Ele Liiv (eesistuja), Krista Kirspuu, Indrek Soots
Tsiviilasi
Danske Bank A/S (Danske Bank A/S Eesti filaali kaudu) hagi OB vastu võla nõudes
Otsuse tegemise aeg ja koht
14.04.2015, Tallinn
Vaidlustatud kohtulahend
Harju Maakohtu 02. oktoober 2014 otsus
Kaebuse esitaja ja kaebuse liik
OB apellatsioonkaebus
Tsiviilasja hind apellatsioonimenetluses
54 454.60 eurot
Asja arutamine
16.03.2015 kohtuistungil
Menetlusosalised ja nende esindajad
Hageja Danske Bank A/S (registrikood 61126228), hageja esindaja vandeavokaat Rainer Kuulme Kostja OB (isikukood XXXXXXXXXXX), kostja esindaja advokaat Kaspar Noor
RESOLUTSIOON
1.Tühistada Harju Maakohtu 02. oktoobri 2014 otsus osas, milles maakohus rahuldas Danske Bank A/S nõude OB-l vastu 3 727.30 ületavas osas. Muuta maakohtu menetluskulude jaotust. Muus osas jätta maakohtu otsus muutmata.
2.Mõista OB-lt Danske Bank A/S (Danske Bank A/S Eesti filiaali kaudu) kasuks välja tasumata lepingulised maksed 1 863.65 eurot (üks tuhat kaheksasada kuuskümmend kolm eurot ja 65 senti) ja viivised 1 863.65 eurot (üks tuhat kaheksasada kuuskümmend kolm eurot ja 65 senti).
3.Jätta rahuldamata Danske Bank A/S (Danske Bank A/S Eesti filiaali kaudu) nõue OB-lt liisingueseme ostuhinna kulude hüvitamiseks 25 388.65 euro (kakskümmend
viis tuhat kolmsada kaheksakümmend kaheksa eurot ja 65 senti) ulatuses.
4.Poolte menetluskulud maa- ja ringkonnakohtus jäävad 94 % ulatuses Danske Bank
A/S kanda ja 6 % ulatuses OB kanda. Edasikaebe kord ja selgitused Otsuse peale võib edasi kaevata üksnes vandeadvokaadi vahendusel Riigikohtule 30 päeva jooksul otsuse kättetoimetamisest. TsMS § 218 lg 4 kohaselt võib hagimenetluses Riigikohtus menetlusosaline ise esitada menetlusabi saamise taotluse. TsMS § 187 lg 6 kohaselt peab seaduses sätestatud tähtaja järgimiseks tegema menetlusabi taotleja tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb, eelkõige esitama kaebuse. Kaebuse põhjendamiseks või riigilõivu tasumiseks või kaebuses esineva sellise puuduse kõrvaldamiseks, mis on seotud menetlusabi taotlemisega, annab kohus mõistliku tähtaja pärast menetlusabi andmise taotluse lahendamist, kui nimetatud taotlus ei olnud esitatud põhjendamatult või tähtaja pikendamise eesmärgil. See ei välista menetlustähtaja ennistamist. Asja lahendanud maakohus määrab menetluskulude rahalise suuruse kindlaks vastavalt TsMS § 177 lõikele 2. Asjaolud ja hageja nõue
1.Hageja õiguseellane AS Sampo Pank ja Kadrion OÜ sõlmisid 17.04.2007 kasutusrendilepingu. Lepingu alusel omandas hageja Kadrion OÜ huvides sõiduauto BMW 335ci ja andis sõiduki osaühingu kasutusse. Kostja vastutab solidaarselt osaühinguga Kadrion OÜ kohustuste eest hageja ees 17.04.2007 sõlmitud käenduslepingu alusel. Kostja vastutuse maksimumsummaks on 62 740.58 eurot. Osaühing ei täitnud kohaselt lepingust tulenevat maksete tasumise kohustust ja hageja ütles 28.09.2009 lepingu vastavalt p 10.1 üles, nõudes sõiduki viivitamatut tagastamist. Osaühing sõidukit ei tagastanud, hageja püüdis võlgnevust sisse nõuda ja auto tagastamist saavutada Incure Inkasso Agentuur OÜ kaudu, kuid see jäi tulemuseta. Hageja tugineb VÕS § 367 lg 1 ja lepingu p 10.6 sätestatule ja taotleb 33 707.46 euro väljamõistmist kostjalt. Võlgnetava summa on hageja saanud järgnevalt: sõiduki ostuhinna tasumata osa 25 388.65 eurot ja maksegraafiku kohaselt tasumata osa 3 241 eurot, kokku 28 629.73 eurot. Nõudele lisandub lepingust tulenev viivis 0.3 % tähtajaks tasumata summalt iga tasumisega viivitatud päeva kohta. Lepingust tulenev viivisevõlgnevus seisuga 30.01.2013 on 74 029.90 eurot, hageja taotleb kostjalt käenduslepingu alusel viivise 28 629.73 euro väljamõistmist. Kokku on hageja nõue 57 259.46 eurot. Hageja nõue muutus sissenõutavaks lepingu p 10.6 järgi 10 päeva jooksul peale liisingueseme võõrandamist. Sõidukit ei tagastatud, mistõttu tuleb lugeda mõistlikuks ajaks nõude sissenõutavaks muutumiseks minimaalselt üks aasta alates lepingu ülesütlemisest (28.09.2009). Ajaperiood on vajalik selgitamaks, kas hagejale tagastatakse liisinguese või mitte ja kas liisingueseme tagastamine on reaalne või mitte, peale mida selgub liisinguandja nõude lõplik suurus. Maksegraafiku kohaselt tasumata kuumaksete osas kohaldub TsÜS § 154. Käesoleval juhul ei ole sõidukit senini tagastatud. Sõiduki tagastamiseks pöördus hageja OÜ Incure Inkasso poole, kuid vaatamata viimase tegevusele ei õnnestunud sõiduki asukohta selgitada. Tegemist ei ole tarbijakäendusega, kostja oli osaühingu juahtuse liige ja osanik. Kostja vastuväited
2.Kostja hagi ei tunnistanud. Hageja ei ole esitanud korrektset nõudearvestust. Tõendatud ei ole, et liisingueset oleks keeldutud tagastamast või et see on teadmata kadunud. Ei nähtu, et hageja oleks
teinud kulutusi sõiduki leidmiseks. Sõiduki väärtus pidi katma kasutusrendilepingust tulenevad nõuded ning hagejal lasus kohustus see realiseerida (p 10.6). Käenduslepingu p-dest 5 ja 5.1 tuleneb hageja kohustus teavitada kostjat liisinguvõtja vastu käendatavast kasutusrendilepingust tuleneva võlgnevuse sissenõudmise alustamisest. Seda ei ole tehtud, järelikult võlgnevust ei eksisteeri. Hageja nõue hakkas aeguma alates kasutusrendilepingu ülesütlemisest, so alates 28.09.2009, siis muutusid kõik lepingust tulenevad nõuded sissenõutavaks. Hageja on nõudega kohtusse pöördunud 07.12.2012. Hageja ei ole põhistanud täiendava 1-aastase aegumistähtaja kohaldamist. Hageja pole tõendanud, et selle ühe aasta jooksul oleks toimunud midagi erinevat võrreldes varasemaga või et nimetatud tähtaja jooksul oleks hageja millelegi tuginedes täiendavalt veendunud vara tagastamise võimatuses. Alates 28.10.2009 oli liisinguvõtja seaduslik esindaja ajutine pankrotihaldur Martin Pärn ning alates 20.04.2010 on Kadrion OÜ registrist kustutatud. Üks kuu peale lepingu ülesütlemise teatise koostamist puudusid kostjal volitused osaühingu esindamiseks. Hageja pole tõendanud, et sõiduki tagastamist oleks nõutud ajutiselt pankrotihaldurilt, et 28.09.2009 vara tagastamise nõue toimetati kätte osaühingule, et inkassofirma tegi toiminguid vara asukoha kindlakstegemiseks. Liisingulepingu p-st 10.6 tuleneb ka liisinguandja kohustus realiseerida liisinguese ja rahuldada saadud raha arvelt oma nõue liisinguvõtja vastu. Lepingu p 10.6 näol on tegemist tühise tüüptingimusega, sest liisinguandjal on võimalik piiramatult venitada vara realiseerimisega ja nõude aegumisega. Tegemist on tarbijakäendusega ja lepingust tulenev viivisemäär 0.3 % päevas ehk 109.5 % aastas on kostjat ebamõistlikult kahjustav ja liigkasuvõtlik. Hageja ei saa lisada võlgnevuse hulka rendimakseid, mille ta väljastab peale lepingu kehtivust. Käendusleping on tühine ka seetõttu, et hageja ei ole rakendanud vastutustundliku laenamise põhimõtet. Maakohtu otsuse põhjendused
3.Maakohus rahuldas hagi 95 % ulatuses ja jättis kohtukulud 95 % ulatuses kostja ning 5 % ulatuses hageja kanda. Puudus vaidlus, et hageja ja kostja sõlmisid 17.04.2007 käenduslepingu, millega kostja käendas Kadrion OÜ kasutusrendilepingut, et liisinguvõtja rikkus 17.04.2007 tulenevaid kohustusi ning liisinguandja poolt 28.09.2009 dateeringuga lepingu ülesütlemine oli kehtiv. Kostja oli 17.04.2007 käenduslepingu sõlmimise ajal Kadrion osaühingu 50% osaluse osanik ja üks kahest juhatuse liikmest (tl 130-131), mistõttu tegutses ta kasutusrendilepingu käendamisel majandusvõi kutsetegevuses ja tegemist ei ole tarbijakäenduslepinguga. Kostjal oli oluline ühine majanduslik huvi osaühinguga ja kostjal oli piisav võimalus korraldada äriühingu juhtimist. Eeltoodust tulenevalt ei saa 17.04.2007 käendusleping olla tühine VÕS § 143 lg 2 alusel. Käendusleping ei ole heade kommetega vastuolus (TsÜS § 86), kuivõrd kostja ei ole tõendanud oma majanduslikult rasket olukorda, põhistanud lepinguliste kohustuste ebamõistlikult tasakaalust väljas olemist või käenduslepingu äärmiselt ebasoodsatel tingimustel sõlmimist. 17.04.2007 kasutusrendilepingu ja käenduslepingu näol ei ole tegemist lepingutega, mis teise lepingupoole
ilmselgelt laostaks. Asjaolu, et kostja väidete kohaselt ei ole hageja piisavalt kontrollinud Kadrion osaühingu kui põhivõlgniku või OB’i kui käendaja krediidivõimelisust, ei tähenda seda, et hageja oleks rikkunud oma kohustusi kostjaga käenduslepingut sõlmides või, et eeltoodud asjaolust tulenevalt peaks kostjaga sõlmitud käendusleping tühine olema. Kuna kostja ei ole käenduslepingus tarbija, on kostja viide tüüptingimuse tühisusele asjakohatu. Puudub alus lugeda kasutusrendilepingu üldtingimuste punkt 10.6 ebamõistlikult kahjustavaks või tühiseks VÕS § 42 lg 3 p 5 ja § 44 järgi, kuna tegemist ei ole tarbijakrediidilepingu käendamisega ega tarbijast käendajaga. Kohus ei nõustunud kostja seisukohaga, et ülesütlemisega seoses muutusid kõik hageja nõuded korraga sissenõutavaks ja algas nende aegumine sõltumata maksete perioodilisusest. Kuivõrd hageja nõue maksegraafiku kohaselt tasumata kuumaksete osas tuleneb perioodil 13.07.2009-12.11.2009 väljastatud arvetest, mis on korduvad kohustused TsÜS § 154 mõistes, siis algas 13.07.2009 arve nr 20090711190, 12.08.2009 arve nr 200908111112, 11.09.2009 arve nr 20090911131, 12.10.2009 arve nr 20091011353 ja 12.11.2009 arve nr 20091111375 aegumistähtaeg TsÜS § 154 kohaselt selle kalendriaasta lõppemisest, mil kohustusele vastav nõue muutus sissenõutavaks ehk 01.01.2010 kell
00.00.Eeltoodust tulenevalt ja TsÜS § 146 lg 1 ja § 154 alusel tuleb jätta aegumine maksegraafiku kohaselt tasumata kuumaksete osas kohaldamata, kuna nõuded oleksid vastavalt aegunud pärast 31.12.2012 kella 23.59. Liisingueseme kadumist või tagastamata jätmist hageja tõendama ei pea ja selles osas on tõendamiskoormis kostjal. Hagejal oli võimalik VÕS § 367 lg 2 ja 4 alusel kindlaks määrata kulutuste hüvitamise nõude suurus peale mõistliku aja möödumist hetkest, mil hageja pidi mõistlikult teada saama liisinguesemete valduse tagasisaamise võimatusest, ehk vähemalt 6 kuu pikkust perioodi, mille jooksul liisinguandja saab anda liisinguvõtjale täiendava tähtaja liisingueseme tagastamiseks ning teha omapoolseid toiminguid liisingueseme asukoha väljaselgitamiseks ja valduse taastamiseks. Hageja nõue muutus sissenõutavaks 6 kuu möödudes liisingulepingute ülesütlemisest 28.09.2009 ehk kõige varasemalt 29.03.2010. Kuivõrd hageja kahju hüvitamise nõue aegub TsÜS § 146 lg 1 kohaselt 3 aastat pärast nõude sissenõutavaks muutumist 29.03.2010, on hageja VÕS § 367 lg 1 alusel esitatud liisinguesemete ostuhinna finantseerimiseks tehtud kulutuste nõude aegumise tähtaeg 28.03.2013. Hageja on hagiavalduse Harju Maakohtule esitanud 07.12.2012, mistõttu on hagiavaldus esitatud enne aegumistähtaja möödumist ning hageja ostuhinna finantseerimise kulude nõuded ei ole aegunud. Kostja on sõiduki ostuhinna tasumata osa arvutamisel lähtunud summast ilma käibemaksuta. Rendimaksete tasumise graafik on koostatud selliselt, et kapitalirendilepingu perioodil 17.04.200725.04.2010 tasumisele kuuluvate rendimaksete summa on 355 525.42 eurot, pärast rendiperioodi lõppu on liisingueseme arvestuslik väärtus 355 525.42 eurot, moodustades kokku vara soetusmaksumuse 711 050.84 eurot ilma käibemaksuta. Põhjendatud on pidada 17.04.2007 lepingu maksegraafikus kajastatud liisingueseme arvestuslikku rendimaksete tasumise perioodi liisingueseme soetamise kulude hüvitamise aluseks. Kohus tuvastas, et hagejale hüvitamata liisingueseme ostuhinna kulud lepingu lõpetamise hetkel olid maksegraafikust lähtuvalt 26 454.23 eurot, Kadrion osaühingule on kuni lepingu lõpetamiseni väljastatud arveid sõiduki rendimaksete tasumiseks ja liisingueset ei võõrandatud, mistõttu on põhjendatud VÕS § 367 lg 1 ja VÕS § 145 lg 1 alusel kostjalt välja liisingueseme ostuhinna hüvitamata kulud hagiavalduses taotletud summas 25 388.65 eurot.
Hageja on alusetult esitanud osaühingule Kadrion 12.10.2009 arve nr 20091011353 ja 12.11.2009 arve nr 20091111375 kasutusrendilepingu nr 270417KA kuumakse tasumiseks pärast pooltevahelise lepingu lõppemist. Hagejal ei ole pärast lepingu lõppemist õigus nõuda VÕS § 367 lg 1 alusel hüvitamata soetusmaksumuse kulusid 28.09.2009 seisuga. Eeltoodust tulenevalt hageja nõue 12.10.2009 arve nr 20091011353 ja 12.11.2009 arve nr 20091111375 alusel võlgnevuse väljamõistmiseks tuleb jätta rahuldamata. Põhjendatud on rendimaksete arvete esitamine kuni lepingu lõppemiseni ja kohus tuvastas arvete tasumata jätmisest tuleneva võlgnevuse 1 863.65 eurot ning mõistis selle kostjalt hageja kasuks välja (VÕS § 101 lg 1 p 1, § 108 lg 1 ning § 145 lg 1 alusel). Kostjad ei ole esitanud vastuväiteid lepingust tulenevate perioodiliste kohustuse tasumata jätmise kohta või selle kohta, et esineb alus kohustuse täitmisest keeldumiseks. Hageja kasutusrendilepingus viivise sätestatud suurus on 0,3% päevas, mis on kõrgem kui seadusjärgne viivisemäär. Pooled on viivisemäära suuruse määratlenud ja selles kokku leppinud kasutusrendilepingu esimesel, tingimuste kokkuleppeid sisaldaval lehel ja viivisemäär ei tulene kasutusrendilepingu tüüptingimustest. Tegemist on kehtiva pooltevahelise kokkuleppega, mis ei saa olla tühine muuhulgas VÕS § 42 sätestatud alustest tulenevalt. Vastavalt VÕS § 113 lg 1 kolmandale lausele kuulub kohaldamisele lepingujärgne viivisemäär. Kostja ei ole esile toonud asjaolusid, mis annaksid alust järelduseks, et rendilepingutes kokku lepitud viivisemäär on ebamõistlikult suur võrreldes hageja huvi ja poolte majandusliku seisundiga. Pooled on selgelt määratlenud viivisemäära kokkuleppe koos muude lepingu osas saavutatud individuaalsete kokkulepetega (sh lepingule kohalduv intress 5,397%) ja eelduslikult on viivisemäära kindlaksmääramisel võetud arvesse liisinguvõtja riski lepingu sõlmimisel ning osaühingust tulenevaid tegureid seoses rendimaksete tasumisega. Hageja ja osaühing sõlmisid kõnealused rendilepingud oma majandustegevuses. Kostja oli käenduslepingu sõlmimisel nõus kõikide lepingu tingimustega, sh liisingumaksete ja viiviste tasumise eest vastutuse võtmisega, ning maksekohustuse täitmisega viivituses olemisega seonduvalt pidi kostja arvestama viivise maksmise kohustusega, mis tulenes lepingust. Kostja oli isikuks, kes osaühingu poolt 17.04.2007 kasutusrendilepingu sõlmis. Asjaolu, et viivisemäär on seadusjärgsest viivisemäärast kõrgem, ei tähenda iseenesest, et tegemist oleks ebamõistlikult suure viivisega. Hageja on hagiavalduses esitanud põhinõudeni vähendatud suuruses viivisenõude. VÕS § 113 lg 1 alusel mõistis kohus kostjalt hageja kasuks viivise perioodi 28.09.2010-30.01.2013 eest 27 202.30 eurot. Apellatsioonkaebus
4.Kostja palub otsuse täies ulatuses tühistada ja teha uue otsuse, millega hagi jätta rahuldamata. Tegemist polnud tarbijakäendusega. Hageja ei ole tõendanud, et kostjal oli valitsev osalus osaühingus. Pooled ei tuginenud asjaolule, et kostjal oli 50 %-line osalus ja ta oli üks juhatuse liikmetest. Nõustuda ei saa kohtuga, et kostjal oli oluline ühine majanduslik huvi osaühinguga ning piisav majanduslik võimalus korraldada mainitud äriühingu juhtimist. Kostja osalus ei võimalda häälteenamusega osanike koosolekul otsust langetada. Osaühingul oli ka teisi juhatuse liikmeid peale kostja, kelle esindusõigust ei olnud piiratud.
Asjas on kohaldatav alates 05.04.2011 kehtiv VÕS § 143 lg 1, mille kohaselt on tegemist tarbijakäendusega, kui käendajaks on füüsiline isik. Tarbijakäendusele viitab ka maksimumsumma määratlemine käenduslepingus. On üldteada asjaolu, et käenduslepinguid ei sõlminud juhatuse liikmed mitte niivõrd ühisest majanduslikust huvist äriühinguga, vaid et liisingfirma tugevama positsiooni kasutades seda juhatuse liikmetelt nõudis, muidu poleks liisinguandja olnud nõus liisingfinantseerimist pakkuma. Hageja nõue on aegunud. Pole vaidlust, et kasutusrendileping lõppes 28.09.2009. Seega muutusid alates 29.09.2009 sissenõutavaks kõik mainitud lepingust tulenevad nõuded. Puudub alus arvestada täiendavat mõistlikku aega, mille jooksul peaks nõue muutuma sissenõutavaks peale lepingu ülesütlemist, sest seda aega pole hageja millegagi sisustanud. Maakohus ei ole järeldust, et vajalik oli täiendav kuus kuud, sisuliselt põhjendanud. Liisingulepingu p 10.6 kohaselt tasub liisinguandja või tema asemel käendaja puuduolevad summad 10 päeva jooksul nõude esitamisest. Seega hiljemalt 10 päeva möödudes lepingu üleütlemisest arvates tuli liisinguandja nõuded rahuldada. Ka selle metoodika järgi on hageja nõuded aegunud. Viivise määr 0.3 % päevas võlgnevuselt on tarbijakäenduse puhul liiga suur. Õiglane oleks maksimaalselt kohaldada seadusjärgset viivisemäära. Lepingu p 10.6 on tühine, kuna tegemist on tarbijakäendusega ja hageja ei ole järginud vastutustundliku laenamise põhimõtet. On selgusetu, millistele andmetele tuginedes leidis hageja, et kostja on võimeline tasuma käenduslepingu maksimumsummat ehk 62 740.58 eurot, ilma et see teda täielikult laostaks. Kostjal ei olnud siis ega ole praegu sellist vara, mis võimaldaks selliseid nõudeid rahuldada. Hageja ei olnud ilma vastava käenduseta nõus liisinglepingut sõlmima ja pani sellega liisinguvõtja sundseisu. Hageja ei ole esitanud korrektset nõudearvestust. Hageja nõudearvestus ja maakohtu järeldused ei ole õiged. Vastus apellatsioonkaebustele
5.Kostja vaidles apellatsioonkaebusele vastu ja palus jätta selle rahuldamata. Ringkonnakohtu seisukoht
6.Kolleegium leiab, et maakohtu otsus tuleb tühistada materiaalõiguse väära kohaldamise tõttu osas, milles kohus rahuldas hageja nõude 3 727.30 eurot ületavas osas. Samuti tuleb muuta menetluskulude jaotust. Ringkonnakohus saab teha uue otsuse (TsMS § 657 lg 1 p 2).
7.Maakohus tuvastas õigesti hageja ja kostja vahel 17.04.2007 käenduslepingu sõlmimise, liisinguvõtja poolt 17.04.2007 sõlmitud lepingu rikkumise ning hageja poolt lepingu ülesütlemise. I
8.Apellatsioonkaebuse väited käenduslepingu tühisuse kohta ei ole põhjendatud. Maakohus leidis õigesti, et käendusleping ei ole TsÜS § 86 kohaselt tühine ja põhjendas seda asjakohaselt. Ringkonnakohus märgib seonduvalt kostja etteheidetega hagejale vastutustundliku laenamise põhimõtete rikkumise osas täiendavalt, et vastava põhimõtte järgimise kohustus on krediidiasutusel laenulepinguid sõlmides, aga mitte käenduslepingute puhul. Käendaja nõuded võivad tuleneda üksnes VÕS §-st 14 ja eelkõige juhul, kui krediidiasutus ei ole lepingueelseid läbirääkimisi pidades avaldanud talle olulist informatsiooni. Käendaja võib VÕS § 149 lg-te 1 ja 3 järgi esitada võlausaldaja vastu samu vastuväiteid nagu põhivõlgnik, sh tasaarvestada võlgniku kahju hüvitamise nõude, mis tuleneb vastutustundliku laenamise põhimõtte rikkumisest, krediidiandja nõudega. Samuti võib käendajal olla
iseseisev kahju hüvitamise nõue krediidiandja vastu, kui krediidiandja on rikkunud oma kohustust teavitada käendajat käenduslepingu sõlmimisel võlgniku majandusliku seisundiga seotud olulistest asjaoludest. Sel juhul võib käendaja ka käenduslepingu eksimuse või pettuse tõttu tühistada (vt Riigikohtu 27. novembri 2012. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-136-12, p 24–25).
9.Käendaja enda krediidivõimekuse kontrollimata jätmine käenduslepingu sõlmimisel ei anna siiski alust pidada käenduslepingut tühiseks ega kohaldada ülalnimetatud muid õiguskaitsevahendeid, sest vastutustundliku laenamise põhimõte kohaldub võlgniku ja võlausaldaja vahelises võlasuhtes, mitte aga käenduslepingule. Seega ei ole kostja käendusleping tühine ja kostja vastutab käenduslepingu järgi liisinguvõtja kohustuste täitmise eest. II
10.Põhjendatud on apellatsioonkaebuse väide, et kuigi kostja oli üks juhatuse liikmetest ja 50 % osade omanik, pole sellest võimalik teha järeldust kostja valitseva mõju kohta põhivõlgniku juures. 50%-line osalus osaühingus ei võimalda häälteenamusega osanike koosoleku otsuseid langetada. Hageja ei ole esile toonud asjaolusid, mis viitaksid valitsevale mõjule. Ringkonnakohus muudab nimetatud osas maakohtu otsuse põhjendusi ja leiab, et tegemist oli tarbijakäendusega (VÕS § 143 lg 1 mõttes). Samas ei ole pooled esile toonud asjaolusid, millest võiks järeldada, et käendusleping oleks tühine või selle alusel esitatud nõuded lubamatud VÕS tarbijakrediidilepingu järgi (VÕS § 402 jj). III
11.Apellatsioonkaebuse kohaselt ei ole poolte vahel vaidlust, et kasutusrendileping lõppes 28.09.2009 hageja poolt lepingu ülesütlemisega. Pooled vaidlevad selle üle, millise mõistliku tähtaja jooksul pidi hageja tegema kindlaks, et autot ei tagastata ja millal muutus hageja tasunõue käendaja vastu sissenõutavaks. Samuti on vaidluse all, kas hageja nõue on osaliselt või täielikult aegunud.
12.TsÜS § 147 lg 1 kohaselt algab aegumistähtaeg nõude sissenõutavaks muutumisega, kui seaduses ei ole sätestatud teisiti. Nõuded käendaja vastu hakkavad aeguma samal ajal kui samad nõuded võlgniku vastu. Aegumise kohaldamise jaoks ei ole oluline, millal võlausaldaja esitas nõude käendaja vastu (Riigikohtu otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-33-09, p 10). Samas ei sõltu praegusel juhul aegumise algus tervikuna mitte liisingulepingu ülesütlemise ajast, vaid tulevikku suunatud maksete osas täiendavast tähtajast hageja nõude suuruse kindlakstegemisel, selle kostjale esitamisel ja veel täiendava, lepingus kokkulepitud või seadusest tuleneva mõistliku tähtaja, möödumisest. Sellest tulenevalt ei ole põhjendatud apellandi seisukoht, et kõik liisinglepingust tulenevad nõuded muutusid sissenõutavaks 29.09.2009.
13.Liisingulepingu p 10.6 ei saa olla tühine põhjusel, et kostja on tarbija. Kostja saab esitada liisingulepingule ainult neid vastuväiteid, mida saaks esitada põhivõlgnik (VÕS § 149 lg 1), OÜ Kadrion ei olnud liisingsuhtes tarbija. Vastavas osas tuleb maakohtu põhjendusi muuta. Liisingulepingu p-s 10.6. on hageja ja Kadrion osaühing kokku leppinud liisinguandja ülesütlemisest tulenevates nõuete rahuldamises 10 päeva jooksul liisinguandja poolt vastava nõude esitamisest arvates. Eelduseks on asjaolu, et selleks ajaks on liisinguandja kulud kokku arvestanud, liisingueseme realiseerinud ja saada raha arvel oma nõude rahuldanud. Juhul, kui saadud rahast ei piisa liisinguandja nõuete rahuldamiseks, tasub liisinguvõtja puudujääva osa kümne päeva jooksul liisinguandja vastava nõude esitamisest arvates. Lepingu p 10.6 on siiski analoogia korras rakendatav mõistliku tähtaja määramisel (vt ringkonnakohtu otsuse p 18).
14.Asja materjalidest nähtuvalt on hageja esitanud ülesütlemisavalduse ja vara tagastamise nõude (mitte liisingulepingu p-s 10.6 sätestatud hüvitamisnõude) osaühingule 28.09.2009 (tl 17). Asja materjalide hulgas puuduvad tõendid andmete kohta, millal põhivõlgnik teate kätte sai. Hageja on esitanud tõendina kostja esindaja 19.10.2012 e-kirja (tl 41). Nimetatust saab järeldada, et kostja oli teadlik hageja teatest kolm aastat hiljem. Iseenesest ei vaidle aga käendaja vastu asjaolule, et põhivõlgnik, kelle juhatuse liige ta oli, sai teatise kätte varem. Eeldatavasti on teade saadetud tavakirjaga, mis kohtu hinnangul peaks kohale jõudma adressaadile sama linna piires hiljemalt 3 tööpäeva jooksul. 01.10.2009 oli põhivõlgnikul võimalus vara tagastamise nõue kätte saada.
15.Vara tagastamise teatises selle täitmise tähtaeg puudub, kuid hageja on palunud auto viivitamatult müügiplatsile viia. Seega tuli kohustus täita põhivõlgnikul mõistliku tähtaja jooksul. Selle kohustuse täitmise mõistlikuks tähtajaks võib ringkonnakohtu hinnangul pidada üht nädalat. Selle ajaga jõuab auto kasutaja auto korrastada ja otsida endale vajadusel asendussõiduki. Seega tulnuks vara tagastada hiljemalt 08.10.2009.
16.Edasi tuleb vastata küsimusele, milline oli mõistlik tähtaeg hagejal sõiduki asukoha väljaselgitamiseks ja selle mitteselgumisel nõude suuruse hindamiseks. VÕS § 7 lg 2 kohaselt arvestatakse mõistlikkuse hindamisel võlasuhte olemust ja tehingu eesmärki, vastava tegevus- või kutseala tavasid ja praktikat, samuti muid asjaolusid. Hageja ei ole selgitanud, milliseid toiminguid selleks käesoleval juhul tehti või tulnuks teha. Kui põhivõlgnik hageja teatele ei reageerinud ja oma lepingust tulenevat kohustust sõiduk tagastada ei täitnud, pidi hageja aru saama, et sõidukit vabatahtlikult ei tagastata. Tulenevalt liisingulepingu p-dest 5.6 (kajastub lepingus kaks korda, kuid ringkonnakohus peab silmas hilisemat punkti) oli hagejal liisingulepingu ennetähtaegsel lõpetamisel saada vara tagasi ja juhul, kui liisinguvõtja seda ei tagastatud, kasutada seaduslikke võimalusi selle tagasisaamiseks.
17.Tavapäraselt on liisingfirmadel koostööpartnerid, kes tegelevad kadunud sõidukite otsimisega ja nende tagastamisega. Võimalik on liisinguandja vajadus pöörduda politsei poole. Käesolevas asjas selliseid asjaolusid esile ei ole toodud. Hageja on väitnud, et ta on pöördunud liisingueseme asukoha kindlakstegemiseks inkassofirma poole, kuid millal ja milliseid toiminguid inkassofirma auto kättesaamiseks tegi, seda hageja selgitanud ega tõendanud ei ole.
18.Ringkonnakohtu hinnangul tuleb lugeda mõistlikuks ajaks hagejal kadunud sõiduki asukoha väljaselgitamiseks üks kuu arvates tagastamistähtaja 08.10.2009 möödumisest (VÕS § 82 lg 3). On võimalik, et see tähtaeg võib pikeneda olenevalt konkreetse juhtumi asjaoludest, nt kui andmed viitavad, et sõiduk on viidud välismaale ja seda tuleb otsida Interpoli vms abi kasutades. Arvestades et käesolevas vaidluses ei ole selliseid asjaolusid esile toodud, puuduvad andmed ja tõendid, et hageja oleks sõidukit aktiivselt otsinud, loeb kohus vastava tähtaja saabunuks 09.11.2009. Kahjusumma väljaarvestamiseks kuluvaks mõistlikuks ajaks peab ringkonnakohus 3 päeva. Edasi tulnuks see saata põhivõlgnikule, selle kättesaamine oleks võtnud lihtpostiga 3 päeva. Seega 15.11.2009 pidanuks põhivõlgnik saama teate, et temalt nõutakse võlgnevuse tasumist. Arvestades, et leping ei reguleerinud nõuete rahuldamise tähtaega vara tagastamata jätmise korral, tulnuks analoogia korras kohaldada lepingu p-s 10.6 sätestatud tähtaega ka siin või lugeda täiendava mõistliku tähtaja andmine 10 päeva ulatuses tulenevaks seadusest (VÕS § 114 lg 1 III lause), mistõttu tuleb lugeda põhivõlgniku poolt nõude rahuldamise mõistlikuks tähtajaks 10 päeva teate saamisest. Seega pidi põhivõlgnik tasuma nõutud summad hiljemalt 26.11.2009. Alates 27.11.2009 muutunuks hageja võimalik nõue sissenõutavaks isegi siis, kui hageja vastavat rahalist nõuet vastavalt liisingulepingu p-le 10.6 põhivõlgnikule ega käendajale ei esitanud.
III
19.Aegumise kohaldamisel tuleb eristada enne liisingulepingu ülesütlemist sissenõutavaks muutunud nõudeid (osamakseid) ja ülesütlemise järel sissenõutavaks muutunud summat. Ülesütlemisega muutus sissenõutavaks hageja ostuhinna ja selle finantseerimise nõue (VÕS § 367 lg 1).
20.Maakohus on leidnud põhjendatult, et 17.04.2007 lepingu maksegraafikus kajastatud liisingueseme arvestuslikkus rendimaksete tasumise perioodi on võimalik pidada liisingueseme soetamise kulude hüvitamise aluseks.
21.Maakohus tuvastas ka õigesti, et hagejale hüvitamata liisingueseme ostuhinna kulud lepingu lõpetamise hetkel olid maksegraafikust lähtuvalt 26 454.23 eurot. Hageja taotles nimetatud summade väljamõistmist 25 388.65 euro ulatuses.
22.Maakohus tuvastas õigesti, et liisinguvõtjale väljastati kuni lepingu ülesütlemiseni arveid lähtuvalt maksegraafikust ja tasumata olid lepingulised maksed 3 241.08 euro ulatuses. Maakohtu otsus on jõustunud osas, milles maakohus jättis hageja nõude rahuldamata tulenevalt Kadrion osaühingule esitatud arvetest kuupäevaga 12.10.2009 nr 20091011353 ja 12.11.2009 nr 20091111375 tulenvalt asjaolust, et need arved esitati peale lepingu lõppemist.
23.Maakohus tuvastas õigesti rendimaksete võlgnevuse suuruse kuni lepingu lõppemiseni ja sellest tuleneva liisinguvõtja võlgnevuse 1 863.65 eurot. Nimetatud summa kuulub kostjalt väljamõistmisele VÕS § 367 lg 1 alusel. Õige on maakohtu poolt tuvastatu, et kostja ei esitanud vastuväiteid hageja lepingust tulenevate perioodiliste kohustuste tasumata jätmise väidetele. Samuti ei ole kostja tuginenud asjaolule, et tal esines alus keelduda oma kohustuse täitmisest. Maakohus tuvastas õigesti, et nimetatud nõude aluseks on perioodil 13.07.2009 kuni 11.09.2009 esitatud arved kokku 29 159.82 krooni ehk 1 863.65 euro ulatuses.
24.Kostja on vaielnud vastu kogu nõudele aegumise osas. Maakohus on eristanud aegumise osas õigesti ülesütlemisele eelneval perioodil ja sellele järgneval perioodil tekkinud nõudeid ja kohaldanud õigesti TsÜS §-s 154 sätestatut.
25.Käendaja vastu esitatud nõudele kohaldub TsÜS § 146 lg 1 järgi tehingust tuleneva nõude kolmeaastane aegumistähtaeg. TsÜS § 154 kohaselt on korduvate kohustuste või ülalpidamiskohustuse täitmise nõude aegumistähtaeg, olenemata sellest, milline on nõude õiguslik alus, kolm aastat iga üksiku kohustuse jaoks. Aegumistähtaeg algab selle kalendriaasta lõppemisest, mil kohustusele vastav nõue muutub sissenõutavaks. TsÜS § 147 lg 2 kohaselt muutub nõue sissenõutavaks alates ajast, mil õigustatud isikul on õigus nõuda nõudele vastava kohustuse täitmist. Vaidlust ei olnud asjas, et liisingmaksete tasumine toimus maksegraafiku alusel osade kaupa. Osamaksetena tasutava liisingulepingu käendamisest tulenevad kohustused on korduvad kohustused TsÜS § 154 tähenduses. Nende aegumine algas 31.12.2009 ning need ei olnud aegunud hagi esitamise ajal 07.12.2012, sest TsÜS § 146 lg-st 1 tulenev kolmeaastane aegumistähtaeg ei olnud hagi esitamise ajaks möödunud.
26.Samas liisingulepingu ülesütlemisega sissenõutavaks muutunud tasumata osade nõude 25 388.65 euro näol ei ole tegemist korduvate kohustustega ja selle nõude osas algas aegumistähtaeg TsÜS § 147 lg 1 alusel nõude sissenõutavaks muutumisega 27.11.2009. Seega oli nimetatud nõude kolmeaastane aegumistähtaeg hagi esitamise ajaks möödunud. Ringkonnakohus leiab erinevalt maakohtust, et nimetatud nõude osas on hageja nõue aegunud ja hagi jääb selles osas rahuldamata.
IV
27.Muuta tuleb maakohtu põhjendusi viivisenõude rahuldamise osas. Maakohus tuvastas õigesti, et liisingulepingu järgne viivise määr oli 0,3 % päevas. Kostja tugines selle tühisusele tulenevalt asjaolust, et ta on tarbija. Ringkonnakohus jääb liisingulepingu p 10.6 tühisuse käsitlemisel toodud seisukohtade juurde ja leiab, et käendaja (ka tarbijast käendaja) selliseid vastuväiteid põhilepingule esitada ei saa (vt ringkonnakohtu otsuse p 13). Muus osas nõustub ringkonnakohus viivisemäära suuruse hindamisel maakohtu otsuste põhjendustega.
28.Ringkonnakohus rahuldab hageja põhinõude 1 863.65 euro ulatuses. Arvestades, et hageja nõue muutus nimetatud osas sissenõutavaks 31.12.2009, on kostja viivitanud nõude tasumisega käesoleva kohtuotsuse kuulutamise ajaks seisuga 14.04.2015 kokku 1564 päeva. Päeva viivis on 5.59 eurot ja selle korrutamisel viivitatud päevade arvuga on viivise suurus 8 742.76 eurot. Hageja on taotlenud viivise väljamõistmist põhinõude ulatuses. Seega kuulub viivisenõue rahuldamisele osaliselt 1 864.65 euro ulatuses (VÕS § 113 lg 1).
29.Apellatsioonkaebuse väide, et hageja ei ole esitanud korrektset nõudearvestust, mistõttu puudub kostjal võimalus hinnata selle õigsust, on sedavõrd üldsõnaline, et selle kontrollimine pole võimalik. Hageja on menetluse jooksul esitanud rendimaksete tasumise graafiku (tl 13), võlgnevuse arvestuse seisuga 22.12.2009 (tl 39), viiviste arvestuse (40), liisingulepingu alusel koostatud arved (tl 111-118). Kostja ei ole tõendanud arvete suuremas ulatuses tasumist. V
30.Tulenevalt maakohtu otsuse muutmisest tuleb muuta ka menetluskulude jaotust. Hageja nõudest maakohtus 62 740.58 eurot rahuldab ringkonnakohus 3 727.30 eurot ehk ligikaudu 6 % (5,94 %). Apellatsioonimenetluses vaidlustas kostja nõude 54 454.60 euro ulatuses ja apellatsioonkaebus kuulub rahuldamisele 3 727.30 euro ehk samuti ligikaudu 6 % (6,84 %) ulatuses. Sellest tulenevalt jäävad poolte menetluskulud maa- ja ringkonnakohtus jäävad TsMS § 162 lg 1 ja 171 lg 1 alusel 6 % ulatuses kostja ja 94 % ulatuses hageja kanda.
31.Alates 01.01.2015 on muutunud menetluskulude kindlaksmääramise kord. Riigikohus on tsiviilasjas nr 3-2-1-147-14 (p 22) märkinud, et tsiviilasjades, milles lõpplahend kas või ühes kohtuastmes on tehtud enne 1. jaanuari 2015, ilma et selles menetluskulud oleksid rahaliselt kindlaks määratud, määrab kogu asja menetluskulud kindlaks maakohus määrusega pärast tsiviilasja sisulise lahendamise kohta tehtud kohtuotsuse või menetlust lõpetava määruse jõustumist (TsMS § 177 lg 1 p 2 ja lg 2), andes õigustatud menetlusosalisele mõistliku tähtaja menetluskulude nimekirja ja vajadusel neid tõendavate dokumentide esitamiseks ning kohustatud menetlusosalisele vastuväite esitamiseks. Krista Kirspuu /allkirjastatud digitaalselt /
Ele Liiv /allkirjastatud digitaalselt /
Indrek Soots /allkirjastatud digitaalselt /
Otsus osaliselt tühistatud Riigikohtu 11.12.2015 otsusega
RESOLUTSIOON
1.Tühistada Tallinna Ringkonnakohtu 14. aprilli 2015. a otsus tsiviilasjas nr 2-12-51907 osas, millega ringkonnakohus tühistas maakohtus tehtud hagi rahuldava otsuse 3727 eurot ja 30 senti ületavas osas ning muutis maakohtu menetluskulude jaotust.
2.Jätta jõusse Harju Maakohtu 2. oktoobri 2014. a otsus tervikuna.
3.Kassatsioonkaebus rahuldada.
4.Jätta apellatsiooni- ja kassatsiooniastme menetluskulud OB kanda.
5.Tagastada OK Incure OÜ-le Danske Bank AS Eesti filiaali kassatsioonkaebuselt tasutud kautsjon.
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.