kostja: Eesti Vabariik Justiitsministeeriumi kaudu, lepinguline esindaja: Raini Jõks (postiaadress Turu 56, Tartu; e-post [email protected]) kirjalik menetlus
RESOLUTSIOON
1.Jätta rahuldamata E.A. hagi Eesti Vabariigi vastu kahju 1000 eurot hüvitamiseks.
2.Jätta menetluskulud E.A. kanda.
3.Toimetada otsus kätte menetlusosalistele. Apellatsioonkaebuse esitamine Otsuse peale võib esitada apellatsioonkaebuse Tartu Ringkonnakohtule 30 päeva jooksul alates otsuse kättetoimetamisest, kuid mitte hiljem kui viie kuu möödumisel otsuse avalikult teatavakstegemisest. Kaebus võidakse lahendada kirjalikus menetluses, kui kaebuses ei taotleta selle lahendamist istungil. Selgitus menetlusabi taotlejale Seaduses sätestatud tähtaja järgimiseks peab menetlusabi taotleja tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb, eelkõige esitama kaebuse. Kaebuse põhjendamiseks või riigilõivu tasumiseks või kaebuses esineva sellise puuduse kõrvaldamiseks, mis on seotud menetlusabi taotlemisega, annab kohus mõistliku tähtaja pärast menetlusabi andmise taotluse lahendamist, kui nimetatud taotlus ei olnud esitatud põhjendamatult või tähtaja pikendamise eesmärgil.
1.2. detsembril 2014 esitas E.A. (hageja) Tartu Maakohtule hagi Eesti Vabariigi (kostja) vastu mittevaralise kahju 1000 eurot hüvitamiseks. Hagiavalduse kohaselt ei võimaldanud Tartu Vangla hagejale 30. oktoobrist 2013 kuni 15. aprillini 2014 eluks vajaminevaid prille, mis oluliselt takistas hageja eluks vajalikke tegevusi. Lugemisprillidega ei saanud hageja igapäevaselt liikuda, telerit vaadata, teha tööd, mis
nõuab teravusnägemist. Hageja käis 30. oktoobril 2013 ning 5. märtsil ja 21. mail 2014 silmaarsti juures, kus talle väljastati prilliretsept. 28. detsembril 2013 ja 2. aprillil 2014 anti hagejale valed prillid. Ka 7. juunil 2014 saadud prillidega näeb hageja halvasti. Hageja soovib kahju hüvitamist perioodi 30. november 2013 kuni 7. juuni 2014 (6 kuu 8 päeva) eest.
5.märtsi 2014 vastuvõtul ütles silmaarst hagejale, et lugemisprillidega ei saa igapäevaelus käia, sest see rikub rohkem silmi. Hageja oli täielikult masendatud, sest kartis jääda pimedaks. 2. aprillil 2014 selgitas meditsiinitöötaja hagejale, et välja on kirjutatud kaks paari prille, plussprillid saab hageja kohe, miinusprille peab ootama. Hageja selgitus, et talle on välja kirjutatud ühed, mitte kahed prillid, jäeti tähelepanuta. Silmaarsti vastuvõtule hagejat ei lubatud, vaid meditsiinitöötaja lasi hageja meditsiiniosakonnast minema viia. Selline meditsiinitöötaja käitumine oli julm ja alatu. Tartu Vangla on rikkunud hagejale põhiseaduse §-st 28 tulenevat õigust tervisele ning vangistusseaduse (VangS) § 41 lg-t 1 ja § 52 lg-t 2 (tlk 1-3). Hageja 25. veebruari 2015 seisukoha järgi selgus 5. märtsil 2014 silmaarsti juures, et retseptis olid plussprillid maha tõmmatud, jäetud -2,0 ja -2,5 ning sellised prillid olid talle toodudki. Hagejale anti kogu aeg valed prillid, ta sai kogu aeg sõimata ja silmad valutasid.
2.7. jaanuari 2015 vastuses palub kostja jätta hagi rahuldamata. Kuigi kostja tellis hagejale retseptile mittevastavaid prille kuni 7. juunini 2014, nähtub meditsiinikaardi väljavõttest, et hageja silmanägemine ei ole halvemaks läinud. Silmaarst dr V. sõnul on hagejal diagnoositud nüstagm, astigmatism ja amblüoopia ning seetõttu ei ole võimalik tema nägemishäiret täielikult kompenseerida. Seega ei saa hageja isegi prillide abiga näha nii hästi, kui seda saab tervete silmadega inimene. Viimati viibis hageja meditsiiniosakonnas 13. novembril 2014 perearsti vastuvõtul, kus kurtis, et silmad valutavad 7. juunil 2014 saadud prillidega. Vastavalt hageja soovile pandi talle kinni aeg SA-s Tartu Ülikooli Kliinikum. Kui seal määratakse hagejale senisest erinevad prillid, siis kostja soetab need hagejale. Ebaõigete prillide väljastamise tulemusena ei ole hagejale tekkinud füüsilisi või hingelisi kannatusi. Objektiivsetest asjaoludest, hageja väidetest ega tõenditest ei nähtu, et Tartu Vangla tervishoiutöötajad oleksid oma tegevuse tulemusena tekitanud hagejale mittevaralist kahju. Kostja on tõendanud, et hageja silmanägemine ei ole halvemaks läinud. Meditsiinilise õiendi kohaselt on hagejal kogu aeg olnud meditsiiniline abivahend (prillid), mida ta on saanud kasutada. Kuigi tegemist ei olnud kuni 7. juunini 2014 retseptijärgsete prillidega, olid hagejal ikkagi olemas sama tugevusega prillid, millega ta sai lugeda (tlk 26-29).
KOHTU SEISUKOHT
Kohus leiab, et hagi tuleb jätta rahuldamata ja menetluskulud hageja kanda.
4.Hageja väitel on Tartu Vangla tekitanud talle mittevaralise kahju, sest ei võimaldanud eluks vajaminevaid prille, millega oluliselt takistas eluks vajalikke tegevusi (igapäevane liikumine, telerivaatamine, tööalane tegevus). Hagiavalduses märkis hageja kahju tekitamise perioodiks nii 30. oktoober 2013 kuni 7. juuni 2014 kui ka 30. oktoober 2013 kuni 15. aprill 2014.
2/5
Kohus loeb poolte esitatud väidete ja tõenditega tuvastatuks: -
Tartu Vangla silmaarst kirjutas hagejale 30. oktoobril 2013, 5. märtsil 2014 ja
21.mail 2014 välja prillid tugevusega +3,0/-2,0 ja +3,0/-2,5 (tlk 31, 34, 37, 46);
-
plussprillid sai hageja kätte 30. oktoobril 2013, miinusprillid telliti eraldi (tlk 40, 46);
-
miinusprillid sai hageja kätte 28. detsembril 2013 (tlk 32);
-
2.aprillil 2014 anti hagejale uued plusstugevusega prillid (tlk 35, 46);
-
2. juuni 2014 arve-saatelehest nr 173 nähtuvalt on hagejale tellitud +3,00/-2,00 ja +3,00/-2,50 prillid (tlk 41), mille ta sai kätte 7. juunil 2014 (tlk 38).
6.Tervishoiuteenuse osutamine, sealhulgas ka teenuse osutamise või sellest keeldumisega tekitatud kahju hüvitamine on võlaõiguslik suhe, mida reguleerivad võlaõigusseaduse (VÕS) 41. peatükk ja valdkonnaseadused. Vangla arst tegutseb VangS § 52 lg 2 ja tervishoiuteenuste korraldamise seaduse (TTKS) §-de 20 ja 21 alusel vanglas haiglavälise eriarstiabi osutajana, kelle suhtes ei kohaldata aga TTKS § 21 lg-s 1 ja § 22 lg-s 2 sätestatud õiguslikku vormi. Tervishoiuteenuse osutamise lepingupooleks on vangla (Riigikohtu 21. detsembri 2010 otsus haldusasjas nr 3-3-1-69-10, p 9). Kohus leiab, et poolte vahel oli sõlmitud tervishoiuteenuse osutamise leping VÕS § 758 lg 1 mõistes. Kui hageja soovib mittevaralise kahju hüvitamist lepingust tuleneva kohustuse rikkumisega tekitatud kahju hüvitamise sätete järgi, on asjas oluline tuvastada, kas kostja rikkus tervishoiuteenuse osutamise lepingust tulenevat kohustust, mille tagajärjel tekkis hagejale mittevaraline kahju, ning kas kostja vastutab selle kahju tekkimise eest (vt Riigikohtu 8. aprilli 2011 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-171-10, p 14).
7.Esmalt peatub kohus Tartu Vangla kohustuse rikkumisel. Vastavalt VÕS §-le 100 on kohustuse rikkumine võlasuhtest tuleneva kohustuse täitmata jätmine või mittekohane täitmine, sh täitmisega viivitamine. Tervishoiuteenuse osutamise lepinguga kohustub VÕS § 758 lg 1 järgi üks isik (tervishoiuteenuse osutaja) osutama oma kutsetegevuses teisele isikule (patsient) tervishoiuteenust, eelkõige vaatama patsiendi arstiteaduse reeglite järgi tema tervise huvides läbi, nõustama ja ravima patsienti või pakkuma patsiendile sünnitusabi, samuti teavitama patsienti tema tervisest ja ravi käigust ning tulemustest, sh hõlmab tervishoiuteenuse osutamine ka patsiendi hooldamist tervishoiuteenuse osutamise raames, samuti muud tervishoiuteenuse osutamisega otseselt seotud tegevust. Tervishoiuteenus on TTKS § 2 lg 1 järgi tervishoiutöötaja tegevus haiguse, vigastuse või mürgituse ennetamiseks, diagnoosimiseks ja ravimiseks eesmärgiga leevendada inimese vaevusi, hoida ära tema tervise seisundi halvenemist või haiguse ägenemist ning taastada tervist. VangS § 52 lg 2 järgi on arst kohustatud pidevalt jälgima kinnipeetavate terviseseisundit, ravima neid vanglas olevate võimaluste piires ja vajaduse korral suunama ravile asjakohase eriarstiabi osutaja juurde, samuti täitma teisi talle pandud ülesandeid. Vabariigi Valitsuse 19. detsembri 2003 määruse nr 330 „”Vangistusseaduse” alusel osutatavate tervishoiuteenuste ning nende osutamiseks vajalike ravimite ja meditsiiniliste abivahendite soetamise riigieelarvest rahastamise maht, tingimused ja kord” § 3 lg 2 kohaselt otsustab tervishoiuteenuse, ravimi ja meditsiinilise abivahendi vajalikkuse vangla või arestimaja volitatud tervishoiutöötaja. Tervishoiutöötaja valib tervishoiuteenuse ning selle osutamise aja, koha ja viisi ning ravimi ja meditsiinilise abivahendi, lähtudes isiku vajadustest ja raha otstarbeka kasutamise põhimõttest. Riigikohus on 12. oktoobri 2011 määruse haldusasjas nr 3-3-1-56-11 p-is 8 leidnud, et prillid (läätsed koos raamidega) või kontaktläätsed on käsitatavad nägemisteravust korrigeerivate meditsiiniliste abivahenditena ning tervishoiuteenuse osutamine vanglas hõlmab ka tervishoiuteenuse osutamiseks vajalike ravimite ja meditsiiniliste abivahendite väljastamise otsustamist. Hageja vajab prille nii lähedale kui kaugele nägemiseks. VÕS § 762 järgi peab tervishoiuteenus vastama vähemalt arstiteaduse üldisele tasemele teenuse osutamise ajal ja seda tuleb osutada tervishoiuteenuse osutajalt tavaliselt oodatava hoolsusega. Asja materjalidest nähtuvalt olid hagejale tagatud nii pluss- kui miinusprillid. Tartu Vangla silmaarst kirjutas hagejale 30. oktoobril 2013, 5. märtsil 2014 ja 21. mail 2014 välja prillid tugevusega +3,0/-2,0 ja +3,0/-2,5 (tlk 31, 34, 37, 46). 30. oktoobri 2013 retseptis (tlk 31, 46) on maha tõmmatud plusstugevusega prillid, retseptilt on näha märge „käes“. Kohus peab usutavaks ja loogiliseks kostja seletust, et plussprillid on seepärast retseptil 3/5
maha tõmmatud, et hageja sai need kohe kätte. Hageja ei ole sellele ka vastu vaielnud, hageja leidis 25. veebruari 2015 menetlusdokumendis, et talle on „mööda minnes“ lugemisprillid antud ning sama lehekülje lõpus kinnitab hageja selgelt lisaks, et „lugemisprillid olid mul olemas“. 18. detsembri 2013 arve-saatelehest nr 171 nähtuvalt on hagejale tellitud 0,00/-2,00 ja 0,00/-2,50 prillid (tlk 40), mille ta sai kätte 28. detsembril 2013 (tlk 32). Seega kostja ei tellinud ega väljastanud hagejale perioodil 30. oktoober 2013 kuni 6. juuni 2014 retseptikohaseid prille, samas olid hagejal eraldi olemas vähemalt alates 28. detsembrist 2013 nii pluss- kui miinusprillid. Kostja ise on samuti tõdenud oma vastuses hagile, et meditsiiniosakond mõistis silmaarsti väljastatud retsepti mittetäpselt ning kostjale väljastati retseptile mittevastavaid prille. VÕS § 770 lg 2 järgi vastutab tervishoiuteenuse osutaja ka teda abistavate isikute tegevuse eest. Kuigi hagejale olid tagatud eraldi nii miinus- kui plussprillid, leiab maakohus, et kostja ei ole oma lepingust tulenevat kohustust täitnud nõuetekohaselt.
8.Maakohus leiab, et hageja ei ole tõendanud, et tal oleks mitteretseptikohaste prillide väljastamisest tekkinud kahju. VÕS § 128 lg 1 järgi võib hüvitamisele kuuluv kahju olla varaline või mittevaraline. VÕS § 128 lg 5 järgi mõistetakse mittevaralise kahjuna eelkõige kahjustatud isiku füüsilist ja hingelist valu ning kannatusi. VÕS § 134 lg 1 kohaselt võib lepingust tuleneva kohustuse rikkumise eest mittevaralise kahju hüvitamist nõuda üksnes juhul, kui kohustus oli suunatud mittevaralise huvi järgimisele ning sõltuvalt lepingu sõlmimise või kohustuse rikkumise asjaoludest sai võlgnik aru või pidi aru saama, et kohustuse rikkumine võib põhjustada mittevaralise kahju. VÕS § 134 lg 2 näeb ette, et isikule kehavigastuse tekitamisest või tema tervise kahjustamisest tekkinud kahju hüvitamise kohustuse olemasolu korral tuleb kahjustatud isikule mittevaralise kahju hüvitiseks maksta mõistlik rahasumma. Kui isiku tervist on kahjustatud või talle on tekitatud kehavigastus, tuleb mittevaralist kahju eeldada (vt Riigikohtu 31. mai 2007 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-54-07, p 13). Hageja ei ole esitanud ühtegi väidet ega tõendit kehavigastuse tekkimise või tervise kahjustumise kohta seoses sellega, et ta ei saanud kasutada soovitud prille. Kostja esitatud tõenditest nähtuvalt hageja nägemine halvenenud ei ole. Meditsiinikaardi 24. septembri ja
13.novembri 2014 väljavõtete kohaselt on hagejal diagnoositud astigmatism, nüstagm ning anopsiaamblüoopia (tlk 42, 44). Kostja vastusest nähtuvalt ei ole silmaarst dr V. sõnul eelnimetatud diagnooside tõttu võimalik hageja nägemishäiret täielikult kompenseerida ning ta ei saa isegi prillide abiga näha nii hästi, kui seda saab tervete silmadega inimene. Kohus leiab, et kuigi retseptile mittevastavad prillid võisid olla ebapiisavalt abiks nägemisel, ei ole need põhjustanud nägemise halvenemist. Lisaks kordab maakohus p.-s 7 väljendatut, et hagejale olid vaidlusaluse aja jooksul tagatud eraldi nii miinus- kui plussprillid. Meditsiinilisest õiendist nähtuvalt on hageja nägemine püsinud muutumatuna alates 30. oktoobrist 2013, mil hageja viibis silmaarsti vastuvõtul (tlk 46). Hagiavaldusest nähtuvalt ütles silmaarst hagejale 5. märtsi 2014 vastuvõtul, et lugemisprillidega ei saa igapäevaelus käia, sest see rikub rohkem silmi; hageja oli täielikult masendatud, sest kartis jääda pimedaks. Hageja ei ole välja toonud, milles tema masendus väljendus ja kuidas see teda mõjutas. Hageja vajas prille nii lähedale kui kaugele vaatamiseks ning talle võimaldati eraldi pluss- ja miinusprillid. Seega tuli hagejal vastavalt vajadusele kasutada kas pluss- või miinusprille. Hageja ei pidanud plussprille kandma pidevalt ja igas olukorras, sh kaugele vaatamise vajaduse korral. Kohus leiab, et hageja kartus jääda lugemisprillide kandmisest pimedaks ei ole põhjendatud. Isegi kui sellisest hirmust tekkis masendus, ei kuulu see antud juhul mittevaralise kahjuna hüvitamisele. Eluliselt usutav ei ole hageja seisukoht, et plussprillidega kaugele vaatamisest võiks jääda pimedaks. 4/5
Kohus leiab, et iseenesest võib hageja mittevaraline kahju seoses sellega, et kostja ei taganud talle vajalikke prille, seisneda ka elukorralduslikes piirangutes ja sellest tulenevates kannatustes. Hageja ei ole tõendanud ega ka põhistanud, et retseptikohaste prillide puudumise tõttu oli tal takistatud igapäevane liikumine, telerivaatamine või töine tegevus. Hageja ei ole välja toonud, milline konkreetne liikumine ja töö tal takistatud oli. Esitatud materjalide põhjal puudub alus arvata, et hageja oli tugevalt lühinägelik. Isegi kui igapäevane liikumine, telerivaatamine või töine tegevus oli soovitud prillide puudumise tõttu mingil määral takistatud ja ebamugav, ei ole kohtu arvates sellest hagejale tulenenud valu ja kannatused sellised, mis oleksid aluseks mittevaralise kahju hüvitamisel. Hageja igapäevane elu oli võimalik ka retseptijärgsete prillideta. Hageja ei ole toonud esile ühtegi asjaolu, mille alusel võiks järeldada, et enne retsepti väljastamist oleks hageja kasutanud ainult ühte paari prille, mis vastasid retseptijärgsetele prillidele, mistõttu oleks tema elukvaliteet oluliselt muutunud just nende prillide saamata jäämisega.
9.Hageja leiab ka, et 2. aprillil 2014 oli meditsiinitöötaja käitumine tema suhtes julm ja alatu. Kohus on seisukohal, et julmaks ja alatuks ei saa pidada seda, kui vangla meditsiinitöötaja keelab kinnipeetaval silmaarsti kabinetti siseneda, teatab, et kinnipeetaval ei ole õigust korraldusi jagada, ja laseb kinnipeetava meditsiiniosakonnast ära viia. Hageja ei ole välja toonud ühtegi julma ega alatut, halvustavat või alandavat väidet ega käitumisviisi. Vangla kohustus tagada kinnipeetavale arstiabi ei tähenda seda, et iga kinnipeetav, kes selleks soovi avaldab, peaks tingimata ja viivitamatult pääsema arsti vastuvõtule.
10.Tervishoiuteenuse osutaja võib VÕS § 1044 lg 3 alusel vastutada ka kahju õigusvastase tekitamise sätete järgi (VÕS § 1043 jj). VÕS § 1044 lg 3 järgi vastutab lepingulise kohustuse rikkumise tulemusena isiku surma põhjustamise või talle kehavigastuse või tervisekahjustuse tekitamise korral kahju tekitaja selle eest ka VÕS 53. peatükis sätestatud alustel. VÕS § 1043 järgi peab teisele isikule (kannatanu) õigusvastaselt kahju tekitanud isik (kahju tekitaja) kahju hüvitama, kui ta on kahju tekitamises süüdi või vastutab kahju tekitamise eest vastavalt seadusele. VÕS § 1045 lg 1 p-s 2 järgi on kahju tekitamine õigusvastane siis, kui see tekitati kannatanule kehavigastuse või tervisekahjustuse tekitamisega. Kohus leiab, et hageja ei ole tõendanud, et Tartu Vangla tegevusega on tema kaitstavat õigushüve rikutud (vt ka Riigikohtu 31. mai 2007 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-54-07, p 14). Hageja ei ole väitnud ega tõendanud oma võimalikku tervisekahjustust või kehavigastust seoses vangla tegevusega prillide väljastamisel. Kostja esitatud tõenditest nähtuvalt hageja nägemine halvenenud ei ole. Arvestades hageja diagnoose, ei olegi tema nägemishäiret võimalik täielikult kompenseerida. Hageja deliktiõiguslikult kaitstav õigushüve võiks olla ka sobivate prillide puudumise tõttu igapäevasest liikumatusest, teleri vaatamise võimatusest ja tööalase tegevuse puudumisest tingitud tervisekahjustus. Hageja ei ole tõendanud, et sobivate prillide puudumise tõttu oli takistatud igapäevane liikumine, telerivaatamine või tööalane tegevus, samuti ei ole ta välja toonud, milline talle sellest tulenev võimalik kehavigastus või tervisekahjustus võiks olla.
11.Tsiviilkohtumenetluse seadustiku § 162 lg 1 alusel ning hagi rahuldamata jätmist arvestades tuleb menetluskulud jätta hageja kanda. Kostja ei ole menetluskulude nimekirja esitanud ning ka toimikust ei nähtu, et kostjal oleks menetluskulusid. /allkirjastatud digitaalselt/ Triin Uusen-Nacke Kohtunik 5/5
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.