Võlaõigus › Korteriühistuseaduse alusel osutatavate teenuste asjad

Kostja on tunnistanud, et arved on tasumata, kuid leiab, et hageja on veetarbimist vääralt arvestanud ning kostja ei ole nõus valesti arvestatud osa tasuma. Samuti ei ole kostja enam arvetega seotud korteri omanik ja kostja leiab, et võlgnevuse täitmist tuleb nõuda uuelt korteriomanikult.

KOHTU SEISUKOHT JA PÕHJENDUSED

Vastavalt TsMS § 5 lg-le 1 menetletakse hagi poolte esitatud asjaolude ja taotluste alusel, lähtudes nõudest. Sama paragrahvi teise lõike teise lause kohaselt määrab pool ise, mis asjaolud ta oma nõude põhjendamiseks esitab ja milliste tõenditega neid asjaolusid tõendab. TsMS § 230 lg 1 sätestab, et kumbki pool peab hagimenetluses tõendama neid asjaolusid, millele tuginevad tema nõuded ja vastuväited, kui seadusest ei tulene teisiti. Kohus hindab seadusest juhindudes kõiki tõendeid igakülgselt, täielikult ja objektiivselt ning otsustab oma siseveendumuse kohaselt, kas menetlusosalise esitatud väide on tõendatud või mitte TsMS § 232 lg 1 kohaselt. Kohus on tuvastanud ja käesolevas tsiviilasjas ei ole vaidlust järgnevate asjaolude üle: − Elamu, aadressil XXX, majandamist teostab hageja korteriühistu XXX. − Harju Maakohtu Kinnistusosakonna kinnistusregistri andmete kohaselt kuulus kostjale XXX korter, aadressil XXX ja perioodil 24.07.2007 kuni 15.03.2013. Seega perioodil 24.07.2007 kuni 15.03.2013 oli kostja korteriühistu XXX liige. − Korteril XXX on võlgnevus korteriühistu ees, mis tuleneb tasumata jäänud majandus-ja kommunaalteenuste arvetest majandamisperioodi detsember 2009 kuni veebruar.2013.a. eest. Hageja palub mõista kostjalt välja hageja kasuks põhivõlgnevuse 2 156.68 eurot ja viivise 800.54 eurot. Võlgnevus tuleneb korteri XXX tasumata jäänud majandus-ja kommunaalteenuste arvetest majandamisperioodi detsember 2009 kuni veebruar.2013.a. eest. Kostja on tunnistanud, et arved on tasumata, kuid leiab, et hageja on veetarbimist vääralt arvestanud ning kostja ei ole nõus valesti arvestatud osa tasuma. Samuti ei ole kostja enam eelnimetatud korteri omanik ja kostja leiab, et võlgnevuse täitmist tuleb nõuda uuelt korteriomanikult. Eeltoodust tulenevalt ei ole iseenesest vaidlust kohustuse olemasolu üle. Vaidlus seisneb küsimuses, kas kostja on kohustatud isikuks ning kas vee tarbimise eest nõutavad summad on õiged. Kohustatud isik Antud asjas ei ole vaidlust, et arvetega seotud korteri omanik on vahetunud. Kohus leiab, et korteri võõrandamine iseenesest ei vabasta kostjat tekkinud võlgnevuse tasumise kohustusest. KÜS § 7 lg 3 loob korteriomandi võõrandaja ja omandaja solidaarse kohustuse, st. korteriühistu võib nõuda korteriomandi võõrandamise korral tasumata jäänud maksete tasumist nii võõrandajalt (s.o. endiselt omanikult kes võlgnevuse tekitas) kui ka omandajalt. Kummalt isikult korteriühistu võlga sisse nõuab, on korteriühistu enda valida.

2-12-24850 Vastavat on kinnitanud ka Riigikohus mitmes lahendis. Lahendis nr 3-2-1-48-11 leidis Riigikohtu Tsiviilkolleegium, et KÜS § 51 sätestab korteriühistu liikme õiguste ja kohustuste ülemineku põhimõtte korteriomandi võõrandamisel või pärimisel. Sama seaduse § 7 lg 3 järgi on korteriomandi omandaja korteriomandi võõrandamisel või pärimisel kohustatud korteriühistule tasuma korteriomandi võõrandaja või pärandaja tasumata jäänud majandamiskulude ja muude maksete eest. Ringkonnakohus leidis õigesti, et KÜS § 7 lg 3 loob korteriomandi võõrandaja ja omandaja solidaarse kohustuse, st viidatud sätte alusel võib KÜ nõuda korteriomandi võõrandamise korral võõrandaja tasumata jäänud maksete tasumist nii võõrandajalt kui ka omandajalt. Kõnealuse sätte eesmärgiks ei ole vabastada korteriomandi võõrandajat tema omanikuks oleku ajal tekkinud võlgnevuse tasumisest, vaid lihtsustada KÜ nõude maksmapanekut olukorras, kus korteriomandi omanik on vahetunud. Korteriomanik on KÜ liikmena (KÜS § 5 lg 1) kohustatud täitma KÜS § 13 lg 4 järgi KÜ otsuseid elamu majandamiseks ja säilitamiseks vajalike toimingute tegemise ning majandamiskulude kandmise kohta. Seega saab KÜ nõuda viidatud sättest tulenevalt korteri võõrandajalt võlga, mis on tekkinud tema korteriomandi omanikuks oleku ajal (ajavahemik 2006. aasta maist kuni

2-12-24850 Kohus märgib, et kostja on seoses nõude aluseks olevate arvetega vaidlustanud üksnes veetarbimise osa, st. „vesi ja kanalisatsioon“ ja „veesoojendamine“ kuid arved moodustuvad ka muudest eelpool nimetatud komponentidest mida kostja vaidlustanud ei ole. Seega muude arvete aluseks olevate teenuste osas vaidlust ei ole ja nende osas tuleb hagi rahuldada igal juhul. Järgnevalt käsitleb kohus täpsemalt vaidlust veetarbimise osas. Korteriühistu XXX üldkoosoleku otsuse täitmiseks jagatakse korterisiseste veemõõtjate näitude ja maja üldveemõõtja näidu vahe kohustusi mittetäitnud (kohustus esitada veenäidud) korterite vahel võrdselt, sõltumata vee tarbimisest. Kostja ei ole üldkoosoleku otsust selles osas vaidlustanud ja pooltel vastava korra osas iseenesest vaidlus puudub. Kostja väidab, et esitas iga kuu korrektselt veenäite, kuid nendega ei arvestatud. Kostja on esitanud kohtule mõned veenäidud, millele on korteriühistu poolt märgitud algnäitudele juurde kirjutatud lõppnäidud. Hageja väidab, et kostja jättis veenäidud esitamata ja seega vastava kohustuse täitmata, mistõttu tegutses hageja vee tarbimise arvestamisel vastavalt eelpool viidatud korteriühistu üldkoosoleku otsusele. Kohus leiab, et kostjal on korteriomaniku ja korteriühistu liikmena kohustusi, sh kohustus igakuiselt teatada veemõõtja näidud sooja ja külma vee tarbimise kohta ka siis, kui tarbimist ei toimunud. Taoline kord on mõistlik ja korteriühistute heaks tavaks, sest kaitseb teiste korteriomanike huve ja õigusi. Kohtu hinnangul ei ole kostja veenvalt tõendanud, et kostja esitas igakuiselt veenäite. Kostja on küll edastanud kohtule mõnede veenäitude koopiad, millele on korteriühistu poolt märgitud algnäitudele juurde kirjutatud lõppnäidud, kuid tõendatud ei ole see, et vastavad veenäidud ka korteriühistule edastati. Seejuures peab kohus mõistlikuks, et heas usus tegutsev isik tasuks ära vähemalt selle osa veetarbimisest mida ta enda näitude alusel õigustatuks peab, mitte ei jäta ka enda poolt tuvastatud vee tarbimise osa tasumata. Kostja aga ei tasunud ka enda poolt väidetavalt tuvastatud veetarbimist. Veenäitude korteriühistule edastamise seab kahtluse alla ka asjaolu, et tasumata ei olnud esitatud arvetest mitte üksnes vee tarbimise osa vaid kogu arve, mis sisaldas ka muid teenuseid (prügivedu, küte jne.). Kohtule ei ole esitatud ühtegi mõistliku põhjendust, miks kostja ei tasunud arvetest seda osa, millele vastu vaielnud ei ole või mida õigustatuks pidas. Eeltoodust tulenevalt leiab kohus, et kuivõrd kostja ei ole veenvalt tõendanud veenäitude korrektset igakuist esitamist, on hageja õigustatult lähtunud vee tarbimise arvestamiseks selleks kinnitatud korrast, mistõttu on arvetes kajastatud võlgnevused seoses vee tarbimisega põhjendatud. VÕS § 76 lg 1 ja § 82 lg 1 kohaselt tuleb kohustus täita nõuetekohasel viisil ja kindlaksmääratud tähtajal vastavalt lepingus või seaduses sätestatule. VÕS § 76 lg 3 kohaselt loetakse kohustus kohaselt täidetuks, kui see on täidetud täitmise vastuvõtmiseks õigustatud isikule õigel ajal, õiges kohas ja õigel viisil. VÕS § 100 järgi on kohustuse rikkumine võlasuhtest tuleneva kohustuse täitmata jätmine või mittekohane täitmine, sealhulgas täitmisega viivitamine. VÕS § 108 lg 1 kohaselt kui võlgnik rikub raha maksmise kohustust, võib võlausaldaja nõuda selle täitmist. Kuivõrd kohtu hinnangul on arvetes kajastatud võlgnevused seoses vee tarbimisega korrektsed ja kostjal on kohustus võlgnevus tasuda, on võlgnevuse väljamõistmine esitatud suuruses

2-12-24850 kostjalt põhjendatud. Nagu kohus eespool märkis, ei vaidlustanud kostja arvetes kajastatud muid tasumata võlgnevusi, mistõttu on ka nende väljamõistmine esitatud suuruses kostjalt põhjendatud. Seega tuleb hageja põhinõue rahuldada ja mõista kostjalt hageja kasuks välja võlgnevus summas 2 156.68 eurot. Viivis VÕS § 101 lg 1 p 1 ja 6 kohaselt kui võlgnik on kohustust rikkunud, võib võlausaldaja nõuda kohustuse täitmist ja rahalise kohustuse täitmisega viivitamise korral nõuda viivist. VÕS § 113 lg 1 sätestab, et rahalise kohustuse täitmisega viivitamise korral võib võlausaldaja nõuda võlgnikult viivitusintressi (viivis), arvates kohustuse sissenõutavaks muutumisest kuni kohase täitmiseni. Viivise määraks loetakse käesoleva seaduse §-s 94 sätestatud intressimäär, millele lisandub kaheksa protsenti aastas. Kui lepinguga on ette nähtud kõrgem intressimäär kui seadusjärgne viivisemäär, loetakse viivise määraks lepinguga ettenähtud intressimäär. KÜS § 7 lg 4 kohaselt võib majandamiskulude maksmisega viivitamisel korteriühistu juhatus nõuda korteriomanikult viivist kuni 0,07 protsenti maksmata jäänud summalt päevas iga viivitatud kalendripäeva eest majandamiskulude maksmise kuule järgneva kuu esimesest kuupäevast arvates. Hageja on arvestanud viivist KÜS § 7 lg 4 järgi ja esitanud kohtutoimikusse viivisearvestuse tabelid. Kostja võlgneb hagejale viivist perioodil kuni 01.11.2011 summas 86.13 eurot ja perioodil 01.11.11 kuni 08.02.2013 summas 714.41 eurot, seega kokku 800.54 eurot. Kohus on kontrollinud hageja viivisearvestust ja leiab selle korrektne olevat. Kohus leiab, et viivisenõue on põhjendatud ja kuulub rahuldamisele, kuivõrd ei esine ühtegi mõistlikku põhjust viivist mitte välja mõista. Kostja on viivitanud õigustamatult oma rahaliste kohustuste hageja ees täitmisega ja seda isegi osas, milles kostja vastuväiteid esitanud ei ole. Eeltoodust tulenevalt tuleb hageja viivisenõue rahuldada ja mõista kostjalt hageja kasuks välja viivised summas 800.54 eurot. Menetluskulud TsMS § 173 lg 1 kohaselt märgib asja menetlenud kohus menetluskulude jaotuse menetlusosaliste vahel kohtuotsuses või menetlust lõpetavas määruses, muu hulgas määruses, millega hagita menetluse avaldus või teistmisavaldus lahendatakse või hagi või hagita menetluse avaldus või teistmisavaldus jäetakse menetlusse võtmata või läbi vaatamata või asja menetlus lõpetatakse. TsMS § 162 lg 1 järgi kannab hagimenetluse kulud pool, kelle kahjuks otsus tehti. Kuivõrd hagi kuulub rahuldamisele jätab kohus menetluskulud kostja kanda. TsMS § 174 lg 1 kohaselt määrab menetluskulude rahalise suuruse menetluskulude jaotuse alusel vajalikus ja põhjendatud ulatuses kindlaks asja menetlev kohus samas tsiviilasjas, millega seoses kulud tekkisid. Kohus määrab menetluskulude rahalise suuruse kindlaks ka siis, kui menetlusosalised ei esita menetluskulude kindlaksmääramise taotlust, võttes aluseks menetluskulude nimekirja või tsiviilasja materjalid.

2-12-24850 TsMS § 174 lg 2 kohaselt määrab maakohus menetluskulude rahalise suuruse kindlaks kohtuotsuses või menetlust lõpetavas määruses, kui menetluskulude kindlaksmääramine ei takista kohtuotsuse või menetlust lõpetava määruse tegemist. TsMS § 174 lg 4 sätestab, et kui maakohus kohtuotsuses või asja lõpetavas määruses menetluskulusid kindlaks ei määra, määrab tsiviilasja lahendanud maakohus menetluskulude rahalise suuruse kindlaks pärast kohtuotsuse või menetlust lõpetava määruse jõustumist käesoleva seadustiku § 177 lõikes 2 sätestatud korras. Kuivõrd antud juhul takistaks menetluskulude rahalise suuruse kindlaks määramine kohtuotsuse tegemist, ei määra kohus menetluskulude rahalist suurust kindlaks kohtuotsuses vaid määrab menetluskulude rahalise suuruse kindlaks pärast kohtuotsuse jõustumist käesoleva seadustiku § 177 lõikes 2 sätestatud korras.

/allkirjastatud digitaalselt/ Hannes Olev Kohtunik

Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.