Eesistuja Imbi Sidok-Toomsalu, liikmed Ele Liiv ja Indrek Parrest
Otsuse tegemise aeg ja koht
26.03.2015, Tallinn
Tsiviilasja number
2-14-56860
Tsiviilasi
Favel Ehitus OÜ hagi RK vastu hüvitise 1560 eurot koos viivisega saamiseks
Tsiviilasja hind apellatsioonimenetluses
1704.55 eurot
Vaidlustatud kohtulahend
Harju Maakohtu 12.12.2014 otsus
Kaebuse esitaja ja kaebuse liik
RK apellatsioonkaebus
Menetlusosalised ja nende esindajad
Apellant/kostja RK (isikukood XXXXXXXXXXX), lepinguline esindaja v/adv Martti Peetsalu Vastustaja/hageja Favel Ehitus OÜ (registrikood 11667210), lepinguline esindaja Jaanus Silm
Menetluse liik
Kirjalik menetlus
RESOLUTSIOON
1.Harju Maakohtu 12.12.2014 otsus jätta muutmata.
2.Apellatsioonkaebus jätta rahuldamata.
3.Apellatsioonimenetluse kulud jätta apellandi kanda.
4.Otsuse peale võib kassatsiooni korras edasi kaevata, esitades kaebuse vahetult Riigikohtule 30 päeva jooksul otsuse kassaatorile kättetoimetamisest, kuid mitte pärast viie kuu möödumist otsuse avalikult teatavaks tegemisest. Selgitused Hagimenetluses Riigikohtus võib menetlusosaline menetlustoiminguid teha, sealhulgas avaldusi ja taotlusi esitada üksnes vandeadvokaadi vahendusel. Menetlusosaline võib ise esitada menetlusabi saamise taotluse, samuti esitada teise menetlusosalise kaebuse või muu taotluse kohta seisukohti ja vastuväiteid.
Seaduses sätestatud alustel võib menetlusosaline taotleda riigipoolset menetlusabi menetluskulude kandmiseks. Menetlusabi andmise taotlus ei peata menetlustähtaja kulgemist. Seaduses sätestatud tähtaja järgimiseks peab menetlusabi taotleja tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb, eelkõige esitama kaebuse. Kaebuse põhjendamiseks või riigilõivu tasumiseks või kaebuses esineva sellise puuduse kõrvaldamiseks, mis on seotud menetlusabi taotlemisega, annab kohus mõistliku tähtaja pärast menetlusabi taotluse lahendamist, kui nimetatud taotlus ei olnud esitatud põhjendamatult või tähtaja pikendamise eesmärgil. See ei välista menetlustähtaja ennistamist. Asjaolud ja hageja nõue
1.16.05.2014 esitas hageja Harju Maakohtusse avalduse OÜ Facio Eesti pankroti väljakuulutamiseks, 09.07.2014 tasus hageja kohtu korralduse alusel 1560 eurot deposiiti pankrotimenetluse kulude katteks. 11.07.2014 kuulutas maakohus välja OÜ Facio Ehitus pankroti. Kostja on pankrotivõlgniku juhatuse liige.
2.Hageja palub kostjalt välja mõista deposiiti tasutud põhivõlgnevuse 1 560 eurot, sissenõutavaks muutunud viivis seisuga 04.09.2014 17.41 eurot ning viivise alates hagi esitamisest 04.09.2014 kuni põhivõla tasumiseni võlaõigusseaduse (VÕS) § 113 lõikes 1 sätestatud ulatuses. Menetluskulud palub hageja jätta kostja kanda.
3.01.07.2014 esitas OÜ Facio Ehitus ajutine pankrotihaldur aruande, milles leidis, et võlgniku juhatuse liige RK ei esitanud pankrotiavaldust seaduses sätestatud tähtaja jooksul. Võlgnik on selle asutamisest peale olnud püsivalt maksejõuetu ja ilma majandustegevuseta äriühing. Hageja pöördus 11.07.2014 kostja poole ettepanekuga hüvitada deposiidina tasutud summa vabatahtlikult hiljemalt 16.07.2014, kuid kostja keeldus. Seega on kostja kohustuse täitmisega viivituses.
4.Ajutise halduri kõik järeldused on loogilised, lahti kirjutatud ning kontrollitavad aruande ja selle lisade pinnalt. Aruanne ise on oma sisult eksperdi arvamus, milles kohtu poolt määratud ning erialaste teadmistega isik annab asjas tähtsust omavates küsimustes (võlgniku maksejõulisus) hinnangu. Antud juhul jõudis ajutine pankrotihaldur järeldusele, et võlgnik oli püsivalt maksejõuetu hiljemalt 12.09.2013.
5.Kostja on avaldanud, et võlgnikul puudus alates selle asutamisest majandustegevus. Ilma majandustegevuseta ei ole võimalik ka olemasolevaid kohustusi täita. Ainuüksi riigihangetel osalemine ei ole piisavaks äriplaaniks, mille põhjal saaks asuda seisukohale, et võlgniku kohustuste täitmine oleks majandustegevuse tulemusena võimalik. Võlgnikul oli asutamise hetkeks 13.01.2013 kokku põhikohustusi vähemalt summas 62 746.23 eurot. Lisaks on peale ajutise halduri aruande koostamist ilmnenud, et võlgnikul oli 18.05.2013 muutunud sissenõutavaks kohustus OÜ Optimera Eesti ees vähemalt põhisummas 199 000 eurot ning 07.05.2013 muutunud sissenõutavaks kohustus AS-i FEB ees suuruses 251 000 eurot.
6.Sõltumata asjaolust, et võlgnik oli asutamisest saadik püsivalt maksejõuetu, sõlmis ta uusi kokkuleppeid võlgade tasumiseks ja võttis uusi kohustusi. Nii võeti kohustus tasuda OÜ-le Võlahaldus 11.09.2013 võlgnevus summas 28 000 eurot. Seega on kostja võlgniku juhatuse liikmena rikkunud pankrotiavalduse esitamise kohustust ning on avalduse esitamise asemel suurendanud kohustuste mahtu.
7.Kostja selgitused tulu teenimisele K.Pätsi Vabaõhukooli ehitustööde hankelepingust on paljasõnalised ja tõendamata. Puudub teave, millises ulatuses ja kas üldse oleks olnud
võimalik teenida kasumit nimetatud lepingust. Tegemist ei ole tõsiseltvõetava äriplaaniga, mis on piisav oma maksejõulisuse põhistamiseks. Samuti ei ole piisav väide, et võlgnik omas sisesuhtest tulenevat nõuet Facio Ehituse OÜ vastu. Sellise nõude olemasolu on tõendamata. Kostja vastuväited
8.Kostja vaidles hagile vastu ja palus jätta selle rahuldamata, kuna ei ole rikkunud pankrotiavalduse õigeaegse esitamise kohustust.
9.Hageja ei ole ajutise halduri aruandele viitamisega kostja poolset väidetavat kohustuste rikkumist tõendanud. Ajutine haldur on küll esitanud väite, et võlgniku juhatuse liige ei esitanud pankrotiavaldust õigeaegselt, kuid ei selgitanud, millistele tuvastatud asjaoludele ja tõenditele ta seejuures tugineb. Hageja ei saa antud asjas oma nõuete esitamisel tugineda kolmanda isiku väidetele ning seda veel eriti juhul, kui selliste väidete kujunemine ega tõenduslik baas ei ole kontrollitav. Ajutise halduri aruandel ei ole tõendi väärtust. Maksejõuetuse tuvastamine, pankroti väljakuulutamine ja pankrotiavalduse esitamise õigeaegsuse hindamine on õiguslikud küsimused.
10.Võlgnik on asutatud Facio Ehituse OÜ jagunemise käigus 11.01.2013. Võlgnikul puudus asutamisest aktiivne majandustegevus. Kuigi võlgnik ja Facio Ehituse OÜ vastutasid võlausaldajate ees enne jagunemist tekkinud Facio Ehituse OÜ kohustuste eest solidaarselt, vastutas sisesuhtes võlgniku ees Facio Ehituse OÜ. 17.04.2014 kuulutati välja Facio Ehituse OÜ pankrot, millega sai võlgniku juhatusele selgeks, et tuleb vähemalt osaliselt täita Facio Ehituse OÜ-l enne jagunemist tekkinud kohustused võlausaldajate ees. Samal ajal tunnistati edukaks RIITO Ehituse AS-i ja võlgniku ühispakkumus Tallinnas K. Pätsi Vabaõhukooli ehitustööde riigihankel. Hankeleping sõlmiti 23.05.2014, objekti maksumus oli üle 3,8 miljoni euro ja tänu hanke võitmisele olid võlgnikul kõik eeldused teenimaks tulu ning rahuldamaks enne jagunemist tekkinud Facio Ehituse OÜ kohustused. Võlgnik ei olnud enne hageja poolt pankrotiavalduse esitamist püsivalt maksejõuetu. Kostjal ei olnud sellest tulenevalt alust esitada avaldust ühingu pankroti väljakuulutamiseks. Isegi kui äriühingu kohustused ületavad tema omakapitali, on positiivsete tulevikuootuste korral põhjendatud maksejõuetust eitada. Võlgniku tulevikuootuste realiseerimine muutus võimatuks pärast hageja poolt pankrotiavalduse esitamist. Hageja tegevuse tulemusena ei olnud kasumliku majandustegevuse alustamine ja ehitustegevusest tulu teenimine võimalik, sest võimalike finantseerimisallikate, koostööpartnerite ja töötajate usaldus võlgniku vastu oli pankrotiavalduse esitamise tõttu kadunud. 16.06.2014 esitas võlgnik eelnimetatud põhjustel iseenda pankrotiavalduse. Varasemaks pankrotiavalduse esitamiseks ei olnud vajadust ega seadusest tulenevat kohustust, sest ühing ei olnud enne hageja poolt astutud samme püsivalt maksejõuetu. Seega on kostja esitanud võlgniku pankrotiavalduse õigeaegselt.
11.Hageja viitab võlgniku varatusele, kuid jääb arusaamatuks, millistel eesmärkidel on hageja kohtu määratud deposiidi tasunud, kuivõrd selles olukorras ei saa pankrotimenetluse jätkamine aidata kaasa hageja mõistlike ja kaitsmisväärt eesmärkide saavutamisele. Mh ei ole ajutise halduri aruande kohaselt tuvastatud pankrotimenetluses tagasivõitmise ja tagasinõudmise võimalusi. Täiendavate kulude kandmine võlgniku pankrotimenetluses on seega olnud hageja enda risk, mille eest kostja ei saa ühelgi juhul vastutada. Esimese astme kohtu otsus
12.Maakohus rahuldas hagi ja mõistis kostjalt hageja kasuks välja 1560 eurot põhivõlga, hagiavalduse esitamise seisuga sissenõutavaks muutunud viivise 17.41 eurot ja
sissenõutavaks mittemuutunud viivise alates 05.09.2014 kuni põhinõude täieliku tasumiseni. Menetluskulude jättis TsMS § 162 lõike 1 alusel kostja kanda.
13.Pankrotiseaduse (PankrS) § 30 lõike 1 kohaselt, kui võlgnikul ei jätku vara pankrotimenetluse kulude katteks, määrab kohus menetluse raugemise vältimiseks pankrotimenetluse kulude katteks deposiidina selleks ettenähtud kontole makstava summa suuruse ja selle maksmise tähtaja. PankrS § 30 lõige 3 sätestab: „Juriidilisest isikust võlgniku puhul on isikul, kes on teinud käesoleva paragrahvi lõikes 1 nimetatud makse, õigus nõuda deposiidina tasutud summa hüvitamist isikutelt, kes on oma kohustusi rikkudes jätnud pankrotiavalduse õigeaegselt esitamata. Isik, kelle vastu nõue esitatakse, peab vaidluse korral tõendama, et ta ei ole pankrotiavalduse õigeaegse esitamata jätmisega oma kohustusi rikkunud.“
14.Vaidlus on selles, kas kostja rikkus pankrotiavalduse õigeaegse esitamise kohustust. Tsiviilseadustiku üldosa seaduse (TsÜS) § 36 kohaselt kui on ilmne, et juriidiline isik on püsivalt maksejõuetu, peavad juhatuse või seda asendava organi liikmed esitama pankrotiavalduse. Äriseadustiku (ÄS) § 180 lõige 5’ sätestab: „Kui osaühing on maksejõuetu ning maksejõuetus ei ole tema majanduslikust olukorrast tulenevalt ajutine, peab juhatus viivitamata, kuid mitte hiljem kui 20 päeva möödumisel maksejõuetuse ilmnemisest, esitama kohtule osaühingu pankrotiavalduse.“ Seega tuleb kohtul, tuvastamaks pankrotiavalduse esitamise õigeaegsus, selgeks teha, millal muutus võlgnik maksejõuetuks. Hageja on seisukohal, et võlgnik on olnud püsivalt maksejõuetu alates asutamisest, kostja hinnangul tekkis püsiv maksejõuetus pärast hageja poolt pankrotiavalduse esitamist ning seejärel esitas ka võlgnik ise pankrotiavalduse.
15.PankrS § 1 lõike 3 kohaselt on juriidilisest isikust võlgnik maksejõuetu ka siis, kui võlgniku vara ei kata tema kohustusi ja selline seisund ei ole võlgniku majanduslikust olukorrast tulenevalt ajutine. Võlgniku maksejõulisusele ja maksejõuetuse põhjustele annab hinnangu ajutine haldur (PankrS § 22 lõike 2 punkt 2 ja lõige 5). Ajutise halduri aruandest nähtuvalt ei ole võlgnikul olnud kunagi kasumlikku majandustegevust. Samas on alates asutamisest olnud kohustused, kuna võlgnik vastutas jaguneva ühingu (Facio Ehituse OÜ) kohustuste eest solidaarselt Facio Ehituse OÜ-ga. Facio Ehituse OÜ pankrot kuulutati välja 17.04.2014. Ajutine haldur pidas maksejõuetuse tekkimise ajaks 12.09.2013, kui kinnitati kohtulik kompromiss, millega võlgnik võttis endale solidaarvõlgnikuna kohustuse, mille tasumiseks tal puudus vara.
16.Kostja hinnangul ei saa hageja tugineda ajutise halduri aruandele, kuna tegu on kolmanda isiku tõendamata väidetega – ajutise halduri aruandel ei ole tõendiväärtust. Kohus nõustub hagejaga, et sisuliselt võib ajutise halduri aruannet võrrelda eksperdiarvamusega, sest see sisaldab hinnangut. Hinnang on antud PankrS-i alusel. Vormiliselt on ajutise halduri aruande näol tegu dokumentaalse tõendiga. TsMS § 274 lõike 1 kohaselt on dokumentaalne tõend igasugune kirjalikult, pildistamisega või video-, heli- või elektroonilise salvestusega või muu andmesalvestusega jäädvustatud dokument või muu sellesarnane andmekandja, mis sisaldab andmeid asja lahendamiseks tähtsate asjaolude kohta ja mida on võimalik kohtuistungil esitada tajutaval kujul. Seega on ajutise halduri aruanne aktsepteeritav tõend. Samas märgib kohus, et ühelgi tõendil ei ole ette kindlaksmääratud jõudu.
17.Kostja on seisukohal, et võlgnik ei olnud maksejõuetu, kuna 2014. aasta kevadel tunnistati edukaks RIITO Ehituse AS ja võlgniku ühispakkumine Tallinna K.Pätsi Vabaõhukooli ehitustööde riigihankel. Hankeleping sõlmiti 23.05.2014 (t lk 98-101) ning objekti
maksumus oli üle 3,8 miljoni euro. Seega olid võlgnikul kõik eeldused teenimaks tulu ning rahuldamaks kohustused. 23.05.2014 leping kajastab tõesti võlgnikku kui ühispakkujat, samuti objekti maksumust. Teisalt, võttes arvesse ajutise halduri aruandes väljatoodut, saab tuluteenimise lootust pidada ebatõenäoliseks. Nimelt on ajutise halduri aruandes välja toodud, et võlgnik osales korduvalt koos RIITO Ehituse AS-iga riigihangetel ühispakkujatena. Kahel riigihankel on nad osutunud edukaks, kuid kõik lepingutest tulenevad õigused ja kohustused on enda kanda võtnud RIITO Ehituse AS võlgnik on osalenud neil tasuta. Seetõttu on kohus seisukohal, et väide lootuse kohta saada 23.05.2014 lepingust tulu, on põhjendamata. Kostja on väitnud, et võlgnikul ja RIITO Ehituse AS-il oli omavaheline plaan jagada töölõigud ning oma töölõigult oleks tulu saanud võlgnik. See väide on paljasõnaline, vastuolus võlgniku riigihangetel osalemise praktikaga ning sellest tulenevalt ka ebatõenäoline. Seetõttu on kohus seisukohal, et edukas hange ei kinnita, et võlgnikul oli võimalus tasuda kohustused.
18.Hageja hinnangul oli võlgnik maksejõuetu asutamisest peale, kuna vastutas solidaarselt Facio Ehituse OÜ-ga viimase kohustuste eest. Kostja on märkinud, et sisesuhtes vastutas võlgniku ees Facio Ehituse OÜ. Nimetatud väide on paljasõnaline ega muuda olematuks võlgniku kohustusi. Selle väitega ei saaks maksevõimelisust põhistada ka põhjusel, et nõuded on olemas olnud alates võlgniku asutamisest – kohustusi ei täitnud võlgnik ega Facio Ehituse OÜ. Kostja on väitnud, et kui 17.04.2014 kuulutati välja Facio Ehituse OÜ pankrot, sai võlgniku juhatusele selgeks, et võlgnikul tuleb vähemalt osaliselt täita Facio Ehituse OÜ-l enne jagunemist tekkinud kohustused võlausaldajate ees. Kohus on seisukohal, et kuna võlgniku juhatuse ainus liige oli kostja, kes ühtlasi oli ka Facio Ehituse OÜ juhatuse liige ning kumbki isik ei täitnud kohustusi ammu enne Facio Ehituse OÜ pankroti väljakuulutamist, on kostja väide eksitav. Võlgniku juhatusele pidi olema kogu aeg teada, et Facio Ehituse OÜ ei täida kohustusi. Seega ei saa tõsiselt võtta kostja arvamust, et võlgnikule sai selgeks kohustus täita Facio Ehituse OÜ kohustused alles pärast Facio Ehituse OÜ pankroti väljakuulutamist. Nimetatud äriühingud on küll erinevad õigussubjektid, kuid neil on sama juhatuse liige, kes parasjagu ühe ühingu esindajana tegutsedes ei kaota teadmisi, mis tal on teistest ühingutest mille seaduslikuks esindajaks ta samuti on. Eeltoodu põhjal on kohus seisukohal, et Facio Ehituse OÜ võimalik vastutus võlgniku ees ei näita, et võlgnik oli enne Facio Ehituse OÜ pankroti väljakuulutamise maksejõuline.
19.Kostja väitele, et positiivsete tulevikuootuste korral on põhjendatud maksejõuetust eitada, vastab kohus järgnevat. Positiivne tulevikuootus peab olema alustuseks üldse reaalne, lisaks ka tõenäoliselt realiseeruv, realiseeruma lähemas (või vähemalt ligikaudu kindlaksmääratavas) tulevikus ning olema selline, mis annab aluse eeldada, et isik saab ootuse realiseerumisel taastada oma maksejõulisuse. Antud juhul positiivset tulevikuootust näha ei olnud, kuigi kostja on selleks pidanud hankelepingu sõlmimist. Kohus on eelnevalt juba asunud seisukohale, et väide lootuse kohta saada hankelepingust tulu, on põhjendamatu, paljasõnaline ning ebatõenäoline, kuna võlgnik osales hangetes tasuta. Seega ei saa edukat hanget antud juhul pidada positiivseks tulevikuootuseks, kuna see ootus ei olnud reaalne.
20.Võlgnikul ei ole kunagi olnud sellist vara, mille arvelt saaks kohustused täidetud, majandustegevus sisuliselt puudus, ei olnud reaalseid plaane kasumi teenimiseks ning kohustused olid olemas alates asutamisest – kõik see näitab seda, et võlgnik ei ole kunagi olnud maksejõuline. Ometi võttis võlgnik endale täiendavaid kohustusi kohtu poolt 12.09.2013 kinnitatud kompromissi alusel. Kohtuliku kompromissi sõlmimise aega on ajutine haldur pidanud püsiva maksejõuetuse tekkimise ajaks. Kohtul ei ole põhjust selles
hinnangus kahelda. Käesoleva asja lahendamisel ei ole vaja täpselt püsiva maksejõuetuse tekkimise aja kindlaks tegemine, kuid kindlasti ei nõustu kohus eelnevalt välja toodud järeldustest tulenevalt sellega, et võlgnik muutis püsivalt maksejõuetuks alles pärast 16.05.2014.
21.Kohus on seisukohal, et võlgnik oli püsivalt maksejõuetu kogu eksisteerimise aja, igal juhul hiljemalt 2013. aasta septembris ja seega esitati võlgniku pankrotiavaldus arvestatava hilinemisega. Kostja rikkus ÄS § 180 lõikest 51 tulenevat pankrotiavalduse õigeaegse esitamise kohustust.
22.Kostja on tuginenud ka sellele, et hageja poolt deposiidi tasumine oli tema enda risk, kuna võlgnik on varatu, puuduvad tagasivõitmise võimalused ja seega ei saa pankrotimenetluse jätkamine aidata kaasa hageja eesmärkide saavutamisele. Esiteks märgib kohus, et ei ole välistatud, et pankrotimenetluses ilmneb võimalusi pankrotivara suurendada. Tagasivõitmine ei ole ainus pankrotivara suurendamise viis, nt ei ole välistatud pankrotihalduri poolt kahju hüvitamise nõuete esitamine. Selliste võimaluste olemasolu kindlakstegemiseks võib ajutine menetlus olla ajaliselt liiga piiratud ning võimalused pankrotivara suurendamiseks tehaksegi põhjalikumalt selgeks pankrotimenetluses. Lisaks sellele võib võlausaldajate huvi ulatuda kaugemale varalisest huvist, eriti kui võlgniku tegevus näib võlausaldajatele nende õiglustunnet riivavana. Selline riivamine võib väljenduda nt selles, kui võlgnik võtab endale kohustusi, kuigi tal ei ole kunagi olnud aktiivset majandustegevust või konkreetseid plaane tulu teenimiseks; võlgnik ei esita ise pankrotiavaldust, vaid seda tuleb teha võlausaldajal, millega kaasnevad täiendavad kulud võlausaldajale juba oluliselt suurema riigilõivu näol; võlgnikul puudub vara pankrotimenetluse kulude katmiseks, mis võib teatud tingimustel viidata võlgniku huvile menetluse raugemise osas jne. Võlausaldajate huvi võib sellisel juhul seisneda mitte oma nõude rahuldatud saamises, vaid hoopis selles, et selgitatakse igakülgselt välja võlgniku maksejõuetusega seonduvad asjaolud, kuriteotunnustega teo puhul esitatakse kuriteokaebus jne. Seda, kas võlausaldajate motiiviks deposiidi tasumisel oli lootus pankrotivara suurenemisele või mõni muu põhjus, ei pea kohus vajalikuks selgeks teha. Võimalus nõuda juhatuse liikmelt deposiidiks tasutud summa hüvitamist ei sõltu sellest, millisel põhjusel deposiit tasuti või kas deposiidi tasumine tõi võlausaldajatele mingisugust kasu.
23.Eeltoodust tulenevalt tuleb kostjalt hageja kasuks PankrS § 30 lõike 3 alusel välja mõista hageja poolt tasutud osa deposiidist võlgniku pankrotimenetluses summas 1 560 eurot.
24.Hageja esitas ka viivisenõude. VÕS § 113 lõike 1 esimese lause kohaselt võib võlausaldaja rahalise kohustuse täitmisega viivitamise korral nõuda võlgnikult viivitusintressi (viivis), arvates kohustuse sissenõutavaks muutumisest kuni kohase täitmiseni. Hageja andis kostjale nõude rahuldamiseks tähtaja kuni 16.07.2014. Nõue muutus seega sissenõutavaks 17.07.2014. Sissenõutavaks muutunud viiviseks 04.09.2014 seisuga kujuneb 17.41 eurot.
25.Hageja on esitanud nõude mõista välja viivis kuni põhinõude täitmiseni. Tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 367 kohaselt võib viivisenõude koos põhinõudega esitada hagis selliselt, et taotletakse viivise, mis ei ole hagi esitamise ajaks veel sissenõutavaks muutunud, väljamõistmist kohtult mitte kindla summana, vaid täielikult või osaliselt protsendina põhinõudest kuni põhinõude täitmiseni. Kohus mõistab TsMS § 367 alusel välja viivise VÕS § 113 lõike 1 teises lauses sätestatud määras põhinõudelt 1 560 eurot alates 05.09.2014 kuni põhinõude tasumiseni. Kohus mõistab
viivise välja alates 05.09.2014 (mitte 04.09.2014 nagu hageja on taotlenud), kuna rahaliselt on viivis välja arvutatud 04.09.2014 seisuga ning selle päeva eest kohus topelt viivist välja ei mõista. Apellatsioonkaebus
26.Apellant vaidlustab maakohtu otsuse tervikuna (sh menetluskulude jaotus), palub selle tühistada, saata asi tagasi esimese astme kohtule lahendada või teha uue otsuse, millega hagi jätta rahuldamata. Apellant leiab, et maakohus on ebaõigelt hinnanud tõendeid ja kohaldanud materiaalõiguse normi, kui leidis, et vastustajal on õigus nõuda pankrotimenetluses deposiidina tasutud summat apellandilt.
27.Maakohus tõlgendas ebaõigesti õigusnormi ja jättis kontrollimata kahju hüvitamise nõude eeldused. Maakohus rahuldas hagi PankrS § 30 lõike 3 alusel. Mainitud sätte järgi on võlausaldajal, kes on tasunud pankrotimenetluse kulude katteks deposiiti raha, õigus nõuda deposiidina tasutud summa hüvitamist isikutelt, kes on oma kohustusi rikkudes jätnud pankrotiavalduse õigeaegselt esitamata. Maakohus ei arvestanud, et tegemist on kahju õigusvastasest tekitamisest tuleneva nõudega ja jättis kontrollimata kahju hüvitamise nõude muud eeldused.
28.Apellant on seisukohal, et PankrS § 30 lõige 3 reguleerib äriühingu juhatuse liikme vastutust kahju õigusvastase tekitamise eest (deliktiõigus). Tegemist on seadusest tuleneva kohustuse (kaitsenormi) rikkumisega (VÕS § 1045 lõige 1 punkt 7, lõige 3). Äriühingu juhatuse liikme seadusest tulenevaks kohustuseks on mh pankrotiavalduse õigeaegne esitamine (ÄS § 180 lõige 51, TsÜS § 36), mille rikkumise korral võib tekkida deliktiõiguslik kahju hüvitamise nõue (vt nt Riigikohtu 17.12.2009 otsus nr 3-2-1-150-09, punkt 11). Deliktiõigusliku kahju hüvitamise nõude eeldused on järgmised (VÕS § 1043 jj) (vt täpsemalt Riigikohtu 05.06.2013 otsus nr 3-2-1-62-13, punkt 12): kostja on pannud toime õigusvastase teo, kostja on rikkumises süüdi, hagejale on tekkinud varaline kahju, kahju hüvitamise võimalus tuleneb rikutud sätte kaitse-eesmärgist, õigusvastase teo ja hagejale tekkinud varalise kahju vahel on põhjuslik seos. Kahju õigusvastasest põhjustamisest tuleneva deliktilise vastutuse kohaldamiseks peab hageja tõendama kostja teo ja selle õigusvastasuse, kahju ning põhjusliku seose kostja teo ja kahju vahel. Kostja vabaneb vastutusest, kui ta tõendab hooletuse puudumise (PankrS § 30 lõikes 3 sätestatud tõendamiskoormus). Maakohus mõistis apellandilt välja vastustaja deposiidina tasutud raha ilma, et oleks kontrollinud, kas vastustaja on üldse tõendanud kahju hüvitamise nõude eeldusi. Apellant on seisukohal, et vastustaja ei ole kahju tekkimist tõendanud ja seetõttu tuleb hagi jätta rahuldamata.
29.Maakohus on ebaõigesti hinnanud tõendeid, kui ta leidis, et apellant on rikkunud pankrotiavalduse õigeaegse esitamise kohustust. Maakohus on asja lahendamisel lähtunud sisuliselt ajutise halduri aruandest ning halduri selgitustest maksejõuetuse väljakujunemise kohta ning tuvastanud seetõttu ebaõigesti apellandi õigusvastase käitumise. Kohus on leidnud, et ajutise haldur aruanne on ekspertarvamusega võrdsustatud arvamus. Apellant märgib, et ajutise halduri hinnang maksejõuetuse põhjuste kohta on tegelikult õiguslik hinnang asjaoludele, mis ei ole tõendiks tsiviilkohtumenetluses. Kohus peab tuvastama asja lahendamist tähtsust omavad asjaolud.
30.TsMS § 272 lõike 2 järgi saab tõendiks tsiviilkohtumenetluses olla kohtulahend teises tsiviilasjas või menetlusosalise poolt kohtule esitatud eriteadmistega isiku arvamus. Pankrotihalduri õiguslik hinnang maksejõuetuse väljakujunemise kohta ei ole tõendiks tsiviilkohtumenetluses (nt ei oma ka kriminaalasja kohtueelse menetluse kokkuvõte
sisulist tõenduslikku tähendust, sest see on uurija õiguslik hinnang faktilistele asjaoludele). Erinevalt kohtulahendist ei ole tegemist dokumendiga, mille suhtes oleks pooltel olnud võimalik oma seisukohti avaldada või oleks see tehtud sõltumata instantsi poolt.
31.Apellant märgib, et esitas 06.11.2014 menetlusdokumendi lisana 23.05.2014 sõlmitud ehitustööde töövõtulepingu nr E7319/14. Poolte vahel ei ole vaidlust, et apellant osales kokku 19 riigihankel. Apellant soovis töövõtulepinguga tõendada, et tulu teenimine tulevikus oli realistlik ja seetõttu oleks põhjendamatu olnud enne riigihanke alusel tööde tegemist pankrotiavalduse esitamine. Apellant juhtis maakohtu tähelepanu sellele, et riigihankel osalemine oli edukas, hanke maht oli üle 3 miljoni euro ja seetõttu eksisteeris tõenäosus, et võlausaldajate nõuded saab rahuldatud. Maakohus jättis mainitud tõendi kõrvale tuginedes ajutise halduri seisukohale, kes leidis, et ühispakkumisel osalemine ei toonud OÜ-le Facio Eesti (pankrotis) tulu. Ajutine haldur leidis nimelt, et kui OÜ Facio Eesti (pankrotis) ei ole ainuüksi ühispakkumistel osalemise eest kaaspakkujalt raha saanud, siis järelikult ei olnudki plaanis tulu teenida. See on ekslik hinnang, sest tasu teenimine oli ette nähtud üksnes siis, kui hange ka võidetakse, see täidetakse ja riigilt laekub raha, mitte siis, kui osaletakse mitteedukal hankel. Seega olid eduka hanke läbiviimisega loodud kõik eeldused, et OÜ Facio Eesti (pankrotis) teeniks tulu. Kui maakohus leidis, et see ei ole tõendatud töövõtulepingu esitamisega, siis oleks maakohus pidanud ka tegema ettepaneku täiendavate tõendite esitamiseks. Kohus ei ole eelmenetluses sellele tähelepanu juhtinud, mistõttu on tegemist menetlusõiguse normi olulise rikkumisega (TsMS § 436 lõige 4).
32.Maakohus on ekslikult leidnud, et 12.09.2013 sõlmitud kompromissiga on apellant võtnud täiendavaid kohustusi OÜ-le Facio Eesti (pankrotis). Apellant märgib, et OÜ Facio Eesti (pankrotis) oli kaasatud solidaarvõlgnikuna jaguneva ühingu vastu esitatud hagimenetlusse, mis lõppes kompromissi sõlmimisega. See ei tähenda uue kohustuse võtmist. Sellega kinnitati olemasolevat kohustust, mis oli tekkinud jaguneva ühingu tegevuse tõttu ja mille eest OÜ Facio Eesti (pankrotis) vastustas solidaarselt jaguneva ühinguga. Maakohtu järeldus, et OÜ Facio Eesti (pankrotis) oli maksejõuetu alates asutamisest, ei ole õige – OÜ-l Facio Eesti (pankrotis) oli tagasinõudeõigus jaguneva ühingu vastu. Maakohtu seisukohta arvestades võivad kõik jagunemise käigus tekkivad äriühingud olla maksejõuetud alates registrisse kandmisest, sest nad vastutavad solidaarselt jaguneva ühinguga.
33.Eeltoodust tulenevalt on apellant seisukohal, et maakohus on eelmenetluses rikkunud selgitamiskohustust ja hinnanud ebaõigesti tõendeid, mis on toonud kaasa ebaõige kohtuotsuse. Riigikohtu 19.06.2013 lahend nr 3-2-1-74-13, punkt 22: “Positiivsetele tulevikuootustele tuginedes on võimalik võlgniku püsivat maksejõuetust eitada eelkõige juhul, kui esinevad sellised asjaolud, mis annavad objektiivsele kõrvaltvaatajale alust pidada võlgniku finantsseisundit normaliseeriva tulevikustsenaariumi realiseerumist tõenäoliseks (Riigikohtu 28.10.2011 määrus asjas nr 3-1-1-49-11, punkt 19).”
34.Maakohus on jätnud arvestamata, et vastustaja rikastuks apellandi arvel, kui talt nõutakse välja deposiidina tasutud raha. Apellant märgib alternatiivselt, et isegi kui pankrotiavaldust ei esitatud õigeaegselt, siis viiks hüvitise väljamõistmine vastustaja rikastumiseni. Maakohus on mõistnud deposiidina tasutud summa apellandilt välja, kuigi vastustaja saab deposiidina tasutud rahasumma tagasi. PankrS § 150 lõike 1 punkti 6 järgi on pankrotimenetluse kuluks PankrS § 11 või § 30 alusel deposiidina makstud summa. PanrkS § 146 lõike 1 punkti 4 alusel makstakse pankrotimenetluse kulud välja enne jaotise
alusel raha väljamaksmist. Seega tagastatakse deposiidina tasutud raha vastustajale ja ta saaks maakohtu otsuse jõustumisel kahekordselt deposiidimakse. VÕS § 127 lõike 5 järgi tuleb kahjuhüvitisest maha arvata igasugune kasu, mida kahjustatud isik sai kahju tekitamise tagajärjel, eelkõige tema poolt säästetud kulud. Kahju hüvitise väljamõistmine ei tohi viia kahju kannatanud isiku rikastumiseni võlgniku arvel. Seetõttu ei saa deposiidina tasutud summat apellandilt välja mõista, kui vastustaja saab selle tegelikult pankrotimenetluses tagasi.
35.Apellant ei ole põhjustanud vastustajale tekkinud kahju. Asja lahendamisel tuleb kontrollida ka seda, kas vastustaja oleks olnud paremas seisus, kui apellant oleks esitanud pankrotiavalduse varem. Kohus on tuvastanud, et OÜ-l Facio Eesti (pankrotis) tekkis jagunemise teel ja tal ei olnud algusest peale vara. Kõik nõuded, mis OÜ-l Facio Eesti (pankrotis) tekkisid, olid võlausaldajate nõuded jaguneva ühingu vastu ja OÜ Facio Eesti (pankrotis) vastutas nende eest solidaarselt (ÄS § 447 lõige 1). Seega ei ole apellant enda käitumisega tekitanud OÜ-le Facio Eesti (pankrotis) kohustusi juurde ega põhjustanud oma tegevusega vastustajale kahju. Pankrotiavalduse varasema esitamisega ei oleks OÜ Facio Eesti (pankrotis) olukord muutunud. Kui apellant oleks vastustaja väidetud aja jooksul esitanud pankrotiavalduse, siis ei oleks vastustaja saanud pankrotivarast rohkem raha, kui pankrotiavalduse n-ö õigeaegselt esitamisel.
36.Kahju hüvitamiseks peaks vastustaja tõendama, et tal ei ole võimalik deposiidina tasutud summat tagasi saada ja sellisel juhul ka selgitama, millise kaitsmisväärse huvi tagamiseks ta üldse tasus deposiiti summa, kui pankrotimenetluses vara ei ole ja tagasivõitmise võimalused puuduvad (VÕS § 139 lõike 1 järgi tuleb arvestada kahjustatud isiku osa kahju tekkimisel või vähendada kahju hüvitist nullini VÕS § 140 alusel). Riigikohtu 10.04.2013 määrus nr 3-2-1-23-13, punkt 13: “Tasutud deposiidi osas on erinormiks PankrS § 150 lõige 1 punkt 6, mille kohaselt on pankrotimenetluse kuludeks mh PankrS § 11 või § 30 alusel kohtu deposiiti makstud summa. PankrS § 11 lõike 2 kohaselt tagastatakse kohtu deposiiti tasutud raha makse teinud isikule PankrS § 146 lõike 1 punktis 4 ja § 150 lõike 1 punktis 6 sätestatu järgi. Õige on seega kaebaja seisukoht, et kui jõusse jääks ringkonnakohtu määruse resolutsiooni punkt 2, millega mõisteti võlgniku pankrotivarast võlausaldaja kasuks välja menetluskulu 3201 eurot 94 senti, tähendaks see deposiidimakse väljamaksmist sisuliselt kahekordselt.“ Vastustaja seisukoht
37.Hageja vaidleb apellatsioonkaebustele vastu, palub jätta need rahuldamata ja maakohtu otsuse muutmata. Tsiviilkolleegiumi seisukoht
38.Kolleegium, tutvunud tsiviilasja materjalidega, leiab, et apellatsioonkaebuse väited ei anna alust kohtuotsuse tühistamiseks. TsMS § 657 lõike 1 punkti 1 alusel jääb kaebus rahuldamata ja maakohtu otsus muutmata. Ringkonnakohus nõustub maakohtu otsuse põhjendustega ning tulenevalt TsMS § 654 lõikest 6 ei korda neid. TsMS § 652 lõike 1 punkti 1 alusel võttis ringkonnakohus kaebuste läbivaatamisel ja lahendamisel aluseks maakohtu poolt tuvastatud faktilised asjaolud, kuivõrd puuduvad kahtlused nende tõendamise menetluse või protokolli õiguspärasuse või ebapiisava ulatuse kohta ja ringkonnakohus ei pea asjaolude uut tuvastamist vajalikuks. Alljärgnevalt vastab kolleegium apellandi seisukohtadele.
39.Kolleegium ei nõustu apellandi seisukohaga, nagu tulnuks maakohtul käesolevas asjas hagi rahuldamiseks tuvastada delikti üldkoosseis. Hageja ei ole kostja vastu esitanud
õigusvastase süülise teoga tekitatud kahju hüvitamise nõuet VÕS § 1043jj alusel. Hageja on esitanud seadusest (PankrS § 30 lõikest 3) tuleneva nõude, mille puhul on tegemist kahju erikoosseisuga. Riigikohus on lahendis nr 3-2-1-46-12 (punktides 9 ja 10) selgitanud, et selle sätte alusel esitatud asja lahendamiseks tuleb esmalt tuvastada, millal muutus võlgnik püsivalt maksejõuetuks ja millal tuli kostjal pankrotiavaldus esitada ning kostja peab tõendama, et ta ei ole pankrotiavalduse õigeaegse esitamata jätmisega oma kohustust rikkunud.
40.Kolleegium ei tuvastanud maakohtu poolt tõendite ebaõiget hindamist. Kolleegium on seisukohal, et maakohus hindas tõendeid kooskõlas TsMS § 232 lõikega 1, mille kohaselt hindab kohus seadusest juhindudes kõiki tõendeid igakülgselt, täielikult ja objektiivselt ning otsustab oma siseveendumuse kohaselt, kas menetlusosalise väide on tõendatud või mitte. Kolleegium nõustub maakohtuga ka selles, et kohtu korraldusel koostatud ajutise pankrotihalduri aruande dokumentaalse tõendina arvesse võtmine on kooskõlas TsMS-i tõendamist ja tõendeid reguleerivate sätetega. Seejuures ei ole kohus seda tõendit võrdsustanud eksperdiarvamusega, nagu ekslikult on maakohtu lahendit tõlgendanud apellant, vaid on selle tõendi sisu lahtimõtestamisel toonud välja sarnasuse („ ... võib ... võrrelda eksperdiarvamusega, sest sisaldab hinnangut.“). Samas on maakohus TsMS § 272 (ekslikult märgitud § 274) lõike 1 alusel asjakohaselt leidnud, et tegemist on dokumentaalse tõendiga.
41.Kolleegium on seisukohal, et ajutise halduri poolt kohtu korraldusel PankrS-i sätetega kooskõlas antud arvamuse näol on vähemalt sama võlgniku pankrotimenetlusega seotud kohtuvaidluste puhul tegemist eriteadmistega isiku arvamusega TsMS § 272 lõike 2 mõttes. Et ajutisel halduril on eriteadmised kas rahanduse, õiguse, juhtimise või raamatupidamise valdkonnas, tuleneb PankrS §-s 57 sätestatud haldurina tegutsemise eeldustest. PankrS § 22 lõike 2 punktide 1 ja 2 kohaselt selgitab ajutine haldur mh välja võlgniku vara, sh kohustused, ning kontrollib, kas võlgniku vara katab pankrotimenetluse kulud, samuti annab hinnangu võlgniku varalisele seisundile ja maksejõulisusele. Sama sätte lõike 5 kohaselt esitab ajutine haldur kohtule kirjaliku aruande ja arvamuse võlgniku maksejõuetuse tekkimise põhjuste kohta. Tegemist on ühe tõendiga võimalikust tõendite kogumist, millel vastavalt TsMS § 232 lõikele 2 ei ole kohtu jaoks ette kindlaksmääratud jõudu, kui pooled ei ole kokku leppinud teisiti. Kostjal oli võimalik ajutise halduri hinnangu ümberlükkamiseks tõendeid esitada ja seda õigust ta ka kasutas (06.11.2014 menetlusdokumendi lisa, t lk 98-102). Selgitamiskohustust täitis maakohus 20.11.2014 kohtuistungil, mille protokollist (t lk 103-104) nähtub vastuseks sellele antud kostja esindaja kinnitus, et kõik tõendid on esitatud.
42.Kolleegium nõustub maakohtu järeldustega võlgniku pankroti tõendatuse kohta vähemalt septembris 2013, samuti sellega, et kostja ei suutnud tõendada, et pankrotiavalduse esitamisega alles 16.06.2014 ei oleks ta rikkunud ÄS § 180 lõikes 51 sätestatud avalduse esitamise kohustust. Tõendite ümberhindamiseks ringkonnakohus alust ei näe.
43.Apellandi seisukoht hagi rahuldamise korral hageja alusetu rikastumise kohta ei ole kooskõlas PankrS § 30 lõike 3 mõttega. Viidatud säte ei keela esitada deposiiti tasutud summa hüvitamise nõuet pankrotiavalduse õigeaegselt esitamata jätnud isiku vastu enne, kui pankrotimenetluses selgub, kas tasutu on võimalik saada tagasi PankrS § 146 lõike 1 punktis 4 või § 150 lõike 1 punkti 6 alusel (PankrS § 30 lõige 4). Küll aga on ilmne, et käesolevas vaidluses hagi rahuldamise korral ei ole hagejal õigust alusetult rikastuda ja saada tasutud deposiit tagasi ka pankrotipesast. Kostjal kui pankrotivõlgniku juhatuse
liikmel on õigus hageja võimalikku hea usu vastast käitumist takistada pankrotimenetluse käigus.
44.Apellatsioonimenetluse kulud jäävad TsMS § 171 lõike 1 alusel apellandi kanda.
45.Menetluskulude rahalise suuruse määrab kindlaks asja lahendanud maakohus pärast kohtuotsuse jõustumist vastavalt TsMS § 177 lõikele 2, andes õigustatud menetlusosalisele mõistliku tähtaja menetluskulude nimekirja ja vajadusel neid tõendavate dokumentide esitamiseks ning kohustatud menetlusosalisele vastuväite esitamiseks. Kui menetlusosaline ei esita kohtu määratud tähtaja jooksul menetluskulude nimekirja, määrab maakohus TsMS § 174 lõike 1 teise lause kohaselt kindlaks sellise menetluskulu, mida on võimalik määrata tsiviilasja materjalide alusel (Riigikohtu lahend nr 3-2-1-147-14, punkt 22).
Ele Liiv /allkirjastatud digitaalselt/
Indrek Parrest /allkirjastatud digitaalselt/
Imbi Sidok-Toomsalu /allkirjastatud digitaalselt/
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.