Annemari Markvardt hagi OÜ Päikesereisid vastu töölepingu ülesütlemise tühisuse tuvastamiseks ja hüvitise väljamõistmiseks
Tsiviilasja hind
1 000,50 eurot
apellatsioonikohtus Vaidlustatud kohtulahend
Tartu Maakohtu 29. oktoobri 2014 kohtuotsus
Kaebuse esitaja ja kaebuse liik
OÜ Päikesereisid apellatsioonkaebus
Kohtuistungi toimumise aeg
Kirjalik menetlus
Menetlusosalised ja nende
Apellant (kostja): OÜ Päikesereisid (registrikood: 10511351); lepinguline esindaja Annika Mikson; Vastustaja (hageja): Annemari Markvardt (isikukood: XXXXXXXXXXX); lepinguline esindaja Piret Kägo
esindajad
RESOLUTSIOON
1.Tühistada Tartu Maakohtu 29. oktoobri 2014 kohtuotsus osaliselt, osas millega maakohus mõistis OÜ-lt Päikesereisid Annemari Markvardt kasuks välja hüvitise TLS § 109 lg 1 alusel summas 1 000,50 eurot (otsuse resolutsiooni p 3).
2.Teha tühistatud osas uus otsus, millega mõista OÜ-lt Päikesereisid Annemari Markvardt kasuks välja TLS § 109 lg 1 alusel hüvitis summas 960 (üheksasada kuuskümmend) eurot, millelt arvestatakse maha töötaja maksukohustus.
3.
Lugeda kohtuotsuse resolutsioon sõnastatuks järgmiselt:
3.1.Tuvastada, et OÜ Päiksereisid ja Annemari Markvardt vahel 15. mail 2006 sõlmitud töölepingu nr 19 ülesütlemine OÜ Päikesereisid poolt 30. oktoobri 2013 avaldusega on tühine.
3.2.Lõpetada OÜ Päiksereisid ja Annemari Markvardt vahel 15. mail 2006 sõlmitud tööleping nr 19 alates 30. oktoobrist 2013 TLS § 107 lg 2 alusel.
3.3.Mõista OÜ-lt Päiksereisid Annemari Markvardt kasuks välja hüvitis TLS § 109 lg 1 alusel summas 960 (üheksasada kuuskümmend) eurot, millelt arvestatakse maha töötaja maksukohustus.
4.Apellatsioonkaebus rahuldada osaliselt. Menetluskulude jaotus
Jätta
menetluskulud
maa-
ja
ringkonnakohtus
OÜ Päikesereisid kanda. Edasikaebamise kord
Otsuse peale võib esitada kassatsioonkaebuse Riigikohtule 30 päeva jooksul otsuse kättetoimetamisest. Hagimenetluses Riigikohtus võib menetlusosaline menetlustoiminguid teha ning avaldusi ja taotlusi esitada üksnes vandeadvokaadi vahendusel, kui seaduses ei ole sätestatud teisiti. Juhul, kui menetlusosaline taotleb menetlusabi, peab ta esitama tähtaja kestel kassatsioonkaebuse. Kaebuse põhjendamiseks või riigilõivu tasumiseks või kaebuses esineva sellise puuduse kõrvaldamiseks, mis on seotud menetlusabi taotlemisega, annab kohus mõistliku tähtaja pärast menetlusabi taotluse lahendamist, kui nimetatud taotlus ei ole esitatud põhjendamatult või tähtaja pikendamise eesmärgil.
MENETLUSOSALISTE NÕUDED, VASTUVÄITED JA PÕHJENDUSED
1.Annemari Markvardt (hageja) esitas 09. jaanuaril 2014 OÜ Päikesereisid (kostja) vastu hagi, milles palus tuvastada töölepingu ülesütlemise avalduse tühisus, lugeda tööleping lõppenuks TLS § 107 lg 2 alusel ja mõista tööandjalt välja hüvitis TLS § 109 lg 1 alusel kolme kuu tasu alammäära ulatuses summas 960 eurot. Hagiavalduse kohaselt on hageja ja kostja 15. mail 2006 sõlminud töölepingu nr 19 (tl 11–13). Hageja teatas kevadel 2011 kostja juhatuse liikmele Egle Taurusele, et jääb lapsehoolduspuhkusele. E. Taurus teatas, et sulgeb selleks ajaks Põlva kontori, kus oli hageja töökoht, ning peale puhkuselt naasmist avatakse Põlva kontor või leitakse pooltele sobiv lahendus. E Taurus sulges Põlva kontori varem ja viis vara kontorist ära 29. juunil 2011. Ajaperioodil 01. juuli 2011 kuni 29. juuli 2011 töötas hageja Võru kontoris Karme Haini asendajana, saades selle eest isikliku autoga Võrru sõitmise eest kompensatsiooni. Võru kontoris töö lõppes K. Haini puhkuselt naasmisel. Perioodil 01. august 2011 kuni 10. august 2011 töötas hageja Põlvas oma kodus. Seejärel läks hageja haiguslehele, puhkusele, rasedus – ja sünnituspuhkusele ning seejärel lapsehoolduspuhkusele. Hageja nõustumine Võru kontoris alalise töötamisega oleks hageja jaoks olnud kahjulik, kuivõrd Põlva ja Võru vahemaa on umbes 30 km, tööle sõiduks kuluks 1 tund ning arvestades miinimumpalka,
ei oleks võimalik katta sõidukulusid. Tööandja ei ole selgitanud, et Põlva kontor suletakse alaliselt. Hageja ei ole sõlminud ühtegi suulist ega kirjalikku kokkulepet töölepingu muutmise kohta. Septembris 2013 võttis hageja kostja esindaja E. Taurusega ühendust ja andis teada, et soovib lapsehoolduspuhkuselt tööle naasta oma endisele töökohale. Kostja teatas, et ei soovi Põlva kontorit avada ja pakkus tööd Võru kontoris, väites, et koondamine ei ole võimalik. Alates 30. septembrist 2013 toimusid poolte vahel läbirääkimised lepingu muutmise teemal. Väite, et töö tegemise koha muutumises on pooled kokku leppinud 2011. aastal, esitas kostja esmakordselt päev enne hageja tööle asumist. Hageja teatas 10. oktoobril 2013 tööandjale TLS § 62 lg 2 alusel, et soovib katkestada lapsehoolduspuhkuse ja soovib tööle asuda töölepingujärgses töö tegemise kohas Põlvas Kesk 10 alates 25. oktoobrist 2013. Tööle asumise päeval, s.o 25. oktoobril 2013 tuvastas hageja, et aadressil Kesk 10 Põlva kostja kontorit ei asu ning andis sellest tööandjale teada. Hageja ei täitnud kostja
25.oktoobri 2013 hoiatust nr 1-H, millega kostja kohustas hagejat asuma töö tegemise kohale Lembitu 2 Võrus, sest TLS § 17 lg 3 kohaselt ei pea töötaja täitma töölepinguga mitteseotud korraldust. 30. oktoobril 2013 esitas tööandja hagejale töölepingu erakorralise ülesütlemise avalduse TLS § 88 lg 1 p 3 alusel. Hageja esitas töövaidluskomisjonile avalduse kostja vastu, palus tuvastada töölepingu ülesütlemise tühisus, lõpetada tööleping TLS § 107 lg 2 alusel ning mõista kostjalt hageja kasuks välja hüvitis TLS § 109 lg 1 alusel kolme kuu töötasu alammäära ulatuses 960 eurot. Lõuna Inspektsiooni töövaidluskomisjon jättis 11. detsembri 2013 otsusega hageja nõude ülesütlemise tühisuse tuvastamiseks ja hüvitise saamiseks rahuldamata, luges poolte vahelise töölepingu lõppenuks
30.oktoobril 2013 TLS § 88 lg 1 p 3 alusel ja nõudis hagejalt välja kostja kasuks hüvitise 333,50 eurot.
2.Kostja vaidles hagile vastu. 2011 aasta kevadel otsustas kostja sulgeda Põlva büroo. Hagejale selgitati, et ettevõttel pole plaanis Põlva bürood enam avada ja hagejal oli valida kas töötada Võru büroos või lõpetada töösuhe. Hageja võttis vastu töökoha Võru büroos. Töölepingusse töökoha muudatust sisse ei kantud, kostja oli veendunud, et kehtib suuline kokkulepe. Alates 2009. aasta aprillist on kõiki puhkusi asendanud E. Taurus. 01. juulil 2011, kui hageja töötas Võru büroos, oli seal tööl ka K. Hain ning E. Taurus, kes võttis K. Hainilt töö üle. K. Hain läks puhkusele 04. juulil 2011. Alates 01. juulist 2011 olid Võru büroos tööl E. Taurus ja hageja. Kostja võimaldas hagejal töötada ka kodus kaugtööna. Kostja teatas hagejale pärast puhkuse katkestamise avalduse kättesaamist, et tema viimane töö tegemise koht oli Võrus ja kostja on jätkuvalt nõus 2011 aastal sõlmitud suulise kokkuleppega isikliku sõiduauto kasutamise eest kompensatsiooni maksmise osas. 25. oktoobril 2013 hageja tööle ei ilmunud. Kostja saatis hagejale elektroonilise kirja, mis sisaldas hoiatust ja kohustust asuma viivitamatult tööle. Kuna hageja kohustust ei täitnud, ütles kostja
30.oktoobril 2013 töölepingu erakorraliselt üles.
MAAKOHTU LAHEND
3.Maakohus rahuldas 29. oktoobri 2014 otsusega hagi, tuvastas OÜ Päikesereisid ja A. Markvardti
15.mail 2006 sõlmitud töölepingu nr 19 ülesütlemise OÜ Päikesereisid poolt tühisuse TLS § 104 lg 1 järgi. Maakohus lõpetas OÜ Päiksereisid ja A. Markvardti vahel 15. mail 2006 sõlmitud töölepingu alates 30. oktoobrist 2013 TLS § 107 lg 2 alusel ning mõistis OÜ-lt Päikesereisid A. Markvardti kasuks välja hüvitise TLS § 109 lg 1 alusel summas 1 000,50 eurot. Menetluskulud jäid kostja kanda. Maakohtu otsuse põhjenduste kohaselt seisneb peamine vaidlus selles, kas poolte vahel oli suuline kokkulepe töökoha muutmise osas või mitte. Maakohus leidis, et kostja ei ole tõendanud poolte vahelist kokkulepet töökoha muutmise osas. Asjaolu, et töötaja täidab ülesannet väljaspool töölepingus kokkulepitud töökohta, ei tõenda töökoha muutmise osas suulise kokkuleppe sõlmimist. Maakohus asus seisukohale, et hageja on piisavalt ja eluliselt usutavalt selgitanud, miks ta ei soovinud minna tööle Võrru. Poolte vahel pärast puhkust toimunud kirjavahetus ei tõenda, et poolte vahel oleks
olnud üheselt arusaadav kokkulepe töökoha muutmise kohta. Olukorras, kus töötaja saab aru, et ta asendab puhkusel olevat töötajat, tööandja aga, et töötaja on üle toodud teise töökohta, ei saa rääkida pooltevahelisest suulisest kokkuleppest. Kuivõrd kostja poolne töölepingu ülesütlemine on tühine TLS § 104 lg 1 kohaselt ning see tuleb lõpetada TLS § 107 lg-te 1 ja 2 alusel, tuleb hageja taotlus TLS § 109 lg-s 1 nimetatud hüvitise väljamõistmiseks rahuldada. Maakohus möönis, et käesolevas tsiviilasja ei ole tuvastatavad erilised huvid, mis tooksid kaasa hüvitise suuruse muutmise. Seega tuleb kostjalt hageja kasuks välja mõista hüvitis hageja kolme kuu keskmise töötasu ulatuses. Hageja keskmise töötasu arvestuse kohaselt on hageja töötasu 333,50 eurot (tl 103), seega tuleb hüvitisena välja mõista 1000, 50 eurot (3 x 333,50).
MENETLUSOSALISTE TAOTLUSED JA PÕHJENDUSED
4.OÜ Päikesereisid esitas maakohtu otsuse peale apellatsioonkaebuse, milles palub tühistada Tartu Maakohtu 29. oktoobri 2014 kohtuotsus ning teha asjas uus otsus, millega jätta A. Markvardti hagiavaldus rahuldamata. Apellant palub muuta menetluskulude jaotust ja jätta kõik menetluskulud vastustaja kanda. Apellatsioonkaebuse põhjenduste kohaselt: 1) on töölepingu pooled vabad muutma lepingulisi suhteid vormis, milles nad ise on kokku leppinud. Apellandi ja vastustaja vahel sõlmitud tööleping ei näinud ette kirjalikku vorminõuet lepingu muutmisele ning lepingupooltel oli õigus muuta töölepingut ka kirjalikku vormi järgimata. Maakohus ei ole piisavalt analüüsinud apellandi 24. oktoobri 2013 vastustajale edastatud kirja, mille viimases lõikes viitab apellant konkreetselt kokkuleppe olemasolule; 2) on maakohus jätnud põhjendamatult apellandi poolt esitatud tõendid hindamata. Apellant asus kevadel 2011 ümber korraldama ettevõtte majandustegevust, mille lõpptulemusena sulges 30. juunil 2011 Põlva büroo. Vastustaja ei ole esitanud tõendit, millest võib järeldada, et apellant sulges Põlva büroo ajutiselt. Vastustaja ei soovinud töösuhet TLS § 89 alusel koondamise tõttu lõpetada ning aktsepteeris apellandi pakkumist asuda tööle Võru büroosse. Vastustaja ei asendanud puhkusel olevat töötajat, vaid töötas Võru büroos. Vastustaja asus Võru büroosse tööle 01. juulil 2011, puhkusel olev töötaja K. Hain läks puhkusele 04. juulil 2011 ning naases puhkuselt 31. juulil 2011. Vastustaja töötas Võru büroos ka 08. augustil 2011, mil oli tööl ka asendatav K. Hain ning vastustajal oli sel päeval tavaline tööpäev. Selle tõendamiseks on apellant esitanud kohtule vastustaja poolt kliendile väljastatud arve ja e-posti vahedusel läbiviidud suhtluse klientidega (tl 93–99); 3) on maakohus jätnud ebaõigesti kohaldamata TLS § 20, mille kohaselt peab töötaja tööülesandeid täitma töö tegemise koha kokkuleppe puudumise korral tööandja tegevuskohas, mis on töösuhtega kõige rohkem seotud. Töö tegemine väljaspool töö tegemise kohta TLS § 21 järgi eeldab, et on olemas töökoht, millest väljaspool on võimalik tööd teha. Antud juhul, ei olnud vastustajal alates 01. juulist 2011 Põlvas töökohta. Töö tegemise koht muutus, kuna kontor Põlvas likvideeriti ettevõtte majandustegevuse ümberkorraldamise tõttu; 4) näitas vastustaja Võrru tööle asudes tahet töötada Võrus. Seega on vastustaja kaudse tahteavaldusega nõustunud kokkuleppe sõlmimisega töö tegemise koha muutmise osas; 5) oli juulis 2011 apellandil ja vastustajal kokkulepe, et apellant hüvitab vastustajale kõik sõidukulud, mida apellant ka tegi. Nimetatud kokkulepe oli kehtiv ja kehtis ka ajal, mil vastustaja soovis lapsehoolduspuhkukselt tööle naasta. Seega on põhjendamatu maakohtu väide, et vastustaja on selgitanud, et ei soovi minna Võrru tööle, sest seal töölkäimisele oleks tulnud hakata peale maksma.
5.A. Markvardt vaidleb apellatsioonkaebusele vastu, palub jätta see rahuldamata ja maakohtu otsus muutmata. Vastustaja palub jätta kõik menetluskulud apellandi kanda.
Vastuväite kohaselt: 1) informeeris apellant vastustajat büroo sulgemise kavatsusest alles peale vastustaja teavitamist kavatsusest minna rasedus- ja sünnituspuhkusele ning lapsehoolduspuhkusele. Ebaõige on apellandi väide, et vastustajale pakuti enne rasedus- ja sünnituspuhkusele minekut püsivat töökohta Võru büroos. Vastustaja ei oleks püsivalt Võrus töötamisega nõustunud; 2) asendas vastustaja Võrus puhkusele läinud töötajat ning teistsugune kokkulepe töötaja ja tööandja vahel puudus. Vastustaja augustis kodust kaugtööna töötamine tõendab, et poolte vahel ei olnud kokkulepet senise töö tegemise koha, Põlvas, muutmiseks Võru linnas töö tegemise kohaks. Vastasel juhul oleks vastustaja töötanud peale K. Haini puhkuselt naasmist Võrus edasi. Lühiajalise Võrus töötamise ning seejärel taas Põlvas oma elukohas töötamise korral on meelevaldne järeldada, et vastustaja tegi kaudse tahteavalduse töö tegemise koha püsivaks muutmiseks; 3) on lepingu muutmiseks vajalik poolte kokkulepe. Apellandi poolt 24. oktoobril 2013 saadetud kiri kinnitab vastustaja väiteid selle kohta, et kokkulepe töö asukoha muutmiseks puudus. Kui lepingujärgseks töö tegemise kohaks oleks viimane töökoht, siis vastustaja viimaseks töökohaks enne haiguslehele ja rasedus- ning sünnituspuhkusele minekut oli Põlva linnas asuv vastustaja elukoht; 4) peab tööleping töölepinguseadusest tulenevalt olema sõlmitud kirjalikus vormis. Seega ei saa pooled töölepingu sõlmimiseks või muutmiseks kokku leppida suulises vormis ega muuta kirjalikult sõlmitud lepingut suuliste kokkulepetega. Isegi kui poolte vahel oleks olnud suuline kokkulepe lepingu muutmise osas, oleks apellant pidanud TLS § 5 lg-st 4 tulenevalt esitama lepingu projekti või lisa, millest nähtub töö tegemise koha muudatus. Apellant pole kunagi sellist dokumenti vastustajale esitanud, kuigi väidetav lepingumuudatus lepiti kokku juba 2011 kevadel; 5) on apellant apellatsioonkaebuses jõudnud seisukohale, et 2011. aastal esinesid koondamise alused ja apellant andis vastustajale võimaluse valida koondamise või töö tegemise koha muutmise vahel. Maakohtu menetluses on apellant väitnud, et koondamise aluseid ei esinenud. Apellant ei ole kunagi teinud vastustajale ettepanekut valida koondamise või töö tegemise koha muutmise vahel. Alused koondamiseks 2011. aastal puudusid, kuid 2013. aastal, kui vastustaja katkestas lapsehoolduspuhkuse, oli apellandil õigus tööleping vastustajaga erakorraliselt üles öelda TLS § 93 lg 1 ja § 89 lg 1 alusel; 6) on apellandi viide TLS §-le 20 asjakohatu. TLS § 20 kohaldub olukorras, kus kokkulepe töö tegemise koha suhtes puudub. Antud juhul oli poolte vahel kokku lepitud töö tegemise kohana Põlva linn Kesk 10, mis tuleneb töölepingust nr 19. Maakohus on õigesti asunud seisukohale, et olukord, kus töötaja täidab tööülesannet väljaspool töölepinguga kokkulepitud kohta, ei tõenda seda, et pooled oleksid sõlminud suulise kokkuleppe töö tegemise koha muutmiseks; 7) ei tõenda asjaolu, et apellant nõustus hüvitama sõidukulud, suulise kokkuleppe olemasolu töö tegemise koha muutmiseks.
RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED
6.Ringkonnakohus leiab, et apellatsioonkaebuses esitatud väited ei anna alust maakohtu otsuse tühistamiseks. Ringkonnakohus nõustub maakohtu otsuse põhjendustega töölepingu ülesütlemise tühisuse osas ning kooskõlas TsMS § 654 lg-ga 6 ja §-ga 659 ei pea vajalikuks neid kõiki korrata. Ringkonnakohus leiab, et maakohus on tööandjalt rahalise hüvitise väljamõistmisel TsMS §-i 439 rikkudes väljunud haginõude piiridest ning maakohtu otsus tuleb, arvestades kaebuse ulatust, väljamõistetud hüvitise suuruse osas tühistada. Ringkonnakohus saab TsMS § 657 lg 1 p 2 kohaselt teha ise tühistatud osas uue otsuse ja rahuldada hagi maakohtust väiksemas ulatuses. Apellatsioonkaebus kuulub rahuldamisele osaliselt ning menetluskulud tuleb jätta apellandi kanda.
7.Ringkonnakohus leiab, et maakohus rahuldas põhjendatult hagi, tuvastas õigesti, et OÜ Päikesereisid 30. oktoobri 2013 töölepingu ülesütlemine on tühine TLS § 104 lg 1 alusel ning lõpetas töölepingu TLS § 107 lg-te 1 ja 2 alusel. Puudub vaidlus, et pooled on 15. mail 2006 sõlminud töölepingu nr 19 (tl 13), mille p 2.7 kohaselt on töö tegemise koht Põlva Kesk 10. Pooled on kinnitanud, et juunis 2011 suleti Põlva büroo ning vastustaja töötas perioodil 01. juuli 2011 kuni 29. juuli 2011 Võru kontoris ning augustis tegi tööd enda elukohast. Seejärel viibis vastustaja sünnitus- ja lapsehoolduspuhkusel. Septembris 2013 teatas hageja soovist tulla tööle tagasi. Pooled ei vaidle selle üle, et tööandja ütles töölepingu 30. oktoobril 2013 üles TLS § 88 lg 1 p 3 alusel (tl 25). Pooled vaidlevad, kas tööandjapoolne töölepingu ülesütlemine oli õiguspärane või mitte. Maakohus leidis õigesti, et tuvastamaks, kas töölepingu ülesütlemine oli õiguspärane, tuleb selgitada välja, kas pooled leppisid kokku töö tegemise koha muutmises, st selles, et töölepingu järgne töö tegemise koht vastustaja jaoks on Võru linn.
8.Töö tegemise koha kui töölepingu tingimuse muutmine nõuab poolte vahelist uut kokkulepet. Poolte vahelise töölepingu muutmise kord on sätestatud töölepingu p-s 10, mille kohaselt tuleb sellise kokkuleppe sõlmimisel näidata töölepingu muutmise aluse formuleering viitega seaduse paragrahvile, muutmise tingimused, üleviimise aeg, tasustamise kord. Seega tuli töölepingu muutmine eelduslikult vormistada kirjalikult. Ringkonnakohus märgib, et seadus ei keela iseenesest muuta töölepingu tingimusi poolte vahelise suulise kokkuleppega, kuid kirjaliku vormi järgimine lihtsustab vaidluse korral kokkuleppe tõendamist. Olukorras, kus tööandja väidab, et pooled leppisid töö tegemise koha muutmises kokku suuliselt, tuleb tööandjal vastava kokkuleppe olemasolu tõendada. Ringkonnakohus nõustub maakohtu seisukohaga, et apellant ei ole tõendanud kokkuleppe olemasolu töö tegemise koha muutmise osas. Apellandi 24. oktoobri 2013 kirja viimases lõigus sisalduv viide kokkuleppele ei tõenda kokkuleppe tegelikku olemasolu. Apellant ei ole esitanud ühtegi tõendit, et vastustaja on töö tegemise koha muutmise kokkuleppe olemasolu kinnitanud või on vastava kokkuleppe tagantjärgi heaks kiitnud.
9.Apellant on väitnud, et juulis 2011 Võrru tööle asumisega on vastustaja väljendanud tahet töö tegemise koha muutmiseks. Õige on apellandi väide, et isiku tahteavaldus kokkuleppe sõlmimiseks võib väljenduda teos, millest võib järeldada tahet tuua kaasa õiguslik tagajärg. TLS § 12 kohaselt võib töölepingut muuta üksnes poolte kokkuleppel ning kokkuleppe saaks lugeda VÕS § 9 lg 1 ja TsÜS § 67 lg 2 kohaselt sõlmituks vaid mõlema poole õigusliku tagajärje kaasatoomisele suunatud tahteavalduste olemasolu korral. Ringkonnakohus nõustub vastustajaga, et apellandi järeldus, et Võrru tööle asumisega juulis 2011 nõustus vastustaja kaudse tahteavalduse kaudu töö tegemise koha tähtajatu muutmisega, ei ole põhjendatud. Tahteavaldust saab lugeda TsÜS § 68 lg 3 järgi kaudseks juhul, kui see väljendub teos, millest võib järeldada tahet tuua kaasa õiguslik tagajärg. Asjaolu, et vastustaja lühiajaliselt enne sünnitus- ja lapsepuhkusele minekut käis tööl apellandi Võru kontoris, ei tõenda tema tahet jääda töötama Võrru alaliselt ka pärast lapsehoolduspuhkuselt tööle naasmist.
10.Ringkonnakohus leiab, et poolte väited kaugtöö tegemise kohta ei oma käesolevas vaidluses tähtsust. Vastustaja elukohas töö tegemine oleks kaugtöö TLS § 6 lg 4 järgi olenemata sellest, kas töö tegemise koht on Põlvas või Võrus. Pooled ei vaidle, et apellant võimaldas vastustajal augustis 2011 teha tööd oma elukohas.
11.Põhjendatud ei ole apellandi etteheited maakohtule TLS § 20 kohaldamata jätmise osas. Õige on vastustaja seisukoht, et TLS § 20 kohaldub, kui poolte vahel puudub kokkulepe töö tegemise koha osas. Töölepingu p 2.7 järgi olid pooled töö tegemise kohas Põlvas Kesk 10 kokku leppinud, seega viidatud säte kohaldamisele ei kuulu.
12.Kuigi maakohus leidis põhjendatult, et apellandi töölepingu ülesütlemine on tühine ning apellandilt tuleb vastustaja kasuks mõista välja TLS § 109 lg 1 alusel hüvitis, on maakohus hüvitise
suuruse kindlaksmääramisel ületanud nõude piire. Sellega on maakohus rikkunud TsMS §-s 439 sätestatut, mille kohaselt ei või kohus otsuse tegemisel ületada nõude piire. Vastustaja on hagiavalduses palunud mõista apellandilt välja hüvitis kolme kuutasu alammäära ulatuses, s.o 960 eurot. Töölepingu ülesütlemise ajal 2013. aastal oli Vabariigi Valitsuse 10. jaanuari 2013 määrusega nr 6 kehtestatud töötasu kuutasu alammäär täistööajaga töötamise korral 320 eurot. Seega tuleb maakohtu 29. oktoobri 2014 otsuse resolutsiooni p 3, millega maakohus mõistis apellandilt vastustaja kasuks välja hüvitise 1 000,50 eurot, tühistada ning teha tühistatud osas uus otsus, millega mõista apellandilt vastustaja kasuks välja TLS § 109 lg 1 alusel kolme kuutasu alammäär 960 eurot, millelt arvestatakse maha töötaja maksukohustus.
13.Kuna apellatsioonkaebus jääb põhiosas rahuldamata, tuleb TsMS § 162 lg 1 ning TsMS § 171 lg 1 järgi jätta menetluskulud maa- ja ringkonnakohtus apellandi kanda. Alates 01. jaanuarist 2015 on muutunud menetluskulude kindlaksmääramise kord. Kuna käesolevas asjas on lõpplahend tehtud enne 01. jaanuari 2015, ilma et selles menetluskulud oleksid rahaliselt kindlaks määratud, määrab kogu asja menetluskulud kindlaks maakohus määrusega pärast tsiviilasja sisulise lahendamise kohta tehtud kohtuotsuse või menetlust lõpetava määruse jõustumist (TsMS § 177 lg 1 p 2 ja lg 2), andes õigustatud menetlusosalisele mõistliku tähtaja menetluskulude nimekirja ja vajadusel neid tõendavate dokumentide esitamiseks ning kohustatud menetlusosalisele vastuväite esitamiseks. Kui menetlusosaline ei esita kohtu määratud tähtaja jooksul menetluskulude nimekirja või ei teata, et ta kulude hüvitist ei soovi, määrab maakohus TsMS § 174 lg 1 teise lause kohaselt kindlaks sellise menetluskulu, mida on võimalik määrata tsiviilasja materjalide alusel.
/allkirjastatud digitaalselt/
/allkirjastatud digitaalselt/
/allkirjastatud digitaalselt/
Kai Kullerkupp
Viivi Tomson
Kersti Kerstna-Vaks
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.