Eesistuja Villu Kõve, liikmed Henn Jõks ja Jaak Luik
Kohtuasi
Jana Vagula hagi Swedbank AS-i vastu sundtäitmise lubamatuks tunnistamiseks täiteasjas nr 084/2011/2616, alusetult saadu tagastamiseks ja intressi saamiseks, kohtutäituri tasu väljamõistmiseks, täitemenetluse lõpetamiseks ning kohtutäituri ametialasel kontol hoiustatud summa väljamaksmiseks
Vaidlustatud kohtulahend
Tartu Ringkonnakohtu 25. juuni 2014. a otsus tsiviilasjas nr 2-12-8708
Kaebuse esitaja ja kaebuse liik
Jana Vagula kassatsioonkaebus
Tsiviilasja hind Riigikohtus
3000 eurot
Menetlusosalised ja nende esindajad Riigikohtus
Hageja Jana Vagula, esindaja vandeadvokaat Ants Nõmmik Kostja Swedbank AS (registrikood 10060701), esindaja juhatuse liige Heiki Raadik
Asja läbivaatamise kuupäev
23. veebruar 2015. a, kirjalik menetlus
RESOLUTSIOON
1.Jätta Tartu Ringkonnakohtu 25. juuni 2014. a otsus tsiviilasjas nr 2-12-8708 muutmata osas, millega Tartu Ringkonnakohus jättis muutmata Tartu Maakohtu 19. detsembri 2013. a otsuse samas tsiviilasjas osas, milles maakohus jättis rahuldamata sundtäitmise lubamatuks tunnistamise nõude, alusetult saadu tagastamise ja intressinõude, kohtutäituri ametialasel kontol hoiustatud summa väljamaksmise nõude, ja osas, milles maakohus jättis täitemenetluse lõpetamise nõude TsMS § 423 lg 2 p 2 alusel läbi vaatamata.
2.Tühistada Tartu Ringkonnakohtu 25. juuni 2014. a otsus tsiviilasjas nr 2-12-8708 osas, millega Tartu Ringkonnakohus jättis muutmata Tartu Maakohtu 19. detsembri 2013. a otsuse osas, milles maakohus lõpetas TsMS § 428 lg 1 p 1 alusel kohtutäituri tasu väljamõistmise nõude menetluse. Teha tühistatud osas uus otsus, millega jätta kohtutäituri tasu väljamõistmise nõue TsMS § 423 lg 2 p 2 alusel läbi vaatamata.
3.Kassatsioonkaebus rahuldada osaliselt.
4.Menetluskulud kõigis kohtuastmetes jätta Jana Vagula kanda.
5.Tagastada Jana Vagula kassatsioonkaebuselt 23. juulil 2014 tasutud kautsjon 50 (viiskümmend) eurot.
ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK
1.Jana Vagula (hageja) esitas 29. veebruaril 2012 Tartu Maakohtule hagi Swedbank AS-i (kostja) vastu, milles palus tuvastada, et Ain Vagula ja kostja vahel 8. oktoobril 2007 sõlmitud laenuleping on tühine, ja tunnistada sundtäitmine täiteasjas nr 084/2011/2616 lubamatuks. 8. märtsi 2012. a menetlusdokumendis esitas hageja lõplikud nõuded ja palus tunnistada sundtäitmise täiteasjas nr 084/2011/2616 lubamatuks ja lõpetada täiteasja menetluse, mõista kostjalt hageja kasuks välja täiteasjas alusetult saadud 15 930 eurot 77 senti ja intress alusetult saadud summalt alates 4. aprillist 2012 kuni kohustuse täitmiseni. Samuti palus hageja mõista kostjalt hageja kasuks välja kohtutäituri tasu 2375 eurot 48 senti ning kohustada Tartu kohtutäiturit Oksana Kutšmeid maksma hagejale välja täiteasjas kohtutäituri kontol hoiustatud 6193 eurot 75 senti. Menetluskulud palus hageja jätta kostja kanda. Hagiavalduse kohaselt sõlmis hageja abikaasa A. Vagula 8. oktoobril 2007 kostjaga laenulepingu (laenuleping), mille alusel sai A. Vagula kostjalt laenu 25 581 eurot. 9. oktoobril 2007 sõlmisid A. Vagula, hageja ja kostja hüpoteegi seadmise lepingu, millega seati hüpoteek hageja ja kostja ühisvaraks olnud kinnistule (kinnistu), mis asub Tõrvas, Kalda 11. Laenusumma kanti A. Vagula kontole 10. oktoobril 2007. A. Vagula suri 2. mail 2010. Tartu Maakohus kuulutas 2. juuni 2011. a määrusega välja A. Vagula pärandvara pankroti. Kostja esitas 22. juulil 2011 täitmisavalduse, et alustada laenulepingust tuleneva nõude sundtäitmist hüpoteegiga koormatud kinnistu arvel, ja Tartu kohtutäitur O. Kutšmei alustas täitemenetlust. Sundtäidetav nõue oli laenu tasumata osa 15 930 eurot 77 senti ja täitekulu 1787 eurot 48 senti, kokku 17 718 eurot 25 senti. Kinnistu müüdi 4. aprillil 2012 enampakkumisel 49 000 euro eest, seega oli hageja lahusvara müügihind 24 500 eurot. Kohtutäitur on maksnud kostjale enampakkumise tulemusena laekunud rahast välja 15 930 eurot 77 senti, samuti on kohtutäitur saanud tasu 2375 eurot 48 senti. Ülejäänud 6193 eurot 75 senti on hoiustatud kohtutäituri ametialasel kontol. Hüpoteek ei laiene laenulepingule, sest laenusumma kanti üle alles pärast hüpoteegilepingu sõlmimist. Vara, mille arvel sundtäitmine toimub, oli abikaasade ühisvara, millele sissenõude pööramiseks peab kohustus kuni 1. juulini 2010 kehtinud perekonnaseaduse (PKS) § 20 järgi olema võetud perekonna huvides. Laenulepingust tulenevat laenu ei võetud perekonna huvides, seega ei vastuta hageja selle kohustuse eest oma lahusvaraga. Lepingud on tühised ka vastuolu tõttu heade kommetega nende sõlmimise ajal kehtinud tsiviilseadustiku üldosa seaduse (TsÜS) § 86 järgi. Lisaks rikkus kostja head pangandustava, jättes enne hüpoteegi seadmise lepingu sõlmimist hageja suhtes täitmata selgitamiskohustuse ja hageja kaasamata laenulepingusse laenusaajana. Hageja sai alles pärimismenetluses teada, et A. Vagula võttis kostjalt veel laenu. Hageja ei oleks laenu võtmisega nõustunud, arvestades perekonna igakuiseid sissetulekuid ja juba varem võetud kohustusi.
Kostja on esitanud täitmisavalduses ja A. Vagula pärandvara pankrotimenetluses ühe ja sama nõude. Kuna kostja nõue rahuldatakse pankrotimenetluses, saab nõude lugeda täidetuks ja seega on sundtäitmine praeguses täiteasjas lubamatu. Eeltoodust tulenevalt peab kostja kinnistu poole mõttelise osa müügist laekunud summa hagejale tagastama, samuti hüvitama täitekulu ning tasuma intressi alusetult saadud 15 930 eurolt 77 sendilt. Sundtäitmise lubamatuks tunnistamise nõude rahuldamisel peab kohtutäitur täitemenetluse lõpetama ja tagastama hagejale hoiustatud raha.
2.Kostja ei tunnistanud hagi ja palus jätta selle rahuldamata ning menetluskulud hageja kanda. Hüpoteegi seadmise lepingu järgi olid hüpoteegiga tagatud kõik laenulepingust tulenevad kostja nõuded, sest laenuleping loetakse sõlmituks selle allkirjastamisest. Hüpoteegi seadmine ei tähenda, et tagatise andja peaks olema ka laenusaaja. PKS § 20 reguleerib olukorda, kus kohustuste tagamiseks ei ole panti seatud. Lepingud ei ole heade kommete vastased. Hageja sõlmis hüpoteegi seadmise lepingu, millega oli nõus tagama talle kuuluva osaga kinnisasjast laenusaaja kohustuste täitmist, seega aktsepteeris ta ka laenulepingu sõlmimist. A. Vagula pärija on Mart Vagula. Kuna M. Vagula ei täitnud laenulepingust tulenevaid kohustusi, ütles kostja 10. märtsil 2011 laenulepingu üles ja kõik lepingust tulenevad kohustused muutusid sissenõutavaks. Hüpoteegi seadmise lepingu kohaselt kohustus kinnisasja igakordne omanik alluma kohesele sundtäitmisele hüpoteegiga tagatud nõuete rahuldamiseks. Asja lahendamisel ei ole tähtsust A. Vagula pärandvara pankrotimenetlusel. Kuna täitemenetlus oli seaduslik, peab täitemenetluse kulud kandma hageja kui täitemenetluse võlgnik. Täitemenetlus lõpetatakse täitemenetluse seadustikus (TMS) sätestatu kohaselt.
3.Tartu Maakohus jättis 19. detsembri 2013. a otsusega rahuldamata sundtäitmise lubamatuks tunnistamise nõude, alusetult saadu tagastamise ja intressinõude, samuti kohtutäituri ametialasel kontol hoiustatud summa väljamaksmise nõude. Maakohus lõpetas tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 428 lg 1 p 1 alusel kohtutäituri tasu väljamõistmise nõude menetluse. Täitemenetluse lõpetamise nõude jättis maakohus TsMS § 423 lg 2 p 2 alusel läbi vaatamata. Menetluskulud jättis maakohus hageja kanda. Maakohtu otsuse põhjenduste kohaselt ei vaidle pooled, et täitmisavalduse esitamise ajal oli kostjal laenusaaja vastu sissenõutav nõue, st täitemenetlust alustati õigesti. Hageja suhtes on alustatud täitemenetlust mitte tema kui isikliku võlgniku vastu, vaid hageja kinnisasjale seatud hüpoteegi realiseerimiseks. Tegemist on kinnisasjaga seotud asjaõigusliku realiseerimisnõudega ja sundtäitmist võimaldab TMS § 2 lg 1 p-st 19 tulenev kohese sundtäitmise kokkulepe kui täitedokument. Hüpoteegiga olid tagatud kõik laenulepingust tulenevad nõuded. Hüpoteegi seadmise lepingu osaliseks oli ka hageja, kes lepingut sõlmides kinnitas, et ta on lepingu sõlmimisega nõus. Lepingu sõlmimisel pidi hageja aru saama, et ühisomandis olevale kinnisasjale seatud hüpoteegiga tagati ka kõiki A. Vagula kohustusi. Hageja väide, et ta ei vastuta oma lahusvaraga kostja ees, on põhjendamatu, kuna kostja nõue hageja vastu põhineb hüpoteegi seadmise lepingul ja asjaõiguslepingul. A. Vagula pärandvara pankrotimenetlusel ei ole asjas tähtsust. Kostja võib otsustada, kas tema nõue rahuldatakse pankroti- või täitemenetluses. Kostja võis võtta vastu täitmise täitemenetluses ja
sundtäitmist ei ole alust lubamatuks tunnistada. Seetõttu jääb rahuldamata ka alusetult saadu tagastamise ja intressinõue. Samuti ei saa rahuldada kohtutäituri kontol hoiustatud summa väljamõistmise nõuet, sest taotletav summa on hoiustatud tsiviilasjas nr 2-12-19707 tehtud hagi tagamise määruse alusel. Kohus ei saa käesoleva asja lahendamisel muuta teises tsiviilasjas tehtud otsustusi. Kohtutäituri tasu väljamõistmise nõude menetlus tuleb TsMS § 428 lg 1 p 1 alusel lõpetada, kuna hageja ei ole kinni pidanud seda liiki asjade eelnevaks kohtuväliseks lahendamiseks seadusega sätestatud kohustuslikust korrast ja seda korda ei saa enam rakendada. Hageja ei ole 3. augusti 2011. a kohtutäituri tasu väljamõistmise otsust TMS § 217 lg-s 1 ettenähtud korras vaidlustanud ja see on jõustunud. Täitemenetluse lõpetamise nõue tuleb TsMS § 423 lg 2 p 2 alusel jätta läbi vaatamata, sest selle nõudega ei ole võimalik saavutada taotletavat eesmärki. TMS § 48 p-st 4 ja § 50 lg-st 1 tulenevalt ei lõpeta täitemenetlust kohus, vaid seda teeb kohtutäitur.
4.Hageja esitas maakohtu otsuse peale apellatsioonkaebuse, milles palus maakohtu otsuse tühistada ja teha uue otsuse, millega hagi rahuldada või saata asi uueks läbivaatamiseks maakohtule. Kostja vaidles hageja apellatsioonkaebusele vastu ja palus jätta selle rahuldamata. Ringkonnakohtu lahend ja põhjendused
5.Tartu Ringkonnakohus jättis 25. juuni 2014. a otsusega maakohtu otsuse muutmata ja hageja apellatsioonkaebuse rahuldamata. Menetluskulud jättis ringkonnakohus hageja kanda. Ringkonnakohtu otsuse põhjenduste kohaselt kuulus kinnistu hageja ja A. Vagula ühisomandisse ja kuna laenulepingust tulenev nõue oli muutunud sissenõutavaks, siis võis kostja hüpoteegipidajana nõuda laenulepingust tuleneva nõude sundtäitmist kinnistu arvel. Selline õigus tulenes hüpoteegi seadmise lepingu ja asjaõiguslepingu p-s 4.1.1 sisalduvast tagatiskokkuleppest. Maakohus kohaldas TsÜS § 86 õigesti. Laenuleping, hüpoteegi seadmise leping ega asjaõigusleping ei ole vastuolus heade kommetega. Samuti kohaldas maakohus õigesti TMS § 221 lg-t 1. Kuna kostjal oli sissenõutavaks muutunud nõue hageja vastu ja nõuet tagas kehtiv tagatiskokkulepe, võis kohtutäitur hagejale kuuluva 1/2 mõttelise osa kinnistust müüa sundenampakkumisel. A. Vagula pärandavara pankrotimenetluses kinnitatud jaotusettepanekus ja lõpparuandes on kohus arvestanud kostja nõudega ka osas, milles tema nõue täitemenetluses juba rahuldati. Kuna pankrotihaldur teadis nii kohtutäituri korraldatud enampakkumisest kui ka kohtutäiturile esitatud kostja nõudest, siis oleks ta pidanud jaotusettepaneku koostamisel sellega arvestama. Asjaolu, et pankrotimenetluses on tunnustatud kostja nõuet ka osas, milles tema nõue rahuldati sundtäitmise käigus saadud raha arvel, ega ka see, et 28. veebruaril 2014 on kostja saanud pankrotimenetluses 10 905 eurot 98 senti, ei muuda sundtäitmist praeguses täiteasjas lubamatuks. Seega jättis maakohus sundtäitmise lubamatuks tunnistamise nõude õigesti rahuldamata. Kuna täitemenetlus ei ole lubamatu, siis on maakohus põhjendatult jätnud rahuldamata ka alusetult saadu tagastamise ja intressinõude. Maakohus lõpetas õigesti kohtutäituri tasu väljamõistmise nõude
menetluse ja jättis õigesti läbi vaatamata täitemenetluse lõpetamise nõude. Samuti jättis maakohus õigesti rahuldamata kohtutäituri kontol hoiustatud summa väljamaksmise nõude.
MENETLUSOSALISTE PÕHJENDUSED
6.Hageja palub kassatsioonkaebuses ringkonnakohtu otsuse tühistada ja teha uue otsuse, millega hagi rahuldada. Menetluskulud palub hageja jätta kostja kanda. Kassatsioonkaebuse põhjenduste kohaselt on ringkonnakohus valesti kohaldanud asjaõigusseaduse (AÕS) § 325 lg-t 1, sest esiteks pidi hageja selleks, et tema vara saaks hüpoteegiga koormata, olema kostjaga sõlmitava laenulepingu osaline ja teiseks oleks tulnud laenuleping sõlmida pärast
9.oktoobrit 2007. Kumbki tingimus ei olnud täidetud, seega ei ole hüpoteeki hageja varale seatud ja ei ole alust sundtäita kostja nõuet hageja vara arvel. Ringkonnakohus kohaldas enne 1. juulit 2010 kehtinud PKS § 20 lg-t 1 ebaõigesti, sest laenulepingu ja hüpoteegi seadmise lepingu sõlmimise ajal ning laenusumma A. Vagula pangakontole laekumise ning selle kasutamise ajal kehtinud seadus ei sätestanud erandit, et juhul, kui ühe abikaasa lahusvara hulka kuuluv kohustus on tagatud hüpoteegiga abikaasade ühisvarale, vastutab selle kohustuse täitmise eest ka teine abikaasa oma lahusvaraga. Samuti eksis ringkonnakohus TsÜS § 86 kohaldamisel. Hageja ei teadnud hüpoteegi seadmise lepingut sõlmides, et laenusummat on juba suurendatud, vaid arvas, et see võib suureneda tulevikus. Ringkonnakohus on eksinud ka TMS § 221 lg 1 kohaldamisel. Kuna kostja esitas sama nõude nii kohtutäiturile kui ka pankrotihaldurile ja kuna enampakkumise tulemusena laekunud rahast piisas nõude rahuldamiseks, siis on sundtäitmine lubamatu, sest sundtäidetav nõue on rahuldatud. Kostja lubadus maksta pankrotihaldurilt jaotise alusel saadud raha tagasi on asjassepuutumatu, sest pankrotimenetlus on lõppenud ja kostjale tehtud väljamakse õigsust kinnitavad jõustunud kohtulahendid.
7.Kostja vaidleb kassatsioonkaebusele vastu ja palub jätta selle rahuldamata. Menetluskulud palub kostja jätta hageja kanda.
KOLLEEGIUMI SEISUKOHT
8.Kolleegium leiab, et ringkonnakohtu otsus tuleb TsMS § 691 p 1 alusel jätta muutmata osas, millega ringkonnakohus jättis muutmata maakohtu otsuse osas, milles maakohus jättis rahuldamata sundtäitmise lubamatuks tunnistamise nõude, alusetult saadu tagastamise ja intressinõude, kohtutäituri ametialasel kontol hoiustatud summa väljamaksmise nõude, ja osas, milles maakohus jättis täitemenetluse lõpetamise nõude TsMS § 423 lg 2 p 2 alusel läbi vaatamata. Osas, millega ringkonnakohus jättis muutmata maakohtu otsuse osas, milles maakohus lõpetas TsMS § 428 lg 1 p 1 alusel kohtutäituri tasu väljamõistmise nõude menetluse, tuleb ringkonnakohtu otsus TsMS § 692 lg 1 p 2 alusel tühistada menetlusõiguse normi olulise rikkumise tõttu. Tühistatud osas teeb kolleegium TsMS § 691 p 3 alusel uue otsuse, millega jätab kohtutäituri tasu väljamõistmise nõude TsMS § 423 lg 2 p 2 alusel läbi vaatamata. Kassatsioonkaebus rahuldatakse osaliselt.
9.Pooled ei vaidle järgmiste asja lahendamisel oluliste asjaolude üle: • A. Vagula ja kostja sõlmisid 8. oktoobril 2007 laenulepingu, mille alusel sai A. Vagula kostjalt laenu 25 581 eurot; • laenusumma kanti 10. oktoobril 2007 A. Vagula arvelduskontole; • 9. oktoobril 2007 sõlmisid A. Vagula, hageja ja kostja hüpoteegi seadmise lepingu ja asjaõiguslepingu, millega seati hüpoteek hageja ja A. Vagula ühisvaraks olevale kinnisasjale; • 2. mail 2010 A. Vagula suri; • Tartu Maakohus kuulutas 2. juuni 2011. a määrusega välja A. Vagula pärandvara pankroti; • kostja esitas 22. juulil 2011 kohtutäiturile täitmisavalduse, milles palus hüpoteegiga koormatud kinnistu arvel rahuldada laenulepingust tuleneva nõude 15 930 eurot 77 senti; • Tartu kohtutäitur O. Kutšmei alustas täiteasjas nr 084/2011/2616 täitemenetlust. Sundtäidetavaks nõudeks oli laenu tasumata osa 15 930 eurot 77 senti ja täitekulu 1787 eurot 48 senti, kokku 17 718 eurot 25 senti; • 4. aprillil 2012 müüdi A. Vagula ja hageja ühisvaraks olnud kinnistu enampakkumisel hinnaga 49 000 eurot; • enampakkumisel laekunud rahast on kohtutäitur kostjale nõude rahuldamiseks maksnud välja 15 930 eurot 77 senti. Kohtutäituri tasuks on arvestatud 2375 eurot 48 senti ja ülejäänud summa ehk 6193 eurot 75 senti on hoiustatud kohtutäituri ametialasel kontol; • kostja on A. Vagula pärandvara pankrotimenetluses saanud jaotise alusel 28. veebruaril 2014 10 905 eurot 98 senti.
10.Pooled vaidlevad selle üle, kas sundtäitmine vaidlusaluses täiteasjas on lubamatu, sest: • kostjal ei olnud õigust võõrandada hüpoteegiga koormatud kinnisasja täitemenetluses, sest hageja ei olnud kostjaga laenulepingut sõlminud; • hüpoteegi seadmise leping ja tagatiskokkulepe on heade kommete vastased, kuna kostja ei teavitanud hagejat tagatava nõude täpsest suurusest; • kostja nõue on samal ajal rahuldatud A. Vagula pärandvara pankrotimenetluses.
11.Hageja on esitanud kostja vastu järgmised nõuded: • tunnistada sundtäitmine täiteasjas nr 084/2011/2616 lubamatuks; • lõpetada täiteasja menetlus; • mõista kostjalt hageja kasuks välja täiteasjas alusetult saadud 15 930 eurot 77 senti; • mõista kostjalt hageja kasuks välja intress täiteasjas alusetu rikastumisena saadult alates
4.aprillist 2012 kuni kohustuse täitmiseni; • mõista kostjalt hageja kasuks välja kohtutäituri tasu 2375 eurot 48 senti; • kohustada Tartu kohtutäiturit O. Kutšmeid maksma hagejale välja kohtutäituri ametialasel kontol hoiustatud 6193 eurot 75 senti.
12.Esmalt käsitleb kolleegium sundtäitmise lubamatuks tunnistamise nõuet. Sundtäitmise lubamatuks tunnistamise hagi esitamise õiguslikuks aluseks on TMS § 221 lg 1, mille järgi võib võlgnik esitada sissenõudja vastu hagi täitedokumendi alusel sundtäitmise lubamatuks
tunnistamiseks, eelkõige põhjusel, et nõue on rahuldatud, ajatatud või tasaarvestatud. Hagi rahuldamine ei mõjuta täitedokumendi kehtivust ega õigusjõudu. TMS § 221 lg 11 järgi võib muu dokumendi kui kohtulahendi sundtäitmise puhul, eelkõige TMS § 2 lg 1 p-des 18–191 nimetatud täitedokumentide puhul, võlgnik sundtäitmise lubamatuks tunnistamise hagis esitada kõik vastuväited täitedokumendist tuleneva nõude olemasolule ja kehtivusele. TMS § 221 lg 3 järgi võib sundtäitmise lubamatuks tunnistamise hagi esitada täitemenetluse lõpuni.
13.Hageja on esmalt esitanud vastuväite, et hageja vara hüpoteegiga koormamiseks pidi ta olema kostjaga sõlmitava laenulepingu osaline ja selleks, et laenulepingust tulenevad kohustused oleksid olnud tagatud hüpoteegiga, tulnuks laenuleping sõlmida pärast 9. oktoobrit 2007. Hageja leiab, et eelnimetatud tingimuste täitmata jätmise tõttu ei taga hüpoteek vaidlusalusest laenulepingust tulenevaid kohustusi ja ei ole alust sundtäita kostja nõuet hageja vara arvel. Kolleegium selle seisukohaga ei nõustu. Asjas tuvastatu kohaselt alustati hageja suhtes täitemenetlust mitte tema kui isikliku võlgniku vastu, vaid laenusaaja (A. Vagula) rahaliste kohustuste tagamiseks hageja ja A. Vagula ühisvarasse kuuluvale kinnisasjale seatud hüpoteegi realiseerimiseks, st hüpoteegiga koormatud kinnisasja võõrandamiseks hüpoteegiga tagatud nõude rahuldamiseks. Tegemist on kinnisasjaga seotud asjaõigusliku realiseerimisnõudega, mille alusel sundtäitmist võimaldab TMS § 2 lg 1 p-st 19 tulenevalt kohese sundtäitmise kokkulepe kui täitedokument. Selline täitemenetlus ei ole suunatud mitte kinnisasja omanikult kui isiklikult võlgnikult võla sissenõudmisele, vaid täitmine seisneb koormatud kinnisasja võõrandamises ja nõude rahuldamises kinnisasja müügist saadu arvel. Seega on ekslik hageja seisukoht, et selleks, et laenulepingust tulenevaid kohustusi oleks saanud täita hüpoteegiga koormatud kinnisasja sundmüügist saadu arvel, oleks hageja pidanud olema laenulepingu pooleks. Samuti ei ole asjas tähtsust enne 1. juulit 2010 kehtinud PKS § 20 lg-l 1. Pooled ei vaidle, et täitmisavalduse esitamise ajal oli kostjal laenusaaja vastu sissenõutav nõue, seega alustati täitemenetlust iseenesest õigesti. Hageja väide, et selleks, et hüpoteegipidajal tekiks hageja ja A. Vagula ühisvaraks oleva kinnisasja võõrandamise õigus, pidanuks ta olema sõlminud kostjaga laenulepingu, ei ole õige. Hüpoteegiga on võimalik tagada nii hüpoteegipidaja nõudeid kinnisasja omaniku vastu kui ka nõudeid kolmanda isiku vastu, st võlgnik ja pantija kui koormatud kinnisasja omanik võivad erineda (AÕS § 278). Ühisvara halka kuuluva kinnisasja koormamiseks on vajalik kõigi ühisomanike tahteavaldus ja asjas tuvastatud asjaoludel oli see praegu olemas.
14.Teiseks on hageja esitanud vastuväite, mille kohaselt olid nii laenuleping kui ka hüpoteegi seadmise ja asjaõigusleping vastuolus heade kommetega ja seega tühised. Hageja leiab, et lepingud olid tema suhtes vastuolus heade kommetega seetõttu, et ta ei teadnud hüpoteegi seadmise lepingut sõlmides, et laenusummat on juba suurendatud, vaid arvas, et see võib suureneda tulevikus. Hageja on seisukohal, et kostja oleks pidanud hageja laenulepingu sõlmimisse kaasama või tooma hüpoteegi seadmise lepingus selgelt välja, milliseid nõudeid hüpoteegiga tagatakse. Nii maa- kui ka ringkonnakohus leidsid, et vaidlusalused lepingud ei ole heade kommete vastased ja tegu ei olnud globaalse tagatiskokkuleppega, mis piiraks ebamõistlikult kinnisasja omaniku
majandusvabadust või edasist toimetulekut. Kolleegium nõustub kohtutega ja märgib, et kohtud on tuvastanud asja lahendamiseks vajalikud olulised asjaolud ega ole seejuures menetlusnorme rikkunud. Kolleegium ei saa TsMS § 688 lg-te 3–5 järgi ise asjaolusid tuvastada ega tõendeid hinnata.
15.Kolmandaks on hageja esitanud vastuväite, et nõue, mida hüpoteegiga koormatud kinnisasja arvel täidetakse, on juba täidetud A. Vagula pärandvara pankrotimenetluses. Kolleegium leiab, et ka see vastuväide ei anna alust tunnistada sundtäitmist lubamatuks. Asjas tuvastatud vaidlustamata asjaoludel alustati täitemenetlust 2011. aastal, hageja esitas sundtäitmise lubamatuks tunnistamise hagi 2012. a veebruaris ja 2012. a aprillis müüdi kinnisasi sundenampakkumisel, mille tulemusel sai kostja müüdud kinnisasja arvel 15 930 eurot 77 senti. Jaotusettepanek A. Vagula pärandvara pankrotimenetluses kinnitati 21. augustil 2012, lõpparuanne
11.veebruaril 2014 ja alles 28. veebruaril 2014 on kostjale makstud A. Vagula pärandvara pankrotimenetluses jaotise alusel 10 905 eurot 98 senti. Seega ei olnud sundtäitmine hagi esitamisel lubamatu ega muutunud lubamatuks ka hiljem, sest kostja sai pankrotimenetluses jaotisele vastava summa alles pärast väljamakset täitemenetluses. Kuna ükski hageja vastuväidetest ei ole asjas tuvastatu kohaselt kinnitust leidnud, siis on kohtud jätnud sundtäitmise lubamatuks tunnistamise nõude õigesti rahuldamata.
16.Samuti jätsid kohtud täitemenetluse lõpetamise nõude TsMS § 423 lg 2 p 2 alusel õigesti läbi vaatamata, sest selle nõudega ei ole võimalik taotletavat eesmärki saavutada. TMS § 50 lg 1 esimese lause järgi lõpetab täitemenetluse kohtutäitur otsusega. TMS § 48 lg 1 p 4 kohaselt lõpetab kohtutäitur täitemenetluse kohtulahendi esitamisel, millega täitmisele võetud täitedokument või kohustus see viivitamata täita on tühistatud või sundtäitmine on tunnistatud lubamatuks või on määratud sundtäitmise lõpetamine. Seega ei olnud hagejal vajadust esitada oma õiguste kaitseks lisaks sundtäitmise lubamatuks tunnistamise nõudele ka täitemenetluse lõpetamise nõuet.
17.Kohtud jätsid õigesti rahuldamata ka alusetult omandatud 15 930 euro 77 sendi tagastamise ja intressinõude. VÕS § 1028 lg 1 järgi võib üleandja saadu saajalt tagasi nõuda, kui saaja on üleandjalt midagi saanud olemasoleva või tulevase kohustuse täitmisena, kui kohustust ei ole olemas, kohustust ei teki või kui kohustus langeb hiljem ära. Praegusel juhul ei omandanud kostja midagi hageja arvel alusetult, vaid talle tehti väljamakse täitemenetluses toimunud sundenampakkumisel müüdud kinnisasja eest saadud raha arvel. Kuna alusetult omandatu väljamõistmise nõue jääb rahuldamata, jääb rahuldamata ka intressinõue.
18.Kolleegium märgib siiski, et tuvastatud asjaoludel võib kostja olla alusetult rikastunud pankrotivara arvel. Kui kostjale on sama nõude rahuldamiseks tehtud väljamakse nii täitemenetluses kinnisasja müügist saadu kui ka pankrotivara arvel, on pankrotihalduril õigus esitada VÕS § 1028 lg 1 alusel alusetu rikastumise nõue kostja vastu ulatuses, milles kostja nõue on täitemenetluses saadu arvel juba rahuldatud. Pankrotihalduril, kes teeb väljamakse sellise kohustuse täitmiseks, mis on teise isiku täitmise tõttu ära langenud, on õigus nõuda üleantu saajalt tagasi VÕS § 1028 lg 1 alusel. Kuigi kostja võib olla saanud A. Vagula pärandvara pankrotimenetluses väljamakse tunnustatud nõude
rahuldamiseks ja jõustunud kohtulahendi alusel, ei välista see kostja alusetut rikastumist ka tunnustatud nõude piires (vt ka Riigikohtu tsiviilkolleegiumi 23. detsembri 2002. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-147-02, p 16).
19.Kolleegium leiab, et maakohus lõpetas ekslikult TsMS § 428 lg 1 p 1 alusel kohtutäituri tasu väljamõistmise nõude menetluse, põhjendades menetluse lõpetamist sellega, et hageja ei vaidlustanud
3.augusti 2011. a kohtutäituri tasu väljamõistmise otsust TMS § 217 lg-s 1 ettenähtud korras ja see otsus on jõustunud. Ka ringkonnakohus ei kõrvaldanud seda rikkumist. Hageja nõudest nähtub, et ta ei vaidle kohtutäituri tasunõudele vastu mitte sisulistel põhjustel ega ole oma nõuet eitanud kohtutäituri vastu, vaid käsitab kohtutäituri tasu kahjuna, mis kostja on talle lubamatu sundtäitmisega tekitanud. Kuna sundtäitmine ei ole lubamatu (vt otsuse p 15), siis jätab kolleegium kohtutäituri tasu kostjalt väljamõistmise nõude TsMS § 423 lg 2 p 2 alusel läbi vaatamata, sest hagiga ei ole hageja taotletavat eesmärki võimalik saavutada.
20.Kohtud leidsid õigesti, et kohtutäituri ametialasel kontol hoiustatud summa väljamõistmise nõue tuleb jätta rahuldamata. Asjas tuvastatu kohaselt on hageja nõutav summa kohtutäituri kontol hoiustatud tsiviilasjas nr 2-12-19707 tehtud hagi tagamise määruse alusel ja õige on kohtute järeldus, et käesolevas tsiviilasjas ei saa kohus muuta teises tsiviilasjas tehtud otsustusi. Samuti ei saa kohus kohustada kostjat käsutama kohtutäituri ametialasel kontol hoiustatud summasid.
21.Hagi rahuldamata ja osalt läbi vaatamata jätmise tõttu tuleb menetluskulud kõikides kohtuastmetes jätta TsMS § 162 lg 1 ja 168 lg 2 alusel hageja kanda. Kuna maa- ega ringkonnakohus ei ole vaidlust lahendades menetluskulude rahalist suurust kindlaks määranud, ei määra ka kolleegium kooskõlas TsMS § 174 lg 4 teises lauses sätestatuga kindlaks kassatsiooniastme menetluskulusid, mis hagejal tuleb kostjatele hüvitada. Asja menetluskulud määrab kindlaks maakohus määrusega pärast tsiviilasja sisulise lahendamise kohta tehtud kohtuotsuse või menetlust lõpetava määruse jõustumist (TsMS § 177 lg 1 p 2 ja lg 2), andes õigustatud menetlusosalisele mõistliku tähtaja menetluskulude nimekirja ja vajadusel neid tõendavate dokumentide esitamiseks ning kohustatud menetlusosalisele vastuväite esitamiseks (vt Riigikohtu tsiviilkolleegiumi 11. veebruari 2015. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-147-14, p 22).
22.Kassatsioonkaebuse osalise rahuldamise tõttu tuleb TsMS § 149 lg 4 esimese lause alusel hageja kassatsioonkaebuselt tasutud kautsjon tagastada. Villu Kõve, Henn Jõks, Jaak Luik
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.