Kersti Kerstna-Vaks, Kai Kullerkupp, Andra Pärsimägi
Otsuse tegemise aeg ja koht
2. aprill 2015. a Tartu
Tsiviilasja number
2-13-58082
Tsiviilasi
Eesti Vabariigi (Haridus- ja Teadusministeeriumi kaudu) hagi Lembit Kabrali, Maire Mändalu ja Heldur Sule vastu õppelaenulepingust ja käenduslepingust tuleneva võlgnevuse väljamõistmiseks
Tsiviilasja hind
9062,23 eurot
apellatsioonikohtus Vaidlustatud kohtulahend
Tartu Maakohtu 31. märtsi 2014. a otsus
Kaebuse esitaja ja kaebuse liik
Maire Mändalu apellatsioonkaebus
Kohtuistungi toimumise aeg
Kirjalik menetlus
Menetlusosalised ja nende
Apellant (kostja II): Maire Mändalu (isikukood: XXXXXXXXXXX; elukoht: X-XX, XXX), esindaja vandeadvokaat Vahur Krinal Vastustaja (hageja): Eesti Vabariik (Haridus- ja Teadusministeeriumi kaudu), esindaja Hardi Rikand
esindajad
Kostja I: Lembit Kabral (isikukood: XXXXXXXXXXX; elukoht: X-XX, XXX) Kostja III: Heldur Sule (isikukood: XXXXXXXXXXX; elukoht: X-XX, XXX)
RESOLUTSIOON
1.Tühistada Tartu Maakohtu 31. märtsi 2014. a otsus osas, millega Maire Mändalult mõisteti solidaarselt Heldur Sulega välja võlgnevus 8758,65 eurot, ja menetluskulude jaotuse osas. Teha selles osas uus otsus, millega mõista Maire Mändalult solidaarselt Heldur Sulega välja võlgnevus summas 143,80 eurot ja Heldur Sulelt 8758,65 eurot. Muus osas jätta maakohtu otsus muutmata.
3.Lugeda Tartu Maakohtu 31. märtsi 2014. a otsuse resolutsioon tervikuna sõnastatuks järgmiselt:
1.Hagi rahuldada osaliselt.
2.Mõista välja Eesti Vabariigi kasuks solidaarselt Lembit Kabralilt, Maire Mändalult ja Heldur Sulelt 159,87 (ükssada viiskümmend üheksa eurot, 87 senti) eurot, solidaarselt Maire Mändalult ja Heldur Sulelt 143,80 (ükssada nelikümmend kolm eurot, 80 senti) eurot ja Heldur Sulelt 8758,65 (kaheksa tuhat seitsesada viiskümmend kaheksa eurot, 65 senti) eurot. Menetluskulude jaotus Jätta maa- ja ringkonnakohtus kantud menetluskulud 1,76% solidaarselt Lembit Kabrali, Maire Mändalu ja Heldur Sule kanda, 1,59% ulatuses Maire Mändalu ja Heldur Sule kanda ning 96,65% Heldur Sule kanda. Edasikaebamise kord Otsuse peale võib esitada kassatsioonkaebuse Riigikohtule 30 päeva jooksul otsuse kättetoimetamisest. Hagimenetluses Riigikohtus võib menetlusosaline menetlustoiminguid teha ning avaldusi ja taotlusi esitada üksnes vandeadvokaadi vahendusel, kui seaduses ei ole sätestatud teisiti. Juhul, kui menetlusosaline taotleb menetlusabi, peab ta esitama tähtaja kestel kassatsioonkaebuse. Kaebuse põhjendamiseks või riigilõivu tasumiseks või kaebuses esineva sellise puuduse kõrvaldamiseks, mis on seotud menetlusabi taotlemisega, annab kohus mõistliku tähtaja pärast menetlusabi taotluse lahendamist, kui nimetatud taotlus ei ole esitatud põhjendamatult või tähtaja pikendamise eesmärgil. MENETLUSOSALISTE NÕUDED, VASTUVÄITED JA PÕHJENDUSED
1.Eesti Vabariik (Haridus- ja Teadusministeeriumi kaudu) esitas 10.12.2013. a hagi Lembit Kabrali, Maire Mändalu, Heldur Sule, Andres Niinemäe, Helja Niinemäe ja Inga Ploomipuu vastu õppelaenulepingust ja käenduslepingust tuleneva võlgnevuse väljamõistmiseks. Tartu Maakohus kinnitas 13.02.2014 määrusega (tl 104-105) hageja ning kostjate Helja Niinemäe, Inga Ploomipuu ja Andres Niinemäe vahel sõlmitud kompromissi ja lõpetas menetluse Helja Niinemäe, Inga Ploomipuu ja Andres Niinemäe suhtes.
Hagiavalduse kohaselt sõlmis Helja Niinemäe 26.09.1997 õppelaenu saamiseks AS-iga Hoiupank õppelaenulepingu ja 15.09.1998 selle lisa nr 1. Lepingu alusel laenas pank Helja Niinemäele 128 750 krooni (8228,62 eurot). Helja Niinemäe kohustus tasuma õppelaenusummalt pangale intressi 5% aastas. Lembit Kabral, Maire Mändalu, Andres Niinemäe, Heldur Sule ja Inga Ploomipuu sõlmisid pangaga käenduslepingud, mille alusel tekkis neil solidaarvastutus Helja Niinemäe õppelaenulepingu ning kõigi selle tuleviks sõlmitavate lisade alusel tekkinud kohustuste täitmisel. Juhindudes HaS § 364 lõigetest 1 ja 2 ning lepingus kokkulepitust, tekkis Helja Niinemäel kohustus hakata laenusummat ja sellest tulenevat intressi pangale tagasi maksma. Pank edastas 14.11.2010 kõigile võlgnikele kordusteatise juba olemasolevast võlgnevusest palvega see tasuda ning informeeris võlgnikke ka laenu tasumata jätmisega seonduvatest tagajärgedest. Kuna võlgnikud ei täitnud nõuetekohaselt oma lepingulisi kohustusi, nõudis pank hagejalt riigitagatise rakendamist, mille riik ka täitis 21.01.2011. Seoses sellega tekkis hagejal HaS § 362 lõike 2 järgi nõudeõigus kogu tema poolt krediidiasutusele tasutud summa ulatuses. Hageja teatas 01.02.2011 Helja Niinemäele nõude üleminekust Eesti Vabariigile ning esitas palve võlgnevus tasuda. Laenusaaja esitas 15.02.2011 avalduse maksegraafiku koostamiseks ning 22.02.2011 saatis hageja kostjatele „Kokkuleppe õppelaenuvõlgnevuse tasumiseks maksegraafiku alusel“, mille laenusaaja allkirjastas. Kuna võlgnikud ei täitnud oma kohustusi täielikult, siis esitas hageja võlgnikele teatise ettepanekuga tasuda summa hiljemalt 30.10.2012. Hageja nõudis kostjatelt solidaarselt 9062,23 euro tasumist, millest 8551,45 eurot on põhivõlgnevus ja 510,78 eurot intress.
2.Kostja I (L. Kabral) vaidles hagile vastu osaliselt (tl 74).
3.Kostja II (M. Mändalu) vaidles hagiavaldusele vastu osaliselt. Kostja on käendanud Helja Niinemäe õppelaenu ühekordselt aastal 1995 summas 2250 krooni. Kostja II esitas 17.01.2014 täiendava vastuse (tl 79), milles tunnistas enda poolt antud käendust 1995/1996 õppeaastal summades 2250 ja 2500 krooni. Tegemist on ühekordse käendusega. Käenduse ühekordsusele viitab ka asjaolu, et järgnevatel aastatel on Helja Niinemäe laenu käendanud uued isikud.
4.Kostja III (H. Sule) vaidles hagiavaldusele vastu osaliselt (tl 76).
5.Hageja täiendavate seisukohtade (tl 106-108, 123-124) kohaselt on kostja II ja kostja III sõlminud 20.10.1995 käenduslepingu Helja Niinemäe õppelaenulepingu tagamiseks. Käenduslepingu punktis 6 on sätestatud, et leping kehtib kuni panga kõigi nõuete, sealhulgas tingimuslike ja tulevikus tekkivate nõuete lõppemiseni nii kaua, kui on välistatud nõuete tekkimine tulevikus. Sellest tulenevalt pidid kostjad mõistma, et nad ei käendanud mitte ühekordset õppelaenu võtmist, vaid ka tulevikus võetavaid õppelaenu summasid, mis on võetud sama õppelaenulepingu alusel. Kuna käenduslepingust tuleneb, et kostja I on laenu käendanud üksnes summas 2500 krooni (159,78 eurot), vähendas hageja kostjalt I nõutavat summat ning nõudis Lembit Kabralilt õppelaenulepingust tuleneva võlgnevuse 159,78 euro tasumist. Kostjate II ja III osas ei ole märgitud käenduse ülempiiri.
MAAKOHTU LAHEND
6.Tartu Maakohus rahuldas 31.03.2014. a otsusega hagi ja mõistis Eesti Vabariigi kasuks välja Lembit Kabralilt, Maire Mändalult ja Heldur Sulelt solidaarselt 159,78 eurot ning Maire Mändalult ja Heldur Sulelt solidaarselt 8902,45 eurot. Kohus jättis menetluskulud 1,76%
ulatuses solidaarselt Lembit Kabrali, Maire Mändalu ja Heldur Sule kanda ning 98,24% menetluskuludest solidaarselt Maire Mändalu ja Heldur Sule kanda. Õppelaenuleping nr S000003821 koos lisaga 1 ning õppelaenulepingu alusel sooritatud operatsioonide väljavõte tõendavad, et AS-i Eesti Hoiupank ja Helja Niinemäe vahel sõlmitud laenulepingu alusel on Helja Niinemäe aastatel 1995 kuni 2009 saanud pangalt korduvalt õppelaenu. Samal aastal on kostjatega II ja III sõlmitud käenduslepingud, järgmisel aastal on sõlmitud õppelaenu tagamiseks käendusleping kostjaga I. Sel ajal reguleeris õppelaenude andmisega seonduvat 12.01.1995 vastu võetud ülikooliseaduse § 50, mille lõige 1 kohaselt loob õppimise võimaldamiseks Vabariigi Valitsus koostöös Eesti Pangaga üliõpilastele õppelaenu võtmise võimaluse. Poolte vahel on vaidlus selles, mis ulatuses on Helja Niinemäele antud õppelaenu käendanud kostjad. Kohtumenetluse käigus on kostjad II ja III õigeks võtnud, et nad on käendanud õppeaastal 1995/1996 Helja Niinemäele kahes osas makstud õppelaenu, kokku 303,58 euro ulatuses (4750 krooni). Kostja I on õigeks võtnud, et ta käendas Helja Niinemäele antud õppelaenu 159,78 (2500 krooni) euro ulatuses. Hageja on kostja I osas vähendanud oma nõuet 159,78 eurole ( so 2500 krooni). Kuna kostja I on nimetatud osas hagi õigeks võtnud, siis on kostja I osas võimalik lahendada asi õigeksvõtul põhineva otsusega TsMS § 440 lg 1 kohaselt. Enne 1. juulit 2002 sõlmitud kestvuslepingutele kohaldatakse VÕSRS § 12 lg 1 järgi alates
1.juulist 2002 tsiviilseadustiku üldosa seaduses ja võlaõigusseaduses sätestatut. See ei välista ega piira VÕSRS § 12 lg 2 esimese lause järgi aga lepingupoolte õigusi ja kohustusi, mis on tekkinud enne 1. juulit 2002. Kestvuslepinguga seotud asjaoludele või toimingutele, mis on tekkinud või tehtud enne 1. juulit 2002, kohaldatakse VÕSRS § 12 lg 2 teise lause järgi seni kehtinud seadust. Helja Niinemäega sõlmitud õppelaenulaenuleping on kestvusleping, sest see on suunatud korduvate kohustuste täitmisele. Seega tuleb vaidluse lahendamisel VÕSRS § 12 lg-st 1 tulenevalt kohaldada muuhulgas ka võlaõigusseadust. Samas asjaoludele või toimingutele, mis on tekkinud või tehtud enne 1. juulit 2002, tuleb VÕSRS § 12 lg 2 teise lause kohaselt kohaldada tsiviilkoodeksi sätteid. Helja Niinemäe ja panga vaheline laenuleping ja selle lisa vastavad selle sõlmimise ajal kehtinud TsK § 272 lg-s 1 nimetatud laenulepingu tunnustele, samuti alates 1. juulist 2002 kohalduva VÕS § 396 lg 1 tunnustele. Lisaks vastab leping alates
1.septembrist 2002 täiendavalt kohaldatavatele tarbijakrediidilepingu sätetele, st tegemist on tarbijakrediidilepinguga VÕS § 402 mõttes. Kohus nõustus hageja seisukohaga, et kostjatega II ja III sõlmitud käenduslepingute sisust tuleneb, et nad ei käendanud mitte ühekordset õppelaenu võtmist, vaid ka tulevikus võetavaid õppelaenu summasid, mis on võetud sama õppelaenulepingu alusel. Käenduslepingu punkti 1 kohaselt kohustusid kostjad tagama Helja Niinemäega sõlmitud laenulepingu ja selle võimalikest lisadest tulenevad nõuded. Lepingu punktis 6 on sätestatud, et leping kehtib kuni panga kõigi nõuete, sealhulgas tingimuslike ja tulevikus tekkivate nõuete lõppemiseni nii kaua, kui on välistatud tähendatud nõuete tekkimine tulevikus. TsK § 207 lg 2 kohaselt vastutab käendaja samasuguses ulatuses nagu võlgnik, kui käenduslepinguga ei ole kindlaks määratud teisiti. Asjaolu, et kostjatega II ja III sõlmitud käenduslepingutel puudub laenulepingu kuupäev ning kostjate eksemplaril koguni laenulepingu number, ei muuda kohustust määratlematuks. Kostjatel II ja III puudus alus eeldada, et nad on käendanud üksnes ühte või kahte laenumakset. Eeltoodu alusel leidis kohus, et kostjatega II ja III sõlmitud käenduslepingud on kestvuslepingud. Tsiviilkoodeksi käendust reguleerivates sätetes ei olnud VÕS § 143 lg-ga 2 sarnast regulatsiooni, mille kohaselt on tarbijakäendusleping tühine, kui selles ei ole kindlaks
määratud käendaja vastutuse rahalist maksimumsummat. Seetõttu ei ole arvestatav kostjate II ja III seisukoht, et käenduslepingud on tühised, sest lepingutes puudub vastutuse maksimumsumma. Kuna pooled on käenduslepingutes muuhulgas kokku leppinud, et leping kehtib kuni panga kõigi nõuete lõppemiseni, on pooled seega välistanud TsK § 211 p-s 2 ettenähtud võimaluse käenduse lõppemiseks juhul, kui võlausaldaja kolme kuu jooksul arvates kohustise täitmise tähtpäeva saabumisest ei esita hagi käendaja vastu. Käendaja vastutus tagatud kohustuse eest on TsK § 206 lg 1 ja VÕS § 142 lg 1 järgi põhimõtteliselt sarnane. Nii TsK § 207 lg-s 1 kui ka VÕS § 145 lg-s 1 on käendaja vastutus kohustuse täitmise eest nähtud ette üldjuhul solidaarselt põhivõlgnikuga. Kohus leidis, et riigil tekkinud nõudeõigus laenusaaja ja tema käendajate vastu ning HaS § 362 lg 3 kohaselt tuleb riigile tasuda intressi 5% aastas. Kohus leidis, et hageja nõue on põhjendatud ning kuulub rahuldamisele. Kohus mõistis kostjatelt I, II ja III solidaarselt hageja kasuks välja 159,78 eurot ning lisaks kostjatelt II ja III solidaarselt 8902,45 eurot. Kohus pidas vajalikuks juhtida poolte tähelepanu sellele, et kuna Tartu Maakohtu 13.02.2014 määrusega on kinnitatud hageja ning Helja Niinemäe, Inga Ploomipuu ja Andres Niinemäe vaheline kompromiss, mille kohaselt Helja Niinemäe, Inga Ploomipuu ja Andres Niinemäe on kohustatud tasuma sama õppelaenuvõlgnevust, tuleb käesoleva otsuse täitmisel arvestada ka nimetatud isikute poolt tasutavaga. Tulenevalt asjaolust, et kostja I osa hageja nõudest moodustab üksnes 1,76%, jättis kohus menetluskuludest 1,76% solidaarselt kõigi kostjate kanda ning ülejäänud osa, s.o 98,24% solidaarselt kostjate II ja III kanda.
MENETLUSOSALISTE TAOTLUSED JA PÕHJENDUSED
7.Maire Mändalu esitas 29.04.2014. a apellatsioonkaebuse, milles taotleb maakohtu otsuse tühistamist ja asja saatmist maakohtule uueks läbivaatamiseks. Apellant palub võtta asja materjalide juurde Helja Kabrali ja AS-i Eesti Hoiupanga vahel 30.10.1995. a. sõlmitud õppelaenulepingu ja AS-i Swedbank vastuse. Apellatsioonkaebuses esitatud väidete kohaselt: 1) on ekslik maakohtu seisukoht, et apellandi poolt sõlmitud käendusleping tagab kõiki võlgniku poolt võetud õppelaene. Käendus anti vaid 1995/1996 õppelaenu tagamiseks. Antud seisukohta kinnitab 30.10.1995. a sõlmitud õppelaenuleping, milles on laenusummana fikseeritud 2250 krooni. 12.02.1996. a tehtud ülekanne summas 2500 krooni on tagatud käenduskohustusega. Apellant sai laenulepingu Swedbank AS-i arhiivist alles 07.04.2014. a peale korduvaid pöördumisi. Edasised laenu suurendamised pidid olema fikseeritud laenulepingu lisadena. Vastustaja nimetatud dokumente esitanud ei ole. Samuti ei ole õnnestunud Maire Mändalul vastavaid dokumente hankida. Antud asjaolu on tõendatud Swedbank AS-i 24.04.2014. a vastusega. 2) ei taga 20.10.1995. a sõlmitud käendusleping 26.09.1997. a sõlmitud laenulepingut; 2) on kohus jätnud tähelepanuta, et Helja Niinemäe katkestas 1999. a õpingud Tartu Ülikoolis.
8.Eesti Vabariik (Haridus- ja Teadusministeeriumi kaudu) vaidleb apellatsioonkaebusele vastu ja taotleb selle rahuldamata jätmist. Vastuväidete kohaselt:
1) tuleneb 20.10.1995. a sõlmitud käenduslepingu p-idest 1, 5 ja 6, et apellant käendas ka tulevikus võetavaid õppelaenu summasid, mis on võetud sama õppelaenulepingu alusel. Apellandi poolt esitatud dokumendis ei ole nimetatud käendajate vastutuse ulatust, järelikult on tegemist limiteerimata käenduslepinguga; 2) on 26.09.1997. a sõlmitud laenulepingu puhul tegemist sama laenukohustuse suurendamisega. Seda kinnitab lepingu p-i 1 alapunkti 2 sõnastus, kus on kirjas, et käesoleval hetkel antakse täiendavalt 10 000 krooni, kui kokku on laenusaaja saanud laenu summas 17 250 krooni; 3) ei tähenda see, et laenusaaja ei võtnud vahepeal täiendavalt laenu seda, et ta pidi hakkama laenu tagasi maksma.
RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED
9.Ringkonnakohus leiab, et Tartu Maakohtu 31. märtsi 2014. a otsus tuleb tühistada osas, millega Maire Mändalult mõisteti solidaarselt Heldur Sulega välja võlgnevus 8758,65 eurot ja menetluskulude jaotuse osas ning teha selles osas uus otsus, millega mõista Maire Mändalult solidaarselt Heldur Sulega välja võlgnevus summas 143,80 eurot ja Heldur Sulelt 8758,65 eurot. Muus osas tuleb maakohtu otsus jätta muutmata. Apellatsioonkaebus tuleb rahuldada osaliselt. Maire Mändalu on palunud apellatsioonkaebuses tühistada maakohtu otsuse täies ulatuses. Apellatsioonkaebuse põhjendustest tuleneb, et apellant vaidlustab maakohtu otsuse osas, millega mõisteti Maire Mändalult solidaarselt Heldur Sulega hageja kasuks välja võlgnevus summas 8758,65 eurot (8902,45-143,80). TsMS § 651 lg 1 kohaselt kontrollib ringkonnakohus maakohtu otsuse seaduslikkust ja põhjendatust vaid nimetatud osas. Apellant ei vaidlusta maakohtu otsust osas, millega mõisteti apellandilt solidaarselt Lembit Kabraliga ja Heldur Sulega välja 159,78 eurot (s.o 2500 krooni) ja solidaarselt Heldur Sulega 143,80 eurot (s.o 2250 krooni).
10.Ringkonnakohus ei nõustu maakohtu seisukohaga selles, et AS-i Eesti Hoiupank ja Maire Mändalu vahel 20.10.1995. a sõlmitud käenduslepingu alusel vastutas Maire Mändalu piiramatult kõigi õppelaenulepingu alusel väljastatud laenusummade eest. Apellant on seisukohal, et 20.10.1995. a sõlmitud käenduslepingu alusel käendas ta 1995/1996. õppeaastal võetud summasid, s.o 30.10.1995. a võetud 2250 krooni (s.o 143,80 eurot) ja 12.02.1996. a võetud 2500 (159,78 eurot) krooni. Ringkonnakohus nõustub apellandi toodud seisukohaga.
11.Maakohus on õigesti leidnud, et kuna 20.10.1995. a käendusleping on sõlmitud enne
1.juulit 2002, tuleb VÕSRS § 12 lg 2 alusel kohaldada enne 1. juulit 2002 kehtinud tsiviilkoodeksi sätteid. Riigikohus on tsiviilasjas nr 3-2-1-178-10 p-is 33 leidnud, et käendaja vastutuse ulatuse määramisel tuleb lähtuda lepingu sõlmimise ajal kehtinud seadusest, sõltumata sellest, kas pidada käenduslepinguid kestvuslepinguks VÕSRS § 12 mõttes. Riigikohus on varem leidnud, et tsiviilkoodeks ei keelanud käendajal võtta vastutust ka võlasuhte hilisemast muutmisest tekkivate nõuete eest (vt Riigikohtu 17. jaanuari 2002. a otsus tsiviilasjas nr 3-21-165-01; 6. juuni 2007. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-50-07, p 13). Samas tuleb lähtuda eeldusest, et konkreetset kohustust käendanud käendaja vastutus hilisematele lepingu laiendustele ei ulatu, kui seda ei ole kokku lepitud. Ka kehtivas õiguses on VÕS § 142 lg 2 teise lause järgi ette nähtud, et tulevast kohustust võib käendada üksnes juhul, kui kohustus on
piisavalt määratletav, ning VÕS § 145 lg 4 järgi ei laienda käendaja kohustust tehing, mille põhivõlgnik teeb pärast käenduslepingu sõlmimist.
12.20.10.1995. a sõlmitud käenduslepingu p-i 1 kohaselt kohustub käendaja tagama panga nõudeid, mis on suunatud Helja Kabrali (võlgnik) vastu ning mis tulenevad panga ja võlgniku vahel sõlmitud laenulepingust ja selle võimalikest lisadest tulenevad nõuded. Käenduslepingu p-is 1 puudub laenulepingu number ja kuupäev, millal vastav laenuleping sõlmiti. Kuna käenduslepingu p-is 1 ei ole märgitud, millisest laenulepingust tulenevaid nõudeid 20.10.1995. a sõlmitud käendusleping tagab ehk kohustus ei ole piisavalt määratletav, siis ei saa ringkonnakohtu hinnangul tuvastada, et Maire Mändalu vastutas kogu õppelaenulepingu alusel võetud laenusummade eest.
13.Maire Mändalu esitas 06.06.2014. a esindaja vahendusel koos apellatsioonkaebuse täiendusega õppelaenulepingu nr S000003821 (II kd, tl 107), mis on sõlmitud Helja Kabrali (praegu Niinemäe) ja AS-i Eesti Hoiupank vahel 30.10.1995. a. Apellant esitas koos õppelaenulepinguga Swedbank AS-i 24.04.2014. a vastuse Maire Mändalule, milles krediidiasutus teatab, et nad on edastanud erinevate päringute alusel kõik õppelaenulepinguga nr S000003821 seotud dokumentide koopiad. Apellant põhjendab, et ta ei saanud nimetatud tõendeid varem esitada, sest AS Swedbank väljastas nimetatud õppelaenulepingu koopia hagejale alles 07.04.2014. a. Apellant palub võtta uued tõendid asja materjalide juurde. Vastustaja ei ole apellandi taotlusele vastuväiteid esitanud. Kuna apellandil puudus maakohtu menetluses esindaja ning 30.10.1995. a sõlmitud õppelaenulepingu esitamise kohustus oli tegelikult hagejal, kuid hageja seda ei teinud, siis peab ringkonnakohus põhjendatuks võtta apellandi poolt 06.06.2014. a esitatud tõendid asja materjalide juurde TsMS § 652 lg 4 alusel. Apellant on põhjendanud, miks ta ei saanud tõendeid esitada maakohtu menetluses.
14.30.10.1995. a sõlmitud õppelaenulaenulepingu p-i 1 alusel andis pank laenusaajale õppelaenu summas 2250 krooni. Sama õppeaasta raames, s.o 12.02.1996. a, anti laenusaajale õppelaenu veel 2500 krooni. Õppelaenulepingu p-i 4 kohaselt tagasid panga nõudeid Maire Mändalu ja Heldur Sule. Käendusleping AS-i Eesti Hoiupank ja Maire Mändalu vahel on sõlmitud 20.10.1995. a. 30.10.1995. a sõlmitud õppelaenulepingust tuleneb, et Maire Mändalu tagas 20.10.1995. a käenduslepinguga 30.10.1995. a sõlmitud laenulepingut. Maire Mändalu on omaks võtnud, et 20.10.1995. a sõlmitud laenuleping tagas ka 12.02.1996. a võetud rahasummat, kuid mitte hiljem võetud summasid. Ringkonnakohus nõustub apellandiga selles, et 30.10.1995. a sõlmitud õppelaenulepingust tuleneb, et Maire Mändalu tagas laenusaaja kohustust summas 2250 krooni. Kuna samal õppeaastal sai laenusaaja veel 2500 krooni, siis tagas 20.10.1995. a sõlmitud käendusleping ka nimetatud laenusummat, kuid mitte hiljem võetud laenusummasid.
15.Ringkonnakohtu hinnangul ei taga 20.10.1995. a sõlmitud käendusleping 26.09.1997. a ja hiljem sõlmitud laenulepinguid. Asjaolule, et 20.10.1995. a sõlmitud laenuleping ei taganud alates 08.10.1996. a võetud summasid, viitab ka see, et hilisemates õppelaenulepingutes on märgitud uued käendajad. 26.09.1997. a sõlmitud õppelaenulepingu käendajateks on Andres Niinemäe ja Inga Ploomipuu. Põhjendatud ei ole vastustaja väide selles, et kuna apellandiga sõlmitud käenduslepingus ei ole fikseeritud käenduse vastutuse ulatust, siis on tegemist limiteerimata käendusega. 20.10.1995. a sõlmitud käenduslepingus ei ole fikseeritud käenduse vastutuse ulatust summaliselt, kuid 30.10.1995. a sõlmitud õppelaenulepingus oli märgitud, et laenusaaja saab õppelaenu 2250 krooni ning nimetatut suuruses panga nõuet tagavad Maire Mändalu ja
Heldur Sule. Sõlmitud käenduslepingu alusel pidi mõistlik isik aru saama, et käendaja vastutab 30.10.1995. a võetud laenusumma eest. Apellant on nõustunud, et tema poolt antud käendus tagas ka samal õppeaastal, s.o 12.02.1996. a võetud laenusummat. 20.10.1995. a sõlmitud käenduslepingus ei lepitud kokku, et konkreetset kohustust käendanud käendaja vastutus laieneb ka hilisematele lepingu laiendustele ja piiramatus ulatuses võetud laenukohustustele. Ringkonnakohus leiab, et 20.10.1995. a sõlmitud käendusleping ei taganud alates 08.10.1996. a võetud laenusummasid, sest käenduse ulatus ei ole käenduslepingus piisavalt määratletav. Riigikohus on leidnud, et tulevast kohustust võib käendada üksnes juhul, kui kohustus on piisavalt määratletav.
16.Apellant on taotlenud maakohtu otsuse tühistamist ja asja saatmist maakohtule uueks läbivaatamiseks. Kuna ringkonnakohus saab asjas teha ise uue otsuse ilma asja maakohtule saatmata, siis rahuldab ringkonnakohus apellandi apellatsioonkaebuse osaliselt.
17.Kuna ringkonnakohus rahuldab apellatsioonkaebuse osaliselt ja tühistab maakohtu otsuse osaliselt, tuleb muuta ka maakohtu poolt määratud menetluskulude jaotust. Ringkonnakohus jätab muutmata maakohtu poolt kindlaks määratud menetluskulude jaotuse osas, millega maakohus jättis 1,76% menetluskuludest solidaarselt Lembit Kabrali, Maire Mändalu ja Heldur Sule kanda. Tulenevalt apellatsioonkaebuse rahuldamise ulatusest, tuleb 1,59% menetluskuludest jätta solidaarselt Maire Mändalu ja Heldur Sule kanda ning 96,65% menetluskuludest Heldur Sule kanda TsMS § 163 lg 1 alusel.
18.Alates 1. jaanuarist 2015. a on muutunud menetluskulude kindlaksmääramise kord. Kuna käesolevas asjas on lõpplahend tehtud enne 1. jaanuari 2015. a, ilma et selles menetluskulud oleksid rahaliselt kindlaks määratud, määrab kogu asja menetluskulud kindlaks maakohus pärast tsiviilasja sisulise lahendamise kohta tehtud kohtuotsuse või menetlust lõpetava määruse jõustumist (TsMS § 177 lg 1 p 2 ja lg 2), andes õigustatud menetlusosalisele mõistliku tähtaja menetluskulude nimekirja ja vajadusel neid tõendavate dokumentide esitamiseks ning kohustatud menetlusosalisele vastuväite esitamiseks (Riigikohtu tsiviilasi nr 3-2-1-147-14, p 22). Kui menetlusosaline ei esita kohtu määratud tähtaja jooksul menetluskulude nimekirja või ei teata, et ta kulude hüvitist ei soovi, määrab maakohus TsMS § 174 lg 1 teise lause kohaselt kindlaks sellise menetluskulu, mida on võimalik määrata asja materjalide alusel.
/digitaalselt allkirjastatud/ Kersti Kerstna-Vaks
/digitaalselt allkirjastatud/ Kai Kullerkupp
/digitaalselt allkirjastatud/ Andra Pärsimägi
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.