nende Hageja Modena Estonia OÜ (registrikood 14820592; aadress XXX, 10138, XXX; e-post XXX) Hageja volitatud esindaja Maria Pihl (e-post XXX) Kostja U.Q (isikukood XXX; XXX; e-post XXX)
RESOLUTSIOON
1.Jätta hagiavaldus rahuldamata.
2.Jaotada menetluskulud ning jätta need hageja kanda. Hagejalt väljamõistetavad menetluskulud puuduvad.
3.Toimetada kohtuotsus menetlusosalistele kätte. Edasikaebamise kord Kohtuotsuse peale on pooltel õigus esitada apellatsioonkaebus Tartu Ringkonnakohtule 30 päeva jooksul alates kohtuotsuse kättetoimetamisest, kuid mitte hiljem kui viie kuu möödumisel kohtuotsuse avalikult teatavakstegemisest. Kaebus võidakse lahendada kirjalikus menetluses, kui kaebuses ei taotleta selle lahendamist istungil. Selgitus menetlusabi taotlejale Kui menetlusosaline taotleb menetlusabi, peab ta esitama tähtaja kestel apellatsioonkaebuse; kaebuse põhjendamiseks või riigilõivu tasumiseks või kaebuses esineva sellise puuduse kõrvaldamiseks, mis on seotud menetlusabi taotlemisega, annab kohus mõistliku tähtaja pärast
menetlusabi taotluse lahendamist, kui see taotlus ei ole esitatud põhjendamatult või tähtaja pikendamise eesmärgil (TsMS § 187 lg 6). Asjaolud
1.Modena Estonia OÜ (hageja) esitas 19.01.2026 U.Q (kostja) vastu hagi, milles palub kostjalt välja mõista põhivõlgnevuse 3671,23 eurot, intressi 388,38 eurot, viivise kuni 18.01.2026 (k.a) 733,11 eurot ning sissenõudmiskulud 30 eurot. Lisaks viivised alates 19.01.2026 kuni põhinõude täitmiseni viivisemääras 0,0834% päevas. Menetluskulud palub hageja jätta kostja kanda.
2.Hagiavalduse kohaselt hageja ja kostja sõlmisid 16.09.2024 korduvkasutatava krediidilimiidi lepingu nr 202409161732209 krediidilimiidiga 4200 eurot. Lepingu nr. 202409161732209 kohaselt on krediidi kulukuse määr 49,7% aastas ja intressimäär 27,3% aastas. Kostja oli kohustatud teostama igakuiseid tagasimakseid vastavalt esitatud arvetele. Hageja kinnituse kohaselt on kostjale tehtud väljamakseid kokku summas 4935,15 eurot (koos refinantseerinuga 23,71 eurot on summa kokku 4958,86 eurot). Hageja kinnituse kohaselt on kostja teinud tagasimakseid kogusummas 2190,82 eurot ning lisaks peale lepingu lõppemist veel summas 479,72 (dtl 174-183). Kuna kostja oma lepingulisi kohustusi korrapäraselt ei täitnud, saatis hageja 11.05.2025 kostjale lepingu ülesütlemise hoiatuse, milles anti kostjale täiendav tähtaeg võlgnevuse tasumiseks kuni 25.05.2025. Kostja tähtaegselt võlgnevust ei tasunud ning hageja ütles 26.05.2025 lepingu üles (dtl 141).
3.Vastutustundliku laenamise põhimõtte järgimise kohta avaldas hageja, et laenuandmisel täitis kostja laenutaotlused, kuhu märkis oma sissetulekute ning kohustuste suurused. Enne laenulepingu sõlmimist ning laenu väljastamist kontrollis krediidiandja kostja maksevõimelisust avalike registrite alusel. Ühtlasi kontrolliti kostja krediidivõimelisust kostja kontoväljavõtte alusel.
4.Kohus võttis tsiviilasja menetlusse 10.03.2026 määrusega. Kohus on kostjale hagimaterjalid ja menetlusse võtmise määruse kätte toimetanud KÄPO vahendusel 25.03.2026. Kostja saatis kohtule e-kirja 19.03.2026, milles avaldas, et soovib võlgnevust tasuda maksegraafiku alusel. Pooled esitasid kohtule 31.03.2026 kompromissi. Kohus keeldus kompromissi kinnitamisest ja määras asjas kirjaliku menetluse 6.04.2026 määrusega, millega määras kindlaks lõplike seisukohtade ja menetluskulude nimekirjade esitamise tähtaja ning otsuse teatavaks tegemise aja. Kohtuotsuse põhjendused
5.Pooltel on tsiviilmenetluses võrdne õigus ja võimalus oma nõuet põhjendada ja vastaspoole esitatu ümber lükata või sellele vastu vaielda. Hageja ja kostja määravad ise, mis asjaolud nad oma nõuete ja vastuväidete põhjendamiseks esitavad ja milliste tõenditega neid enda kirjeldatud asjaolusid tõendavad. Tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 230 lg 1 kohaselt peab kumbki pool hagimenetluses tõendama neid asjaolusid, millele tuginevad tema nõuded ja vastuväited. TsMS § 436 lg 2 kohaselt rajab kohus otsuse üksnes asjas esitatud ja kogutud tõenditele. TsMS § 436 lg 7 järgi kohus ei ole otsust tehes seotud poolte esitatud õiguslike väidetega. Hagi tuleb menetleda poolte esitatud asjaolude ja taotluste alusel, lähtudes nõudest.
6.Kohtu määramisel, tulenevalt tsiviilasja hinnast, lahendab kohus tsiviilasja kirjalikus menetluses. Kohus, tuvastanud tsiviilasja lahendamiseks olulised asjaolud ja hinnanud TsMS § 232 lg 1 kohaselt poolte esitatud tõendeid igakülgselt, täielikult ning objektiivselt, leiab, et hagi tuleb jätta rahuldamata.
7.Hageja on esitanud kostja vastu nõuded, mis tulenevad poolte vahel 16.09.2024 sõlmitud korduvkasutatava krediidilimiidi lepingust nr 202409161732209 krediidilimiidiga 4200 eurot (dtl 23-33).
8.Vaidlust ei ole selles, et kostja ja hageja vahel oli sõlmitud tarbijakrediidileping võlaõigusseaduse (VÕS) § 402 lg 1 mõttes. Hageja oli oma majandus- ja kutsetegevuses tegutsev krediidiandja, kes andis krediiti kostjale kui füüsilisele isikule, kes tegi tehingu, mis ei seondunud tema majandus- ega kutsetegevusega (VÕS § 1 lg 5). 2(5)
9.Kostja ei ole kohtule sisulisi vastuväiteid esitanud.
10.Kohus peab sõltumata kostja vastuväidete puudumisest omal algatusel kontrollima tarbijakrediidilepingute puhul seda, kas krediidilepingu tingimused võivad olla tarbija suhtes ebaõiglased ning tarbijakrediidileping tühine. Seejuures on keskseks küsimuseks see, kas on järgitud vastutustundliku laenamise põhimõtet.
11.Järgnevalt analüüsibki kohus seda, kas krediidiandja on krediidi väljastamisel rikkunud vastutustundliku laenamise põhimõtet.
12.Vastutustundliku laenamise põhimõtte näeb ette VÕS § 4034 ja selle lg 1 kohaselt peab krediidiandja enne tarbijakrediidilepingu sõlmimist esiteks omandama teabe, mis võimaldab hinnata tarbija krediidivõimelisust, ja teiseks tarbija krediidivõimelisust ka tegelikult hindama. Sama paragrahvi lõige 2 näeb ette, et krediidiandja peab toimima tarbija krediidivõimelisuse hindamisel nõuetekohase hoolsusega ja võtma arvesse kõiki talle teada olevaid asjaolusid, mis võivad mõjutada tarbija võimet krediit lepingus kokkulepitud tingimustel tagasi maksta. Muu hulgas peab krediidiandja arvestama tarbija varalist seisundit, tema regulaarset sissetulekut, teisi varalisi kohustusi, varasemate maksekohustuste täitmist ja tarbijakrediidilepingust tulenevate rahaliste kohustuste võimaliku suurenemise mõju. Lisaks eelnevale peab krediidiandja lähtuma ka krediidiandjate ja -vahendajate seaduse § 49 lg 1 p-des 1–7, lg 2 p-des 1–3, lg 3 p-des 1–3 ja lg-s 7 sätestatust. Tarbija krediidivõimelisuse hindamine toimub krediidiandja sise-eeskirjaga kehtestatud tarbija krediidivõimelisuse hindamise ja esitatud andmete kontrollimise metoodika järgi.
13.VÕS § 4034 lg 6 sätestab, et krediidiandja võib tarbijaga tarbijakrediidilepingu sõlmida üksnes juhul, kui ta on krediidivõimelisuse hindamise aluseks olevate andmete kogumis analüüsimise tulemusena veendunud, et tarbija on krediidivõimeline.
14.VÕS § 4034 lg 13 kohaselt tõendab vastutustundliku laenamise põhimõtte järgimiseks vajalike kohustuste täitmist vaidluse korral krediidiandja. Käesoleval juhul soovib hageja panna maksma krediidiandja nõuet, mistõttu tuleb vastutustundliku laenamise põhimõtte järgmist kinnitavad asjaolud tõendada hagejal.
15.Kohtupraktikas on vastutustundliku laenamise põhimõtte järgimiseks peetud minimaalselt piisavaks nõuda laenutaotlejalt tema pangakonto väljavõtte esitamist piisavalt pika ajavahemiku kohta, et adekvaatselt hinnata tema krediidivõimet. Ei saa lugeda piisavaks laenu taotlemisel täidetavast küsimustikust ja riiklikest registritest saadavaid andmeid, kuivõrd need ei anna sellist teavet taotleja tegeliku maksevõime kohta nagu pangakonto väljavõtetest nähtuv (vt nt Tallinna Ringkonnakohtu 8. novembri 2021 otsus tsiviilasjas nr 2-20-106661, p 55).
16.Praegusel juhul on hageja seisukohal, et krediidiandja ei ole vastutustundliku laenamise põhimõtet rikkunud, sest krediidiandja palus kostjal täita standardsed laenutaotlused, milles kostja avaldas oma sissetuleku suuruse ning andmed kulude kohta. Krediidiandja selgitas, et on kostja suhtes teinud päringud avalikest registrites. Hageja tugines kostja sissetulekute ja finantskohustuste kindlaksmääramisel kostja kontoväljavõttele. Krediidiandja leidis, et kostja keskmiseks sissetulekuks oli 1209,73 eurot, igakuisteks finantskohustusteks 286,24 eurot ning igakuisteks elamiskuludeks 304 eurot. Hageja on lähtunud krediidivõime hindamisel arvutusest 1209,73 eurot (286,24 eurot + 304 eurot) x 1,1 – 165,56 eurot = 394,91 eurot ehk sissetulek miinus (igakuised olemasolevad finantskohustused pluss elamiskulud), millele on lisatud puhver 10%, miinus krediidi igakuine maksimaalne tagasimakse hagejale juhul, kui kostjale oleks väljastatud krediit kogu limiidi ulatuses maksimaalse tähtajaga. Kohus hagejaga nõustuda ei saa. Esiteks märgib kohus, et kohtule esitatud pdf vormingus dokument ei ole korrektne kontoväljavõte (panga kinnitusega dokument), mille puhul kohus saaks veenduda, et seda ei ole hiljem muudetud. Sellest hoolimata on kohus nimetatud dokumenti analüüsinud ning leidnud, et kostja keskmiseks töötasuks oli 820 eurot kuus. Hageja on arvestanud kostja sissetuleku hulka ka sotsiaaltoetuse 80 eurot ning alaealise lapsele makstava elatise summas 400 eurot kuus, kusjuures viimast ei ole kostjale makstud igakuiselt. Kostja igakuised finantskohustused olid 3(5)
keskmiselt 500 eurot kuus, lisaks kuulus kostja igakuiste püsikulude hulka korteri eest makstavad kulud keskmiselt summas 130 eurot kuus ning erinevad telekommunikatsiooniarved kokku summas 62 eurot kuus. Hageja on jätnud täielikult arvestamata kostja finantskohustused hageja enda ees. Igakuised püsikulud olid seega kostjal ligi 700 eurot kuus. Lisaks eelnevale on kostja igakuiselt juurde laenanud 1000 eurot erinevatelt krediidiandjatelt. Kontoväljavõttest nähtub selgelt, et kostja laenab raha juurde selleks, et katta eelnevaid kohustusi ja igapäeva kulusid. Ühtlasi ei nõustu kohus asjaoluga, et hageja arvestab kostja sissetulekute hulka peretoetuse ja lapsele makstava elatise, kuid siis leiab, et ei pidanud laenu andmisel lähtuma asjaolust, et kostjal on alaealine ülalpeetav.
17.Eelneva tõttu leiab kohus, et krediidiandja on kostjale krediidi võimaldamisel rikkunud vastutustundliku laenamise põhimõtet. Vastutustundliku laenamise põhimõtte rikkumise tagajärjeks on lepingu osaline tühisus kokkuleppelise intressi osas ning VÕS § 403 4 lg 7 järgi loetakse sellisel juhul intressimääraks VÕS § 94 lg-s 1 sätestatud intressimäär, kui see ei ole suurem varem kokkulepitud intressimäärast. Kostjaga sõlmitud lepingu järgi pidanuks intress olema 27,3 % aastas (vt dtl 24). Seadusjärgne intressimäär oli lepingu sõlmimise ajal 4,25% aastas. Kohus kohustas hagejat esitama ümberarvestuse puhuks, kui kohus peaks leidma, et laenuandmisel on rikutud vastutustundliku laenamise põhimõtet. Hageja esitas kohtule 8.12.2025 ümberarvestuse. Kostja ei ole lahti kirjutanud, milline tema nõue kostja vastu tulenevalt nõude ümberarvestusest on. Kohus ei pea ise hageja esitatud lisadest otsima hageja nõude aluseks olevaid asjaolusid. Lisaks ei saa kohus ka ümberarvestuses olevate arvutustega nõustuda (dtl 174-183). Esiteks märgib kohus, et kui kostjaga on leping sõlmitud 16.09.2024, siis ei saa käesoleva lepingu alusel olla kostjale sooritatud väljamakseid perioodil 18.02.2024 – 11.07.2024 kogusummas 4300 eurot (dtl 34-41). Kohtule esitatud maksekorraldustele on eelmainitud perioodi maksete selgitusse märgitud ka teine lepingunumber. Hageja on 17.04.2026 seisukohas avaldanud, et 16.09.2024 refinantseeriti sõlmitud uue korduvkasutatava krediidilimiidi lepinguga nr 202409161732209 (limiit 4 200 eurot) kostja varasematest lepingutest tulenev krediidijääk põhjusel, et kostja soovis võtta täiendavat krediiti ja tõsta oma krediidilimiiti. Seetõttu hõlmab 16.09.2024 sõlmitud leping endas varasemate, perioodil 18.02.2024 – 11.07.2024 tehtud väljamaksete tasumata põhiosa jääki. Kohus sellega nõustuda ei saa. Kohtule esitatud lepingust ei nähtu, et tegu oleks refinantseerimislepinguga või pooled oleks kokku leppinud, et nimetatud lepinguga loetakse eelnevad lepingud lõppenuks ühtlasi ei ole ka kuskil määratletud kostja varasemat võlga hageja ees. Sellise nõude esitamiseks oleks hageja pidanud kohtule esitama ka kõik varasemad kostjaga sõlmitud lepingud, esitama nende osas tehtud väljamaksed ja kostja poolt sooritatud tagasimaksed. Ühtlasi oleks kõigi lepingute sõlmimise puhul pidanud tõendama ka vastutustundliku laenamise põhimõtte järgimist. Ja ka siis oleks kaheldav, et varasemate lepingute alusel antud krediidi saaks lugeda 16.09.2024 sõlmitud lepingu alusel antud krediidiks, kui leping sellist õigussuhte muudatust selgelt ei kajasta. Igal juhul ei saa hageja kostjaga sõlmitud viimase lepingu järgi legitimeerida eelmiseid lepinguid ja nende alusel tehtud väljamakseid. Arusaamatuks jääb, miks hageja seda üldse üritab, kui tema väited ei tugine esitatud lepingul ja tõenditel. Tulenevalt eeltoodust asub kohus seisukohale, et käesolevas asjas esitatud hagi aluseks oleva lepingu järgi saab olla kostjale tehtud väljamakseid vaid kogusummas 635,15 eurot (dtl 42-46). Hageja esitatud andmete alusel on kostja sooritanud hagejale alates lepingu sõlmimisest tagasimakseid kokku summas kogusummas 2670,54 (2190,82 + 479,72) eurot. Isegi kui vaadata hageja esitatud ümberarvestust ja lähtuda lepingu sõlmimise ajast on hageja perioodil 10.10.2024 – 10.03.2025 sooritanud hagejale tagasimakseid kokku summas 1169,85 eurot (dtl 174-183) ning lisaks peale lepingu lõppemist veel 479,72 eurot (dtl 5). Mõlemal juhul on kostja sooritanud hagejale tagasimakseid rohkem, kui oleks selle lepingu alusel pidanud. Tulenevalt eeltoodust tuleb jätta hageja nõuded kostja vastu täielikult rahuldamata. Menetluskulude jaotus ja rahaline kindlaksmääramine
18.Menetluskulud tuleb TsMS § 162 lg 1 järgi jätta hagi rahuldamata jätmise tõttu hageja kanda. 4(5)
19.TsMS § 174 lg 2 kohaselt määrab maakohus menetluskulude rahalise suuruse kindlaks kohtuotsuses või menetlust lõpetavas määruses, kui menetluskulude kindlaksmääramine ei takista kohtuotsuse või menetlust lõpetava määruse tegemist. TsMS § 174 lg 4 näeb ette, et kui maakohus kohtuotsuses või asja lõpetavas määruses menetluskulusid kindlaks ei määra, määrab tsiviilasja lahendanud maakohus menetluskulude rahalise suuruse kindlaks pärast kohtuotsuse või menetlust lõpetava määruse jõustumist TsMS § 177 lõikes 2 sätestatud korras.
20.Kui menetlusosaline peab menetluskulude jaotust kindlaksmäärava kohtulahendi kohaselt kandma teist menetlusosalist esindanud lepingulise esindaja kulud, mõistab kohus kulud välja põhjendatud ja vajalikus ulatuses (TsMS § 175 lg 1 esimene lause).
21.Kuna kostja ei ole kohtule esitanud andmeid, et tal oleks käesolevas menetluses tekkinud menetluskulusid (kostjal ei ole menetluses olnud lepingulist esindajat), siis puuduvad ka menetluskulud, mida hagejalt kostja kasuks välja mõista.
22.TsMS § 178 lg 1 kohaselt menetluskulude jaotust saab vaidlustada üksnes selle kohtulahendi peale edasi kaevates, millega menetluskulude jaotus kindlaks määrati. Hüvitatavate menetluskulude suurust saab vaidlustada selle kohtulahendi peale edasi kaevates, millega menetluskulude rahaline suurus kindlaks määrati. /allkirjastatud digitaalselt/ Maili Riisenberg kohtunik
5(5)
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonüümitud. Andmed on informatiivsed.