Eesistuja Villu Kõve, liikmed Henn Jõks, Peeter Jerofejev, Ants Kull, Jaak Luik, Malle Seppik, Tambet Tampuu
Kohtuasi
Aktsiaseltsi TBB Invest hagi CNS Group Estonia OÜ vastu 6853 euro 66 sendi ja viivise saamiseks
Vaidlustatud kohtulahend
Tallinna Ringkonnakohtu 6. märtsi 2015. a otsus tsiviilasjas nr 2-14-9157
Kaebuse esitaja ja kaebuse liik
CNS Group Estonia OÜ kassatsioonkaebus
Tsiviilasja hind Riigikohtus
6304 eurot 97 senti
Menetlusosalised ja nende esindajad Riigikohtus
Hageja Aktsiaselts TBB Invest, lepinguline esindaja vandeadvokaat Janek Väli Kostja CNS Group Estonia OÜ, lepinguline esindaja vandeadvokaat Andrias Palmits
Asja läbivaatamise kuupäev
23. november 2015. a, kirjalik menetlus
RESOLUTSIOON
1.Jätta Tallinna Ringkonnakohtu 6. märtsi 2015. a otsus tsiviilasjas nr 2-14-9157 muutmata ja kassatsioonkaebus rahuldamata.
2.Kassatsiooniastme menetluskulud jätta CNS Group Estonia OÜ kanda.
3.Arvata CNS Group Estonia OÜ kassatsioonkaebuselt tasutud kautsjon riigituludesse.
ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK
1.15. mail 2014 esitas Aktsiaselts TBB Invest (hageja) Harju Maakohtule CNS Group Estonia OÜ (kostja) vastu hagi, milles palus mõista kostjalt hageja kasuks välja 6853 eurot 66 senti ja viivise 141 eurot 54 senti. Menetluskulud palus hageja jätta kostja kanda. Hagiavalduse kohaselt sõlmisid kostja ja kolmas isik 1. jaanuaril 2011 eluruumi üürilepingu (üürileping). Pärast kinnisasja omaniku vahetumist 7. aprillil 2011 jätkas kostja üürnikuna eluruumide kasutamist. Uueks üürileandjaks oli kinnisasja omandanud hageja. Üürilepingu punkti 2.1
järgi kohustus üürnik tasuma üüri 479 eurot 34 senti kuus, üüri tõsteti poolte kokkuleppel 500 euroni kuus alates 1. jaanuarist 2013. Üürilepingu punkti 2.2 kohaselt kohustus üürnik tasuma eluruumi kasutamisega seotud kõrvalkulud. Pooled saavutasid kokkuleppe üürilepingu lõpetamiseks ja elumaja vabastamiseks 1. veebruaril 2014. Üürnik vabastas ruumid kokkulepitud ajaks.
30.jaanuaril 2014 saadeti hagejale Elektrilevi osaühingust olukorra fikseerimise akt, millega oli
14.jaanuaril 2014 tuvastatud kinnistul ebaseaduslik elektritarbimine. Eesti Energia Aktsiaselts (Eesti Energia) esitas hagejale 6180 euro 22 sendi suuruse arve. Hageja nõudis seejärel kostjalt tasumata kommunaalteenuste arve alusel 151 euro 61 sendi, üüriarve alusel 500 euro ja lisaks kommunaalteenuste arve (sh korrigeeritud elektrienergia arve) alusel 6203 euro 5 sendi tasumist.
2.Kostja vaidles hagile vastu. Ta väitis, et kinnistu endise omanikuga sõlmitud üürilepingu tingimuseks olid mõistlikus suuruses kõrvalkulud. Kostjal puudus igasugune info elektrienergia ebaseaduslike ühenduste kohta ja kostja väitel ta ei oleks sõlminud üürilepingut Elektrilevi osaühingu poolt tuvastatud tarbimise mahtu teades. Kostja oli üürilepingu sõlmimise ajal eksimuses ja tegemist oli pettusega. Üürileping oli tühine, kuna see sõlmiti pärast täitemenetluse alustamist kinnisvara käsutamise keelu ajal ilma kohtutäituri nõusolekuta. Seega kehtis kostjale teadaolevalt poolte vahel suuline ja täpselt kindlaks määramata kokkulepe, mille alusel võis kostja raha eest kasutada hageja ruume. Ebaseaduslikest ahelatest tulenevate probleemide vältimiseks oleks hageja pidanud kinnistu omanikuna olema hoolsam ning kontrollima kinnistu tehnosüsteemide vastavust kehtivatele õigusaktidele ja lepingutele. Kostja hinnangul ei pidanud ta tasuma Eesti Energia 6180 euro 22 sendi suurust arvet, samuti ei nõustunud kostja arve summa saamise aluseks oleva metoodikaga, mis tugines Elektrilevi osaühingu subjektiivsele nägemusele. Arve aluseks oleva metoodika pidi kostja hinnangul vaidlustama hageja, kuna too oli Eesti Energia lepingupartner. Kostja nõustus kommunaalteenuste arve tasuma, kui väljastatakse korrektne arve, millel on elektriarvesti kohaselt tasumisele kuuluv elektrienergia hind.
3.Maakohus rahuldas 8. oktoobri 2014 otsusega hagi ja mõistis kostjalt hageja kasuks välja põhivõlgnevuse 6853 eurot 66 senti ja viivise 141 eurot 54 senti. Menetluskulud jättis maakohus tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 162 lõike 1 alusel kostja kanda. Pooled vaidlesid selle üle, milline üürileping nende vahel kehtis, kas kostja oli viidud üürilepingu sõlmimise ajal eksitusse ja kas kostja kohustuseks oli tasuda 14. jaanuarist 2013-14. jaanuarini 2014 arvestatud mõõtmata ahela tarbimise eest. Kuna vaidlusalusele kinnistule oli alates 8. juunist 2009 seatud käsutamise keelumärge kohtutäituri kasuks, oli maakohtu hinnangul 1. jaanuari 2011 eluruumi üürilepingu sõlmimine tühiseks tehinguks tsiviilseadustiku üldosa seaduse (TsÜS) § 88 lõike 1 tähenduses. Kostja kasutas eluruume kuni
1.veebruarini 2014, kinnistule 8. juunil 2009 seatud käsutamise keelumärge kustutati 7. aprillil 2011 (samal ajal kandega, millega hageja kanti kinnistusraamatusse omanikuna) ja pooled jätkasid
1.jaanuaril 2011 lepingus sätestatud kohustuste täitmist ilma lisakokkuleppeid sõlmimata. Seega kinnitasid hageja ja kostja 1. jaanuari 2011 lepingu kehtivust pärast tühisuse kaasa toonud asjaolu (käsutamise keelumärke) äralangemist TsÜS § 84 lõike 3 kohaselt lepingu jätkuva täitmise kaudu.
Eeltoodust tulenevalt oli maakohtu hinnangul 1. jaanuari 2011 eluruumi üürileping kehtiv ja hagejale ning kostjale siduv. Kuna kostja ei esitanud vastuväiteid hageja üürinõudele, ei vaielnud pooled selle üle, et üüripind oli kostja valduses 1.-31. jaanuarini 2014 ja üür oli 500 eurot kuus alates 1. jaanuarist 2013. Seega tuli hageja nõue 1. jaanuarist-31. jaanuarini 2014 üüriarve alusel 500 euro saamiseks rahuldada. Üürilepingu punktist 2.2 ja 31. detsembri 2013 arvest tulenevalt ning võlaõigusseaduse (VÕS) § 108 lõike 1 alusel tuli rahuldada ka hageja nõue tasuda perioodi 1.-31. detsember 2013 eest tasumata kommunaalteenuste arve 151 eurot 61 senti. Hageja 7. veebruari 2014 arve alusel esitatud nõude kohta tasuda tarbitud vee ja elektrienergia eest 6203 eurot 5 senti leidis kohus, et kuna kostja oli esitanud vastuväited arvele üksnes elektrienergia tarbimise osas, kuid vee ja kanalisatsiooni tarbimisele 12 ühiku ulatuses vastu ei vaielnud, oli VÕS § 292 lõike 1 alusel põhjendatud rahuldada kostja suhtes arvel kajastatud veevarustuse kommunaalmaksete nõue. Kuivõrd tsiviilasjas ei tõendatud, kas mõõtmata ahel oli ehitatud üürilepingu kestel või enne üürilepingu sõlmimist, ning kostja eitas mõõtmata ahela olemasolust teadmist, oli maakohtu arvates põhjendatud asuda seisukohale, et kostja oli kogu üürilepingu perioodi (st 1. jaanuar 2011-1. veebruar 2014) kestel tarbinud elektrienergiat mh mõõtmata ahela kaudu. Samas oli Eesti Energia esitanud nõude vaid perioodi 14. jaanuar 2013-14. jaanuar 2014 eest. Sellel, et hageja ostjana ei vaadanud kinnistut VÕS § 219 kohaselt üle, võis olla tähtsus kinnistu müügilepingust tulenevate nõuete esitamisel, kuid see ei olnud oluline asjaolu hageja ja kostja vahel kehtiva üürilepingu puhul. Kostjale anti eluruumid üle kasutamiseks sobivas seisundis. Seega ei olnud maakohtu hinnangul asjakohane, kes või millal mõõtmata ahela kinnistu peakaablile juurde ehitas. Kuivõrd pooled olid üürilepingu punktides 2.2 ja 2.3 kokku leppinud, et kostja pidi lisaks üürile tasuma ka eluruumi kasutamisega seotud kõrvalkulud, oli hagejal VÕS § 292 lõikest 1 ja üürilepingu punktidest 2.2 ja 2.3 tulenevalt õigus nõuda, et kostja tasuks ja hüvitaks need tarbimiskulud, mis olid otseselt seotud üürilepingu esemeks oleva eluruumi kasutamisega. Pooled ei vaielnud selle üle, et üürilepingu esemeks olevas elumajas oli kaminasaal, kaheksa magamistuba, kaks sauna, baar, köök ja viis WC-d. Näiteks
17.juunil 2013 oli kostja kõrvalkulude eest tasunud 159 eurot 85 senti, 15. oktoobril 2013 143 eurot 98 senti ja 14. novembril 2013 165 eurot 28 senti, mida võis üüripinna suurust ja kütteperioodi algust (tavapäraselt september-oktoober) arvesse võttes pidada ligikaudu sama suureks olenemata ilmastiku muutumisest. Eeltoodust ja Elektrilevi osaühingu aktis märgitust tulenevalt oli maakohtu hinnangul põhjendatud asuda seisukohale, et elumaja küttesüsteemi oli varustatud mõõtmata ahela kaudu, mistõttu elektriarve suurus ei muutunud vastavalt kütteperioodi algusele või lõpule. Mõistlik üürnik oleks pidanud teadma, et tema tasutavad tarbimiskulud ei sisaldanud kütteperioodi kulusid. Elumaja ruumide arvust tulenevalt võis kommunaalkulusid kogusummas ligikaudu 150 eurot kuus pidada ebatavaliselt väikesteks. Kostja ei teavitanud hagejat sellest, et üüripinda ei olnud võimalik sihtotstarbeliselt kasutada (eluruumide temperatuur oli liiga madal). Kostja ei esitanud tõendeid ka selle kohta, et üüripinna kütmisel olid kasutusel alternatiivsed lahendused, mille kasutamiseks ei
olnud tarvis rohkem elektrienergiat. Seega oli kohtu hinnangul tõendatud, et kostja tarbis üürilepingu kehtivuse ajal elektrienergiat nii mõõtmata ahelast kui ka arvestiga ahelast. Sõltumata sellest, kes mõõtmata ahela ehitas või kas kostja oli mõõtmata ahela olemasolust teadlik, sai kostja mõõtmata ahela elektrienergiat kasutada ja saada selle kasutamisest hüvesid.
14.jaanuari 2014 akti, 31. jaanuari 2014 elektrienergia ja võrguteenuse arvestuseta tarbimise kalkulatsiooni ja 31. jaanuari 2014 arve alusel oli maakohtu hinnangul tõendatud, et kinnistu varustamisel kasutati arvestuslikult elektrienergiat perioodil 14. jaanuar 2013-14. jaanuar 2014 mõõtmata ahelast ning korrigeeritud arvestusliku elektrienergia tarbimise arve esitas Eesti Energia
31.jaanuaril 2014. Seejuures ei välistanud hageja nõuet kohtu hinnangul asjaolu, et hageja ei esitanud kostjale täiendavalt nõuet elektriarvesti 31. jaanuari 2014 näitude kohaselt. Varem esitatud tõenditest ja põhjendustest tulenevalt leidis maakohus, et kostjalt tuli välja mõista tasumata kommunaalteenuste arve alusel 6203 eurot 5 senti. Kostjal tuli lisaks nõude tasumisega viivitamise tõttu maksta viivist VÕS § 113 lõike 1 alusel 141 eurot 54 senti.
4.Kostja esitas maakohtu otsuse peale apellatsioonkaebuse, milles palus maakohtu otsuse tühistada osas, millega maakohus mõistis kostjalt hageja kasuks välja põhivõla 6180 eurot 22 senti ja viivise 124 eurot 75 senti. Apellatsioonimenetlusega seotud menetluskulud palus kostja jätta hageja kanda. Hagi menetlemisega seotud menetluskulude jaotust palus kostja muuta selliselt, et maakohtu otsuse tühistamisel tühistatud osale vastavad menetluskulud jäetaks proportsionaalselt hageja kanda.
5.Hageja vaidles apellatsioonkaebusele vastu, leides, et maakohus kohaldas õigesti materiaalõiguse norme ega rikkunud menetlusnorme. Ringkonnakohtu lahend ja põhjendused
6.Ringkonnakohus jättis 6. märtsi 2015. a otsusega maakohtu otsuse muutmata ja apellatsioonkaebuse rahuldamata. Kostja vaidles elektrienergia mõõtmata ahela kaudu tarbimise eest esitatud Eesti Energia 6180 euro 22 sendi suurusele arvele ja selle aluseks olevale metoodikale vastu. Samuti vaidlustas kostja nimetatud nõudelt arvutatud viivise. Ringkonnakohus ei nõustunud kostja väidetega, mille kohaselt ei saanud tasu elektrienergia tarbimise eest mõõtmata ahelast käsitada kõrvalkuluna üürilepingu tähenduses ning et nimetatud tasu ei loetud kõrvalkuluks ka poolte üürilepingus. VÕS § 292 lõike 1 kohaselt peab üürnik lisaks üüri maksmisele kandma muid üüritud asjaga seotud kulusid (kõrvalkulud) üksnes juhul, kui selles on kokku lepitud. Kõrvalkuludeks on tasu üürileandja või kolmanda isiku teenuste ja tegude eest, mis on seotud asja kasutamisega. Pooled leppisid üürilepingu punktides 2.2 ja 2.3 kokku, et kostja pidi lisaks üürile tasuma eluruumi kasutamisega seotud kõrvalkulud, milleks oli tasu elektrienergia, vee ja kanalisatsiooni eest. Kõrvalkulude suurus määrati üürilepingu punkti 2.2 järgi iga kuu, lähtudes arvestite näitudest ja teenusepakkujate esitatud arvetest. Lepingu kohaselt juhul, kui lepingu kehtivuse ajal lisandus eluruumi kasutamisega seotud kõrvalkulu, mida ei olnud nimetatud lepingu punktis 2.2, pidi üürnik selle eest tasuma lepingus sätestatud korras juhul, kui selles on kokku lepitud.
Kuna kostja sai mõõtmata ahela elektrienergiat kasutada ja saada selle kasutamisest hüvesid, oli põhjendatud nõuda kostjalt selle eest tasumist. Seejuures ei olnud oluline, kas kostja oli mõõtmata ahela olemasolust teadlik või mitte ja mitut ruumi üürilepingu esemeks olevast elumajast kostja kasutas. Kostja esiletoodud asjaolu, et arvestite näite mõõtmata elektrienergia kohta olemas ei olnud ega saanudki olla, ei tähendanud, et tegemist ei oleks olnud kõrvalkuluga lepingu tähenduses. Vastupidise käsitluse korral oleks mõõtmata vooluahela kaudu elektrienergia tarbija vastutus igal juhul välistatud, mis ei oleks õiglane ega põhjendatud lahendus. Ei esinenud asjaolusid, millest tulenevalt saanuks Eesti Energia esitatud täiendava arve alusel elektrienergia eest tasumist pidada hea usu põhimõttega vastuolus olevaks. Kuna hagejale täiendava arve esitamine oli põhjendatud, oli hagejal õigus nõuda Eesti Energia esitatud mõõtmata ahela tarbimise eest esitatud arve tasumise hüvitamist kostjalt. Ringkonnakohtu hinnangul ei saanud nõustuda ka kostja väitega, mille järgi ei kasutanud kostja kunagi elektrienergiat mõõtmata elektriahela kaudu. Asjaolu, et ajal, mil kostja sai üürilepingu alusel üüripinda kasutada vastavalt üürilepingu otstarbele, oli kinnistu varustamisel kasutatud elektrienergiat mõõtmata ahelast, tuvastati Elektrilevi osaühingu 14. jaanuari 2014 olukorra fikseerimise akti ja
31.jaanuari 2014 elektrienergia ja võrguteenuse arvestuseta tarbimise kalkulatsiooniga. Kuna tsiviilasjas kogutud materjalide kohaselt ei teavitanud kostja hagejat sellest, et üüripinda ei olnud võimalik sihtotstarbeliselt kasutada (kuna eluruumide temperatuur oli liiga madal), ja kostja ei esitanud tõendeid, mis näidanuks, et üüripinna kütmisel kasutati alternatiivseid lahendusi, mille kasutamiseks ei olnud tarvis rohkem elektrienergiat, siis oli tõendatud, et kostja tarbis üürilepingu kehtivuse ajal elektrienergiat nii mõõtmata ahelast kui ka arvestiga ahelast. Kostja väidetel ei olnud ringkonnakohtu hinnangul hageja võimaliku kahju hüvitamise nõude kohta asja lahendamise seisukohast tähendust, kuna hageja ei esitanud kostja vastu kahju hüvitamise nõuet VÕS § 115 lõike 1 alusel. Hagi esitati pooltevahelisest üürilepingust tuleneva võlgnevuse väljamõistmiseks VÕS § 292 lõike 1 alusel. Olulised ei olnud ka kostja väited VÕS § 219 lõikes 1 sätestatud kinnisasja omaniku asja ülevaatamise kohustuse kohta, neil väidetel võis olla tähtsus müügilepingust tulenevate nõuete esitamisel. Kuna ringkonnakohus jättis kostja apellatsioonkaebuse rahuldamata ning esimese astme kohtu otsuse muutmata, jättis ringkonnakohus TsMS § 171 lõike 1 alusel apellatsioonimenetluse kulud kostja kanda.
MENETLUSOSALISTE PÕHJENDUSED
7.Kostja esitas ringkonnakohtu otsuse peale kassatsioonkaebuse, milles palus ringkonnakohtu otsuse tühistada ja teha uus otsus, millega jätta hagi rahuldamata osas, milles kohus mõistis hagejalt välja 6180 eurot 22 senti ning sellele lisanduva viivise 124 eurot 75 senti. Menetluskulud palus kostja jätta hageja kanda. Mõõtmata ahela väljaehitamise tuvastamise järel väljastas Eesti Energia hagejale arve, mis põhines
31.jaanuaril 2014 Elektrilevi OÜ koostatud arvestuseta tarbimise kalkulatsioonil. Kuna tegemist oli
kalkulatsiooniga, ei kajastanud see arve tegelikku tarbimist. Seega oli ekslik ringkonnakohtu viide sellele, et kostja sai mõõtmata ahela elektrienergiat kasutada ja saada selle kasutamisest hüvesid. Tegemist oli arvestusliku nõudega, mille suuruse kindlaksmääramise metoodika tulenes elektrituruseaduse (ELTS) § 68 lõike 3 alusel kehtestatud majandus- ja kommunikatsiooniministri 15. mai 2007 määrusest nr 34 (määrus). Seega oli viidatud tasul sanktsiooniline iseloom, mis oli hageja ja võrguteenuse osutaja vahelises suhtes vaadeldav kahju hüvitamise (või leppetrahvi) sarnase nõudena. Seda seisukohta kinnitab ka ELTS § 68 lõige 2, mille järgi hüvitab turuosaline võrguettevõtjale ebaseaduslikult kasutatud elektrienergia ja ebaseaduslikult kasutatud võrguteenuste maksumuse, elektrienergia ja võrguteenuse ebaseadusliku kasutamisega tekitatud kahju ning selle suuruse määramiseks tehtud mõistlikud kulutused, st kalkulatsioonil põhinev nõue ei koosnenud vaid tarbitud elektrienergia hinnast. Ringkonnakohus ei eristanud, millised olid poolte omavahelised õigussuhted ja millised olid nende õigussuhted Eesti Energiaga. Kostjal puudusid õigussuhted Eesti Energiaga. Ringkonnakohus oleks vaidluse lahendamisel pidanud kohaldama VÕS-i kahju hüvitamise sätteid. Nende sätete alusel ei oleks saanud hagi rahuldada. Kohtud ei analüüsinud, millist kohustust VÕS § 115 lõike 1 tähenduses kostja rikkus. Kostja ei saanud kohustuse rikkumise eest vastutada, kui rikkumine oli vabandatav. Maakohus ei tuvastanud, millal mõõtmata ahel elamusse ehitati. Kostja sellise ahela olemasolust ei teadnud ning ei saanud lepingu sõlmimisel mõistlikult ette näha, et elamusse oli selline mõõtmata ahel ehitatud. VÕS § 127 lõike 3 kohaselt peab lepingulist kohustust rikkunud lepingupool hüvitama üksnes kahju, mida ta nägi rikkumise võimaliku tagajärjena ette või pidi ette nägema lepingu sõlmimise ajal. Kostja ei teadnud mõõtmata ahela olemasolust. Kohtud jätsid tuvastamata põhjusliku seose kahju ning asjaolu vahel, millele kostja vastutus tugines (VÕS § 127 lõige 4). Arvestada tuleb ka VÕS §-ga 139 ning sellega, et hageja oleks võinud ka ise Eesti Energia arve vaidlustada. Kohtud oleksid pidanud kohaldama ka VÕS § 219 lõiget 1. On võimatu, et ühel ja samal alusel saaks esitada sama nõude korraga kahe isiku vastu, mistõttu valis hageja hagi esitamisel vale kostja - nõue tulnuks esitada kinnistu endise omaniku vastu.
8.Hageja vaidles kassatsioonkaebusele vastu. Ta leidis, et kohtud lahendasid asja õigesti üürilepingu sätete alusel. Mõõtmata ahel tuvastati ajal, mil üüripind oli kostja ainuvalduses. Mõõtmata ahela tuvastamise hetkel sai sellest toite elamu elektrikütte süsteem. Kostja ei informeerinud hagejat Elektrilevi OÜ olukorra fikseerimise akti koostamisest, kuigi akti kohaselt viibis selle koostamise juures kostja esindaja. Kostja oli üürilepingust tulenevalt kohustatud lisaks üürile tasuma ka kõrvalkulud. Kostja väited selle kohta, et ta ei teadnud mõõtmata ahelast ega kasutanud seda, on paljasõnalised. Nende väidete tõendamiskoormis oli kostjal, kuna üürnik ei teavitanud üürileandjat üüripinnal olevast puudusest ning kuna üürnik ei tõendanud oma väidet, et elamut köeti vaid kaminaga ühes ruumis, vaatamata asjaolule, et kostja üüris omakorda elamut pidevalt välja. Kostja väide, et arvestuseta tarbimise kalkulatsioon ei kajastanud tegelikku tarbimist ja oli seega „sanktsioonilise iseloomuga", oli ebaõige. Vaidlusalune tasunõue arvutati tavalise elektri- ja võrguteenuse hinna alusel ehk mingit karistuslikku koefitsienti ei lisatud. Tegemist oli puhtalt
elektrienergia kasutamisele tugineva nõudega. Kostja ei esitanud ühtegi arvestatavat tõendit selle kohta, et tema ebaseaduslikult (mõõtmata) tarbitud elektri kogus oleks olnud või oleks pidanud olema väiksem. Kuna kohtud lahendasid vaidluse õigesti üürilepingu sätete alusel, puudus vajadus kohaldada kahju hüvitamise üldregulatsiooni. Isegi juhul, kui üürilepingu sätete alusel hagi rahuldada ei saanud ning kohaldada tulnuks lepingulise kahju hüvitamise sätteid, tulnuks hagi rahuldada. Tõendatud olid hageja väited, et kostja kasutas mõõtmata ahelat elamu kütmiseks. Seega pani kostja toime õigusvastase teo, millega tekitas hagejale kahju. Kostja rikkus üürilepingus sätestatud kohustust kasutada üüripinda hoolikalt ja seaduslikul otstarbel. Lisaks oli üürnikul üldisest hea usu põhimõttest tulenev kohustus mitte elektrit varastada. Hagejale tekkinud kahju suuruseks olid Eesti Energia ja Elektrilevi OÜ nõutavad summad ebaseadusliku elektri- ja võrguteenuse eest. Hagejale tekitatud kahju ja kostja tegevus olid põhjuslikus seoses, kohustuse rikkumine ei olnud vabandatav, vabandatavuse tõendamise koormis oli kostjal. Tekitatud kahju oli ettenähtav, kuna kostja pidi ette nägema, et tarbides ilma mõõtmata elektrit, tekitab ta sellega hagejale kahju, mille suurus määratakse avalikult kättesaadava määruse alusel.
9.Riigikohus lükkas 14. oktoobri 2015. a määrusega asja läbivaatamise edasi ja andis asja lahendada tsiviilkolleegiumi kogu koosseisule.
KOLLEEGIUMI SEISUKOHT
10.Kolleegium leiab, et kassatsioonkaebuse väited ei anna alust ringkonnakohtu otsuse tühistamiseks, mistõttu tuleb kassatsioonkaebus jätta TsMS § 691 p 1 alusel rahuldamata ja ringkonnakohtu otsus muutmata.
11.Ringkonnakohus leidis asja lahendades, et kuna kostja kasutas mõõtmata ahela elektrienergiat, oli põhjendatud nõuda kostjalt elektrienergia eest tasumist. Nõude aluseks pidas ringkonnakohus VÕS § 292 lõiget 1 ning pooltevahelise lepingu punkte 2.2 ja 2.3, milles pooled leppisid muuhulgas kokku, et kostja pidi lisaks üürile tasuma eluruumi kasutamisega seotud kõrvalkulud, milleks oli tasu elektrienergia, vee ja kanalisatsiooni eest ning mille kohaselt määrati kõrvalkulude suurus iga kuu lähtudes arvestite näitudest ja teenusepakkujate esitatud arvetest. Kolleegium nõustub selle ringkonnakohtu seisukohaga.
12.VÕS § 292 lõike 1 esimese lause kohaselt peab üürnik lisaks üüri maksmisele kandma muid üüritud asjaga seotud kulusid (kõrvalkulud) üksnes juhul, kui selles on kokku lepitud. Kõrvalkuludeks on sama sätte teise lause järgi tasu üürileandja või kolmanda isiku teenuste ja tegude eest, mis on seotud asja kasutamisega. Kolleegiumi hinnangul tuleb asja kasutamisega seotud kuluks VÕS § 292 lõike 1 tähenduses lugeda tasu üürniku kasutatud elektri eest, toimugu kasutamine siis kas seadusliku või ebaseadusliku ahela kaudu. Sarnane regulatsioon sisaldus ka pooltevahelise lepingu punktides 2.2 ja 2.3, mille kohaselt pidi kostja lisaks üürile tasuma kõrvalkulusid, mis olid seotud eluruumi kasutamisega. Kuna pooltevahelise lepingu punkti 2.2. kohaselt määrati kõrvalkulude suurus iga kuu lähtudes
arvestite näitudest ja teenusepakkujate esitatud arvetest, oli hagejal õigus nõuda kostjalt ka Eesti Energia väljastatud arve alusel kostja kasutatud elektri eest tasu üürilepingujärgse kõrvalkuluna. Üürnik, kes kasutab elektrienergiat mõõtmata elektriahela kaudu, peab üürileandjale üürilepingujärgse kõrvalkuluna hüvitama eelduslikult kulud, mis seostuvad asja kasutamisega ja mille eest üürileandja on tasunud kolmandale isikule. Ekslik on seega kassatsioonkaebuses esitatud väide, et asi tuli lahendada VÕS-i kahju hüvitamise sätete alusel.
13.Kolleegium selgitab, et üürniku tarbitud elektrienergia kogus võib olla väiksem kui kogus, mille kolmas isik on märkinud üürileandjale esitatud arvel. Seetõttu ei pidanud kostja tingimusteta aktsepteerima arveid, mille Eesti Energia esitas hagejale. Apellatsioonkaebuses väitis kostja mh, et ta ei kasutanud kunagi elektrienergiat mõõtmata ahela kaudu ning et tal puudus vajadus elamut elektriga kütta (tl 132). Samuti ei ole kostja menetluses esitanud ühtegi tõendit selle kohta, et tema tegelik elektritarbimine oli Eesti Energia arvel näidatust väiksem. Kuna pooled olid lepingu punktis 2.2 kokku leppinud, et kõrvalkulude suurus määrati iga kuu lähtudes arvestite näitudest ja teenusepakkujate esitatud arvetest, oleks üürnik saanud tõendada, et üürileandja esitatud tõend (Eesti Energia esitatud arve) ei kajastanud tegelikku elektritarbimist üürniku poolt. Kostja seda ei teinud, mistõttu jättis ringkonnakohus õigesti kostja apellatsioonkaebuse rahuldamata.
14.Kassatsioonkaebuse rahuldamata jätmise tõttu tuleb Riigikohtus kantud menetluskulud jätta TsMS § 171 lg 1 alusel kostja kanda.
15.Kassatsioonkaebuse rahuldamata jätmise tõttu tuleb TsMS § 149 lg 4 teise lause alusel arvata tasutud kautsjon riigituludesse. Villu Kõve, Peeter Jerofejev, Henn Jõks, Ants Kull, Jaak Luik, Malle Seppik, Tambet Tampuu
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.