Pankrotiõigus › Muud hagimenetluse pankrotiasjad

pankrotiavaldust seaduses sätestatud tähtaja jooksul. Kohus kohustas tasuma võlausaldajaid pankrotimenetluse kulude katteks 4 000 eurot. Hageja tasus 09.07.2014 deposiiti 1 560 eurot. Ülejäänud osas tasusid deposiidi teised võlausaldajad ning 11.07.2014 kuulutati välja võlgniku pankrot. Tulenevalt ajutise halduri aruandest on võlgnik selle asutamisest peale olnud püsivalt maksejõuetu ja ilma majandustegevuseta äriühing. Võlgniku juhatuse liige XXX on oma kohustusi rikkudes jätnud esitamata võlgniku pankrotiavalduse ning sellest johtuvalt lasub XXX kohustus hüvitada hagejale deposiidina tasutud 1 560 eurot. Hageja on 11.07.2014 pöördunud kostja poole ettepanekuga hüvitada deposiidina tasutud summa vabatahtlikult hiljemalt 16.07.2014, kuid kostja on sellest keeldunud. Kostja on seega kohustuse täitmisega viivituses. Kostja vastus hagile Kostja hagi ei tunnista. Kostja ei ole rikkunud pankrotiavalduse õigeaegse esitamise kohustust, mistõttu hageja nõue on põhjendamatu. Hageja ei ole ajutise halduri aruandele viitamisega kostja poolset väidetavat kohustuste rikkumist tõendanud. Ajutine haldur on küll esitanud väite, et võlgniku juhatuse liige ei ole pankrotiavaldust õigeaegselt esitanud, kuid ei ole selgitanud, millistele tuvastatud asjaoludele ja tõenditele ta seejuures tugineb. Hageja ei saa antud asjas oma nõuete esitamisel tugineda kolmanda isiku väidetele ning seda veel eriti juhul, kui selliste väidete kujunemine ega tõenduslik baas ei ole kontrollitav. Ajutise halduri aruandel ei ole tõendiväärtust. Seega on hageja väide kostjapoolsest kohustuste rikkumisest paljasõnaline ja tõendamata. Väidetav kostjapoolne kohustuste rikkumine ei ole ka kohtulikult tuvastatud. Võlgnik on asutatud XXXOÜ jagunemise käigus 11.01.2013. Võlgnikul puudus asutamisest saati aktiivne majandustegevus. Kuigi võlgnik ja XXXOÜ vastutasid võlausaldajate ees enne jagunemist tekkinud XXXOÜ kohustuste eest solidaarselt, vastutas sisesuhtes võlgniku ees XXXOÜ. 17.04.2014 kuulutati välja XXXOÜ pankrot, millega sai võlgniku juhatusele selgeks, et võlgnikul tuleb vähemalt osaliselt täita XXXOÜ-l enne jagunemist tekkinud kohustused võlausaldajate ees. Samal ajal tunnistati edukaks XXXAS ja võlgniku ühispakkumus Tallinna XXX ehitustööde riigihankel. Hankeleping sõlmiti 23.05.2014, objekti maksumus oli üle 3,8 miljoni euro ja tänu hanke võitmisele olid võlgnikul kõik eeldused teenimaks tulu ning rahuldamaks enne jagunemist tekkinud XXXOÜ kohustused. Võlgnik ei olnud enne hageja poolt pankrotiavalduse esitamist püsivalt maksejõuetu. Kostjal polnud sellest tulenevalt alust esitada avaldust ühingu pankroti väljakuulutamiseks. Isegi kui äriühingu kohustused ületavad tema omakapitali, on positiivsete tulevikuootuste korral põhjendatud maksejõuetust eitada. Võlgniku tulevikuootuste realiseerimine muutus võimatuks pärast hageja poolt pankrotiavalduse esitamist. Hageja tegevuse tulemusena ei olnud kasumliku majandustegevuse alustamine ja ehitustegevusest tulu teenimine võimalik, sest võimalike finantseerimisallikate, koostööpartnerite ja töötajate usaldus võlgniku vastu oli pankrotiavalduse esitamise tõttu kadunud. 16.06.2014 esitaski võlgnik eelnimetatud põhjustel iseenda pankrotiavalduse. Varasemaks pankrotiavalduse esitamiseks ei olnud vajadust ega seadusest tulenevat kohustust, sest ühing ei olnud enne hageja poolt astutud samme püsivalt maksejõuetu. Seega on kostja esitanud võlgniku pankrotiavalduse õigeaegselt. Hageja viitab võlgniku varatusele, kuid jääb arusaamatuks, millistel eesmärkidel on hageja kohtu määratud deposiidi tasunud, kuivõrd selles olukorras ei saa pankrotimenetluse jätkamine aidata kaasa hageja mõistlike ja kaitsmisväärt eesmärkide saavutamisele. Muu hulgas ei ole ajutise halduri aruande kohaselt tuvastatud pankrotimenetluses tagasivõitmise ja tagasinõudmise võimalusi. Täiendavate kulude kandmine võlgniku pankrotimenetluses on seega olnud hageja enda risk, mille eest kostja ei saa ühelgi juhul vastutada.

Maksejõuetuse tuvastamine, pankroti väljakuulutamine ja pankrotiavalduse esitamise õigeaegsuse hindamine on õiguslikud küsimused. Ajutise halduri aruannet ei saa käsitleda eksperdiarvamusena kuna ekspert ei saa anda arvamust Eesti Vabariigis kehtiva õiguse kohta. Hageja seisukoht kostja vastuse osas Ajutise halduri kõik järeldused on loogilised, lahti kirjutatud ning kontrollitavad ajutise halduri aruande ja selle lisade pinnalt. Ajutise halduri aruanne on oma sisult eksperdi arvamus, milles kohtu poolt määratud ning erialaste teadmistega isik (ajutine pankrotihaldur) annab asjas tähtsust omavates küsimustes (võlgniku maksejõulisus) oma hinnangu. Antud juhul on ajutine pankrotihaldur jõudnud järeldusele, et võlgnik oli püsivalt maksejõuetu hiljemalt 12.09.2013. Nimetatud eksperdi järeldus on kohaldatav ja tõendusliku väärtusega ka käesolevas tsiviilasjas. Kostja on avaldanud, et võlgnikul puudus alates selle asutamisest majandustegevus. Ilma majandustegevuseta ei ole võimalik ka olemasolevaid kohustusi täita. Ainuüksi riigihangetel osalemine ei ole piisavaks äriplaaniks, mille põhjal saaks asuda seisukohale, et võlgniku kohustuste täitmine oleks majandustegevuse tulemusena võimalik. Võlgnikul oli asutamise hetkeks s.o 13.01.2013 kokku põhikohustusi vähemalt summas 62 746,23 eurot. Lisaks on peale ajutise halduri aruande koostamist ilmnenud, et võlgnikul oli 18.05.2013 muutunud sissenõutavaks kohustus OÜ XXX ees vähemalt põhisummas 199 000 eurot ning 07.05.2013 muutunud sissenõutavaks kohustus AS FEB ees põhisummas 251 000 eurot. Võlgnik on selle asutamisest saadik olnud püsivalt maksejõuetu, äriühingul puudus vara, mistahes majandustegevus ning müügitulu. Ajutise pankrotihalduri aruandest aga nähtub, et võlgnik sõlmis uusi kokkuleppeid võlgade tasumiseks ja võttis uusi kohustusi. Nii on võetud endale kohustus tasuda OÜ-le Võlahaldus 11.09.2013 võlgnevus summas 28 000 eurot. Seega on XXX võlgniku juhatuse liikmena rikkunud pankrotiavalduse esitamise kohustust ning on avalduse esitamise asemel suurendanud kohustuste mahtu. Kostja selgitused tulu teenimisele XXX ehitustööde hankelepingust on paljasõnalised ja tõendamata. Puudub teave selle kohta, millises ulatuses ja kas üldse oleks olnud võimalik teenida kasumit nimetatud lepingust. Tegemist ei ole tõsiseltvõetava äriplaaniga, mis on piisav oma maksejõulisuse põhistamiseks. Samuti ei ole piisav selleks väide, et võlgnik omas sisesuhtest tulenevat nõuet XXXOÜ vastu. Nimetatud nõude olemasolu on tõendamata. Samas on ka XXX OÜ selle asutamisest saadik olnud püsivalt maksejõuetu, kuna enamus nõudeid on tekkinud enne jagunemist ja need on ka XXX OÜ poolt täitmata. Kohtu põhjendused 20.11.2014 toimunud kohtuistungil jäi hageja oma nõude ning kostja oma vastuväidete juurde. Kostja selgitas, et võlgnikul ei olnud sisulist majandustegevust, ta osales hankes ühispakkujana ning oli lootus, et ühispakkumiste tulemusena tekib tulu. Hageja oli seisukohal, et positiivne tulevikulootus peab olema realistlik, hange võideti aasta pärast võlgniku loomist ning 2013 kevadel oli võlgnik maksejõuetu. Puudub vaidlus järgnevates asjaoludes. 16.05.2014 esitas hageja avalduse võlgniku pankroti väljakuulutamiseks. 16.06.2014 esitas võlgnik pankrotiavalduse. 17.06.2014 määras Harju Maakohus ajutiseks pankrotihalduriks Ene Ahase (t lk 7-9). 01.07.2014 esitas Ene Ahas ajutise pankrotihalduri aruande (t lk 10-18). Kohus kohustas tasuma võlausaldajaid pankrotimenetluse kulude katteks 4000 eurot (t lk 19-21), sellest summast tasus hageja 09.07.2014 deposiiti 1 560

eurot (t lk 22). Harju Maakohus kuulutas 11.07.2014 välja võlgniku pankroti (t lk 23-29). Hageja pöördus 11.07.2014 kostja poole ettepanekuga hüvitada deposiidina tasutud summa vabatahtlikult hiljemalt 16.07.2014 (t lk 30-31). Kostja hagejale nõutud summat tasunud ei ole. Kostja pole vaidlustanud väidet, et võlgniku asutamise hetkeks oli võlgnikul kokku põhikohustusi vähemalt summas 62 746,23 eurot (t lk 67-77), lisaks 18.05.2013 sissenõutavaks muutunud kohustus OÜ XXX ees vähemalt põhisummas 199 000 eurot ning 07.05.2013 sissenõutavaks muutunud kohustus

AS FEB

ees põhisummas 251 000 eurot (t lk 78-90). Kohus loeb need asjaolud tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 231 lg 2 ja 4 alusel tuvastatuks. Pankrotiseaduse (PankrS) § 30 lg 1 kohaselt, kui võlgnikul ei jätku vara pankrotimenetluse kulude katteks, määrab kohus menetluse raugemise vältimiseks pankrotimenetluse kulude katteks deposiidina selleks ettenähtud kontole makstava summa suuruse ja selle maksmise tähtaja. PankrS § 30 lg 3 sätestab: „Juriidilisest isikust võlgniku puhul on isikul, kes on teinud käesoleva paragrahvi lõikes 1 nimetatud makse, õigus nõuda deposiidina tasutud summa hüvitamist isikutelt, kes on oma kohustusi rikkudes jätnud pankrotiavalduse õigeaegselt esitamata. Isik, kelle vastu nõue esitatakse, peab vaidluse korral tõendama, et ta ei ole pankrotiavalduse õigeaegse esitamata jätmisega oma kohustusi rikkunud.“ Käesoleval juhul on vaidlus selles, kas kostja on rikkunud pankrotiavalduse õigeaegse esitamise kohustust. Tsiviilseadustiku üldosa seaduse (TsÜS) § 36 kohaselt kui on ilmne, et juriidiline isik on püsivalt maksejõuetu, peavad juhatuse või seda asendava organi liikmed esitama pankrotiavalduse. Äriseadustiku (ÄS) § 180 lg 5’ sätestab: „Kui osaühing on maksejõuetu ning maksejõuetus ei ole tema majanduslikust olukorrast tulenevalt ajutine, peab juhatus viivitamata, kuid mitte hiljem kui 20 päeva möödumisel maksejõuetuse ilmnemisest, esitama kohtule osaühingu pankrotiavalduse.“ Seega tuleb kohtul, tuvastamaks pankrotiavalduse esitamise õigeaegsus, selgeks teha, millal muutus võlgnik maksejõuetuks. Hageja on seisukohal, et võlgnik on olnud püsivalt maksejõuetu alates asutamisest, kostja hinnangul tekkis püsiv maksejõuetus pärast hageja poolt pankrotiavalduse esitamist ning seejärel esitas ka võlgnik ise pankrotiavalduse. PankrS § 1 lg 3 kohaselt on juriidilisest isikust võlgnik maksejõuetu ka siis, kui võlgniku vara ei kata tema kohustusi ja selline seisund ei ole võlgniku majanduslikust olukorrast tulenevalt ajutine. Võlgniku maksejõulisusele ja maksejõuetuse põhjustele annab hinnangu ajutine haldur (PankrS § 22 lg 2 p 2 ja lg 5). Võlgniku ajutise halduri aruandest nähtuvalt ei ole võlgnikul olnud kunagi kasumlikku majandustegevust. Samas on alates asutamisest olnud kohustused, kuna võlgnik vastutas jaguneva ühingu (XXXOÜ) kohustuste eest solidaarselt XXXOÜ-ga. XXXOÜ pankrot kuulutati välja 17.04.2014. Ajutine haldur pidas maksejõuetuse tekkimise ajaks 12.09.2013, kui kinnitati kohtulik kompromiss, millega võttis võlgnik endale solidaarvõlgnikuna kohustuse, mille tasumiseks tal puudus vara. Kostja hinnangul ei saa hageja tugineda ajutise halduri aruandele, kuna tegu on kolmanda isiku tõendamata väidetega – ajutise halduri aruandel pole tõendiväärtust. Kohus nõustub hagejaga, et sisuliselt võib ajutise halduri aruannet võrrelda eksperdiarvamusega, sest see sisaldab hinnangut. Hinnang on antud pankrotiseaduse alusel. Vormiliselt on ajutise halduri aruande näol tegu dokumentaalse tõendiga. TsMS § 274 lg 1 kohaselt on dokumentaalne tõend igasugune kirjalikult, pildistamisega või video-, heli- või elektroonilise salvestusega või muu andmesalvestusega jäädvustatud dokument või muu sellesarnane andmekandja, mis sisaldab andmeid asja lahendamiseks tähtsate asjaolude kohta ja mida on võimalik kohtuistungil esitada tajutaval kujul. Seega on ajutise halduri aruanne aktsepteeritav tõend. Samas märgib kohus, et ühelgi tõendil ei ole ette kindlaksmääratud jõudu.

Kostja on seisukohal, et võlgnik polnud maksejõuetu, kuna 2014.a kevadel tunnistati edukaks XXXAS ja võlgniku ühispakkumus Tallinna XXX ehitustööde riigihankel. Hankeleping sõlmiti 23.05.2014 (t lk 98-101) ning objekti maksumus oli üle 3,8 miljoni euro. Seega olid võlgnikul kõik eeldused teenimaks tulu ning rahuldamaks kohustused. 23.05.2014 leping kajastab tõesti võlgnikku kui ühispakkujat, samuti objekti maksumust. Teisalt, võttes arvesse ajutise halduri aruandes väljatoodut, saab tuluteenimise lootust pidada ebatõenäoliseks. Nimelt on ajutise halduri aruandes välja toodud, et võlgnik osales korduvalt koos XXXAS-iga riigihangetel ühispakkujatena. Kahel riigihankel on nad osutunud edukaks, kuid kõik lepingutest tulenevad õigused ja kohustused on enda kanda võtnud XXXAS - võlgnik on osalenud neil tasuta. Seetõttu on kohus seisukohal, et väide lootuse kohta saada 23.05.2014 lepingust tulu, on põhjendamatu. Kostja on väitnud, et võlgnikul ja XXXAS-il oli omavaheline plaan jagada töölõigud ning oma töölõigult oleks tulu saanud võlgnik. See väide on paljasõnaline, vastuolus võlgniku riigihangetel osalemise praktikaga ning sellest tulenevalt ka ebatõenäoline. Seetõttu on kohus seisukohal, et edukas hange ei kinnita, et võlgnikul oli võimalus tasuda kohustused. Hageja hinnangul oli võlgnik maksejõuetu asutamisest peale, kuna vastutas solidaarselt XXXOÜga viimase kohustuste eest. Kostja on märkinud, et sisesuhtes vastutas võlgniku ees XXXOÜ. Nimetatud väide on paljasõnaline ega muuda olematuks võlgniku kohustusi. Selle väitega ei saaks maksevõimelisust põhistada ka põhjusel, et nõuded on olemas olnud alates võlgniku asutamisest – kohustusi ei täitnud ei võlgnik ega XXXOÜ. Kostja on väitnud, et kui 17.04.2014 kuulutati välja XXX pankrot, sai võlgniku juhatusele selgeks, et võlgnikul tuleb vähemalt osaliselt täita XXXOÜ-l enne jagunemist tekkinud kohustused võlausaldajate ees. Kohus on seisukohal, et kuna võlgniku juhatuse ainus liige oli kostja, kes ühtlasi oli ka XXXOÜ juhatuse liige ning kumbki isik ei täitnud kohustusi ammu enne XXXOÜ pankroti väljakuulutamist, on kostja väide eksitav. Võlgniku juhatusele pidi olema kogu aeg teada, et XXXOÜ ei täida kohustusi. Seega ei saa tõsiselt võtta kostja arvamust, et võlgnikule sai selgeks kohustus täita XXXOÜ kohustused alles pärast XXXOÜ pankroti väljakuulutamist. Nimetatud äriühingud on küll erinevad õigussubjektid, kuid neil on sama juhatuse liige, kes parasjagu ühe ühingu esindajana tegutsedes ei kaota teadmisi, mis tal on teistest ühingutest mille seaduslikuks esindajaks ta samuti on. Eeltoodu põhjal on kohus seisukohal, et XXXOÜ võimalik vastutus võlgniku ees ei näita, et võlgnik oli enne XXXOÜ pankroti väljakuulutamise maksejõuline. Kostja väitele, et positiivsete tulevikuootuste korral on põhjendatud maksejõuetust eitada, vastab kohus järgnevat. Positiivne tulevikuootus peab olema alustuseks üldse reaalne, lisaks ka tõenäoliselt realiseeruv, realiseeruma lähemas (või vähemalt ligikaudu kindlaksmääratavas) tulevikus ning olema selline, mis annab aluse eeldada, et isik saab ootuse realiseerumisel taastada oma maksejõulisuse. Antud juhul positiivset tulevikuootust näha ei olnud, kuigi kostja on selleks pidanud hankelepingu sõlmimist. Kohus on eelnevalt juba asunud seisukohale, et väide lootuse kohta saada hankelepingust tulu, on põhjendamatu, paljasõnaline ning ebatõenäoline, kuna võlgnik osales hangetes tasuta. Seega ei saa edukat hanget antud juhul pidada positiivseks tulevikuootuseks kuna see ootus ei olnud reaalne. Võlgnikul pole kunagi olnud sellist vara, mille arvelt saaks kohustused täidetud, majandustegevus sisuliselt puudus, polnud reaalseid plaane kasumi teenimiseks ning kohustused olid olemas alates asutamisest – kõik see näitab seda, et võlgnik pole kunagi olnud maksejõuline. Ometi võttis võlgnik endale täiendavaid kohustusi kohtu poolt 12.09.2013 kinnitatud kompromissi alusel. Kohtuliku kompromissi sõlmimise aega on ajutine haldur pidanud püsiva maksejõuetuse tekkimise ajaks. Kohtul ei ole põhjust selles hinnangus kahelda. Käesoleva asja lahendamisel ei ole vaja täpselt püsiva maksejõuetuse kindlaks tegemine, kuid kindlasti ei nõustu kohus eelnevalt välja

toodud järeldustest tulenevalt sellega, et võlgnik muutis püsivalt maksejõuetuks alles pärast 16.05.2014. Kohus on seisukohal, et võlgnik oli püsivalt maksejõuetu kogu eksisteerimise aja, igal juhul hiljemalt 2013.a septembris ja seega esitati võlgniku pankrotiavaldus arvestatava hilinemisega. Kostja rikkus ÄS § 180 lg 51 tulenevat pankrotiavalduse õigeaegse esitamise kohustust. Kostja on tuginenud ka sellele, et hageja poolt deposiidi tasumine oli tema enda risk, kuna võlgnik on varatu, puuduvad tagasivõitmise võimalused ja seega ei saa pankrotimenetluse jätkamine aidata kaasa hageja eesmärkide saavutamisele. Esiteks märgib kohus, et ei ole välistatud, et pankrotimenetluses ilmneb võimalusi pankrotivara suurendada. Tagasivõitmine ei ole ainus pankrotivara suurendamise viis, näiteks ei ole välistatud pankrotihalduri poolt kahju hüvitamise nõuete esitamine. Selliste võimaluste olemasolu kindlakstegemiseks võib ajutine menetlus olla ajaliselt liiga piiratud ning võimalused pankrotivara suurendamiseks tehaksegi põhjalikumalt selgeks pankrotimenetluses. Lisaks sellele võib võlausaldajate huvi ulatuda kaugemale varalisest huvist, eriti kui võlgniku tegevus näib võlausaldajatele nende õiglustunnet riivavana. Selline riivamine võib väljenduda näiteks selles, kui võlgnik võtab endale kohustusi, kuigi tal ei ole kunagi olnud aktiivset majandustegevust või konkreetseid plaane tulu teenimiseks; võlgnik ei esita ise pankrotiavaldust vaid seda tuleb teha võlausaldajal, millega kaasnevad täiendavad kulud võlausaldajale juba oluliselt suurema riigilõivu näol; võlgnikul puudub vara pankrotimenetluse kulude katmiseks, mis võib teatud tingimustel viidata võlgniku huvile menetluse raugemise osas jne. Võlausaldajate huvi võib sellisel juhul seisneda mitte oma nõude rahuldatud saamises, vaid hoopis selles, et selgitatakse igakülgselt välja võlgniku maksejõuetusega seonduvad asjaolud, kuriteotunnustega teo puhul esitatakse kuriteokaebus jne. Seda, kas võlausaldajate motiiviks deposiidi tasumisel oli lootus pankrotivara suurenemisele või mõni muu põhjus, ei pea kohus vajalikuks selgeks teha. Võimalus nõuda juhatuse liikmelt deposiidiks tasutud summa hüvitamist ei sõltu sellest, millisel põhjusel deposiit tasuti või kas deposiidi tasumine tõi võlausaldajatele mingisugust kasu. Eeltoodust tulenevalt tuleb kostjalt hageja kasuks PankrS § 30 lg 3 alusel välja mõista hageja poolt tasutud osa deposiidist võlgniku pankrotimenetluses summas 1 560 eurot. Hageja on esitanud ka viivisenõude. VÕS § 113 lg 1 esimese lause kohaselt võib võlausaldaja rahalise kohustuse täitmisega viivitamise korral nõuda võlgnikult viivitusintressi (viivis), arvates kohustuse sissenõutavaks muutumisest kuni kohase täitmiseni. Hageja andis kostjale deposiidi tasumise tähtajaks 16.07.2014 ning seda asjaolu ei ole vaidlustatud. Nõue muutus seega sissenõutavaks 17.07.2014. Sissenõutavaks muutunud viiviseks 04.09.2014 seisuga kujuneb 17,41 eurot. Hageja on esitanud nõude mõista välja viivis kuni põhinõude täitmiseni. TsMS § 367 kohaselt võib viivisenõude koos põhinõudega esitada hagis selliselt, et taotletakse viivise, mis ei ole hagi esitamise ajaks veel sissenõutavaks muutunud, väljamõistmist kohtult mitte kindla summana, vaid täielikult või osaliselt protsendina põhinõudest kuni põhinõude täitmiseni. Kohus mõistab TsMS § 367 alusel välja viivise VÕS § 113 lg 1 teises lauses sätestatud määras põhinõudelt 1 560 eurot alates 05.09.2014 kuni põhinõude 1 560 eurot tasumiseni. Kohus mõistab viivise välja 05.09.2014 (mitte 04.09.2014 nagu hageja on taotlenud), kuna rahaliselt on viivis välja arvutatud 04.09.2014 seisuga ning selle päeva eest kohus topelt viivist välja ei mõista. Menetluskulude jaotamisel lähtub kohus TsMS § 162 lg-st 1 ning jätab menetluskulud kostja kanda.

TsMS § 174 lg 1 järgi võib menetlusosaline nõuda asja lahendanud esimese astme kohtult menetluskulude rahalist kindlaksmääramist lahendis sisalduva kulude jaotuse alusel 30 päeva jooksul alates kulude jaotuse kohta tehtud lahendi jõustumisest. /Allkirjastatud digitaalselt/ Meelis Eerik Kohtunik

Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.