised kohustused olid, või et need kohustused olid sedavõrd suured, et rikastumise äralangemine on välistatud.
13.Seega eksis maakohus materiaalõiguse kohaldamisel, kui jagas hageja ja kostja vahelise tõendamiskoormise selliselt, et kostja peab tõendama, et tal ei olnud kolmanda isiku ees ühtegi varalist kohustust. Rikastumise äralangemisele tuginemisel saab kostja tõendada seda, et ta on jäänud hagejalt saadud soorituse osas (kas täielikult või osaliselt) vaesemaks. Sellisel juhul tuleb lähtuda rikastumise äralangemisest. Kui hageja soovib rikastumise äralangemisele tuginemist välistada, tuleb kirjeldatud olukorras hagejal kohtu ette tuua ja tõendada, et kostja tegi rahaülekanded kolmandale isikule kohustuse täitmise eesmärgil ning rikastus seetõttu siiski kohustustest vabanemise tõttu. Maakohtul tuleb asja uuel arutamisel lähtuda eespool kirjeldatud tõendamiskoormise jaotusest (TsMS § 658 lg 2).
14.Seega on võimalik, et asja uuel arutamise tagajärjel võib osutuda kohaseks järeldus, et kostja puhul on vähemalt osaliselt aset leidnud rikastumise äralangemine. Kui see nii on, tuleb maakohtul tuvastada, millises ulatuses rikastumise äralangemine kostja poolt vaidlusaluse 30 000 euro R.R. Õigusteenused TÜ-le ülekandmise tõttu aset leidis.
15.Ringkonnakohus ei nõustu apellandiga selles, et VÕS § 1033 lg-t 1 ja § 1034 lg-t 1 tuleb tõlgendada selliselt, et § 1034 lg 1 välistab § 1033 lg 1 kohaldamise üksnes siis, kui vastastikuse lepingu on sõlminud kostja ise. Ringkonnakohus leiab, et VÕS § 1034 lg 1 välistab rikastumise äralangemise ka muudel juhtudel, näiteks ka siis, kui mitmepoolne leping on tühine esindaja puuduva esindusõiguse tõttu ning esindatav esindaja poolt tehingu tegemisest ei teadnud. Selles olukorras saaks rikastumise äralangemine (VÕS § 1033 lg 1), millele kostja tugines, omada tähendust üksnes siis, kui kostja toob kohtu ette ja tõendab vähemalt ühe VÕS § 1034 lg-s 1 sätestatud asjaolu esinemise.
16.Maakohus ei kontrollinud VÕS § 1034 lg-s 1 sätestatud asjaolude esinemist põhjusel, et § 1033 lg-s 1 sätestatud rikastumise äralangemist ei esinenud. Kuna maakohus jagas selle järelduse tegemisel tõendamiskoormise valesti ning asus asjas kohtu ette toodud asjaolude ja esitatud tõendite alusel selle järelduse tegemisel ebaõigele seisukohale, tuleb tsiviilasi saata uueks arutamiseks maakohtule. Juhul, kui maakohus peaks asja uue arutamise tulemusena
8(10)
Tsiviilasi nr 2-13-60534 jõudma järeldusele, et VÕS § 1033 lg-s 1 sätestatud rikastumise äralangemine kasvõi osaliselt esines, tuleb maakohtul kontrollida VÕS § 1034 lg-s 1 sätestatud asjaolusid. Kostja tugines maakohtus sellele, et kostja on piiratud teovõimega. Kostja taotles kostja võimaliku tsiviilkohtumenetlusteovõime puudumise tõttu ka maakohtu menetluse peatamist ning tugines peatamata jätmisele kui maakohtupoolsele olulisele menetlusnormi rikkumisele ka apellatsioonkaebuses. Kostja esindaja väitis, et kostja suhtes on algatatud eestkoste menetlus. Kostja tugines ka sellele, et kostjal on kuulmisraskuste tõttu olulisel määral pärsitud arusaamisvõime. Selle kohta esitas kostja ka perearsti tõendi. Seega on kostja tuginenud sellele, et kostja on piiratud teovõimega. Juhul, kui maakohus peaks asja uue arutamise käigus asuma asjaolude ja tõendite hindamise tagajärjel seisukohale, et kostja puhul esines kasvõi osaliselt rikastumise äralangemine VÕS § 1033 lg 1 tähenduses, tuleb maakohtul täpsustada, kas kostja peab kostja teovõime piiratusele tuginemisel silmas muuhulgas ka seda, et kostja oli piiratud teovõimega juba vaidlusaluste (hageja ja kostja vahel sõlmitud) lepingute sõlmimise ajal. Juhul, kui kostja soovib sellele tugineda, tuleb maakohtul anda kostjale võimalus vastava väite tõendamiseks tõendeid esitada. Selle raames võib osutuda kohaseks ekspertiisi määramine tuvastamaks, kas kostja oli piiratud teovõimega vaidlusaluste (hageja ja kostja vahel sõlmitud) lepingute sõlmimise ajal.
17.Kuna vaidlusalustest lepingutest (t I kd lk 12-18 j 29-32) ei nähtu, et kostja oleks need lepingud sõlminud esindaja kaudu, võib ka käesolevas menetluses asjaoluks, mis VÕS § 1034 lg-st 1 tulenevalt võib tingida VÕS §1033 lg 1 kohaldamise, olla ka see, kui kostja oli vaidlusaluste lepingute sõlmimise ajal piiratud teovõimega. Ringkonnakohus leiab, et juhul, kui leping võib olla tühine mitmel alusel, ei välista VÕS § 1034 lg-s 1 sätestatud saaja piiratud teovõime arvestamist see, kui tehing võis olla samaaegselt tühine ka muul alusel. VÕS § 1034 lg 1 eesmärk on kaitsta isikuid, kes on piiratud teovõimega ja kes sõlmivad lepinguid, mis on muuhulgas ka seetõttu tühised ning kelle puhul esineb rikastumise äralangemine. Seadusandja eesmärk ei saanud VÕS § 1034 lg 1 kehtestamisel olla see, et välistada rikastumise äralangemisele tuginemine selliste piiratud teovõimega isikute puhul, kes sõlmivad lepingu, mis on samaaegselt, muuhulgas ka mingil muul alusel tühine. Vastasel korral tuleks jõuda ka näiteks sellise järelduseni, et juhul, kui piiratud teovõimega isik sõlmib lepingu, mis on vastusolus seadusest tuleneva keeluga ja seetõttu tühine, ei saa piiratud teovõimega isik rikastumise äralangemisele tugineda. Maakohtul tuleb asja uue arutamise käigus lähtuda ka käesolevas lõigus materiaalõiguse kohaldamise osas antud juhistest (TsMS § 658 lg 2).
18.Ringkonnakohus ei saa asja ise lahendada ja asi tuleb saata uueks arutamiseks maakohtule, sest asja uue arutamise käigus on vaja anda pooltele võimalus tuua kohtu ette suures mahus elulisi asjaolusid ning võimaldada pooltel esitada kõikide asjaolude tõendamiseks tõendeid. Nii tuleb anda hagejale võimalus tuua kohtu ette asjaolud, mille alusel saaks järeldada, et rikastumise äralangemist ei esinenud põhjusel, et kostja täitis kolmanda isiku ees mingit konkreetset, kindlas suuruses kohustust. Kostjale tuleb tagada võimalus tuua kohtu ette ja tõendada asjaolud, et kostja oli vaidlusaluste lepingute sõlmimise ajal piiratud teovõimega. Kui kostja vastava taotluse esitab, tuleb kohtul kaaluda selle asjaolu tuvastamiseks ekspertiisi määramist. Eespool toodud asjaolude kohtu ette toomine ja tõendamine võib omakorda tingida vajaduse esitada sellest tulenevalt täiendavaid asjaolusid ja tõendeid. Nendel põhjustel väljub uute asjaolude, tõendite ja võimalik tõendite kogumiseks läbiviidav menetlus mahust, mida ringkonnakohus saaks maakohtupoolsete minetuste kõrvaldamiseks läbi viia.
19.Menetluskulude jaotus kuulub otsustamisele vastavalt asja uue läbivaatamise tulemusele.
9(10)
Tsiviilasi nr 2-13-60534
Krista Kirspuu /allkirjastatud digitaalselt/
Ulvi Loonurm /allkirjastatud digitaalselt/
Kaupo Paal /allkirjastatud digitaalselt/
Tühistatud osaliselt Riigikohtu 02.12.2015 otsusega
RESOLUTSIOON
1.Tühistada Tallinna Ringkonnakohtu 17. aprilli 2015. a otsus tsiviilasjas nr 2-13-60534 osas, milles ringkonnakohus tühistas maakohtu otsuse, millega maakohus mõistis ER-lt Osaühingu ARQUETTE GROUP kasuks välja 30 000 eurot ja viivise võlaõigusseaduse § 113 lg 1 teises lauses sätestatud määras, ning saatis asja uueks läbivaatamiseks maakohtule. Saata asi selles osas ringkonnakohtule uueks läbivaatamiseks.
2.Tühistada Tallinna Ringkonnakohtu 17. aprilli 2015. a otsus tsiviilasjas nr 2-13-60534 osas, milles ringkonnakohus tühistas maakohtu otsuse menetluse lõpetamise kohta Osaühingu ARQUETTE GROUP nõudes ER vastu lepingu kehtivuse tuvastamiseks, lepingu alusel saadu väljaandmiseks, kahjuhüvitise saamiseks, samuti leppetrahvi ja alternatiivselt kahju ja leppetrahvi saamiseks. Jätta selles osas jõusse maakohtu otsus.
3.Kassatsioonkaebus rahuldada osaliselt.
4.Tagastada Osaühingule ARQUETTE GROUP kassatsioonkaebuselt tasutud kautsjon.
10(10)
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.