1.OÜ MaksiBussid (hageja) esitas 26. juunil 2012 Tartu Maakohtule Palamuse valla (kostja) vastu hagi, milles palus mõista kostjalt hageja kasuks välja kahjuhüvitis 50 504 eurot 72 senti. Hagiavalduse kohaselt sõlmisid pooled 3. jaanuaril 2008 sõitjate eriotstarbelise liiniveo avaliku teenindamise lepingu, mille alusel kohustus hageja kui vedaja osutama kostjale kui tellijale
ühistransporditeenuseid. Leping sõlmiti viieks aastaks ehk leping pidi kehtima 31. detsembrini 2012. Kostja saatis 29. juunil 2009 hagejale kirja, milles teatas lepingu lõpetamisest selle p 9.5 alusel alates
1.septembrist 2009. Lepingu p 9.5 kohaselt peab lepingu ennetähtaegseks lõpetamiseks huvitatud pool teatama teisele poolele kirjalikult vähemalt kaks kalendrikuud ette, samuti hüvitama teisele poolele ennetähtaegse lõpetamisega tekitatud kahju. Lepingu ülesütlemist põhjendas kostja sellega, et hageja ei pidanud sõidugraafikutest kinni ning avaldas kostjale valet teavet tehtud reiside koguse kohta. Hageja esitas 23. detsembril 2009 kohtule hagi lepingu ennetähtaegse lõpetamise tühisuse tuvastamiseks. Tartu Maakohus jättis 19. märtsi 2013 otsusega tsiviilasjas nr 2-09-70453 hagi rahuldamata. Tartu Maakohus tuvastas otsuse põhjendustes, et poolte 3. jaanuaril 2008 sõlmitud tähtajaline leping lõppes 1. septembril 2009 kostja korralise ülesütlemisega. Hageja leiab, et lepingu ülesütlemisega on kostja tekitanud talle kahju, mis seisneb otseses varalises kahjus ja saamata jäänud tulus.
2.Kostja palus jätta hagi rahuldamata ja menetluskulud hageja kanda. Kostja vaidles hagile vastu. Poolte leping ei lõppenud korralise ülesütlemisega. Kostja ütles lepingu üles hageja lepinguliste kohustuste rikkumise tõttu. Hageja pakutav teenus ei olnud kvaliteetne, pidevalt esinesid häired teenuse osutamisel ja hageja ei teavitanud õigel ajal kostjat ärajäänud vedudest ning transpordivahendi riketest. Menetluse kestel täpsustas kostja, et hageja lõpetas veolepingu täitmise alates 1. septembrist 2009 ning sellest järeldub tema tahe lepingu täitmist mitte jätkata. Lisaks puudus hagejal sel ajal ühistranspordiluba ning ühistranspordiseaduse (ÜTS) ja veolepingu järgi ei tohtinud ta ühistransporditeenust osutada. 4. septembril 2013 kohtule esitatud seisukohas leidis kostja, et leping lõppes selle p 9.4 alusel juba 16. juulil 2008. Lepingu p 9.4 kohaselt lõpeb leping ühistranspordiloa tähtaja lõppemise või loa kehtetuks tunnistamise korral. Hageja ühistranspordiloa kehtivus lõppes 16. juulil 2008. Lepingu p 9.4 oli äramuutev tingimus, mistõttu lõppes leping ühistranspordiloa kehtivuse lõppemisel ja muid tahteavaldusi ei olnud selleks vaja. Isegi kui kohus loeb lepingu lõppenuks ülesütlemisega, ei pea kostja hüvitama lepingu ülesütlemisest tekkinud kahju, sest leping öeldi üles asjaolude tõttu, mille riisikot kandis hageja.
3.Tartu Maakohus rahuldas 27. septembri 2013. a otsusega hagi osaliselt ja mõistis kostjalt hageja kasuks välja 14 473 eurot 97 senti. Hagejal tekkis lepingu ülesütlemisest kahju, mis seisnes saamata jäänud tulus 13 298 eurot ning otseses varalises kahjus 1175 eurot 97 senti. Menetluskulud jäid võrdsetes osades poolte kanda. Maakohtu otsuse põhjenduste kohaselt on Tartu Maakohtu 19. märtsi 2013 otsusega tsiviilasjas nr 209-70453 juba tuvastatud, et pooltevaheline leping lõppes korralise ülesütlemisega võlaõigusseaduse (VÕS) § 845 lg 1 alusel. Seetõttu ei ole tähtsust kostja vastuväidetel lepingu lõppemise õigusliku aluse kohta ning need tuleb jätta tähelepanuta. Lisaks ei ole kohaldatav VÕS § 845 lg 2, sest kostja ei öelnud lepingut üles asjaolude tõttu, mille esinemise riisikot kannab hageja. Kostja märkis lepingu ülesütlemise alusena lepingu p 9.5. Kuna kostja on tellijana reisijaveolepingu korraliselt üles öelnud, on hagejal VÕS § 845 lg 1 ja lepingu p 9.5 alusel õigus nõuda ülesütlemisest tekkinud kahju hüvitamist. Asjaolu, et hagejal endal ei olnud lepingu kestel kehtivat ühistranspordiluba, ei anna alust
eeldada, et leping oleks sel alusel tingimata lõppenud. Kostja ei teinud hagejale etteheiteid ühistranspordiloa puudumise kohta ja aktsepteeris liinivedude tegemist hageja juhatuse liikme ühistranspordiloa alusel. Tõenäoliselt oleks leping jätkunud tähtaja lõpuni. Hagejal on õigus nõuda saamata jäänud tuluna kokkulepitud tasu, millest on maha arvatud see, mille ta lepingu ülesütlemise tõttu kokku hoidis või oma tööjõu teistsuguse kasutamisega omandas või oleks võinud mõistlikult omandada. Arvestades bussijuhtide palgakulu, tõenäolisi remondikulusid, busside amortisatsiooni, kütusekulu, veosuhte võimalikku tulusust hageja jaoks ning 2009. a lõpus raskendatud võimalusi uute tellimuste saamisel, määras maakohus saamata jäänud tulu suuruseks 13 298 eurot. Ka bussijuhtide koondamine oli seotud lepingu ülesütlemisega. Tõendatud kahjuks koondamishüvitiste väljamaksmisel luges maakohus 1175 eurot 97 senti. Busside müümisega tekkinud võimalikku hinnavahet ei lugenud kohus kostja süül tekkinud kahjuks.
4.Hageja palus apellatsioonkaebuses maakohtu otsuse tühistada osas, milles kohus jättis hagi rahuldamata, rahuldades uue otsusega hagi täies ulatuses ning jättes menetluskulud kostja kanda. Kostja palus jätta apellatsioonkaebuse rahuldamata ja maakohtu otsuse muutmata osas, milles kohus jättis hagi rahuldamata. Kõik menetluskulud palus kostja jätta hageja kanda.
5.Kostja palus vastuapellatsioonkaebuses tühistada maakohtu otsuse osas, milles kohus rahuldas hagi osaliselt ja jättis menetluskulud kostja kanda. Uue otsusega palus kostja jätta hagi rahuldamata ja menetluskulud kostja kanda. Hageja palus jätta vastuapellatsioonkaebuse rahuldamata. Ringkonnakohtu lahend ja põhjendused
6.Tartu Ringkonnakohus jättis 17. oktoobri 2014. a otsusega apellatsioonkaebuse rahuldamata ja rahuldas vastuapellatsioonkaebuse. Ringkonnakohus tühistas maakohtu otsuse osas, milles maakohus hagi rahuldas, ja tegi uue otsuse, millega jättis hagi täielikult rahuldamata. Menetluskulud jättis ringkonnakohus hageja kanda. Otsuse põhjenduste kohaselt tuleb maakohtu otsus tühistada materiaalõiguse normide ebaõige kohaldamise tõttu osas, milles maakohus hagi rahuldas. Tartu Maakohtu 19. märtsi 2013 otsus tsiviilasjas nr 2-09-70453 on vaidluse pooltele siduv osas, milles kohus asus seisukohale, et pooltevahelise lepingu ennetähtaegne lõpetamine kostja poolt ei olnud tühine (kohtuotsuse resolutsioon on sõnastatud: „Jätta rahuldamata OÜ MaksiBussid hagi Palamuse Vallavalitsuse vastu lepingu ennetähtaegse lõpetamise tühisuse tuvastamise nõudes."). Kohtuotsuse resolutsioonis ei ole siduvalt tuvastatud lepingu ennetähtaegse lõppemise kuupäeva ega õiguslikku alust. Kohtuotsuse põhjendavas osas on maakohus leidnud, et poolte sõlmitud tähtajaline leping lõppes 1. septembril 2009 kostjapoolse korralise ülesütlemisega. Tsiviilasja nr 2-09-70453 menetlemisel ei esitanud pooled väiteid selle kohta, kas hagejal oli seadusega nõutav kehtiv ühistranspordiluba ja kas selle loa puudumine mõjutas või ei mõjutanud pooltevahelise lepingu kehtivust. Praeguses asjas on kostja seevastu algusest peale tuginenud asjaolule, et veolepingu lõpetamise ajal ei olnud hagejal
ühistranspordiluba ning leping oli lõppenud äramuutva tingimuse saabumise tõttu juba 16. juulil 2008. Seega rakendus pooltevahelise lepingu p-s 9.4 sätestatud äramuutev tingimus. Tsiviilasjas nr 209-70453 jõustunud kohtuotsus ei välista tuvastamast, et leping lõppes tegelikkuses juba enne seda, kui kostja hagejale lepingu ülesütlemisest teatas. Kohtuotsuse resolutsiooniga ei ole tuvastatud, millistel asjaoludel ja millisest ajast alates leping lõppes, kuna niisuguste asjaolude tuvastamise nõue ei olnud hagi esemeks. Praegu lahendatavas asjas on võimalik käsitleda ühistranspordiloa kehtivuse tähtaja möödumise mõju pooltevahelisele lepingule. Lepingu ülesütlemine ei toonud kaasa ülesütlemisele omaseid õiguslikke tagajärgi, kui leping oli selleks ajaks juba kehtivuse kaotanud. Kehtiva ühistranspordiloa olemasolu oli lepingusuhte jätkumise oluliseks eelduseks. Kehtiva ühistranspordiloa puudumine ei võimalda lähtuda eeldusest, et leping oleks ilmselt jäänud kehtima kokkulepitud tähtajaks. Kuna ÜTS § 10 lg-s 6 ja § 33 lg-s 1 sätestati kehtiva ühistranspordiloa olemasolu kohustuslikkus ning nimetatud nõude eesmärk oli loa tähtaja möödumisel tuua kaasa lepingu automaatne lõppemine, ei saa ühistranspordiloa nõuet käsitada dispositiivsena. Seega ei sõltunud lepingu p-s 9.4 sätestatud õigusliku tagajärje saabumine sellest, kas kumbki pooltest lepingu lõppemisele tugines või mitte. Alust ei ole lugeda hagejale väljastatud ühistranspordiluba asendatavaks hageja juhatuse liikmele kui FIE-le väljastatud ühistranspordiloaga. Asjaolu, et pooled jätkasid pärast 16. juulit 2008 lepingu täitmist, ei võimalda asuda seisukohale, et leping ka tegelikkuses õiguslikult kehtis. Isegi kui mõlemad pooled ekslikult arvasid, et leping kehtib, ei kõrvalda see äramuutva tingimuse õiguslikke tagajärgi, sest tegemist oli seadusest tuleneva, mitte dispositiivse nõudega. Kui pooled jätkasid lepingu täitmist veel ligikaudu ühe aasta jooksul, võis nende vahel tekkida teist liiki võlasuhe, eeskätt nt käsundita asjaajamise suhe. Kehtiva ühistranspordiloa olemasolu oli asjaolu, mille esinemise riisikot kandsid mõlemad pooled, s.o mõlemal oli võimalus ja kohustus veenduda loa kehtivuses. Samas ei mõjuta see ÜTS § 10 lg-s 6 ja lepingu p-s 9.4 sätestatud õigusliku tagajärje saabumist. Lepingu lõppemise korral ühistranspordiloa kehtivuse tähtaja möödumise tõttu ei kohaldu VÕS § 845. Seetõttu puudub õiguslik alus nõuda kahju hüvitamist.
MENETLUSOSALISTE PÕHJENDUSED
7.Hageja palub kassatsioonkaebuses ringkonnakohtu otsuse tühistada ja saata asja uueks läbivaatamiseks ringkonnakohtule. Menetluskulud palub hageja jätta kostja kanda. Kassatsioonkaebuse kohaselt on Tartu Maakohtu otsus tsiviilasjas nr 2-09-70453 pooltele siduv ka osas, milles maakohus tuvastas lepingu lõppemise alused ja aja. Ringkonnakohtu seisukoht on ebatäpne ning ringkonnakohus oleks asja lahendamisel pidanud arvesse võtma ka jõustunud maakohtu otsuse põhjendusi. Tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 457 lg 1 õiguslik tähendus ei ole see, et kohtuotsusest on pooltele siduv vaid selle resolutsioon. Kui kohtuotsusest kehtiks poolte jaoks vaid resolutsioon, oleks seadusandja nii sätestanud ka sätte tekstis. Selle asemel sätestab TsMS § 457 lg 1, et jõustunud kohtuotsus on menetlusosalistele kohustuslik osas, „milles lahendatakse hagi või vastuhagiga esitatud nõue hagi aluseks olevatel asjaoludel, kui seadusest ei
tulene teisiti". Poolte jaoks on lisaks resolutsioonile siduvad ka kohtuotsuse põhjendused, mis on asja lahendamise materiaalõiguslikeks eeldusteks. Maakohus hindas tsiviilasjas nr 2-09-70453 kõnealuse veolepingu lõpetamise kehtivust. Seetõttu on siduvad ka maakohtu põhjendused sellele järeldusele jõudmisel, sealhulgas maakohtu seisukoht, et veoleping lõppes 1. septembril 2009 korralise ülesütlemisega. Kui kohus on juba lahendanud pooltevahelise vaidluse lepingu lõppemise aluste üle, ei saa teine kohtukoosseis teises tsiviilasjas asuda eelnevaga võrreldes teistsugusele järeldusele lepingu lõppemise aluste kohta. Ka ringkonnakohtu sisuline kriitika on põhjendamatu. Pooltele oli ühistranspordiloa olemasolu ja kehtivusaeg teada tsiviilasja nr 2-09-70453 menetluse vältel. Pooled olid kuni 4. septembrini 2013 ühisel seisukohal, et ühistranspordiloa kehtivusaeg ei mõjuta veolepingu kehtivust. Praeguses asjas käsitles kostja ühistranspordiluba ja selle kehtivusaega juba 10. septembri 2012 vastuses hagiavaldusele. Tsiviilasjas nr 2-09-70453 tehti otsus alles 19. märtsil 2013. Miski ei takistanud kostjal tugineda ühistranspordiloaga seotud asjaoludele ka tsiviilasjas nr 2-09-70453. Õigusliku käsitluse ja sellega kaasnenud menetlusliku positsiooni muutmine ei muuda varem teadaolevat asjaolu uudseks. Asjaolu, et kostja ei tuginenud tsiviilasjas nr 2-09-70453 ühistranspordiloa kehtivusaja lõppemisele, tähendab, et pooled ei vaielnud selle üle, nagu oleks leping lõppenud loa kehtivuse lõppemisega. Kostja esitas väite, et veoleping lõppes samal ajal ühistranspordiloa kehtivusaja möödumisega, hilinenult alles päev enne maakohtu lõppistungit. Ringkonnakohtul puudus õiguslik alus väidet arvesse võtta. Seega rajas ringkonnakohus otsuse hilinenult esitatud väitele, mille maakohus jättis põhjendatult arvesse võtmata. Ringkonnakohus on ebaõigesti leidnud, et kostja tugines algusest peale asjaolule, et leping oli lõppenud äramuutva tingimuse saabumise tõttu. Kostja tugines sellele, et hageja ise lõpetas veolepingu konkludentselt, kui ei ilmunud ülesütlemisavaldusest hoolimata
1.septembril 2009 liine teenindama. Kostja luges hagile vastates ühistranspordiloa puudumise hageja lepingu rikkumiseks. Maakohus määras kohtuistungi, et lõpetada asja arutamine ning pidada kohtuvaidlused, 6. septembriks 2013. Kostja esitas kohtule uued seisukohad 4. septembril 2013 pärast tööpäeva lõppu, asudes esimest korda seisukohale, et veoleping lõppes selle p 9.4 alusel juba
16.juulil 2008. Ringkonnakohtu otsus põhineb aga eelkõige ning peamiselt kostja väitel lepingu lõppemise kohta ühistranspordiloa kehtivusaja lõppemisega. Hagejal ei olnud maakohtus võimalik kostja uue väite kohta seisukohta võtta ega sellele vastu vaielda. Ühistranspordiloa puudumine ei lõpeta tagasiulatuvalt pooltevahelist lepingulist suhet. Lepingu täitmise perioodil ei pööranud kostja ühistranspordiloa olemasolule vähimatki tähelepanu. Kostja oli teadlik ühistranspordiloa kehtivusajast ning ka kehtivuse lõppemisest. Sellest hoolimata täitis hageja veolepingust tulenevaid kohustusi. Seega ei olnud loa puudumine lepingu täitmist takistav asjaolu. Ekslik on kohtu hinnang, nagu oleksid ÜTS-i sätted imperatiivsed ning välistaksid teistsuguste kokkulepete võimalikkuse. Samuti on ebaveenev ringkonnakohtu käsitlus, et hageja ühistranspordiluba ei saanud lugeda asendatuks hageja juhatuse liikmele Harri Luhale väljastatud ühistranspordiloaga. Selles osas nõustub hageja täielikult maakohtu otsuse põhjendustega. Pooled ei
vaielnud lepingu täitmise perioodil selle üle, et vedusid tehakse H. Luha ühistranspordiloa alusel ning see on aktsepteeritav. Kui kohus leiab, et leping siiski lõppes ühistranspordiloa kehtivuse lõppemisega, palub hageja VÕS § 6 lg 2 alusel ÜTS-i vastavas osas kohaldamata jätta. Olukorras, kus pooled ei vaidle lepingu täitmise, lepingu kehtivuse ning ühistranspordiloa asendamise võimalikkuse üle, on selgelt hea usu põhimõttega vastuolus asuda viis aastat hiljem vastupidisele positsioonile, et välistada hageja kahju hüvitamise nõue. Ringkonnakohus ei ole hinnanud, milline õiguslik tähendus on lepingu edasitäitmisel 16. juulist 2008 kuni 1. septembrini 2009, kui leping lõppes ühistranspordiloa kehtivusega. Hageja hinnangul tuleb pooltevahelist hilisemat suhet käsitleda suulise lepinguna veolepinguga samadel tingimustel. Ühistranspordiloa ajutine puudumine ei välista hageja saamata jäänud tulu hüvitamise nõuet, sest hagejale väljastati 18. detsembril 2009 uus ühistranspordiluba kehtivusega 17. detsembrini 2014. Seega on hageja kandnud kahju ka juhul, kui lugeda leping lõppenuks 16. juulist 2008.
8.Kostja palub jätta kassatsioonkaebuse rahuldamata ning kassatsioonimenetluse kulud hageja kanda.
KOLLEEGIUMI SEISUKOHT
9.Kolleegium leiab, et ringkonnakohtu otsus tuleb TsMS § 691 p 2 ja § 692 lg 1 p 2 alusel tühistada menetlusõiguse normi olulise rikkumise tõttu ning asi tuleb saata uueks läbivaatamiseks samale ringkonnakohtule. Kassatsioonkaebus rahuldatakse osaliselt.
10.Kassatsiooniastmes vaidlevad pooled esmalt selle üle, kas varasemas tsiviilasjas tehtud jõustunud kohtuotsus oli pooltele siduv lepingu lõppemise aja ja aluse osas. Kolleegium leiab, et jõustunud kohtuotsus tsiviilasjas nr 2-09-70453 ei välista praeguses asjas tuvastamast, et leping lõppes tegelikult juba enne selle ülesütlemist. TsMS § 457 lg 1 kohaselt on jõustunud kohtuotsus menetlusosalistele kohustuslik osas, milles lahendatakse hagi või vastuhagiga esitatud nõue hagi aluseks olevatel asjaoludel, kui seadusest ei tulene teisiti. Ringkonnakohus leidis õigesti, et tsiviilasja nr 2-09-70453 menetlemisel ei esitanud pooled väiteid ei hagejal seadusega nõutava kehtiva ühistranspordiloa olemasolu ega selle kohta, kas loa puudumine mõjutas või ei mõjutanud pooltevahelise lepingu kehtivust. Seega ei olnud ühistranspordiloa kehtivuse lõppemine varasemas tsiviilasjas hagi lahendamise aluseks olev asjaolu ja tsiviilasjas nr 2-09-70453 jõustunud kohtuotsus ei takistanud praeguses asjas tuvastamast, et poolte leping lõppes äramuutva tingimuse saabumise tõttu 16. juulil 2008.
11.Kolleegium nõustub ka ringkonnakohtu järeldusega, et poolte leping lõppes p 9.4 järgi äramuutva tingimuse saabumisega. Lepingu p 9.4 kohaselt lõpeb leping ühistranspordiloa tähtaja lõppemise või loa kehtetuks tunnistamise korral. ÜTS § 10 lg 6 kohaselt tuleb avaliku teenindamise lepingus (kaasa arvatud eriotstarbelise liiniveo leping) sätestada, et tegevusloa tähtaja lõppemise või loa kehtetuks tunnistamise korral leping lõpeb. Poolte lepingu p 9.4 vastab sellele nõudele. Lepingu p 9.4 oli äramuutev tingimus tsiviilseadustiku üldosa seaduse (TsÜS) § 102 lg 3 tähenduses. Ringkonnakohtu
otsuse kohaselt on tuvastatud, et alates 16. juulist 2008 ei olnud hagejal kehtivat ühistranspordiluba. Seda järeldust ei ole kassatsioonkaebuses vaidlustatud. Seega lõppes leping 16. juulil 2008, kui hageja ühistranspordiluba kaotas kehtivuse.
12.Kolleegium märgib, et äramuutva tingimuse õiguslikud tagajärjed ei sõltu üldjuhul sellest, kas tegemist on seaduses sätestatud tingimusega või mitte. Avalik-õiguslikud normid, nagu praegusel juhul ÜTS § 10 lg 6 ja § 33 lg 1, ei mõjuta alati otseselt pooltevahelise lepingu või selle tingimuste kehtivust. Eelkõige kaasneb seaduse regulatsioonist erinevate kokkulepete sõlmimisega lepingu kehtetus TsÜS §-s 87 sätestatud juhtudel. Samas ei saa TsÜS §-st 87 tulenevalt eeldada, et iga seadusega vastuolus olev tehing on tühine, vaid tuleb kindlaks teha, kas keelu kehtestamise eesmärgiks oli välistada keeluga vastuolus oleva kokkuleppe kehtivus või kaasa tuua muu tagajärg (vt ka Riigikohtu 5. novembri 2008. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-79-08, p 15; 30. oktoobri 2013. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-106-13, p 21).
13.Iseenesest on ekslik ringkonnakohtu väide, et praeguses menetluses on kostja algusest peale tuginenud asjaolule, et veolepingu lõpetamise ajal ei olnud hagejal ühistranspordiluba ning leping oli lõppenud äramuutva tingimuse saabumise tõttu juba 16. juulil 2008. Kolleegium ei nõustu aga hageja väitega, nagu oleks ringkonnakohus rikkunud TsMS § 652 lg-t 2 sellega, et võttis lahendi tegemisel aluseks kostja hilinenult (päev enne lõppistungit) esitatud väite lepingu lõppemisest ühistranspordiloa kehtivuse lõppemisega. Kolleegium juhib tähelepanu sellele, et hageja ühistranspordiloa kehtivuse lõppemise 16. juulil 2008 kui faktilise asjaolu esitasid pooled kohtule varasemas menetluses – kostja
30.jaanuari 2013 menetlusdokumendis (I kd, tl 151–153) ja hageja 22. augusti 2013 vastuses sellele (II kd, tl 3). Vastuses kinnitas hageja ühistranspordiloa kehtivuse lõppemist 16. juulil 2008 ning käsitles seda asjaolu oma õigusliku arusaamise kohaselt, kuid ei tuginenud väitele, nagu oleks asjaolu esitatud kohtumenetluses hilinemisega. Kostja esitas seejärel seisukoha sellele faktilisele asjaolule õigusliku hinnangu andmise kohta. Maakohus leidis küll istungil, et lepingu p-le 9.4 tuginemine on uus asjaolu, millele kostja varem ei tuginenud (II kd, tl 58), kuid arutas pooltega selle asjaoluga kaasnevat õiguslikku olukorda ning protokollist ei nähtu, et kohus oleks teavitanud pooli selle asjaolu arvesse võtmata jätmisest. Maakohtu istungil ei esitanud hageja vastuväidet kostja 4. septembri 2013 seisukoha arvestamise ja asja juurde võtmise kohta (TsMS § 333 lg 2). Maakohtu otsusest nähtub, et kuigi kohus ei pidanud vaidluse lahendamiseks oluliseks lepingu lõppemise õiguslikku alust, ei seadnud ta kahtluse alla seda, et kostja tuginemine lepingu lõppemisele p 9.4 alusel hagejal kehtiva ühistranspordiloa puudumise tõttu on lubatav (otsuse lk 10, neljanda lõigu lõpuosa). Apellatsioonkaebuses ei väitnud hageja, nagu oleks kostja esitanud uue asjaolu või seisukoha hilinemisega. Seega võib kostja seisukoha esitamist ja selle arvestamist iseenesest lubatavaks pidada ning ringkonnakohtul ei olnud TsMS § 652 lg-s 2 sätestatud alust jätta asjaoluga arvestamata.
14.Asunud seisukohale, et vaidlusalune leping lõppes 16. juulil 2008, ei ole ringkonnakohus tuvastanud, milline suhe oli pooltel pärast seda, kuigi menetluses on tuginetud sellele, et ka pärast
16.juulit 2008 jätkas hageja kostjale teenuse osutamist. Seetõttu tuleb ringkonnakohtu otsus tühistada ja saata vaidlus ringkonnakohtule uueks läbivaatamiseks.
Hageja leiab kassatsioonkaebuses, et kui leping lõppes 16. juulil 2008, siis sõlmisid pooled suuliselt uue samasisulise lepingu. Ringkonnakohus on pidanud võimalikuks, et poolte vahel võis tekkida nt käsundita asjaajamise suhe. Kolleegium juhib tähelepanu asjaolule, et hageja on esitanud kahju hüvitamise nõude. Seega tuli kohtul asjaolude kohaselt hüvitisnõue kvalifitseerida (vt nt Riigikohtu 23. mai 2012. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-53-12, p 13) ning hinnata selle põhjendatust. Muuhulgas peab kohus andma ka pooltele võimaluse avaldada arvamust kahjuhüvitise nõude õigusliku hinnangu kohta (vt nt Riigikohtu 5. jaanuari 2011. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-116-10, p-d 39 ja 40;
22.oktoobri 2014. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-65-14, p 15). Pooltevahelise õigussuhte kvalifitseerimisel on TsMS § 272 lg 2 järgi üheks tõendiks ka tsiviilasjas nr 2-09-70453 tehtud kohtulahend, mille kohaselt täitsid pooled lepingut 1. septembrini 2009 (vt ka Riigikohtu
13.novembri 2013. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-121-13, p 8). Asja uuel läbivaatamisel tuleb ringkonnakohtul eeltoodut arvestades anda õiguslik hinnang nii pooltevahelisele õigussuhtele pärast
16.juulit 2008 kui ka hageja kahju hüvitamise nõudele.
15.Kuna asi saadetakse ringkonnakohtule uueks läbivaatamiseks, jääb menetluskulude jaotus TsMS § 173 lg 3 teise lause järgi ringkonnakohtu otsustada.
16.Kassatsioonkaebuse rahuldamise tõttu tuleb tasutud kautsjon TsMS § 149 lg 4 esimese lause alusel tagastada. Kolleegium märgib, et hageja on maksnud kautsjonit ettenähtust vähem. Kautsjoni maksmisel lähtus hageja ringkonnakohtu otsuses märgitud hagi hinnast. Ringkonnakohus jättis aga otsuses märkimata vastuapellatsioonkaebuse hinna 14 473 eurot 97 senti. Hageja vaidlustas ringkonnakohtu otsuse tervikuna. TsMS § 137 lg 1 järgi on kassatsioonkaebuse esitamise puhul tsiviilasja hind sama, mis esimeses kohtuastmes, arvestades kaebuse ulatust. Seega on kassatsiooniastmes tsiviilasja hinnaks 50 504 eurot 72 senti ja hagejal tuli kautsjonit tasuda 505 eurot 5 senti (TsMS § 140 lg 2). Hageja tasus kautsjonit 367 eurot 31 senti. Järgides varasemat Riigikohtu seisukohta, ei mõista kolleegium vähem tasutud kautsjonit kaebajalt välja, kui tasutud kautsjon tuleb TsMS § 149 lg 4 esimese lause alusel kaebajale nagunii tagastada (Riigikohtu 25. mai 2011. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-28-11, p 18;
19.veebruari 2014. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-175-13, p 14). Villu Kõve, Malle Seppik, Henn Jõks
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.