OÜ Puidu Taavet hagi Lõuna Raamatupidamisteenuse OÜ vastu kahju hüvitamiseks 400 eurot
Tsiviilasja hind apellatsioonikohtus Vaidlustatud kohtulahend
Tartu Maakohtu 14. oktoobri 2014 otsus
Kaebuse esitaja ja kaebuse liik
Lõuna Raamatupidamisteenuse OÜ apellatsioonkaebus
Kohtuistungi toimumise aeg
Kirjalik menetlus
Menetlusosalised ja nende
Apellant (kostja): Lõuna Raamatupidamisteenuse OÜ (registrikood 11454394), esindaja advokaat Kalju Kutsar
esindajad
RESOLUTSIOON
Vastustaja (hageja): OÜ Puidu 10302662), esindaja Suido Västra
Taavet
(registrikood
1.Muuta osaliselt Tartu Maakohtu 14. oktoobri 2014 otsuse põhjendusi. Muus osas jätta maakohtu otsus muutmata.
2.Jätta apellatsioonkaebus rahuldamata.
Menetluskulude jaotus
Jätta menetluskulud maakohtus ja ringkonnakohtus Lõuna Raamatupidamisteenuse OÜ kanda.
Edasikaebamise kord
Otsuse peale võib esitada kassatsioonkaebuse Riigikohtule 30 päeva jooksul otsuse kättetoimetamisest. Hagimenetluses Riigikohtus võib menetlusosaline menetlustoiminguid teha ning avaldusi ja taotlusi esitada üksnes vandeadvokaadi vahendusel, kui seaduses ei ole sätestatud teisiti. Juhul, kui menetlusosaline taotleb menetlusabi, peab ta esitama tähtaja kestel kassatsioonkaebuse. Kaebuse põhjendamiseks või riigilõivu tasumiseks või kaebuses esineva sellise puuduse kõrvaldamiseks, mis on seotud menetlusabi taotlemisega, annab kohus mõistliku tähtaja pärast menetlusabi taotluse lahendamist, kui nimetatud taotlus ei ole esitatud põhjendamatult või tähtaja pikendamise eesmärgil.
MENETLUSOSALISTE NÕUDED, VASTUVÄITED JA PÕHJENDUSED
1.OÜ Puidu Taavet (hageja) esitas 20. juunil 2012 hagi Lõuna Raamatupidamisteenuse OÜ (kostja) vastu kahjuhüvitise summas 400 eurot väljamõistmiseks. Hagiavalduse kohaselt osutas kostja hagejale aastatel 2010-2011 raamatupidamisteenust, sh teostas igakuist raamatupidamise kontrolli, koostas hageja bilansi ja 2010. aasta majandusaasta aruande. Kostja poolt hagejale osutatud teenuse sisu ja selle eest saadud tasu kajastuvad kostja poolt hagejale esitatud arvetes, mis on hageja poolt tasutud. 2011. aasta lõpus selgus, et kostja on teenust osutatud puudulikult. Puudused said kinnitust 12.03.2012 audiitori arvamuses. Kostja poolt koostatud hageja 2010. aasta majandusaasta aruanne ei kajastanud hageja majanduslikku olukorda tõeselt, mh oli kostja hinnanud ebaõigesti hageja vara väärtust. Audiitorile makstud tasu on hageja otsene varaline kahju, s.o kulu kahju kindlakstegemiseks eesmärgiga ära hoida ja/või vähendada ebaõigetest majandustegevuse andmetest tingitud kahju hagejale tulevikus (VÕS § 128 lg 3).
2.Kostja vaidles hagile vastu. Vastuväidete kohaselt polnud poolte vahel kokkuleppeid raamatupidamisteenuse osutamise osas, samuti polnud lepingut. Hagejal on alati olnud oma raamatupidaja, kes vastutab andmete sisestamise eest programmi. Kostja teostas vaid raamatupidamise kontrolli. Kostja ei vastuta hageja poolt majandusaasta aruande koostamiseks esitatud andmete eest.
3.Hageja suurendas 10.12.2013 menetlusdokumendis oma nõuet ning palus mõista välja kostjalt hageja kasuks kahjuhüvitisena 480 eurot.
MAAKOHTU LAHEND
4.Tartu Maakohus rahuldas 14. oktoobri 2014 otsusega hagi, mõistis välja Lõuna Raamatupidamisteenuse OÜ-lt OÜ Puidu Taavet kasuks kahjuhüvitise summas 400 eurot. Maakohus jättis menetluskulud kostja kanda. Maakohtu põhjenduste kohaselt on kostja hagejale teostatud tööde eest tasunud, mis tähendab seda, et nii hageja kui kostja aktsepteerisid nende vahel kokku lepitud ja kostja poolt teostatud töid. Ei ole õige kostja väide selle kohta, et ta ei ole hagejale raamatupidamisteenust osutanud ning on teostanud ainult raamatupidamise kontrolli. Pooled on kostja poolt koostatud bilansi ebaõigsust
kinnitanud. Vigase bilansi koostamist ei õigusta see, et kostjal puudus õigus majandusaasta deklaratsiooni esitamiseks Maksuametile, selle sisestamiseks või parandamiseks. Pooltevaheline leping, nagu see oli kirjas ka arvel, oli 2010. aasta majandusaasta aruande koostamine. Hageja esitas audiitorile samasugused algandmed nagu kostjale. Hagejal puudunuks alus pöörduda audiitori poole, kui kostja samade andmete alusel oleks koostanud vigadeta majandusaasta aruande. Maakohus viitas VÕS §-le 104. Kostja on 10.03.2013 eelistungil kinnitanud, et tema tegevusalaks on raamatupidamisteenuse osutamine. Maakohus juhtis kostja tähelepanu asjaolule, et ta ei oleks tohtinud koostada bilanssi puudulikele ja ebaõigetele andmete tuginedes, vaatamata hageja poolt mistahes moel esitatud soovidele. Tõendamata on see, et kahjustatud isiku enda tegevus oleks ise osaliselt temale kahju tekitanud. Seega jääb kogu vastutus kahju eest kostja kanda, kuna ta on tõendanud võlgnikupoolset kohustuse rikkumist, kahju olemasolu ja suurust, samuti põhjuslikku seoses kahju tekitaja käitumise ja kahju tekkimise vahel. Maakohus jättis rahuldamata hageja põhinõude suurendamise taotluse, sest see on esitatud hilinemisega. Maakohus jättis TsMS § 162 lg 1 alusel menetluskulud kostja kanda.
MENETLUSOSALISTE TAOTLUSED JA PÕHJENDUSED
5.Lõuna Raamatupidamisteenuse OÜ esitas apellatsioonkaebuse, milles taotles Tartu Maakohtu
14.oktoobri 2014 otsuse tühistamist ja uue otsuse tegemist, millega jätta hagi rahuldamata. Apellant palus jätta menetluskulud vastustaja kanda. Apellatsioonkaebuses esitatud väidete kohaselt: 1) on maakohus eiranud kahju hüvitamise nõude rahuldamise eeldusi, mida Riigikohus on korduvalt selgitanud (nt RKTKo nr 3-2-1-5-12, p 27). Hageja ei ole tõendamiskohustust täitnud; 2) oli hageja kohustatud korraldama äriühingu raamatupidamist selliselt, et see vastaks seaduse nõuetele. Ettevõtte juhatus oli võtnud tööle raamatupidaja, kelle otseseks töökohustuseks oli raamatupidamise korraldamine. Poolte vahel ei ole sõlmitud lepingut, millega kostja oleks võtnud endale kohustuse korraldada hageja raamatupidamist. Kostja on osutunud hageja raamatupidajale abi teatud küsimustes, sh koostanud ka bilansi ning aastaaruande. Selline tegevus ei ole samastatav raamatupidaja töökohustuste täitmisega, sest ei hõlma igapäevast tööd raamatupidamise algdokumentidega; 3) ei ole maakohus põhjendanud, millistel tõenditel põhineb järeldus, et pooled leppisid kokku, et kostja vastutab täies mahus hageja raamatupidamise eest. Hageja ei ole tõendanud, et kostja teadis või pidi teadma vigadest algdokumentides ning koostas teadlikult ebaõige aastaruande ja bilansi; 4) ei ole hageja saanud kahju, mille suuruse kindlakstegemiseks tehtud kulutuste hüvitamist võiks VÕS § 128 lg 3 alusel nõuda. Hageja seaduslik esindaja ja tunnistaja L. K. kinnitasid, et ettevõte sai pangast laenu, kanded raamatupidamises tuli küll parandada, kuid mingeid sanktsioone kolmandatelt isikutelt (äripartnerid, maksuhaldur) see kaasa ei toonud. Kahju kindlakstegemiseks tehtud kulutuste hüvitamist saab nõuda vaid juhul, kui on olemas kahju hüvitamise üldised eeldused VÕS § 115 lg 1 järgi; 5) ei vasta maakohtu otsus TsMS §-s 442 sätestatud nõuetele. Maakohtu järeldused ei tulene menetluse käigus tuvastatud asjaoludest. Maakohus on jätnud tähelepanuta kostja väited lepingu sisu kohta, samuti selle, et arvetel on kajastatud konkreetsete ülesannete täitmine.
6.OÜ Puidu Taavet vaidles apellatsioonkaebusele vastu ja taotles selle rahuldamata jätmist.
Vastuväidete kohaselt: 1) on maakohus otsuses välja toonud arved, mis on kostja raamatupidamisteenuse osutamise eest. Hageja on arved ka tasunud;
esitanud
hagejale
2) sai hageja audiitorilt kinnituse, et raamatupidamisteenus ei vastanud kehtivatele nõuetele (tööl ei olnud kokkulepitud omadusi VÕS § 641 lg 2 p 1 mõttes). Kulutused audiitori arvamuse saamiseks oli hädavajalik selleks, et esitada kostja vastu täiendav nõue.
RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED
7.Ringkonnakohus leiab, et apellatsioonkaebus tuleb jätta rahuldamata kuid muuta tuleb osaliselt Tartu Maakohtu 14. oktoobri 2014 otsuse põhjendusi. Muus osas tuleb jätta maakohtu otsus muutmata. Vastavalt TsMS § 651 lg-le 1 kontrollib ringkonnakohus apellatsiooni korras esimese astme kohtu otsuse seaduslikkust ja põhjendatust üksnes osas, mille peale on edasi kaevatud.
8.Asja materjalidest nähtuvalt on hageja esitanud kostja vastu hagi kahju hüvitamiseks ning hageja väidetav kahju seisneb selles, et kostja koostas puudustega 2010. aasta majandusaasta aruande ning puuduste tuvastamiseks oli vajalik kulu audiitori arvamuse saamiseks 400 eurot. Ringkonnakohus leiab, et pooltevaheline õigussuhe on kvalifitseeritav töövõtusuhtena, s.o poolte vahel oli sõlmitud töövõtuleping, nn raamatupidamisteenuse osutamise leping. Nimetatud asjaolu kinnitavad toimikus olevad arved (tl 6-9; 39-45) ja poolte seletus, mille kohaselt kostja abistas hagejat raamatupidamise korraldamisel, koostas bilansi panka ja 2010. aasta majandusaasta aruande. Antud juhul nõuab hageja kostjalt audiitorile tasutud 400 eurot lepingu rikkumisega põhjustatud kahjuna.
9.Riigikohus on apellandi poolt viidatud tsiviilasja nr 3-2-1-5-12 lahendi p-s 27 asunud seisukohale, et „Lepingu rikkumisega põhjustatud kahju hüvitamise nõude rahuldamiseks peavad VÕS §-de 115, 127 ja 128 alusel olema täidetud eelkõige järgmised üldised eeldused: • • •
• • • •
kostja on lepingut rikkunud (VÕS § 115 lg 1); kostja vastutab lepingu rikkumise eest (VÕS § 115 lg 1); kostjale on antud täiendav tähtaeg kohustuse täitmiseks, v.a kui tegemist on olulise rikkumisega, on ilmne, et täiendava tähtaja määramisel ei oleks tulemust või kui asjaolude kohaselt on kahju kohe hüvitamine muul põhjusel mõistlik (VÕS § 115 lg-d 2 ja 3); hagejale on tekkinud või tekib kahju (VÕS § 127 lg 1, § 128); kahju on hõlmatud rikutud lepingulise kohustuse kaitse-eesmärgiga (VÕS § 127 lg 2); kahju oli rikkumise võimaliku tagajärjena kostjale lepingu sõlmimise ajal ettenähtav, v.a kui kahju tekitati tahtlikult või raske hooletuse tõttu (VÕS § 127 lg 3); rikkumise ja kahju vahel on põhjuslik seos (VÕS § 127 lg 4).“
9.1.Ringkonnakohus leiab, et tõendatud on kostja poolt raamatupidamisteenuse osutamise lepingu rikkumine 2010. aasta majandusaasta aruande koostamisel, kuna töö ei vastanud lepingutingimustele. Iseenesest õige on apellandi väide, et asja materjalide kohaselt ei ole hageja ja kostja sõlminud lepingut, millega kostja oleks kohustunud korraldama hageja raamatupidamist, s.o kostja ei täitnud raamatupidaja töökohustusi, kuid samas ei oma see asjaolu tähtsust vaidluse lahendamisel. Apellant ei ole vaidlustanud asjaolu, et ta koostas bilansi panka ja 2010. aasta majandusaasta aruande.
VÕS § 641 lg 2 p 2 kohaselt töö ei vasta lepingutingimustele, kui kokkuleppe puudumisel töö omaduste kohta ei sobi töö teatud otstarbeks, milleks tellija seda vajab ja mida töövõtja lepingu sõlmimise ajal teadis või pidi teadma, kui tellija võis mõistlikult tugineda töövõtja erialastele oskustele või teadmistele, muul juhul aga otstarbeks, milleks seda liiki tööd tavaliselt kasutatakse. Kostja, koostades 2010. aasta majandusaasta aruande, teadis tuginedes oma erialastele teadmistele, millistele tingimustele peab majandusaasta aruanne vastama ning millised andmed (näitajad) peavad selles kajastuma. Kuna kostja poolt koostatud majandusaasta aruandes esinesid audiitori poolt väljatoodud puudused (tl 10-13), siis ei vastanud majandusaasta aruanne lepingutingimustele ning kostja rikkus lepingut.
9.2.Kostja on lepingu rikkumise eest vastutav ning vastutusest vabanemiseks ei saa ta tugineda väitele, et aastaaruande ja bilansi koostas ta hageja poolt esitatud algdokumentide alusel, mis sisaldasid vigasid, ning ta ei vastuta hageja poolt esitatud andmete eest. Hageja vastuväite kohaselt esitati kostjale aastaaruande ja audiitorile arvamuse koostamiseks samad algandmed. Tunnistaja L.K. (tl 115-116) ütluste kohaselt saatis ta sama käibeandmiku, mida kasutas kostja majandusaasta aruande koostamiseks, audiitorile, samuti on meili teel vastatud kõigile kostja poolt esitatud küsimustele ja saadetud talle nõutud dokumendid. Ringkonnakohus leiab, et kuna audiitor, kasutades samu andmeid, milliseid kasutas kostja majandusaasta aruande koostamisel, tõi välja selles esinenud vead, oleks pidanud kostja professionaalina suutma koostada vigadeta 2010. aasta majandusaasta aruande.
9.3.VÕS § 115 lg 2 kohaselt täitmise asemel võib kahju hüvitamist nõuda pärast käesoleva seaduse §-s 114 sätestatud täiendava tähtaja möödumist. Hageja väitel võttis ta kostjaga ühendust ja soovis majandusaasta aruande parandamist, kuid kostja vastas, et „talle loeb ainult audiitori arvamus ja seda vaid aktsepteerib“ (tl 57). Samuti nähtub tunnistaja L.K. ütlustest, et kostja keeldus 2010. aasta majandusaasta aruande parandamisest ning nõudis audiitori arvamust. Seega ei ole täiendava tähtaja andmine kostjale aidanud kaasa sellele, et ta parandaks vead majandusaasta aruandes, ja hagejal on õigus nõuda lepingu rikkumisest tuleneva kahju hüvitamist.
9.4.Kostjapoolse lepingu rikkumise tõttu on hagejal tekkinud kahju seetõttu, et kuna kostja ei nõustunud temapoolse lepingurikkumisega ja ei parandanud majandusaasta aruannet, siis oli kostja sunnitud tasuma audiitorile majandusaasta aruande kontrollimise (s.o töö lepingutingimuste mittevastavuse tuvastamise) eest. Tunnistaja L.K. ütlustest nähtub, et ta parandas 2010. aasta majandusaasta aruande audiitori kaasabil (s.o arvestades asjas antud audiitori arvamust). VÕS § 128 lg 3 kohaselt otsene varaline kahju hõlmab eelkõige kaotsiläinud või hävinenud vara väärtuse või vara halvenemisest tekkinud väärtuse vähenemise, isegi kui see tekib tulevikus, ning kahju tekitamisega seoses kantud või tulevikus kantavad mõistlikud kulud, sealhulgas mõistlikud kulud kahju ärahoidmiseks või vähendamiseks ja hüvitise saamiseks, muu hulgas kahju kindlaks tegemiseks ja kahju hüvitamisega seotud nõude esitamiseks. Ringkonnakohus leiab, et viidatud säte kohaldub ka kulutuste osas, mis olid vajalikud lepingurikkumise (antud juhul töö lepingutingimustele mittevastavuse) kindlakstegemiseks. Audiitori arvamus oli vajalik lepingurikkumise kindlakstegemiseks ning selle eest tasutud 400 eurot on vajalik ja mõistlik kulutus VÕS § 128 lg 3 mõttes.
9.5.Kostjapoolse lepingu rikkumise ja hageja kulutuse, mis seisnes audiitorile tasu maksmises lepingurikkumise kindlakstegemiseks, vahel on põhjuslik seos (VÕS § 127 lg 4). Lähtudes kõigest eeltoodust on maakohus õigesti rahuldanud hagi ning puudub alus asuda maakohtust erinevale seisukohale.
10.Kuna apellatsioonkaebus jääb rahuldamata, siis jäävad menetluskulud ringkonnakohtus TsMS § 171 lg 1 alusel apellandi kanda. Alates 01.01.2015 on muutunud menetluskulude kindlaksmääramise kord. Riigikohus on tsiviilasjas nr 3-2-1-147-14 (p 22) märkinud, et tsiviilasjades, milles lõpplahend kas või ühes kohtuastmes on tehtud enne 1. jaanuari 2015, ilma et selles menetluskulud oleksid rahaliselt kindlaks määratud, määrab kogu asja menetluskulud kindlaks maakohus määrusega pärast tsiviilasja sisulise lahendamise kohta tehtud kohtuotsuse või menetlust lõpetava määruse jõustumist (TsMS § 177 lg 1 p 2 ja lg 2), andes õigustatud menetlusosalisele mõistliku tähtaja menetluskulude nimekirja ja vajadusel neid tõendavate dokumentide esitamiseks ning kohustatud menetlusosalisele vastuväite esitamiseks. Kui menetlusosaline ei esita kohtu määratud tähtaja jooksul menetluskulude nimekirja, määrab kohus TsMS § 174 lg 1 teise lause kohaselt kindlaks sellise menetluskulu, mida on võimalik määrata tsiviilasja materjalide alusel (eelkõige riigilõiv). Kuna maakohtu vaidlustatud otsus on tehtud enne 1. jaanuari 2015, siis tuleb menetluskulude rahalisel kindlaksmääramisel lähtuda Riigikohtu eelmärgitud lahendis antud juhistest.
/allkirjastatud digitaalselt/ Andra Pärsimägi
/allkirjastatud digitaalselt/ Üllar Roostoja
/allkirjastatud digitaalselt/ Viivi Tomson
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.