Eesistuja Henn Jõks, liikmed Jaak Luik ja Tambet Tampuu
Kohtuasi
Luminor Liising AS-i hagi OSAÜHINGU TALLCHART ja Tallchart Transport OÜ vastu asjade väljanõudmiseks või asjade väljanõudeõiguse loovutamiseks
Vaidlustatud kohtulahend
Tallinna Ringkonnakohtu 14. märtsi 2018. a otsus
Kaebuse esitaja ja kaebuse liik
Luminor Liising AS-i kassatsioonkaebus OSAÜHINGU TALLCHART ja Tallchart Transport OÜ kassatsioonkaebus
Tsiviilasja hind Riigikohtus Menetlusosalised ja esindajad Riigikohtus
440 000 eurot
Luminor Liising AS, lepingulised esindajad nende Hageja vandeadvokaadid Kadri Lember ja Erki Kergandberg Kostjad OSAÜHING TALLCHART ja Tallchart Transport OÜ, lepingulised esindajad vandeadvokaadid Anto Kasak ja Erik Lepikson
Asja läbivaatamise kuupäev
3. september 2018, kirjalik menetlus
RESOLUTSIOON
1.Tühistada Tallinna Ringkonnakohtu 14. märtsi 2018. a otsus tsiviilasjas nr 2-16-14924 menetluskulude jaotuse osas. Teha tühistatud osas uus otsus, millega jätta menetluskulud kõikides kohtuastmetes võrdsetes osades kostjate kanda. Ülejäänud osas jätta ringkonnakohtu otsus muutmata.
1.Luminor Liising AS (hageja) esitas 5. oktoobril 2016 Harju Maakohtule hagi ning 6. oktoobril 2016 selle täpsustuse, milles palus kohustada OSAÜHINGUT TALLCHART (kostja I) ja Tallchart Transport OÜ-d (kostja II) andma hagejale välja roomikekskavaator Kobelco, tehasetähis YQ13-10929 (edaspidi Kobelco A); roomikekskavaator Kobelco, tehasetähis YQ13-10420 (edaspidi Kobelco B); roomikekskavaator Kobelco, tehasetähis YQ13-10985 (edaspidi Kobelco C) ja roomikekskavaator Kobelco, tehasetähis YQ13-10925 (edaspidi Kobelco D). Alternatiivselt palus hageja, kui kostjad on eelnimetatud vara kaudseks valdajaks, kohustada kostjaid loovutama hagejale vara kaudse valduse aluseks olevast õigussuhtest tulenev asja väljanõudeõigus. Hagiavalduses esitas hageja ka hagi tagamise taotluse, milles palus kohustada kostjaid andma hagis nimetatud vara kohtumenetluse ajaks kohtutäituri hoiule. Maakohus jättis selle taotluse rahuldamata, kuid rahuldas 6. oktoobril 2016 esitatud uue taotluse 10. oktoobri 2016. a määrusega.
1.1.Hagiavalduse kohaselt sõlmisid hageja ja NETRELLA OÜ (NETRELLA) 17. juulil 2015 ja
5.augustil 2015 liisingulepingud, mille alusel andis hageja 22. juulil 2015 ja 17. augustil 2015 NETRELLA valdusesse ja kasutusse neli roomikekskavaatorit Kobelco (ühe ekskavaatori hind liisingulepingute kohaselt ca 150 000 eurot koos käibemaksuga). 30. augustil 2016 edastas hageja NETRELLA-LE liisingulepingute ülesütlemise teated, paludes tagastada liisingulepingute alusel üle antud vara, kuna NETRELLA oli hagejale võlgu. Liisingulepingute objektiks olevat vara ei ole senini hagejale tagastatud.
1.2.NETRELLA endine juhatuse liige Aimar Talvar keeldus telefoni teel vara asukoha kohta teavet andmast. Seejärel laekunud teabe alusel külastas hageja volitatud isik 5. septembril 2016 kostja I territooriumi Keilas, kus asusid kaks roomikekskavaatorit. Järgnevalt suheldi kostja I ainuosaniku Jaanus Virroga, kes informeeris, et kostja I omandas kõik liisingulepingute objektiks olevad roomikekskavaatorid 2015. a-l Aimar Talvari kontrollitavalt ettevõttelt Treemen Invest osaühing (Treemen) augustis ja septembris 2015 hinnaga 110 000 eurot (käibemaksuga 132 000 eurot) ekskavaator, mistõttu kuulub vaidlusalune vara kostjale. Kaks ekskavaatorit on praeguseks üle antud kostjale II, kelle juhatuse liige on samuti J. Virro.
1.3.Liisinguvõtja NETRELLA, kes liisingulepingute alusel vara valdas, ei olnud õigustatud vara omandit ühelegi isikule üle andma, kuna vara omandiõigus kuulus hagejale. Eelnevast pidi olema teadlik Treemen, kes on NETRELLA osanik. Samuti on mõlema nimetatud ühingu juhatuse liikmed A. Talvar ja Helgo Äkke pikaajalised tuttavad. Lähtudes sellest, et ka kostjate juhatuse liige ja osanik J. Virro on A. Talvariga rallispordi kaudu tihedalt seotud ja muuhulgas sponsoreerib A. Talvari ralliettevõtet, siis ei ole eluliselt usutav, et kostja I ei olnud Treemenilt ekskavaatorite omandamisel teadlik, et tegemist on liisinguandjale (hagejale) kuuluva varaga, mida NETRELLA ega Treemen ei olnud õigustatud võõrandama. Seosed eelnimetatud isikute vahel kinnitavad, et kostja I ei omandanud ekskavaatoreid tavapärastel turutingimustel heauskse omandajana, vaid oli teadlik, et A. Talvar võõrandas ekskavaatorid eesmärgiga hoiduda liisingulepingute täitmisest ja hagejale vara tagastamisest. Kahe ekskavaatori valdus on antud kostjale I üle peaaegu kohe pärast liisingulepingute sõlmimist.
1.4.3. mai 2017. a kohtuistungil loobus hageja kostja I vastu roomikekskavaatorite Kobelco A ja D väljanõudmisest (jäädes nõude juurde kohustada kostjat I välja andma ekskavaatorid B ja C) ning kostja II vastu roomikekskavaatorite Kobelco B ja C väljanõudmisest (jäädes nõude juurde kohustada kostjat II välja andma ekskavaatorid A ja D).
2(12)
2-16-14924
2.Kostjad vaidlesid hagile vastu ja palusid jätta selle rahuldamata. Kostja I omandas Treemenilt ajavahemikul juuli kuni september 2015 neli roomikekskavaatorit (kostjat I esindas juhatuse liige Gert Pagel). Roomikekskavaatorite eest väljastati kostjale I arved, ta tasus need ning roomikekskavaatorid anti kostjale I üle. Kostja I andis 26. mail 2016 kaks kõnealustest roomikekskavaatoritest, Kobelco A ja D mitterahalise sissemaksena üle kostjale II. Seega kuuluvad nimetatud kaks roomikekskavaatorit praegu kostjale II. Kuivõrd roomikekskavaatorid olid enne võõrandamistehinguid Treemeni valduses, siis tuleb eeldada, et Treemen oli tehingute sõlmimise ajal roomikekskavaatorite omanik. Kostja I ja Treemen on saavutanud kokkuleppe roomikekskavaatorite omandi üleandmises kostjale I, samuti on üle antud roomikekskavaatorite valdus. Kuivõrd roomikekskavaatorite omand on kostjale I üle läinud, siis ei saa hageja olla enam roomikekskavaatorite omanik, mistõttu puudub hagejal nõudeõigus kostjate vastu. Treemeni omandiõiguse puudumine roomikekskavaatorite suhtes on tõendamata ning isegi juhul, kui Treemenil polnud omandiõigust, siis on kostja I roomikekskavaatorid omandanud heauskselt. Kostja I ei teadnud ega pidanud teadma, et Treemenil puudus roomikekskavaatorite omandiõigus (juhul, kui see puudus). Tutvus hageja nimetatud isikute vahel või nimetatud isikute kokkupuude autospordiga ei tõenda kostja I teadlikkust väidetava omandiõiguse puudumisest. Asjaolu, et kolm inimest tunnevad üksteist, ei viita ega tõenda, et nendevahelised tehingud on automaatselt pahausksed. Ostja ei pea nõudma müüjalt omandiõigust tõendavaid dokumente. Hageja ei ole tõendanud oma väiteid, mille kohaselt oli kostja I roomikekskavaatoreid omandades pahauskne, G. Pagelit ei ole hagiavalduses isegi mainitud.
3.Harju Maakohus võttis 12. juuni 2017. a otsusega vastu hageja avalduse loobuda osaliselt hagist ning lõpetas menetluse nõudes kohustada kostjat I andma hagejale üle roomikekskavaatorid Kobelco A ja D ning nõudes kohustada kostjat II andma hagejale üle roomikekskavaatorid Kobelco B ja C. Maakohus jättis rahuldamata hagi kostja I vastu nõudes kohustada kostjat I andma hagejale roomikekskavaatorid Kobelco B ja C ja kostja II vastu nõudes kohustada kostjat II andma hagejale roomikekskavaatorid Kobelco A ja D. Maakohus jättis rahuldamata hagi kostjate I ja II vastu nõudes kohustada kostjaid loovutama hagejale roomikekskavaatorite kaudse valduse aluseks olevast õigussuhtest tulenev asja väljanõudeõigus. Maakohus tühistas 10. oktoobri 2016. a kohtumäärusega seatud hagi tagamise abinõud, millega kohustati kostjaid andma vaidlusalused roomikekskavaatorid kohtumenetluse ajaks kohtutäituri hoiule. Menetluskulud jättis maakohus hageja kanda ning mõistis hagejalt mõlema kostja kasuks välja menetluskulud 2995 eurot ja viivise võlaõigusseaduse (VÕS) § 113 lg-s 1 sätestatud määras.
3.1.Otsuse põhjenduste järgi ei vaidle pooled mh selle üle, et roomikekskavaatorite üleandmise ajal oli Treemeni esindajaks juhatuse liige H. Äkke (II kd, tl 13–17) ja kostjat I esindas tollane juhatuse liige G. Pagel (II kd, tl 18–22) ning et kostja I ainuosanik ja juhatuse liige on J. Virro (I kd, tl 91–95), kes on samuti kostja II juhatuse liige ja osanik (I kd, tl 96–97). Ei vaielda ka selle üle, et hageja ei ole NETRELLA-le üle andnud vaidlusaluste ekskavaatorite omandiõigust, mistõttu on tõendatud hageja väide, et NETRELLA-l ei olnud õigust anda ekskavaatorite omandiõigust Treemenile. Hageja on ka veenvalt põhistanud, et Treemen kui NETRELLA osanik pidi olema teadlik, et NETRELLA ei ole õigustatud Treemenile omandit üle andma. Kostja I võis aga valduse põhjal eeldada, et Treemen on ekskavaatorite omanik.
3.2.Hageja ei ole tõendanud, et kostja I või kostja I nimel ekskavaatorid vastu võtnud G. Pagel või kostja I ainuosanik J. Virro oleks olnud teadlik, et Treemen ei ole õigustatud kostjale I ekskavaatoreid üle andma. Ainuüksi isikute omavahelisest võimalikust läbikäimisest ei saa järeldada teadmist ka nende isikute juhitud äriühingute tehingutest.
3(12)
2-16-14924
3.3.Hageja arvates pidi kostja I siiski teadma, et Treemen pole õigustatud ekskavaatorite omandit üle andma, sest kostja I on olnud raskelt hooletu. Kobelco tüüpi roomikekskavaatorite ametliku maaletooja Konekesko Eesti AS-i kinnitusel on aastatel 2013–2016 ilma finantseeringuta ekskavaatorite väljaoste olnud kõigest 10% kõigist juhtudest. Maakohus leidis, et kui kostja I on ise nelja ekskavaatori eest tasunud nende ostuhinna täielikult, siis ei ole kuidagi mõistlik arvata, et kostja kui vastava valdkonna eriteadmistega isik, kelle igapäevaseks majandustegevuseks on veoautode, haagiste ja rasketehnika müük ja rent, pidi eeldama, et müüja pole nende nelja ekskavaatori omanik seetõttu, et tal pole olnud kindlasti raha ekskavaatorite väljaostmiseks ja võiks arvata, et need ekskavaatorid on hoopis mõne liisingufirma vara. Maakohus ei nõustunud hagejaga ka selles, et kui müügiportaalidest ei nähtu praegu ühtegi müügipakkumist sarnastele Kobelco roomikekskavaatoritele, kuid seal on teistsugused roomikekskavaatorid, siis võiks pidada tavapäratuks nelja uue ekskavaatori omandamist. Ka hageja ise on liisingulepingute alusel andnud üle just neli uut ekskavaatorit. Kui isik, kel on neli uut ekskavaatorit, soovib neid müüa, siis ei saa kohtu arvates pidada seda kuidagi tavapäratuks, kui ta sobiva ostja leidmise järel seda ka teeb. Seadusest ei tulene hageja etteheide, et kostja oleks pidanud ekskavaatorite omandamisel kontrollima ekskavaatorite omandiõigust tõendavaid dokumente. Kui on teada, et ekskavaatorid ei ole kantud liiklusregistrisse ja on üldteada, et ka liiklusregistri kandel ei ole sõiduki puhul omandiõigust tõendavat tähendust, siis ei ole mõistlik eeldada, et ostja küsiks müüjalt, kas ehk need ekskavaatorid ei ole äkki liisingufirma omand. Ka Riigikohus on asjas nr 3-2-1-118-02 tehtud lahendis tõdenud, et ostja kohustuseks ei ole tutvuda varasemate omandamistehingutega ning isegi kui ostja tutvuks kõigi omandamistehingute aluseks olevate dokumentidega, siis ei pea ta eeldama, et mõni eelnev tehing ei vasta seadusele. Pooled ei vaidle ka selle üle, et kostjatel on dokumendid, mis on kostja I sõnul omandatud koos roomikekskavaatoritega. Kuigi hageja arvates ei ole esitatud dokumentidest võimalik järeldada, et need on kostjale I antud koos roomikekskavaatorite valdusega, siis ei ole ka hageja tõendanud vastupidist, et need oleksid üle antud hiljem, et sellega tõendada hageja väidet, et kostjad ei tundnud huvi dokumentide vastu. Kui seaduses on sätestatud eeldus, et vallasasja valdaja on selle omanik, siis ka roomikekskavaatori kui vallasasja valdaja puhul on valdaja samuti eelduslikult omanik ning hageja etteheited, et roomikekskavaatori omanik peaks ilmtingimata kontrollima valdaja käsutusõiguse olemasolu mingite hagejale teadaolevate dokumentide alusel, ei tulene heauskse omandamise eeldusena seadusest.
3.4.Hageja ei ole tõendanud, et kostja I pidi teadma, et Treemenil ei olnud õigust kostjale I üle anda ekskavaatoreid. Seega on tuvastatud, et kostja I on omandanud vaidlusalused roomikekskavaatorid heauskselt.
4.Hageja palus apellatsioonkaebuses maakohtu otsuse tühistada ja uue otsusega hagi rahuldada. Maakohus kohaldas valesti tsiviilseadustiku üldosa seaduse (TsÜS) § 31 ja asjaõigusseaduse (AÕS) § 95 lg-t 2 ning hindas valesti tõendeid. Hageja esitas ringkonnakohtule tõendina mh Harju Maakohtu 17. oktoobri 2017. a otsuse kriminaalasjas nr 1-17-8594. Kostjad palusid jätta maakohtu otsuse muutmata ja apellatsioonkaebuse rahuldamata. Kostjad märkisid, et kuna Harju Maakohus on 17. oktoobri 2017. a otsusega kriminaalasjas nr 1-17-8594 rahuldanud hageja tsiviilhagi, on hageja minetanud õiguse roomikekskavaatorite väljanõudmiseks hagejalt. Ringkonnakohtu lahend ja põhjendused
5.Tallinna Ringkonnakohus rahuldas 14. märtsi 2018. a otsusega apellatsioonkaebuse osaliselt ja tühistas maakohtu otsuse mh osas, milles maakohus jättis rahuldamata haginõude ekskavaatorite 4(12)
2-16-14924 väljaandmiseks. Ringkonnakohus tegi tühistatud osas uue otsuse, millega rahuldas hagi ning kohustas kostjat I andma hagejale üle roomikekskavaatorid Kobelco B ja C ja kostjat II andma hagejale üle roomikekskavaatorid Kobelco A ja D. Rahuldamata jäi hageja alternatiivne nõue. Harju Maakohtu
10.oktoobri 2016. a hagi tagamise abinõud jäid jõusse kohtuotsuse täitmist tagavate abinõudena. Ringkonnakohus jättis poolte menetluskulud maakohtus ja ringkonnakohtus poolte endi kanda.
5.1.Otsuse põhjenduste järgi ei ole tõendeid esitatud selle kohta, et NETRELLA oleks sõlminud roomikekskavaatorite võõrandamistehingud Treemeniga. Isegi juhul, kui võõrandamistehingud toimusid, pidi Treemen olema teadlik, et NETRELLA ei ole õigustatud temale roomikekskavaatorite omandit üle andma, mistõttu ei saanud Treemen olla heauskne omanik. Ringkonnakohus nõustus maakohtuga selles, et Treemenil puudus õigus anda roomikekskavaatorite omand üle kostjale I. Samuti nõustus ringkonnakohus sellega, et hageja ei ole tõendanud kostja I teadmist Treemenil nimetatud õiguse puudumisest.
5.2.AÕS § 95 lg 2 teise alternatiivi kohaselt on omandaja pahauskne, kui ta pidi teadma, et võõrandajal ei olnud õigust omandit üle anda. Erialakirjanduses on selgitatud, et heauskse omandamise välistab raske hooletus (käibes vajaliku hoole olulisel määral järgimata jätmine), millest tulenevalt omandaja ei saanud teadlikuks, et võõrandajal puudub käsutusõigus. Raske hooletus eeldab niisuguste asjaolude tähelepanuta jätmist, mis üldjuhul peaksid sarnases olukorras igale mõistlikule isikule silma torkama.
5.2.1.Konekesko Eesti AS-i (Kobelco ekskavaatorite maaletooja) 2. novembri 2016. a teatisest nähtuvalt on ekskavaatori ostmine ilma järelmaksuta või liisinguta äärmiselt erandlik. Ajavahemikul 2013 – 2016. a oktoober on maaletoojalt ilma järelmaksuta või liisinguta ekskavaatoreid ostetud mõnel üksikul juhul. Kostjate esitatud müügiportaali Mascus 9. jaanuari 2017 väljavõttest ei nähtu, et Eestis oleks olnud pakkumises ükski 2016 või 2017 toodetud ekskavaator, sealhulgas ei kajasta väljavõte ühegi Kobelco ekskavaatori pakkumist. Hageja esitatud müügiportaali Mascus 9. veebruari 2017 väljavõtte kohaselt ei olnud Eestis pakkumises ühtegi Kobelco ekskavaatorit. Eeltoodust järeldub, et uusi ekskavaatoreid Eestis järelturul müügil tavaliselt ei ole.
5.2.2.Praegusel juhul ostis kostja I kahe kuu jooksul neli uut roomikekskavaatorit (sealhulgas kaks esimest ühel päeval) ühe isiku käest (Treemen), kusjuures see isik ei ole Kobelco ekskavaatorite maaletooja. Ringkonnakohus ei nõustunud maakohtuga, et seda saab pidada tavapäraseks. Arvestades, et uusi ekskavaatoreid, sealhulgas uusi Kobelco roomikekskavaatoreid, ei ole Eestis järelturul tavaliselt müügil, siis saab nelja uue roomikekskavaatori müüki kahe kuu jooksul ühe isiku poolt, kes ei ole Kobelco roomikekskavaatorite maaletooja, pidada ebatavalisteks tehinguteks. Tehingute ebatavalisus pidi olema kostjale I arusaadav, kuna ta ise tegutseb rasketehnika valdkonnas. Sellises olukorras pidi kostjal I tekkima kahtlus, kas Treemen ikka on roomikekskavaatorite omanik. Võttes arvesse tehingute ebatavalisust, ei saanud kostja I lähtuda ainult AÕS § 90 lg-s 1 sätestatud valdaja omandi eeldusest, vaid pidi rakendama tavapärasest suuremat hoolsust Treemeni käsutusõiguse kindlakstegemiseks. Asjast ei nähtu, et kostja I oleks teinud midagi Treemeni käsutusõiguse kindlakstegemiseks. Materjalidest ei selgu, et kostja I oleks püüdnud kontrollida vara päritolu ning tundud huvi, kas Treemenil on dokumente, mis kinnitavad temal käsutusõiguse olemasolu. Kostjad on küll esitanud roomikekskavaatorite vastavussertifikaadid ja väljavõtted kasutusjuhenditest, kuid need ei kajasta andmeid roomikekskavaatorite omaniku kohta, mistõttu ei saa nende alusel kontrollida ka käsutusõiguse olemasolu. Arvestades, et maaletoojaks mitteolev isik müüs nelja uut roomikekskavaatorit, oleks kostjal I olnud mõistlik pöörduda ka maaletooja poole. Nii oleks kostjal I olnud võimalus saada teada, et roomikekskavaatorite suhtes on äsja sõlmitud liisingulepingud, millest saanuks kostja I järeldada, et on äärmiselt ebatõenäoline, et Treemen saaks olla vara omanik. Võttes arvesse vaidlusaluste tehingute ebatavalisust, ei saa sellist käsutusõiguse kontrolli pidada 5(12)
2-16-14924 ebamõistlikuks. Kostja I jättis roomikekskavaatorite ostmisel käibes vajaliku hoole olulisel määral järgimata, mistõttu ei omandanud kostja I roomikekskavaatoreid heauskselt.
5.3.26. mail 2016 andis kostja I kaks roomikekskavaatorit üle kostjale II mitterahalise sissemaksena osakapitali suurendamiseks. Arvestades, et TsÜS § 31 lg 5 kohaselt loetakse juriidilise organi tegevus juriidilise isiku tegevuseks, ning seda, et mitterahalise sissemakse üleandmise akti allkirjastas mõlema kostja juhatuse liikmena J. Virro, siis pidi kostja II teadma, et kostja I ostis roomikekskavaatorid raskelt hooletult, mistõttu pidi kostja II teadma, et kostjal I ei olnud õigust roomikekskavaatoreid kostjale II üle anda.
5.4.Arvestades, et hagi kostjatelt roomikekskavaatorite väljanõudmiseks rahuldatakse, jääb muutmata maakohtu otsuse resolutsioon osas, milles jäeti rahuldamata hageja nõue kohustada kostjaid loovutama hagejale roomikekskavaatorite väljanõudeõigus. Tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 442 lg 8 sätestab, et alternatiivse nõude rahuldamise korral ei pea teise alternatiivse nõude rahuldamata jätmist põhjendama.
5.5.Harju Maakohus mõistis 17. oktoobri 2017 otsusega kriminaalasjas nr 1-17-8594 Aimar Talvarilt hageja kasuks välja 435 513 eurot 68 senti. Otsusest nähtuvalt sisaldab see summa muuhulgas ka vaidlusaluste roomikekskavaatoritega seoses hagejale tekitatud kahju. Kohtutäitur Toomas Saarma
2.veebruari 2018. a teatise kohaselt on Harju Maakohtu 17. oktoobri 2017. a otsusest tulenev hageja nõue rahuldatud 306 835 euro 51 sendi ulatuses. Aimar Talvari vastu kahjunõude rahuldamine ja selle osaline täitmine ei too kaasa vindikatsiooninõude lõppemist kostjate suhtes. Praegusel juhul ei ole kahju hüvitamise nõue ja vindikatsiooninõue suunatud sama isiku vastu. Riigikohus on tsiviilasjas nr 3-2-1-136-12 tehtud lahendi p-s 19 solidaarkohustuse kohta märkinud, et lahendil on TsMS § 457 lg 1 järgi tähendus üksnes konkreetse kohtumenetluse osaliste suhtes ja ei mõjuta raha väljamõistmist teistelt solidaarvõlgnikelt ega solidaarvõlgnike omavahelisi võimalikke tagasinõudeid.
5.6.Arvestades, et hageja loobus osaliselt hagist, hagi rahuldatakse kostjalt I kahe roomikekskavaatori ning kostjalt II kahe roomikekskavaatori väljanõudmise osas ning hagi jääb rahuldamata roomikekskavaatorite väljanõudeõiguse loovutamise osas, siis tuleb menetluskulud maa- ja ringkonnakohtus jätta poolte endi kanda. Sellest tulenevalt puuduvad pooltel menetluskulud, mida rahaliselt kindaks määrata.
MENETLUSOSALISTE PÕHJENDUSED
6.Hageja palub kassatsioonkaebuses ringkonnakohtu otsuse tühistada menetluskulude jaotuse osas ning teha uus otsus, millega jätta menetluskulud kostjate kanda või saata asi menetluskulude jaotuse ja rahalise kindlaksmääramise osas uueks läbivaatamiseks ringkonnakohtule. Hageja palub kostjatelt solidaarselt välja mõista 5737 eurot 50 senti ning seadusjärgse viivise kassatsiooniastme menetluskuluna, millest 3000 eurot on kautsjon ning 2737 eurot 50 senti õigusabikulud. Ringkonnakohus on jätnud menetluskulud vääralt poolte endi kanda. Hageja ühe alternatiivnõude rahuldamine täies ulatuses ja seetõttu teise alternatiivnõude rahuldamata jätmine ei ole käsitatav hagi osalise rahuldamisena. Hageja on esimese alternatiivnõude rahuldamisega saavutanud kogu hagiga taotletud eesmärgi, mistõttu tuleks menetluskulud jätta TsMS § 162 lg 1 kohaselt kostjate kanda (Riigikohtu lahend tsiviilasjas nr 3-2-1-5-13, p 55). Ka hagist loobumine ei mõjutanud fakti, et hageja saavutas hagis taotletud eesmärgi täies ulatuses. Hageja ei teadnud hagi esitamise ajal, kumma kostja valduses mitu ekskavaatorit on.
7.Kostjad paluvad jätta kassatsioonkaebuse rahuldamata ega nõustu kaebuse seisukohtadega. 6(12)
2-16-14924
8.Kostjad paluvad kassatsioonkaebuses ringkonnakohtu otsuse tühistada ja jätta jõusse maakohtu otsuse. Kostjad paluvad mõista hagejalt kassatsiooniastme menetluskuluna välja 2190 eurot (ilma käibemaksuta) ja seadusjärgse viivise sellelt summalt. Kaebuse järgi kohaldas ringkonnakohus AÕS § 95 lg-t 2 valesti. Kassaatoril ei pidanud tekkima kahtlust. Ekskavaatorid olid uued, omandati turuhinnaga (pangakontole ülekanne), kaasas olid asjakohased dokumendid, valduse andis üle võõrandaja ise. Ekskavaatoreid ei kanta registrisse, puudus võimalus lõplikult veenduda käsutusõiguse olemasolus. Kontroll ei saa seisneda maaletooja väljaselgitamises; maaletooja ei pea päringutele vastama ega saa ka kinnitada kellegi omandiõiguse olemasolu. Riigikohus on leidnud, et isegi korteri omandamisel vallasasjana ei pea ostja välja selgitama korteri eelnevaid omanikke. Kohtu tõlgendus muudaks võimatuks igasuguse heauskse omandamise – kui ostjal oleks igal juhul kohustus välja selgitada müüja omandiõiguse õiguspärasus. Ringkonnakohus on valesti kohaldanud AÕS § 80. Hageja on kriminaalmenetluses kahju hüvitamise nõude esitamisega minetanud õiguse nõuda ekskavaatorid kostjatelt välja. Kahju hüvitamise nõue on rahuldatud ja suures ulatuses ka täidetud (70%). Ringkonnakohtu viidatud Riigikohtu lahendis oli tegemist samaliigilise õiguskaitsevahendiga, samuti olid mõlemad isikud solidaarvõlgnikud. Praegusel juhul see nii ei ole. Hageja rikastuks mõlema nõude maksmapanekul alusetult. Ringkonnakohus rikkus TsMS § 652, kui tugines peamiselt väitele, mis esitati esimest korda alles ringkonnakohtu istungil pärast kohtukõnesid vastuseks kohtuniku küsimusele, et dokumentide kontrollimiseks pidanuks kostja pöörduma ekskavaatorite maaletooja poole.
9.Hageja ei nõustu kostjate kassatsioonkaebusega ja palub jätta selle rahuldamata. Ringkonnakohus ei ole AÕS § 95 lg-t 2 valesti kohaldanud ja on õigesti tuvastanud käibes vajaliku hoole järgimata jätmise. Hageja tsiviilhagi tugines VÕS § 1045 lg 1 p-le 5. Ei ole välistatud, et tsiviilhagiga esitatud kahju hüvitamise nõue kompenseeris liisingulepingute ülesütlemise järel ekskavaatorite valduse kaotamise väärtuse, mitte omandiõiguse kaotamise väärtuse. Vindikatsiooninõue on kahju hüvitamise nõude ees primaarne. Samas ei saa nõuete konkurentsi tekkida, kuna nõuded on eriliigilised ja esitatud erinevate isikute vastu. Ekskavaatorite väärtust ei ole hagejale senini täies ulatuses hüvitatud. Hageja tegi ringkonnakohtu istungil kompromissiettepaneku, mille kohaselt tagastataks hagejale kaks ekskavaatorit. Kostjad sellega ei nõustunud. Ringkonnakohtu seisukoht, et kostja I oleks pidanud pöörduma ekskavaatorite maaletooja poole, ei ole faktiline asjaolu, vaid õiguslik seisukoht, mida ringkonnakohus on kasutanud AÕS § 95 lg 2 sisustamisel. Lisaks on hageja maakohtus korduvalt viidanud kohustusele kontrollida ostetud asja päritolu.
10.Riigikohtu tsiviilkolleegium tegi pooltele ettepaneku kaaluda asjas kompromissi sõlmimist, andes selleks tähtaja kuni 28. septembrini 2018. Hageja teatas Riigikohtule 27. septembril 2018, et kompromissi sõlmimine ebaõnnestus. Kostjad olevat teinud hagejale ettepaneku, mille kohaselt jäävad ekskavaatorid kostjate omandisse ja kostjad maksavad hagejale 11 582 eurot 25 senti. Hageja sellega ei nõustunud. Hageja arvutuste kohaselt on tema nõue praeguseks kokku 142 045 eurot, mis koosneb liisingu jääkidest, tasumata arvetest, kohtukuludest ja hoiustamise kuludest. Hageja oli valmis oma nõuet vähendama 133 165 euroni. Kuna kostjad ei olnud sellega nõus, siis kompromissi sõlmimine ei õnnestunud.
7(12)
2-16-14924
KOLLEEGIUMI SEISUKOHT
11.Kolleegium leiab, et ringkonnakohtu otsus tuleb TsMS § 691 p 5 ja § 692 lg 1 p 2 alusel menetlusõiguse normi olulise rikkumise tõttu tühistada menetluskulude jaotuse osas. Tühistatud osas on võimalik teha uus otsus, millega jätta menetluskulud kõikides kohtuastmetes võrdsetes osades kostjate kanda. Ülejäänud osas jääb ringkonnakohtu otsus muutmata. Hageja kassatsioonkaebus rahuldatakse, kostjate kaebus jääb rahuldamata.
12.Kolleegium kirjeldab esmalt olulisemaid vaidlustamata asjaolusid ja lahendab kostjate kassatsioonkaebuse (I), seejärel hageja kassatsioonkaebuse (II) ning lõpetuseks langetab vajalikud menetluslikud otsused (III). I (A)
13.Vaidluse all ei ole järgmised olulised asjaolud: · hageja ja NETRELLA (keda esindas juhatuse liige A. Talvar) sõlmisid 17. juulil 2015 ja 5. augustil 2015 liisingulepingud, mille alusel andis hageja 22. juulil 2015 ja 17. augustil 2015 NETRELLA valdusesse ja kasutusse neli uut roomikekskavaatorit Kobelco; · hageja on liisingulepingud üles öelnud, kuid ekskavaatoreid ei ole talle tagastatud; · ekskavaatorid anti Treemeni valdusesse, kes müüs ekskavaatorid kostjale I, ekskavaatorid anti kostjale I üle 31. juulil 2015, 27. augustil 2015 ja 16. septembril 2015, müügiarved on tasutud; · kostjat I esindas ekskavaatorite vastuvõtmisel juhatuse liige G. Pagel; kostja I ainuosanik sel ajal oli J. Virro; · kostja I andis kaks ekskavaatorit 26. mai 2016. a mitterahalise sissemakse akti alusel üle kostjale II; · kostja I juhatuse liige 26. mai 2016 üleandmise akti koostamise ajal oli J. Virro ning kostja II juhatuse liige oli samuti J. Virro, kes aktile mõlema kostja esindajana alla kirjutas.
13.1.Kolleegium märgib, et asjas ei ole tuvastatud, kuidas täpselt ja millisel õiguslikul alusel sai Treemen ekskavaatorite valduse, kuid kuna asjas ei ole vaidlustatud mõlema kohtuastme ühesugust seisukohta, mille kohaselt pidi Treemen teadma, et NETRELLAL ei olnud õigust ekskavaatoreid Treemenile üle anda ja et seega on Treemen pahauskne, siis lähtub kolleegium sellest järeldusest.
13.2.Pooled vaidlevad kassatsiooniastmes eelkõige selle üle, kas kostjad I ja II olid ekskavaatorite omandamisel heausksed ja kas hageja on kaotanud vindikatsiooninõude, kuna ta on esitanud A. Talvari vastu tsiviilhagi, mis on ka rahuldatud ja osaliselt täidetud. Hageja on lisaks vaidlustanud ringkonnakohtu menetluskulude jaotuse. (B)
14.Kolleegium vaeb esmalt kostjate kassatsioonkaebuses esitatud väidet, et hageja on kriminaalmenetluses kahju hüvitamise nõude esitamisega minetanud õiguse nõuda ekskavaatorid kostjatelt välja.
8(12)
2-16-14924 Kolleegium selle väitega ei nõustu. AÕS § 80 lg 1 kohaselt on asja omanikul nõudeõigus igaühe vastu, kes õigusliku aluseta tema asja valdab. Nõudeõigus on AÕS § 80 lg 2 kohaselt suunatud omandiõiguse tunnustamisele ja asja väljanõudmisele ebaseaduslikust valdusest. Nõude maksmapanekut ei takista ka see, et ekskavaatorid on maakohtu 10. oktoobri 2016. a määrusega hagi tagamise korras antud hoiule kolmandale isikule. Viimane peab need hagi rahuldamise korral hagejale välja andma (vt ka Riigikohtu 19. detsembri 2012. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-165-12, p 29; hageja on kohtumenetluse ajal eelduslikult tasunud hoiustamiskulusid, sest on need märkinud oma menetluskulude nimekirjades).
14.1.Kolleegiumi hinnangul ei välista AÕS § 80 lg 1 järgset nõuet see, et hageja on esitanud kriminaalmenetluses tsiviilhagi VÕS § 1043, § 1045 lg 1 p 5 järgse kahju hüvitamise nõudega isiku vastu, kes NETRELLA kui liisinguvõtja juhatuse liikmena on jõustunud otsuse kohaselt süüdi mõistetud mh hageja suhtes toime pandud kelmuses ja kellelt on tsiviilhagi õigeksvõtu korras välja mõistetud 435 513 eurot 68 senti, millest 306 835 eurot 51 senti on ka hagejale hüvitatud. Tsiviilhagi esitati isiku vastu, kes ei olnud hagi esitamise ajal eelduslikult ekskavaatorite valdaja. Sellelt isikult ei olnud võimalik ekskavaatoreid välja nõuda (või VÕS § 115 lg-te 2 ja 3 tingimustel erandlikult väljanõudmisest loobuda, vt viimase kohta nt Riigikohtu 12. jaanuari 2009. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-127-08, p 12). Kahju hüvitamise nõude esitamine ega ka rahuldamine ei toonud kaasa hageja omandiõiguse ega ekskavaatorite tegelike valdajate vastu suunatud vindikatsiooninõude lõppemist. Asjas ei ole tuvastatud, et hageja loobus kahju hüvitamise nõuet esitades ekskavaatorite omandiõigusest või kiitis ekskavaatorite käsutustehingu(d) heaks VÕS § 1037 lg 2 tähenduses. Kolleegiumi hinnangul ei ole vindikatsiooninõudele kohaldatav ka VÕS § 108 lg 8, mille kohaselt ei või võlausaldaja nõuda kohustuse täitmist, kui talle on kohustuse täitmise asemel tema nõudel hüvitatud kohustuse rikkumisega tekitatud kahju.
14.2.Kolleegium lisab, et kui praegune hagi rahuldatakse täielikult, st kõigi nelja ekskavaatori väljanõudmise osas, siis võib NETRELLA juhatuse liikmel A. Talvaril tekkida VÕS § 1028 lg 1 alusel hageja vastu alusetust rikastumisest tulenev nõue. Sel juhul on tagantjärele ära langenud kriminaalasjas tehtud lahendist tulenev kahju hüvitamise kohustus. Riigikohus on varem leidnud, et VÕS § 1028 lg-t 1 on võimalik kohaldada olukorras, mil isik rikastub alusetult jõustunud kohtulahendi (nõude tunnustamine pankrotimenetluses) alusel tehtud maksete arvel, vt Riigikohtu
18.märtsi 2015. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-184-14, p 18.
14.3.Ringkonnakohtu otsusest ei selgu, millisel õiguslikul alusel on ringkonnakohus pidanud liisinguvõtja juhatuse liiget ja kostjaid solidaarvõlgnikeks. See seisukoht on ekslik ja tuleb otsusest välja jätta. (C)
15.Järgmisena käsitleb kolleegium ringkonnakohtu seisukohta, mille kohaselt ei omandanud kostja I ekskavaatoreid, kuna ta oli AÕS § 95 lg 2 tähenduses pahauskne. Täpsemalt järeldas ringkonnakohus kostja I pahausksuse AÕS § 95 lg 2 teise alternatiivi alusel, mille järgi pidi omandaja teadma, et võõrandajal ei olnud õigust omandit üle anda. Kolleegiumi hinnangul on ringkonnakohtu otsus selles osas põhjendatud.
15.1.AÕS § 90 lg 1 kohaselt loetakse vallasasja valdaja, samuti iga varasem valdaja oma valduse ajal asja omanikuks, kuni ei ole tõendatud vastupidist. Riigikohus on AÕS § 90 lg 1 kohta leidnud, et arvestades vallasasjade tavaliselt suhteliselt väikest väärtust ja kolmandate isikute piiratud võimalusi tegelikku omandikuuluvust välja selgitada, kaitseb AÕS § 90 lg 1 eeldus nii valdaja kui ka valdajaga 9(12)
2-16-14924 tehingu teinud isikute huve. Seega on just valdussuhe see, millele vallasasjade tsiviilkäibes omistatakse eriline õiguslik tähendus (vt Riigikohtu 31. oktoobri 2002. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-118-02, p 22). Muu hulgas on valdusel eriline õiguslik tähendus ka AÕS § 95 lg-te 1 ja 2 kontekstis, kui kohtutel tuleb otsustada, kas vallasasja omandaja oli pahauskne või mitte. TsÜS § 139 kohaselt eeldatakse omandaja heausksust.
15.2.Heauskse omandamise eeldust võimaldab ümber lükata AÕS § 95 lg 2, kui tõendatakse, et asja omandanud isik oli pahauskne, st teadis või pidi teadma, et võõrandajal ei olnud õigust omandit üle anda. Seega võivad konkreetse üksikjuhtumi asjaolud anda alust kõrvale kalduda otsuse p-s 15.1 kirjeldatud valduse õiguslikust tähendusest. Kolleegium rõhutab, et AÕS § 95 lg 2 sisustamisel tulebki lähtuda konkreetsest elujuhtumist.
15.3.Kolleegium nõustub ringkonnakohtu üldiste järeldustega AÕS § 95 lg 2 kohta. Nii on ringkonnakohus leidnud, et heauskse omandamise välistab raske hooletus (käibes vajaliku hoole olulisel määral järgimata jätmine), millest tulenevalt omandaja ei saanud teadlikuks, et võõrandajal puudub käsutusõigus. Raske hooletus eeldab niisuguste asjaolude tähelepanuta jätmist, mis üldjuhul peaksid sarnases olukorras igale mõistlikule isikule silma torkama.
15.4.Samuti nõustub kolleegium ringkonnakohtu järeldusega konkreetse elujuhtumi selliste kohtute tuvastatud asjaolude kohta, mis õigustavad kostja I pahauskseks lugemist. Kolleegium ei pea vajalikuks neid korrata, kuid täpsustab, et kostja I kui juriidilise isiku sai lugeda pahauskseks TsÜS § 123 lg 1 alusel eelkõige selliselt, et tuvastada tuli kostja I juhatuse liikme G. Pageli pahausksus, mis omistatakse seejärel kostjale I. Ringkonnakohtu otsuse sisust tuleneb selline järeldus, kuigi G. Pageli asemel on ringkonnakohus läbivalt käsitlenud kostja I tegutsemis- ja kontrollimiskohustust ekskavaatorite ostutehingu sõlmimisel. TsÜS § 123 lg 1 kohaselt, kui tehingu õiguslikud tagajärjed sõltuvad sellest, kas isik teadis teatud asjaolusid või pidi neid teadma, siis tuleb nende asjaolude hindamisel lähtuda esindaja isikust. Kolleegium ei nõustu kostjatega, et ringkonnakohtu otsusest tuleneb järeldus, et heauskne omandamine on tehtud üldse võimatuks. Nagu eespool märgitud, sõltub omandaja kontrollimiskohustus konkreetse juhtumi erilistest asjaoludest. Suurema osa vallasasjade käibetehingute korral ei ole tegemist nelja uue ja väärtusliku (hind NETRELLAGA liisingulepingute sõlmimise hetkel kokku 599 952 eurot, sh käibemaks; hind kostjale I esitatud arvete kohaselt kokku ilma käibemaksuta 440 000 eurot, käibemaksuga 528 000 eurot, II kd, tl 23–26) ekskavaatori järelmaksuta/liisinguta müümisega väga lühikese ajavahemiku jooksul isiku poolt, kes ei ole ekskavaatorite maaletooja.
15.5.Seega ei näe kolleegium alust tühistada ringkonnakohtu otsust hagi rahuldamise kohta kostja I suhtes.
16.Kolleegium ei nõustu kostjate kassatsioonkaebuse väitega, et ringkonnakohus rikkus TsMS § 652, kui tugines otsuses hageja alles ringkonnakohtu istungil pärast kohtukõnesid esitatud väitele, et kostja I pidanuks pöörduma ekskavaatorite maaletooja poole. Kolleegiumi hinnangul ei olnud tegemist sellise faktilise asjaoluga, millele hageja pidanuks tuginema juba maakohtus ja ainult erandina saanuks seda teha ringkonnakohtus. Tegemist on õigusliku küsimusega, mida kohtud peaksid konkreetse vaidluse asjaoludest lähtuvalt (arvestades mh nt asjaolu, et ekskavaatoreid ei kanta liiklusregistrisse) omandaja AÕS § 95 lg 2 järgse hoolsusstandardi sisustamisel ise analüüsima. (D)
10(12)
2-16-14924
17.Järgmisena käsitleb kolleegium ringkonnakohtu seisukohta kostja II pahausksuse kohta. Kolleegium märgib, et kostjad ei ole kassatsioonkaebuses ringkonnakohtu seisukohta kostja II kohta selge sõnaga vaidlustanud, vaid on keskendunud sellele, et kostja I on ekslikult loetud pahauskseks. Siiski on kaebusest arusaadav, et sellega koos on kostjad soovinud vaidlustada ka kostja II pahauskseks lugemist.
18.Kolleegium nõustub ringkonnakohtu hinnanguga, et kostja II oli ekskavaatoreid omandades pahauskne (vt praeguse otsuse p 5.3). Kohtute tuvastatut aluseks võttes täpsustab kolleegium järgnevalt seisukohta, millest tuleneb J. Virro ja seeläbi kostja II pahausksus. Maakohus on tuvastanud, et J. Virro on kostja I ainuosanik; äriregistri väljavõttest (I kd, tl 91–95) lähtuvalt mh kogu 2015. a jooksul. Seega oli J. Virro kostja I ainuosanik ka sel ajal, mil kostja I ostis Treemenilt neli ekskavaatorit, esindajaks maakohtu tuvastatu kohaselt juhatuse liige G. Pagel. Maakohus on tuvastanud, et ekskavaatorid anti kostjale I üle 31. juulil 2015, 27. augustil 2015 ja 16. septembril 2015. Ringkonnakohus on tuvastanud, et kostja I andis kaks ekskavaatorit kostjale II mitterahalise sissemaksena üle 26. mail 2016. Kolleegium märgib AÕS § 95 lg-t 2 kohaldades õigusliku hinnanguna, et kostja I ainuosanikuna pidi J. Virro saama pärast ostutehingu tegemist ja enne kahe ekskavaatori mitterahalise sissemaksena kostjale II üleandmist (26. mail 2016) möödunud pika ajavahemiku jooksul teadlikuks sellest, et ekskavaatorite ebaharilikus ostutehingus ei olnud kostja I heauskne (Treemenil ei olnud õigust ekskavaatorite omandiõigust üle anda). Äriseadustiku § 148 lg 5 kohaselt annab osa osanikule õiguse osaleda osaühingu juhtimises ning kasumi ja osaühingu lõpetamisel allesjäänud vara jaotamisel, samuti muud seaduses ja põhikirjas ettenähtud õigused. 100% osalus osaühingus annab ainuosanikule selle osaühingu tegevuse üle seega äriseadustiku järgi täieliku kontorolli. Kuigi ainuosaniku nõusolekut tehingu tegemiseks vaja ei olnud, oli mh ka tehingu rahaline maht ja seega ka mõju osaühingule eelduslikult suur. Kuna J. Virro pidi kostja I pahausksusest teadma, pidi ka kostja II kahe ekskavaatori omandajana TsÜS § 123 lg 1 alusel teadma, et kostjal I ei ole õigust omandit üle anda, kuna kostjat II esindas selles tehingus samuti J. Virro. II
19.1.Ringkonnakohus ei ole menetluskulusid poolte kanda jättes viidanud ühelegi menetlusnormile. Eelduslikult on ringkonnakohus kohaldanud TsMS § 163 lg-t 1, mis võimaldab jätta menetluskulud mh poolte endi kanda, kui hagi osaliselt rahuldatakse.
19.2.Kolleegiumi arvates ei ole aga menetluskulude jaotamisel praegu alust lähtuda TsMS § 163 lg-st 1. Kuigi hageja alternatiivne nõue kohustada kostjaid loovutama hagejale ekskavaatorite väljanõudeõigus jäeti rahuldamata, rahuldas ringkonnakohus täielikult (sisuliselt samas ulatuses) hageja esimese alternatiivse nõude ekskavaatorite väljanõudmiseks kostjate valdusest. Seega on hageja kassatsioonkaebuses õigesti märkinud, et ta saavutas esimese alternatiivnõude rahuldamise tõttu kogu hagiga taotletud eesmärgi (vt ka sarnaselt Riigikohtu 30. aprilli 2013. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-5-13, p 55). Eesmärgi täitmist ei mõjutanud ka hagist osaline loobumine. Hageja on selgitanud, et ta ei teadnud hagi esitades, kumma kostja valduses mitu ekskavaatorit on. Hagist osaline loobumine ega alternatiivnõude esitamine ei toonud kolleegiumi hinnangul kokkuvõttes kaasa asja menetluse venimist või selliseid vaidlusi loobumise või alternatiivnõude sisu kohta, mis tinginuks menetluskulude poolte endi kanda jätmist. III
11(12)
2-16-14924
20.Otsuse p-s 19.2 esitatud põhjustel muudab kolleegium menetluskulude jaotust ja jätab menetluskulud kõikides kohtuastmetes võrdsetes osades kostjate kanda. Kassatsiooniastme menetluskulud jäävad kostjate kanda TsMS § 171 lg 1 alusel, maa- ja ringkonnakohtu menetluskulud TsMS § 162 lg 1 alusel.
21.Kolleegium on varasemas praktikas selgitanud, et ei ole mõistlik tõlgendada TsMS § 174 lg-d 3 ja 5 koostoimes selliselt, et kõrgema astme kohus peab kindlaks määrama ka alama astme kohtus kantud menetluskulude rahalise suuruse olukorras, kus ta muudab alama astme kohtu otsust sel määral, et sellega kaasneb menetluskulude jaotuse muudatus, või teeb ise uue, osaliselt või täielikult vastupidise otsuse (vt nt Riigikohtu 13. juuni 2018. a otsus tsiviilasjas nr 2-15-8794/42, p 14 ja seal viidatud varasem praktika). Kolleegium leiab, et see järeldus kehtib ka olukorras, mil Riigikohus muudab alama astme kohtu otsust üksnes menetluskulude jaotuse osas. Eeltoodust lähtuvalt ei määra kolleegium kindlaks hageja põhjendatud ja vajalikke menetluskulusid. Põhjendatud ja vajalikud menetluskulud kolmes kohtuastmes määrab TsMS § 177 lg 2 järgi kindlaks maakohus.
22.Hageja kassatsioonkaebuse rahuldamise tõttu tuleb TsMS § 149 lg 4 esimese lause alusel kassatsioonikautsjon tagastada. Kolleegium märgib, et hagejalt on ekslikult nõutud 3000 euro suuruse kautsjoni tasumist. Hageja on Riigikohtus vaidlustanud ringkonnakohtu otsuse ainult menetluskulude jaotuse osas. Kolleegium loeb sellise nõude mittevaraliseks TsMS § 140 lg 2 teise lause tähenduses, millelt tuleb tasuda kautsjonit 50 eurot. Riigikohus on varem aktsepteerinud kassatsioonkaebuselt 50 euro tasumist juhul, mil vaidlustati vaid menetluskulude jaotus, vt Riigikohtu 8. oktoobri 2014. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-64-14. TsMS § 149 lg 8 järgi tagastatakse kautsjon menetlusosalisele, kes selle tasus või kelle eest see tasuti, või tema korraldusel muule isikule.
23.Kostjate kassatsioonkaebuse rahuldamata jätmise tõttu tuleb tasutud kassatsioonikautsjon TsMS § 149 lg 4 teise lause alusel arvata riigituludesse. Henn Jõks
Jaak Luik
Tambet Tampuu
12(12)
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.