Välja mõista Salva Kindlustuse AS-lt SEB Liising AS kasuks viivis ajavahemiku 12.09.2013 kuni 13.04.2015 eest 1 259,32 eurot (üks tuhat kakssada viiskümmend üheksa eurot 32 senti) ning alates 14.04.2015 põhivõlgnevuselt 9 650 eurot viivis kuni täitmiseni VÕS § 113 lg 1 teises lauses sätestatud määras. Menetluskulude jaotus
1.Menetluskulud maakohtus jätta poolte endi kanda.
2.Menetluskulud ringkonnakohtus jätta 59% ulatuses Salva Kindlustuse AS-i kanda ja 41% ulatuses OÜ Nauvitsman kanda.
Edasikaebamise kord
Otsuse peale võib esitada kassatsioonkaebuse Riigikohtule 30 päeva jooksul otsuse kättetoimetamisest. Hagimenetluses Riigikohtus võib menetlusosaline menetlustoiminguid teha ning avaldusi ja taotlusi esitada üksnes vandeadvokaadi vahendusel, kui seaduses ei ole sätestatud teisiti. Juhul, kui menetlusosaline taotleb menetlusabi, peab ta esitama tähtaja kestel kassatsioonkaebuse. Kaebuse põhjendamiseks või riigilõivu tasumiseks või kaebuses esineva sellise puuduse kõrvaldamiseks, mis on seotud menetlusabi taotlemisega, annab kohus mõistliku tähtaja pärast menetlusabi taotluse lahendamist, kui nimetatud taotlus ei ole esitatud põhjendamatult või tähtaja pikendamise eesmärgil.
MENETLUSOSALISTE NÕUDED, VASTUVÄITED JA PÕHJENDUSED
1.OÜ Nauvitsman (hageja) esitas 12. märtsil 2014 hagi Salva Kindlustuse AS-i (kostja) vastu kindlustushüvitise väljamõistmiseks. Hageja palus mõista kostjalt välja hüvitise 23 300 eurot, viivise 12.03.2014 seisuga summas 927,80 eurot ja alates 13.03.2014 protsendina põhinõudelt kuni põhinõude täitmiseni. 25. septembri 2014 menetlusdokumendis vähendas hageja põhinõuet 19 300 euroni. Hagiavalduses märgitu kohaselt sõlmisid Sadala Agro OÜ ja kostja 17.04.2013 vabatahtliku sõidukikindlustuslepingu. Kindlustatud esemeks oli sõiduk Toyota Hilux, millega toimus 22.08.2013 avarii. Sõiduk sai sellised kahjustused, et selle taastusremont ei ole enam majanduslikult põhjendatud. Kostja keeldus hüvitise maksmisest, kuna sõidukikindlustuse üldtingimuste p 22.2 kohaselt ei tohi sõidukit juhtida üleväsinuna. Hageja leiab, et antud juhul puudub alus nimetatud punkti kohaldamiseks. Sõidukijuht M.Mal ei esinenud enne sõiduki juhtima asumist väsimusseisundit ja ta veendus enne sõidu alustamist, et tema tervislik seisund lubab sõidukit juhtida. Kostjale esitatud kahjuavalduses on viidatud väsimusele ja tähelepanu hajumisele, mis on tekkinud sõiduki juhtimise ajal. Kindlustusandjal ei piisa sellest, kui ta tõendab, et liiklusõnnetuse hetkel oli juhil väsimusseisund, vaid tõendada tuleb asjaolu, et sõidukit juhtima asudes või juba enne liiklusõnnetuse toimumist sai ning pidi sõidukijuht sellest aru saama ja sõiduki juhtimisest loobuma või selle katkestama. Hageja on omandanud OÜ-lt Sadala Agro kindlustuslepingust tulenevate hüvitiste nõude.
2.Kostja vaidles hagile vastu. Vastuväidete kohaselt puudub hagejal nõudeõigus kindlustushüvitise endale väljanõudmiseks. Kindlustuslepingusse on soodustatud isikuks märgitud SEB Liising AS. Soodustatud isikule kuuluva nõudeõiguse loovutamise osas hagejale tõendeid esitatud ei ole. Kostjal on õigus vastavalt sõidukikindlustuse üldtingimuste p-le 22.2 vähendada väljamakstavat hüvitist 100% ulatuses. Hagejapoolne kindlustuslepingu rikkumine (sõiduki juhtimine väsimusseisundis) on otseselt mõjutanud liiklusõnnetuse toimumist. M.M jäi sõidukit juhtides magama. Sõidukikindlustuse lepingu eesmärk ei ole maandada isiku riske sõiduki juhtimisel, mis tulenevad sellest, et isik on väsinud, alkoholijoobes vms. Sõidukikindlustuse p-s 22.2 sätestatud kohustuste täitmiseks peab juht veenduma oma seisundis nii enne juhtimise alustamist kui ka pidevalt sõiduki juhtimise käigus.
MAAKOHTU LAHEND
3.Tartu Maakohus rahuldas 20. oktoobri 2014 otsusega hagi osaliselt, mõistis välja Salva Kindlustuse AS-ilt OÜ Nauvitsman kasuks sõidukikindlustuse hüvitise 16 405 eurot, viivise perioodi eest 12.09.2013 kuni 12.03.2014 summas 671,06 eurot ja alates 13.03.2014 viivise põhivõlalt 16 405 eurot kuni põhivõla tasumiseni VÕS § 113 lg 1 teises lauses sätestatud määras. Maakohus lõpetas menetluse OÜ Nauvitsman hagis Salva Kindlustuse AS-i vastu 4 000 euro väljamõistmiseks hagist loobumise tõttu, jättis rahuldamata hagi sõidukikindlustushüvitise saamiseks 2 895 euro ulatuses ja jättis menetluskulud 70,4% ulatuses Salva Kindlustuse AS-i ja 29,6% ulatuses OÜ Nauvitsman kanda. Maakohtu põhjenduste kohaselt ei ole hageja tuginemine LS § 70 lg-tele 1 ja 4 Riigikohtu lahendist nr 3-2-1-10-09 tulenevalt asjakohane: liikluskindlustusseadus sätestab liikluskindlustuse kohustusliku kindlustusena ning selle seaduse sätted ei ole kohaldatavad vabatahtliku sõidukikindlustuse lepingule. Maakohus leidis, et kui juhil ei esinenud enne sõiduki juhtima asumist üleväsimuse tunnuseid, puudub alus väiteks, et juht käitus rooli taha istudes hooletult. Kui väsimussümptomid ilmnevad ootamatult, andmata juhile aega reageerida oma seisundi muutusele, ei ole põhjendatud seisukoht, et juht on teadlikult sõidukit juhtinud väsimusseisundis. Väsimusseisundi ootamatu tekkimine sõidu ajal ei tähenda sõidukijuhi hooletust, kui hoiatavaid sümptomeid ei esinenud või juht ei tajunud neid. Kohtule ei ole tõendatud muid asjaolusid, mis võisid põhjustada või soodustada liiklusõnnetuse toimumist. Seega on liiklusõnnetuse põhjustanud otseselt sõidukijuht. Jagades õnnetusjuhtumi toimumise riskivastutuse leidis maakohus, et sõidukijuhi vastutuse ulatus on 15%. Sõiduki valdaja vastutuse ulatus on väike seetõttu, et sõidu algusest oli möödunud vähem kui 20 km läbimiseks vajalikud minutid, mille kestel on sõidukijuhil äärmiselt keeruline hinnata varahommikusel ajal tööle sõites enda võimalikku väsimust üleväsimuse seisundina. 28.07.2014 realiseeriti jäänuk, mille eest hageja sai 4 000 eurot. Selle summa võrra vähendas hageja nõuet. Kostja vastutab 19 300 euro suuruse kahju hüvitamise eest 85%, s.o 16 405 euro ulatuses. Seaduses sätestatud viivis alates 12.09.2013 kuni hagi esitamiseni kohtusse 12.03.2014, s.o 181 päeva eest, on 671,06 eurot. Sellele lisandub viivis alates 13.03.2014 kuni põhivõla täieliku tasumiseni VÕS § 113 lg 1 teises lauses sätestatud määras. TsMS § 163 lg 1 alusel jättis maakohus menetluskulud 70,4% ulatuses kostja ja 29,6% ulatuses hageja kanda.
MENETLUSOSALISTE TAOTLUSED JA PÕHJENDUSED
4.Salva Kindlustuse AS esitas apellatsioonkaebuse, milles taotleb Tartu Maakohtu 20. oktoobri 2014 otsuse tühistamist osas, milles maakohus hagi rahuldas, ja uue otsuse tegemist, millega jätta hagi täielikult rahuldamata. Apellant palub jätta menetluskulud vastustaja kanda.
Apellatsioonkaebuses esitatud väidete kohaselt: 1) on maakohus ebaõigesti tuvastanud, et sõidukijuht ei rikkunud sõidukikindlustuse üldtingimuste p-i 22.2. M.M on vahetult pärast kahjujuhtumi toimumist kinnitanud, et ta jäi sõiduki roolis magama põhjusel, et ta oli väsinud. M.Ma ütlused 06.10.2014 kohtuistungil ei ole usaldusväärsed. Tunnistajal on isiklik huvi tsiviilasja lahendamiseks hageja kasuks; 2) kahtleb apellant, et olukorras, kus vaidlusaluses situatsioonis oleks M.M sõitnud otsa kõnniteel olnud jalakäijale, oleks samuti kohus tuvastanud, et tema tegevuses puudus igasugune süü kehavigastuste tekkimises. Läbi teo tagajärje raskuse ei saa hinnata juhi rikkumise subjektiivset külge. Hageja ei esitanud tõendeid, et üldjuhul ei suudagi puhanud ja terve inimene autoroolis olles enda ärkvelolekut kontrollida. Olukorras, kus juht jäi roolis magama ning on tunnistanud liiklusõnnetuse järgselt, et ta juhtis sõidukit väsinuna, tuleb asuda seisukohale, et M.M oligi sõiduki roolis üleväsimusseisundis; 3) viitab apellant VÕS § 445 lg-le 2. Liiklusõnnetus ei ole toimunud vääramatu jõu mõjul. Ei saa eeldada, et kindlustuslepinguga tuleb kindlustada sõidukit kui suurema ohu allikat selle juhi magama jäämise vastu; 4) on maakohus õigesti tuvastanud, et hageja tuginemine LS § 70 lg-tele 1 ja 4 ei ole asjakohane ning, et oluline on juhi seisundi hindamine nii enne sõiduki juhtimise alustamist kui pidevalt sõiduki juhtimise käigus. Kindlustuslepingu mõistes tuleb väljendit „sõiduki juhtimine“ sisustada selliselt, nagu on selle tavakeeles väljakujunenud tähendus.
5.OÜ Nauvitsman vaidleb apellatsioonkaebusele vastu ja taotleb selle rahuldamata jätmist. Vastuväidete kohaselt: 1) nõustub vastustaja maakohtuga, et kui väsimussümptomid ilmnevad ootamatult, andmata juhile aega reageerida oma seisundi muutusele, ei ole juht teadlikult sõidukit juhtinud väsimusseisundis. Maakohus on õigesti leidnud, et sõidu algusest on möödunud vähem kui 20 km läbimiseks vajalikud minutid, mille kestel on sõidukijuhil äärmiselt keeruline hinnata varahommikusel ajal tööle sõites enda võimalikku väsimust üleväsimuse seisundina; 2) on vaidlus analoogilise Salva Kindlustuse AS üldtingimuste punkti osas leidnud lahenduse Tartu Ringkonnakohtu 30.04.2012 otsuses tsiviilasjas nr 2-10-15145. Ei ole põhjendatud apellandi seisukoht, et üldtingimuste p 22.2 tuleb tõlgendada laiendavalt; 3) tuleb kindlustusandjal tõendada asjaolu, et sõidukit juhtima asudes või juba enne liiklusõnnetuse toimumist sai ning pidi sõidukijuht aru saama üleväsimusest ja sõiduki juhtimisest loobuma või selle katkestama; 4) on tunnistaja ütlused/selgitused olnud ühetaolised. Apellant pole põhjendatud, mil moel on tunnistaja huvitatud asja lahendist. Tunnistajal puudub hagejaga seos. Vastustajale jääb arusaamatuks, miks peaks arutlema võimaliku kriminaalõigusliku vastutuse üle.
RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED
6.Ringkonnakohus leiab, et apellatsioonkaebus tuleb rahuldada osaliselt. Ringkonnakohus tühistab Tartu Maakohtu 20. oktoobri 2014 otsuse ja teeb asjas uue otsuse, millega rahuldab OÜ Nauvitsman hagi Salva Kindlustuse AS vastu kindlustushüvitise väljamõistmiseks osaliselt, mõistab välja Salva Kindlustuse AS-lt SEB Liising AS kasuks kindlustushüvitise 9 650 eurot ja viivise ajavahemiku 12.09.2013 kuni 13.04.2015 eest 1 259,32 eurot ning alates 14.04.2015 põhivõlgnevuselt 9 650 eurot viivise kuni täitmiseni VÕS § 113 lg 1 teises lauses sätestatud määras.
7.Eelkõige märgib ringkonnakohus, et maakohus on oluliselt rikkunud menetlusnormi (TsMS § 438 lg 1) sest on jätnud tähelepanuta hageja taotluse väljamõistetava kindlustushüvitise maksmiseks soodustatud isikule SEB Liising AS-le. Hageja on hagi täpsustuses (tl 48-49) muuhulgas palunud välja mõista Salva Kindlustuse AS-lt kindlustuslepingust tuleneva rahalise põhikohustuse täitmisena 19 300 eurot OÜ Nauvitsman kasuks ja kohustada Salva Kindlustuse AS-i maksma nimetatud summa kindlustuslepingu järgi soodustatud isiku SEB Liising AS kontole. Lähtuvalt hageja taotlusest, on sellest võimalik aru saada selliselt, et ta on palunud kohtul kostjalt välja mõista kindlustuslepingu täitmisest tuleneva rahasumma SEB Liising AS kasuks. Vastavalt VÕS § 425 lg-le 1 soodustatud isik on isik, kellel on kindlustusjuhtumi toimumise korral õigus saada kindlustushüvitis, kokkulepitud rahasumma või muu kindlustusandja kohustuse täitmine vastavalt lepingule. Tulenevalt VÕS § 425 lg-st 1 on SEB Liising AS-il soodustatud isikuna õigus saada kindlustushüvitis, vastavat õigust ei olnud Sadala Agro OÜ-l kui kindlustusvõtjal ning VÕS § 425 lg-st 1 tulenevat õigust ei omandanud ka hageja nõude loovutamise teel (nõude loovutas Sadala Agro OÜ). Kuna kindlustushüvitise saamise õigus on SEB Liising AS-il (võlausaldaja), siis on ta õigustatud VÕS § 113 lg 1 alusel nõudma kostjalt (võlgnik) viivitusintressi. Eeltoodu alusel on põhjendamatu hageja hagi täpsustuses esitatud taotlus mõista kostjalt välja viivis hageja (mitte kolmanda isiku) kasuks.
8.Asja materjalide kohaselt sõlmisid Sadala Agro OÜ ja kostja 17.04.2013 vabatahtliku sõidukikindlustuslepingu. Poliisi kohaselt (tl 7-8) on kindlustatud esemeks sõiduk Toyota Hilux ning kindlustatud ja soodustatud isikuks SEB Liising AS. Sõidukindlustuse lepingule laienevad Salva Kindlustuse AS kindlustuse üldtingimused (KÜ-03) ja sõidukindlustuse üldtingimused (SÜ-11). Kindlustatud sõidukiga toimus 22.08.2013 liiklusõnnetus, sõiduk sai kahjustatud ning selle taastusremont ei olnud majanduslikult põhjendatud. Pooled vaidlevad selle üle, kas kostjal kindlustusandjana on õigus keelduda kindlustushüvitise maksmisest põhjusel, et kindlustusvõtja on rikkunud kindlustuslepingust tulenevaid kohustusi. Kindlustuslepingu lahutamatuks osaks olevate sõidukikindlustuse üldtingimuste p-s 22.2 on sätestatud, et muuhulgas ei tohi sõidukit juhtida üleväsinuna ning kui kindlustatud sõiduki juht juhib sõidukit, olles üleväsinud, siis vabaneb kindlustusandja hüvitamiskohustusest (p 22). Antud juhul on kostja keeldunud hüvitise maksmisest, kuna sõidukikindlustuse üldtingimuste p 22.2 kohaselt ei tohi sõidukit juhtida üleväsinuna. Hageja seisukoha kohaselt puudub alus nimetatud punkti kohaldamiseks.
9.VÕS § 444 sätestab kindlustusvõtjale keelu suurendada kindlustusriski võimalikkust. VÕS § 445 lg 2 kohaselt, kui kindlustusvõtja rikub VÕS §-s 444 kehtestatud kohustust, vabaneb kindlustusandja kindlustuslepingu täitmise kohustusest kindlustusvõtjast tuleneva asjaolu tõttu kindlustusriski suurenemise võrra, kui kindlustusjuhtum toimub pärast kindlustusriski suurenemist. VÕS § 452 lg 2 p 2 järgi ei või kindlustusandja tugineda kokkuleppele, mille kohaselt ta vabaneb kindlustusjuhtumi toimumise puhul täitmise kohustusest kindlustusvõtja kohustuste rikkumise tõttu, kui kindlustusvõtja rikub kohustust, mida ta pidi täitma kindlustusandja vastu eesmärgiga vähendada kindlustusriski või vältida selle suurenemist, ja rikkumine ei mõjutanud kindlustusjuhtumi toimumist ega kindlustusandja täitmise kohustust. Riigikohus on tsiviilasjas nr 3-2-1-17-08 tehtud lahendi p-s 10 seisukohale, et „Tulenevalt VÕS § 445 lg-st 2 ei anna VÕS § 452 lg 2 p 2 kindlustusandjale õigust kokkuleppe kohaselt mitte maksta kindlustushüvitist täies ulatuses juhul, kui kindlustusvõtja rikub kohustust, mida ta pidi täitma kindlustusandja vastu eesmärgiga vähendada kindlustusriski või vältida selle suurenemist, ja
rikkumine mõjus kindlustusjuhtumi toimumisele ja kindlustusandja täitmise kohustusele. VÕS § 452 lg 1 esimese lause järgi vabaneb kindlustusandja täitmise kohustusest juhul, kui kindlustusvõtja, kindlustatud või soodustatud isik põhjustas kindlustusjuhtumi toimumise tahtlikult. Kuna VÕS § 427 lg 1 järgi on kindlustusvõtja kahjuks VÕS § 452 lg-s 2 sätestatust kõrvalekalduv kokkulepe tühine, siis on tühised üldtingimuste p 23 ja kaskokindlustuse üldtingimuste p 15.8 osas, milles see võimaldab kostjal jätta kindlustushüvitis maksmata täies ulatuses, kui kindlustusvõtja on rikkunud oma kohustust mitte suurendada kindlustusriski võimalikkust.“ Lähtudes eeltoodud Riigikohtu seisukohast, on sõidukikindlustuse üldtingimuste p 22.2 tühine vastuolu tõttu VÕS § 427 lg-ga 1 ja § 452 lg-ga osas, milles see võimaldab kostjal jätta kindlustushüvitis maksmata täies ulatuses, kui kindlustusvõtja on rikkunud oma kohustust mitte suurendada kindlustusriski võimalikkust. Seega tuleb asja lahendamiseks hinnata, kas kindlustusvõtja suurendas oma kohustuse rikkumisega (s.o sõiduki valdaja poolt sõiduki juhtimisega üleväsinuna) kindlustusriski võimalikkust (VÕS § 444) ja kui palju suurenes kindlustusriski võimalikkus (VÕS § 445 lg 2).
10.Eelkõige tuleb vastata küsimusele, kas sõidukijuht M.M juhtis sõidukit üleväsinuna. Sõidukikindlustuse üldtingimustes ei ole defineeritud mõistet „üleväsimus“. Liiklusseaduse § 70 lg 1 kohaselt ei tohi juht olla sellises haigus- või väsimusseisundis, mis takistab liiklusolude täpset tajumist ning käesoleva seadusega või selle alusel kehtestatud nõuete kõrvalekaldumatut täitmist. Sama paragrahvi lg-te 4 ja 5 järgi tuvastab liiklusohtliku terviseseisundi arst ning liiklusohtliku terviseseisundi kahtluse korral toimetab käesoleva seaduse § 193 lõikes 1 nimetatud liiklusjärelevalve teostaja isiku lähima statsionaarse tervishoiuteenuse osutamise tegevusloaga tervishoiuteenuse osutaja juurde. Ringkonnakohus leiab, et antud juhul ei kuulu kohaldamisele liiklusseaduse §-s 70 sätestatu, sest sõidukijuhi väsimusseisundit oleks võimalik tuvastada koheselt pärast liiklusõnnetust, kuid kui liiklusseaduse § 193 lõikes 1 nimetatud liiklusjärelevalve teostaja ei toimeta isikut lähima statsionaarse tervishoiuteenuse osutamise tegevusloaga tervishoiuteenuse osutaja juurde ja ka isik ise ei pea vajalikuks sinna minekuks, siis puudub kindlustusandjal võimalus kahtluse korral toimetada isik arsti juurde liiklusohtliku terviseseisundi tuvastamiseks (reeglina ka ei tea kindlustusandja koheselt liiklusõnnetuse toimumisest). Seega lähtub ringkonnakohus tavakäibes kasutusel olevast mõiste „üleväsimus“ tähendusest. Tunnistaja M.Ma ütluste kohaselt ei tundnud ta enne sõiduki juhtima asumist üleväsimust, ka sõiduki juhtimise ajal ei tundnud ta väsimust, kuid enne liiklusõnnetust vajusid tal silmad kinni (tl 55-56). Politsei- ja Piirivalveameti Lõuna prefektuuri vastuskirjast (tl 17) nähtub, et sõiduki juhi M.Ma seletuse kohaselt jäi ta sõidukit juhtides magama. Sõidukikahju hüvitamise taotluses (tl 18) on M.M märkinud, et sõitis tööle väsinud olekus ning enne liiklusõnnetust jäi ta magama ning ärkas, kui sõiduk oli kraavis. Lähtudes eelviidatud tõenditest, saab asuda seisukohale, et M.M ise ei tajunud sellist üleväsimust, mis oleks tal takistanud sõidukit juhtimast. Samas aga kuna ta jäi sõidukit juhtides magama, siis tavaarusaama kohaselt oli ta üleväsinud (vastasel korral ei oleks isik sõidukit juhtides magama jäänud). Ringkonnakohus leiab, et sõidukijuhi magama jäämine sõiduki juhtimisel seostub otseselt toimunud liiklusõnnetusega, kuid samas ei ole võimalik asjas kindlaks teha seda, millisest ajahetkest alates rikkus sõidukijuht kohustust mitte juhtida sõidukit üleväsinuna, s.o võimalik ei ole tuvastada, kas sõidukijuht oli üleväsinud juba sõidukit juhtima asudes (sõidukijuht enda väitel ta ei tajunud üleväsimust) või tekkis üleväsimus vahetult enne seda, kui sõidukijuht jäi sõidukit juhtides magama ja toimus liiklusõnnetust. Kuigi ei ole võimalik täpselt tuvastada, millal sõidukijuhil tekkis üleväsimus, on antud juhul liiklusõnnetuse ainsas põhjuseks asjaolu, et
sõidukijuht jäi sõidukit juhtides magama. Ringkonnakohus leiab, et kindlustusvõtja on rikkunud VÕS § 444 ning selline rikkumine on suurendanud kindlustusriski võimalikkust 50% ulatuses ja kostja kindlustusandjana vabaneb kindlustuslepingu täitmise kohustusest samas ulatuses, s.o 50% ulatuses.
11.Täpsustatud hagiavalduse kohaselt on hageja nõudnud kostjalt kindlustuslepingust tuleneva rahalise kohustuse täitmiseks 19 300 eurot. Arvestades, et kostja vabaneb kindlustuslepingu täitmise kohustusest 50% ulatuses seoses sellega, et kindlustusvõtja suurendas kindlustusriski võimalikkust, tuleb kostjalt välja mõista soodustatud isiku SEB Liising AS kasuks 9 650 eurot. VÕS § 113 lg 1 esimese ja teise lause järgi võib võlausaldaja rahalise kohustuse täitmisega viivitamise korral nõuda võlgnikult viivitusintressi (viivis), arvates kohustuse sissenõutavaks muutumisest kuni kohase täitmiseni. Viivise määraks loetakse VÕS §-s 94 sätestatud intressimäär, millele lisandub kaheksa protsenti aastas. VÕS § 94 lg 1 järgseks intressimääraks on poolaasta kaupa Euroopa Keskpanga põhirefinantseerimisoperatsioonidele kohaldatav viimane intressimäär enne iga aasta 1. jaanuari ja 1. juulit (nn referentsintressimäär). TsMS § 367 järgi võib viivisenõude koos põhinõudega esitada hagis selliselt, et taotletakse viivise, mis ei ole hagi esitamise ajaks veel sissenõutavaks muutunud, väljamõistmist kohtult mitte kindla summana, vaid täielikult või osaliselt protsendina põhinõudest kuni põhinõude täitmiseni. Eelkõige võib viivist nõuda selliselt, et kohus mõistaks selle välja kindla summana kuni otsuse tegemiseni ja edasi protsendina põhinõudest. Arvestades TsMS §-s 367 sätestatut mõistab ringkonnakohus välja viivise periood 12.09.2013 – 13.04.2015 eest kindla summana ja edasi protsendina põhinõudest. Referentsintressimäär 1. juulist 2013 kuni 31. detsembrini 2013 oli 0,5% (aastas), st 2013 teisel poolaastal kehtiv seadusjärgne viivisemäär oli 0,5 + 8 = 8,5% aastas. 8,5% põhinõudest on 820,25 eurot, mis 365-päevast aastat arvestades teeb 2,25 eurot päevas. Sellest tulenevalt on viivisenõue 12. septembrist 2013 kuni 31. detsembrini 2013, s.o 111 päeva eest, 249,75 eurot. Referentsintressimäär 1. jaanuarist 2014 kuni 30. juunini 2014 oli 0,25% (aastas), st 2014 esimesel poolaastal kehtiv seadusjärgne viivisemäär oli 0,25 +8 = 8,25% aastas. 8,25% põhinõudest on 796,13 eurot, mis 365-päevast aastat arvestades teeb 2,18 eurot päevas. Sellest tulenevalt on viivisenõue 1. jaanuarist 2014 kuni 30. jaanuarini 2014, s.o 181 päeva eest, 394,58 eurot. Referentsintressimäär 1. juulist 2014 kuni 31. detsembrini 2014 oli 0,15% (aastas), st 2014 teisel poolaastal kehtiv seadusejärgne viivisemäär oli 0,15 + 8 = 8,15% aastas. 8,15% põhinõudest on 786,48 eurot, mis 365-päevast aastat arvestades teeb 2,15 eurot päevas. Sellest tulenevalt on viivisenõue 1. juulist 2014 kuni 31. detsembrini 2014, s.o 184 päeva eest, 395,6 eurot. Referentsintressimäär 1. jaanuarist 2015 on 0,05% (aastas), st 2015 esimesel poolaastal on kehtiv seadusejärgne viivisemäär 0,05 + 8 = 8,05% aastas. 8,05% põhinõudest on 776,83 eurot, mis 365-päevast aastat arvestades teeb 2,13 eurot päevas. Sellest tulenevalt on viivisenõue 1. jaanuarist 2015 kuni 13. aprillini 2015, s.o 103 päeva eest, 219,39 eurot. Kokku on viivisenõue seadusjärgses määras 13. aprilli 2015 seisuga 1 259,32 eurot ning see tuleb välja mõista kostjalt SEB Liising AS kasuks.
12.Kuna hagi rahuldatakse osaliselt 50% ulatuses, siis jäävad menetluskulud maakohtus TsMS § 163 lg 1 kohaselt täielikult poolte endi kanda. Apellatsioonkaebus kuulub rahuldamisele 41% ulatuses, seega jäävad menetluskulud ringkonnakohtus TsMS § 163 lg 1 alusel 41% ulatuses vastustaja kanda ja 59% ulatuses apellandi kanda.
Alates 01.01.2015 on muutunud menetluskulude kindlaksmääramise kord. Riigikohus on tsiviilasjas nr 3-2-1-147-14 (p 22) märkinud, et tsiviilasjades, milles lõpplahend kas või ühes kohtuastmes on tehtud enne 1. jaanuari 2015, ilma et selles menetluskulud oleksid rahaliselt kindlaks määratud, määrab kogu asja menetluskulud kindlaks maakohus määrusega pärast tsiviilasja sisulise lahendamise kohta tehtud kohtuotsuse või menetlust lõpetava määruse jõustumist (TsMS § 177 lg 1 p 2 ja lg 2), andes õigustatud menetlusosalisele mõistliku tähtaja menetluskulude nimekirja ja vajadusel neid tõendavate dokumentide esitamiseks ning kohustatud menetlusosalisele vastuväite esitamiseks. Kui menetlusosaline ei esita kohtu määratud tähtaja jooksul menetluskulude nimekirja, määrab kohus TsMS § 174 lg 1 teise lause kohaselt kindlaks sellise menetluskulu, mida on võimalik määrata tsiviilasja materjalide alusel (eelkõige riigilõiv). Kuna vaidlustatud otsus on tehtud enne 1. jaanuari 2015, siis tuleb menetluskulude rahalisel kindlaksmääramisel lähtuda Riigikohtu eelmärgitud lahendis antud juhistest.
/allkirjastatud digitaalselt/ Andra Pärsimägi
/allkirjastatud digitaalselt/ Üllar Roostoja
/allkirjastatud digitaalselt/ Viivi Tomson
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.