Eesistuja Gaida Kivinurm, liikmed Kaija Kaijanen ja Tiit Kollom
Otsuse tegemise aeg ja koht
12.03.2015, Tallinn
Tsiviilasja number
2-14-12497
Tsiviilasi
Litagra OÜ hagi Ambla Agro OÜ vastu võla ja viivise saamiseks
Tsiviilasja hind apellatsioonimenetluses
103 086,46 eurot
Vaidlustatud kohtulahend
Pärnu Maakohtu 13.11.2014 otsus
Kaebuse esitaja ja kaebuse liik
Ambla Agro OÜ apellatsioonkaebus ja Litagra OÜ vastuapellatsioonkaebus
Menetlusosalised ja nende esindajad
Hageja Litagra OÜ (registrikood 11280089, asukoht Aardla 25E, Tartu), lepinguline esindaja vandeadvokaat Tanel Pürn Kostja Ambla Agro OÜ (registrikood 11449884, asukoht Pikk 32, Ambla alevik, Järvamaa), lepinguline esindaja vandeadvokaat Brigitta Mõttus
Menetluse liik
Kirjalik menetlus
RESOLUTSIOON:
1.Jätta Pärnu Maakohtu 13.11.2014 otsus muutmata ja apellatsioonkaebused rahuldamata.
2.Maakohtu menetluskulud jätta kostja kanda. Ringkonnakohtu menetluskulud jätta kummagi poole enda kanda.
Edasikaebamise kord Otsuse peale võib kassatsiooni korras edasi kaevata, esitades kaebuse vahetult Riigikohtule 30 päeva jooksul otsuse kassaatorile kättetoimetamisest, kuid mitte pärast viie kuu möödumist otsuse avalikult teatavaks tegemisest. Hagimenetluses Riigikohtus võib menetlusosaline menetlustoiminguid teha ning avaldusi ja taotlusi esitada üksnes vandeadvokaadi vahendusel. Menetlusosaline võib ise esitada menetlusabi saamise taotluse, samuti esitada teise menetlusosalise kaebuse või muu taotluse kohta seisukohti ja vastuväiteid. Menetlusabi taotlemise selgitus Tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 187 lg 6 kohaselt peab seaduses sätestatud tähtaja järgimiseks tegema menetlusabi taotleja tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb, eelkõige esitama kaebuse. Kaebuse põhjendamiseks või riigilõivu tasumiseks või kaebuses esineva sellise puuduse kõrvaldamiseks, mis on seotud menetlusabi taotlemisega, annab kohus tähtaja pärast menetlusabi andmise taotluse lahendamist, kui nimetatud taotlus ei olnud esitatud põhjendamatult või tähtaja pikendamise eesmärgil. See ei välista menetlustähtaja ennistamist.
1.Litagra OÜ esitas Pärnu Maakohtule 20.03.2014 hagi Ambla Agro OÜ vastu 103 086,46 euro saamiseks, sh põhivõlg 89 640,40 eurot ja viivis arvestusega 1% tasumata summalt kuus hagi esitamise seisuga 13 446,06 eurot. Hageja palus välja mõista pärast otsuse tegemist viivise TsMS § 367 alusel 1% kuus kuni nõude täieliku täitmiseni.
2.Ambla Agro OÜ ostis korduvalt OÜ-lt Litagra kaupu, kuid viimaste aastate jooksul tekkis kostjal võlg, mida tänaseks päevaks ei ole tasutud. 15.01.2013 sõlmiti kokkulepe võla 89 685,40 euro tasumiseks, mida kostja ei täitnud. 01.11.2013 kirjas hagejale palus kostja pikendada võla maksetähtaega kuni 30.12.2014, makstes alates detsembrist 2013 igakuiselt 8000 eurot kuni võla lõpliku tasumiseni. Võla suurust arvestades ei soovinud hageja maksetähtaja pikendamist ilma tagatiseta ning saatis kostjale nõude võla tasumiseks, mille peale kostja palus vastamiseks lisaaega, kuid ei ole seejärel täiendavalt kontakteerunud. Kostja vastuväited
3.Kostja ei vaidlustanud asjaolu, et poolte vahel eksisteerib suuline müügileping ning kostja omandas hagejalt kaupu ning kaupade eest on tasumata kokku 89 640,40 eurot. Kostja võlgnevus ei ole tekitatud pahauskselt ning kostja pakkus erinevaid lahendusi võlgnevuse likvideerimiseks, kuid hageja ei olnud nõus kokkulepet sõlmima. Kuna hageja loobus põhjendamatult kohtuväliselt kokkuleppeid võlgnevuse likvideerimise osas sõlmimast ning kompromissi pole saavutatud ka kohtumenetluses, on viivisenõue põhjendamatu. Alternatiivselt palus kostja viivisesummat vähendada. Esimese astme kohtu otsus
4.Pärnu Maakohus rahuldas 13.11.2014 otsusega hagi ja jättis menetluskulud kostja kanda. Kohus mõistis kostjalt hageja kasuks välja 103 086,46 eurot, sh põhivõla 89 640,40 eurot ja viivise 13 446,06 eurot ning viivise, mis hagi esitamise ajaks ei olnud veel sissenõutavaks muutunud alates 13.11.2014 kuni põhinõude täieliku tasumiseni 1% põhinõude summalt kuus.
5.Vaidlust ei olnud selles, et poolte vahel kehtis kauba ostu-müügileping ning 15.01.2013 sõlmisid pooled võla tasumiseks maksegraafiku, millest ei ole kostja
suutnud kinni pidada. Seega on hageja nõue põhivõla tasumiseks 89 640,40 eurot põhjendatud.
6.19.04.2010 ostu-müügilepingu p 4.3 kohaselt leppisid pooled kokku viivise maksmises 0,5% päevas iga viivitatud päeva eest. Hiljem lepiti kokku viivises 1% kuus. Kohus leidis, et olukorras, kus pooled on kokku leppinud viivises ning selle määra hiljem võlgnikule soodsas suunas korrigeerinud, ei saa ääkida hea usu põhimõtte rikkumisest võlgniku suhtes. Viivisenõue ei saanud kostjale tulla üllatusena, kuna hageja poolt esitatud arvetel on märgitud viivis ning esitatud on 14.06.2013 viivisearve, viivise tasumise kohustus tulenes poolte vahel sõlmitud ostu-müügilepingust ning hageja nõudis kostjalt viivist VÕS § 113 lg 1 kohaselt lepinguga ettenähtud määras. Viivisenõude põhjendatuste hindamisel tuleb arvestada, et kostjal tekkis võlgnevus hageja ees juba ligikaudu 2 aastat tagasi. Hageja sõlmis kostjaga maksegraafiku, kuid kostja seda ei täitnud. Hageja viivitas hagiavalduse esitamisega seetõttu, et anda kostjale võimalus võlgnevuse tasumiseks.
7.Hageja esitas viivisarvestuse 30.09.2014 seisuga, kuid vastavat nõuet viivise suurendamiseks ta esitanud ei ole ja kostja on õigustatult osundanud sellele, et viivisenõude suurendamisel tulnuks hagejal tasuda täiendav riigilõiv. Eeltoodust lähtudes arvestas kohus 22.09.2014 esitatud hageja menetlusdokumenti üksnes viivisearvestusena, mille arvestuskäigu õigusele kostjal vastuväiteid ei olnud.
8.Kohus leidis, et kostja rikkus lepingulist raha maksmise kohustust, seetõttu oli hageja õigustatud nõudma kohustuse täitmist kohtu kaudu. Kohus leidis, et võrreldes põhinõudega ei ole viivisenõue ebamõistlikult suur ning on kooskõlas vastava kohtupraktikaga, mistõttu tuleb jätta kostja taotlus viivise vähendamiseks rahuldamata. Apellatsioonkaebus
9.Kostja palub tühistada maakohtu otsuse ja saata tsiviilasi tagasi maakohtule uueks arutamiseks. Menetluskulud jätta vastustaja kanda.
10.Kohus menetles tsiviilasja kirjalikus menetluses. Hageja esitas mitmed kirjalikud tõendid, mille kohta ei ole kohus menetluse jooksul oma seisukohta väljendanud. Seega ei olnud kostja kuni kohtuotsuse saamiseni teadlik, millised tõendid on kohtu poolt vastu võetud. Kohus ei andnud kostjale võimalust oma seisukohta tõendite suhtes väljendada. Seega tuli kostjale üllatusena kohtuotsuse põhjendavas osas toodud seisukoht, et vaidlust ei ole selles, et poolte vahel kehtis 19.04.2010 sõlmitud kirjalik leping, mille hageja on kohtule esitanud, kuigi kostja vastuses hagiavaldusele selgitas, et poolte vahel oli sõlmitud suuline leping. Kohus rajas oma põhjendused vastavale lepingule. Kuna maakohus ei ole teinud määrust esitatud tõendite kohta, ei olnud kostja teadlik, milliste asjaolude kohta oleks vaja esitada täiendavaid vastuväiteid ning vajadusel täiendavaid tõendeid.
11.Hageja ei ole hagiavalduses esialgselt viidanud ei kirjalikule ega suulisele lepingule, vaid üldsõnaliselt poolte vahelisele õigussuhtele, mille kohaselt on kostja pika aja jooksul hagejalt ostnud kaupu. Alles 06.08.2014 seisukohale on lisatud müügileping, samas ei ole ka vastavas seisukohas lepingule otseselt viidatud. Kostja leiab endiselt, et poolte vahel eksisteeris suuline leping ning 19.04.2010 sõlmitud ostu-müügileping ei reguleeri vaidlusalust õigussuhet. Seega on väär ka kohtu viitamine antud lepingu tingimustele.
12.Hageja poolt esitatud leping oli sõlmitud poolte vahel muu kauba ostu-müügi kohta ja see nähtub ka lepingu lisast, kus oli kirjeldatud kauba kogus, maksumus ja tasumise tähtaeg. Kauba kohta, mis on kostjal kätte saadud ning mille eest on tasumata, lepingut ega lepingu lisa sõlmitud ei ole ning seega ei ole fikseeritud makse tingimused, maksetähtajad ning viivised. Hageja andis kostjale kauba üle krediidina ja hageja pidi
kaupade eest tasuma hiljem. Kuna hageja hakkas kostjale esitama arveid, kus oli märgitud ka maksetähtaeg, siis üritas kostja kauba eest ära tasuda, kuid kuna kostjal olid tekkinud majanduslikud raskused, siis ei olnud võimalust hageja poolt nõutud tähtajaks võlgnevust tasuda. Kostja esitas erinevaid ettepanekuid kokkuleppe sõlmimiseks, millest aga hageja pahatahtlikult keeldus. Hageja, olles teadlik, et tegelikkuses ei olnud poolte vahel kokku lepitud konkreetset maksetähtaega, ei andnud kostjale võimalusi võlgnevust tasuda osade kaupa ning lisaks hakkas võlgnevuselt arvestama viivist. Viivise nõue on põhjendamatu ning hea usu põhimõttega vastuolus.
13.Kohus ei tuvastanud, millised tingimused poolte vahel olid kokku lepitud, milline oli tegelik maksetähtaeg ning kas esitatud arveid saab võtta võlgnevuse eksisteerimise tõendina. Kuna tuvastatud ei ole tegelik maksetähtaeg, siis ei ole tuvastatud ka viiviste summa õigsus. Arvestuskäigule kui sellisele ei ole kostja vastu vaielnud, kuid viiviste arvestuse sisulisele õiguspärasusele, ka viivise protsendile, saab anda hinnangu alles pärast kõigi eelnevate asjaolude tuvastamist. Vastuapellatsioonkaebus
14.Hageja palub tühistada maakohtu otsuse osaliselt ja uue otsusega mõista vastustajalt välja viivis taotletud ulatuses, s.o 20 122,09 eurot 13 446,06 euro asemel.
15.Kuivõrd kostja ei ole kunagi vaidlustanud põhivõlgnevuse suurust, ei saa selles osas vaidlust olla. Kostja ei soovinud maksta viivist, kuid taotles viivise vähendamist või arvestamata jätmist kohtuliku kompromissi kaudu.
16.Maakohus jättis täiendavalt tekkinud viivise arvestamata kahel põhjusel – hageja ei ole esitanud nõuet viivise suurendamiseks ning hageja ei ole tasunud täiendavat riigilõivu. Kumbki põhjendus ei anna alust menetluse kestel tekkinud viivise välja mõistmata jätmiseks, tulenevalt TsMS § 376 lg 4 p-st 2 ja asjaolust, et riigilõiv jooksvalt viiviselt oli tasutud juba hagi esitamisel. Maakohus ei ole oma seisukohta põhistanud ühegi viitega menetlusseaduse sätetele.
17.Eeltoodust tulenevalt palub hageja muuta maakohtu otsuse resolutsiooni p-s 2 märgitud viivisesummat ning lähtuda arvestuses hageja 22.09.2014 menetlusdokumendist, mille sisu suhtes maakohtul vastuväited puudusid. Viidatud dokumendis olid arvestused tehtud septembri lõpuni, järelikult tuleb toodud arvestustele lisada viivis 42 päeva eest (01.10. - 12.11.2014). Viivisele 30.09.2014 seisuga 18 867,13 eurot (viivisearvestuse p 2.7) lisandus otsuse tegemiseni seega 1254,96 eurot (42x29,88=1254,96); kokku seega viivis otsuse tegemiseni 20 122,09 eurot. Arvete lõikes eraldi on arvestused tuletatavad arve nr 20120464 osas viivisearvestuse p-st 2.4.4; arve nr 20120650 osas viivisearvestuse p-st 2.5.6 ja arve nr 305339 osas viivisearvestuse p-st 2.6.5, kus on toodud viivise päevamäärad arvete lõikes. Ringkonnakohtu põhjendused
18.Tsiviilkolleegium, tutvunud kirjalikus menetluses asja materjaliga, leidis, et maakohtu otsus on seaduslik ja põhjendatud ning kummagi poole apellatsioonkaebuse väited ei anna alust otsuse tühistamiseks. Otsus tuleb TsMS § 657 lg 1 p 1 alusel jätta muutmata ja apellatsioonkaebus rahuldamata.
19.Vastuseks kostja apellatsioonkaebuse väidetele märgib ringkonnakohus järgmist: Ebaõige on kostja väide, et maakohus ei andnud talle võimalust oma seisukohta tõendite suhtes väljendada. Maakohus toimetas hagiavalduse ärakirja koos lisadega kostjale ja andis tähtaja vastamiseks. Kostja vaidles vastu üksnes viivise nõudele ja teatas, et on nõus asja kirjaliku menetlusega. Hageja esitas kostja vastusele omapoolsed seisukohad ja täiendavad tõendid, mille kohus samuti edastas kostjale ja andis
vastamiseks 20-päevase tähtaja. Kostja esitas ka sellele oma kirjaliku vastuse, milles tunnistas uuesti põhivõlgnevust ja märkis, et hageja ei ole esitanud korrektset viivisearvestust hagi esitamise seisuga. Maakohus kohustas hagejat esitama korrektse viivise arvestuse. Hageja esitas viivise arvestuse 22.09.2014, mille maakohus edastas kostjale 29.09.2014, andes pooltele veel 20-päevase tähtaja avalduste ja dokumentide esitamiseks. Hageja esitas 20.10.2014 oma lõplikud seisukohad, milles ta märkis otsesõnu, et ta viivise arvestusele vastuväiteid ei esita, kuid ei tunnista viivisenõuet, kuna on seisukohal, et hageja on põhjendamatult loobunud kohtuväliselt kokkuleppeid võlgnevuse likvideerimise osas võlgnikuga sõlmimast, samuti ei õnnestunud kompromissi sõlmida kohtumenetluses.
20.Hageja poolt 06.08.2014 esitatud kirjalik müügileping ei oma asjas tähtsust viiviste arvestuse seisukohalt, kuna hageja tugineb oma nõudes poolte vahel 15.01.2013 sõlmitud maksegraafikule, milles pooled leppisid kokku põhivõla suuruses ja selles, et alates 01.01.2013 lisandub intress 1% kuus. Hageja ei ole varasema aja eest ega rohkem viivist küsinud.
21.Vastuseks hageja apellatsioonkaebuse väidetele märgib ringkonnakohus järgmist: Maakohus leidis, et hageja esitas küll viivisarvestuse 30.09.2014 seisuga, kuid vastavat nõuet viivise suurendamiseks ta esitanud ei ole ja seetõttu ei mõistnud maakohus välja viivist ajavehemiku eest peale hagi esitamist kuni kohtuotsuse tegemiseni. Õige on kostja väide, täiendava riigilõivu tasumise vajadust käesoleval juhul ei olnud, kuna hageja oli tasunud riigilõivu edasiulatuva viivise pealt vastavalt TsMS § 133 lg-le 2. Nõustuda ei saa aga kostja apellatsioonkaebuse väitega, et ta ei pidanudki esitama nõuet viivise suurendamiseks tulenevalt TsMS § 376 lg 4 p-st 2. Nimetatud säte reguleerib seda, et hageja põhinõude või kõrvalnõude suurendamist ei peeta hagi muutmiseks, mitte seda, et kõrvalnõude suurendamiseks pole vaja nõuet esitada. Hageja väljendas hagiavalduses väga täpselt, millise ajavahemiku eest ta viivist soovib ja sellest tulenevalt on kohus hageja nõude ka rahuldanud.. Menetluskulude jaotus ja selgitus
22.TsMS § 173 lg 1 kohaselt määrab kohus asjas tehtavas lõpplahendis kindlaks menetluskulude jaotuse. Maakohus jättis menetluskulud kostja kanda ja ringkonnakohtul pole alust otsust selles osas muuta. Seoses nii apellatsioonkaebuse kui vastuapellatsioonkaebuse rahuledamata jätmisega jätab ringkonnakohus TsMS §171 lg 1 alusel ringkonnakohtu menetluskulud kummagi poole enda kanda.
23.Alates 01.01.2015 on muutunud menetluskulude kindlaksmääramise kord. Riigikohus on tsiviilasjas nr 3-2-1-147-14 (p 22) märkinud, et tsiviilasjades, milles lõpplahend kas või ühes kohtuastmes on tehtud enne 1. jaanuari 2015, ilma et selles menetluskulud oleksid rahaliselt kindlaks määratud, määrab kogu asja menetluskulud kindlaks maakohus määrusega pärast tsiviilasja sisulise lahendamise kohta tehtud kohtuotsuse või menetlust lõpetava määruse jõustumist (TsMS § 177 lg 1 p 2 ja lg 2), andes õigustatud menetlusosalisele mõistliku tähtaja menetluskulude nimekirja ja vajadusel neid tõendavate dokumentide esitamiseks ning kohustatud menetlusosalisele vastuväite esitamiseks. Kui menetlusosaline ei esita kohtu määratud tähtaja jooksul menetluskulude nimekirja, määrab kohus TsMS § 174 lg 1 teise lause kohaselt kindlaks sellise menetluskulu, mida on võimalik määrata tsiviilasja materjalide alusel (eelkõige riigilõiv).
24.Seega tuleb menetluskulude rahalisel kindlaksmääramisel lähtuda Riigikohtu eelmärgitud lahendis antud juhistest.
Kaija Kaijanen /allkirjastatud digitaalselt/
Tiit Kollom /allkirjastatud digitaalselt/
Gaida Kivinurm /allkirjastatud digitaalselt/
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.