Kersti Kerstna-Vaks, Andra Pärsimägi, Üllar Roostoja
Otsuse tegemise aeg ja koht
27. märts 2015, Tartu
Tsiviilasja number
2-13-54459
Tsiviilasi
R.L. hagi V.E. vastu lepingust taganemise kehtivuse tuvastamiseks, korteriomandi üleandmiseks ja asjaõiguskannete tegemiseks ning V.E. vastuhagi R.L. vastu kinkelepingu kehtivuse tunnustamiseks
Tsiviilasja hind
10 000 eurot
apellatsioonikohtus Vaidlustatud kohtulahend
Tartu Maakohtu 17. novembri 2014 otsus
Kaebuse esitaja ja kaebuse liik
V.E. apellatsioonkaebus
Kohtuistungi toimumise aeg
Kirjalik menetlus
Menetlusosalised ja nende
Apellant (kostja/vastuhagi hageja): V.E. (ik: XXX), esindaja vandeadvokaat Ants Nõmmik Vastustaja (hageja/vastuhagi kostja): R.L. (ik: XXX), seaduslik esindaja (eestkostja) Suure-Jaani Vallavalitsus, lepinguline esindaja vandeadvokaat Nikolai Kõiv
esindajad
RESOLUTSIOON
Tühistada Tartu Maakohtu 17. novembri 2014 otsus ja saata tsiviilasi maakohtule uueks läbivaatamiseks. Rahuldada apellatsioonkaebus osaliselt. Edasikaebamise kord Otsuse peale võib esitada kassatsioonkaebuse Riigikohtule 30 päeva jooksul otsuse kättetoimetamisest. Hagimenetluses Riigikohtus võib menetlusosaline menetlustoiminguid teha ning avaldusi ja taotlusi esitada üksnes vandeadvokaadi vahendusel, kui seaduses ei ole sätestatud teisiti. Juhul, kui menetlusosaline taotleb menetlusabi, peab ta esitama tähtaja kestel kassatsioonkaebuse. Kaebuse põhjendamiseks või riigilõivu tasumiseks või kaebuses esineva sellise puuduse kõrvaldamiseks, mis on seotud menetlusabi taotlemisega, annab kohus mõistliku tähtaja pärast menetlusabi taotluse lahendamist, kui nimetatud taotlus ei ole esitatud põhjendamatult või tähtaja pikendamise eesmärgil. MENETLUSOSALISTE NÕUDED, VASTUVÄITED JA PÕHJENDUSED
1.R.L. (hageja) esitas 18.11.2013 maakohtule V.E. (kostja) vastu hagiavalduse, milles palus tuvastada hageja ja kostja vahel 05.09.2013 sõlmitud korteriomandi tähtajatu isikliku tasuta kasutusõigusega koormamise, kinke- ja asjaõiguslepingust taganemise kehtivus; kohustada kostjat vabastama Viljandi maakonnas Suure-Jaani vallas Olustvere alevikus XXX korter oma valdusest ja kolima korterist välja hiljemalt kolme kalendripäeva jooksul arvates kohtuotsuse jõustumisest; teha Tartu Maakohtu kinnistusosakonna registriossa nr XXX asjaõiguskanne, millega kustutada kinnistusregistrist korteriomandi omanikuna kostja, ja teha asjaõiguskanne, millega kanda registriossa korteriomandi omanikuna hageja; lubada hagejal teha Tartu Maakohtu kinnistusosakonnale asjaõiguskande muudatuse avaldus kinnistusregistriossa nr XXX . Hagiavalduse kohaselt kuulus hagejale Viljandi maakonnas Suure-Jaani vallas Olustvere alevikus XXX korteriomand (kinnistusregistriosa nr XXX ). 05.09.2013 sõlmisid hageja ja kostja notariaalse korteriomandi kinkelepingu isikliku kasutusõiguse seadmisega ja asjaõiguslepingu, millega hageja kinkis korteriomandi kostjale. Pärast korteri omandamist tõi kostja korterisse oma meestuttava, kellega hakkas seal alkoholi tarvitama ning muutis kinkija elamise korteris võimatuks. Seetõttu pidid sekkuma Suure-Jaani valla sotsiaaltöötajad, kes tuvastasid, et hageja ei ole suuteline enda eest seisma ja enda eest hoolitsema. Kostja on elanud korteris tasuta ilma eluasemekuludes osalemata. Hagejal on pärast kostja korterisse kolimist tekkinud võlgnevused AS Suure-Jaani Haldus, AS Eesti Energia ja Maksuameti ees. 30.10.2013 tegi hageja avalduse kinkelepingust taganemiseks, kus heidab kostjale ette, et pärast kinkelepingu sõlmimist on poolte suhted tundmatuseni muutunud – kostja ei luba kedagi hageja juurde, on võtnud enda kätte hageja pangakaardi ja kõik võtmed, hoides hagejat koduarestis. Kostja ei maksa mingeid arveid ning elab hageja kulul, kulutades hageja pensioni teadmata otstarbeks. Kuna kostja jättis elektri eest maksmata, lülitati korterist elekter välja. Korteris käib sageli kostja meestuttav, kellega tarvitatakse alkoholi. Hageja käsitleb taolist käitumist kingisaaja jämeda tänamatusena. Kinkelepingust taganemise avaldus edastati kostjale 15.11.2013. Tartu Maakohus kohaldas 05.11.2013 määrusega tsiviilasjas nr 2-13-52282 esialgset õiguskaitset ja määras R. L ajutiseks eestkostjaks Suure-Jaani Vallavalitsuse tähtajaga kuni 05.05.2014. Tartu Maakohtu 03.12.2013 määrusega seati R. L üle eestkoste ning määrati eestkostjaks Suure-Jaani Vallavalitsus.
Suure-Jaani Vallavalitsus toetas hageja kinkelepingust taganemise avaldust, leides, et kostja ei suuda tagada hagejale püsivat hoolitsust ega turvalist elukeskkonda. Kostjal ei ole aastaid olnud püsivat töökohta, tema sissetulekuks on toimetulekutoetus, mistõttu kasutab ta hageja pensioni ka oma isiklikes huvides. Kostja vastuhagi hageja ei tunnistanud.
2.Kostja vaidles hagile vastu ja esitas vastuhagi, milles palus tunnustada poolte vahel 05.09.2013 sõlmitud kinkelepingu kehtivust. Kostja leidis, et kinkelepingust taganemise avaldus on õigusliku aluseta, sest kostja ei ole näidanud hageja suhtes üles jämedat tänamatust. Pooled ei ole kokku leppinud, et kostja peaks tasuma kommunaalkulude eest ja ei tohi külalisi kutsuda. Hageja võttis lepingus kohustuse tasuda kommunaalkulud, mis on ka mõistetav, sest hagejal on õigus kasutada korterit tähtajatult ja tasuta oma eluasemena. Hageja on lepingus kinnitanud, et ei eelda enese ülalpidamist kostja kulul ning ei soovi täpsustada abistamise ja hooldamise kohustuse ulatust ega tingimusi. Kostja on täitnud kohustused kinkija suhtes: elamine on hagejal olemas, kostja toitis hagejat ja hoolitses hageja eest ning seega pidi hageja enda rahalistest vahenditest tasuma mh toidu eest.
MAAKOHTU LAHEND
3.Tartu Maakohus rahuldas 17. novembri 2014 otsusega hagi ning tuvastas R.L. ja V.E. vahel
5.septembril 2013 sõlmitud korteriomandi tähtajatu isikliku tasuta kasutusõigusega koormamise, kinke- ja asjaõiguslepingust taganemise kehtivuse, kohustas V.E. vabastama Viljandi maakonnas Suure-Jaani vallas Olustvere alevikus XXX korter oma valdusest ja kolima korterist välja hiljemalt kolme kalendripäeva jooksul arvates kohtuotsuse jõustumisest, tegi Tartu Maakohtu kinnistusosakonna registriossa nr XXX asjaõiguskande, millega kustutada XXX korteriomandi omanikuna V.E. , ja tegi asjaõiguskande, millega kanda registriossa XXX korteriomandi omanikuna R.L. , ning lubas R.L. l teha Tartu Maakohtu kinnistusosakonnale asjaõiguskande muudatuse avalduse kinnistusregistriossa nr XXX . Vastuhagi jättis maakohus rahuldamata. Menetluskulud jättis maakohus TsMS § 162 lg 1 alusel kostja kanda. Kohtuotsuse põhjenduste kohaselt on 05.09.2013 kinkelepingust taganemise avaldus tehtud ja kostjale kätte toimetatud ning kinkelepingust taganemise materiaalsed eeldused on täidetud. Hageja on tõendanud asjaolu, et kostja on oma käitumisega näidanud hageja kui kinkija vastu üles jämedat tänamatust. Seega on kinkelepingust taganemine kehtiv. 30.10.2013 taganemisavaldusest nähtuvalt oli kinkelepingu eesmärgiks hageja poolt vaadatuna kinkida korter kostjale kui oma elukaaslasele. Taganemisavaldusest nähtub, et pärast kinkelepingu sõlmimist on hageja suhted kostjaga tundmatuseni muutunud – kostja ei luba hageja juurde kedagi, on võtnud enda kätte hageja pangakaardi ja kõik võtmed, hoides hagejat justkui koduarestis; kostja ei maksa mingeid arveid, elab hageja kulul ning kulutab hageja pensioni teadmata otstarbeks; kostja jättis elektri eest maksmata; korteris käib sageli kostja meestuttav, kellega tarvitatakse alkoholi. Hageja on oma tahet taganemisavalduse koostamisel avaldanud notarile. Notari ütluste kohaselt on taganemisavalduses kirjas hageja avaldatu. Mingeid kahtlusi notarile avaldatu tõepärasuse suhtes kohtul ei ole tekkinud tulenevalt asjaolust, et notar suhtles hagejaga ametitoimingu tegemisel, fikseerides hageja avaldatu. Tunnistajad A.T. ja M.K. kinnitasid, et sotsiaaltöötajatel oli ajavahemikul 05.08.2013 kuni 31.10.2013 võimalik siseneda XXX korterisse ainult suheldes kostjaga, ka olukorras, kus hageja viibis korteris. 05.08.2013 ei saanudki sotsiaaltöötajad hagejat külastada, sest korteri ust ei avatud. Kinnitust on leidnud, et kostja avaldas, et korteris viibiv A-nimeline joobes meesterahvas on tema elukaaslane; igasugused etteheited hageja ebapiisava hooldamise suhtes lükkas kostja tagasi. Tunnistaja A.R. kinnitas enda lähedast suhet kostjaga.
Kinkelepingu kohaselt kohustus hageja tasuma korteri kommunaalkulud. Taganemisavalduses märgitu seoses majandamise ja kulude mittekandmisega kostja poolt on siiski kostjale etteheidetav, sest kostja kasutas isiklikult kõiki hageja rahalisi vahendeid ning see tõi kaasa hageja elukvaliteedi halvenemise võrreldes kinkelepingu tegemise eelse ajaga: kuna kostja jättis elektrienergia eest maksmata, lülitati elekter korterist välja. Tuvastatud asjaolud ei kinnita kostja väidet, et tema on hagejat piisavalt hooldanud. A. T ja M. K ütluste järgi oli hoolduse määr tervise säilitamiseks ebapiisav, näiteks hageja suhkruhaiguse kontrolli alla hoidmiseks on vaja süüa rohkem kui üks kord päevas, mis on kindlasti elementaarne nõue. Kinkelepingu (p 3.5) kohaselt ei täpsustanud pooled abistamise ja hooldamise kohustuse ulatust ega tingimusi. See ei tähenda aga hooldamiskohustuse puudumist, sest samas punktis on pooled kokku leppinud, et kostja on kohustatud hagejat abistama (hooldama) samal määral nii nagu see on olnud enne lepingu sõlmimist. Olukorras, kus kostja tegevuse ja tegevusetuse tulemusena lülitati elekter korterist välja, ei saa asuda seisukohale, et kostja on käitunud hageja suhtes sama abistavalt kui enne lepingu sõlmimist. Kuigi kinkelepingus ei ole üksikasjalikult kirjeldatud kostja kohustuse ulatust hageja hooldamisel, on praegusel juhul esmatähtis taganemisavalduses märgitu: hageja käsitles kostjat oma elukaaslasena ja pärast kinkelepingu sõlmimist on hageja suhted kostjaga tundmatuseni muutunud. Kuivõrd taganemisavaldus on tehtud vähem kui kaks kuud pärast kinkelepingu sõlmimist, st suhteliselt lühikese aja järel, siis puudub igasugune alus kahelda hageja poolt notarile avaldatus. Saab järeldada, et kostja käitumine hageja suhtes muutus lühikese aja jooksul kardinaalselt, see tekitas hagejas mõistmise, et ta on kinkinud korteri isikule, kes ei vääri seda. Kohus käsitleb kostja käitumist, mis tingis taganemisavalduse tegemise, jämeda tänamatusena, mille objektiivne mõõde väljendus kostja tegevuses, mille tagajärjeks oli hageja elukvaliteedi langus, ta pidi muu hulgas kannatama olukorda, kus korteris viibis sageli peale tema ja kostja veel üks isik. Nimetatud isiku puhul ei olnud tegemist külalisega, vaid kostja elukaaslasega. Hageja eesmärk kinkelepingu sõlmimisel ei olnud elada varasemast halvemini, sh saada pere liikmeks, kus tema õigused on kõige piiratumad. Hagejale määrati eestkostja pärast taganemisavalduse tegemist. Kostja ei ole vaidlustanud taganemisavalduses märgitut tulenevalt asjaolust, et hagejale on määratud eestkostja.
ASJAOSALISTE TAOTLUSED JA PÕHJENDUSED
4.V.E. esitas apellatsioonkaebuse, milles taotleb Tartu Maakohtu 17. novembri 2014 otsuse tühistamist ning uue otsuse tegemist, millega jätta hagi rahuldamata ja rahuldada vastuhagi ning tunnustada V.E. ja R.L. vahel 5. septembril 2013 sõlmitud kinkelepingu kehtivust. Menetluskulud palub apellant jätta vastustaja kanda. Apellatsioonkaebuse põhjenduste kohaselt: 1) on ekslik kohtu seisukoht, et hageja kinkis korteri kostjale kui oma elukaaslasele. Kinkelepingust ei nähtu, et kinkimise üheks eeltingimuseks oleks olnud või tulevikus pidanud olema kinke saaja kooselu kinkijaga. Vastustaja avaldused, millistel tingimustel ta kinkelepingu sõlmib, on fikseeritud lepingu punktides 3.1–3.5. Vastustaja on notari juures avaldanud, et soovib anda korteriomandi tasuta üle kingi saajale. Apellant on omakorda avaldanud, et korter jääb kinkija alaliseks elukohaks nii nagu see oli senini. Vastustaja on kinnitanud, et tasub ka edaspidi korteri kommunaalkulud. Ka on vastustaja kinnitanud, et apellant on kohustatud vastustajat tema igapäevastes toimetustes abistama (hooldama) samal määral nii nagu see on olnud enne lepingu sõlmimist. Notar on kohtus avaldanud, et kinkelepingu tegemine oli vastustaja kindel soov ja tahe ning vastustaja sai aru lepingu sisust ning tahtis lepingu sõlmida just sellistel tingimustel;
2) ei ole leidnud tõendamist, et apellant ei oleks vastustajat igapäevastes toimetustes abistanud (hooldanud) samal määral nagu see oli enne kinkelepingu sõlmimist. Kohtuliku uurimise käigus on jäänud välja selgitamata, kas ja millega konkreetselt näitas apellant üles jämedat tänamatust vastustaja suhtes; 3) vastas notar vastustaja lepingulise esindaja küsimusele, et ta ei oska öelda, kas taganemisavaldus oli vastustaja tegelik tahe ja kas vastustaja sai aru, mida ta taganemisavaldusega taotleb. Seega taganemisavaldus ei ole vastustaja tegelik tahe ja soov. Tunnistaja M. K kinnitas, et vastustajal ei olnud pretensioone apellandi suhtes, vastustajale ei meeldinud apellandi meestuttav Argo. Sama tunnistaja kinnitas, et apellant oli pöördunud vallavalitsuse poole sooviga hakata vastustaja ametlikuks hooldajaks, kuid apellandist mitteolenevatel põhjustel ei saanud see soov teoks. M. K avaldas ka, et kolmandatel isikutel ei olnud korterisse sisenemise keeldu, mistõttu jämeda tänamatusena ei saa käsitleda asjaolu, et apellandi loal viibis temale kuuluvas korteris veel keegi peale vastustaja. Tunnistaja A. T avaldas kohtule, et tänamatusena saavad nad aru sellest, et apellant ei lasknud neid kui valla sotsiaaltöötajaid enda korterisse, et nad saaksid vastustajaga vestelda. Põhjendamata ja tõendamata on kohtu seisukoht, et kuna taganemisavalduses on vastustaja käsitlenud apellanti enda elukaaslasena ja tegelikkuses oli olukord vastupidine, siis puudub kohtul alus kahelda vähem kui kahe kuu pärast tehtud taganemisavalduses avaldatus; 4) on võlaõigusseaduse (VÕS) § 267 p-s 1 sätestatud jäme tänamatus eetiline hinnang, mille andmisel oleks kohus pidanud lähtuma kinkelepingu eesmärgist ja arvestama juhtumi asjaolusid, sh nii teo objektiivset hukkamõistetavust kui ka kinkija subjektiivset hinnangut. Puuduvad tõendid, mis kinnitaksid, et vastustaja soov oli kinkeleping tühistada. Vastuhagi tulnuks rahuldada, kuna vastustaja ei ole tõendanud, et tal on lepingust taganemiseks olemas mõni VÕS §-s 267 sätestatud seaduslik alus. Ei vastustaja ega ka kohus ei ole suutnud tõendada, et apellant oleks enda käitumisega näidanud vastustaja suhtes üles jämedat tänamatust.
5.R.L. vaidleb apellatsioonkaebusele vastu ning taotleb selle rahuldamata, maakohtu otsuse muutmata ja menetluskulude apellandi kanda jätmist. Vastuväidete kohaselt: 1) on lepingus oluline poolte tegelik tahe. Taganemisavaldusest nähtub selgelt vastustaja tahe kinkelepingu sõlmimisel. Vastustaja kohtles apellanti heauskselt oma elukaaslasena, kellele rajas oma tulevikulootused. Ta andis apellandi kätte oma pangakaardid lootuses, et apellant majandab ja hoolitseb tema eest nii nagu ta oli seda teinud enne kinkelepingut. Asjas ei oma olulist tähtsust, kas kinkelepingu sõlmimisel tuleks käsitleda vastustajat apellandi elukaaslasena või mitte, olulist tähtsust omab apellandi hilisem käitumine vastustaja suhtes. Tõendamist on leidnud, et apellant ei lubanud pärast kinkelepingu sõlmimist vastustajal vabalt suhelda teiste isikutega. Isegi sotsiaaltöötajatel oli raskusi vastustaja juurde pääsemisega, et osutada talle vajalikku arstiabi. Samuti on tõendatud, et pärast kinkelepingu tegemist oli elekter korterist välja lülitatud, kuna voolu eest oli jäetud tasumata; 2) näitab apellandi tänamatust vastustaja suhtes ainuüksi fakt, et kui sotsiaaltöötajad vastustajat külastasid, oli vastustaja antisanitaarses olukorras. Olgugi, et kinkelepingus ei olnud apellandi otseseks kohustuseks märgitud vastustaja eest hoolitsemist, on see üldtunnustatud tava kohaselt enesest mõistetav. Vastustaja olukord paranes sotsiaaltöötajate kiire reageerimise tulemusena, kuigi tekkinud reaalse ohu vastustaja elule ja tervisele oleks suutnud ära hoida ka apellant; 3) kinkis vastustaja oma korteri apellandile 05.09.2013. Juba kahe kuu pärast tegi vastustaja apellandile lepingust taganemise avalduse. Võttes aluseks Riigikohtu seisukoha lahendis nr 3-2-1-153-06, on 2-kuuline järelemõtlemisaeg mõistlik aeg, millise aja jooksul võib kinkija veel otsustada, kas kingisaaja on kingi vääriline, isegi siis, kui kingisaaja lepingut otseselt ei
riku. Kohus on hinnanud kinkelepingu eesmärki ning arvestanud kõiki asjaolusid, nii teo objektiivset hukkamõistetavust kui ka kinkija subjektiivset hinnangut. Kinkelepingust taganemise materiaalsed eeldused on küllaldaselt tõendatud.
RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED
6.Ringkonnakohus leiab, et maakohtu vaidlustatud otsus tuleb TsMS § 657 lg 1 p 3 alusel tühistada ja tsiviilasi saata maakohtule uueks läbivaatamiseks. Apellatsioonkaebus tuleb osaliselt rahuldada.
7.Asja materjalidest nähtuvad järgmised asjaolud: - 05.09.2013 sõlmisid hageja ja kostja Viljandi notar Rita Dimitrijevi juures notariaalse korteriomandi kinkelepingu isikliku kasutusõiguse seadmisega ja asjaõiguslepingu, millega hageja kinkis talle kuuluva korteriomandi kostjale; - 30.10.2013 tegi hageja Viljandi notar R. Dimitrijevi juures avalduse eelnimetatud kinkelepingust taganemiseks; - 05.11.2013 rakendas Tartu Maakohus tsiviilasjas nr 2-13-52282 Suure-Jaani Vallavalitsuse taotlusel hageja suhtes esialgset õiguskaitset ja määras hagejale ajutiseks eestkostjaks SuureJaani Vallavalitsuse tähtajaga kuni 05.05.2014; - 18.11.2013 esitas hageja oma ajutise eestkostja ja selle lepingulise esindaja vandeadvokaat Nikolai Kõivu kaudu maakohtule kostja vastu hagi kinkelepingust taganemise kehtivuse tuvastamiseks; - 03.12.2013 tegi Tartu Maakohus tsiviilasjas nr 2-13-52282 määruse, millega seadis hageja üle eestkoste ja määras eestkostjaks Suure-Jaani Vallavalitsuse, luges hageja teovõime piiratuks täies ulatuses ning määras, et piiratud teovõimega isikuna võib hageja teha igapäevaseid elulisi tehinguid üksnes eestkostja nõusolekul ühekordses summas kuni 25 eurot. Eestkoste vajaduse kontrolli tähtajaks määrati 02.12.2016.
8.Tartu Maakohtu 05.11.2013 esialgse õiguskaitse määruses tsiviilasjas nr 2-13-52282 (I kd, tl 11) on muuhulgas viidatud Suure-Jaani Vallavalitsuse seisukohale, mille kohaselt on hageja tervis alates 2009. aastast väga kiiresti halvenenud ja vallavalitsusel on kahtlus hageja adekvaatsuses ning sellest tulenevalt hageja ja kostja vahel 05.09.2013 sõlmitud kinkelepingu õiguspärasuses. 08.04.2014 maakohtus toimunud eelistungil on hageja esindaja märkinud, et ta kaalub taotluse esitamist ekspertiisi tegemiseks, et teha kindlaks, kas hageja oli kinkelepingu sõlmimise ajal teovõimeline (I kd, tl 102). 15.09.2014 esitas hageja esindaja maakohtule taotluse (I kd, tl 151–152), milles palus määrata hageja suhtes kohtupsühhiaatriline ekspertiis ning esitada eksperdile alljärgnevad küsimused: 1) kas hagejal võis 05.09.2013 esineda raske psüühikahäire ja milles see võis ilmneda? 2) kas hageja võis 05.09.2013 kinkelepingu sõlmimisel kestvalt aru saada oma tegudest, st tehingutest ning neid juhtida? Taotluse kohaselt nähtub Tartu Maakohtu tsiviilasjas nr 2-13-52282 läbiviidud ambulatoorse kohtupsühhiaatrilise ekspertiisi 13.11.2013 aktist nr 106, et hageja ei suuda kestvalt oma tegudest, sh tehingutest aru saada ning neid juhtida. Hageja tegevuse ja hilisemate ütluste põhjal on esindajal tekkinud kahtlus, et hageja ei saanud kinkelepingu sõlmimisel aru tehingu olemusest ja selle õiguslikest tagajärgedest. Hageja esindaja märkis, et juhul kui ekspert annab vastuse, et hageja ei saanud tehingu tegemise ajal aru oma tegudest ja nende tagajärgedest, siis hageja soovib muuta hagi alust ning palub tunnistada kinkeleping algusest peale tühiseks. Ekspertiisitaotlusele oli lisatud Tartu Maakohtu tsiviilasjas nr 2-13-52282 (hagejale eestkoste määramine) läbiviidud ambulatoorse kohtupsühhiaatrilise ekspertiisi 13.11.2013 akt nr 106
(I kd, tl 153), milles ekspert on jõudnud muuhulgas järeldusele, et hageja ei suuda kestvalt oma tegudest, sh tehingutest aru saada ning neid juhtida. 20.10.2014 esitas hageja esindaja aga maakohtule avalduse, milles loobus ekspertiisi taotlusest (I kd, tl 168).
9.Tulenevalt tsiviilseadustiku üldosa seaduse (TsÜS) § 8 lg-st 1 on teovõime füüsilise isiku võime teha iseseisvalt kehtivaid tehinguid. TsÜS § 8 lg 2 kohaselt on piiratud teovõimega isikuteks isikud, kes vaimuhaiguse, nõrgamõistuslikkuse või muu psüühikahäire tõttu kestvalt ei suuda oma tegudest aru saada või neid juhtida. Käesoleva otsuse p-des 7 ja 8 märgitud asjaoludest nähtuvalt pidi maakohtul tekkima kahtlus, et hageja võis nii kinkelepingu kui kinkelepingust taganemise avalduse tegemise ajal olla piiratud teovõimega isik. Eeltoodu on tsiviilasja lahendamisel oluline, kuivõrd VÕS §-st 188 tulenevalt on taganeda võimalik kehtivast lepingust. TsÜS § 11 lg 1 kohaselt on piiratud teovõimega isiku poolt seadusliku esindaja eelneva nõusolekuta tehtud mitmepoolne tehing tühine, välja arvatud, kui seaduslik esindaja tehingu hiljem heaks kiidab. Seega selleks, et lahendada hageja poolt kinkelepingust taganemise kehtivuse küsimust, on vaja esmalt kindlaks teha, kas 05.09.2013 sõlmitud kinkeleping on kehtiv, st kas hageja suutis 05.09.2013 tehingu tegemisel oma tegudest aru saada või neid juhtida (s.t kas hageja oli kinkelepingu tegemise ajal teovõimeline või mitte). Isiku teovõime kindlakstegemine toimub kohtupsühhiaatriaekspertiisi alusel. Sellest tulenevalt oli maakohtu poolt ilma vastavate põhjendusteta hageja ekspertiisitaotlusest loobumisega nõustumine põhjendamatu ning on käsitletav TsMS § 392 lg 1 p-des 1–4 sätestatud selgitamiskohustuse rikkumisena. Maakohus oleks pidanud ekspertiisitaotlusest loobumise avalduse saamisel hagejale selgitama kirjeldatud olukorda, st vajadust teha kõigepealt kindlaks hageja teovõimega seonduvad asjaolud nii kinkelepingu kui ka kinkelepingust taganemise avalduse tegemise ajal. TsMS §-s 351 sätestatu kohaselt on kohtul kohustus selgitada välja asja lahendamiseks vajalikud asjaolud ning võimaldada pooltel esitada kõigi asjasse puutuvate asjaolude kohta oma seisukoht. Ringkonnakohus märgib, et hageja teovõime kindlakstegemise vajadus tuleneb ka vastuhagi nõudest. Pärast eksperdi arvamuse saamist on hagejal võimalik vajadusel oma nõuet (hagi eset) täpsustada. Ringkonnakohus märgib, et juhul kui peaks selguma, et 05.09.2013 kinkeleping on hageja piiratud teovõime tõttu tühine, siis puudub vajadus täiendavalt käsitleda kinkelepingust taganemise avaldust, kuivõrd TsÜS § 84 lg 1 kohaselt tühisel tehingul ei ole algusest peale õiguslikke tagajärgi ning tühise tehingu alusel saadu tagastatakse vastavalt alusetu rikastumise sätetele, kui seaduses ei ole sätestatud teisiti.
10.Riigikohus on 13.04.2011 otsuses tsiviilasjas nr 3-2-1-11-11 (p 13) asunud seisukohale, et eelkõige nendel juhtudel, kui maakohus on olulisel määral rikkunud eelmenetluses selgitamiskohustust (TsMS § 328 lg 2; § 329 lg 3; § 351 lg 2 ja § 392 lg 1 p-d 1–4), on põhjendatud asja saatmine maakohtule TsMS § 657 lg 1 p 3 järgi uueks arutamiseks eelmenetluse staadiumist. Käesoleva asja läbivaatamisel on maakohus olulisel määral rikkunud eelmenetluses selgitamiskohustust ning jätnud välja selgitamata asja lahendamiseks olulised asjaolud, st kas 05.09.2013 sõlmitud kinkeleping on kehtiv, mis on üheks eelduseks kehtivale lepingust taganemisele. Ülaltoodud põhjendustel ei pea ringkonnakohus vajalikuks võtta seisukohta poolte esitatud väidete osas selle kohta, kas kostja on oma käitumisega näidanud hageja kui kinkija vastu üles jämedat tänamatust.
11.TsMS § 173 lg 3 alusel otsustab menetluskulude jaotuse maakohus asja uuel läbivaatamisel.
/allkirjastatud digitaalselt/ Kersti Kerstna-Vaks
/allkirjastatud digitaalselt/ Andra Pärsimägi
/allkirjastatud digitaalselt/ Üllar Roostoja
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.