Danske Bank A/S (Danske Bank A/S Eesti filaali kaudu) hagi XXXvastu võla nõudes
Tsiviilasja hind
57 259.46 eurot
Menetlusosalised ja nende
hageja Danske Bank A/S (registrikood 61126228, asukoht Holmens kanal 2-12 1092 Copenhagen K, Taani Kuningriik) Danske Bank A/S Eesti filaali kaudu (regisrikood 11488826, asukoht Narva mnt 11, Tallinn 15015); hageja lepinguline esindaja vandeavokaat Rainer Kuulme (e-post: [email protected]); kostja XXX(isikukood XXX, elukoht XXX); kostja lepinguline esindaja advokaat Kaspar Noor (epost: [email protected]).
esindajad
Menetluse liik
kirjalik menetlus
RESOLUTSIOON
1.Rahuldada hagi osaliselt.
2.Mõista kostjalt XXXhageja Danske Bank A/S (Danske Bank A/S Eesti filiaali kaudu) kasuks välja liisingueseme ostuhinna kulud 25 388.65 eurot (kakskümmend viis tuhat kolmsada kaheksakümmend kaheksa eurot ja 65 senti), tasumata lepingulised maksed 1 863.65 eurot (üks tuhat kaheksasada kuuskümmend kolm eurot ja 65 senti) ja viivised 27 202.30 eurot (kakskümmend seitse tuhat kakssada kaks eurot ja 30 senti).
2-12-51907 Menetluskulude jaotus Jätta menetluskulud 95% ulatuses kostja XXXkanda ja 5% ulatuses hageja Danske Bank A/S (Danske Bank A/S Eesti filaali kaudu) kanda.
Edasikaebamise kord Harju Maakohtu otsuse peale on pooltel õigus apellatsiooni korras edasi kaevata Tallinna Ringkonnakohtule 30 päeva jooksul alates otsuse kättesaamisest. Apellatsioonkaebus võidakse lahendada kirjalikus menetluses, kui kaebuses ei taotleta selle lahendamist istungil.
1.Aktsiaselts Sampo Pank (kelle õigusjärglane on Danske Bank A/S, kes tegutseb Danske Bank A/S Eesti filiaali kaudu; edaspidi nimetatud hageja) ja XXX osaühing (käesolevalt kustutatud) sõlmisid 17.04.2007 kasutusrendilepingu nr XXX koos lisadega (tl 7-14), mille esemeks oli sõiduauto BMW 335ci Coupe liisimine. 17.04.2007 vara vastuvõtu-üleandmise akti kohaselt on lepinguese 17.04.2007 osaühingule XXX üle antud (tl 15). Hageja ja XXX sõlmisid 17.04.2007 käenduslepingu nr XXX (tl 16), mille kohaselt XXX vastutab solidaarselt liisinguvõtjaga lepingust tulenevate kõigi kohustuste täitmise eest täies ulatuses ja XXX’i vastutuse maksimumsummaks lepiti kokku 62 741.22 eurot. Hageja on esitanud kostja kui käendaja vastu nõude 57 259.46 euro tasumiseks, mis koosneb lepingueseme ostuhinna tasumata osast 25 388.65 eurot, tasumata lepingumaksetest 3 241.08 eurot ja viivisest 28 629.73 eurot. Hagiavalduse kohaselt XXX osaühing ei täitnud lepingujärgseid kohustusi nõuetekohaselt ja hageja ütles 28.09.2009 ülesütlemisavaldusega (tl 17) lepingu üles ja nõudis osaühingult XXX sõiduki viivitamatut tagastamist. Kuna osaühing XXX ega kostja ei tagastanud hagejale liisingueset, pöördus hageja Incure Inkasso Agentuur osaühingu poole lepingueseme tagasisaamiseks. Incure Inkasso Agentuur osaühing ei suutnud leida lepingueset. Sõidukit ei ole peale lepingu ülesütlemist hagejale tagastatud, mistõttu ei saa sõiduki väärtust lepingust tulenevast võlgnevusest maha arvestada. 30.01.2013 menetlusdokumendis täpsustab hageja nõude suurust ja toob välja, et nõuab kostjalt viiviste tasumist vaid summas 28 629.73 eurot. Hageja märgib, et lepingu ülesütlemise teade kättesaamist kinnitab kostja esindaja advokaadi Kaspar Noor’e 19.10.2012 e-kiri (tl 41). Hageja selgitab, et kuna hageja liisingueseme otsimine ei andnud tulemust, liisingueset ei ole hagejale tagastatud (st et liisingueset ei ole hageja ka saanud realiseerida), siis tuleb lähtuda mõistlikust tähtajast peale lepingu ülesütlemist, mil hageja rahalised nõuded muutuvad sissenõutavaks. Hageja hinnangul on selliseks mõistlikuks tähtajaks minimaalselt üks aasta, mistõttu leiab hageja, et tulenevalt VÕS §-st 367 tuleb lugeda hageja nõude sissenõutavaks muutumise ajaks alates 28.09.2010. Sama seisukohta kinnitab ka kohtupraktika (vt tsiviilasja nr 2-12-19994). 26.09.2013 menetlusdokumendis asub hageja seisukohale, et kui kostja ei võta omaks, et ta on saanud 28.09.2009 lepingu ülesütlemise teatise kätte samal kuupäeval, vaid on selle kätte saanud alles 19.10.2012, siis tuleb lugeda, et leping lõppes tähtaja möödumisega 25.04.2010. Ka sellisel juhul ei ole hagi aegunud. Kostja etteheited, et teda ei ole teavitatud lepingueseme mittetagastamise osas, ei ole asjakohased, sest lepingueseme tagastamise kohustus on nii
2-12-51907 lepingu ülesütlemisel (lepingu punkt 10.3) kui ka lepingu lõppemisel (lepingu punkt 13.2). Lisaks vastutab liisinguvõtja lepingu punktidele 9.1 ja 9.2 alusel lepingueseme säilimise eest ja liisinguandjale lepingueseme mittetagastamine ei vabasta liisingulepingust tulenevate kohustuste, sh jääkmaksumus, tasumisest (lepingu p 8.7, 10.6 ning VÕS § 367 lg 3). Hageja on 05.05.2014 menetlusdokumendis seisukohal, et liisingulepingu punkt 10.6 ei ole tühine ja ei kahjusta liisinguvõtjat ebamõistlikult. Nõutava viivise arvutuse aluseks olev viivisemäär 0,3% päevas ei ole ebamõistlik, kuna on kohalduv majandus- ja kutsetegevuses sõlmitud lepingule. Hageja on 22.07.2014 menetlusdokumendiga edastanud dokumentaalsete tõenditena arved maksegraafiku kohaselt tasumata kuumaksete kohta, kus vaidlusaluse liisingulepingu maksed sisalduvad arvete esilehel esimeses lõigus.
II Kostja vastuväited
2.Kostja hagi ei tunnista, palub kohaldada aegumist ja jätta hagi rahuldamata. Hageja ei ole esitanud korrektset nõudearvestust, kus nähtub, mille eest ning millises summas ja millise ajavahemiku jooksul keegi võlgneb. Hageja ei ole esitanud ühtegi tõendit selle kohta, et liisingueset on keeldutud tagastamast või et see on teadmata kadunud või et liisinguandja on teinud mingeid jõupingutusi selle leidmiseks. Kostja hinnangul pidi lepingueseme väärtus katma kõik hageja nõuded ja hagejal oli kohustus lepinguese realiseerida, mistõttu on tõendamata hageja väide, et lepinguese on kadunud. Hageja nõudes puuduvad ka kulutused lepingueseme väidetava otsimise kohta, mis tavapäraselt sellisel juhul alati on, mis panevad veel enam kahtlema hageja väite lepingueseme kaotsimineku kohta. Kostja on seisukohal, et nõude sissenõutavaks muutumise alguseks tuleb lugeda lepingu ülesütlemise teate kuupäev (28.09.2009) ning puudub põhjus, miks peaks hageja nõude sissenõutavaks muutumise alguseks olema üks aasta peale lepingu ülesütlemist, mistõttu nõue on aegunud. Kostja jääb 15.10.2013 menetlusdokumendis seisukohale, et hageja väited lepingueseme tagaotsimise kohta on paljasõnalised ning ei välista ka olukorda, et lepinguese on hageja valduses ja/või hageja poolt realiseeritud, kuid hageja varjab seda. Kostja palub lepingu punkti 10.6 tühisuse tuvastamist VÕS § 42 järgi. Rahalised nõuded muutuvad sissenõutavaks üksnes peale liisingueseme võõrandamist ja liisinguvõtja tasub puudujääva osa üksnes juhul, kui saadud rahast ei piisa liisinguandja nõude rahuldamiseks. Kostja taotleb lepingu punkti
10.6.tühisuse tuvastamist, kuna seda ei ole eelnevalt läbi räägitud ning liisinguvõtjal ja käendajal puudub võimalus selle punkti sõnastust mõjutada. Puudub vaidlus, et leping öeldi üles 28.09.2009, ja kostja on endiselt seisukohal, et nõue on aegunud. 10.04.2014 menetlusdokumendis jäi kostja aegumise vastuväite juurde, sh muude vastuväidete juurde. Kostja kui käendaja suhtes kohaldatav viivisemäär 0,3% päevas ehk 109,5% aastas on teda ebamõistlikult kahjustav ning liigkasuvõtlik, mistõttu kostja palub viivisemäära vähendada ning kohaldada õiglast ja seadusest tulenevat viivisemäära. Kostja lisab, et kuna puudub vaidlus, et leping öeldi üles 28.09.2009, siis on arusaamatu, kuidas ja miks on hageja esitanud kostjale veel peale lepingu ülesütlemist arveid (25.10.2009 ja 25.11.2009).
2-12-51907 25.07.2014 menetlusdokumendis märgib kostja, et väljakujunenud praktika kohaselt tegelevad liisinguandjad lepinguesemete mitte tagasi saamisel asjaga, st nende töötajad või koostööpartnerid, kes koostavad otsingute teostamise kohta aruandeid. Seega on kostjal võimatu tõendada fakti, et hageja on tegelenud lepingueseme otsingutega, kuid tulutult. Lisaks, kuna hageja ise väidab, et lepingueseme otsimisest tulenevalt tuleb hakata aegumist arvestama üks aasta hiljem lepingu ülesütlemisest, siis peaksid hagejal olema endal ka tõendid, mis seda kinnitavad. Liisinguandjal on lepingu punkti 10.6 kohaselt piiramatu võimalus venitada nõude aegumisega, mistõttu on see punkt tühine ja kostjat ebamõistlikult kahjustav. Kostja palub täiendavalt kohtul kontrollida, kas poolte vahel sõlmitud käendusleping on tühine täies ulatuses olles vastuolus heade kommetega, sh ei ole hageja kontrollinud lepingu sõlmimisel kostja krediidivõimelisust. 06.08.2014 teesides jääb kostja ka viivisemäära ebamõistlikkuse juurde, sest kostja puhul on tegemist tarbijaga. Hageja ei ole kostjat teavitanud liisinguvõtja vastu käendatavast kasutusrendilepingust tuleneva sissenõudmise alustamisest.
III Kohtu põhjendused
3.Õigusnormid, millest kohus juhindub, on järgmised: tsiviilkohtumenetluse seadustiku (edaspidi TsMS) § 5 lg 1 kohaselt menetletakse hagi poolte esitatud asjaolude ja taotluste alusel, lähtudes nõudest. Sama paragrahvi teise lõike teise lause kohaselt määrab pool ise, mis asjaolud ta oma nõude põhjendamiseks esitab ja milliste tõenditega neid asjaolusid tõendab. Võlaõigusseaduse (edaspidi VÕS) § 42 lg 3 p 5 sätestab, et lepingus, mille teiseks pooleks on tarbija, on ebamõistlikult kahjustav eelkõige tüüptingimus, millega nähakse ette, et teine lepingupool peab oma kohustuse rikkumise korral maksma tingimuse kasutajale ebamõistlikult suurt leppetrahvi, ebamõistlikult suurt kindlaksmääratud suuruses kahjuhüvitist või muud hüvitist, või kui teiselt lepingupoolelt võetakse võimalus tõendada tegeliku kahju suurust. VÕS § 44 sätestab, et kui sama seaduse § 42 lõikes 3 nimetatud tüüptingimust kasutatakse lepingus, mille teiseks pooleks on isik, kes sõlmis lepingu oma majandus- või kutsetegevuses, siis eeldatakse, et see tingimus on ebamõistlikult kahjustav. VÕS § 65 lg 1 kohaselt kui mitu isikut peavad täitma kohustuse solidaarselt (solidaarvõlgnikud), võib võlausaldaja nõuda kohustuse täielikku või osalist täitmist kõigilt võlgnikelt ühiselt või igaühelt või mõnelt neist. VÕS § 101 lg 1 punktid 1, 4 ja 6 sätestavad, et kui võlgnik on kohustust rikkunud, võib võlausaldaja nõuda kohustuse täitmist, öelda lepingu üles ja rahalise kohustuse täitmisega viivitamise korral nõuda viivist. VÕS § 145 lg 1 kohaselt kohustuse rikkumise korral vastutavad põhivõlgnik ja käendaja võlausaldaja ees solidaarselt, kui käenduslepinguga ei ole ette nähtud, et käendaja vastutab üksnes juhul, kui võlausaldaja ei saa nõuet põhivõlgniku vastu rahuldada. VÕS § 143 lg 1 sätestab, et tarbijakäendusleping on käendusleping, kus käendajaks on füüsiline isik. VÕS § 361 kohaselt kohustub liisinguandja omandama liisinguvõtja poolt määratud müüjalt teatud eseme (liisinguese) ja andma selle liisinguvõtja kasutusse, liisinguvõtja kohustub aga maksma liisingueseme kasutamise eest tasu. VÕS § 367 lõikes 1 on sätestatud, et liisingulepingu ülesütlemise korral peab liisinguvõtja hüvitama liisinguandjale kõik kulud, mida liisinguandja kandis seoses liisinguesemega, eelkõige liisingueseme ostuhinna ja ostuhinna finantseerimise kulud selles ulatuses, milles need ei ole kaetud juba tasutud liisingumaksetega.
2-12-51907 VÕS § 367 lg 4 kohaselt peab liisinguvõtja hüvitama liisinguandjale ülesütlemisest tekkinud lisakulud, välja arvatud juhul, kui ülesütlemise põhjustasid liisinguandjast tulenevad asjaolud. Tsiviilseadustiku üldosa seaduse (edaspidi TsÜS) § 146 lg 1 kohaselt tehingust tuleneva nõude aegumistähtaeg on kolm aastat. TsÜS § 154 kohaselt korduvate kohustuste või ülalpidamiskohustuse täitmise nõude aegumistähtaeg, olenemata sellest, milline on nõude õiguslik alus, on kolm aastat iga üksiku kohustuse jaoks. Aegumistähtaeg algab selle kalendriaasta lõppemisest, mil kohustusele vastav nõue muutub sissenõutavaks. Kohus, kuulanud ära menetlusosaliste väited ja tutvunud asjas kogutud kirjalike tõenditega ning hinnanud kõiki tõendeid kogumis, leiab, et hagi tuleb rahuldada osaliselt. Vastavalt TsMS § 5 lõikele 1 menetletakse hagi poolte esitatud asjaolude ja taotluste alusel, lähtudes nõudest. Sama paragrahvi teise lõike teise lause kohaselt määrab pool ise, mis asjaolud ta oma nõude põhjendamiseks esitab ja milliste tõenditega neid asjaolusid tõendab. TsMS § 230 lg 1 sätestab, et kumbki pool peab hagimenetluses tõendama neid asjaolusid, millele tuginevad tema nõuded ja vastuväited, kui seadusest ei tulene teisiti. TsMS § 232 lg 1 kohaselt kohus hindab seadusest juhindudes kõiki tõendeid igakülgselt, täielikult ja objektiivselt ning otsustab oma siseveendumuse kohaselt, kas menetlusosalise esitatud väide on tõendatud või mitte. Hageja on esitanud kostja vastu nõude 57 259.46 euro tasumiseks, mis koosneb tasumata ostuhinnast 25 388.65 eurot, tasumata lepingumaksetest 3 241.08 eurot ja viivisest 28 629.73 eurot. Kostja ei tunnista hagi tervikuna, kuna leiab, et lepingueseme realiseerimisel saadud summa oleks pidanud katma kõik hageja nõuded. Lisaks palub kostja kohtul kontrollida, kas poolte vahel sõlmitud käendusleping on tühine, samuti lepingu punkti 10.6 tühisust. Kostja on seisukohal, et kuna tema puhul oli tegemist tarbijaga, on viivisemäär ebamõistlikult suur ja seda tuleks vähendada seadusjärgse viivisemäärani. Kostja on esitanud ka aegumise vastuväite. Asjas ei ole vaidlust selle üle, et hageja ja XXX sõlmisid 17.04.2007 käenduslepingu nr XXX (tl 16), millega käendas XXX osaühingu (alates 20.04.2010 kustutatud) kasutusrendilepingut. Samuti puudub vaidlus selle üle, et liisinguvõtja rikkus 17.04.2007 kasutusrendilepingust nr XXX tulenevaid kohustusi ning liisinguandja poolt 28.09.2009 dateeringuga lepingu ülesütlemine oli kehtiv [kostja 06.08.2014 menetlusdokumendi p 1 (tl 125); hageja hagiavalduse p 2.2 (tl 3)].
4.Kostja vastutus Hageja on esitanud nõude kostja kui käendaja vastu 17.04.2007 käenduslepingust nr XXX (tl 16) tulenevalt, mille kohaselt käendusleping on sõlmitud hageja ja osaühingu XXX vahel 17.04.2007 sõlmitud kasutusrendilepingu nr XXX nõuetekohase täitmise tagamiseks. Käendaja rahaline maksimumsumma on lepingu kohaselt 981 676.80 krooni (62 740.58 eurot). Kostja on 25.07.2014 menetlusdokumendis palunud kohtul kontrollida, kas poolte vahel sõlmitud käendusleping on tühine täies ulatuses olles vastuolus heade kommetega, sh ei ole hageja kontrollinud lepingu sõlmimisel kostja krediidivõimelisust.
2-12-51907 Kohus leiab, et käenduslepingu tühisuse alused saavad tuleneda üldistest TsÜS § 86-89 sätestatud alustest või tarbijast käendaja puhul VÕS § 143 lõikest 2. Kostja oli 17.04.2007 käenduslepingu nr XXX sõlmimise ajal XXX osaühingu 50% osaluse osanik ja üks kahest juhatuse liikmest (tl 130-131), mistõttu leiab kohus, et kostja on tegutsenud kasutusrendilepingu käendamisel majandus- või kutsetegevuses, kostja ei olnud tarbija ja tegemist ei ole tarbijakäenduslepinguga. Kohtu hinnangul oli XXXoluline ühine majanduslik huvi osaühinguga XXX ja kostjal oli piisav võimalus korraldada äriühingu juhtimist. Kohtu seisukohta, et kostja ei ole vaidlusaluses asjas käsitletav tarbijana, kinnitab Riigikohtu otsuses nr 3-2-1-89-08 avaldatud seisukoht, et juhul, kui äriühingu juhatuse liige on samal ajal äriühingu ainsaks või põhiliseks osanikuks või aktsionäriks ja tagab äriühingu kohustust, siis tegutseb ta majandus- või kutsetegevuses. Nimetatud eelduse ümberlükkamise koormus lasub äriühingu kohustust taganud sama äriühingu omanikust juhatuse liikmel. Kohus leiab, et kuivõrd kostja ei ole esitanud tõendeid osaühingu XXX huvides mittetegutsemise või Riigikohtu otsuses 3-2-1-89-08 välja toodud asjaolude kohta, siis on põhjendatud asuda seisukohale, et kostja ei ole tarbija VÕS § 34 mõistes. Eeltoodust tulenevalt ei saa 17.04.2007 käendusleping olla tühine VÕS § 143 lg 2 alusel seetõttu, et kostja ei ole tarbija ja muuhulgas käenduslepingus on sätestatud vastutuse maksimumsumma. Kohus leiab, et asjas esitatud materjalide ja kogutud tõendite kohaselt ei ole põhjendatud asuda seisukohale, et käendusleping on heade kommetega vastuolus TsÜS § 86 kohaselt, kuivõrd kostja ei ole tõendanud oma majanduslikult rasket olukorda, põhistanud lepinguliste kohustuste ebamõistlikult tasakaalust väljas olemist või käenduslepingu äärmiselt ebasoodsatel tingimustel sõlmimist. Kohtu hinnangul ei ole 17.04.2007 kasutusrendilepingu ja käenduslepingu kujul tegemist ka lepingutega, mis teiste lepingupoole ilmselgelt laostaks. Asjaolu, et kostja väidete kohaselt ei ole hageja piisavalt kontrollinud XXX osaühingu kui põhivõlgniku või XXX kui käendaja krediidivõimelisust, ei tähenda seda, et hageja oleks rikkunud oma kohustusi kostjaga käenduslepingut sõlmides või, et eeltoodud asjaolust tulenevalt peaks kostjaga sõlmitud käendusleping tühine olema. Eeltoodust tulenevalt kohus leiab, et tõendamata on kostja väited käenduslepingu heade kommete vastasuse osas ning käenduslepingu tühisuse osas. Kohus leiab, et 17.04.2007 käendusleping nr XXX on kehtiv ja pooltele siduv.
5.Kasutusrendilepingu üldtingimuste punkti 10.6 tühisus Kostja on asunud seisukohale, et kuna tema puhul on tegemist tarbijaga, siis on tühine kasutusrendilepingu üldtingimuste punkt 10.6 tulenevalt asjaolust, et kostja on tarbija. Kostja arvates ei ole seda punkti eelnevalt läbi räägitud ning liisinguvõtjal ja käendajal puudub võimalus selle punkti sõnastust mõjutada. Kohus märgib, et VÕS § 42 lg 3 p 5 reguleerib tarbijalepingute tüüptingimuste tühisust. Käesoleva otsuse punktis 4 on kohus põhjendanud oma seisukohta, mille kohaselt XXX ei ole vaidlusaluses asjas tarbija, samuti puudub alus pidada XXX osaühingut tarbijaks. Kohus on seisukohal, et kostja viide tüüptingimuse tühisusele VÕS § 42 lg 3 p 5 alusel ei ole asjakohane. Eeltoodust tulenevalt kohus leiab, et puudub alus lugeda kasutusrendilepingu üldtingimuste punkt 10.6 ebamõistlikult kahjustavaks ega tühiseks VÕS § 42 lg 3 p 5 ja § 44 järgi. Kuna
2-12-51907 tegemist ei ole tarbijakrediidilepingu käendamisega ega tarbijast käendajaga, siis ei ole käendusleping tühine ka nendel põhjendustel.
6.Aegumine
6.1.Kostja on esitanud aegumise vastuväite, mille kohaselt hageja nõuded muutusid sissenõutavaks 28.09.2009 lepingu ülesütlemisega ja puudub põhjus, miks peaks hageja nõude sissenõutavaks muutumise alguseks olema üks aasta peale lepingu ülesütlemist. 26.09.2013 menetlusdokumendis asub hageja seisukohale, et kui kostja ei võta omaks, et ta on saanud 28.09.2009 lepingu ülesütlemise teatise kätte samal kuupäeval, vaid on selle kätte saanud alles 19.10.2012, siis tuleb lugeda, et leping lõppes tähtaja möödumisega 25.04.2010, kuid igal juhul ei ole nõue aegunud. Kohus leiab, et kuivõrd hageja nõue maksegraafiku kohaselt tasumata kuumaksete osas tuleneb perioodil 13.07.2009-12.11.2009 väljastatud arvetest (tl 111-118), mis on korduvad kohustused TsÜS § 154 mõistes, siis algas 13.07.2009 arve nr 20090711190, 12.08.2009 arve nr 200908111112, 11.09.2009 arve nr 20090911131, 12.10.2009 arve nr 20091011353 ja 12.11.2009 arve nr 20091111375 aegumistähtaeg TsÜS § 154 kohaselt selle kalendriaasta lõppemisest, mil kohustusele vastav nõue muutus sissenõutavaks ehk 01.01.2010 kell 00.00. Eeltoodust tulenevalt ja TsÜS § 146 lg 1 ja § 154 alusel tuleb jätta aegumine maksegraafiku kohaselt tasumata kuumaksete osas kohaldamata, kuna nõuded oleksid vastavalt aegunud pärast 31.12.2012 kella 23.59.
6.2.Hageja põhinõue koosneb ka sõiduki ostuhinna tasumata osast summas 25 338.65 eurot. Kostja hinnangul pidi lepingueseme väärtus katma kõik hageja nõuded ja hagejal oli kohustus lepinguese realiseerida, mistõttu on tõendamata hageja väide, et lepinguese on kadunud. Riigikohus on lahendi nr 3-2-1-123-07 punktis 15 seisukohal, et hageja nõude aluseks olevat negatiivset asjaolu on raske tõendada ja asjaolu tõendamise koormis lasus kostjal. Kohus märgib, et sarnaselt Riigikohus lahendi nr 3-1-1-46-10 punktis 8.4. avaldatud seisukohaga ei saa menetlusosalisele panna kohustust tõendada mingi asjaolu mitteesinemist, mistõttu hageja ei pea tõendama asjaolu, et liisingueset ei tagastatud. Pööratud tõendamiskoormisest tulenevalt oleks kohtu hinnangul kostja pidanud tõendama oma viiteid, et sõiduk võib olla hageja valduses või et sõiduk oli hageja valdusesse üle antud. Kohus on eelnevalt 14.07.2014 selgitanud (tl 100-101) kostjale menetlusosalise tõendamise õigust ja tõendamiskoormise jaotumist. Eeltoodust tulenevalt tuleb jätta tähelepanuta kostja väited selle kohta, et lepingueseme kadumine ei ole tõendatud või et see on võib-olla hageja valdusesse tagastatud.
6.3.Riigikohtu lahendi nr 3-2-1-95-08 punktis 11 on kolleegium selgitanud, et lepingu ülesütlemisega sissenõutavaks muutunud nõuete korral ei ole tegemist korduvate kohustustega ja nende aegumistähtaeg algab TsÜS § 147 lg 1 järgi nõude sissenõutavaks muutumisega, kusjuures aegumistähtaeg on TsÜS § 146 lg 1 järgi kolm aastat. Riigikohtu lahendi nr 3-2-1-153-10 punktis 12 on kolleegium väljendanud seisukohta, et kui lepingu ülesütlemise korral ei ole võimalik määrata muud nõude sissenõutavaks muutumise aega, muutus nõue VÕS § 82 lg 3 ja lg 7 kolmanda lause järgi sissenõutavaks hiljemalt mõistliku aja möödumisel lepingu ülesütlemisest, st ülesütlemisteate võlgnikuni jõudmisest. Riigikohtu
2-12-51907 lahendis nr 3-2-1-33-09 punktis 10 on avaldatud seisukoht, et kuna liisingulepingu ülesütlemisest tekkiva liisinguandja kulutuste hüvitamise kohustuse täitmise tähtpäev ei ole kindlaks määratud, peab liisinguvõtja VÕS § 82 lg 3 järgi täitma kohustuse ja liisinguandja võib VÕS § 82 lg 7 kolmanda lause järgi nõuda selle kohustuse täitmist kohustuse täitmiseks mõistlikult vajaliku aja jooksul. Seega muutub liisingulepingu ülesütlemise korral liisinguandja nõue sissenõutavaks mõistliku aja jooksul pärast lepingu ülesütlemist. Mõistliku aja pikkus sõltub muu hulgas liisinguandja kulutuste kindlakstegemisele mõistlikult kuluvast ajast. Liisingulepingute ülesütlemise hoiatus edastati liisinguvõtjale 28.09.2009 teatisega (tl 17) ning poolte vahel puudub vaidlus, et kasutusrendileping lõppes 28.09.2009. Liisingueset ei tagastatud pärast liisingulepingute ülesütlemist VÕS § 367 lg 3 kohaselt liisinguandja valdusesse ja liisinguandjal ei ole olnud võimalik liisinguesemete valdust tagasi saada. Kohus leiab, et hagejal oli võimalik VÕS § 367 lg 2 ja 4 alusel kindlaks määrata kulutuste hüvitamise nõude suurus peale mõistliku aja möödumist hetkest, mil hageja pidi teada saama liisinguesemete valduse tagasisaamise võimatusest, kuivõrd liisinguandjale hüvitatava kahju suurus sõltus sellest, kas liisinguandjale tagastatakse liisinguesemete valdus ja kas liisinguandjal on võimalik liisinguesemeid võõrandada. Eeltoodust tulenevalt on kohus seisukohal, et liisingulepingu ülesütlemisel 28.09.2009 tekkinud VÕS § 367 lg 1 kohane hageja kulutuste hüvitamise põhinõue muutus sissenõutavaks VÕS § 82 lg 7 kohaselt mõistliku aja möödudes hageja poolt liisingulepingute ülesütlemisest ja hetkest, mil hageja pidi mõistlikult teada saama liisinguesemete valduse tagasisaamise võimatusest. Kohtu hinnangul võib pidada liisinguesemete valduse tagasisaamise võimatuse asjaoludest teadasaamise mõistlikuks ajaks vähemalt 6 kuu pikkust perioodi, mille jooksul liisinguandja saab anda liisinguvõtjale täiendava tähtaja liisingueseme tagastamiseks ning teha omapoolseid toiminguid liisingueseme asukoha väljaselgitamiseks ja valduse taastamiseks. Eeltoodust tulenevalt kohus leiab, et hageja nõue muutus VÕS § 82 lg 7 kohaselt sissenõutavaks 6 kuu möödudes liisingulepingute ülesütlemisest 28.09.2009 ehk kõige varasemalt 29.03.2010. Kuivõrd hageja kahju hüvitamise nõue aegub TsÜS § 146 lg 1 kohaselt 3 aastat pärast nõude sissenõutavaks muutumist 29.03.2010, on hageja VÕS § 367 lg 1 alusel esitatud liisinguesemete ostuhinna finantseerimiseks tehtud kulutuste nõude aegumise tähtaeg 28.03.2013. Hageja on hagiavalduse Harju Maakohtule esitanud 07.12.2012, mistõttu on hagiavaldus esitatud enne aegumistähtaja möödumist ning hageja ostuhinna finantseerimise kulude nõuded ei ole aegunud.
7.Sõiduki ostuhinna tasumata osa nõue summas 25 388.65 eurot Hageja ja XXX osaühing sõlmisid 17.04.2007 kasutusrendilepingu nr XXX (tl 7), lepingu ese oli sõiduauto BMW 335ci Coupe 3.0. Hageja on osaühingule XXX 13.07.2009 väljastanud arve nr 20090711190, 12.08.2009 arve nr 200908111112, 11.09.2009 arve nr 20090911131, 12.10.2009 arve nr 20091011353 ja 12.11.2009 arve nr 20091111375 (tl 111-118). Kostja esindaja Kaspar XXX 19.10.2012 e-kirjast (tl 41) nähtub, et XXX käsutuses on 28.09.2009 kuupäevaga dateeritud lepingu ülesütlemise teatis. Riigikohus on otsuse nr 3-2-1-124-08 punktis 22 avaldanud seisukohta, et kasutusrendi tüüpi liisingulepingu ülesütlemisel tuleb ka liisingueseme tagastamise aegse väärtuse arvestamisel lähtuda väärtusest, mida on käibemaksu võrra vähendatud. Kostja on sõiduki ostuhinna tasumata osa arvutamisel lähtunud summast ilma käibemaksuta.
2-12-51907 Kohus märgib, et rendimaksete tasumise graafik (tl 13) on koostatud selliselt, et kapitalirendilepingu perioodil 17.04.2007-25.04.2010 tasumisele kuuluvate rendimaksete summa on 355 525.42 eurot, pärast rendiperioodi lõppu on liisingueseme arvestuslik väärtus 355 525.42 eurot, moodustades kokku vara soetusmaksumuse 711 050.84 eurot ilma käibemaksuta. Kohtu hinnangul on põhjendatud pidada 17.04.2007 lepingu maksegraafikus kajastatud liisingueseme arvestuslikku rendimaksete tasumise perioodi liisingueseme soetamise kulude hüvitamise aluseks. Võttes arvesse, et liisinguleping öeldi üles 28.09.2009, siis on põhjendatud lähtuda maksegraafikus märgitud liisingueseme rendimaksetega tasumata osast 25.09.2009 seisuga ehk (355 525.42 + 8 437.85 + 8 405.81 + 8 373.89 + 8 342.09 + 8 310.42 + 8 278.87 + 8 247.43) 413 921.78 krooni (26 454.23 eurot). Kuivõrd hageja on taotlenud sõiduki ostuhinna tasumata osa välja mõistmist summas 25 388.65 eurot, saab TsMS § 5 lg 1 alusel olla põhjendatud hageja nõude rahuldamine vaid hagiavalduses toodud ulatuses, kuivõrd kohus on seotud menetlusosaliste taotlustega. Eeltoodust tulenevalt kohus leiab, et hagejale hüvitamata liisingueseme ostuhinna kulud lepingu lõpetamise hetkel oli VÕS § 367 lg 1 kohaselt maksegraafikust lähtuvalt 26 454.23 eurot, XXX osaühingule on kuni lepingu lõpetamiseni väljastatud arveid sõiduki rendimaksete tasumiseks ja liisingueset ei võõrandatud, siis on põhjendatud VÕS § 367 lg 1 ja VÕS § 145 lg 1 alusel mõista XXX välja liisingueseme ostuhinna hüvitamata kulud hagiavalduses taotletud summas 25 388.65 eurot.
8.1.Hageja on esitanud kostja vastu nõude lepinguliste maksete tasumiseks 13.07.2009 arve nr 20090711190, 12.08.2009 arve nr 200908111112, 11.09.2009 arve nr 20090911131, 12.10.2009 arve nr 20091011353 ja 12.11.2009 arve nr 20091111375 (tl 111-118) alusel summas 3 241.08 eurot. Hageja on 22.07.2014 menetlusdokumendiga edastanud dokumentaalsete tõenditena arved maksegraafiku kohaselt tasumata kuumaksete kohta, kus vaidlusaluse liisingulepingu maksed sisalduvad arvete esilehel esimeses lõigus. Kohus leiab, et kuna poolte vahel puudub vaidlus, et 17.04.2007 kapitalirendileping lõpetati 28.09.2009, siis ei olnud pärast lepingu lõppemist hagejal alust nõuda lepinguga ette nähtud ja kokku lepitud perioodilisi rendimakseid. Hageja on kohtu hinnangul alusetult esitanud osaühingule XXX 12.10.2009 arve nr 20091011353 ja 12.11.2009 arve nr 20091111375 kasutusrendilepingu nr XXX kuumakse tasumiseks pärast pooltevahelise lepingu lõppemist. Hagejal ei ole pärast lepingu lõppemist õigus nõuda VÕS § 367 lg 1 alusel hüvitamata soetusmaksumuse kulusid 28.09.2009 seisuga. Eeltoodust tulenevalt hageja nõue 12.10.2009 arve nr 20091011353 ja 12.11.2009 arve nr 20091111375 alusel võlgnevuse väljamõistmiseks tuleb jätta rahuldamata.
8.2.Hageja on esitanud kostja vastu nõude lepinguliste maksete tasumiseks 13.07.2009 arve nr 20090711190, 12.08.2009 arve nr 200908111112 ja 11.09.2009 arve nr 20090911131 võlgnevuse väljamõistmiseks ning hageja 30.01.2013 menetlusdokumendi lisas toodud võlgnevuse arvestusest (tl 39) kohaselt hagiavalduse nõue summas koosneb 25.07.2009 kuupäeva nõudest summas 7 330.93 krooni, 25.08.2009 kuupäeva nõudest summas 11 052.87 krooni ja 25.09.2009 kuupäeva nõudest summas 10 776.02 krooni, seega kokku 29 159.82 krooni (1 863.65 eurot).
2-12-51907
VÕS § 8 lg 2 kohaselt on leping lepingupooltele täitmiseks kohustuslik. VÕS § 76 lg 1, kohaselt tuleb kohustus täita vastavalt lepingule või seadusele. Vastavalt VÕS § 76 lõikele 2 tuleb kohustuse täitmisel lähtuda hea usu ja mõistlikkuse põhimõttest, võttes arvesse tavasid ja praktikat. VÕS § 82 esimese lõike kohaselt kui kohustuse täitmise tähtpäev on kindlaks määratud, tuleb kohustus täita sellel tähtpäeval. VÕS § 108 lg 1 kohaselt kui võlgnik rikub raha maksmise kohustust, võib võlausaldaja nõuda selle täitmist. Kohus märgib, et hageja 22.07.2014 menetlusdokumendis avaldatust ja kohtule esitatud tõenditest (tl 111-115) tulenevalt on kasutusrendilepingu XXX kuumakse nõue 13.07.2009 arve kohaselt (8 220.59 + 1 188.16 + 1 644.12) 11 052.87 krooni, 12.08.2009 arve kohaselt (8 239.15 + 1 165.89 + 1 647.83) 11 052.87 krooni ja 11.09.2009 arvest tulenevalt 8 274.74 + 846.33 + 1 654.95) 10 776.02 krooni. Eeltoodust tulenevalt on hageja esitanud 13.07.2009 arvest tuleneva nõude väiksemas summas, kui arvetest nähtub, ja põhjendatud on hageja nõude lahendamisel lähtuda nõudes toodud summast. Tõendatud on ja vaidlus puudub asjaolu üle, et hageja on 17.04.2007 lepingu alusel on esitatud arved nr 20090711190, 200908111112 ja 20090911131 (tl 111-115) ja hageja arvutustest tulenevalt on eeltoodud arvete alusel esitatud nõue summas 1 863.65 eurot. Kohus on käesoleva otsuse punktis 6.1 tuvastanud, et pooltevaheline leping lõpetati liisinguandjapoolse ülesütlemisega 28.09.2009, mistõttu on põhjendatud rendimaksete arvete esitamine kuni lepingu lõppemiseni. Kohus leiab, et hageja ei saa tõendada negatiivset asjaolu, st asjaolu, et XXX osaühing või XXX ei ole võlgnevust tasunud, mistõttu on võlgnevuse tasumise tõendamiskoormis kostjatel. Kostjad ei ole esitanud vastuväiteid lepingust tulenevate perioodiliste kohustuse tasumata jätmise kohta või selle kohta, et esineb alus kohustuse täitmisest keeldumiseks. Samuti ei ole kostjad kooskõlas Riigikohtu seisukohtadega tõendanud võlgnevuse tasumist hagejale. Eeltoodust tulenevalt kohus leiab, et hagejale ei ole 17.04.2007 lepingus nr XXX sätestatud kohustusi nõuetekohaselt täitnud ja VÕS § 101 lg 1 p 1, § 108 lg 1 ning § 145 lg 1 kohaselt tuleb rahuldada hageja nõue maksegraafiku kohaselt tasumata kuumaksete välja mõistmiseks summas 1 863.65 eurot.
9.Sissenõutavaks muutunud viiviste nõue 28 629.73 eurot
9.1.Hageja on esitanud viivisenõude põhinõudega samas summas ja lähtuvalt kapitalirendilepingus kokku lepitud viivisemäärast 0,3% päevas (tl 7). Viiviseid on hageja arvestanud perioodi 28.09.2010-30.01.2013 eest põhivõlalt 28 629.73 eurot ja kokku on arvestatud viiviste summa 73 521.15 eurot. Hageja nõuab kostjalt käenduslepingu alusel lepingust tulenevate viiviste tasumist vaid summas 28 629.73 eurot. VÕS § 113 lg 1 kohaselt võib võlausaldaja rahalise kohustuse täitmisega viivitamise korral nõuda võlgnikult viivitusintressi (viivis), arvates kohustuse sissenõutavaks muutumisest kuni kohase täitmiseni. Viivise määraks loetakse VÕS §-s 94 sätestatud intressimäär, millele lisandub kaheksa protsenti aastas. Kui lepinguga on ette nähtud kõrgem intressimäär kui seadusjärgne viivisemäär, loetakse viivise määraks lepinguga ettenähtud intressimäär. VÕS § 162 lg 1 kohaselt kui tasumisele kuuluv leppetrahv on ebamõistlikult suur, võib kohus seda leppetrahvi maksmiseks kohustatud lepingupoole nõudmisel vähendada mõistliku suuruseni, arvestades eelkõige kohustuse täitmise ulatust tema poolt, teise lepingupoole õigustatud huvi ja lepingupoolte majanduslikku seisundit. VÕS § 162 lõike 2 kohaselt VÕS § 162 lõikes 1 sätestatust leppetrahvi maksmiseks kohustatud lepingupoole kahjuks kõrvalekalduv kokkulepe on tühine.
2-12-51907
Hageja kasutusrendilepingus viivise sätestatud suurus on 0,3% päevas (tl 7), mis on kõrgem kui seadusjärgne viivisemäär. Pooled on viivisemäära suuruse määratlenud ja selles kokku leppinud kasutusrendilepingu esimesel, tingimuste kokkuleppeid sisaldaval lehel ja viivisemäär ei tulene kasutusrendilepingu tüüptingimustest. Eeltoodust ja käesoleva lahendi punktis 4 toodud põhjendustest lähtuvalt on kohtu hinnangul tegemist kehtiva pooltevahelise kokkuleppega, mis ei saa olla tühine muuhulgas VÕS § 42 sätestatud alustest tulenevalt.
9.2.Riigikohtu otsuse nr 3-2-1-87-10 punktis 12 on korratud seisukohta, mille kohaselt rahalise kohustuse täitmisega viivitamisel põhivõlast suuremat viivisenõuet põhjendada võlausaldajal, kui võlgnik nõuab viivise vähendamist ja viivist on arvestatud rohkem kui seadusjärgses suuruses. Sel juhul peab võlausaldaja tõendama suurema kahju olemasolu. Vastavalt VÕS § 113 lg 1 kolmandale lausele kuulub kohaldamisele lepingujärgne viivisemäär. Kohus leiab, et kostja ei ole esile toonud asjaolusid, mis annaksid alust järelduseks, et rendilepingutes kokku lepitud viivisemäär on ebamõistlikult suur võrreldes hageja huvi ja poolte majandusliku seisundiga. Pooled on selgelt määratlenud viivisemäära kokkuleppe koos muude lepingu osas saavutatud individuaalsete kokkulepetega (sh lepingule kohalduv intress 5,397%) ja eelduslikult on viivisemäära kindlaksmääramisel võetud arvesse liisinguvõtja riski lepingu sõlmimisel ning XXX osaühingust tulenevaid tegureid seoses rendimaksete tasumisega. Kohtu hinnangul on XXX osaühingu poolt maksetega viivitamise riskid (tegur, mis mõjutab pooltevahelise kokkuleppelise viivisemäära kujunemist) realiseerunud muuhulgas läbi selle, et leping lõpetati 28.09.2009 ja hageja on pidanud esitama nõude käendaja XXX vastu. Hageja ja XXX osaühing sõlmisid kõnealused rendilepingud oma majandustegevuses. Kostja oli käenduslepingu sõlmimisel nõus kõikide lepingu tingimustega, sh liisingumaksete ja viiviste tasumise eest vastutuse võtmisega, ning maksekohustuse täitmisega viivituses olemisega seonduvalt pidi kostja arvestama viivise maksmise kohustusega, mis tulenes lepingust. Kohus märgib ära, et kostja XXX oli ka isikuks, kes XXX osaühingu poolt 17.04.2007 kasutusrendilepingu sõlmis. Asjaolu, et viivisemäär on seadusjärgsest viivisemäärast kõrgem, ei tähenda iseenesest, et tegemist oleks ebamõistlikult suure viivisega. Kohtu hinnangul võib tegemist olla viivisemääraga, mis arvestab kostja isikust tulenevat riskiastet. Kohus leiab, et puudub alus tunnistada rendilepingutes sätestatud viivisemäära tühiseks VÕS § 162 lõikest 2 lähtuvalt ja Riigikohtu otsustes nr 3-2-1-66-05 ja 3-2-1-87-10 väljendatud seisukohtadest tulenevalt, kuna hageja viivisenõue ei ole esitatud põhivõla nõudest suurem ja viivisemäära 0,3% alandamise kumulatiivsed tingimused on täitmata.
9.3.Kohus leiab, et kuivõrd käesoleva lahendi punktides 7 ja 8 on kohus pidanud põhjendatuks hageja põhinõuet summas 27 202.30 eurot ja viivisemäära 0,3% päevas, siis oleks perioodi 28.09.2010-30.01.2013 eest arvestatav viivis (0,3% x 856 x 27 202.30) 69 855.51 eurot. Kuivõrd hageja on hagiavalduses esitanud juba põhinõudeni vähendatud suuruses viivisenõude ja põhivõlgnevusest suuremat viivisenõuet ei ole hageja põhjendanud, siis Riigikohtu lahendites 3-2-1-66-05 ja 3-2-1-87-10 avaldatud seisukohtadest ja VÕS § 113 lg 1 ja § 162 lg 2 tulenevalt põhjendatud rahuldada hageja viivisenõue perioodi 28.09.201030.01.2013 eest rahuldamisele kuuluva põhivõlgnevuse ulatuses VÕS § 145 lg 1 ja § 133 lg 1 alusel summas 27 202.30 eurot. Muus asjas kogutud tõendid ja poolte esitatud väited ei ole asja lahendamisel asjakohased.
2-12-51907
Menetluskulud TsMS § 173 lg 1 kohaselt esitab asja menetlenud kohus kohtuotsuses menetluskulude jaotuse menetlusosaliste vahel. TsMS § 163 lg 1 kohaselt kannavad hagi osalise rahuldamise korral pooled menetluskulud võrdsetes osades, kui kohus ei jaota menetluskulusid võrdeliselt hagi rahuldamise ulatusega või ei jäta menetluskulusid täielikult või osaliselt poolte endi kanda. Kohus leiab, et kuna hageja põhinõue summas 57 259.46 eurot kuulus osaliselt rahuldamisele summas (25 388.65 + 1 863.65 + 27 202.30) 54 404.60 eurot, tuleb jätta menetluskulud poolte kanda võrdeliselt hagi rahuldamise ulatusega ehk 95% ulatuses kostja kanda ja 5% ulatuses hageja kanda. TsMS § 174 lg 1 tulenevalt võib menetlusosaline nõuda asja lahendanud esimese astme kohtult menetluskulude rahalist kindlaksmääramist lahendis sisalduva kulude jaotuse alusel 30 päeva jooksul alates kulude jaotuse kohta tehtud lahendi jõustumisest. Kohus märgib seda menetluskulude jaotust ettenägevas kohtulahendis. TsMS § 174 lg 3 kohaselt hüvitatava summa kindlakstegemise avaldus esitatakse asja menetlenud esimese astme kohtule, käesoleva paragrahvi lõikes 2 nimetatud juhul vastavalt ringkonnakohtule või Riigikohtule. Avaldusele lisatakse menetluskulude nimekiri, milles on detailselt näidatud kulude koosseis. Avalduses tuleb kinnitada, et kõik kulud on kantud seoses kohtumenetlusega.