Võlaõigus › Kahju õigusvastane tekitamine

koormus kätele-õlavöötmele, korduvad ühetaolised liigutused. Vastunäidustatud on kontakt igasuguste hingamisteid ärritavate ainetega; töö laudas ebasobiv; vajab töökorraldust. Soovitav kompleksne taastusravi, sanatoorne ravi, medikamentoosne ravi. Arstlik komisjon leidis 03.12.2009, et kutsehaigusest on põhjustatud hageja töövõimetus 40% ulatuses. 29.11.2011 kordusekspertiisil määrati hageja töövõimekaotuse protsendiks 50%, järgmine ekspertiis on ette nähtud 2016. aastal. AS V kutsehaigestumise raportis tunnistas tööandja, et kutsehaiguse põhjuseks oli raske füüsiline töö 33 aastat, sundasendid ja käte tõstmine õlgadest kõrgemale. Tervisekontroll toimus kogu tööaja jooksul 2 korda (2006. ja 2008.a.). Põhjused, mis viisid kutsehaiguseni: raske füüsiline töö, raskuste käsitsi teisaldamine (käsikäru 200 kg). Organisatsioonilised abinõud, mis olukorda leevendavad: pidev 8-tunnise tööpäeva tagamine (hageja tööaeg suvel oli 4-10 ja 14-20.30 ning talvel 5-10 ja 15-20), õigeaegne puhkuse ja puhkepäevade saamine kooskõlas töö ja puhkeaja seadusega. Tööandja andmetel on riskianalüüs tehtud ja arvestatud ka ohutegureid. Tööandja ei pööranud raportis tähelepanu teisele kutsehaigusele - segatüüpi astma. Hagejale määrati 26.11.2011 alates töövõimetuspension 2076 krooni, mida suurendati alates 01.12.2010 – 2083 krooni kuus; alates 01.01.2011 – 133,17 eurot kuus; alates 01.12.2011 – 133,80 eurot kuus. Hageja leidis, et kostja on rikkunud mitmeid tööohutusnõudeid, muuhulgas ei korraldanud hagejale ettenähtud korras tervisekontrolle; ei selgitanud välja ega analüüsinud hageja tööst tulenevaid ohufaktoreid; ei arvestanud riskianalüüsi koostamisel hageja terviseriski hindamisel teavet haiguste, võimalike allergia- või mürgistusnähtude kohta; ei taganud hageja töökeskkonnas normidele vastavat temperatuuri, suhtelist õhuniiskust ja tuuletõmbuseta õhuvahetust; ei teavitanud hagejat teisaldustöödega seotud ohtudest. Hagejale kättesaadavas lüpsja ametialases ohutusjuhendis puudub ergonoomia osa üldse. Kostja on kohutuste täitmata jätmisega rikkunud mitmeid õigusakte, sealhulgas töötervishoiu ja tööohustuse seaduse (TTOS) § 8, § 6 lg 2, § 13 lg 1 p-d 6, 7 ja 14; EV töökaitseseaduse (TKS) § 7 lg 6; Vabariigi Valitsuse määrust nr 144 „Bioloogilistest ohuteguritest mõjutatud töökeskkonna töötervishoiu ja tööohutuse nõuded“; Vabariigi Valitsuse määruse nr 214 „Tööde loetelu, kus nähakse ette töötajate eelnev ja perioodiline tervise kontrollimine“ (määrus nr 214) p 4; Sotsiaalministri määrust nr 26 „Raskuste käsitsi teisaldamise töötervishoiu ja tööohutuse nõuded (määrus nr 26) § 3 lg 3. Kostja kui hageja ainsa tööandja vastutusele võtmiseks piisab ühe õigusnormi rikkumisest, mis on põhjuslikus seoses hagejale tekitatud kahjuga. Kuna kostja oma kohustusi ei täitnud, tekkis hagejal kutsehaigus ehk kui kostja oleks töötaja tervisekaitset ja ohutust tagavaid õigusnorme täitnud, ei oleks hagejal tervisekahjustusi diagnoositud ning ta töövõime oleks säilinud. Vastavalt võlaõigusseaduse, tsiviilseadustiku üldosa seaduse ja rahvusvahelise eraõiguse seaduse rakendamise seaduse §-le 11 tuleb tööandjal kahju tekitamise perioodi 01.04.199330.06.2002 eest vastutada tsiviilkoodeksi järgi ja selle alusel koostatud Vabariigi Valitsuse 10.06.1992 määrusega nr 172 kinnitatud „Keskmise kuu sissetuleku arvutamise ajutise juhendi ning ettevõtete, asutuste ja organisatsioonide töötajatele tööülesannete täitmisel saadud vigastuse või muu tervisekahjustusega tekitatud kahju hüvitamise ajutise korra“ (määrus nr 172) järgi. Perioodi 01.01.2002-2009 eest tuleb tööandjal vastutada võlaõigusseaduse alusel.

Hagejal on diagnoositud kutsehaigus ning sellest põhjustatud kutsealase töövõime kaotus algselt 40%, kordusekspertiisi tulemusena 50%. Vastavalt kohtupraktikale on kutsealase töövõime kaotuse protsendi võrra vähenenud ka sissetulek. Töötervishoiu arst ei luba hagejat üldse laudas töötada. Hageja on kaotanud oma endise töö 100% ulatuses. Kahju hüvitamise eesmärk on asetada kutsehaige võimalikult sarnastesse tingimustesse, kus ta oleks olnud kutsehaiguseta. Nii määruse nr 172 kui võlaõigusseaduse (VÕS) järgi tuleb arvestada keskmist palka (12 täiskuu palga alusel) ja viia see vastavusse elukalliduse tõusuga (indekseerida nii palk kui hüvis). Kahju määratakse kindlaks vastavalt kutsealase töövõime kaotuse protsendile keskmisest palgast. Saadav töövõimetuspension arvatakse maha. Kostja ei ole teinud kõike endast olenevat, et hoida ära hagejal tekkinud kahju. Kostja ei taganud hagejale ettenähtud arstlikku kontrolli, ei selgitanud välja ega analüüsinud tööst tulenevaid ohufaktoreid, ja jättis hagejale tutvustamata ohutusjuhendid ega tutvustanud ergonoomilisi töövõtteid. Tööandja peab tõendama enese süü puudumist. Hageja deliktiline nõue tugineb VÕS § 1045 lg 1 p-le 2, § 130 lg-le 1, TsK § 463 lg-le 1 ja § 473 lg-le 1. Pärast 01.07.2002 toimepandud tegude suhtes saab isiku tervise kahjustamise korral kahjuhüvitist vähendada üksnes juhul, kui kahju tekitamisele aitas kaasa kahjustatud isiku tahtlus või raske hooletus. Seega hageja süü arvestamiseks peab kohus olema tuvastanud, et hageja süüaste on tavamäärast (hooletus) kõrgem. Samas tuleb aga arvestada, et hagejal puuduvad meditsiinilised eriteadmised, et tal oleks võimalik olnud tõsikindlalt järeldada endal kutsehaiguse tekkimist. Juhuks, kui kohus ei nõustu hageja esitatud põhjendustega, palus hageja alternatiivselt võlaõigusseaduse (VÕS) § 1044 lg 3 ja § 100 alusel hagiavaldus rahuldada kostjapoolsest lepingu rikkumisest tulenevalt. Kostja on rikkunud VÕS § 1 lg-s 1 sätestatud kohustust kindlustada töötajale (hagejale) ohutud töötingimused. Samasisulise kohustuse sätestas kostjale ka töölepinguseaduse (TLS) § 49 p 5. Lepingu rikkumine väljendus kostjale kohustuslike tööohutusnormide rikkumises. Töölepingu sõlmimisega muutusid kostjale automaatselt siduvaks seadusest tulenevad tööohutusnormid, mida kostja oli kohustatud töösuhte jooksul järgima. Kostja ei vastutaks rikkumise eest üksnes vääramatu jõu esinemisel (VÕS § 103), kuid seda ei esinenud. VÕS § 101 lg 1 p 3 ja § 115 alusel on hagejal õigus nõuda kostjalt kohustuse rikkumisest tulenevalt kahju hüvitamist. Lepingu rikkumisega on kostja tekitanud hagejale kahju. Kahju liik väljendub eelkõige saamata jäänud tulus VÕS § 128 lg 4 mõttes, kuna kostjapoolse kohustuste rikkumise tõttu on hageja ilma jäänud töötasust, mida ta oleks saanud, kui töövõime oleks säilinud. Lisaks väljendub kahju ka otsese varalise kahjuna lisakulutuste näol VÕS § 128 lg 3 mõttes, kuna hageja rikkumistest tingitud tervisekahjustuse süvenemise ja ravimise tõttu peab kandma ravikulusid. Kahju ulatust reguleerib VÕS § 127, mis näeb ette põhimõtte taastada hagejale kahju tekkimise eelne olukord. Kostjapoolse lepingu rikkumise ja hagejale tekkinud kahju vahel esineb põhjuslik seos VÕS § 127 lg 4 alusel. Põhjuslik seos on tuvastatav elimineerimismeetodiga, st hagejale poleks tekkinud kahju kui kostja oleks järginud seadusest tulenevaid tööohutusnõudeid, mille eesmärk ongi töötajale tervisekahjustuse tekitmisest hoidumine. Kostja vastuväited

Kostja taotles eelkõige hagi läbivaatamata jätmist põhjusel, et hageja on kolmel korral muutnud hagi eset nii ühekordse makse kui ka perioodilise makse nõude osas. Hagi aluse ja eseme üheaegne muutmine on võimatu ning hagi tuleks jätta läbivaatamata. Kostja esitas hagile ka sisulised vastuväited ning palus hagi jätta rahuldamata ja menetluskulud hageja kanda. Kostjal puudub õiguslik seos hageja varasemate tööandjatega. Hageja asus 1975 tööle „X XXX“ kolhoosi. Sama kolhoos loetletakse ka töötervishoiuarsti teatises eelmise tööandjana, kelle juures töötamine võis mõjutada kutsehaigestumist. Esimene äriregistri kanne kostja kohta tehti 02.01.2006. Juhul, kui puudub õiguslik seos kostja ja hageja varasemate tööandjate vahel, on hagi esitatud osaliselt vale isiku vastu. Kostjale on üle minemata kutsehaigusega seotud kohustused – kolhoosid loeti põllumajandus-reformi seaduse (PmS) § 2 alusel ühismajanditeks. Õige on, et kolhoosid lõppesid kas likvideerimisega või reorganiseerimisega. Ühismajandi kohustused tervisekahjustuste hüvitamisel läksid riiklikule sotsiaalkindlustuse organile (PmS § 14 lg 3). Viidatud norm kehtib alates 1992. Seega, isegi kui kostjat pidada kolhoosi reorganiseeritud õigusjärglaseks, läksid kutsehaigusega seotud hüvitise tasumise kohustused reformiseaduse alusel üle riigile. Puudub põhjuslik seos kostja rikkumise ja kahju vahel. Hilisemate, 18.12.2012 eelistungil ja 14.01.2013 esitatud asjaoludega arvestamine on menetluslikult välistatud asjaoludel, millega kostja põhistas hagi läbivaatamata jätmise taotlust. Isegi kui arvestada hiljem esitatud põhjuslike seoste asjaolusid, on teadmata, kuidas sai hageja astma, karpaalkanali sündroomi ning lihaste haiguste kujunemine sõltuda riskianalüüsi tulemuste tutvustamisest, lauda kui töökoha ümberkujundamisest, tööga seotud ohtude tutvustamisest, lüpsja kehaasendi muutmise võimatusest. Oluline on, et hageja tegi tööd pikka aega, teda oli juhendatud ning hageja pidi väga hästi olema kursis kõige tema töösse puutuvaga. Ebamõistlik oleks järeldada kutsehaiguse kujunemist põhjusel, et tervisekontroll teostati esmakordselt 13.07.2006. Nii selle, kui järgneva 31.03.2008 tervisekontrolli otsuse kohaselt võis hageja töötada lüpsjana. Puudub seos kostja võimalike rikkumiste, sh varasema tervisekontrolli teostamata jätmise ning kutsehaiguse vahel. Kostjal puudub süü hageja kutsehaigestumises - kuivõrd kostjal puudus soov ja muus vormis tahe töötervishoiu nõuete eiramiseks või hageja kutsehaiguse põhjustamiseks. Lüpsja töö on raske ning kutsehaigus võib kujuneda sõltumata tööandja tegevusest. Õigem oleks arvestada ka inimese soo ja eaga kaasnevat. Üldteadaolevalt on vanemate inimeste tervis põduram ning naised on vastuvõtlikumad karpaalkanalite sündroomile. Kostja süü puudumist tõendavad järgmised asjaolud: 1) hagejale tagati tervisekontrolli 2006 ja 2008 (TTOS § 13 lg 1 p 7), st et kostja astus samme tervisekahju ennetamiseks. Mõlemal terviskontrollil otsustas arst, et hageja võib lüpsjana töötada. Hageja oli aastakümneid töötanud laudas (TTOS § 13 lg 1 p 6) ega nõudnud enda teisele tööle üleviimist väitega, et kostja ei oska oma tööd optimaalselt teostada, töö oleks ülemääraselt raske, töötingimused ja -keskkond halvad vms (TTOS § 14 lg 5 p 5); 2) kostja teostas riskianalüüsid ja selles veendus ka tööinspektor. Analüüsi käigus uuriti eraldi ka töötajate ettepanekuid ja kaebusi. Eraldi küsiti töötajatelt mikrokliima, füüsikaliste ja bioloogiliste ohutegurite, töötajate vaevuste ja kaebuste kohta. See tähendab, et kostja üritas leida küsimusi, millised võivad hageja tervist mõjutada. Seda hoolimata hageja valitud lüpsja tööst, mida vältimatult tehakse laudas, kus kasutatakse puhastuseks kemikaale, millistega seotud riske hinnati (ohtlike kemikaalide ja neid sisaldavate materjalide kasutamise töötervishoiu ja tööohutuse nõuded § 2 lg 1 p 1) ja töö on iseenesest raske (TTOS § 5 lg 2, § 9 lg 3, raskuste käsitsi teisaldamise töötervishoiu ja tööohutuse nõuded § 3 lg 3, lg 8), loomad on

liikuvad ja töövahendite valik piiratud (TTOS § 5 lg 2, § 6 lg 2, töövahendi kasutamise töötervishoiu ja tööohutuse nõuded § 1 lg 4), loomade tõttu oli ja on tööruumi ümberkujundamine välistatud (TTOS § 4 lg 2, § 6 lg 2, § 9 lg 3). Eelnevale vaatamata võimaldas töö puhkepause, tööajapiiranguid reeglina järgiti ja ületunnitööd tehti vaid kokkuleppel (TLS § 43 lg-d 1 ja 2); 3) hagejat instrueeriti korduvalt erinevatest tööga seotud riskidest ja see on ka dokumenteeritud. Hageja nõuded on ebaselged ja üllatuslikud – hageja on kahju hüvitise arvestanud määruse nr 172 (ehk ajutise korra) alusel, kuid ajutise korra alusel saab kahju hüvitist arvestada üksnes poolte kokkuleppel. Kohus saab kahju arvestada vaid kehtiva seaduse alusel. Võrrand, mida hageja on hüvise arvestusena esitanud, on matemaatiliselt lahendamatu. Hageja nõue on ajaliselt piiramatu, kuigi hageja töövõimekaotus tuvastati perioodiks 30.11.2011-30.11.2016. Ebaõige ja õiguslikult alusetu oleks järeldada, et kostjal esineb hageja ees kohustusi surmani ning hageja pärijate ees ka surma järgselt. Samuti oleks ebaõige nõuda kostjalt hüvitise tasumist, kui hageja peaks kaotama töövõimetuspensioni. Hageja jättis kostjale andmata võimaluse kolmel erineval moel esitatud nõude rahuldamiseks kohtuväliselt. Korrektse nõude õigeaegse esitamata jätmisega kasvab võimalik kostja kulu. Selline hageja tegevus on kahju põhjustav ja tsiviilseadustiku üldosa seaduse (TsÜS) § 138 lg 2 alusel keelatud. Vastuoluliste avalduste tõttu oleks õigem jätta hagi TsÜS § 138 lg 2 ja VÕS § 6 lg 2 alusel rahuldamata isegi, kui oleksid täidetud eeldused selle rahuldamiseks. Maakohtu otsus Pärnu Maakohus rahuldas hagi osaliselt ja mõistis kostjalt hageja kasuks kutsehaigusest põhjustatud varalise kahju ühekordse hüvitisena 8216,96 euorot ning igakuise hüvitisena 334,37 eurot alates 01.08.2012. Maakohus jättis menetluskulud poolte endi kanda. Uuritud tõendid kinnitavad, et hageja töötas alates 01.12.1975 X XXX kolhoosis. Aastate jooksul muutus korduvalt tööandja nimi, tööandja reorganiseeriti ja kujundati ümber, kuid hagejaga sõlmitud töösuhetes jätkas iga järgmine tööandja eelmise tööandja õigustekohustuste kandmist, st jätkas varasema tööandja õigusjärglasena. Kostja on hageja tööandjana X XXX kolhoosi õigusjärglane koos sellest tulenevate õiguste ja kohustustega. Uuritud tõenditega on kinnitatud hageja töötamine kostja ja tema õiguseellaste juures, hagejal kutsehaiguse kui tervisekahjustuse tekkimise fakt ja väljakujunemise aeg, samuti asjaolu, et hageja ei saanud kutsehaigestumise tõttu enam kostja juures töötamist jätkata. Arvestades, et hageja kutsehaigus kujunes välja perioodil 1975-2009, pidid ka hageja tervist kahjustavad teod aset leidma samal perioodil. Sotsiaalkindlustusameti otsustega on tõendatud, et hageja on kutsehaigusest põhjustatult kaotanud osa oma töövõimest. Sellest tulenevalt on vähenenud hageja võime saada sissetulekut ja seda 40% ulatuses perioodil 26.11.2009-29.11.2011 ning 50% ulatuses alates 30.11.2011 kuni käesoleva ajani. Seega on hagejale kutsehaigusest tingituna tekkinud kahju. Hagejale raskuste käsitsi teisaldamisest tulenev terviserisk oli kõrge. Raskuste käsitsi teisaldamise ja ergonoomia ohutusjuhendid, samuti töökeskkonna riskianalüüs oli tööandjal olemas, kuid neid ei ole hagejale tutvustatud. Samuti ei kinnita uuritud tõendid, et töökeskkonna riskianalüüsi alusel oleks tööandja võtnud tarvitusele abinõusid hageja töökorralduse muutmiseks raskuste käsitisi teisaldamist puudutavas osas ja töökoha ergonoomiliseks ümberkorraldamiseks ning kuni ümberkorralduste tegemiseni lõpetanud

hagejale tervistkahjustava töö. Tööandja ei koostanud riskianalüüsi alusel kirjalikku tegevuskava, millega rikkus TTOS § 13 lg 1 p-s 4 sätestatud nõuet. Hagejale kättesaadavas ohutusjuhendis ergonoomia osa puudus. Tööandja rikkus sotsiaalministri määruse nr 26 § 3 lg-eid 3 ja 8 ning TTOS § 6 lg 2 nõudeid, st töötaja tervist ja tööohutust kaitsvaid õigusnorme. Tööandja selline tegu on õigusvastane ja põhjuslikus seoses hageja tervisekahjuga. Esitatud ja uuritud tõendid kogumis ei kinnita, et kostja oleks rikkunud TKS § 7 lg-s 6 ja Vabariigi Valitsuse määruse nr 176 „Töökohale esitatavad töötervishoiu ja tööohutuse nõuded“ § 3 lg-s 3 sätestatud nõudeid. Kuivõrd hageja on üldsõnaliselt märkinud, et Vabariigi Valitsuse määruse nr 214 kohaselt pidi tööandja korraldama töötajate tervisekontrolli, siis ei ole võimalik tuvastada, kas kostja rikkus määruse nr 214 I peatüki p 4, TTOS § 13 lg 1 p 7 või määruse nr 74, millega sotsiaalminister kehtestas töötajate tervisekontrolli korra, nõudeid ja jättis täitmata töötaja tervise ja tööohustuse kaitsmiseks kehtestatud nõuded. Kostja rikkus oma kohustusi, kuna ta eiras tööandjana kohustuslikke nõudeid. Kostja on süüdi hagejale tervisekahju õigusvastases tekitamises ja peab hüvitama hagejale kutsehaigusest põhjustatud tervisekahju. Asjaolu, et hageja on naine, ei saa olla põhjuseks karpaalkanali sündroomi kutsehaigusena kujunemisel. Hageja keskmiseks töötasuks enne tervisekahjustuse tuvastamist oli 175 806 krooni ehk 11 236 eurot. Hüvitis 40% perioodil 26.11.2009-29.11.2011 on 374,54 eurot kuus ja hüvitis 50% perioodil 30.11.2011 kuni käesoleva ajani on 468,17 eurot kuus. Kahju tekitaja ei pea hüvitama hageja terisekahjustusest tingitud kahju seda osa, mida katab tervisekahjustuse tõttu saadav pension. Kohtul on õigus hageja hüvitise arvestust kontrollida ja vajadusel kahju ise ümber arvestada. Kostja on süüdi hagejale tervisekahju õigusvastases tekitamises ja peab haigusest tekitatud kahju hüvitama. Naised võivad küll olla vastuvõtlikumad karpaalkanali sündroomile, kuid see ei ole põhjuseks, miks hagejal tekkis kutsehaigus. Kuna poolte vahel puudub üksmeel, ei saa hüvitist arvestada ajutise korra põhimõtete alusel. Kohus võttis hüvitise arvestamisel aluseks hageja keskmise palga enne tervisekahjustuse tuvastamist, s.o perioodil september 2008 kuni november 2009, 936,34 eurot kuus. Kohus ei pea keskmise töötasu indekseerimist VÕS § 127 lg 1 ja § 130 alusel põhjendatuks. Indekseerimise kohaldamine ei ole välistatud VÕS § 136 lg 4 alusel ja tingimustel. Samal põhjusel ei ole õigustatud kohustada kostjat arvestama igakuist hüvitist ümber hageja töövõime kaotusprotsendi ja/või töövõimetuspensioni suuruse muutumisel. Kahju tekitaja ei pea hüvitama hageja tervisekahjustusest tingitud kahju seda osa, mida katab tervisekahjustuse tõttu saadav pension. Kohus leidis, et kostjalt tuleb hageja kasuks välja mõista ühekordne hüvitis alates 26.11.2009 kuni hagiavalduse esitamiseni 04.06.2012 summas 8216,96 eurot. Vastavalt Riigikohtu seisukohale lahendis nr 3-2-1-140-09 võib kutsehaigusest põhjustatud sissetulekukaotuse eest hüvitise välja mõista eluks ajaks.

Kostja esitas 10.06.2013 istungil pärast asja sisulist arutamist kohtuvaidluse ajal kirjalikes teesides esmakordselt aegumise vastuväite. Kuna sellist väidet eelmenetluses ega istungil asja sisulise arutamise staadiumis ei esitatud, jätab kohus kostja aegumise vastuväite tähelepanuta. Apellatsioonkaebus Kostja palub tühistada maakohtu otsuse hagi rahuldavas ja menetluskulude jaotuse osas ning jätta hagi rahuldamata ja maakohtu menetluskulud hageja kanda või alternatiivselt tühistada maakohtu otsus igakuise hüvitise määramise osas ja uue otsusega mõista kostjalt välja igakuise hüvitisena 334,37 eurot alates 01.08.2012-30.11.2016. Hageja ei avaldanud hagis põhjusliku seose asjaolusid, samuti olid näitamata hageja sissetulekud, millised võisid seoses kutsehaigusega väheneda, ja õigusaktide rikkumised. Hagi ese oli vastuolus seadusega, sest nõude rahuldamine etteulatuvalt on välistatud ja muutumise ulatus täpsutamata. Kohus jättis arvestamata kostja 03.10.2012 vastuväite hagi hilisemaks muutmiseks. Hageja avaldas 18.12.2012 eelistungil põhjuslike seoste asjaolud ja kohus pidanuks menetluse lõpetamise taotluse rahuldama. Vaidlustatud maakohtu otsus ei rajane põhjusliku seoste asjaoludele. Hageja lisas 14.01.2013 puuduvad hagi aluse asjaolud ja muutis hagi eset. Vaidlustatud kohtuotsus tugineb muudetud hagil ja sellega rikkus kohus TsMS § 436 lg-t 1. Hagi esitati vale kostja vastu. PmS § 14 lg 3 kohaselt läksid reorganiseerimisel tervisekahju hüvitamisega seotud kohustused üle riiklikule sotsiaalkindlustusorganile. Pangakonto väljavõtetelt ja hageja seletustest ilmneb, et hageja sissetulekud erinevad hagis ja ka muudetud hagis esitatust. Selliste asjaoludega ja neid kinnitavate tõenditega arvestamata jätmine on oluline menetlusõiguste rikkumine (TsMS § 436 lg 1). 24.04.2013 esitatud pangakonto väljavõttelt nähtuvad sularaha sissemaksed ja ülekanded kolmandatelt isikutelt. Hageja seletused nende kohta on ebausaldusväärsed ja paljasõnalised. Hageja andis selgitusi 14.05.2013 istungil nõustaja etteöeldud sõnastuses. Arvestades hageja tegelikke sissetulekuid, neid kinnitavaid tõendeid ja nende kohta hageja antud seletusi, on välistatud hagejal kahju tekkimine hagis kirjeldatud ulatuses või kohtuotsuses leitud ulatuses. Hageja jättis tööandja teavitamata, et tal oli juba eelnevatel aastatel raskest tööst tingitud tervisekaebusi ja erinevalt töötervishoiuarstist oli perearst soovitanud hagejal leida tervist vähem kahjustav töö. Hageja perearstilt kogutud andmetel kujunes hagejal radikuliit juba eelmisel sajandil. Hageja kinnitas 18.12.2012 istungil, et soovis enda üleviimist kergemale tööle tervislikel põhjustel esmakordselt 2009. aastal. Tööga seotud kaebuste varjamine kostja eest on kahju hüvitamise nõude korral vaadeldav hageja VÕS § 115 lg-s 2 sätestatud kohustuse rikkumisena. Arvestades hageja pikka staaži, on kaebuste varjamine vaadeldav vähemalt raske hooletusena VÕS § 139 lg 3 tähenduses. Maakohus, jättes andmata hinnagu kostja vastuväitele varjamise osas, rikkus TsMS § 442 lg-t 8. Lepingulise kahju korral on kostja süü ebaoluline, lepinguvälise kahju korral on ebaoluline rikkumise vabandatavus. Kuivõrd hageja toetus mõlemale õigusele, toetus ka kostja nii rikkumise vabandatavusele kui süü puudumisele. Olukorras, kus hageja varjas oma tervisekaebusi, rikkudes seega enda TTOS § 14 lg 1 p-s 6 sätestatud kohustust, oli rikkumiste heastamine allumatu kostja kontrollile ja seega vabandatav VÕS § 103 lg 2 alusel. VÕS § 127 lg 3 välistab kostjale ettenägematu lepingulise kahju hüvitamise. Arvestades tervisekaebuste varjamist, on põhjendatud hagi rahuldamata jätmine ka VÕS § 127 lg 3 alusel. Olukorras, kus

tööandja täidab omalt poolt rohkeid töötervishoiu nõudeid, kuid kostja varjab tööandja eest kaebusi, oleks alusetu leida, justkui tööandja soovinuks töötervishoiunõuete rikkumisega hagejale tervisekahju põhjustada või suhtunuks vastavatesse kohustustesse hooletult (VÕS § 104). Kohus leidis, et kostja on süüdi, kuid vastav kohtu põhjendus on sisuliselt jälgimatu (kohtuotsuse põhjendava osa p 8.1). Maakohus jättis põhjendamata, miks on hagi heauskne (VÕS § 6 lg 2), kuigi kostja esitas vastava vastuväite. Hageja töövõime kaotus tuvastati perioodiks 30.11.2011-30.11.2016, kuid hageja ei piiranud ajaliselt oma nõuet ja ka kohus ei piiranud nõuet. Selliselt on resolutsioon vastuolus selle põhjendava osaga ja hagiga. Otsuse sellisel kujul jõustumine tooks kaasa vajaduse uue kohtumenetluse algatamiseks TsMS § 459 alusel. Arvestades, et rahuldatud nõude aluseks olev töövõime kaotus on ajaliselt piiratud ja töövõime kaotuse ulatuse muutumist hõlmav hageja kolmas nõue jäeti rahuldamata, olnuks maakohtul hagi rahuldades õigem, kuigi kostja hinnangul tulnuks hagi üldse rahuldamata jätta, ajaliselt piirata ka rahuldatud nõue. Õigem olnuks otsuse resolutsioonis näidata, et igakuine hüvitis 366,46 eurot kuulub tasumisele alates 01.08.2012-30.11.2016. Viidatust erinev maakohtu otsus eksib VÕS § 1043 või § 115 lg 1 ja TsMS § 442 lg 8 vastu, kuivõrd hageja elu lõpuni esinev kahju on tõendamata. Vastus apellatsioonkaebusele Hageja vaidleb apellatsioonkaebusele vastu. Vastuapellatsioonkaebus Hageja palub tühistada maakohtu otsuse osas, millega kohus jättis hageja nõude tagasiulatuva kahjuhüvitise tasumiseks ja perioodilise kahjuhüvitise indekseerimiseks tarbijahinnaindeksiga ning igakuise hüvitismakse muutmiseks rahuldamata. Hageja palub teha tühistatud osas uus otsus, millega rahuldatakse hageja nõue: mõista kostjalt välja ühekordse hüvitisena 8809,93 eurot perioodi 26.11.2009-04.06.2009 eest ja alates 05.06.2012 igakuise maksena 366,46 eurot; indekseerida põhinõue tarbijahinnaindeksiga iga aasta märtsis hüvitise väljamaksmiseks; kohustada kostjat väljamakstavat hüvitist muutma, kui muutub püsiv töövõimekaotuse protsent ja/või kutsealasele töövõimekaotusele vastav töövõimetuspensioni suurus. Jätta kõik menetluskulud kostja kanda. VÕS § 136 lg 4 kohaldamine on kohtu diskretsiooniotsus, mistõttu tuleb taotleja jaoks kahjulikku otsust täiendavalt põhjendada. Maakohus ei ole täitnud põhjendamiskohustust, jättes vastamata, miks ei ole kahjuhüvitise indekseerimise ettenägemine kohtulahendis mõistlik. Tervisekahjustusega tekitatud varalise kahju nõuded ei ole materiaalõiguses täpsemalt reguleeritud ja VÕS normid on kahju ulatuse määramise küsimuses väga üldised, mistõttu oleks maakohus pidanud täiendavalt põhjendama kahjuhüvitise indekseerimata jätmist. Kuna VÕS ei reguleeri täpsemalt kahju hüvitamise korda püsiva töövõime kaotuse korral, siis tuleb analoogia alusel kohaldada ohvriabi seadust (OAS), mis reguleerib mh tervisekahju tekitamisel kahju hüvitamise korda (vt OAS § 11). OAS § 26 lg 5 kohaselt tuleb igal aastal vähemalt korra hüvitise suurus üle vaadata. Sama paragrahvi lõike 6 alusel arvestatakse perioodiliselt makstavate hüvitiste puhul hindade ja elukalliduse muutumist Vabariigi Valitsuse määrusega nr 87 kehtestatud „Perioodiliselt makstavate hüvitiste

ümberarvutamise korrast“ lähtuvalt ja näha kohtulahendis ette perioodilise hüvitise indekseerimine tarbijahinnaindeksiga. Viidatud õigusaktid ei ole vastuolus PS §-ga 25. Indekseerimise vajalikkust kohtuotsuses on sedastanud ka Riigikohus lahendis nr 3-2-1-105-04 (p 24). Kuna vaidlustatav kohtuotsus rikub õiguskindluse printsiipi, ei ole otsus seaduslik ja põhineb TsMS § 436 lg 1 rikkumisel. Kohtuotsusest jääb selgusetuks, miks kohus ei pea mõistlikuks hüvitise muutumise tingimuste ettenägemist. Menetlus on otstarbekas, kui lahendiga nähakse ette veel sissenõutavaks muutumata nõude puhul tingimused, mille saabumise korral tuleb ja on võimalik perioodiline makse ümber arvestada. Seega on mõistlik ette näha igakuise hüvitismakse muutumine, kui muutub kutsealasele püsivale töövõimetuskaotusele vastava töövõimetuspensioni suurus või püsiva töövõime kaotuse protsent, kuna nende muutumine on reglementeeritud seadusega ja määratud riiklikul tasemel. Maakohus ei ole otsuses põhjendanud, miks on jäetud menetluskulud poolte endi kanda, kuigi hagi oluliselt suuremas osas rahuldati. Seega põhineb menetluskulude jaotuse otsus TsMS § 442 lg 8 rikkumisel. Kostja käitus menetluse vältel pahauskselt, üritades välistada enda vastutust väitega, et AS V ei ole X XXX kolhoosi õigusjärglane. Kostja esitas korduvalt põhjendamatuid taotlusi ja hageja oli sunnitud kandma täiendavaid menetluskulusid, mis kaasnesid täiendavate tõendite kogumise ja analüüsimisega ning vastuväidete koostamisega. Kui hagi rahuldatakse osaliselt ja sellesarnases ulatuses, nagu on kohtumenetluses kompromissina pakkunud üks pool, võib kohus jätta menetluskulud tervikuna või suuremas osas poole kanda, kes kompromissiga ei nõustunud (TsMS § 163 lg 2). Hageja oli valmis kostjaga kompromissi sõlmima, samas ei olnud kostja valmis läbirääkimisteks. Kohus ei ole seda menetluskulude jaotamisel arvestanud. Vastus vastuapellatsioonkaebusele Kostja vaidleb apellatsioonkaebusele vastu. Ringkonnakohtu seisukoht Ringkonnakohus leidis, et hageja vastuapellatsioon tuleb rahuldada ja kostja apellatsioon rahuldamata jätta. Maakohus on asjaolusid tuvastades ja tõendid hinnates järginud TsMS § 442 lg. 8 nõudeid ning õigesti järeldanud, et kostja rakendas hageja lüpsjana tööle tingimustes, kus hageja pidi tööproptsessis teisaldama raskusi, muuhulgas ka 200 kg. kaaluvat käru, täis ämbreid kaaluga 12 kg. ja lüpsikannusid kaaluga 20 kg. Hageja terviseriski hinnangul oli terviseriski hinne 102, samas kui riskihinne, mis on suurem kui 50, annab juba tunnistust et töötaja koormus on liiga suur ning füüsiline ülekoormus ilmne. Maakohus tuvastas, et raskuste käsitsi teisaldamise ja ergonoomia ohutusjuhendid, samuti töökeskkonna riskianalüüs oli tööandjal olemas, samas ei olnud neid töötajatele tutvustatud. Samuti ei ole tõendatud, et tööandja oleks võtnud tarvitusele abinõusid hageja töökorralduse muutmiseks raskuste käsitsi teisaldamist puudutavas osas ning töökoha ergonoomiliseks ümberkorraldamiseks, ning kuni ümberkorralduste tegemiseni lõpetanud hageja tervistkahjustava töö. Maakohus järeldas õigesti, et kostja tööandjana rikkus töötervishoiu ja tööohutuse seaduse §-ide 6 lg. 2 ja 13 lg. 1 p. 4 ning sotsiaalministri määruse nr. 26 „Raskuste käsitsi teisaldamise töötervishoiu ja tööohutuse nõuded“ § 3 lg. 3 ja 8 sätteid ja on põhjendatult leidnud, et arvestades hagejal

kutsehaigusena diagnoositud karpaalkanali sündroomi ning lihaste-kõõluste kinnistuskohtade haigust füüsilise ülekoormuse tõttu on kostja nimetatud õigusvastane tegu (tegevusetus) põhjuslikus seoses hageja tervisekahjustusega. Ringkonnakohus nõustub selles osas maakohtu otsuse põhjendustega (otsuse punktid 1-4) ning TsMS § 654 lg. 6 kohaselt ei pea vajalikuks neid korrata. Hageja esitas kostja vastu rahalise nõude, s.o. kutsehaiguse põhjustamisega tekitatud varalise kahju hüvitamise nõude, tuginedes nii lepingulise kui ka deliktilise vastutuse sätetele, nii nagu seda võimaldab seadus ja Riigikohtu praktika. Oma nõude aluseks olevate faktiliste asjaolude täpsutamine ja selgitamine ei kujuta endast hagi aluse ja eseme üheaegset muutmist. Seega on alusetud apellandi etteheited maakohtule, et asja menetlus oleks pidanud lõpetatama, kuna hagis ei ole avaldatud „põhjusliku seose asjaolusid“, sissetulekuid, mis võisid väheneda, ja õigusaktide rikkumisi. Tervisekahustuse hüvitise nõue ei saa olla vastuolus seadusega ega sellise nõude esitamine ja selle rahuldamine hea usu põhimõttega vastuolus olev. Ebaõige on ka apellandi seisukoht, mille kohaselt esitati hagi ebaõige kostja vastu. Järva Maavalitsuse teatisest (toimiku I kd. lk. 109) nähtub, et X XXX kolhoos kanti ettevõtteregistrisse 29.06.1990 ja 08.04.1992 nimetati ümber

XXXXXX

XXXXXXXXXXXX. OÜ V 20.03.1993 asutamislepingus on sätestatud, et OÜ V on XXXXXX XXXXXXXXXX õigusjärglane. 25.09.1996 on OÜ V ümber registreeritud äriregistrisse nimega OÜ V. Äriregistri andmetel on osaühing V äriregistrisse kantud 25.09.1996 ja on 25.09.2007 ümber registreeritud aktsiaseltsiks V. Ettevõtlusvormi muutused ei katkesta õigusjärglust. X XXX kolhoosil ja hilisemal XXXXXX XXXXXXXXXXX ei olnud viimase ümberkujundamisel osaühinguks MK ees tuvastatud kohustusi tervisekahjustuse hüvitamiseks ja hageja terviksekahjustus kutsehaigestumise tagajärjel tehti kindlaks 12.11.2009, s.o. ajal, mil ta töötas kostja juures. Hageja kutsehaigestumine ei olnud seotud radikuliidiga ja seda, et hageja soovis esmakordselt üleviimist teisele tööle 2009.a. ei saa hinnata oma tervisehädade varjamisena tööandja ees, nii nagu seda sõnastab apellant. Seega puudub alus hagejale ette heita rasket hooletust. Samal põhjusel ja arvestades tööandja kohustust tagada töötajale ohutud ja tervislikud töötingimused, millist kohustust maakohtu poolt tuvastatu järgi kostja rikkus, puudub alus kahjuhüvitist VÕS § 139 lg. 3 järgi vähendada või VÕS § 127 lg. 3 alusel nõude rahuldamata jätmiseks, samuti kostja vastutusest vabastamiseks rikkumise vabandatavuse põhjendusel. Hageja ei ole varjanud, et ta asus pärast töövõimekaotuse kindlakstegemist teisele tööle teise tööandja juures, ega teiselt tööandjat saadud sissetulekute (palga) suurust. Kuna tema töötasu teise tööandja juures ei ületa tema säilinud töövõime protsenti keskmisest palgast enne kutsehaigestumise kindlakstegemist, siis juba seetõttu ei saa rääkida kutsehaigestumisega tekitatud kahju osalisest või täielikust puudumisest. Kolmandatel isikutelt saadud sissetulekud, mis ei ole seotud hageja töötamisega, näiteks abikaasalt saadu, kahju suuruse määramisel ja selle hüvitamise kohustuse olemasolu kindlakstegemisel tähendust ei oma. VÕS 130 lg. 1 kohaselt isiku tervise kahjustamisest tekkinud kahju hüvitamise kohustuse olemasolul tuleb kahjustatud iskule hüvitada täielikust või osalisest töövõimetusest tekkinud kahju. VÕS § 136 lg. 2 kohaselt tuleb tervise kahjustamise korral kahju hüvitada perioodiliste rahaliste maksetena. Apellandi taotlus piirata kahju hüvitamine perioodiga kuni hageja taasläbivaatuseni 2016.a. on alusetu, sest puudub alus veendumiseks, et hageja taasläbivaatmisel tuvastatakse töövõime

täielik taastumine. Küll aga võib kutsalase töövõimekaotuse protsent muutuda, mis toob kaasa igakuise kahjuhüvitise suuruse muutmise vajaduse, mistõttu tuleb hagejat kohustada esitama kostjale enda arstliku taasläbivaatmise tulemuse (otsuse). Hageja vaidlustab vastuapellatsioonkaebuses maakohtu otsust hageja keskmise palga indekseerimata jätmise ja seega hüvitise suuruse osas. Maakohtus taotles hagaj indekseerimisel aluseks võtta tarbijahinnaindeksi muutused. Apellatsioonimenetluses on hagaja taotlenud indekseerimise kohaldamist statistikaameti poolt avaldatavate andmete järgi loomaksvatuses tegelevate töötajate keskmise kuupalga muutumise kohta. Ringkonnakohus leiab, et vastuapellatsioonkaebus tuleb selles osas rahulda, lähtudes järgmisest. Riigikohus on 06.11.2014 otsuses kohtuasjas nr 3-2-1-106-14 (p 10, 11) leidnud, et iseenesest on perioodilise tervisekahjuhüvitise indekseerimine mõistlik ja kooskõlas menetlusökonoomia põhimõttega, mistõttu on põhjendatud hüvitist indekseerida. Kutsehaigusest tingitud perioodiliselt makstavat tervisekahjuhüvitist ei saa indekseerida tarbijahinnaindeksiga. Kutsehaigusega põhjustatud tervisekahju perioodiliselt makstava hüvitise eesmärgiks on hüvitada kahjustatud isikule eelkõige sissetulek, mida ta oleks saanud, kui tervisekahju ei oleks tekkinud. Sellist hüvitist saab indekseerida sellise indeksiga, mis kajastab kahjustatud isiku kaotatud sissetuleku võimalikku muutumist ajas. Selliseks indeksiks võib olla nt üldise keskmise brutopalga või kahju kannatanud isikuga samal tegevusalal töötavate isikute keskmise brutopalga muutust kajastav indeks. Statistikaamet avaldab iga-aastaselt erinevates tegevusvaldkondades brutokuupalga juurdekasvutempo, mis väljendab teatud tööjõusektoris palgatasemete muutuseid. Hageja töötas enne kutsehaigestumist põllumajandussektoris, loomakasvatuse tegevusalal. Avalikult kättesaadava info kohaselt tegutseb kostja põllumajandustegevusalal, täpsemalt eelkõige loomakasvatusega. Kuna hageja töötas kostja juures lüpsjana, siis haakub see nimetatud valdkonnaga. Statistikaameti andmebaasi (www.stat.ee) kohaselt on keskmine töötajate kuupalga muutus loomakasvatuse või põllumajanduse tegevusalal järgmine: PA5341: KESKMINE BRUTO- JA NETOKUUPALK (EMTAK 2003, 2-KOHALINE KOOD) ---Tegevusala (EMTAK 2003), Aasta ning Näitaja Keskmine brutokuupalk, eurot Põllumajandus, jahindus ja neid teenindavad tegevusalad

Keskmise brutokuupalga juurdekasvutempo võrreldes eelmise aastaga, %

21.1 16.4

PA5241: KESKMINE BRUTO- JA NETOKUUPALK (EMTAK 2008, 2-KOHALINE KOOD) ---Tegevusala (EMTAK 2008), Aasta ning Näitaja Keskmine brutokuupalk, eurot

Keskmise brutokuupalga juurdekasvutempo võrreldes eelmise perioodiga, %

Taime- ja loomakasvatus, jahindus ja neid teenindavad tegevusalad

-5,6 3.2

8.8 8.3 5.5

Maakohus on hüvitise väljamõistmisel aluseks võtud hageja keskmise sissetuleku 936,34 eurot. Seda seisukohta ei ole pooled vaidlustanud. Vabariigi Valitsuse 15.03.2012 määruse nr 25 “Riikliku pensioni 2012. aasta indeksi väärtuse kinnitamine” § 3 kohaselt rakendatakse riikliku pensioni indeksit 1,044 riiklike pensionide indekseerimisel 1. aprillil 2012. a. Seega suurenes hageja töövõimetuspension alates 01.04.2012. a 139,69 euroni (133,80 * 1,044). Maakohus on võtnud aluseks pensioni suurusega 133,80 eurot, seega on hagejale arvestatud põhjendamatult suurem hüvitis. Vabariigi Valitsuse 14.03.2013 määruse nr 41 “Riikliku pensioni 2013. aasta indeksi väärtuse kinnitamine” § 3 kohaselt rakendatakse riikliku pensioni indeksit 1,050 riiklike pensionide indekseerimisel 1. aprillil 2013. a. Seega suurenes hageja töövõimetuspension alates 01.04.2013. a 146,70 euroni (139,69 * 1,050). Vabariigi Valitsuse 13.03.2014 määruse nr 36 “Riikliku pensioni 2014. aasta indeksi väärtuse kinnitamine” § 3 kohaselt rakendatakse riikliku pensioni indeksit 1,058 riiklike pensionide indekseerimisel 1. aprillil 2014. a. Seega suurenes hageja töövõimetuspension alates 01.04.2014. a 155,21 euroni (146,70 * 1,058). Hüvitise arvutamisel võtab ringkonnakohus aluseks maakohtu poolt leitud keskmise töötasu 936,34 eurot, mida indekseerib ülal toodud tabelis Statistikaameti andmebaasist pärinevate indeksitega, mis kajastavad keskmise töötasu muutust kostja tegevusalal. 2010. aastal on indeksiks 0,944, kuna siis keskmine kalendrikuu brutotöötasu vähenes ning ühtlasi vähenes hageja hüvitis. Alloleva tabeli neljandas tulbas on toodud püsiva töövõime kaotuse määr, mis alates 01.12.2011. a muutus 50 %-ks (varem oli vastav protsent 40). Saamata jäänud tulu (kahjuhüvitis) on saadud eelviidatud lahtrites olevate andmete korrutamisel. Hüvitis on arvestatud saamata jäänud tulust töövõimetuspensioni suuruse lahutamise teel. Hüvitise arvestus on järgmine.

Periood

26.11 30.11.2009 detsember jaanuar

veebruar

Töövõi- Hüvitis metuse protsent

Töövõimetuspension

Hüvitis

62,42

22,11

40,31

40% 40%

374,54 353,56

133,13 133,13

241,41 220,43

40%

353,56

133,13

220,43

Indekseeritud töötasu

Indeks

156,06

1,00

40%

936,34 936,34

1,00 0,944

936,34

0,944

märts aprill mai juuni juuli august september oktoober november detsember jaanuar

veebruar märts aprill mai juuni juuli august september oktoober november detsember jaanuar

veebruar märts aprill mai juuni juuli august september oktoober november detsember jaanuar

veebruar märts aprill mai juuni juuli august september oktoober november

936,34 936,34 936,34 936,34 936,34 936,34 936,34 936,34 936,34 936,34 883,90

0,944 0,944 0,944 0,944 0,944 0,944 0,944 0,944 0,944 0,944 1,032

40% 40% 40% 40% 40% 40% 40% 40% 40% 40% 40%

353,56 353,56 353,56 353,56 353,56 353,56 353,56 353,56 353,56 353,56 364,88

133,13 133,13 133,13 133,13 133,13 133,13 133,13 133,13 133,13 133,13 133,17

220,43 220,43 220,43 220,43 220,43 220,43 220,43 220,43 220,43 220,43 231,71

883,90 883,90 883,90 883,90 883,90 883,90 883,90 883,90 883,90 883,90 883,90 912,18

1,032 1,032 1,032 1,032 1,032 1,032 1,032 1,032 1,032 1,032 1,032 1,088

40% 40% 40% 40% 40% 40% 40% 40% 40% 40% 50% 50%

364,88 364,88 364,88 364,88 364,88 364,88 364,88 364,88 364,88 364,88 456,09 496,23

133,17 133,17 133,17 133,17 133,17 133,17 133,17 133,17 133,17 133,17 133,80 133,80

231,71 231,71 231,71 231,71 231,71 231,71 231,71 231,71 231,71 231,71 322,29 362,43

912,18 912,18 912,18 912,18 912,18 912,18 912,18 912,18 912,18 912,18 912,18 992,45

1,088 1,088 1,088 1,088 1,088 1,088 1,088 1,088 1,088 1,088 1,088 1,083

50% 50% 50% 50% 50% 50% 50% 50% 50% 50% 50% 50%

496,23 496,23 496,23 496,23 496,23 496,23 496,23 496,23 496,23 496,23 496,23 537,41

133,80 133,80 139,69 139,69 139,69 139,69 139,69 139,69 139,69 139,69 139,69 139,69

362,43 362,43 356,54 356,54 356,54 356,54 356,54 356,54 356,54 356,54 356,54 397,72

992,45 992,45 992,45 992,45 992,45 992,45 992,45 992,45 992,45 992,45

1,083 1,083 1,083 1,083 1,083 1,083 1,083 1,083 1,083 1,083

50% 50% 50% 50% 50% 50% 50% 50% 50% 50%

537,41 537,41 537,41 537,41 537,41 537,41 537,41 537,41 537,41 537,41

139,69 139,69 146,70 146,70 146,70 146,70 146,70 146,70 146,70 146,70

397,72 397,72 390,71 390,71 390,71 390,71 390,71 390,71 390,71 390,71

detsember jaanuar

veebruar märts aprill mai juuni juuli august september oktoober november

992,45 1 074,82

1,083 1,055

50% 50%

537,41 566,97

146,70 146,70

390,71 420,27

1 074,82 1 074,82 1 074,82 1 074,82 1 074,82 1 074,82 1 074,82 1 074,82 1 074,82 1 074,82

1,055 1,055 1,055 1,055 1,055 1,055 1,055 1,055 1,055 1,055

50% 50% 50% 50% 50% 50% 50% 50% 50% 50%

566,97 566,97 566,97 566,97 566,97 566,97 566,97 566,97 566,97 566,97 Kokku:

146,70 146,70 155,21 155,21 155,21 155,21 155,21 155,21 155,21 155,21

420,27 420,27 411,76 411,76 411,76 411,76 411,76 411,76 411,76 411,76 19 358,56

Seega muudab ringkonnakohus maakohtu otsust, mõistes kostjalt hageja kasuks välja ühekordse hüvitise perioodi eest alates 26.11.2009 kuni 30.11.2014, kokku 19 358,56 eurot, ja alates 01.12.2014 igakuise hüvitise 411,76 eurot kuus kuni kutsealase töövõimekaotuse lõppemiseni. Kostja tuleb kohustada igaastaselt indekseerima igakuist hüvitst tegevusala „Taime- ja loomakasvatuse, jahindus ja neid teenindavad tegevusalad“ keskmise brutokuupalga juurdekasvutempoga võrreldes eelneva aastaga. Ringkonnakohus võttis vastu apellatsioonimeneltuses esitatud kostja tõendi kostja ühe lüpsja palga kohta 2014.a. esimese 11 kuu osas, kuid jätab selle tähelepanuta, sest sest selle alusel ei saa teha järeldust hageja kaotatud töötasu suuruse kohta, s.o. seda, et kui töövõimekaotust ei oleks olnud, siis oleks endise töö jätkamisel hageja palk oli selline, nagu tollel lüpsjal. Seose hagi rahuldamisega terves ulatuse ja kostja apellatsioonkaebuse rahuldamata jätmisega jäävad poolte meneltuskulud mõlemas kohtuastmes kostja kanda.

/allkirjastatud digitaalselt/ Tiit Kollom

Reet Allikvere

Ulvi Loonurm

Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.