Kohtulahend

omanikuna olema hoolsam ning kontrollima kinnistu tehnosüsteemide vastavust kehtivate õigusaktide ja lepingutega. Kostja selle eest ei vastuta. Kostja oli seisukohal, et ta ei pea tasuma Eesti Energia aktsiaseltsi arvet summas 6180,22 eurot, samuti ei nõustunud kostja arve summa saamise aluseks oleva metoodikaga, mis tugineb puhtalt Elektrilevi osaühingu subjektiivsel nägemusel. Selle peaks vaidlustama hageja, kuna tema oli Eesti Energia aktsiaseltsi lepingupartner ja antud probleemide eest vastutav pool. Kostja on nõustunud kommunaalteenuste arve tasuma, kui on väljastatud korrektne arve, millel on elektriarvesti kohaselt tasumisele kuuluv elektrienergia hind. Maakohtu otsus 08.10.2014 otsusega rahuldas Harju Maakohus hagi ja mõistis kostjalt hageja kasuks välja põhivõlgnevuse 6853,66 eurot ja viivised 141,54 eurot. Menetluskulud jättis maakohus TsMS § 162 lg 1 alusel kostja kanda. Poolte vahel on vaidlus selles, milline üürileping poolte vahel kehtib, kas kostja oli viidud üürilepingu sõlmimise ajal eksitusse ja kas kostja kohustus on tasuda perioodi 14.01.201314.01.2014 arvestatud mõõtmata ahela tarbimise eest. Poolte vahel puudub vaidlus selles, et kostja on kasutanud Sõlme 3, Tallinn, eluruume perioodil 01.01.2011-01.02.2014 ja maksnud selle eest üüri ning tasunud kõrvalkulusid. Kuna vaidlusalusele kinnistule oli alates 08.06.2009 seatud käsutamise keelumärge kohtutäituri Priit Petteri kasuks (tl 41), siis oli 01.01.2011 eluruumi üürilepingu sõlmimise kujul tegemist tühise tehinguga TsÜS § 88 lõike 1 alusel. Poolte vahel puudub vaidlus selles, et kostja on Sõlme 3, Tallinn, eluruume kasutanud kuni 01.02.2014, kinnistule 08.06.2009 seatud käsutamise keelumärge on kustutatud 07.04.2011 (samaaegselt kandega, millega hageja kanti kinnistusraamatusse omanikuna) (tl 116-117) ja pooled on jätkanud 01.01.2011 lepingus sätestatud kohustuste täitmist ilma täiendavaid kokkuleppeid sõlmimata. Eeltoodust tulenevalt leidis kohus, et hageja ja kostja on kinnitanud 01.01.2011 lepingu kehtivust pärast tühisuse kaasa toonud asjaolu (käsutamise keelumärke) äralangemist TsÜS § 84 lg 3 kohaselt lepingu jätkuva täitmise kaudu. Eeltoodust tulenevalt ja TsÜS § 84 lg 3 ja VÕS § 291 lg 1 alusel leidis kohus, et 01.01.2011 eluruumi üürileping on kehtiv ja hagejale ning kostjale siduv. Seoses hageja poolt kostja vastu 13.01.2014 arve nr 1 (tl 68) alusel esitatud üürinõudega perioodil 01-31.01.2014 Sõlme 3, Tallinn, eluruumide kasutamise eest summas 500 eurot leidis kohus, et kuna kostja ei ole 25.06.2014 menetlusdokumendis esitanud vastuväiteid hageja üürinõudele, puudub vaidlus, et üüripind oli kostja valduses perioodil 01-31.01.2014 ja igakuiselt maksmisele kuuluv üürisumma oli 500 eurot alates 01.01.2013 (tl 54-56), siis tuleb hageja 13.01.2014 arvest nr 1 tulenev nõue rahuldada ja VÕS § 108 lg 1 alusel tuleb kostjalt välja mõista üürisumma 500 eurot. Hageja poolt kostja vastu 31.12.2013 arve nr 92 (tl 67) alusel esitatud nõude perioodi 0131.12.2013 tarbitud veevarustuse ja kommunaalmaksete eest summas 151,61 euro osas on kostja 25.06.2014 vastuses hagile nõustunud kommunaalteenuste arve tasuma, kui on väljastatud korrektne arve, millel on elektriarvesti kohaselt tasumisele kuuluv elektrihind. Poolte vahel puudub vaidlus selles, et 31.12.2013 arve nr 92 on koostatud kostja poolt edastatud vee- ja elektriarvesti näitude alusel, kostja on 12.02.2014 e-kirjas (tl 71) ja 25.06.2014 menetlusdokumendis esitanud vastuväiteid vaid 07.02.2014 arvel nr 6 kajastatud kommunaalteenuste kulude osas, mistõttu kohus leidis, et 01.01.2011 üürilepingu punktist 2.2 ja 31.12.2013 arvest nr 92 tulenevalt ning VÕS § 108 lg 1 alusel tuleb hageja nõue rahuldada

ja kostjalt välja mõista perioodi 01-31.12.2013 eest tasumata kommunaalteenuste arve summas 151,61 eurot. Seoses hageja poolt kostja vastu 07.02.2014 arve nr 6 (tl 69) alusel esitatud nõudega perioodi 01-31.01.2014 tarbitud veevarustuse ja elektrienergia eest summas 6203,05 eurot leidis kohus, et kuna kostja on esitanud vastuväited elektrienergia tarbimise osas esitatud arvele, kuid 0131.01.2014 vee- ja kanalisatsiooni tarbimisele 12 ühiku ulatuses ei ole vastuväidet esitatud ja on nimetatud nõudega 12.02.2014 e-kirjas nõustunud (tl 71), siis on põhjendatud VÕS § 292 lg 1 alusel rahuldada 07.02.2014 arvel nr 6 kajastatud veevarustuse kommunaalmaksete nõue. Kuivõrd tsiviilasjas ei ole tõendatud, kas mõõtmata ahel on ehitatud 01.01.2011 üürilepingu kestel või enne üürilepingu sõlmimist ning kostja on eitanud mõõtmata ahela olemasolust teadmist, siis on põhjendatud asuda seisukohale, et kostja on kogu üürilepingu perioodi (01.01.2011-01.02.2014) kestel tarbinud elektrienergiat muu hulgas läbi mõõtmata ahela. Samas on Eesti Energia aktsiaseltsi poolt esitatud arves esitatud nõue vaid ühe aasta ulatuses (tl 62-64), perioodi 14.01.2013-14.01.2014 arvestusega. Kohus märkis, et asjaolu, et hageja ostjana ei vaadanud kinnistut VÕS § 219 kohaselt üle, võib omada tähtsust kinnistu müügilepingust tulenevate nõuete esitamisel, kuid ei ole oluline asjaolu seoses hageja ja kostja vahel kehtiva üürilepinguga. Poolte vahel puudub vaidlus, et kostjale anti Sõlme 3, Tallinn eluruumid üle kasutamiseks sobivas seisundis. Eeltoodust tulenevalt ei pidanud kohus käesolevas asjas muu hulgas asjakohaseks seda, kelle poolt või millal ehitati kinnistu peakaablile juurde mõõtmata ahel, kuna hageja on esitanud tarbimiskulutuste hüvitamise nõude ja hageja on saanud üüripinda kasutada vastavalt üürilepingu sihtotstarbele. Kohus leidis, et kuivõrd pooled on 01.01.2011 lepingu punktides 2.2 ja 2.3 kokku leppinud selles, et kostja tasub lisaks üürile ka eluruumi kasutamisega seotud kõrvalkulud, siis on hagejal VÕS § 292 lõikest 1 ja 01.01.2011 lepingu punktidest 2.2 ja 2.3 tulenevalt õigus nõuda nende tarbimiskulude tasumist ja hüvitamist kostja poolt, mis on otseselt seotud üürilepingu esemeks oleva eluruumi kasutamisest. Kohus märkis, et poolte vahel puudub vaidlus selles, et üürilepingu esemeks olev elumaja oli kaminasaali, 8 magamistoa, 2 sauna, baari, köögi ja 5 WC-ga (tl 58). Tsiviilasjas esitaud materjalidest nähtub, et kõrvalkulude eest on kostja näiteks 17.06.2013 tasunud 159,85 eurot, 15.10.2013 tasunud 143,98 eurot ja 14.11.2013 tasunud 165,28 eurot (tl 54-56), mida võib üüripinna suurust ja kütteperioodi algust (tavapäraselt september-oktoober) arvesse võttes pidada ligikaudu sama suureks olenemata ilmastiku muutumisest. Eeltoodust ja Elektrilevi osaühingu 14.01.2014 aktis (tl 65) toodust tulenevalt on kohtu hinnangu põhjendatud asuda seisukohale, et Sõlme 3, Tallinn, elumaja küttesüsteemi on varustatud mõõtmata ahela kaudu, mistõttu elektriarve suurus ei muutu vastavalt kütteperioodi algusele või lõpule. Samuti leidis kohus, et kuna kostja on ajavahemikul 01.01.2011-01.02.2014 üürinud Sõlme 3, Tallinn, eluruume, siis mõistlik üürnik oleks pidanud teadma, et tema poolt tasutavad tarbimiskulud ei sisalda kütteperioodi kulusid. Samuti on elumaja ruumide arvust tulenevalt pidada ebatavaliselt väikseid kommunaalkulusid kogusummas ligikaudu 150 eurot kuus. Kuivõrd tsiviilasjas kogutud materjalide kohaselt ei ole kostja teavitanud hagejat sellest, et üüripinda ei ole võimalik sihtotstarbeliselt kasutada (eluruumide temperatuur on liiga madal) ja kostja ei ole esitanud tõendeid, mille kohaselt olid üüripinna kütmisel kasutusel alternatiivsed lahendused, mille kasutamiseks ei olnud tarvis täiendavat elektrienergiat, siis kohtu hinnangul on tõendatud (tl 54-56, 65), et kostja tarbis üürilepingu kehtivuse ajal elektrienergiat nii mõõtmata ahelast kui arvestiga ahelast. Sõltumata sellest, kelle poolt mõõtmata ahel ehitati või kas kostja oli mõõtmata ahela olemasolust teadlik, on kostja saanud

mõõtmata ahela elektrienergiat kasutada ja saada selle kasutamisest hüvesid. Kohtu hinnangul on 14.01.2014 akti (tl 65), 31.01.2014 elektrienergia ja võrguteenuse arvestuseta tarbimise kalkulatsiooni (tl 64) ja 31.01.2014 arve nr 893570832294 (tl 62) alusel tõendatud, et Sõlme 3, Tallinn, kinnistu varustamisel on kasutatud arvestuslikult elektrienergiat perioodil 14.01.2013-14.01.2014 mõõtmata ahelast ning korrigeeritud arvestuslik elektrienergia tarbimise arve on esitatud Eesti Energia aktsiaseltsi poolt 31.01.2014. Arve kohaselt perioodi 01.12.2013-31.12.2013 kohta. Kohtu hinnangul ei välista hageja nõuet Eesti Energia aktsiaseltsi poolt esitatud mõõtmata ahela tarbimise eest esitatud arve tasumise hüvitamiseks asjaolu, et hageja ei ole kostjale esitanud täiendavalt nõuet 31.01.2014 elektriarvesti näitude kohaselt. Eelnevalt esitatud tõenditest ja põhjendustest tulenevalt leidis kohus, et kuivõrd kostja valduses oli üüripind perioodil 01.01.2013-01.02.2014, tuvastatud on mõõtmata ahela kasutamine, mõõtmata ahelast tarbitud elektrienergiat kasutati Sõlme 3, Tallinn, üüripinna küttesüsteemi varustamisel, kostjale on VÕS § 292 lg 2 kohaselt esitatud kõrvalkulusid ja nende kalkulatsioone tõendavad dokumendid, siis tuleb 01.01.2011 lepingu punktidest 2.2 ja 2.3 tulenevalt ning VÕS § 292 lg 1 alusel kostjalt välja mõista tasumata kommunaalteenuste arve nr 6 kogusummas 6203,05 eurot. Hageja esitatud viiviste nõude osas summas 141,54 eurot leidis kohus, et otsuses toodud põhjendustel on kohus rahuldanud hageja üürinõude 500 eurot, 2013. aasta detsembri kommunaalkulude nõude 151,61 eurot ja 2014. jaanuari kommunaalkulude nõude 6203,05 eurot, siis tuleb kostjal nõude tasumisega viivitamise tõttu maksta viivist VÕS § 113 lg 1 alusel. Hageja on lähtunud seadusjärgsest viivisemäärast 8,25% aastas ja arvestanud viivist alates nõuete sissenõutavaks muutumisest kuni hagiavalduse esitamiseni, hageja viivisearvestused on kontrollitavad ja selged, mistõttu on põhjendatud VÕS § 113 lg 1 alusel kostjalt välja mõista viivis 141,54 eurot. Apellatsioonkaebus 07.11.2014 esitatud apellatsioonkaebuses palub kostja tühistada Harju Maakohtu 08.10.2014 otsuse osas, millega kohus mõistis kostjalt hageja kasuks välja põhivõla summas 6180,22 eurot ja viivise 124,75 eurot. Apellatsioonimenetlusega seotud menetluskulud palub kostja jätta hageja kanda. Hagi menetlemisega seotud menetluskulude jaotust palub kostja muuta selliselt, et jätta maakohtu otsuse tühistamisel tühistatud osale vastavad menetluskulud proportsionaalselt hageja kanda. Kostja hinnangul on maakohus hagi rahuldamisel vaidlustatud osas ebaõigesti kohaldanud VÕS-i üürilepingu sätteid ning jätnud eristamata kõrvalkulude nõuded ning kahju hüvitamise nõude. Kohus on jätnud ebaõigesti kohaldamata VÕS § 103 lg-tes 1 ja 2, § 115 lg-s 1, § 127 lg-tes 4 ja 5, § 139 lg-tes 1 ja 2 sätestatu, samuti VÕS § 219 lg-s 1 sätestatu. Kostja leiab, et tasu elektrienergia tarbimise eest mõõtmata ahelast ei saa käsitleda kõrvalkuluna üürilepingu tähenduses. VÕS § 292 lg-le 1 viidates märgib kostja, et tasu näol, mille hüvitamist hageja kostjalt nõuab, ei ole tegemist üüritud asjale või üürnikule osutatud teenusega. Tegemist on arvestusliku nõudega, mille suuruse kindlaksmääramise metoodika tuleneb elektrituruseaduse (ELTS) § 68 lg 3 alusel kehtestatud majandus- ja kommunikatsiooniministri 15.05.2007 määrusest nr 34 “Ebaseaduslikult kasutatud elektrienergia koguse ja võrguteenuste mahu ning ebaseaduslikult kasutatud elektrienergia ja võrguteenuse maksumuse määramise kord”. Eeltoodust tulenevalt on kõnealusel tasul sanktsiooniline iseloom, mis on hageja ja võrguteenuse osutaja vahelises suhtes vaadeldav kahju hüvitamise (või leppetrahvi) sarnase nõudena. Eelkirjeldatud tasu ei loe kõrvalkuluks ka poolte vahel kehtiv üürileping. Maakohus

on ise otsuses viidanud üürilepingu p-s 2.2. sisalduvale kokkuleppele, mille kohaselt on kõrvalkuluks need kulud, mis määratakse kindlaks lähtudes arvestite näitudest ja teenusepakkuja poolt esitatud arvetest. Kuivõrd arvestite näite mõõtmata elektrienergia kohta ei ole ega saagi olla, ei ole tegemist kõrvalkuluga ka lepingu tähenduses. Kuivõrd maakohus on leidnud, et poolte vahel on lepinguline suhe, saaks hageja teoreetiliselt esitada oma nõude VÕS § 115 alusel, aga ka sellisel juhul ei saa hageja nõuet rahuldada. Kostja rõhutab, et ta ei teadnud mõõtmata elektriahela olemasolust Sõlme 3 eramus ega ole selle ahela kaudu elektrienergiat kunagi kasutanud. Kostja viitab Elektrilevi OÜ poolt 14.01.2014 koostatud olukorra fikseerimise aktile nr 162078, mille kohaselt eksisteeris elamus ka mõõdetud elektriahel. Kostja kasutas eramus episoodiliselt vaid ühte tuba, mida vajadusel köeti mõõdetud ahelast. Seoses võimaliku kahju hüvitamise nõude esitamisega toob kostja välja asjaolud, mis välistavad kahjunõude esitamise. Seejuures leiab kostja VÕS § 115 lg-le 1 viidates, et maakohtus ei ole arutatud, millist kohustust kostja rikkus, kuna hageja ei ole sellekohaseid väiteid esitanud, rääkimata niisuguste väidete tõendamisest. Lisaks märgib kostja, et maakohus ei tuvastanud, millal mõõtmata ahel Sõlme 3 elamusse ehitati. Kostja ei saanud lepingu sõlmimisel mõistlikult ette näha, et elamusse selline mõõtmata ahel ehitatud oli. Juba põhjusel, et kostja ei teadnud mõõtmata ahela olemasolust, ei saa kostja VÕS § 127 lg-s 5 sätestatu järgi vastutada mistahes kahju eest, mis tekkis hagejale seoses mõõtmata ahelaga. Samuti ei ole maakohus tuvastanud VÕS § 127 lg-s 4 sätestatud põhjuslikku seost, samuti ei ole selle kohta esitatud mistahes väiteid ega ka tõendeid. Kahju hüvitamisel tuleb silmas pidada ka seda, milline oli kahjustatud isiku osa kahju tekkimisel (VÕS § 139 lg-d 1 ja 2). Lisaks ei ole välja selgitatud, kas hageja on esitanud võrguettevõtjale määruse § 3 lg-s 4 nimetatud kirjaliku seletuse või mitte. VÕS § 219 lg-s 1 sätestatu kohaselt oli hagejal pärast kinnisasja omanikuks saamist kohustus kinnisasjas olev elamu kohe üle vaadata. Juhul kui kohus nõustus, et VÕS § 219 lg 1 alusel saab esitada müügilepingust tulenevaid nõudeid, tulnuks eeltoodust järeldada ka seda, et käesolevas kaebuses vaidlustatud nõude saab hageja esitada kinnistu endise omaniku, mitte kostja vastu. On võimatu, et ühel ja samal alusel saaks esitada sama nõude korraga kahe isiku vastu, mistõttu on hageja valinud hagi esitamisel vale kostja. Kostja leiab, et maakohus on ebaõigesti kohaldanud materiaalõigusnorme, juhindudes VÕS-i üürilepingu sätetest, jättes aga kohaldamata kahju hüvitamise ja müügilepingu sätted. Seoses Elektrilevi OÜ olukorra fikseerimise akti ja arvestusliku tarbimise kalkulatsiooniga leiab kostja, et kuivõrd tegemist on arvestusega, mis ei põhine reaalsel tarbimisel, ei saa nende dokumentaalsete tõendite pinnal järeldada, et kostja faktiliselt elektrienergiat tarbis. Kostja on maakohtu menetluse jooksul selgelt avaldanud, et ta ei nõustu arvestusmetoodikaga, seega ei saa lugeda tarbitud elektrienergia koguseid kostja poolt kuidagi ka omaksvõetuks. Kohus on hinnanud eelnimetatud tõendeid ebaõigesti ning rikkunud seega menetlusõigusnorme (TsMS § 232 lg 1). Kostja rõhutab, et ta esitas hagejale arvestite näidud vastavalt lepingule ning näidud edastas elektrienergia müüjale hageja. Sellest tulenevalt oli hagejal pidevalt ülevaade sellest, kui palju elektrienergiat Sõlme 3 elamus kasutatakse. Juhul, kui eeldada, et kostja pidi aru saama elektrikulu ebatavalisest väiksusest, pidi see teada olema ka hagejale, kes omakorda on jätnud temale tekkida võiva kahju ära hoidmata. Vastus apellatsioonkaebusele Hageja hinnangul on maakohus õigesti kohaldanud materiaalõigusnorme ega ole rikkunud menetlusnorme.

Ringkonnakohtu seisukoht Ringkonnakohus, tutvunud tsiviilasja materjaliga, leiab, et Harju Maakohtu 08.10.2014 otsus on seaduslik ja põhjendatud ning apellatsioonkaebuse väited ei anna alust selle tühistamiseks. Kooskõlas TsMS § 657 lg 1 p-ga 1 tuleb maakohtu otsus jätta muutmata ja apellatsioonkaebus rahuldamata. Poolte vahel puudub vaidlus selles, et kostja on kasutanud Sõlme 3, Tallinn eluruume perioodil 01.01.2011 kuni 01.02.2014. Elektrilevi OÜ poolt 14.01.2014 koostatud olukorra fikseerimise aktiga nr 162078 (tl 65) tuvastati ebaseaduslik elektritarbimine Sõlme tn 3, Tallinn ja koostati arvestus tagasiulatuvalt 1 aasta eest vastavalt ebaseaduslikku ahelat läbinud koormusele. Eesti Energia aktsiaselts esitas hagejale arve summas 6180,22 eurot (tl 62). Kostja poolt on hagejale muu hulgas tasumata perioodi 01.01-31.01.2014 kommunaalteenuste arve nr 6 (tl 69, sh korrigeeritud elektrienergia arve) summas 6203,05 eurot. Ringkonnakohus kontrollib TsMS § 651 lg 1 kohaselt apellatsiooni korras esimese astme kohtuotsuse seaduslikkust ja põhjendatust üksnes osas, mille peale on edasi kaevatud. Kostja vaidleb vastu Eesti Energia aktsiaseltsi poolt elektrienergia mõõtmata ahela kaudu tarbimise eest esitatud arvele summas 6180,22 eurot ja selle aluseks olevale metoodikale. Nimetatud arves on esitatud nõue aasta ulatuses (tl 62-64), perioodi 14.01.2013 kuni 14.01.2014 arvestusega. Samuti vaidlustab kostja nimetatud nõudelt arvestatud viivise. Ringkonnakohus ei nõustu apellatsioonkaebuse väidetega, mille kohaselt ei saa tasu elektrienergia tarbimise eest mõõtmata ahelast käsitleda kõrvalkuluna üürilepingu tähenduses ning et nimetatud tasu ei loe kõrvalkuluks ka poolte vahel kehtiv üürileping. VÕS § 292 lg 1 kohaselt peab üürnik lisaks üüri maksmisele kandma muid üüritud asjaga seotud kulusid (kõrvalkulud) üksnes juhul, kui selles on kokku lepitud. Kõrvalkuludeks on tasu üürileandja või kolmanda isiku teenuste ja tegude eest, mis on seotud asja kasutamisega. Pooled on üürilepingu punktides 2.2 ja 2.3 kokku leppinud, et kostja tasub lisaks üürile ka eluruumi kasutamisega seotud kõrvalkulud, milleks on tasu elektrienergia, vee ja kanalisatsiooni eest. Kõrvalkulude suurus määratakse üürilepingu punkti 2.2 järgi igakuiselt lähtudes arvestite näitudest ja teenusepakkujate poolt esitatud arvetest. Juhul, kui lepingu kehtivuse ajal lisandub eluruumi kasutamisega seotud kõrvalkulu, mida pole nimetatud lepingu punktis 2.2., tasub üürnik selle eest vastavalt lepingus sätestatud korrale juhul, kui selles on kokku lepitud. Ringkonnakohus leiab, et kuivõrd kostja on saanud mõõtmata ahela elektrienergiat kasutada ja saada selle kasutamisest hüvesid, on põhjendatud nõuda kostjalt ka vastava elektrienergia eest tasumist. Seejuures ei ole oluline, kas kostja oli mõõtmata ahela olemasolust teadlik või mitte ja mitut ruumi üürilepingu esemeks olevast elumajast on kostja kasutanud. Kostja poolt esiletoodud asjaolu, et arvestite näite mõõtmata elektrienergia kohta ei ole ega saagi olla, ei tähenda, et tegemist ei oleks kõrvalkuluga lepingu tähenduses. Vastupidise käsitluse korral oleks mõõtmata vooluahela kaudu elektrienergia tarbija vastutus igal juhul välistatud, mis kahtlemata ei oleks õiglane ega põhjendatud lahendus. Riigikohtu lahendi nr 3-2-1-2-11 p-s 14 märgitust tulenevalt saaks Eesti Energia aktsiaseltsi poolt hagejale esitatud täiendava arve summas 6180,22 eurot alusel elektrienergia eest tasumist pidada hea usu põhimõttega vastuolus olevaks juhul, kui täiendava arve esitamine sai võimalikuks üksnes Eesti Energia aktsiaseltsi tegemata jätmise tõttu ja kui tagantjärele nõude rahuldamine oli hageja jaoks ettearvamatu ning hageja tarbijana ei saanud ega pidanudki aru saama arvestuse ebaõigsusest ning arve tagantjärele maksmine tooks talle kaasa tõsiseid tagajärgi. Praegusel juhul ei esine selliseid asjaolusid, millest tulenevalt saaks Eesti Energia aktsiaseltsi poolt hagejale esitatud täiendava arve alusel elektrienergia eest tasumist pidada hea usu põhimõttega vastuolus olevaks. Kuivõrd käesolevas asjas on põhjendatud hagejale täiendava arve esitamine, on

hagejal õigus nõuda Eesti Energia aktsiaseltsi poolt esitatud mõõtmata ahela tarbimise eest esitatud arve tasumise hüvitamist ka kostjalt. Nõustuda ei saa ka kostja seisukohaga, et kostja ei ole mõõtmata elektriahela kaudu Sõlme 3, Tallinn elamus elektrienergiat kunagi kasutanud. Asjaolu, et ajal, mil kostja sai üürilepingu alusel kasutada üüripinda vastavalt üürilepingu otstarbele, on Sõlme 3, Tallinn kinnistu varustamisel kasutatud elektrienergiat mõõtmata ahelast, on tuvastatud Elektrilevi osaühingu 14.01.2014 olukorra fikseerimise akti (tl 65), 31.01.2014 elektrienergia ja võrguteenuse arvestuseta tarbimise kalkulatsiooniga (tl 64). Ringkonnakohus jagab maakohtu seisukohta, et kuivõrd tsiviilasjas kogutud materjalide kohaselt ei ole kostja teavitanud hagejat sellest, et üüripinda ei ole võimalik sihtotstarbeliselt kasutada (eluruumide temperatuur on liiga madal) ja kostja ei ole esitanud tõendeid, mille kohaselt olid üüripinna kütmisel kasutusel alternatiivsed lahendused, mille kasutamiseks ei olnud tarvis täiendavat elektrienergiat, siis on tõendatud, et kostja tarbis üürilepingu kehtivuse ajal elektrienergiat nii mõõtmata ahelast kui ka arvestiga ahelast. Vastuseks kostja väidetele seoses hageja võimaliku kahju hüvitamise nõudega märgib ringkonnakohus, et kostja vastavad väited ei oma asja lahendamise seisukohast tähtsust, kuivõrd hageja ei ole käesolevas asjas esitanud kostja vastu kahju hüvitamise nõuet VÕS § 115 lg 1 alusel. Hagi on esitatud pooltevahelisest üürilepingust tuleneva võlgnevuse väljamõistmiseks VÕS § 292 lg 1 alusel. Lisaks peab ringkonnakohus vajalikuks korrata maakohtu otsuses märgitut, mille kohaselt ei ole kostja väited VÕS § 219 lg-s 1 sätestatud kinnisasja omaniku asja ülevaatamise kohustusest pooltevahelise üürilepinguga seoses olulised, vaid võivad omada tähtsust müügilepingust tulenevate nõuete esitamisel. Hageja ei ole esitanud kinnisasja müügilepingust tulenevaid nõudeid. Eestoodust tulenevalt on ringkonnakohus seisukohal, et hageja nõue Eesti Energia aktsiaseltsi poolt elektrienergia mõõtmata ahela kaudu tarbimise eest esitatud arve summas 6180,22 eurot tasumiseks on põhjendatud. Samuti on põhjendatud nimetatud nõude osas esitatud viivise nõue. Menetluskulude jaotus Kuna ringkonnakohus jätab kostja apellatsioonkaebuse rahuldamata ning esimese astme kohtu otsuse muutmata, jätab ta apellatsioonimenetluse kulud kostja kanda (TsMS § 171 lg 1). Riigikohus on lahendis nr 3-2-1-147-14 p-22 selgitanud menetluskulude kindlaksmääramise korda järgmiselt: „1. jaanuaril 2015 jõustusid TsMS-i muudatused, mis olulisel määral muutsid menetluskulude kindlaksmääramise korda. TsMS § 174 lg 1 esimese lause uue redaktsiooni kohaselt määrab menetluskulude rahalise suuruse menetluskulude jaotuse alusel vajalikus ja põhjendatud ulatuses kindlaks asja menetlev kohus samas tsiviilasjas, millega seoses kulud tekkisid. TsMS § 177 lg 1 uue redaktsiooni kohaselt määrab kohus menetluskulude rahalise suuruse kindlaks kohtuotsuses või menetlust lõpetavas määruses (p 1) või määrusega pärast tsiviilasja sisulise lahendamise kohta tehtud kohtuotsuse või menetlust lõpetava määruse jõustumist (p 2). Seejuures nähakse TsMS § 176 lg 4 uues redaktsioonis ette menetlusosaliste kohustus esitada igas kohtuastmes, kus asja menetletakse, menetluskulude nimekiri selle kohtuastme menetlusega seotud kulude kohta. /....../ Kolleegiumi arvates tuleb kohtutel eespool nimetatud probleemi ületamiseks tõlgendada kehtivaid menetluskulude kindlaksmääramise sätteid selliselt, et tsiviilasjades, milles lõpplahend kas või ühes kohtuastmes on tehtud enne 1. jaanuari 2015, ilma et selles menetluskulud oleksid rahaliselt kindlaks määratud, määrab kogu asja menetluskulud

kindlaks maakohus määrusega pärast tsiviilasja sisulise lahendamise kohta tehtud kohtuotsuse või menetlust lõpetava määruse jõustumist (TsMS § 177 lg 1 p 2 ja lg 2), andes õigustatud menetlusosalisele mõistliku tähtaja menetluskulude nimekirja ja vajadusel neid tõendavate dokumentide esitamiseks ning kohustatud menetlusosalisele vastuväite esitamiseks. Kui menetlusosaline ei esita kohtu määratud tähtaja jooksul menetluskulude nimekirja, määrab maakohus TsMS § 174 lg 1 teise lause kohaselt kindlaks sellise menetluskulu, mida on võimalik määrata tsiviilasja materjalide alusel (eelkõige riigilõiv)“.

/allkirjastatud digitaalselt/ Reet Allikvere

/allkirjastatud digitaalselt/ Ande Tänav

/allkirjastatud digitaalselt/ Kaupo Paal

Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.